Uurimise taust

1. ELi rändepoliitika hõlmab ebaseaduslike kolmandatest riikidest pärit rändajate vabatahtlikku või sunniviisilist tagasisaatmist nende päritoluriiki. Isikutele, kes on ammendanud kõik seaduslikud võimalused oma ELi liikmesriigis viibimise seadustamiseks, toimetatakse kätte riiklike ametiasutuste otsus, millega antakse neile korraldus naasta, tavaliselt oma päritoluriiki. Nende suhtes, kes ei lahku vabatahtlikult, rakendatakse sunniviisilise tagasisaatmise operatsioone. Sunniviisilised tagasisaatmisoperatsioonid võivad olla riigisisesed, st neid korraldab üks liikmesriik, või ühised operatsioonid, mida koordineerib, kaasrahastab või rahastab täielikult Frontex koos mitme osaleva liikmesriigiga (nn ühised tagasisaatmisoperatsioonid). Asjakohased õigusaktid on ELi tagasisaatmisdirektiiv,[1] Frontexi määrus [2] ja Frontexi koordineeritavate ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhend [3].

2. Sunniviisilise tagasisaatmise operatsioonid võivad oma olemuselt kaasa tuua põhiõiguste raskeid rikkumisi. Seetõttu otsustas ombudsman algatada omaalgatusliku uurimise, et selgitada, kuidas Frontex tagab ühiste tagasisaatmisoperatsioonide koordinaatorina tagasipöördujate põhiõiguste ja inimväärikuse austamise nende operatsioonide ajal (sealhulgas lahkumiseelsel ajal; lennu ajal; tagasipöördujate üleandmine sihtriigis). Kuigi enamiku sunniviisilise tagasisaatmise operatsioonidest viivad läbi liikmesriigid, koordineeris Frontex 2015. aasta jaanuariks 267 õhuteed pidi toimuvat ühist tagasisaatmisoperatsiooni, saates tagasi 13 633 inimest.

3. Täpsemalt soovis ombudsman oma uurimises kindlaks teha, kas on ruumi:

• Suurem selgus selle kohta, mida Frontex saaks ja peaks konkreetselt tegema, kui ühises tagasisaatmisoperatsioonis ähvardatakse või pannakse toime põhiõiguste rikkumisi.
• Tõhusam järelevalve [4] (ainult umbes pooled seni toimunud ühistest tagasisaatmisoperatsioonidest on kaasanud pardal füüsiliselt viibivaid sõltumatuid vaatlejaid).
• Põhjalikum järelevalve: riikide ombudsmanidel, kellest mõnel on järelevalvekohustused, paluti jagada oma kogemusi.
• Järelevalveasutuste vaheline koostöö on tihedam (praegu on ühised tagasisaatmisoperatsioonid, kus tagasipöördujaga on kaasas mitu riiklikku järelevalvajat. On küsitav, kas selline dubleerimine on vajalik või tõhus).
• Läbipaistvam järelevalve (seoses sellega, kuidas Frontex võtab arvesse vaatlejate koostatud aruandeid).

Alates käesoleva uurimise algatamisest on ELi siseneda soovijate olukord muutunud veelgi meeleheitlikumaks. Lisaks vajadusele tegeleda nende tuhandete inimeste kohutavate tragöödiatega, kes on kaotanud elu, püüdes ületada Vahemerd, satub üha suurema surve alla nende isikute tagasipöördumise kord, kellel ei ole õigust riigis viibida. 20. aprillil 2015 teatas Euroopa Komisjon [5] kümnepunktilisest rändealasest tegevuskavast, mille punkt 8 sisaldas järgmist: "Kehtestada Frontexi koordineeritav uus tagasisaatmisprogramm ebaseaduslike rändajate kiireks tagasisaatmiseks kõige suurema surve all olevatest liikmesriikidest". Arvestades Frontexile kavandatud suuremat rolli, on käesolev omaalgatuslik uurimine muutunud veelgi asjakohasemaks ja pakilisemaks.

Uurimine

4. Ombudsman algatas uurimise, paludes Frontexil vastata mitmele küsimusele [6]. Seejärel kontrollis ta Frontexi ühise tagasisaatmisoperatsiooni toimikuid selle peakorteris Varssavis [7].

5. Kuna paljudel riiklikel ombudsmanidel on ühistes refinantseerimisoperatsioonides oma roll kas järelevalveorganitena või kaebuste käsitlemisel, küsis Euroopa Ombudsman Euroopa ombudsmanide võrgustiku liikmetelt nende panust. Ta sai ja avaldas vastused Saksamaa Liidupäeva petitsioonikomisjonilt, Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa ombudsmanilt ja 19 riiklikult ombudsmanilt: Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Küpros, Leedu, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Rootsi, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi Vabariik ja Ungari [8].

6. Pärast Frontexi märkuste saamist [9] algatas ombudsman sihipärase konsultatsiooni rändajate õiguste kaitsmisega tegelevate avaliku sektori asutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Ta sai ja avaldas vastused Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt (FRA), Euroopa Inimõiguste Ühenduselt (EHRA), Rahvusvaheliselt Juristide Komisjonilt (ICJ), Belgia föderaalselt rändekeskuselt, ülemaailmselt kinnipidamisprojektilt, jesuiitide pagulasteenistuselt ja ÜRO pagulaste ülemvolinikult (Office for Europe)[10].

7. Ombudsmani otsuses võetakse seda materjali arvesse.

Frontexi tagasiside

8. Ombudsman esitas Frontexile 13 üksikasjalikku küsimust, mis hõlmasid i) tagasipöördujate kohtlemist (sealhulgas otsused, mis käsitlevad sobivust reisimiseks, vastutust tagasipöördujate heaolu , standardite eest saatjate käitumises [11], kaebuste käsitlemist ja ELi põhiõiguste harta järgimist), ii) ühiste tagasisaatmisoperatsioonide järelevalvet (sealhulgas vaatlejate juurdepääsu teabele, parimate tavade vahetamist, nn esinduslikku järelevalvet ja tagasisaatmisjärgse etapi järelevalvet) ning iii) ühiste tagasisaatmisoperatsioonide aruandlust (sealhulgas Frontexi põhiõiguste ametniku seisukohti ja teavet Frontexi tõsistest intsidentidest teatamise süsteemi kaudu koostatud aruannete kohta).

9. Seoses reisikõlbulikkuse otsustega viitas Frontex oma ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhendi artikli 5 lõikele 2, milles on sätestatud, et „mõistliku aja jooksul enne ühist tagasisaatmisoperatsiooni peavad liikmesriikide ametiasutused korraldama tagasipöörduja arstliku läbivaatuse (...), kui tal on teadaolev tervislik seisund või kui on vaja ravi.“ Korraldava liikmesriigi poolt ühisesse tagasisaatmisoperatsiooni määratud arst on ainus isik, kellel on õigus reisikõlbulikkuse otsuseid läbi vaadata.

10. Tagasipöördujate heaolu kohta selgitas Frontex, et iga osalev liikmesriik vastutab oma tagasipöördujate kontingendi eest ise. OMS toetab osalevaid liikmesriike, pakkudes i) tšarterlennuks arsti; ii) kogumispunktis, maapinnal ja lennu ajal piisavalt toitu ja jooke ning iii) juurdepääs tualettruumidele.

11. Frontex vaikis ombudsmani ettepanekust avaldada saatjate käitumisnormid ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhendi lisana. Ta selgitas, et lubatud/keelatud piirangute ja varustuse loetelu on esitanud OMS ja see on pärast Frontexi heakskiitu lisatud asjaomase ühise tagasisaatmisoperatsiooni rakenduskavasse. Osalevad liikmesriigid peavad selle nimekirjaga enne ühist tagasisaatmisoperatsiooni nõustuma. Ükski osalev liikmesriik ei tohi kasutada piiranguid, mis ei ole tema siseriikliku õiguse kohaselt lubatud, isegi kui asjaomane liikmesriik ja Frontex on sellised meetmed asjaomase ühise tagasisaatmisoperatsiooni puhul heaks kiitnud. Ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhendis on sätestatud, et sunnimeetmete kasutamist reguleeritakse siseriikliku õigusega ning et sellised meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, olema rangelt vajalikud ning nende kasutamisel tuleb nõuetekohaselt austada tagasipöördujate õigusi, väärikust ja füüsilist puutumatust.

