Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb Euroopa Investeerimispanga (edaspidi "EIP") keeldumist anda üldsusele määruse (EÜ) nr 1049/2001 [1] alusel juurdepääs valitsusvälise organisatsiooni CEE Bankwatch [2] (edaspidi "kaebuse esitaja") taotletud dokumendile. Dokument sisaldab EIP ülemaailmset kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikat [3]. EIP kasutas seda metoodikat seoses Poolas asuva söeküttel töötava elektrijaamaga, mis oli saamas rahastust EIP-lt [4]. Kaebuse esitaja taotlus esitati seoses tema jõupingutustega teha kindlaks, mil määral vastas see projekt EIP uute söeelektrijaamade sõelumiskriteeriumidele.

2. Pärast seda, kui kaebuse esitaja esialgne taotlus ja kordustaotlus dokumendi saamiseks tagasi lükati, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimise ese

3. Ombudsman algatas uurimise järgmise väite ja väite kohta:

Väide:

EIP keeldus ekslikult võimaldamast üldsuse juurdepääsu keskkonnateabele.

Nõue:

EIP peaks tagama üldsuse juurdepääsu oma ülemaailmse kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikale.

Uurimine

4. 22. mail 2012 palus ombudsman EIP-l esitada arvamus eespool nimetatud väite ja nõude kohta. EIP saatis oma arvamuse 24. oktoobril 2012. Arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi, mis saadi 28. detsembril 2012. 11. detsembril 2013 tegi ombudsman EIP-le sõbraliku lahenduse ettepaneku. 27. veebruaril 2014 vastas EIP ombudsmani ettepanekule leida sõbralik lahendus ja nõustus sellega. Vastus edastati kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. 21. märtsil 2014 teatas kaebuse esitaja, et ta hindab ombudsmani jõupingutusi selle küsimuse lahendamisel ja tänas teda eduka tulemuse eest. Seetõttu ei olnud tal selle küsimuse kohta rohkem märkusi.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide keskkonnateabele avaliku juurdepääsu andmisest õigusvastase keeldumise kohta ja sellega seotud väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

5. Kaebuse esitaja väitis, et EIP ülemaailmne kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodika kujutab endast keskkonnateavet heitkoguste kohta ja seetõttu oleks see tulnud avalikustada vastavalt Århusi konventsioonile,[5] Århusi määrusele [6] ja määrusele 1049/2001. Kaebuse esitaja märkis, et isegi kui metoodika oli juurdepääsutaotluse esitamise ajal alles väljatöötamisel, oli seda juba kasutatud, eelkõige Lõuna-Poola söeküttel töötava elektrijaama projekti puhul.

6. EIP lisas oma arvamusele tabeli, milles antakse ülevaade kaebuse esitajale esitatud ulatuslikust teabest ja dokumentidest. Vastuseks kaebuse esitaja väidetele, et EIP läbipaistvuspoliitika ei ole kooskõlas Århusi konventsiooni, Århusi määruse ja määrusega (EÜ) nr 1049/2001, selgitas EIP, et tema läbipaistvuspoliitika A osa punktis 5.2 on ammendavalt kirjeldatud asjakohaseid erandeid avalikustamisest. Ta märkis, et läbipaistvuspoliitika punktis 5.2.3 on sätestatud:

„Välja arvatud juhul, kui esineb ülekaalukas avalik huvi, keelatakse juurdepääs teabele ka juhul, kui avalikustamine kahjustaks:

• füüsilise või juriidilise isiku ärihuvid [7];

• intellektuaalomand;

• kohtumenetlused ja õigusnõustamine;

• inspekteerimiste, uurimiste ja auditite eesmärk.

Esimese, teise ja neljanda loetelupunkti puhul, välja arvatud uurimine, loetakse avalikustamiseks ülekaalukat avalikku huvi, kui taotletav teave on seotud heidetega keskkonda.”

7. EIP täpsustas, et kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, võib avalikustada teavet, mis on seotud näiteks füüsilise või juriidilise isiku ärihuvidega.

