Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Itaalia kodanik, kes on osanik äriühingus, millele kuuluvad mitme kõva nisu sordi kaubanduslikud õigused.

2. 2003. aastal võttis kaebuse esitaja ühendust komisjoniga, et kaevata statistilise meetodi üle, mille komisjon oli sel ajal kõva nisu sortide kvaliteediindeksi arvutamiseks välja pakkunud. Komisjoni ettepanek põhines peamiselt Itaalia ametiasutuste ettepanekul. Meetodi kohaselt saadi kvaliteediindeks nelja erineva kaaluga eraldi parameetri liitmisel: i) kaal hektoliitri kohta (10 % indeksi väärtusest); ii) valgusisaldus (40 % indeksi väärtusest); iii) gluteeniindeks (30 % indeksi väärtusest); ja iv) kollane indeks (20 % indeksi väärtusest). Kaebuse esitaja arvates oli meetod ekslik ja sellel oli moonutav mõju, kuna see ei ühtlustanud asjaomaseid parameetreid, sest igaühel neist oli erinev varieeruvusvahemik ja ühe parameetri olulised muutused võisid avaldada lõplikule indeksile väga piiratud mõju, samas kui teise parameetri väikesed muutused võisid avaldada märkimisväärset mõju.

3. Lõpuks võeti meetod ilma muudatusteta vastu komisjoni määruses 2237/2003 [1] ja kinnitati hiljem komisjoni määruses 1973/2004,[2] millega tunnistati varasem meetod kehtetuks.

4. Seejärel võttis kaebuse esitaja 2003. aasta juulist kuni 2006. aasta novembrini mitmel korral komisjoniga uuesti ühendust, lisades mitu aruannet ja tehnilist uuringut (edaspidi "tehnilised uuringud"), mille oli koostanud Itaalia ülikooli statistikateadlane, et tõendada heakskiidetud metoodika väidetavat moonutavat mõju. Sama ajavahemiku jooksul saatis Prantsusmaa põllumajandusministeerium komisjonile kirja, milles juhtis komisjoni tähelepanu väidetavale moonutavale mõjule, mis põhineb asjaomaste parameetrite võimaliku varieeruvuse erinevusel. Komisjon ei pidanud siiski asjakohaseks meetodit muuta, ilma et tal oleks selle rakendamisel praktilisi kogemusi.

5. 1. jaanuaril 2009, pärast määruse 73/2009 [3] jõustumist, tunnistati vaidlusalune statistiline meetod kehtetuks ja asendati põllumajandustootjate ühtse sissetulekutoetuse kavaga. Kuna kaebuse esitaja soovis, et komisjon teataks, et ta ei võta vaidlusalust meetodit tulevikus uuesti vastu, kirjutas ta komisjonile mitu korda, väljendades väga selgelt oma huvi vastuse saamise vastu.

6. Eelkõige esitas kaebuse esitaja 24. oktoobril 2012 komisjonile kaheksa konkreetset küsimust, paludes komisjonil võtta selle meetodi suhtes seisukoht ja selgitada, miks komisjon ei võtnud meetmeid selle muutmiseks või parandamiseks, hoolimata teabest, mille ta oli temalt aastate jooksul saanud. Kaebuse esitaja tõstatatud küsimused olid järgmised:

(1) Kas kõva nisu sortide kvaliteediindeksi arvutamise meetod, mille komisjon võttis vastu määrustega 2237/2003 ja 1973/2004, oli õige või mitte?

(2) Kas komisjon leiab, et meetod oli õige, kuigi sellega ei ühtlustatud asjaomaseid andmeid? Miks?

(3) Kas komisjon kavatses määruse 73/2009 vastuvõtmise ettepaneku tegemisel olemasoleva meetodi kehtetuks tunnistada, kuna pidas seda ekslikuks või moonutavaks?

(4) Miks komisjon ignoreeris kaebuse esitaja korduvat ja konkreetset kriitikat meetodi kohta ega vastanud sellele?

(5) Miks ei hinnanud komisjon meetodi õigsust, kui Itaalia ametiasutused selle välja pakkusid, kuigi seda oli kritiseeritud alates 1995. aastast?

(6) Miks ei vastanud komisjon kunagi kaebuse esitaja 18. augusti 2006. aasta kirjale, milles paluti tal meetod uuesti läbi vaadata või vastata tema väidetele, et see on vale?

