Lugupeetud C. Te esitasite
14. märtsil 1997 kaebuse Euroopa Komisjoni esindusele Viinis seoses vanusepiiranguga Euroopa Liidu Nõukogu korraldatud konkursil. Austria esindus edastas Teie kaebuse Euroopa Ombudsmanile 2. aprillil 1997.
Euroopa Ombudsman sai mitmeid kaebusi rahulolematutelt liidu kodanikelt, kes kaebasid vanusepiirangute üle. Seetõttu otsustasin 14. juulil 1997 algatada omaalgatusliku uurimise 626/97/BB vanusepiirangute kasutamise kohta Euroopa institutsioonidesse töölevõtmisel.
24. juulil 1997 teavitasin ma nõukogu peasekretäri teie kaebusest, kuna olin juba algatanud selleteemalise omaalgatusliku uurimise. Nõukogu saatis oma arvamuse minu omaalgatusliku uurimise kohta 12. mail 1998 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Ma sain 22. mail 1998 teie märkused nõukogu arvamuse kohta. 4. novembril 1998 lõpetasin omaalgatusliku uurimise.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja selgitas
oma kaebuses, et ta oli ajalehest lugenud, et nõukogu värbab administraatoreid. Konkursiteates nõuti, et taotlejad oleksid sündinud pärast 31. detsembrit 1960. Kaebuse esitaja sõnul diskrimineeris see tegelikult potentsiaalseid taotlejaid.
Ta kirjutas nõukogu peasekretärile ja president Santerile, juhtides tähelepanu sellele, et otsus kasutada vanusepiiranguid peab olema läbimõtlemata, eriti ajal, mil Euroopa seisab silmitsi suure tööpuudusega, eelkõige kõrge kvalifikatsiooniga kandidaatide seas, kes on üle neljakümne aasta vanad. Ta palus nõukogul võtta seisukoht tema esitatud eespool nimetatud väite suhtes. Lisaks palus ta, et nõukogu otsustaks loobuda igasugusest diskrimineerimisest vanuse alusel ja avaldaks uue „vanuse suhtes neutraalse” konkursiteate.

Nõue

Nõukogu arvamus omal algatusel vanusepiiride kasutamise kohta 2.
märtsil 1998 saatis Euroopa Liidu Nõukogu oma märkused, mille võib kokku võtta järgmiselt:

Institutsioonidel ei ole mitte ainult kaalutlusõigus oma personalivajaduste rahuldamiseks kõige sobivamate vahendite valikul, vaid ka ulatuslik kaalutlusõigus konkursinõuete koostamisel.

Vanus ei kuulu kriteeriumide hulka, mille alusel on personalieeskirjadega keelatud töölevõtmisel mis tahes vahetegemine.

Personalieeskirjade III lisa artikli 1 punkti g kohaselt on vanusepiir üks tingimustest, mille ametisse nimetav asutus võib vajaduse korral õiguspäraselt kindlaks määrata.

Jääb üle kontrollida, kas personalieeskirjad on selles osas kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud põhiõiguste kui ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest.

Nõukogu märkis, et Amsterdami leping ei ole veel jõustunud.

1990. aastate alguses uuriti, kas vanusel peaks valikukriteeriumina olema mingi roll. Olles märkinud, et kõigi vanusepiiride, näiteks pensioniikka jõudvate edukate kandidaatide vanusepiiri kaotamine toob institutsioonile kaasa soovimatuid tagajärgi, kehtestati terve rea konkursside puhul vanusepiiriks 50 eluaastat.

Pärast 1995. aastat töötati välja konkursside ühise korraldamise kord ja ühtlustati konkurssidele pääsemise tingimused, mis hõlmasid 35-aastase vanusepiiri kehtestamist algastme ametikohtadele kandideerijatele, võttes arvesse Euroopa Liidus elavate noorte töötuse probleeme.

Uute liikmesriikidega seotud viimaste konkursside puhul kehtestati vanusepiirideks 55 ja 45 eluaastat, et võtta arvesse sellistel ametikohtadel nõutavat kogemust.

Hiljuti avaldatud konkursiteadetes on teatavatel juhtudel ette nähtud võimalus pikendada vanusepiiri maksimaalselt kuue aasta võrra.

Vanusepiiranguid reguleerivad eeskirjad ei ole kehtestatud mehaaniliselt, vaid need varieeruvad vastavalt osakonna vajaduste laadile vastavalt personalieeskirjade artikli 27 nõuetele ning võimaldavad kandidaatidel vahet teha, et võtta arvesse nende olukorda.

Nõukogu peasekretariaat leidis, et vanusepiirangute kohaldamine konkursi edukalt läbinud isikute täidetavate ametikohtade alusel - nagu on ette nähtud personalieeskirjades, eelkõige III lisa artikli 1 punktis g - koos võimalusega seda pikendada, et võtta arvesse konkreetseid olukordi, ei ole diskrimineeriv meede Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Ühenduste Kohtu poolt sellele mõistele antud tähenduses.

Peasekretariaat lisas teavitamise eesmärgil, et ta arutab praegu ettepanekut personalieeskirjade muutmiseks seoses võrdse kohtlemisega (1).

Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja jäi oma märkustes ombudsmanile esitatud kaebuse juurde. Ta märkis, et ei nõustu nõukogu seisukohaga. Tema sõnul jätkub endiselt diskrimineerimine vanuse alusel ja nõukogu ei näi olevat valmis selle suhtes midagi ette võtma.