12. Tagasipöördujate kaebuste käsitlemise küsimuses märkis Frontex, et „seni ei ole seoses ühiste tagasisaatmisoperatsioonidega esitatud ühtegi kaebust“. Frontex viitas ka toimimisjuhendi artikli 5 lõikele 2 ja artikli 8 lõikele 1 [12] ning artiklile 16, milles on sätestatud, et kõik ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osalejad, kellel on alust arvata, et toimimisjuhendit või tagasipöördujate põhiõigusi on rikutud, peavad sellest Frontexile teatama asjakohaste kanalite kaudu, näiteks Frontexi tõsistest intsidentidest teatamise süsteemi kaudu. Aruande võib esitada ka Frontexi esindajale või lennu ajal kohal viibivale vaatlejale. Frontexi andmetel on seni olnud kolm kriitilist olukorda seoses tagasipöördujate poolse nõuete täitmata jätmisega: i) 2011. aastal teatas migratsiooniteenistus tagasipöörduja vastu jõu kasutamisest migratsiooniteenistuse saatemeeskondade poolt migratsiooniteenistuse prokurörile, kes lõpuks juhtumist loobus; ii) 2012. aastal sai tagasisaatmissüsteemi saatja tagasipöördujalt raskeid vigastusi ning iii) 2014. aastal, enne peamisele tšarterlennule minekut,„toimus rikkumine, milles keegi viga ei saanud.“Frontex ja asjaomane liikmesriik vaatasid need vahejuhtumid läbi, analüüsisid neid ja tegid järeldusi tulevikuks.

13. Seoses küsimusega, kas Frontexi rahaline toetus liikmesriikidele ühises tagasisaatmisoperatsioonis sõltub ELi põhiõiguste harta täielikust järgimisest, juhtis Frontex tähelepanu sellele, et ta tagab selle oma esindaja kohalolekuga pardal ja kehtestatud aruandlusmehhanismi kaudu.

14. Seoses ühiste tagasisaatmisoperatsioonide järelevalvega märkis Frontex, et järelevalvet tuleks teha objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel ning see peaks hõlmama kogu ühist tagasisaatmisoperatsiooni alates lahkumiseelsest etapist kuni tagasipöördujate üleandmiseni päritoluriigis. Järelevalve laad võib siiski varieeruda: mõnes liikmesriigis jälgitakse füüsiliselt kõiki toiminguid, samas kui teistes tehakse seiret pärast sündmust või juhtumipõhiselt. Frontexi sõnul ei tähenda asjaolu, et vaatlejad ei viibinud poolte ühiste tagasisaatmisoperatsioonide ajal füüsiliselt kohal, seda, et [neid ühiseid tagasisaatmisoperatsioone] ei jälgitud kooskõlas vastuvõtva liikmesriigi või osaleva liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega.(Frontex juhib lisaks tähelepanu sellele, et 2014. aastal viibis vaatleja füüsiliselt kohal 60 % ühistes tagasisaatmisoperatsioonides.) Lisaks, kui Euroopa Komisjon leiab, et liikmesriik ei ole täitnud tagasisaatmisdirektiivi artikli 8 lõike 6 kohast kohustust näha ette sunniviisilise tagasisaatmise jälgimise süsteem, võib see kaasa tuua selle liikmesriigi osalemise edasilükkamise või tühistamise ühises tagasisaatmisoperatsioonis.

15. Frontex omalt poolt julgustab liikmesriike aktiivselt järelevalvet tagama, kattes ühises tagasisaatmisoperatsioonis kohalviibivate vaatlejate kulud ja korraldades tagasisaatmisküsimustega tegelevate otseste kontaktpunktide korrapäraseid kohtumisi. Nõukogu julgustab liikmesriike lähetama pardale vaatleja kogu ühise tagasisaatmisoperatsiooni ajaks ja valima mitme liikmesriigi jaoks ühe vaatleja. Representatiivse järelevalve küsimuses tunnistas Frontex, et ühe liikmesriigi vaatlejal, kes teostab järelevalvet teiste liikmesriikide nimel, võib olla raskusi saatjate käitumise jälgimisega, kuna jõu ja ohjeldusvahendite kasutamist käsitlevad riiklikud eeskirjad on erinevad. Frontex eeldab siiski, et iga kohalviibiv vaatleja annab aru kõigist jälgitavatest olukordadest, olenemata sellest, millist liikmesriiki ta esindab. Lõpuks uuris Frontex võimalust sõlmida kokkulepped ühe sõltumatu järelevalveasutusega, et jälgida teatavaid ühiseid järelevalveasutusi. Ta pöördus Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA), ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise komitee poole ning algatas nendega kohtumised. See töö on käimas.

16. Seoses vaatlejate juurdepääsuga tagasipöördujatele teavitab Frontex kõiki ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalejaid enne ühise tagasisaatmisoperatsiooni algust sellest, et vaatlejatel peaks olema takistamatu juurdepääs kõigile tagasipöördujatele ja kõigile ühises tagasisaatmisoperatsioonis kasutatavatele aladele. Nendel infotundidel ja küsitlustel osalevad vaatlejad. Nende tähelepanekud on lisatud ülevaadetesse ja nende märkused on lisatud vastuvõtva liikmesriigi koostatud tagasisaatmisoperatsiooni lõpparuandesse.

17. Selles küsimuses osaleb Frontex vaatlejana Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise Keskuse projektis, mille eesmärk on luua sõltumatute sunniviisilise tagasisaatmise järelevalvajate Euroopa reserv ning koostada suunised ja korraldada koolitusi. Frontex ise pakub koolitust ka vaatlejatele.

Frontexi põhiõiguste ametniku vastus

18. Frontexi põhiõiguste ametnik märgib oma vastuses, et alates tema ametisse nimetamisest 2012. aasta detsembris on ta osalenud mitmes ühises tagasisaatmisoperatsioonis. Tal on täielik juurdepääs ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kalendrile ja ta otsustab, millal kohal viibida. Ta on kaldunud prioriseerima i) ühiseid tagasisaatmisoperatsioone, mille puhul lennu ajal vaatlejat ei ole, ja ii) nn ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumist [13]. Kui põhiõiguste ametnik osaleb ühises tagasisaatmisoperatsioonis, koostab ta oma missiooniaruande ja esitab selle teavitamise eesmärgil Frontexi tagasisaatmisoperatsioonide sektorile. Ta arutab oma järeldusi ka asjaomaste ametnikega ja vajaduse korral Frontexi juhtkonnaga.

19. Põhiõiguste ametniku sõnul saab ta kõik Frontexi hindamisaruanded ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kohta, sealhulgas aruanded ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumise kohta. Ta ei saa siiski aruandeid otse riiklikelt vaatlejatelt, kuigi ta on palunud neid vastu võtta.

20. Põhiõiguste ametnik osales Frontexi korraldatud koolitusel ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osalevatele riikide saatjate juhtidele. Samuti on ta juhendanud ja koolitanud kolmandate riikide (Albaania ja Gruusia) saatjate ametnikke ja juhte, kes osalevad ühistes tagasisaatmisoperatsioonides. Ta on teinud Frontexile ettepaneku kaasata ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osalevate saatjate koolitusse aktiivselt kolmandate riikide riiklikud ennetusmehhanismid (nt ombudsmanid).

21. Alates põhiõiguste ametniku ametisse nimetamisest 2012. aasta detsembris ei ole ta saanud ühtegi kaebust ega aruannet tõsiste vahejuhtumite kohta, milles väidetakse, et ühises tagasisaatmisoperatsioonis on rikutud põhiõigusi. Kuid tema osalemine ühistes tagasisaatmisoperatsioonides on võimaldanud tal kindlaks teha kriitilised probleemid ja parimad tavad. Näiteks on ta mures asjaolu pärast, et lapsed saadetakse tagasi ühistesse tagasisaatmisoperatsioonidesse. Kuigi Frontex ei ole seni lubanud saatjata alaealistel ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osaleda, on lastega pered sel viisil tagasi saadetud. Samuti usub ta, et on veel arenguruumi seoses meditsiinilise toe ühtlustamise ja meditsiinilise teabe vahetamisega enne ühist tagasisaatmisoperatsiooni. Täpsemalt on lendudel viibivad arstid talle öelnud, et nad saaksid kasu paremast koordineerimisest enne ühist tagasisaatmisoperatsiooni, et teada tagasipöördujate üldist tervislikku seisundit.

Tagasiside riiklikelt ombudsmanidelt, FRA-lt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt ja valitsusvälistelt organisatsioonidelt

22. Ombudsman küsis Euroopa ombudsmanide võrgustiku liikmetelt tagasisidet ühise järelevalveoperatsiooni järelevalve kohta. Täpsemalt küsis ta, kas järelevalveasutuste suurem koostöö oleks teostatav ja soovitav.

23. Ombudsman palus ka tagasisidet Frontexi arvamuse kohta, korraldades sihtkonsultatsiooni, mille käigus ta küsis vastajatelt teavet ja seisukohti järgmistes küsimustes: konkreetsed põhiõiguste rikkumised ja kaebused, Frontexi ühiste refinantseerimisoperatsioonide tegevusjuhend ja selle parimad tavad ühiste refinantseerimisoperatsioonide jaoks, ühiste refinantseerimisoperatsioonide kogumine, heade järelevalvetavade vahetamine riiklike järelevalveasutuste vahel ning ühiste refinantseerimisoperatsioonide läbipaistvus.