8. EIP viitas sellega seoses ka oma läbipaistvuspoliitika punktidele 4.3.1 [8] ja 4.3.2 [9]. Ta selgitas, et nende punktide eesmärk on anda üldsusele teavet selle kohta, kuidas EIP tegeleb projektitsüklit käsitleva teabega. Nad ei väida, et keskkonnateave on avalikustamisest välja jäetud.

9. Lõpetuseks ütles EIP, et kavatseb oma läbipaistvuspoliitika 2014. aastal läbi vaadata ja et läbivaatamisprotsess hõlmab avalikku konsultatsiooni. Lisaks on määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine ja teatavate teabele juurdepääsu käsitlevate kohtuasjade tulemused selle läbivaatamise seisukohast olulised.

10. Seoses kaebuse esitaja väitega, et tuleks anda juurdepääs jalajälje hindamise metoodikale, selgitas EIP, et alles 1. septembril 2011, pärast seda, kui EIP oli vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele, vastas ta kaebuse esitaja taotlusele avalikustada EIP kokkuvõte meetoditest, mida kasutati ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste ja heitkoguste erinevuste hindamiseks, lisades lingi dokumendile, mis avaldati EIP veebisaidil 2011. aasta mais [10] EIP selgitas, et avaldatud dokumendi eesmärk oli anda ülevaade erinevatest meetoditest, mida kasutati EIP rahastatavate otseinvesteeringute kavade CO2 jalajälje hindamisel. Dokumendis osutatud individuaalsete meetoditega seoses rõhutas EIP, et käesoleva dokumendi koostamise ajal oli nende puhul tegemist „poolelioleva tööga”. Metoodikad nõudsid täiendavat tööd, et täielikult kvantifitseerida EIP finantstehingute CO2 jalajälg. Seetõttu teatas EIP kaebuse esitajale, et EIP otsustusprotsesside kaitset käsitleva läbipaistvuspoliitika [11] A osa punkti 5.2.5 alusel ei avalikusta ta praegu koonddokumendis nimetatud meetodite üksikasjalikke versioone, vaid vaatab avalikustamistaotluse uuesti läbi, kui meetodid on lõplikult välja töötatud. Vahepeal tegi EIP ettepaneku vastata kõigile taotlustele selgitada avaldatud dokumendis kirjeldatud lähenemisviise, mis tema arvates andsid metoodikatest hea tehnilise ülevaate.

11. EIP selgitas, et kaebuse esitaja nõudis seejärel kõigi metoodika alusel kontrollitud projektide ja nende tulemuste avalikustamist. Seda taotlust arutati kaebuse esitajaga 17. oktoobri 2011. aasta koosolekul, millele järgnes EIP e-kiri. Selles e-kirjas selgitas EIP, et CO2 jalajälje hindamine oli alles kolmeaastase katseprojekti teisel aastal [12] ning et metoodikat ja selle kohaldamist alles arendatakse ja täiustatakse. EIP tegi ettepaneku korraldada seminar, et selgitada ja arutada oma lähenemisviisi CO2 jalajälje hindamisele ning kaasata kaebuse esitaja tagasiside metoodika edasisse täiustamisse. Seminar toimus 20. märtsil 2012. 3. augusti 2012. aasta dokumendi "Projekti KHG heitkoguste ja nende muutuste hindamise meetodid" lõplik versioon avaldati EIP veebisaidil 21. septembril 2012.[13]

12. Kõnealuse dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumist põhjendades viitas EIP oma arvamuses Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punktile d, mis käsitleb „äri- ja tööstusteabe konfidentsiaalsust, kui selline konfidentsiaalsus on seadusega kaitstud, et kaitsta õigustatud majandushuvi. (...) ja Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 3 punktile c, mille kohaselt „[k]aotlus käsitleb koostamisel olevat materjali või riigiasutuste sisekommunikatsiooni, kui selline erand on ette nähtud siseriikliku õiguse või tavaga, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat avalikku huvi “.

