Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab Euroopa Liidu Väljaannete Talituse (edaspidi "väljaannete talitus") otsust mitte pikendada kaebuse esitajaga sõlmitud teenuslepingut.

2. Kaebuse esitaja on infotehnoloogia- ja kommunikatsiooniettevõte. 2007. aastal võitis ta väljaannete talituse korraldatud hanke veebitehnoloogial põhinevate infosüsteemide arendamiseks, hooldamiseks ja toetamiseks (edaspidi „leping”). Leping allkirjastati 2007. aasta septembris. Selles oli ette nähtud, et leping kehtib kaks aastat, kusjuures juhul, kui väljaannete talitus ei otsusta teisiti, on võimalik lepingut kaks korda automaatselt ühe aasta võrra pikendada. aasta septembris pikendati lepingut automaatselt üheks aastaks.

3. aprillil 2010 palus kaebuse esitaja töötaja kohtumist Väljaannete Talituse lepingu haldamise eest vastutava ametnikuga. Selle eesmärk oli vaadata koos temaga läbi väljaannete talituse plaanid ja lepinguga seotud edasised tegevused, sealhulgas võimalus lisada uusi tegevusi. Koosolek toimus 26. aprillil 2010. Kaebuse esitaja ärijuht saatis 4. mail 2010 ametnikule järelmeetmena e-kirja, milles ta tänas ametnikku kohtumise eest, andis tehnilist teavet ja ütles, et ta oli oma kolleegidele rääkinud väljaannete talituse plaanidest lepingu tavapäraseks jätkamiseks ja selle kavandatavast tavapärasest pikendamisest 2011. aastasse (vastavalt lepingu tavapärasele kavandatud pikendamise kavale).

4. Väljaannete talitus teatas 3. juunil 2010 kaebuse esitajale, et vastavalt lepingu artiklile I.2.5 ei soovi ta lepingut pikendada veel ühe aasta võrra.

5. Järgnenud kirjavahetuses väljendas kaebuse esitaja üllatust väljaannete talituse otsuse üle ja palus tal selgitada selle põhjuseid. Kaebuse esitaja märkis, et otsus on vastuolus 26. aprilli 2010. aasta koosolekul saadud teabega. Kaebuse esitaja viitas ka väljaannete talituse tavapraktikale pikendada kõiki oma raamlepinguid kogu nende kehtivusajaks.

6. Väljaannete talitus kinnitas 25. juunil 2010 oma otsust ja rõhutas, et tal ei ole raamlepingute uuendamisel tavapärast tava. Väljaannete talitus juhtis tähelepanu sellele, et otsus lepingut mitte pikendada tehti juhtumi konkreetsete asjaolude ja institutsiooni vajaduste alusel. Eelkõige võeti otsus vastu eelarve ammendumise tõttu.

7. 26. augustil 2010 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

8. Ombudsman algatas uurimise järgmise väite kohta:

Väide

Kuna väljaannete talitus ei järginud kaebuse esitajale antud kinnitusi lepingu pikendamise kohta ega järginud oma tavapärast praktikat selles valdkonnas, rikkus ta õiguspärase ootuse põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklis 10.

Uurimine

9. 7. oktoobril 2010 palus ombudsman väljaannete talitusel esitada 31. jaanuariks 2011 oma arvamus kaebuse esitaja väite kohta. Väljaannete talituse arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi, mille kaebuse esitaja saatis 31. mail 2011.

10. Pärast väljaannete talituse arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat analüüsi jõudis ombudsman järeldusele, et selles küsimuses on asjakohane tutvuda väljaannete talituse toimikuga. Ombudsmani talitused viisid kontrolli läbi 9. juulil 2013. Kontrolliaruande koopia saadeti väljaannete talitusele ja koopia saadeti kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja esitas oma tähelepanekud kontrolliaruande kohta 7. oktoobril 2013.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

11. Oma tähelepanekutes kontrolliaruande kohta väitis kaebuse esitaja, et väljaannete talitus oli eraldanud lepingule põhjendamatult väga väikese eelarve. Kaebuse esitaja sõnul oli eelarve hankedokumentides nõutud teenuste osas ebapiisav.