24. Kuna individuaalsed vastused on avaldatud ombudsmani veebisaidil, sisaldab järgmine ülevaadet vastajate esitatud peamistest ettepanekutest:

Frontexi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhend

i) FRA sõnul, kes andis olulise panuse juhendi koostamisse, ei sisalda juhend piisavalt üksikasjalikke ja konkreetseid sätteid mitme olulise küsimuse kohta. Kaks suurt puudust on järgmised: a) tagasipöördujate individuaalsete kaebuste esitamise ja käsitlemise selge korra puudumine; b) ühise järelevalveoperatsiooni järelevalve (eelkõige see, et kõiki ühiseid järelevalveoperatsioone ei jälgita).

ii)Frontex peaks välja töötama heade tavade standardid jõu kasutamise kohta, mis oleksid kooskõlas iga liikmesriigi siseriikliku õigusega, ning julgustama liikmesriike neid vastu võtma (UNCHR).

iii) Frontex peaks koostama loetelu piiravatest mehhanismidest, millega ta ei nõustuks kunagi ühises tagasisaatmisoperatsioonis.

iv) Laste viibimine ühistes tagasisaatmisoperatsioonides tuleks keelata, võttes arvesse sellise operatsiooni sunniviisilist laadi (Belgia föderaalne rändekeskus).

v) Frontex peaks koostama liikmesriikidele konkreetsed suunised toimimisjuhendi ühtlustatud kohaldamise kohta, sealhulgas selle kohta, kuidas teha kindlaks haavatavate isikute erivajadused ja millal täpselt peaks arstlik läbivaatus toimuma.

vi) Iga tagasipöörduja peaks läbima arstliku läbivaatuse selle isiku nõusolekul (Hispaania ombudsman ja EHRA). EHRA sõnul peaks kontroll toimuma väljasaatmisele eelneval õhtul või eemaldamise päeval. Lisaks peaks juurdepääs tervisetoimikutele olema reserveeritud meditsiinitöötajatele (Hispaania ombudsman).

Järelevalve

vii) Ühise tagasisaatmisoperatsiooni igas etapis peaks füüsiliselt kohal olema vähemalt üks vaatleja. Vastasel juhul ei peaks Frontex ühist tagasisaatmisoperatsiooni koordineerima ega rahastama (ombudsmanid ja vastajad üldiselt).

viii) Frontex peaks looma vaatlejate reservi, olenemata nende kodakondsusest või määramisest, ning millest liikmesriik või Frontex võiks sõltumatu järelevalve tagamiseks määrata individuaalse järelevalvaja (UNCHR ja EHRA).

ix) Järelevaatajatel peaks olema võimalik valida, millist ühist järelevalveasutust jälgida (Hispaania ombudsman).

x) Järelevalve mitme liikmesriigi nimel ei ole teostatav, välja arvatud juhul, kui vaatlejate käsutuses on ajakohastatud teave igas liikmesriigis lubatud piiravate meetmete kohta (mille Frontex koostab riigiaruannetena) (paljud vastajad). Rootsi ombudsman märkis, et esinduslik jälgimine oleks keeruline, arvestades tema volitusi, milleks on teostada järelevalvet Rootsi avalike teenistujate üle Rootsi õiguse järgimisel tagasisaatmisoperatsioonide ajal.

xi) Järelevalveasutused peaksid tegutsema ühiste standardite alusel, nagu need, mida praegu töötab välja Rahvusvaheline Migratsioonipoliitika Arendamise Keskus (paljud ombudsmanid ja vastajad).

xii) Ühised koolitused, korrapärased vahetused ja õppekülastused olid mõned soovitatavad vahendid järelevalveasutuste vahelise koostöö parandamiseks.

xiii) Frontex peaks pakkuma koolitust mitte ainult saatjatele, vaid kõigile ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalejatele: meditsiinitöötajad, vaatlejad ja tõlgid. Eelkõige peaks põhiõigustealane koolitus olema ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalemise eeltingimus ning selline koolitus peaks hõlmama haavatavate isikute (EHRA) vajadusi.

Kaebused

xiv) Frontex peaks välja töötama kergesti loetavad teabelehed, milles kirjeldatakse tagasipöördujate õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigust esitada Frontexile kaebus (EHRA ja Belgia föderaalne rändekeskus tegid sellega seoses üksikasjalikke ettepanekuid). Frontex peaks maksma kaebuse vormi ja teabelehe tõlkimise eest asjaomastesse keeltesse. Lisaks tegi Belgia keskus ettepaneku, et tagasipöördujatele antaks nende kontaktandmed, kes võiksid neid kaebuse esitamisel aidata.

xv) Frontex peaks aitama liikmesriikidel luua tagasipöördujate jaoks kaebuste esitamise mehhanismid ja looma ka oma kaebuste esitamise mehhanismi (UNHCR).

xvi) Frontex peaks koostama suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid peaksid teavitama tagasipöördujaid kaebuse esitamise võimalusest ja selliste kaebuste esitamise mehhanismide (EHRA) standarditest.

xvii) Kõik ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalejad peaksid kandma eristavat märki, mis annab märku nende rollist (eskort, monitor, arst, tõlk jne) ning nende nimest või identifitseerimisnumbrist. See on oluline kaebuste tõhusaks esitamiseks (Hispaania ombudsman, Belgia föderaalne rändekeskus ja Rahvusvaheline Kohus).

Ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumine

xviii) Kuna ELi õigusraamistikus ei ole sõnaselgelt ette nähtud ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumist, tuleks see tava peatada seniks, kuni selle üle on Euroopa Parlamendis, liikmesriikide parlamentides ja kodanikuühiskonnas peetud ulatuslikke arutelusid. Frontex ega liikmesriigid ei tohiks mingil juhul kasutada kollektiivseid tagasisaatmisoperatsioone, et hoida kõrvale oma kohustusest hüvitada inimõiguste rikkumisega tekitatud kahju, sealhulgas kahju, mis tekib kolmanda riigi käitatava lennu ajal. Üksikud liikmesriigid vastutavad kolmandate riikide õiguskaitseametnike [14] (Belgia föderaalne rändekeskus) toime pandud tegude eest.

Läbipaistvus

xix) Frontex peaks avaldama oma veebisaidil vähemalt järgmise teabe ja seda ajakohastama: kavandatud ühiste tagasisaatmisoperatsioonide ajakava niipea, kui see on kinnitatud; loetelu, mis sisaldab konkreetse ühise tagasisaatmisoperatsiooni ajal lubatud piiravaid meetmeid; vaatlejate aruanded, sealhulgas operatsiooni videosalvestised; Frontexi lõplikud tagasisaatmisoperatsiooni aruanded; kogu teave Frontexi juurdluste kohta liikmesriikides (vastavalt käitumisjuhendi artiklile 17)[15]; Frontexi parimad tavad ühistele tagasisaatmisoperatsioonidele [16].

Konkreetsed probleemid

(xx) Lõpuks viitasid vastajad mõnele konkreetsele probleemile, millest nad on teadlikud. Belgia föderaalne rändekeskus ja Poola ombudsman juhtisid tähelepanu sellele, et kinnipidamiskeskustes viibivaid ebaseaduslikke rändajaid ei teavitata sageli sellest, kas kavandatakse ühist tagasisaatmisoperatsiooni ja kas nad osalevad selles. Hispaania ombudsman loetles mitu puudust ühistest tagasisaatmisoperatsioonidest, mida ta oli jälginud: a) kasutatavatel õhusõidukitel ei olnud külmkappi ravimite külmana hoidmiseks ega defibrillaatorit; b) ühiseid tagasisaatmisoperatsioone ei filmitud süstemaatiliselt; c) tagasipöördujaid ei teavitatud nende õigusest esitada kaebus; d) mõnes ühises tagasisaatmisoperatsioonis ei olnud tõlkijat, kuigi paljud tagasipöördujad ei rääkinud inglise ega hispaania keelt; e) ühes ühises tagasisaatmisoperatsioonis viis üks perrooniteenistus koos täiskasvanutega lapsed õhusõidukisse ja lennu ajal istusid lastega pered koos teiste tagasipöördujatega.

Ombudsmani hinnang

25. Frontexi määruse artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et Frontex „annab vajalikku abi ja (...) tagab liikmesriikide ühiste tagasisaatmisoperatsioonide koordineerimise või korraldamise“. Seetõttu püüab ombudsman oma hinnangus kindlaks teha, i) mida tähendavad Frontexi abistavad ja koordineerivad rollid tagasipöördujate inimõiguste kaitsmisel ühistes tagasisaatmisoperatsioonides (sealhulgas nn kollektiivsetes ühistes tagasisaatmisoperatsioonides); ii) kuidas Frontex suhtleb liikmesriikide ja riiklike vaatlejatega ning mida saaks sellega seoses veel teha; ning iii) kas Frontexi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhend, selle töökord ja läbipaistvustavad selles valdkonnas on eesmärgipärased.