13. EIP märkis ka, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punktis d on sätestatud, et „keskkonnakaitse seisukohast oluline teave heidete kohta avalikustatakse”. Ta väitis, et on küsitav, kas projekti sisehindamine osana katseprojektist, mille eesmärk on määrata kindlaks EIP metoodika (nimelt metoodika, mille eesmärk on kvantifitseerida mõju ja/või muutusi heitele keskkonnale), võib iseenesest kujutada endast keskkonnakaitse seisukohast olulist teavet. EIP viitas sellega seoses Århusi konventsiooni artikli 2 lõikes 3 sisalduvale keskkonnateabe määratlusele. See on sõnastatud järgmiselt:

„„Keskkonnateave”– kirjalikus, visuaalses, helilises, elektroonilises või muus materiaalses vormis teave, mis käsitleb:

a) selliste keskkonnaelementide seisund nagu õhk ja atmosfäär, vesi, pinnas, maa, maastik ja looduslikud paigad, bioloogiline mitmekesisus ja selle komponendid, sealhulgas geneetiliselt muundatud organismid, ning nende elementide vastastikune mõju;

b) tegurid, nagu ained, energia, müra ja kiirgus, ning tegevus või meetmed, sealhulgas haldusmeetmed, keskkonnakokkulepped, -poliitika, -õigusaktid, -kavad ja -programmid, mis mõjutavad või võivad mõjutada punkti a kohaldamisalasse kuuluvaid keskkonnaelemente, ning kulude-tulude analüüs ja muud majandusanalüüsid ja eeldused, mida kasutatakse keskkonnaalaste otsuste tegemisel;

c) inimeste tervislikku seisundit ja ohutust, inimelu tingimusi, kultuuriobjekte ja ehitatud ehitisi niivõrd, kuivõrd neid mõjutavad või võivad mõjutada keskkonnaelementide seisund või nende elementide kaudu punktis b nimetatud tegurid, tegevused või meetmed;”

14. Ülekaaluka avaliku huvi küsimuses väitis EIP, et seda kohaldatakse ainult keskkonda sattuvate heitkoguste suhtes, samas kui kaebuse esitaja nõutud teave on seotud EIP sisehinnanguga CO2-mahukuse kohta.

15. Igal juhul läks EIP veelgi kaugemale sellest, mida nõutakse tema läbipaistvuspoliitikas, esitades kaebuse esitajale oma 17. märtsi 2011. aasta koosolekul oma veebisaidi kaudu ja 20. märtsil 2012 toimunud kasvuhoonegaaside heite teemalisel seminaril üksikasjaliku teabe katseprojekti kohta, mis on – meenutas EIP – sisemine protsess, mille käigus määratakse kindlaks võimalik metoodika, mida kasutatakse ja kohaldatakse tulevaste projektide suhtes ning mida EIP nõukogu ei ole veel heaks kiitnud.

16. Kokkuvõttes, hoolimata asjaolust, et EIP pidas nõuet eespool selgitatud põhjustel täiesti põhjendamatuks, leidis ta, et nõude alus oli kadunud hiljemalt tema veebisaidil avaldatud väljaannete ja seminariürituse tõttu, mis mõlemad toimusid enne ombudsmanile kaebuse esitamist.

17. Oma märkustes EIP arvamuse kohta viitas kaebuse esitaja kõigepealt oma teistele dokumenditaotlustele. Ta märkis, et EIP vastas nende dokumentide peale esitatud kordustaotlusele 14. aprillil 2011, st pärast söepõhise projekti rahastamise heakskiitmist EIP direktorite nõukogu poolt, mis toimus 10. märtsil 2011. Kaebuse esitaja sõnul jättis EIP tahtlikult avalikustamata dokumendid, mis sisaldasid keskkonnateavet projekti süsinikdioksiidi heitkoguste kohta, selgitamata, kuidas selle teabe avalikustamine kahjustaks tõsiselt EIP otsustusprotsessi terviklikkust.

18. Seoses käesoleva uurimise esemega väitis kaebuse esitaja, et EIP ei avalikustanud oma ülemaailmse kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikat. Pigem avalikustas EIP valitud teabe, näiteks vana/uue üksuse energiatarbimise ja selle, mis näib olevat arvutusi sisaldava piiratud elektroonilise arvutustabeli koopia.

19. Kaebuse esitaja sõnul tuleb selles küsimuses vastata järgmistele küsimustele: kas ülemaailmses kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikas „keskkonnateave“sisalduv teave kahjustaks selle dokumendi avalikustamine kaitstud huvi ja kui see on nii, siis kas avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve?