Otsus

1. Omaalgatuslik uurimine 626/97/BB vanusepiiride kasutamise kohta ühenduse institutsioonidesse töölevõtmisel
1.1 Ombudsmani 14. juuli 1997. aasta otsus algatada omaalgatuslik uurimine 626/97/BB vanusepiiride kasutamise kohta Euroopa institutsioonidesse töölevõtmisel oli ajendatud märkimisväärsest hulgast kaebustest, sealhulgas kaebuse esitaja kaebusest. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 138e alusel on ombudsman volitatud uurima võimalikku haldusomavoli ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses.
1.2 Enne omaalgatusliku uurimise algatamist viis ombudsman läbi võrdleva uuringu vanusepiirangute kasutamise kohta eri liikmesriikides. See uuring näitas, et praegu puudub ühine õiguslik või põhiseaduslik põhimõte, mis lubaks või keelaks vanuselist diskrimineerimist avalikus sektoris. Liikmesriigid kohaldavad vanusepiiri, mis on üldiselt kõrgem kui 35 aastat. Mõnes liikmesriigis ilmnes siiski suundumus vanusepiirangute kui diskrimineerivate piirangute keelustamisele.
1.3 Ombudsmani omaalgatuslik uurimine ja üksikkaebuste uurimine näitasid, et ühenduse institutsioonides kasutatavad vanusepiirid on vahemikus 35, 40 ja 45-55 aastat. Nende kasutamise põhjuseid on selgitatud näiteks karjääristruktuuri tasakaalustatud juhtimise, geograafilise tasakaalu, mees- ja naistöötajate hea suhte, mitmekultuurilise ja mitmekeelse keskkonnaga kohanemisel vanusega suurenevate probleemide, vanusega väheneva liikuvuse võimaluse, noorte töötuse ning kandidaatide arvu piiramise kohta.
1.4 Mittediskrimineerimist käsitlevate inimõigustealaste sätete osas selgus omaalgatuslikust uurimisest, et ei saa välistada, et Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldamisala võiks hõlmata ka diskrimineerimist vanuse alusel juhtudel, kui selliseks diskrimineerimiseks puudub objektiivne ja mõistlik põhjendus.
1.5 Ombudsman leidis, et vanust tuleb pidada võimalikuks diskrimineerimise põhjuseks. Euroopa Liidu puhul on seda Amsterdami lepinguga eriti selgitatud ja seetõttu kulmineerub vajadus võidelda vanuselise diskrimineerimise vastu alles lepingu jõustumisega.
1.6 Ombudsman on omaalgatusliku uurimise põhjal seisukohal, et igal liidu kodanikul peaks olema võimalus otsida tööd Euroopa Liidu haldusasutustes. Kui peetakse asjakohaseks seda võimalust piirata, tuleb seda teha piisava põhjendusega, vältides värbamismenetlustes mis tahes elemente, mida võib pidada diskrimineerivaks või meelevaldseks.
2. Vanusepiirangute kasutamise õiguslik alus
2.1 Ombudsman mõistab, et vastavalt personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktile g võivad Euroopa Liidu Nõukogu ja teised ühenduse institutsioonid konkursiteadetes vanusepiirangut täpsustada. Ombudsman on siiski seisukohal, et ühenduse institutsioonide praegust tava kehtestada erinevad vanusepiirid erinevatel alustel ja ilma piisava põhjenduseta ei saa pidada vanusepiiride nõuetekohaseks kohaldamiseks.
2.2 Ombudsmani uurimised näivad viitavat sellele, et ühenduse institutsioonid võiksid kaaluda ühe ühise vanusepiiri kehtestamist koos asjakohaste põhjenduste ja piisava põhjendusega.
3. Poliitikapõhimõte loobuda vanusepiiride kasutamisest
3.1 Euroopa Parlament otsustas 20. oktoobril 1997 tõsta vanusepiiri 45 aastale algavate palgaastmete konkursside puhul, mis vaadatakse läbi kahe aasta pärast aruande alusel, mille personaliteenistus esitab parlamendi peasekretärile.
3.2 Lisaks otsustas Euroopa Komisjon 21. jaanuaril 1998 loobuda oma värbamispoliitikas vanusepiirangutest. Oma märkustes ombudsmani omaalgatusliku uurimise kohta pidas komisjon vajalikuks viia oma otsus ellu ühisel kokkuleppel teiste institutsioonidega ning et vahepeal kohaldab komisjon vanusepiiri 45 eluaastat.
3.3 Kui ühenduse institutsioonid ei saa loobuda vanusepiiride kasutamisest, oleks soovitav täpsustada personalieeskirjade asjaomast sätet, et tagada vanusepiiride mittediskrimineeriv või meelevaldne kohaldamine.
3.4 Eespool kirjeldatud arenguid silmas pidades tunnistab ombudsman, et tõepoolest on vaja ühist institutsioonidevahelist kokkulepet. Tuginedes Euroopa Ombudsmani omaalgatuslikele uurimistele ja võttes arvesse Euroopa Komisjoni teadaannet poliitilise põhimõtte kohta loobuda vanusepiiride kasutamisest võimaliku institutsioonidevahelise kokkuleppega, ei leidnud ombudsman põhjust jätkata omaalgatuslikku uurimist vanusepiiride kasutamise kohta.
Järeldus Euroopa
Ombudsmani uurimine selle kaebuse kohta ei ole paljastanud Euroopa Liidu Nõukogu haldusomavoli juhtumit ja seetõttu on ta otsustanud juhtumi lõpetada.

Järgmised kaubamärgid

Ombudsman on palunud Euroopa Komisjonil hoida teda kursis meetmetega, mida on võetud selleks, et saavutada selline ühine institutsioonidevaheline kokkulepe vanusepiiride kaotamiseks.
Otsusest teavitatakse ka Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri.
Teie siiralt
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Ettepanek: nõukogu määrus (Euratom, ESTÜ, EMÜ), millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi seoses võrdse kohtlemisega, KOM(96) 77 lõplik, 4.3.1996.