12. Sellega seoses tuletab ombudsman meelde, et tema käesoleva juhtumi uurimise eesmärk piirdub selle hindamisega, kas väljaannete talitus rikkus kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi. Kaebuse esitaja poolt punktis 11 tõstatatud küsimus on uus väide, mille kohta Väljaannete Talitusel ei palutud arvamust esitada. Kuigi ombudsman leiab, et käesolevat uurimist ei tuleks täiendava arvamuse küsimisega pikendada, tuletab ta meelde, et kaebuse esitajal on vabadus saata talle selles konkreetses küsimuses uus kaebus.

13. Kirjas, mis on lisatud Väljaannete Talituse arvamuse kohta esitatud märkustele, palus kaebuse esitaja ombudsmanil algatada uus uurimine seoses Väljaannete Talituse üldise käitumisega. Kaebuse esitaja viitas oma kirjas mitmele näitele selle kohta, kuidas väljaannete talitus oli sõlminud või hallanud lepinguid kaebuse esitaja ja teiste töövõtjatega. Kaebuse esitaja sõnul annavad need näited, mida ombudsman on mõnel juhul uurinud, näiteks käesolevas asjas, või mis on esitatud Üldkohtule, tunnistust väljaannete talituse süstemaatilisest vaenulikust käitumisest kaebuse esitaja suhtes, mille eesmärk on tahtlikult lõpetada kaebuse esitaja täidetavad lepingud ja jätta ta uutest hangetest kõrvale.

14. Kaebuse esitaja tõi muu hulgas järgmised näited: i) kehtivate lepingute pikendamisest keeldumine (nagu käesolevas asjas); ii) otsus mitte kasutada raamlepingut ega refinantseerida oma eelarvet; iii) kaebuse esitajaga sõlmitud lepingute üleandmine teistele töövõtjatele; iv) teiste töövõtjatega sõlmitud lepingute liigne kasutamine; ning v) väidetav huvide konflikt. Kaebuse esitaja viitas ka 2. juunil 2010 saadetud anonüümsele kirjale, milles teda teavitati väljaannete talituse otsusest kõrvaldada kaebuse esitaja kõikidest käimasolevatest lepingutest ja projektidest ning anda need lepingud üle teistele töövõtjatele. Kaebuse esitaja kordas oma seisukohta kontrolliaruande kohta esitatud märkustes.

15. 20. juuni 2013. aasta kirjas, milles teatati otsusest tutvuda väljaannete talituse toimikuga, teatas ombudsman kaebuse esitajale, et tehakse otsus punktis 14 nimetatud väite lisamise kohta. See oleks nii juhul, kui käesoleva juhtumi hindamisel jõutaks järeldusele, et tegemist on väljaannete talituse haldusomavoliga ja et see haldusomavoli võib olla osa selle talituse üldisest haldusomavolist. Seetõttu kaalub ombudsman küsimust pärast punktis 8 esitatud väite hindamist.

16. Oma tähelepanekutes ombudsmani kontrolliaruande kohta seadis kaebuse esitaja kahtluse alla väljaannete talituse otsuse tunnistada mitu ombudsmani kontrollitud dokumenti konfidentsiaalseks.

17. Ombudsman tuletab meelde, et Euroopa Ombudsmani rakenduseeskirjade artikli 13 lõike 3 ja artikli 14 lõike 2 kohaselt ei tohi ei kaebuse esitajal ega üldsusel olla juurdepääsu ühelegi kontrolli käigus saadud dokumendile ega teabele, mille asjaomane institutsioon on tunnistanud konfidentsiaalseks. Sellest järeldub, et institutsioonid võivad taotleda ombudsmani talituste kontrolli käigus saadud dokumentide konfidentsiaalset käsitlemist. Arvestades, et kaebuse esitaja ei esitanud konkreetseid argumente, mis viitaksid sellele, et väljaannete talitusel ei oleks käesoleval juhul olnud õigust nõuda konfidentsiaalsust, ei ole kaebuse esitaja seisukoht põhjendatud.