20. Kaebuse esitaja sõnul on projekti CO2-mahukus keskkonnateave Århusi konventsiooni artikli 2 lõike 3 ja Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti d tähenduses. Kuna EIP metoodika on kehtestatud CO2-mahukuse arvutamiseks ehk teisisõnu EIP rahastatud projektide keskkonnamõju kvantifitseerimiseks, on ülemaailmne kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodika konventsiooni artikli 2 lõike 3 punkti b ja Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti d alapunkti ii kohane teave keskkonda sattuvate heitkoguste kohta. Selle metoodika alusel otsustab EIP rahastada või mitte rahastada teatavaid projekte sõltuvalt heite kogusest või projektist tulenevatest muutustest keskkonda sattuvates heitkogustes.

21. Kaebuse esitaja vaidlustas ka EIP tõlgenduse Århusi konventsioonist seoses ülekaaluka avaliku huvi kriteeriumiga. Kaebuse esitaja sõnul märkis EIP, et „peamine probleem, mida tuleb tähele panna, on see, et ülekaalukas avalik huvi kehtib ainult keskkonda sattuvate heitkoguste suhtes”. See ei ole õige, ütles kaebuse esitaja. Ülekaaluka üldise huvi automaatne olemasolu avalikustamiseks kehtib ainult heitkoguseid käsitleva teabe suhtes. Århusi konventsioon nõuab siiski, et kõigi Århusi konventsiooni artiklis 4 ette nähtud juurdepääsuõiguse erandite puhul hinnataks, kas esineb ülekaalukas üldine huvi avalikustamise vastu. Samamoodi nõutakse määruses (EÜ) nr 1049/2001, et avalikustamisega seotud ülekaalukad üldised huvid peavad olema täidetud kõigi erandite suhtes.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

Sissejuhatavad märkused

22. Ombudsman tunnistas, et paljud aspektid sellest, kuidas EIP kaebuse esitajaga suhtles, väärivad kiitust. EIP püüdis mõista paljusid kaebuse esitaja keerukaid ja mitmekesiseid taotlusi ning neile vastata. Lisaks kaebuse esitajale arvukate dokumentide ja teabe esitamisele korraldas EIP sidusrühmadele, sealhulgas kaebuse esitajale seminari, et selgitada ja arutada oma lähenemisviisi CO2 jalajälje hindamisele. Sellega seoses märkis EIP, et ta oli metoodika edasisel täiustamisel lisanud kaebuse esitaja tagasiside. Need kiiduväärt jõupingutused näitasid, et EIP on üldjoontes näidanud üles selget pühendumust tegutseda läbipaistvalt ja teha kodanikuühiskonnaga positiivset koostööd.

23. Hoolimata nendest EIP kiiduväärt jõupingutustest rõhutas ombudsman, et EIP-l on üldine juriidiline kohustus teha taotluse korral kõik tema valduses olevad dokumendid üldsusele kättesaadavaks, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse erandit üldsuse juurdepääsu suhtes. Kui selle dokumendi avalikustamise suhtes peetakse kohaldatavaks üldsuse juurdepääsu erandit, peab EIP kontrollima, kas dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

24. Ombudsman märkis, et EIP oli viidanud asjaolule, et EIP veebisaidil avaldati 21. septembril 2012 3. augusti 2012. aasta dokument pealkirjaga "Projekti käigus tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste ja nende muutuste hindamise meetodid". EIP tegi ettepaneku, et selle dokumendi kättesaadavaks tegemine tähendab, et ta rahuldab kaebuse esitaja väite käesolevas uurimises. Ombudsman sai aru, et 21. septembril 2012 avaldatud dokumendis on sätestatud meetodid, mida EIP peab pärast katseprojekti lõpuleviimist edaspidi kohaldama. See dokument ei olnud aga käesolevas uurimises käsitletav dokument, mis oli konkreetne ülemaailmne kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodika, mida kasutati Poola söeküttel töötava elektrijaama hindamiseks ja mis eelnes metoodikat käsitleva dokumendi lõplikule versioonile, mille EIP nüüd vastu võttis ja avaldas.

Õiguslik raamistik

25. Århusi konventsioon on nüüd liidu õiguskorra lahutamatu osa.[14] ELi institutsioonid on seotud Århusi konventsiooniga, mis on ELi teiseste õigusaktide suhtes ülimuslik [15].

