Kompromissi tagakülg

1. Käesoleva kaebuse esitas Euroopa Ombudsmanile Saksamaa valitsusväline organisatsioon Internationaler Hilfsfonds e.V., mis toetab pagulasi ning sõja ja katastroofi ohvreid.

2. detsembril 2004 lõpetas ombudsman sama kaebuse esitaja esitatud kaebuse 1874/2003/GG uurimise. Juhtum käsitles Euroopa Komisjoni toimikule juurdepääsu taotluse menetlemist seoses lepinguga, mille komisjon oli sõlminud kaebuse esitajaga (edaspidi „LIENi leping 97–2011”). Uurimine lõpetati kriitilise märkusega pärast seda, kui ombudsman oli edutult adresseerinud komisjonile soovituse projekti.

3. ja 31. augustil 2009 taotles kaebuse esitaja komisjonilt juurdepääsu eespool nimetatud toimiku nendele osadele, mida ei olnud veel avalikustatud. Komisjoni vastus ei rahuldanud kaebuse esitajat.

4. 15. oktoobril 2009 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse andmetega tutvumiseks.

5. 10. novembril 2009 teatas komisjon kaebuse esitajale, et vastamistähtaega tuleb pikendada veel 15 tööpäeva võrra.

6. Kõnealune täiendav tähtaeg lõppes 1. detsembril 2009. Sel päeval teatas komisjon kaebuse esitajale, et kahjuks ei ole tal veel võimalik oma vastust saata. Kaebuse esitajat teavitati sellest, et tal on seega õigus esitada hagi Üldkohtule või kaebus ombudsmanile. Komisjon lisas siiski, et tema vastus on peaaegu valmis ja et eeldatakse, et see saadetakse lähiajal. Ta vabandas võimalike ebamugavuste pärast, mis võivad sellest viivitusest tuleneda.

7. 17. detsembril 2009 küsis kaebuse esitaja komisjonilt, millal võib oodata tema vastust.

8. jaanuaril 2010 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Taotluse sisu

9. Kaebuse esitaja esitas esialgu järgmised väited ja järgmise väite:

Väited:

1. Komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaja jooksul.
2. Komisjon viivitas teadlikult selle küsimusega tegelemisega.

Nõue :

Komisjon peaks kaebuse esitaja kordustaotluse kohta viivitamata otsuse tegema.

10. Oma arvamuses teatas komisjon ombudsmanile, et kaebuse esitaja oli esitanud Üldkohtule hagi väidetava kaudse keeldumise peale anda taotletud dokumentidele täielik juurdepääs (kohtuasi T-36/10). Seejärel teavitas ombudsman kaebuse esitajat ELi toimimise lepingu artikli 228 asjakohastest sätetest ning ombudsmani põhikirja artikli 1 lõikest 3 ja artikli 2 lõikest 7, milles on sätestatud, et ombudsman ei saa käsitleda kaebusi, mis käsitlevad küsimusi, mille kohta on teinud otsuse kohus või mis on kohtus menetlemisel.

11. Oma vastuses palus kaebuse esitaja ombudsmanil piirduda oma uurimises järgmise väite uurimisega:

Komisjon eiras tahtlikult asjaomase toimikuga tutvumise taotlusele vastamise tähtaegu, kuigi ta oli lubanud seda teha.

Kaebuse esitaja rõhutas, et ta võttis tagasi kõik muud väited ja väited.

12. Käesolev uurimine puudutab seega üksnes eespool punktis 11 esitatud väidet.

Nõue

13. 27. jaanuaril 2010 palus ombudsman komisjoni arvamust väidete ja kaebuse esitaja algselt esitatud väite kohta. Komisjon saatis oma arvamuse 31. märtsil (inglisekeelne originaal) ja 8. aprillil 2010 (saksakeelne tõlge).

14. aprillil 2010 palus ombudsman kaebuse esitajal kommenteerida kohtuasja T-36/10 asjakohasust käesoleva uurimise jaoks. Kaebuse esitaja saatis oma vastuse 22. aprillil 2010.

15. Ombudsman teatas 26. aprillil 2010 komisjonile, et kaebuse esitaja on oma esialgsed väited ja väited tagasi võtnud, ning palus tal esitada arvamuse eespool punktis 11 esitatud väite kohta.