A. Väide, et kaebuse esitajale antud kinnitusi ja tavapraktikat ei ole järgitud

Ombudsmanile esitatud argumendid

18. Kaebuse esitaja väitis, et väljaannete talitus rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebuse esitaja sõnul andis väljaannete talitus 26. aprilli 2010. aasta koosolekul täpse kinnituse lepingu pikendamise kohta. Sellel kohtumisel palus ta kaebuse esitajal teha „eelnevalt olulisi ja pöördumatuid investeeringuid”. Seetõttu oli kaebuse esitaja kindel, et lepingut uuendatakse, ja tegi vajalikud märkimisväärsed investeeringud, et saada töö tegemiseks vajalikud vahendid. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et 26. aprilli 2010. aasta koosolekul antud kinnitusi kinnitati e-kirjas, mille ta saatis väljaannete talitusele 4. mail 2010. Seda e-kirja võib pidada koosoleku protokolliks ja selles anti selgelt teada väljaannete talituse kavatsusest lepingut pikendada. Kaebuse esitaja rõhutas, et väljaannete talitus ei ole 4. mai 2010. aasta e-kirjale kunagi reageerinud ega selle sisu vaidlustanud.

19. Kaebuse esitaja väitis ka, et ELi institutsioonide ja eelkõige väljaannete talituse tavapärasest lepingupraktikast tuleneb õiguspärane ootus, et lepingut uuendatakse, ning et väljaannete talitus uuendab alati raamlepinguid kogu nende võimaliku kestuse jooksul. Käesoleval juhul tugevdas kaebuse esitaja ootust asjaolu, et lepingut kasutati aktiivselt mitmete väljaannete talituses kasutatavate kriitilise tähtsusega IT-rakenduste hooldusteenuste osutamiseks.

20. Väljaannete talitus eitas oma arvamuses, et ta andis kaebuse esitajale 26. aprilli 2010. aasta koosolekul või mis tahes muul juhul kinnituse lepingu pikendamise kohta. Väljaannete talitus rõhutas, et nimetatud koosolekul ei arutatud lepingu pikendamist üldse ja ainus lepinguga seoses tehtud märkus oli, et seda „täidetakse tavapäraselt”. Väljaannete talitus teatas ka, et tal on 22. juuli 2010. aasta toimiku märgukiri, milles tehakse kokkuvõte koosoleku sisust.

21. Lisaks rõhutas Väljaannete Talitus, et kaebuse esitaja 4. mai 2010. aasta e-kirja ei saa pidada koosoleku protokolliks, kuna see ei vasta tavapärasele protokollivormile ning kajastab üksnes kaebuse esitaja enda arusaama juhtunust ja öeldust. Lisaks ei olnud väljaannete talitus e-kirja sisu heaks kiitnud ja selle vaikimist ei saanud pidada tõendiks selle heakskiitmise kohta. Väljaannete talitus tuletas samuti meelde, et Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) kohtupraktika kohaselt ei saa komisjonipoolse märkimisväärse aja jooksul reageerimata jätmine olla kinnitus, mis tekitab taotlejas õiguspäraseid ootusi [1].

22. Seoses kaebuse esitaja väidetavalt tehtud investeeringutega ei julgustanud väljaannete talitus kaebuse esitajat neid kunagi tegema ja rõhutas, et kaebuse esitajal peavad olema vajalikud vahendid kuni lepingu lõppemiseni.

23. Väljaannete talitus jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja ei tõendanud, et ta on saanud täpsed, tingimusteta ja järjepidevad kinnitused. Isegi kui eeldada, et antud on täpseid kinnitusi, rõhutas väljaannete talitus siiski, et need kinnitused ei saa tekitada õiguspärast ootust. Seda seetõttu, et need oleksid olnud selgelt vastuolus lepingu sõnastusega, milles tunnustati sõnaselgelt väljaannete talituse õigust lepingut mitte pikendada ja nõuti mis tahes muudatuste tegemist kirjalikult.

24. Väljaannete talitus eitas ka seda, et ta uuendab oma raamlepinguid alati tavapärase tava kohaselt. Asjaolu, et väljaannete talitus lisab oma lepingutesse süstemaatiliselt pikendamisklausli, ei tähenda, et pikendamine oleks automaatne. Pigem sõltuvad need mitmest asjaolust, sealhulgas näiteks eelarve olemasolust või vajadusest osutatud teenuste järele. Igal juhul rõhutas väljaannete talitus, et kaebuse esitaja ei suutnud sellise tava olemasolu tõendada ning et ameti käsutuses olevad arvandmed näitasid tegelikult vastupidist.

25. Lisaks kajastas asjaolu, et lepingut kasutati aktiivselt, üksnes lepingu tavapärast käitumist selle kehtivuse ajal ning sellele ei saa mingil juhul tugineda, et tekitada ootusi selle pikendamise suhtes.