26. Århusi määruses, millega kohaldatakse Århusi konventsiooni ELi institutsioonide ja organite suhtes, on sätestatud, et üldsuse juurdepääs keskkonnateabele ELi tasandil tuleks tagada määrusega (EÜ) nr 1049/2001 [16], võttes arvesse Århusi määruses sätestatud erisätteid üldsuse juurdepääsu erandite kohta.

27. Ombudsman märkis, et neid eeskirju ametlikult järgides on EIP läbipaistvuspoliitika jaotises ii.8 konkreetselt sätestatud, et: „Läbipaistvuspoliitikat tõlgendatakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 1049/2001 ja Århusi määruse sätetega, kui need on kohaldatavad.“

28. Nagu on märgitud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 2, on üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud nende institutsioonide demokraatliku olemusega.[17] Sel eesmärgil on määruse nr 1049/2001 eesmärk, nagu nähtub selle põhjendusest 4 ja artiklist 1, rakendada võimalikult täieulatuslikult üldsuse õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega [18].

29. Sellele õigusele kehtivad siiski teatavad avalikest või erahuvidest lähtuvad piirangud. Täpsemalt on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 vastavalt selle põhjendusele 11 ette nähtud mitu erandit, millele institutsioonid võivad tugineda, et keelduda dokumendiga tutvumise võimaldamisest, kui selle avalikustamine kahjustaks mõnda selle sättega kaitstud huvi. Kuna aga need erandid kalduvad kõrvale põhimõttest, et üldsuse juurdepääs dokumentidele peab olema võimalikult laiaulatuslik, tuleb neid erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsalt [19].

30. Arvestades vajadust tõlgendada ja kohaldada kõiki üldsuse juurdepääsuõiguse erandeid kitsalt, ei saa asjaolu, et dokument puudutab institutsiooni otsustamisprotsessi määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 tähenduses, iseenesest õigustada selle erandi kohaldamist, kuna seda erandit kohaldatakse üksnes juhul, kui asjaomas(t)e dokumendi (dokumentide) avalikustamine võib tegelikult tõsiselt kahjustada otsustamisprotsessi kaitset. Lisaks peab kaitstud huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav ja mitte ainult oletuslik.[20]

31. Ombudsman märkis, et institutsiooni otsustusprotsessi võib otsuse tegemisele eelneval perioodil kahjustada võimalus, et kolmandad isikud avaldavad otsustajatele põhjendamatut survet, kuna neil on juurdepääs dokumendile, mida otsustajad kasutavad oma otsuse tegemiseks. Selline põhjendamatu surve otsustajatele võib olla suunatud ajastuse muutmisele (näiteks otsustajatele põhjendamatu surve avaldamine arutelu lõpetamiseks ja kiire otsuse tegemiseks) või otsuse sisu muutmisele (näiteks lobitöö tegemine alternatiivsete tulemuste saavutamiseks). Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamise tõendamiseks peab institutsioon esitama selgituse, mis tõendab, et selline põhjendamatu surve otsustajatele on mõistlikult ettenähtav, mitte ainult oletuslik. See selgitus ei peaks olema seotud mitte ainult otsustajatele avaldatava põhjendamatu surve tõenäolise olemasoluga, vaid ka tõenäosusega, et selline põhjendamatu surve otsustajatele võib oma laadilt ja intensiivsuselt otsustusprotsessi tõsiselt kahjustada [21].

32. Ombudsman märkis lisaks, et Århusi määruse artikli 6 lõige 1 kui erinorm määruse 1049/2001 artikli 4 sätete suhtes sisaldab täpsustusi selles sättes ette nähtud erandite kitsa tõlgendamise ja lahknevate huvide tasakaalustamise kohta, mis võib kaasa tuua täielikuma juurdepääsu keskkonnateabele kui muule institutsioonide valduses olevates dokumentides sisalduvale teabele.[22] Artikli 6 lõige 1 võtab arvesse Århusi konventsiooni erisätet keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabe avalikustamise kohta. Asjaolu, et seda eeldust kohaldatakse ainult keskkonda sattuvate heitmetega seotud teabe suhtes, ei tohiks siiski mõista nii, et muu keskkonnateabe suhtes ei kohaldata tugevdatud avaliku huvi testi seoses avalikustamisega. Århusi määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad liidu institutsioonid ja organid seoses kõigi taotlustega üldsuse juurdepääsuks nende valduses olevatele dokumentidele, mis sisaldavad mis tahes keskkonnateavet, viima läbi kaalumise, et teha kindlaks, kas avalik huvi keskkonnateabele juurdepääsuks, mis on alati olemas, kaalub üles mitteavalikustamise huvid [23].