26. Frontexi määruse artikli 9 lõike 1 punktis a on täpsustatud vajadust ühiste standardmenetluste järele, et „tagada tagasisaatmine inimlikult ja austades täielikult põhiõigusi, eelkõige inimväärikuse põhimõtet, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeldu, õigust vabadusele ja turvalisusele ning õigust isikuandmete kaitsele ja mittediskrimineerimisele“. Lisaks on Frontexi määruse artikli 9 lõikes 1 sätestatud, et Frontexi rahaline toetus ühistele tagasisaatmisoperatsioonidele sõltub põhiõiguste harta täielikust järgimisest [17].

27. Sunniviisiline tagasisaatmine tõstatab kaks erinevat inimõiguste kaitse küsimust: i) Kuidas peaks toimuma sunniviisiline tagasisaatmine, et tagada inimõiguste austamine? Milliseid piiranguid võib seada vahenditele ja meetoditele, mida liikmesriik võib sunniviisilise tagasisaatmise operatsioonide läbiviimisel kasutada? Millal on sunniviisiline tagasisaatmine inimõigusi käsitlevate õigusaktide ja/või humanitaarkaalutluste kohaselt keelatud? Ombudsman usub, et Frontex peab nendes küsimustes liikmesriikidega täiel määral koostööd tegema. See tegevus peaks olema ennetav, nimelt enne ja pärast ühist tagasisaatmisoperatsiooni, ning reageerima ühise tagasisaatmisoperatsiooni ajal, kus peaks viibima Frontexi esindaja. Ombudsman märgib dokumentide kontrollimise põhjal murega, et oli ühiseid tagasisaatmisoperatsioone, kus ei viibinud ei Frontexi esindaja ega sõltumatu järelevalvaja.

Frontexi koostöö liikmesriikidega: reageeriv (ühise tagasisaatmisoperatsiooni ajal)

28. Ombudsman hindab seda, kui keeruline on sunniviisiline tagasisaatmine kõigi asjaosaliste jaoks. Sellises olukorras on äärmiselt oluline, et iga osaleja oleks teadlik täpsest rollist, mida temalt oodatakse (ja mis on õiguslikult volitatud või keelatud). Kuigi üksikasjalikud eeskirjad ei saa asendada heade otsuste tegemist stressirohketes olukordades, leiab ombudsman, et Frontexi eesmärk peaks olema anda oma esindajatele võimalikult selgeid ja üksikasjalikke suuniseid, et anda neile vajalik oskusteave ja valmistada neid piisavalt ette erinevateks stsenaariumideks, millega nad võivad kokku puutuda. Näiteks märgib ombudsman järgmist:

• Frontexi määruse artikli 9 lõikes 1 on täpsustatud, et Frontex ei saa teha tagasisaatmisotsuse kohta sisulist otsust. Samal ajal võiks eeldada, et Frontexi esindaja ei salli olukorda, kus OMS/PMS esitab tagasisaatmiseks kaugelearenenud rasedusega naise, saatjata lapsed või raskelt haiged isikud, või kui OMS/PMS jääb oma otsuse juurde isik tagasi saata, kui pädev kohus on viimasel minutil teinud otsuse, mis peataks isiku väljasaatmise [18].
• Võiks eeldada, et Frontexi esindaja sekkub, kui tagasipöördujate lahkumiseelset julgeolekukontrolli tehakse alandaval viisil [19].
• Frontexi esindajatel võib olla oma roll ka seoses jõu kasutamisega riiklike saatjate poolt ühistes tagasisaatmisoperatsioonides. Näib, et alates 1991. aastast on vähemalt viisteist riigisisest tagasisaatmist põhjustanud tagasipöörduja surma tagasisaatmisoperatsioonide ajal (enamikul juhtudel piirangute kasutamise tõttu) ning sõltumatud valitsusvälised organisatsioonid on teatanud veel paljudest väärkohtlemise juhtudest.[20] Isegi kui osalevad liikmesriigid nõustuvad kasutama ainult Frontexi heakskiidetud tõkestusvahendeid ja isegi kui nende saatjad on saanud väljaõppe, võib siiski esineda piirangute ebaproportsionaalset kasutamist. Sellistel juhtudel võib Frontexi esindajatel olla vaja sekkuda koos operatiivjuhtimisega või selle asemel [21].

29. Frontex märgib praegu oma veebisaidil, et tema esindajate ülesannete hulka kuulub selle tagamine, et ühine tagasisaatmisoperatsioon viiakse läbi kooskõlas Frontexi koostatud tagasisaatmislendude tegevusjuhendiga. Küsimus jääb: Kuidas? Frontexi esindajate reaktsioon võib ulatuda veenmisest kuni operatsiooni lõpetamiseni vastavalt Frontexi määruse artikli 3 lõike 1 punktile a. Frontex ei anna siiski selget selgitust selle kohta, kuidas tema esindajad saaksid praktikas reageerida, kui ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalejad, eelkõige riiklikud saatjad, rikuvad inimõigusi või tagasipöördujate väärikust või ei järgi kokkulepitud piiranguvahendeid.

30. Seetõttu peaks Frontex võtma vastu ja avaldama dokumendi, milles kirjeldatakse meetmeid, mida tema esindajad võivad ühise tagasisaatmisoperatsiooni käigus võtta inimõiguste rikkumise või väärkohtlemise korral enne lendu või selle ajal. Selle võiks lisada oma parimaid tavasid käsitlevasse dokumenti või avaldada eraldi väljaandena.

Frontexi koostöö liikmesriikidega: ennetav (enne ja pärast ühist tagasisaatmisoperatsiooni)

31. Ombudsmani dokumentide kontroll näitas, et Frontex on astunud olulisi samme, luues teabekeskuste kaudu korrapärase teabevahetuse ja korraldades liikmesriikide pädevate asutustega korrapäraseid kohtumisi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide teemal. Siiski saaks rohkem ära teha. Järgnev sisaldab mitmeid ettepanekuid edasiseks täiustamiseks, mis tulenevad ombudsmani kontrollist, konsulteerimisest ja tema enda kaalutlustest.

Tagasipöördujate kaebused

32. Frontex peaks julgustama liikmesriike teavitama tagasipöördujaid enne ühist tagasisaatmisoperatsiooni võimalusest esitada kaebus operatsiooni käigus aset leidvate põhiõiguste või inimväärikuse rikkumiste kohta. Kaebuste esitamist tuleks hõlbustada ühise tagasisaatmisoperatsiooni igas etapis ja ka tagasisaatmisjärgses etapis.

33. Kahju kandnud isikutel peaks lisaks olema võimalik valida õiguskaitsevahendite vahel ja esitada kaebus Frontexile või asjaomasele liikmesriigile. Selle tagamiseks ei tohiks Frontex viivitada põhiõiguste rikkumisi käsitlevate kaebuste käsitlemise mehhanismi loomisega kõigis Frontexi märgistatud ühisoperatsioonides. Ombudsman peab väga kahetsusväärseks, et Frontex keeldus järgimast oma eelkäija 2013. aasta aprillis esitatud soovitust, et Frontex peaks looma mehhanismi, mille abil ta saaks otse tegeleda kaebustega, mille on esitanud isikud, kes väidavad, et Frontexi tegevuse käigus on rikutud nende põhiõigusi [22]. Nagu ombudsmani konsultatsioonile vastanud veenvalt väitsid, ei ole vahejuhtumitest teatamise võimalus sama mis nõuetekohane kaebuste esitamise mehhanism.

34. Ombudsmani konsultatsioonile vastanud pakkusid suurepäraseid ideid kaebuste esitamise hõlbustamiseks. Näiteks peaks Frontex kaaluma tagasipöördujatele kaebuse vormi ja kaebuste esitamise menetlust käsitleva teabelehe koostamist koostöös liikmesriikidega. Frontex peaks kaasrahastama nende dokumentide tõlkimist kõige sagedamini kasutatavatesse keeltesse.

35. Rangelt võttes lõpeb ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalejate vastutus siis, kui üleandmine on toimunud. Frontexil ega asjaomasel liikmesriigil ei ole konkreetset kohustust kontrollida päritoluriiki tagasisaadetud isikute heaolu ja kohtlemist. Ombudsman ei ole leidnud tõendeid korrapäraste järelmeetmete kohta seoses sellega, mis juhtub tagasipöördujatega pärast üleandmist, kuigi sellised järelmeetmed võivad väidetavalt midagi muuta.[23] Seetõttu tuleks tagasipöördujaid teavitada sellest, milline asutus või talitus võib neid tagasipöörduvas riigis kaebuse esitamisel aidata. See teave peaks seetõttu sisaldama nende asutuste või isikute kontaktandmeid, kes võivad aidata tagasipöördujatel esitada kaebust, kui nad on tagasipöördujariigis, näiteks valitsusvälised organisatsioonid, pro bono juristid ja kolmandate riikide ombudsmanid.