26. Lõpuks rõhutas väljaannete talitus seoses asjaomase eelarve ammendumisega, et tal ei ole vabadust suurendada oma äranägemisel riigihankelepingule eraldatud eelarvet, vaid ta saab seda teha ainult siis, kui kohaldatavates eeskirjades ette nähtud tingimused on täidetud.

27. Kaebuse esitaja rõhutas oma märkustes, et 26. aprilli 2010. aasta koosolekul arutati üksikasjalikult lepingu pikendamist. Ta väitis, et väljaannete talitus andis täpsed, tingimusteta ja järjepidevad kinnitused selle kohta, et lepingut pikendatakse veel ühe aasta võrra. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kui küsimust ei oleks üldse arutatud, nagu soovitas väljaannete talitus, oleks raske mõista, miks väljaannete talitus ei reageerinud 4. mai 2010. aasta e-kirjale. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et Väljaannete Talituse nimetatud 22. juuli 2010. aasta toimik koostati alles mõni kuu pärast koosolekut ja pärast seda, kui kaebuse esitaja oli palunud selgitusi. Kaebuse esitaja kahtlustas, et teade koostati mõni aeg hiljem, et õigustada väljaannete talituse seisukohta, ning oli seetõttu ebausaldusväärne.

28. Kaebuse esitaja lisas veel, et koosolekul antud kinnitused olid viimased paljudest sarnastest saadud kinnitustest. Pikendamise küsimuse tähtsuse tõttu on kaebuse esitaja seda alates 2008. aastast pidevalt tõstatanud ning väljaannete talitus kinnitas kaebuse esitajale pidevalt, et lepingu pikendamisega probleeme ei teki.

29. Kaebuse esitaja rõhutas ka, et väljaannete talituse viidatud kohtupraktika, mis käsitleb institutsiooni reaktsiooni puudumise õiguslikku tähendust, viitab erinevatele asjaoludele (näiteks loataotlusele) ega ole seega käesoleval juhul asjakohane. Kuna kaebuse esitaja 4. mai 2010. aasta e-kiri piirdus koosolekul öeldu salvestamisega, tuli väljaannete talituse vaikimist pidada aruande vaikivaks heakskiitmiseks.

30. Kaebuse esitaja rõhutas, et raamlepingute uuendamine on institutsioonide tavapärane tava, ja rõhutas, et väljaannete talitus ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Kaebuse esitaja sõnul on mõistlik eeldada, et avaliku sektori hankijad uuendavad raamlepinguid erandlike asjaolude puudumisel. Kaebuse esitaja nõustus, et eelarve ammendumine või lepingu alusel osutatavate teenuste nõude puudumine on asjaolud, mis võivad õigustada otsust lepingut mitte pikendada. Ta rõhutas siiski ka seda, et käesolevas asjas ei esinenud kumbagi neist kahest asjaolust.

31. Eelkõige juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et lepingut kasutati peamiselt kahe veebipõhise süsteemi (EU Bookshop ja e-teated) hooldusteenuste osutamiseks, mis on väljaannete talituse tegevuse jaoks otsustava tähtsusega. Lisaks tunnistas väljaannete talitus teiste ombudsmani uurimiste käigus, et nende kahe süsteemi haldamiseks eraldatud eelarve oli märkimisväärne.

Väljaannete talituse toimikuga tutvumise tulemused

32. Kontrolli käigus tutvusid ombudsmani esindajad väljaannete talituse toimikus sisalduvate dokumentidega, eelkõige 22. juuli 2010. aasta toimikuteatisega. Toimikus käsitleti 26. aprilli 2010. aasta kohtumist kaebuse esitajaga ja kõiki sisedokumente lepingu pikendamata jätmise otsuse kohta.