(7) Miks ei vastanud komisjon kunagi kaebuse esitaja 16. novembri 2006. aasta kirjale, milles ta kutsus komisjoni üles võtma seisukohta meetodi õigsuse kohta?

(8) Miks ei vaadanud komisjon meetodit uuesti läbi, muutnud ega parandanud seda, hoolimata Prantsusmaa põllumajandusministeeriumi märgukirjast, milles osutati moonutuste ohule, kui meetodit kasutati, ja tehti ettepanek asjaomased andmed standardida?

7. Kuna kaebuse esitaja vastust ei saanud, esitas ta kaebuse Euroopa Ombudsmanile. Kaebus registreeriti viitenumbriga 456/2013/ER. Ombudsman võttis komisjoniga ühendust ja lõpetas juhtumi pärast seda, kui kaebuse esitaja sai 14. juunil 2013 vastuse.

8. Oma vastuses vabandas komisjon vastamisega viivitamise pärast ja asjaolu pärast, et ta ei käsitlenud oma varasemates vastustes sõnaselgelt meetodi õigsuse küsimust. Kuna kaebuse esitaja küsimuste eesmärk määruste 2237/2003 ja 1973/2004 kohta oli saada kinnitus selle kohta, et meetod on ekslik ja et nimetatud määrused on seega ebaseaduslikud, juhtis ta tähelepanu sellele, et seadusandlike aktide seaduslikkuse kontrollimine ei ole komisjoni, vaid üksnes Euroopa Liidu Kohtu ülesanne. Kui komisjon oleks otsustanud hinnata meetodi kehtivust, oleks see sekkunud Euroopa Liidu Kohtu pädevusse. Lisaks, kuna kaebuse esitaja tõstatas kõnealuste määruste õiguspärasuse küsimuse siseriiklikus kohtumenetluses halduskohtus, oli asjakohane, et komisjon ei käsitlenud meetodi õigsuse küsimust.

9. Kaebuse esitaja mainitud tehniliste uuringute kohta väitis komisjon, et nad ei kritiseerinud asjaolu, et kvaliteediindeks määratleti nelja kriteeriumi kaalutud summana, vaid et erinevad kriteeriumid ei olnud standarditud. Ta lisas, et uuringutes sisalduvad argumendid ja kriitika ei olnud "absoluutsed" ja "puudutasid tavaliselt teaduslikku analüüsi", kavandatud lahendused olid "rangelt matemaatilised või statistilised "ja esitati "hüpoteetiliselt või alternatiivselt". Selle põhjal järeldas komisjon, et uuringutes esitatud väited ja kaebuse esitaja radikaalsed väited ei ole omavahel seotud. Ka Prantsusmaa ametiasutused ei viidanud sellele küsimusele uuesti. Kuna komisjon leidis, et uued selgitused „õigustavad tema käitumist seoses kaebuse esitaja küsimustega määruste 2237/2003 ja 1973/2004 kohta”, oli tema küsimus nende määruste kehtetuks tunnistamise kohta aegunud. Siiski vabandas ta kaebuse esitaja ees esialgse vastamata jätmise pärast, mis oli toimunud eksimuse tõttu.

10. Kuna kaebuse esitaja ei olnud rahul komisjonilt saadud vastustega, esitas ta selle kaebuse 10. juulil 2013 Euroopa Ombudsmanile.

Uurimine

11. Ombudsman algatas kaebuse uurimise ning tuvastas järgmise väite ja nõude:

1) Komisjon ei andnud täielikku ja mõistlikku vastust kaebuse esitaja 24. oktoobri 2012. aasta kirjale. Eelkõige i) ei vastanud komisjon kaebuse esitaja väidetele, et kõva nisu sortide kvaliteediindeksi arvutamise meetod oli vale, ning ii) ei esitanud mõjuvaid põhjendusi selle kohta, miks ta seda meetodit ei muutnud.

2) Komisjon peaks andma kaebuse esitaja kirjale täieliku ja mõistliku vastuse ning eelkõige tunnistama, et: i) määruste 2237/2003 ja 1973/2004 kohaselt kasutatud kõva nisu sortide kvaliteediindeksi arvutamise meetod oli ekslik ja moonutav; ning ii) komisjon ei olnud seda meetodit muutnud.