Rahastamise võimalik lõpetamine

36. Frontex peaks liikmesriikidele selgitama, et kaasrahastamise vähendamine või tühistamine inimõiguste rikkumise korral on karistus varasema kogemuse eest, mida kohaldatakse riskihindamise alusel. Sellega seoses toetab ombudsman tema sihtkonsultatsioonile vastanute seisukohta, et Frontexi arvamuses esitatud väide, mille kohaselt „võib põhiõiguste sätete rikkumise korral teha tõenditel põhineva otsuse kaasrahastamise läbivaatamise või vähendamise kohta“, ei kajasta täielikult Frontexi rolli vastutava koordinaatorina. Sellise otsuse tegemiseks peaks piisama sellest, et põhiõiguste rikkumise oht on olemas [24].

Sunnimeetmed ja ohjeldamisvahendid

37. Saatjate sunnimeetmete piirangud reguleeritakse enne iga ühist tagasisaatmisoperatsiooni vastavas rakenduskavas, mille Frontex on heaks kiitnud [25]. Siiski peaks Frontex osana oma ennetavast koordineerimisest, nagu soovitasid sihtkonsultatsioonile vastajad, kaaluma i) selliste projektide toetamist, mille eesmärk on dokumenteerida igas liikmesriigis tagasisaatmisoperatsioonideks lubatud piiramisvahendid või käivitada selline projekt ise, ii) loetleda piiramisvahendid, millega ta ei nõustuks kunagi ühises tagasisaatmisoperatsioonis, ning iii) nende dokumentide avalikustamist. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise komitee märkis hiljuti, et "on aeg pidada Frontexi osalisriikide vahel põhjalikumaid arutelusid piiravate meetmete kasutamist käsitlevate täpsemate ühiste eeskirjade edendamise teemal".[26]

Õhusõidukid, pardaleminek ja pardalt lahkumine

38. Laste olukord ühistes tagasisaatmisoperatsioonides valmistab Frontexi põhiõiguste ametnikule erilist muret. Frontex peaks seetõttu kaaluma ühise tagasisaatmisoperatsiooni rakenduskavas nõude kehtestamist ja selle järgimise kontrollimist, et rasedate ja lastega peredel oleks võimalik lennuki pardale minna eraldi ja istuda teistest tagasipöördujatest eraldi [27].

39. Lisaks on ombudsman võtnud teadmiseks mitmed konsultatsioonis osalenute praktilised ettepanekud. Näiteks tegi Hispaania ombudsman ettepaneku, et Frontex peaks nõudma OMSilt, et igal lennul oleks külmkapp ja defibrillaator. Frontex peaks samuti nõudma, et asjaomane liikmesriik kontrolliks oma riiklikust peakorterist vahetult enne naasmisriigi lennukist lahkumist, kas pädev kohus on teinud lennu ajal otsuse, mis peataks asjaomase tagasipöörduja operatsiooni [28].

Järelevalve

40. Paljud vastajad leiavad, et vaatlejate füüsiline kohalolek iga tagasilennu ajal on äärmiselt oluline. Ombudsman nõustub, et see on märkimisväärselt parem lahendus kui see, mida pakub hilisem dokumentidel põhinev järelevalve. Frontex peaks seetõttu kaaluma ühisele tagasisaatmisoperatsioonile eelnevas menetluses nõude kehtestamist, et vaatlejate kohustuslikku füüsilist kohalolekut ühises tagasisaatmisoperatsioonis käsitletaks asjakohastes dokumentides (nimelt tagasilennu pakkumises, pakkumise kättesaamise kinnitusele lisatud tingimustes ja rakenduskavas). Frontex võiks kaaluda ka tulevaste ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kava avalikustamist vähemalt üks nädal ette ja oma veebisaidil selgeks teha, et ta võib maksta vaatlejate osalemise eest ühises tagasisaatmisoperatsioonis.

41. Seoses käitumisjuhendi artikli 14 lõike 5 kohase nn esindusliku järelevalvega märgib ombudsman, et mõned vastajad on skeptilised selle suhtes, kuidas ühe liikmesriigi järelevalveametnik saaks jälgida teise liikmesriigi saatjate käitumist, arvestades, et nad tegutsevad vastavalt oma riiklikele eeskirjadele. Ombudsman näeb siiski sellise järelevalve potentsiaali, tingimusel et vaatlejaid teavitatakse nõuetekohaselt rakenduskavas kokku lepitud piiravatest meetmetest. Lisaks võiks Frontex koostada ja avaldada riigipõhised teabelehed piiravate meetmete lubatud kasutamise kohta igas liikmesriigis. Kasulik oleks ka vaatlejate koolitamine selles valdkonnas,[29] nagu ka ühise tagasisaatmisoperatsiooni . registreerimine.

42. Jääb küsimus, mida peaks Frontex tegema, kui ühises tagasisaatmisoperatsioonis ei ole OMS/PMS vaatlejaid. Dokumentide kontrollimise käigus jõudis ombudsman mitmel korral Frontexi hindamisaruannetes esitatud soovituseni, et Frontex ja OMSid peaksid kasutama valitsusväliste organisatsioonide või muude põhiõigustega tegelevate asutuste vaatlejate reservi. Lisaks on ombudsman teadlik sunniviisilise tagasisaatmise järelevalvet käsitlevast ELi projektist, mis hõlmab tööd vaatlejate reservi loomiseks, mida praegu viib läbi Rahvusvaheline Rändepoliitika Arendamise Keskus. Ombudsman on seisukohal, et selline reserv võiks olla kasulik lahendus vaatlejate füüsilise kohaloleku suurendamiseks ühistes tagasisaatmisoperatsioonides.

43. See võib aga olla problemaatiline vaatlejate sõltumatuse seisukohast. Täpsemalt võib vaatlejate sõltumatus sattuda ohtu olukorras, kus vastutav riigiasutus „määrab“ nad konkreetsele tagasilennule, selle asemel et teha omal algatusel vabatahtlikku tööd konkreetseteks operatsioonideks. Üks lahendus sellele küsimusele oleks see, kui Frontex ise valiks sellisest reservist ühise järelevalveasutuse vaatlejad.

44. Üldisemalt on vaja täiendavalt kaaluda, mida tähendab sõltumatu ja tõhus järelevalve.[30] Frontexi määruse artikli 9 lõike 1 punktis b on sätestatud, et ühiste tagasisaatmisoperatsioonide järelevalvet tuleks teostada objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel ning see peaks hõlmama kogu ühist tagasisaatmisoperatsiooni alates lahkumiseelsest etapist kuni tagasipöördujate üleandmiseni vastuvõtvale riigile. Kriteeriumid ei ole siiski loetletud. Frontexi käitumisjuhendis on aga üksnes märgitud, et järelevalve on tagasisaatmisdirektiivi artikli 8 lõike 6 kohaselt liikmesriikide kohustus. Seega on raske mõista, kuidas Frontex saab kasutada käitumisjuhendi artikli 13 lõiget 2, milles on sätestatud, et: „Ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalevad liikmesriigid peavad tagama, et neil on olemas tõhus sunniviisilise tagasisaatmise jälgimise süsteem. Kui seda tingimust ei täideta, võib lõpptulemusena asjaomase liikmesriigi osalemine edasi lükata või tühistada.”

45. Frontexi väide, et edasilükkamise/tühistamise otsus peaks põhinema komisjoni otsusel tagasisaatmisdirektiivi artikli 8 lõike 6 rikkumise kohta, on ekslik. Kui Frontex kavatses siinkohal viidata komisjoni võimalikele meetmetele ELi toimimise lepingu artikli 258 alusel,[31] juhib ombudsman tähelepanu sellele, et rikkumismenetluse raames ei tee komisjon „otsust“ selle kohta, et liikmesriik on rikkunud ELi õigust. Pigem algatab ta menetluse ja esitab vajaduse korral asja otsustamiseks Euroopa Kohtule. Lisaks on komisjoni tavapärane lähenemisviis see, et selliseid menetlusi ei tohiks tavaliselt algatada üksikute sündmuste suhtes, vaid ainult juhul, kui liikmesriigis on väljakujunenud tava.

46. Ombudsman on seisukohal, et käitumisjuhendi artikli 13 lõike 2 kohaldamiseks peaks Frontex koguma oma eksperditeadmisi. Liikmesriikide teadlikkus sellest, et Frontex on valmis kohaldama käitumisjuhendi artikli 13 lõike 2 kohaseid sanktsioone omaenda teabekogumise alusel, võib tegelikult täita ennetavat rolli ja lõppkokkuvõttes edendada riiklikku järelevalvet. Frontex võiks küsida asjakohast teavet ka riiklikelt ombudsmanidelt ja samalaadsetelt asutustelt.