Juurdepääs ülemaailmsele kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikale

33. EIP seadis kõigepealt kahtluse alla, kas kaebuse esitaja taotletud ülemaailmne kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodika on tõepoolest keskkonnateave. (Vt Århusi konventsiooni artikli 2 lõikes 3 sätestatud mõiste "keskkonnateave" määratlust eespool punktis 13 [24] )

34. Ombudsman oli seisukohal, et metoodika, mida riigiasutused kasutavad ülemaailmse kasvuhoonegaaside jalajälje mõõtmiseks ja hindamiseks, et hinnata, kas elektrijaama ajakohastamist saab rahastada EIP, on osa kavast või programmist, mis mõjutab või võib mõjutada selliste keskkonnaelementide seisundit nagu õhk ja atmosfäär, vesi, pinnas, maa, maastik ja looduslikud paigad, bioloogiline mitmekesisus ja selle komponendid, sealhulgas geneetiliselt muundatud organismid, ning nende elementide vastastikust mõju. Metoodika on seega keskkonnateave Århusi konventsiooni ja Århusi määruse tähenduses.

35. Seejärel väitis EIP, et metoodika avalikustamine kahjustaks tõsiselt EIP otsustusprotsessi. Ta teatas, et vaatab kaebuse esitaja avalikustamistaotluse uuesti läbi pärast seda, kui metoodika on lõplikult välja töötatud.

36. EIP näis väitvat, et metoodika (hoolimata asjaolust, et seda kasutati Poola söeküttel töötava elektrijaama hindamiseks) on EIP läbi vaadanud ja seda muutnud, et otsustada, millised on asjakohased lõplikud meetodid. Samuti näis ta väitvat, et Lõuna-Poola projekti hindamiseks kasutatud metoodika avalikustamine kahjustaks tõsiselt lõplike meetodite vastuvõtmiseni viivat otsustusprotsessi.

37. Ombudsman ei olnud veendunud, et EIP väitis õiguslikult piisavalt, et kõnealuse dokumendi avalikustamine kahjustaks oluliselt seda otsustamisprotsessi. Ta ei ole tõendanud, et dokumendi avalikustamisega avaldatakse talle sellist laadi ja sellise intensiivsusega survet, et see kahjustaks tõsiselt tema otsustamisprotsessi. EIP ei olnud isegi üldiselt märkinud, kellelt ta ootaks sellise põhjendamatu surve avaldamist. Samuti ei selgitanud ta, miks selline põhjendamatu surve otsustajatele võiks oma laadilt ja intensiivsuselt otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustada. Asjaolu, et EIP oli kutsunud kaebuse esitaja ja teiste sidusrühmadega arutama oma meetodeid selles valdkonnas, viitas pigem sellele, et EIP oli soovinud kuulda arvamusi oma esialgsete meetodite tugevate ja nõrkade külgede kohta, sealhulgas Lõuna-Poola projekti hindamiseks kasutatud jalajälje hindamise metoodika kohta. Nendest algatustest ilmnes, et EIP pidas dialoogi pigem meetodite parandamise vahendiks kui lõplike meetodite vastuvõtmiseni viiva protsessi kahjustamise vahendiks.

38. Ombudsman märkis ka, et hoolimata EIP väitest, et kõnealune metoodika on „pooleli”, oli EIP Lõuna-Poola soojus- ja elektrienergia koostootmise projekti hindamisel seda metoodikat siiski kohaldanud.

39. Ombudsmani esialgne seisukoht oli seega, et EIP eksis, kui ta tugines määruses 1049/2001 sätestatud erandile, mis käsitleb institutsiooni otsustusprotsessi kaitset, kuna ta ei olnud oma otsust piisavalt põhjendanud.