12. Avakirjas kutsus ombudsman komisjoni üles käsitlema ka järgmisi konkreetseid küsimusi:

Esiteks väitis komisjon oma 14. juuni 2013. aasta vastuses, et ta ei pidanud asjakohaseks võtta arvesse kaebuse esitaja viidatud tehnilisi uuringuid pelgalt nende matemaatilise või statistilise laadi või nende koostamisel kasutatud hüpoteetilise või tehnilise keele tõttu. Esialgu oli ombudsmanil raske mõista, miks matemaatilised või statistilised argumendid ei peaks olema statistilise meetodi kehtivuse hindamisel asjakohased.

2) Teiseks väitis komisjon, et ELi õigusaktide seaduslikkust saab kontrollida ainult Euroopa Liidu Kohus. Kaebuse esitaja selgitas siiski, et tema taotluse eesmärk oli kontrollida, kas meetod oli ekslik, mitte seda, kas asjaomased määrused on kehtetud. Lisaks näib, et Euroopa Liidu Kohtu pädevus kontrollida ELi õigusaktide seaduslikkust ei takista komisjonil teha ettepanekuid kehtivate õigusaktide muutmiseks.

13. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastuseks komisjoni arvamusele. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Väide, et komisjon ei andnud kaebuse esitajale ja sellega seotud väitele täielikku ja mõistlikku vastust

Ombudsmanile esitatud argumendid

14. Kaebuse esitaja väitis, et ta soovis, et komisjon kuulutaks meetodi ekslikuks, et seda ei peetaks õigeks ja komisjon ei võtaks seda tulevikus uuesti vastu. Ta selgitas, et ta ei ole kunagi palunud komisjonil tunnistada määrused 2237/2003 ja 1973/2004 kehtetuks, vaid üksnes kinnitada, et meetod oli vajalike meetmete võtmiseks ekslik. Tema arvates ei takista asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtule on antud seadusjärgne pädevus kontrollida liidu õigusaktide seaduslikkust, õigusakti vastu võtnud institutsiooni seda muutmast, parandamast või kehtetuks tunnistamast. Ta väitis ka, et asjaolu, et ta tõstatas selle küsimuse siseriiklikus kohtumenetluses, ei takista komisjonil võtta meetmeid liidu tasandil. Lisaks algatati kõnealune kohtumenetlus Itaalias alles 2007. aastal, st tükk aega pärast seda, kui komisjoni oli meetodi puudustest teavitatud.

15. Meetodi kriitika põhjendatuse kohta väitis kaebuse esitaja, et tema taotlused põhinesid teaduskeeles koostatud tehniliste uuringute tulemustel ning viitasid hüpoteetilistele näidetele ja tegelikele andmetele. Tema arvates oli tema kriitika selge ja täpne, kuid komisjon ei käsitlenud seda.

16. Komisjon esitas oma arvamuses vastuvõetamatuse vastuväite ELi toimimise lepingu artikli 228 lõike 1 teise lõigu esimese lause [4] ja Euroopa Ombudsmani põhikirja [5] artikli 2 lõike 7 alusel. Kuna kaebuse esitaja oli 2007. aastal algatanud Itaalia kohtus kohtumenetluse kohtuasjas, mille ese oli sisuliselt identne tema kaebusega, leidis komisjon, et ombudsman peaks selle kaebuse läbivaatamise lõpetama. Sellega seoses viitas komisjon ombudsmani otsusele juhtumi 1047/2013/BEH [6] kohta, milles ombudsman leidis, et kaebuse edasiseks uurimiseks puudub alus, kuna selle peamised aspektid olid käimasoleva kohtumenetluse teemaks. Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ja tema pereliige esitasid 2004. aastal Euroopa Parlamendile samal teemal petitsiooni, mis muudaks ka ombudsmanile esitatud kaebuse vastuvõetamatuks. Selle seisukoha toetuseks viitas komisjon ombudsmani otsusele juhtumi 1821/2012/ANA [7] kohta.

17. Komisjon lisas siiski, et kui ombudsman ei nõustu komisjoni vastuvõetamatuse vastuväitega, kavatseb ta kaebuse esitaja sisulised märkused ümber lükata järgmiselt. Komisjon oli juba andnud kaebuse esitajale mitu sisulist vastust tema küsimustele. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) valdkonnas on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus. Seda on kinnitanud Euroopa Liidu Kohus. Kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et asuda seisukohale, et komisjon on toime pannud haldusomavoli, tõendada ilmse vea olemasolu oma kaalutlusõiguse teostamisel. Seejärel märkis komisjon, et tema kaalutlusõigust on tunnustanud ka ombudsman oma otsustes [8]. Kaebuse esitaja ei esitanud aga ühtegi tõendit sellise ilmse vea kohta.