Ühise tagasisaatmisoperatsiooni menetlus ja läbipaistvusstandardid

47. Ombudsmani kontroll Frontexi toimikute üle võimaldas tal mõista menetlust, mida Frontex järgis ühiste tagasisaatmisoperatsioonide koordineerimisel ja korraldamisel,[32] ning järeldada, et seda kohaldatakse järjepidevalt kõigi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide suhtes: standardvormid koostatakse ja vajaduse korral ajakohastatakse (näiteks ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osalevate vaatlejate hindamislehed), Frontexi dokumendid koostatakse põhjalikult, toimikud dokumenteeritakse nõuetekohaselt ja ühised tagasisaatmisoperatsioonid dokumenteeritakse.

48. Ombudsman märgib siiski, et ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kohta ei ole palju avalikku teavet. Tagasipöördujate õigus tõhusale õiguskaitsevahendile võib muutuda illusoorseks, kui vaatlejatel, tagasipöördujatel ja sotsiaaltöötajatel ja/või tagasipöördujaid inimõiguste rikkumise korral abistavatel seaduslikel esindajatel ei ole juurdepääsu asjakohasele õiguslikule ja faktilisele teabele. Lisaks peaks Frontexi läbipaistvuspoliitika kajastama asjaolu, et tegemist on märkimisväärset avalikku huvi pakkuva valdkonnaga.

49. Praeguse seisuga avaldatakse Frontexi veebisaidil ainult Frontexi hindamisaruande esimene lehekülg, mis sisaldab teavet eelarve, osalejate arvu, selle kohta, millisest riigist nad tagasi saadetakse ja kas vaatleja oli kohal. Nagu ombudsman oma kontrollist teab, sisaldab täielik dokument näiteks Frontexi soovitusi ja jälgib nende tähelepanekute tegemist.

50. Seetõttu peaks Frontex avaldama oma veebisaidil: Frontexi ühise järelevalveasutuse hindamisaruanded, sealhulgas vaatlejate tähelepanekud ja Frontexi soovitused; ühise järelevalveoperatsiooni rakenduskava osa, milles viidatakse ohjeldusmeetmete kokkulepitud kasutamisele; Frontexi parimad tavad ühistele tagasisaatmisoperatsioonidele. Ühise tagasisaatmisoperatsiooni rakenduskavas või tingimustes peaks Frontex nõudma vaatlejate aruannete edastamist Frontexile. Need aruanded tuleks omakorda avaldada Frontexi veebisaidil.

Lendude kogumine

51. Ombudsman on mures ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumise kasutuselevõtu pärast, mille olemasolust ta sai teada dokumentide kontrollimise käigus. Selle kontrolli käigus selgitas Frontex, millistel tingimustel võib kolmanda riigi koostöö sellistes ühistes tagasisaatmisoperatsioonides heaks kiita.[33] Ombudsman nõustub, et kolmandate riikide saatjate eelnev koolitamine (FRO väärtuslikul osalusel) on kasulik ning et Frontexi esindaja, OMSi saatjate ja ELi vaatleja kohalolek lennul on oluline, et ennetada inimõiguste rikkumisi või väärkohtlemist või neile muul viisil reageerida.

52. Frontex väitis siiski ka seda, et ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumine puudutab ainult neid kolmandaid riike, kes on Euroopa inimõiguste konventsiooni osalised. Ombudsmani arvates ei ole asjaolu, et kolmas riik on liitunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, iseenesest piisav tagatis inimõiguste (eelkõige õigus elule ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja piinamise keeld) tegelikuks austamiseks tagasilendude puhul [34] Lisaks ei ole kolmandate riikide täitevametnikud kohustatud kohaldama Frontexi käitumisjuhendit [35]. Kohtualluvuse/vastutuse küsimus on seega lahtine.

53. Seda arvesse võttes leiab ombudsman, et Frontex peaks tagama põhiõiguste austamise ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumisel (kooskõlas oma inimõigustealaste kohustustega ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumise vastutava koordinaatorina). Frontex peaks ka avalikult selgitama nn ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumise õigusraamistikku, sealhulgas Frontexi määruse [36] artikli 14 lõike 2 kohaselt kolmandate riikidega sõlmitud töökorraldust.

Ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhend

54. Ombudsman on seisukohal, et kõigil ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalejatel on juriidiline kohustus järgida Frontexi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhendit. See kohustus tuleneb sellest, et iga ühise järelevalveoperatsiooni rakenduskavale lisatud tegevdirektori otsus toimimisjuhendi kohta [37] kiidetakse heaks liikmesriikide vabatahtliku osalemise kaudu ühises järelevalveoperatsioonis. Seadustiku artikkel 4 hõlmab siseriiklikus, rahvusvahelises ja ELi õiguses sätestatud põhiõigustega seotud kohustusi.

55. Tegevusjuhendis on sätestatud standardne lähenemisviis koos ühiste põhimõtete ja menetlustega, mida peavad järgima kõik Frontexi koordineeritavates ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osalejad. Kuigi inimõiguste kaitse standardid võivad mõnes liikmesriigis olla kõrgemad (nagu väitis Hispaania ombudsman), käsitletakse tegevusjuhendis vajadust ühtse lähenemisviisi järele. Igal juhul on tegevusjuhendis vähemalt piiravate meetmete osas sätestatud, et osalevatel liikmesriikidel ei ole lubatud kasutada riigisisese õiguse alusel keelatud sunnimeetmeid, isegi kui OMS ja Frontex aktsepteerivad neid meetmeid konkreetse ühise tagasisaatmisoperatsiooni puhul (tolliseadustiku artikli 6 lõige 5).

56. Alljärgnevates ettepanekutes toob ombudsman oma konsultatsiooni käigus saadud vastuste põhjal välja mitu soovitavat muudatust käitumisjuhendi artiklites 5–11 ja 17.

Ombudsmani parandusettepanekud

57. Ombudsman teeb ettepaneku, et Frontex peaks:

 

A) Võtta vastu ja avaldada dokument, milles kirjeldatakse meetmeid, mida tema esindajad võivad ühise tagasisaatmisoperatsiooni käigus võtta inimõiguste rikkumise või väärkohtlemise korral enne lendu või selle ajal. Selle võiks lisada ühiste tagasisaatmisoperatsioonide parimatesse tavadesse või avaldada eraldi väljaandena.

 

B) koostab tagasipöördujatele kaebuse vormi ning koostöös liikmesriikidega koostatud teabelehe kaebuste esitamise korra kohta; kaasrahastada nende dokumentide tõlkimist kõige sagedamini kasutatavatesse keeltesse. Teave peaks sisaldama nende asutuste või isikute kontaktandmeid, kes võivad aidata tagasipöördujatel esitada kaebust, kui nad on tagasipöördujariigis, näiteks valitsusvälised organisatsioonid, pro bono juristid ja kolmandate riikide ombudsmanid.

 

C) toetada projekte, mille eesmärk on dokumenteerida igas liikmesriigis tagasisaatmisoperatsioonideks lubatud piiramisvahendid või algatada selline projekt ise; loetleda need piirangud, millega ta ühises tagasisaatmisoperatsioonis kunagi ei nõustuks, ja avalikustada need dokumendid.

 

D) kehtestada ühise tagasisaatmisoperatsiooni rakenduskavas nõue, et rasedate naistega peredel ja lastega peredel peab olema võimalik lennuki pardale minna eraldi ja istuda teistest tagasipöördujatest eraldi, ning kontrollida selle nõude täitmist.

 

E) nõuda ühisele tagasisaatmisoperatsioonile eelnevas menetluses, et vaatlejate kohustuslikku füüsilist kohalolekut ühises tagasisaatmisoperatsioonis käsitletaks asjakohastes dokumentides (nimelt tagasilennu pakkumises, pakkumise kättesaamisele lisatud tingimustes ja rakenduskavas). Frontex võiks avaldada ka tulevaste ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kava vähemalt üks nädal ette ja teha oma veebisaidil selgeks, et ta maksab vaatlejate osalemise eest ühises tagasisaatmisoperatsioonis; Frontex võiks lõpuks koostada ja avaldada riigipõhised teabelehed piiravate meetmete lubatud kasutamise kohta igas liikmesriigis ning pakkuda vaatlejatele sellealast koolitust.

 

F) nõuda ühise järelevalveoperatsiooni rakenduskavas (või tingimustes), et järelevalve teostajate aruanded edastataks Frontexile; avaldab oma veebisaidil: Frontexi ühise järelevalveasutuse hindamisaruanded, sealhulgas vaatlejate tähelepanekud ja Frontexi soovitused; ühise järelevalveoperatsiooni rakenduskava osa, milles viidatakse ohjeldusmeetmete kokkulepitud kasutamisele; Frontexi parimad tavad ühistele tagasisaatmisoperatsioonidele; vaatlejate aruanded.

 

G) tagada, et nn ühistes tagasisaatmisoperatsioonides austatakse põhiõigusi; eelkõige selgitada avalikult i) ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumise õigusraamistikku, sealhulgas Frontexi määruse artikli 14 lõike 2 kohaselt kolmandate riikidega sõlmitud töökokkuleppeid, ning ii) seda, kuidas Frontex täidab oma inimõigustealaseid kohustusi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide kogumise koordinaatorina.