40. Seda järeldust silmas pidades tegi ombudsman EIP-le ettepaneku kaaluda taotletud dokumendile täieliku juurdepääsu andmist. Juhul kui EIP rõhutab, et dokumendi avalikustamine kahjustaks tõsiselt tema otsustusprotsessi, peaks ta oma seisukohta üksikasjalikult põhjendama.[25] Lisaks peaks EIP viima läbi vajaliku tasakaalustamise, et teha kindlaks, kas üldsuse juurdepääsu võimaldamiseks on käesoleval juhul ülekaalukas üldine huvi. Kui ta jõuab järeldusele, et selline ülekaalukas üldine huvi avalikustamiseks puudub, peaks ta esitama üksikasjalikud selgitused selle kohta, miks see nii ei ole.

41. Ombudsman märkis, et üldsuse huvi avalikustamise vastu, mida uuritakse seoses juurdepääsuga keskkonnateavet sisaldavatele dokumentidele, on üldsuse huvi tagada tõhusam keskkonnakaitse keskkonnaküsimuse suurema läbipaistvuse kaudu. Tema arvates näib käesoleval juhul tõepoolest olevat tegemist sellise ülekaaluka üldise huviga. Esiteks, mis puudutab eespool viidatud Århusi määruse artikli 6 lõiget 1 (vt eespool punkt 33), siis näib teave tõepoolest olevat seotud heitmetega keskkonda, kuna kõnealust metoodikat kasutati projekti CO2-mahukuse kindlaksmääramiseks.[26] Teiseks näib olevat olemas täiendav avalik huvi selgitada protsessi, mille tulemusel kiideti heaks EIP toetus Lõuna-Poola söeküttel töötavale elektrijaamale, et tagada selle projekti nõuetekohane analüüs EIP poolt.

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

42. EIP teatas 27. veebruari 2014. aasta kirjas ombudsmanile, et kooskõlas tema ettepanekuga andis ta kaebuse esitajale täieliku juurdepääsu oma ülemaailmsele kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikale, mida ta kohaldas Lõuna-Poola soojus- ja elektrienergia koostootmise projekti suhtes.

43. 21. märtsil 2014 teatas kaebuse esitaja, et ta on ombudsmani uurimise tulemusega rahul.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

44. Ombudsman tervitab asjaolu, et EIP nõustus tema ettepanekuga leida sõbralik lahendus ja rahuldas seega kaebuse esitaja nõude.

B. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

EIP nõustus ombudsmani pakutud sõbraliku lahendusega. Seetõttu lõpetab ta oma uurimise.

Kaebuse esitajat ja EIPd teavitatakse sellest otsusest.

 

Emily O'Reilly

Strasbourg, 21. mai 2014

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] CEE Bankwatch Network töötab kogu Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnas, et jälgida rahvusvaheliste finantsasutuste tegevust ning pakkuda välja konstruktiivseid keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid alternatiive nende toetatavatele poliitikatele ja projektidele. Vt http://bankwatch.org/.

[3] Kaebus esitati seoses taotlusega, mille kaebuse esitaja esitas EIP-le arvukate seotud dokumentide saamiseks. Käesolev etteheide puudutab siiski üksnes üldsuse juurdepääsu ülemaailmsele kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise metoodikale.

[4] EIP sõnul hõlmab EIP rahastatud projekt tipptasemel suure tõhususega kivisöeküttel töötava koostootmisüksuse ja sellega seotud taristu ehitamist. Kui see seade kasutusele võetakse, asendaks see ebatõhusa kivisöeküttel töötava soojus- ja elektrienergia koostootmisseadme.

[5] Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon, 25. juuni 1998. (Endine) Euroopa Ühendus ühines Århusi konventsiooniga 2005. aasta veebruaris. Vt nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsus 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 124, lk 1).

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13).

[7] Mõiste „ärihuvi” hõlmab panga sõlmitud konfidentsiaalsuslepinguid.