33. Väljaannete talituse esindajad selgitasid, et pakkumiskutsed koostatakse aegsasti enne lepingu kehtivusaja lõppu, et tagada kahe lepingu vaheline koordineerimine ja järjepidevus ning võimaldada sujuvat üleandmist. Nad rõhutasid, et sellised raamlepingud nagu kõnealune sõlmitakse tavaliselt ühe-kaheaastaseks perioodiks, mida on võimalik pikendada kaks või kolm korda ühe aasta kaupa kuni maksimaalse võimaliku nelja-aastase perioodini. Kooskõlas lepingu sõlmimise otsusega eraldatakse kõnealusele lepingule teatav eelarve („ümbrik“). Lepingu pikendamist nelja aasta jooksul kaalutakse üksnes juhul, kui rahastamispaketis on selleks piisavalt raha. Kaebuse esitaja juhtumi puhul olid kulud varem kavandatust suuremad. Juba oli otsustatud eraldada täiendavaid vahendeid, et lepingut teise aasta lõpus üks kord pikendada. Väljaannete talituse esindajad rõhutasid, et suurendatud rahastamispaketti jäänud rahast ei piisa lepingu pikendamiseks veel üheks aastaks ning et asjaolusid arvestades ei saa teist lisaeraldist ette näha. Väljaannete talituse esindajad selgitasid, et vahendite täiendav eraldamine on erandlik meede. Sellistel asjaoludel otsustati lepingut mitte pikendada ja algatada uus hankemenetlus.

34. Väljaannete talituse esindajad esitasid ka selgitusi 22. juuli 2010. aasta märgukirja kohta, põhjuste kohta, miks see koostati alles kolm kuud pärast 26. aprilli 2010. aasta kohtumist kaebuse esitajaga, ning sellel kohtumisel arutatud küsimuste kohta. Eelkõige selgitasid väljaannete talituse esindajad, et selliste koosolekute nagu kõnealune protokolle koostatakse harva. Käesoleval juhul puudutas koosolek mitut küsimust, sealhulgas tagasisidet kaebuse esitajaga sõlmitud kehtivate lepingute täitmise kohta. Lepingu võimaliku pikendamise küsimust aga isegi ei käsitletud. Lepingulisi küsimusi kohtumisel ei arutatud. Väljaannete talituse esindajad lisasid, et toimik koostati vastusena kaebuse esitaja 3. juuni 2010. aasta faksile, milles ta väljendas oma mittenõustumist väljaannete talituse otsusega lepingut mitte pikendada. Dokumendi eesmärk oli selgitada, mida koosolekul tegelikult arutati.

35. Seoses põhjusega, miks väljaannete talitus ei vastanud kaebuse esitaja 4. mai 2010. aasta e-kirjale, selgitasid väljaannete talituse esindajad, et väljaannete talitus ei pidanud asjakohaseks avalikustada kavandatavat otsust lepingut mitte pikendada, sest see otsus tuleb veel lõplikult heaks kiita. Samuti selgitas ta, et otsus oleks peagi ametlikult teatavaks tehtud.

36. Oma tähelepanekutes ombudsmani kontrolliaruande kohta rõhutas kaebuse esitaja, et tema enda kogemuste kohaselt sõlmitakse kõik raamlepingud vähemalt neljaks aastaks, kui mitte kauemaks. Ta juhtis tähelepanu sellele, et raamlepingu sõlmimiseni viiv menetlus on eriti koormav nii osalejatele kui ka hankijale ning seetõttu on nelja-aastane tähtaeg tingimata vajalik, et kõik sidusrühmad saaksid oma investeeringutelt tulu.

Ombudsmani hinnang

37. Ombudsman tuletab meelde, et hea halduse põhimõtted on siduvad ka institutsioonidele, kui nad tegutsevad üksikisikutega sõlmitud lepingute raames. Sellest tuleneb, et isegi kui institutsioonid kasutavad oma lepingu tingimustest tulenevaid õigusi, on nad kohustatud seda tegema kooskõlas hea halduse põhimõtetega.

38. Ombudsman tuletab siiski meelde ka seda, et läbivaatamise ulatus, mida ta saab lepinguliste juhtumite puhul teha, on vajaduse korral piiratud. Ombudsman on seisukohal, et ta ei peaks püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud, kui küsimus on vaidluse all. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

39. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepinguliste vaidluste puhul on tal õigus piirduda uurimisel selle uurimisega, kas asjassepuutuv liidu institutsioon või organ on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate tema tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra kohta on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks pädev kohus.

40. Ombudsman märgib, et hea halduse põhimõtted hõlmavad õiguspärase ootuse põhimõtet, mis on sätestatud hea haldustava eeskirja (edaspidi „eeskiri“) artiklis 10. Selle põhimõtte kohaselt austavad ametnikud üldsuse õiguspäraseid ja mõistlikke ootusi seoses institutsiooni varasema käitumisega. Samuti peavad need olema kooskõlas nii oma halduskäitumise kui ka institutsiooni haldustegevusega.