 

H) Vaadata läbi käitumisjuhend järgmiselt:

• Artiklit 5 (Koostöö tagasipöördujatega) tuleks muuta järgmiselt. Lõikes 1 on sätestatud, et sellise koostöö eesmärk on vältida või piirata minimaalselt vajalikul määral "jõu kasutamist". Seda mõistet ei ole aga tegevusjuhendis selgitatud ja puudub nõue, et jõu kasutamise kohta oleks sõlmitud varasem kokkulepe, mis sarnaneks punktis 6.4 sätestatuga. Frontex peaks selgitama, millist jõu kasutamist võib kaaluda.
• Seadustiku artikli 5 lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid peavad andma tagasipöördujatele piisavat ja selget teavet ühise tagasisaatmisoperatsiooni kohta, sealhulgas võimaluse kohta esitada kaebus väidetava väärkohtlemise kohta operatsiooni ajal. See peaks olema selge nõue. Lisaks ei ole mingit põhjust piirata sellist kaebust väidetega „väärkohtlemise” kohta. Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile (ELi harta artikkel 47, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 13) täielikuks rakendamiseks on vaja, et tegevusjuhend laieneks kõigile hartast tulenevate õiguste rikkumistele, mis leiavad aset ühises tagasisaatmisoperatsioonis. Tegevusjuhendis tuleks samuti sätestada, et igale tagasipöördujale antakse koos kaebuse vormiga suunised liikmesriikide ja Frontexi kaebuste esitamise mehhanismide kohta.
• Artikli 6 lõige 2 (sunnimeetmete kasutamine) peaks sisaldama nõuet, et sunnimeetmete kasutamisel tuleks asjakohaselt arvesse võtta iga isiku individuaalset olukorda, näiteks tema haavatavat seisundit (lapsed, kui nad viibivad ühises tagasisaatmisoperatsioonis koos oma perekonnaga, füüsilise või vaimse puudega inimesed, HIV-positiivsed isikud).
• Artiklit 7 (Sobivus reisimiseks ja arstlik läbivaatus) tuleks muuta, et vältida olukordi, kus tagasipöördujaid kontrollitakse nädalaid või päevi enne lendu ja nad võivad haigestuda enne pardaleminekut, kui ühise tagasisaatmisoperatsiooni arst ei ole sellest arengust teadlik. Lõikes 2 tuleks i) sätestada, et kõik tagasipöördujad vaadatakse läbi vahetult enne lendu, ja ii) märkida, millal arstlik läbivaatus täpselt toimub (olemasoleva „mõistliku aja jooksul“ asemel päev enne või samal päeval). Lõikes 4 tuleks sätestada, et „üksnes meditsiinitöötajatel on juurdepääs tagasipöördujate meditsiinilisele teabele“, et vältida mis tahes kuritarvitusi. Praegusel versioonil („meditsiinilise teabe töötlemine peab toimuma kooskõlas kohaldatava ja asjakohase isikuandmete kaitsega“) on tagasisaatmisoperatsiooni tingimustes vähe praktilist eesmärki.
• Artikli 8 lõiget 3 (Saatjad) tuleks muuta nii, et saatjad peaksid läbima inimõigustealase koolituse, milles keskendutakse puuetega inimestele, naistele ja lastele [vt eespool]. Praegune artikkel 15, millega nähakse ette inimõigustealane koolitus kõigile osalejatele, ei ole piisavalt selge.
• Artiklis 9 (identifitseerimine) tuleks täpsustada, et kõik ühise tagasisaatmisoperatsiooni töötajad peavad olema nime või identifitseerimisnumbri järgi individuaalselt identifitseeritavad (näiteks sissepääsuloal). See peaks hõlbustama tagasipöördujatel kaebuste esitamist ja aitama tagada nõuetekohase vastutuse.
• Artikli 10 lõige 1 (salvestamine) peaks sisaldama vastutuse välistamise klauslit selle kohta, et vaatlejad ei vaja korraldava liikmesriigi, osalevate liikmesriikide, Frontexi ega transpordivahendeid käitava ettevõtte luba ühises tagasisaatmisoperatsioonis pildistamiseks, filmimiseks või muul viisil salvestamiseks.
• Artiklis 11 (meditsiinitöötajad ja tõlgid) tuleks sätestada, et ühise tagasisaatmisoperatsiooni arstile antakse täielik meditsiiniline teave kõigi tagasipöördujate kohta.
• Artikli 17 lõige 3 (Teavitamismenetlus ja õigus saada teavet) tuleks sõnastada kohustuslikus sõnastuses järgmiselt: „Frontexi tegevdirektor nõuab liikmesriikidelt teavet põhiõiguste rikkumise uurimise läbiviimise ja tulemuste kohta.“Ilma siduva järelmeetmete mehhanismita ei saa Frontex hinnata, kas ühises tagasisaatmisoperatsioonis osalevatele tagasipöördujatele on tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja heastamisele.

 

Emily O'Reilly

Strasbourg, 4.5.2015

 

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98).

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1168/2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri asutamise kohta (ELT 2011, L 304, lk 1).

[3] Ühiste tagasisaatmisoperatsioonide tegevusjuhend võeti vastu 7. oktoobril 2013 Frontexi tegevdirektori otsusega.

[4] Sõltumatutel vaatlejatel, kes on kohal kogu väljasaatmisprotsessi vältel, on oluline roll väärkohtlemise juhtumite ennetamisel ja tagasipöördujate põhiõiguste austamise tagamisel. Tagasisaatmisdirektiivi artikli 8 lõikes 6 on sätestatud, et liikmesriigid näevad ette sunniviisilise tagasisaatmise tõhusa järelevalvesüsteemi.

[5] http://europa.eu/rapid/press-release_IP-15-4813_et.htm

[6] Kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/correspondence.faces/en/58135/html.bookmark

[7] Selle kontrolli aruanne, mis saadeti Frontexile, on kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/correspondence.faces/en/59005/html.bookmark

[8] Kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/caseopened.faces/en/58134/html.bookmark

[9] Kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/correspondence.faces/en/59007/html.bookmark

[10] Frontexi nõuandefoorumi liikmed, kes vastasid, märkisid, et nende panused ei esinda nõuandefoorumi seisukohta, vaid on nende endi omad.

[11] "Mõiste "saatja(d)" viitab turvatöötajatele, sealhulgas eraõigusliku töövõtja palgatud isikutele, kes vastutavad tagasipöördujate saatmise eest, eelkõige nende liikmesriigist transportimise ajal." (Frontexi koordineeritava ühise tagasisaatmisoperatsiooni tegevusjuhend)

[12] Artikli 5 lõige 2: „Liikmesriikide pädevad asutused peaksid andma tagasipöördujatele piisavat ja selget teavet ühise tagasisaatmisoperatsiooni kohta, sealhulgas võimaluse kohta esitada kaebus väidetava väärkohtlemise kohta operatsiooni ajal.” Artikli 8 lõige 1: „(...) liikmesriikidel on vastavalt riigi vastutuse üldpõhimõtetele üldine vastutus (...) nende juhiste kohaselt tegutsevate saatjate tegevuse uurimise ja selle eest karistamise eest, olenemata sellest, kas saatjad on riigi töötajad või eraõigusliku töövõtja töötajad.”

[13] Nendes ühistes tagasisaatmisoperatsioonides tagab kolmas riik, kuhu rändajad tagasi saadetakse, operatsiooni jaoks lennuki, saatjad ja meditsiinitöötajad. Rändajate üleandmine riiklike ametiasutuste/saatjate poolt toimub ELi lennujaamas. Frontex pakub koolitust kolmandate riikide saatjatele. Ühised tagasisaatmisoperatsioonid algasid 2014. aastal katseprojektina.

[14] Euroopa Inimõiguste Kohus, El-Masri vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13. detsember 2012, punkt 206.

[15] Näiteks Hispaania ja Taani ombudsmani järelevalvearuanded avaldatakse nende veebisaitidel.

[16] FRA sõnul tuleb seda väljaannet ajakohastada, võttes arvesse arengut alates 2011. aastast, mil see viimati läbi vaadati.