[8] Punkt 4.3.1 sõnastatakse järgmiselt:

„Halduskomitee ettepanekut direktorite nõukogule projekti rahastamiseks ei avaldata enne, kui direktorite nõukogu on selle heaks kiitnud. Avaliku sektori projektide puhul avaldatakse korralduskomitee ettepanek taotluse korral. Erasektori projektide puhul ei tohi avaldada teavet, mille panga erasektori partnerid on tunnistanud konfidentsiaalseks.”

[9] Punkt 4.3.2 sõnastatakse järgmiselt:

„Kõik avaliku sektori projektid on kantud projektinimekirja panga veebisaidil vähemalt kolm nädalat enne juhatuse heakskiitu, nagu ka kõik erasektori projektid, mille kohta on avaldatud rahvusvaheline pakkumiskutse Euroopa Liidu Teatajas ja/või mille keskkonnamõju on hinnatud. Teatavaid erasektori projekte ei avaldata siiski enne juhatuse heakskiitu ja mõnel juhul mitte enne laenu allkirjastamist, et kaitsta õigustatud ärihuve.”

[10] Lisaks selgitas EIP, et avaldas 2011. aasta mais esmakordselt EIP CO2-jalajälje katseuuringu: projekti KHG heitkoguste ja heitkoguste muutuste hindamiseks kasutatud metoodikate kavandite kokkuvõte”. Kodanikuühiskonnaga toimunud teabevahetuse põhjal viimistleti, ajakohastati ja avaldati dokument 26. oktoobril 2011.

[11] Jaotises 5.2.5 on sätestatud, et "juurdepääsu andmisest keeldutakse, kui avalikustamine kahjustaks tõsiselt panga otsustusprotsessi usaldusväärsust. Pank võib keelduda dokumentidele juurdepääsu andmisest, kui taotlus käsitleb koostamisel olevaid materjale või lõpetamata dokumente või andmeid või kui taotlus käsitleb asutusesisest teabevahetust, kui selline erand on ette nähtud siseriiklike õigusaktide või tavaga, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat avalikku huvi.”

[12] 2009. aasta jaanuaris käivitas EIP katseprojekti, et hinnata tema rahastatavate projektide CO2-jalajälge eesmärgiga paremini mõista EIP panust ülemaailmsetesse kasvuhoonegaaside heitkogustesse.

[13] http://www.eib.org/about/documents/footprint-methodologies.htm

[14] Vt Üldkohtu 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T-111/11: ClientEarth vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

[15] Vt Üldkohtu (seitsmes koda) 14. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T-338/08: Stichting Natuur en Milieu ja Pesticide Action Network Europe vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 52).

[16] Århusi määruse preambuli punkt 15.

[17] Vt Üldkohtu 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T-111/11: ClientEarth vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

[18] Kohtuotsus Idem, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika.

[19] Kohtuotsus Idem, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika.

[20] Vt liidetud kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I-4723, punktid 43 ja 63.

[21] Vt Euroopa Ombudsmani otsus juhtumi 1817/2010/(DK)RA kohta, kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/51791/html.bookmark, punkt 43.

[22] Århusi määruse artikli 6 lõikes 1 on seoses määruse 1049/2001 artikli 4 lõikega 3 sätestatud, et „[...] keeldumise põhjuseid tõlgendatakse kitsendavalt, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletav teave on seotud heidetega keskkonda”.

[23] Vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-39/05 P ja C-52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu (EKL 2008, lk I-4723, punktid 44, 45 ja 67).

[24] Keskkonnateabe määratlus Århusi määruses põhineb Århusi konventsiooni sõnastusel.

[25] Ombudsman märgib sellega seoses, et EIP osutatud kolmeaastane katseprojekt on lõppenud ja EIP avaldas juba 21. septembril 2012 metoodika, mida ta nüüd kohaldab. Vt joonealune märkus 14.

[26] Sellega seoses võtab ombudsman arvesse Üldkohtu hiljutist 8. oktoobri 2013. aasta otsust kohtuasjas T-545/11: Stichting Greenpeace Nederland vs. Euroopa Komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), mille punktis 72 kohus viitab sellele, et teave andmete analüüsi- ja valideerimismeetodite kohta võib olla keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave, kui taotletud dokumendi analüüsist ilmneb, et see sisaldab teavet, mis võimaldab piisavalt otseselt kindlaks määrata keskkonda sattuvate heitmete taseme.