18. Vaidlusaluse toetuskava kohta märkis komisjon, et üksnes manna- ja makarontoodete tootmiseks sobiva kõva nisu kasvatamine on abikõlblik. Seda poliitilist valikut koos kaalutud kvaliteedikriteeriumidega peeti kõige sobivamaks, et võtta arvesse erinevaid huve, nagu konkurentsivõime, tõhusus, tootmispiirkondade säilitamine ja finantsnõuded. Erinevad dokumendid, mille komisjon oli kaebuse esitajale esitanud, näitasid eri osalejate ja sidusrühmade erinevaid huve määruse 1973/2004 vastuvõtmiseni viinud menetluse käigus. Komisjon analüüsis põhjalikult määruse tehnilisi aspekte alates taimede saagikusest ja selle varieerumisest kuni toodete kvalitatiivsete, kaubanduslike ja tehnoloogiliste aspektideni. Lisaks toimus kirjavahetus otsustajate haldus- ja poliitilise tasandi vahel. Sellest seisukohast leidis komisjon, et vaidlusalune meetod on täiesti õiguspärane ning kooskõlas õigusraamistiku eesmärkide ja nõuetega. Lisaks ei jaganud komisjon kaebuse esitaja tõlgendust Prantsuse valitsuse poolt komisjonile saadetud kirjale vaidlustatud meetodi väidetava moonutava mõju kohta, mis põhineb asjaomaste parameetrite võimaliku varieeruvuse erinevusel, kuna kirjas viidati üksnes „võimalikule” riskile tulevikus või riskile, mis põhineb kõige esimestel tulemustel, mille riiklikud eksperdid said pärast meetodi kohaldamist.

19. Seoses kaebuse esitaja esitatud tehniliste argumentidega lükkas komisjon tagasi seisukoha, et ta ei pidanud nende kaalumist asjakohaseks. Ta viitas kaebuse esitajale saadetud 14. juuni 2013. aasta kirja sisule, milles ta selgitas, et selles kontekstis ei saa arvesse võtta kaebuse esitaja üldisi argumente vaidlustatud kava ja kehtivusväidete kohta, kuna need puudutavad Euroopa Liidu Kohtu, mitte komisjoni pädevust. Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja väitis enda seisukohast, samas kui komisjon oli võtnud üldisema seisukoha: näiteks viitas kaebuse esitaja leivatootmisele, mille seadusandja on selles konkreetses kontekstis kava kohaldamisalast sõnaselgelt välja jätnud. Seoses kaebuse esitaja nimetatud ekspertidega selgitas komisjon, et oli selge, et nende pakutud lahendusi või järeldusi esitleti sageli alternatiivide, hüpoteeside või võimalustena, ning professor, kellele kaebuse esitaja viitas, ei vaidlustanud meetodis kui sellises kasutatud nelja parameetrit. Kokkuvõttes ei toetanud kaebuse esitaja esitatud tehnilised selgitused tema õiguslikke argumente. Kuigi komisjon tunnistas, et kaebuse esitaja tehnilisi argumente ei saa kokkuvõtlikult tagasi lükata, peaks meetodi kritiseerimine olema täpne, selge ja veenev. Kaebuse esitaja kriitikat ei esitatud, kuna see ei olnud konkreetselt seotud kehtetuks tunnistatud määruse 1973/2004 artiklis 5 sätestatud meetodi kriteeriumide või eesmärkidega.

20. Oma märkustes kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et komisjon tõlgendas teadlikult tema märkusi "kehtivuse" kohta selle mõiste õiguslikus tähenduses, kuigi ta oli algusest peale väga selgelt väljendanud, et ta viitas sellele mõistele matemaatilises/statistilises kontekstis. Ta väitis, et komisjon ei ole ikka veel põhjendanud oma arvutusmeetodi matemaatilist kehtivust, kuigi muret on väljendanud ka Prantsusmaa valitsus. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et ta ei kavatsenud kunagi seada kahtluse alla komisjoni kaalutlusõigust selles küsimuses, vaid viitas lihtsalt valedele ja moonutavatele matemaatilistele arvutustele, mis on tingitud andmete standardimise puudumisest, mis tema arvates ei ole erinevalt kaalutud eraldi parameetrite valikust kaalutlusõiguse küsimus.

21. Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidete kohta väitis kaebuse esitaja, et tema kaebus ombudsmanile puudutas komisjoni halba halduskäitumist. Seoses esimese vastuvõetamatuse vastuväitega, mis põhines Itaalia kohtus käimasoleval kohtumenetlusel, väitis kaebuse esitaja, et selle juhtumi ese oli seotud Itaalia ministeeriumi menetluste õiguspärasusega, samas kui selle juhtumi uurimine puudutas küsimust, kas komisjon oli andnud kaebuse esitaja kirjale täieliku ja mõistliku vastuse. Menetluses olevas Itaalia kohtuasjas ei ole aga Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotlust esitatud.

22. Seoses teise vastuvõetamatuse vastuväitega, mille Euroopa Komisjon esitas seoses petitsiooniga, mille kaebuse esitaja ja tema pereliige olid esitanud Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile, juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et petitsiooni teema ei ole seotud Euroopa Komisjoni käitumisega. Petitsioonis esitas ta peamiselt argumendid väidetava konkurentsimoonutuse kohta kõva nisu seemneturul. Tegelikult ei käsitlenud komisjon oma 30. novembri 2005. aasta vastuses petitsioonikomisjonile isegi arvutusmeetodi ja arvutuste matemaatilise õigsuse küsimust.

23. Kokkuvõttes leidis kaebuse esitaja, et komisjoni esitatud väited olid põhjendamatud ja eksitavad, sest keskendudes arvutusmeetodi asemel kaalutud eraldi parameetritele, pani komisjon arutelu valele teele. Ta kritiseeris ka seda, et komisjon ei ole piisavalt tuttav teema eripäradega, kuna ta eiras asjaolu, et nii pastatooteid kui ka leiba toodetakse mannast.

Ombudsmani hinnang

Komisjoni vastuvõetamatuse vastuväited

24. Ombudsman on seisukohal, et kaebuse esitaja selgitas oma tähelepanekutes piisavalt Itaalia kohtus toimuva menetluse sisu ja oma petitsiooni Euroopa Parlamendile. Neid selgitusi arvestades ei ole vastuväited põhjendatud.

Mis puudutab kaebuse sisu, siis

25. Nagu komisjon õigesti märkis, on tal põllumajandusega seotud küsimustes ulatuslik kaalutlusõigus [9]. Ombudsman on järjekindlalt asunud seisukohale, et kui institutsioon kasutab oma kaalutlusõigust, tuvastab ta haldusomavoli ainult siis, kui on tõendatud, et selle kaalutlusõiguse kasutamisel on tehtud ilmne hindamisviga. Ombudsman ei asenda komisjoni hinnangut enda omaga, kuid kui ta tuvastab haldusomavoli, võib ta taotleda, et institutsioon vaataks küsimuse vaidlustatud küsimuste lahendamiseks uuesti läbi.

26. Ombudsman on siiski seisukohal, et kaalutlusõiguse kasutamine ei saa viia omavolini [10]. See tähendab, et avaliku sektori asutus peab alati suutma selgitada, miks konkreetne tegevussuund on valitud, ning ühe tegevussuuna valimine teise asemel peab olema põhjendatud. Käesoleval juhul on küsimus selles, kas komisjon andis piisava vastuse, et põhjendada oma seisukohta, et vastupidiselt kaebuse esitaja väitele oli meetod õige ja seda ei olnud vaja enne uue määruse vastuvõtmist muuta.

27. Oma seisukoha põhjendamiseks tugines kaebuse esitaja peamiselt i) heakskiidetud metoodika väidetavale moonutavale mõjule ja ii) valedele matemaatilistele arvutusmeetoditele. Ta väitis ka, et väidetavalt ekslikud ja moonutavad matemaatilised arvutused, mis põhinevad andmete standardimata jätmisel, ei kuulu kaalutlusõiguse alla. Ombudsman ei jaga seda seisukohta. Käesoleval juhul nõustus komisjon, et igal parameetril on erinev varieeruvusvahemik. Sellest tulenevalt nõustus ta ka sellega, et on võimalik, et ühe parameetri olulistel muutustel võib olla piiratud mõju lõplikule indeksile, samas kui teise parameetri väikestel muutustel võib olla märkimisväärne mõju. Ombudsman ei mõista, miks seda valikut tuleks pidada ebamõistlikuks, ja igal juhul tegutses komisjon selle üle otsustamisel oma kaalutlusõiguse piires.