[17] Kuigi EL ei kanna Frontexi kaudu esmavastutust ühises tagasisaatmisoperatsioonis toime pandud inimõiguste rikkumiste eest, võib väita, et tal on lisavastutus juhul, kui OMSi/PMSi töötajad panevad oma tegevuse või tegevusetusega toime inimõiguste rikkumise. Vt eelkõige Rahvusvahelise Kohtu panus ombudsmani sihtkonsultatsiooni. Rahvusvaheline Kohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele, mille kohaselt kõnealune riik osales inimõiguste ränkades rikkumistes, „kuna tema esindajad aitasid aktiivselt kaasa kohtlemisele ega võtnud meetmeid, mis oleksid juhtumi asjaoludel võinud olla vajalikud selle vältimiseks“ (El_Masri vs. endine Yougoslav Republic of Macedonia, EIK, GC, kaebus nr 39630/09, 13. detsembri 2011. aasta kohtuotsus, punkt 211). Rahvusvaheline Kohus viitas ka rahvusvaheliste organisatsioonide vastutust käsitlevate ÜRO artiklite eelnõu artiklile 14: „Rahvusvaheline organisatsioon, kes aitab või abistab riiki või muud rahvusvahelist organisatsiooni rahvusvaheliselt õigusvastaste tegude toimepanemisel riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt, on rahvusvaheliselt vastutav, kui: i) esimesena nimetatud organisatsioon teeb seda, olles teadlik rahvusvaheliselt õigusvastase teo asjaoludest; ja b) tegu oleks rahvusvaheliselt õigusvastane, kui selle paneks toime kõnealune organisatsioon.“ http://legal.un.org/ilc/documentation/english/A_66_10.pdf

[18] Vt sellega seoses Hispaania ombudsmani panust ja 15. veebruaril 2015 Strasbourgis avaldatud aruannet Madalmaade valitsusele piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee 16.–18. oktoobri 2013. aasta visiidi kohta Madalmaadesse, lk 8, kättesaadav aadressil: http://www.cpt.coe.int/documents/nld/2015-14-inf-eng.pdf

[19] Vt selle kohta Belgia föderaalse migratsioonikeskuse panust.

[20] Andmed, millele viitas ülemaailmne kinnipidamisprojekt oma vastuses ombudsmani sihtkonsultatsioonile.

[21] See ei piira nende OMS-i ülesannete täitmist, kes vastavalt nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsusele ühislendude korraldamise kohta seoses kolmandate riikide kodanike väljasaatmisega kahe või enama liikmesriigi territooriumilt individuaalse väljasaatmiskorralduse alusel (ELT 2004, L 261, lk 28; ELT eriväljaanne 19/06, lk 75) on lõppvastutajaks tõsise vahejuhtumi korral pardal vastavalt lisa "Ühissuunised julgeolekusätete kohta ühiseks väljasaatmiseks õhuteed pidi" punktile 3.1.

[22] Ombudsman esitas Euroopa Parlamendile selleteemalise eriaruande juhtumi OI/5/2012/BEH-MHZ kohta. Aruanne on kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/specialreport.faces/en/52465/html.bookmark Seetõttu ei korda ombudsman siin sama soovitust.

[23] Belgia föderaalne migratsioonikeskus tõi näitena selle kohta, mis võib juhtuda tagasisaatmisjärgses etapis, et Belgia tagasipöördumise korral Kinshasasse 2013. aastal näib, et kohalikud ametiasutused on pärast sihtlennujaama saabumist vahistanud ja kinni pidanud 38 isikut. Nad olid mitu tundi vahi all, ilma et neil oleks olnud võimalust süüa või juua. 2015. aasta jaanuaris teatas Irish Times tagasisaatmisoperatsioonist Iirimaalt, kus Somaalia kodanik saadeti tagasi Tansaaniasse, kuid Kilimanjaro rahvusvahelisse lennujaama saabumisel keelduti teda riiki lubamast; Seejärel lendas ta Dar Es Salaami, kus teatati, et politsei peksis ja piinas teda ning suri mõni päev hiljem oma vigastustesse. Vt http://www.irishtimes.com/news/social-affairs/deported-from-ireland-attacked-and-left-to-die-1.2053069.

[24] Vt eelkõige Rahvusvahelise Kohtu vastus.

[25] Käitumisjuhendi artiklis 6 on sätestatud, et "operatiivseiresüsteem ja Frontex teevad enne ühist kontrollioperatsiooni otsuse lubatud piirangute loetelu kohta".

[26] „Report to the Government of Netherlands on the visit by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment from 16 to 18 October 2013“ (Madalmaade valitsusele esitatud aruanne piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee 16.–18. oktoobri 2013. aasta visiidi kohta Madalmaadesse), välja antud Strasbourgis 15. veebruaril 2015, kättesaadav aadressil: http://www.cpt.coe.int/documents/nld/2015-14-inf-eng.pdf

[27] Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et otsustav tegur on lapse äärmine haavatavus, mis on ülimuslik ebaseadusliku sisserändaja staatusega seotud kaalutluste suhtes. Vt 12. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas nr 13178: Mubilanzila Mayeka ja Kaniki Mitunga vs. Belgia, punkt 55.

[28] Vt eespool nimetatud aruanne.

[29] Ombudsman märgib sellega seoses, et Rahvusvaheline Rändepoliitika Arendamise Keskus pakub koolitust vaatlejatele, kellele Frontex pakub koolitajaid.

[30] Belgia föderaalne rändekeskus loetles tõhusaks ja sõltumatuks järelevalveks vajalikud miinimumtingimused. Näiteks peab jälgijal olema võimalik nii seadustes kui ka praktikas koguda teavet isikutelt, kes väidavad, et nad on olnud intsidendi ohvrid isegi tagasisaatmisjärgses etapis; järelevalvearuanded peavad hõlmama ühise tagasisaatmisoperatsiooni kõiki etappe ning olema kättesaadavad asjaomastele isikutele ja üldsusele; monitoridel peab olema võimalik kogu tegevust vabalt filmida, juhtida üldsuse tähelepanu igasugustele vahejuhtumitele (sealhulgas postitada teavet ning video- või helisalvestisi veebis) ning neil peab olema võimalik teatada kaebusest või esitada see kõigile liikmesriikide haldus- ja õigusasutustele.

[31] ELi toimimise lepingu artikkel 258:

„Kui komisjon leiab, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, esitab ta selles küsimuses põhjendatud arvamuse, olles eelnevalt andnud asjaomasele riigile võimaluse esitada oma märkused.

Kui asjaomane riik ei järgi arvamust komisjoni määratud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Liidu Kohtusse.”

[32] See menetlus hõlmab haldustoiminguid, mis toimuvad enne ja pärast ühist tagasisaatmisoperatsiooni. Enne ühist refinantseerimisoperatsiooni esitab OMS Frontexile kirja teel pakkumise ühise refinantseerimisoperatsiooni korraldamiseks. Frontex tunnustab pakkumist vastuses, mille ta lisab ühise tagasisaatmisoperatsiooni tingimustele. „Tingimused” koostatakse näidisvormi alusel ning neis viidatakse muu hulgas finantsaspektidele, nõuetele ja logistikale. Seejärel koostab Frontex koostöös operatiivjuhtimise teenistusega rakenduskava (mis põhineb samuti vormil), mis on ühist tagasisaatmisoperatsiooni käsitleva spetsiaalse rahastamisotsuse lisa. Seejärel võtab Frontex vastu konkreetsed rahastamisotsused ning saadab need enne ühist refinantseerimisoperatsiooni ametlikule liikmesriigile ja igale osalevale liikmesriigile. Pärast ühise tagasisaatmisoperatsiooni lõppu täidavad OMS-i ja PMS-i saatejuhid aruandevormid. 14 päeva jooksul pärast ühise tagasisaatmisoperatsiooni lõppu esitab operatiivseiresüsteem Frontexile standardse lõpliku tagasisaatmisoperatsiooni aruande. Lõpuks koostab Frontex oma lõpliku hindamisaruande (FRO lisab sellele oma heakskiidu näitamiseks oma initsiaalid). Viimase sammuna teeb Frontex lõppmakse pärast seda, kui ta on saanud osalevatelt liikmesriikidelt ja osalevatelt liikmesriikidelt lõplikud finantsaruanded. Lisaks ühiste tagasisaatmisoperatsioonide individuaalsele käsitlemisele korraldab Frontex neli korda aastas ühiste tagasisaatmisoperatsioonidega seotud riiklike teabekeskuste planeerimis- ja hindamiskoosolekuid, mis on vahepeal toimunud.

[33] Vt dokumentide kontrollimise aruanne, kättesaadav aadressil http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/correspondence.faces/en/59005/html.bookmark.

[34] http://www.echr.coe.int/Dokumendid/Stats_violation_1959_2014_ENG.pdf

[35] Tolliseadustiku artikkel 1: „Käesolevas juhendis sätestatakse ühised põhimõtted ja peamised menetlused, mida tuleb järgida liikmesriikide ühistes tagasisaatmisoperatsioonides, mida koordineerib Frontex (...).“ (rõhuasetus lisatud)

Amet võib teha koostööd kolmandate riikide asutustega, kes on pädevad käesoleva määrusega hõlmatud küsimustes, nende asutustega sõlmitud töökorra raames kooskõlas ELi toimimise lepingu asjakohaste sätetega. Kõnealune töökord on seotud üksnes operatiivkoostöö juhtimisega.”

[37] Tegevdirektori otsuse nr 2013/67 (millega kehtestatakse tegevusjuhend) punkt 2: „Käitumisjuhendit kohaldatakse kõigi Frontexi koordineeritavates ühistes tagasisaatmisoperatsioonides osalejate suhtes ja nad peavad sellest kinni pidama.“