41. Ombudsman tuletab meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika [2] kohaselt peavad õiguspärase ootuse kaitse õiguse saamiseks olema täidetud kolm tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud huvitatud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekiks õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

42. Käesoleval juhul väidab kaebuse esitaja, et tal on õiguspärane ootus lepingu pikendamise suhtes järgmistel põhjustel: i) kinnitused, mille väljaannete talituse esindaja andis kaebuse esitajale 26. aprilli 2010. aasta koosolekul ja mitmel muul korral alates 2008. aastast; ning ii) ELi institutsioonide ja eelkõige Euroopa Liidu Väljaannete Talituse tavapärane lepingupraktika seoses raamlepingute pikendamisega.

43. Seoses i) väljaannete talituse poolt väidetavalt pakutud kinnitustega märgib ombudsman, et kaebuse esitaja sõnul on ta alates 2008. aastast saanud mitmeid kinnitusi. Kaebuse esitaja esitas siiski üksnes üksikasjad 26. aprillil 2010 toimunud kohtumise kohta ega esitanud konkreetseid tõendeid ega teavet selle kohta, mida ta nimetas täiendavateks saadud kinnituste näideteks. Seetõttu piirdub ombudsman oma hinnangus väljaannete talituse käitumisega seoses 26. aprilli 2010. aasta koosolekuga.

44. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ja Euroopa Liidu Väljaannete Talitus on väljendanud kohtumisel arutatu suhtes vastandlikke seisukohti.

45. Väljaannete talitus märkis oma arvamuses ja eelkõige kontrolli käigus, et ta arutas kaebuse esitaja esindajatega mitmeid kehtivate lepingute täitmisega seotud küsimusi, kuid ei viidanud lepingu võimalikule pikendamisele. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et väljaannete talituse seisukohta kinnitab 22. juuli 2010. aasta märgukirja sisu, millega ombudsmani talitused tutvusid.

46. Kaebuse esitaja seadis siiski kahtluse alla Väljaannete Talituse poolt mitu kuud pärast koosoleku toimumist koostatud 22. juuli 2010. aasta märgukirja usaldusväärsuse. Kaebuse esitaja rõhutas ka, et väljaannete talitus ei reageerinud tema 4. mai 2010. aasta e-kirjale, mida tuleks pidada kaudseks kinnituseks selle kohta, et koosolekul anti kinnitusi.

47. Ombudsman leiab, et asjaolu, et toimiku märgukiri koostati rohkem kui kaks kuud pärast koosoleku toimumist, võib tõepoolest tekitada kahtlusi selle usaldusväärsuses. Siiski ilmnes Väljaannete Talituse toimiku kontrollimisel, et ettepanek lepingut mitte pikendada oli esitatud juba ammu enne kaebuse esitajaga peetud kohtumise kuupäeva ja et see lõpetati mõni päev hiljem. Neil asjaoludel peab ombudsman ebatõenäoliseks, et Väljaannete Talituse esindaja, kes osales koosolekul ja kes pidi olema käimasolevast sisemenetlusest hästi teadlik, oleks andnud kinnituse lepingu pikendamise kohta.

48. Ombudsman märgib ka, et kontrolli käigus selgitas väljaannete talitus põhjusi, miks ta ei reageerinud kaebuse esitaja 4. mai 2010. aasta e-kirjale. Eelkõige selgitasid väljaannete talituse esindajad, et alates sellest kuupäevast ei ole lõplikku otsust veel vastu võetud, kuid see tehakse peagi, ning seetõttu ei pea ta asjakohaseks ameti kavatsust avalikustada. Ombudsman peab väljaannete talituse selgitust usutavaks ja dokumentaalsete tõenditega kooskõlas olevaks. Seetõttu on ta seisukohal, et antud olukorras ei saa kaebuse esitaja 4. mai 2010. aasta e-kirjale reageerimata jätmist pidada väljaannete talituse vaikivaks nõusolekuks selle sisuga, nagu kaebuse esitaja soovitas.

49. Ombudsman on siiski seisukohal, et miski ei oleks takistanud väljaannete talitust vastamast kaebuse esitaja 4. mai 2010. aasta e-kirjale. Selles vastuses oleks ta võinud teavitada kaebuse esitajat tähtajast, mille jooksul tuleb otsustada, kas lepingut pikendada või mitte. Seda oleks saanud teha ilma tolleaegset sisemist otsustusprotsessi avalikustamata. Seetõttu teeb ombudsman selle kohta täiendava märkuse, et anda suuniseid, kui tulevikus peaks tekkima sarnaseid juhtumeid.

50. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja seisukoht, et väljaannete talitus andis 26. aprilli 2010. aasta koosolekul väidetavaid kinnitusi, ei ole veenev.

51. Seoses ii) kaebuse esitaja viitega sellele, mida ta peab ELi institutsioonide tavapäraseks lepingupraktikaks raamlepingute pikendamisel, märgib ombudsman, et väljaannete talitus on esitanud mõistliku selgituse selle kohta, et sellist praktikat ei ole. Sellega seoses tuleb märkida, et väljaannete talitus väitis, et pikendamisklauslite lisamine lepingutesse välistab võimaluse tõlgendada pikendamist automaatsena. Väljaannete talitus on samuti öelnud, et tema käsutuses olevad arvud ei viita raamlepingute uuendamise üldisele tavale.

52. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi konkreetset argumenti, mis seaks väljaannete talituse seisukoha kahtluse alla. Kõigepealt piirdus kaebuse esitaja väitega, et väidetav tava on olemas, viitas oma kogemusele ja tõi välja majanduslikud põhjused, mis tema arvates muudaksid vajalikuks raamlepingute automaatse uuendamise. Lisaks tunnistas kaebuse esitaja oma märkustes ka seda, et on juhtumeid, kus raamlepinguid ei pikendata, ning nõustus eelkõige sellega, et raamlepingu pikendamata jätmise otsus võib olla põhjendatud juhtudel, kui puudub vajadus pakutavate teenuste järele või kui asjaomane eelarve on ammendunud. Ombudsman märgib, et käesoleval juhul otsustas väljaannete talitus lepingut mitte pikendada eraldatud eelarve ammendumise tõttu. Seetõttu järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja esitatud argumendid näivad kinnitavat väljaannete talituse järeldust, et raamlepingute pikendamisel puudub üldine tava, mitte ei ole sellega vastuolus. Näib kasulik lisada, et seda järeldust ei mõjuta kaebuse esitaja seisukoht, et: i) lepingut kasutati aktiivselt väga vajalike teenuste osutamiseks; ning ii) tal oli vaja teha teatavaid investeeringuid. Arvestades, et alapunktid i ja ii käsitlevad lepingu kehtivusaega, ei saanud need tekitada õiguspäraseid ootusi lepingu pikendamise suhtes.

53. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et käesoleval juhul ei olnud võimalik tuvastada õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud.

B. Üldise haldusomavoli olemasolu väide

54. Seoses kaebuse esitaja täiendava väitega, mille ta esitas oma märkustes (vt punkt 15), nimelt väljaannete talituse süstemaatiliselt vaenuliku käitumisega kaebuse esitaja suhtes, leiab ombudsman, et kuna ta ei ole käesoleval juhul haldusomavoli tuvastanud, ei saa ta seda pidada kaebuse esitaja suhtes väidetavalt süsteemse ja vaenuliku käitumise näiteks. Seetõttu leiab ta, et konkreetsete tõendite puudumisel ei ole selle väite uurimiseks piisavalt alust.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Väljaannete talituse tegevuses ei ole esinenud haldusomavoli.

Kaebuse esitajat ja väljaannete talitust teavitatakse sellest otsusest.

Täiendav märkus

Kui lepingu tingimustest ei tulene teisiti, peaks väljaannete talitus tulevastel juhtudel, kui töövõtjad küsivad, kas nende lepingut pikendatakse või mitte, märkima vähemalt ligikaudse ajakava, mille jooksul ta kavatseb otsuse teha.

 

Emily O'Reilly

Strasbourg, 19. detsember 2013

---

[1] Liidetud kohtuasjad T-407/06 ja T-408/06: Zhejiang Aokang Shoes vs. nõukogu (EKL 2010, lk-747, punkt 101).

[2] otsus kohtuasjas T-203/97: Forvass vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I-A-129 ja II-705, punkt 70); otsus kohtuasjas T-199/01: G vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I-A-217 ja II-1085, punkt 38); Otsus kohtuasjas T-347/03: Branco vs. komisjon (EKL 2005, lk II-2555, punkt 102).