28. Seoses komisjoni seisukoha põhjendustega märgib ombudsman, et komisjon tunnistas, et kaebuse esitaja tehnilisi argumente ei saa kokkuvõtlikult tagasi lükata, kuid leidis, et tema kriitika meetodi kohta ei olnud täpne, selge ja veenev, kuna see ei olnud konkreetselt seotud kehtetuks tunnistatud määruse 1973/2004 artiklis 5 sätestatud meetodi kriteeriumide või eesmärkidega. Kaebuse esitaja näis omakorda väitvat, et matemaatilised argumendid on sõltumatud õiguslikest või poliitilistest kriteeriumidest ja eesmärkidest ning et arvutusmeetod oli käesoleval juhul matemaatilisest seisukohast vale.

29. Kuigi ombudsman märgib, et Euroopa hea halduse tava eeskirja artikkel 18 kohustab institutsioone põhjendama otsuseid, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse, ei ole see kohustus piiramatu. Käesoleval juhul on komisjon selgitanud i) vaidlustatud kava eesmärki ja seda, miks ta ei pidanud asjakohaseks muuta oma seisukohta kaebuse esitaja argumentide põhjal, ning ii) seda, et ta tõepoolest võttis arvesse kaebuse esitaja tehnilisi argumente, kuid viis, kuidas need esitati, ei toetanud tema õiguslikke argumente. Seda arvesse võttes on ombudsman seisukohal, et komisjon on põhjendanud oma seisukohta kaebuse esitaja matemaatiliste argumentide suhtes ning on adekvaatselt vastanud ombudsmani küsimusele ka matemaatiliste või statistiliste argumentide kehtivuse kohta.

30. Seoses kaebuse esitaja kriitikaga, et komisjon ei ole asjaomase valdkonnaga tuttav, selgitas komisjon sõnaselgelt, et leiva tootmiseks kasutatav kõva nisu ei ole abikõlblik. Kaebuse esitaja märkus, et nii makarontooteid kui ka leiba toodetakse mannast, ei sea seda selgitust kahtluse alla, sest selleks, et toode oleks abikõlblik, pidi see sobima kasutamiseks manna ja makarontoodete valmistamisel.

31. Neid kaalutlusi arvestades ei viita miski sellele, et komisjoni tegevus ei olnud tema õigusliku pädevuse piires. Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et käesoleval juhul ei ole tehtud ilmset viga ja komisjon on andnud kaebuse esitajale mõistliku vastuse. Seetõttu järeldab ta, et kõnealuse juhtumi puhul ei esinenud komisjoni tegevuses haldusomavoli.

Järeldus

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Komisjoni tegevuses ei esinenud haldusomavoli.

 

Emily O'Reilly

Strasbourg, 25. märts 2015

 

[1] Komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2237/2003, millega sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) IV jaotises sätestatud teatavate toetuskavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad, ELT L 339, lk 52.

[2] Komisjoni 29. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1973/2004, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV ja IVa jaotises sätestatud toetuskavade rakendamiseks ja tootmisest kõrvaldatud maa kasutamine tooraine tootmiseks (ELT L 345, lk 1).

[3] Nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16).

[4] "Ombudsman viib vastavalt oma kohustustele kas omal algatusel või talle otse või Euroopa Parlamendi liikme kaudu esitatud kaebuste põhjal läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks"(rõhuasetus lisatud).

[5] "Kui ombudsman peab esitatud faktidega seotud käimasoleva või lõpetatud kohtumenetluse tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt selleks ajaks läbi viidud uurimiste tulemused lõplikult"(rõhuasetus lisatud).

[6] Kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/51888/html.bookmark

[7] Kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/50793/html.bookmark

[8] Sellega seoses viitas komisjon ombudsmani otsusele kaebuse 526/2011/(ELB)RA uurimise lõpetamise kohta, mis on kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/50802/html.bookmark

[9] Vt otsus kohtuasjas C-295/03 P: Alessandrini Srl jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I-5673, punkt 75).

[10] Vt ombudsmani otsused kaebuse 3307/2006/(PB)JMA kohta (http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/4653/html.bookmark); kaebuse 995/98/OV (http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/980995.htm) kohta; kaebuse 1999/2007/FOR (http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/071999.htm) kohta; ja kaebuse 526/2011/RA kohta (http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/50802/html.bookmark).