16. Komisjon saatis oma täiendava arvamuse 30. juunil (inglisekeelne originaal) ja 7. juulil 2010 (saksakeelne tõlge). Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes saatis oma tähelepanekud 15. juulil 2010.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide tähtaegade tahtliku eiramise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

17. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon eiras tahtlikult asjaomase toimikuga tutvumise taotlusele vastamise tähtaegu, hoolimata asjaolust, et ta oli lubanud seda teha.

18. Oma arvamuses selle väite kohta juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja 15. oktoobril 2009 saadetud kordustaotlus registreeriti 19. oktoobril 2009. Sellele vastamise 15 tööpäeva pikkune tähtaeg lõppes 10. novembril 2009. Samal päeval pikendas komisjon seda tähtaega määruse 1049/2001 artikli 8 lõike 2 kohaselt veel 15 tööpäeva võrra kuni 1. detsembrini 2009. Komisjon märkis, et 1. detsembril 2009 teatas ta kaebuse esitajale, et tal ei ole veel võimalik kordustaotlusele lõplikku vastust anda ning et ta vaatab üksikasjalikult läbi kõik dokumendid, millele ei ole veel juurdepääsu antud. Lisaks selgitas komisjon selles kirjas, et arvestades uuritavate dokumentide suurt hulka, on tal vaja rohkem aega oma analüüsi lõpuleviimiseks, mis nõuab komisjoni talituste vahelisi sisekonsultatsioone.

19. Komisjon märkis, et ta ei ületanud tahtlikult dokumentidele juurdepääsu kordustaotluste menetlemise tavapäraseid tähtaegu. Ta väitis, et kohtleb kõiki dokumentidele juurdepääsu taotlusi võrdselt ega diskrimineeri taotlejaid. Komisjon rõhutas, et ainus põhjus, miks tavapärastest tähtaegadest kinni ei peetud, oli haldustöö, mis oli seotud mitmesuguseid dokumente sisaldava mahuka toimiku väga üksikasjaliku analüüsiga, millest mitmed olid esitatud eri jagudes või lisatud muudele dokumentidele.

20. Komisjon märkis, et oma 31. märtsi 2010. aasta arvamuses esialgse kaebuse kohta teatas ta ombudsmanile, et kavatseb anda kaebuse esitajale vastuse kordustaotlusele 2010. aasta aprilli esimeses pooles. Vastus saadeti 29. aprillil 2010. Selles vastuses anti täielik juurdepääs 43 dokumendile ja osaline juurdepääs 41 dokumendile. Komisjon lisas, et 11 dokumendile ei antud juurdepääsu ja ülejäänud 15 dokumenti ei kuulunud kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse.

21. Komisjon märkis, et tal on kahju, et ta ei saa kordustaotlust käsitleda 30 tööpäeva jooksul, nagu on sätestatud määruses 1049/2001. Ta lisas siiski, et ta leiab, et pikendatud tähtaeg on põhjendatud, kui taotlus nõuab suure hulga dokumentide üksikasjalikku analüüsi. Komisjon kordas, et kaebuse esitaja taotlust ei lükatud edasi tahtlikult, vaid menetleti võimalikult kiiresti, võttes nõuetekohaselt arvesse kõiki kaalul olevaid huve.

22. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjon tegutses süstemaatiliselt mitte ainult läbipaistvuse vältimiseks, vaid ka kaebuse esitaja kahjutuks tegemiseks.

23. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oleks saanud selle küsimusega väga hästi tegeleda määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaja jooksul. Ta rõhutas, et asjakohasele toimikule juurdepääsu küsimus tõstatati juba varem ja et seega oli komisjon sellega selgelt tuttav. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et komisjoni väide, et ta kahetseb viivitust, ei olnud ehtne.

24. Kaebuse esitaja lisas, et komisjoni 29. aprilli 2010. aasta vastus oli taas puudulik ja eksitav. Lisaks rõhutas kaebuse esitaja, et selles vastuses kohustas komisjon teda uuesti taotlema juurdepääsu teatavatele dokumentidele, millele ta oli juurdepääsu taotlenud juba 2009. aastal.

Ombudsmani hinnang

25. Enne käesoleva kaebuse teema käsitlemist peab ombudsman asjakohaseks võtta arvesse kaebuse esitaja märkusi komisjoni 29. aprilli 2010. aasta kirja kohta. Need märkused näivad puudutavat nii sisu, st nii vastuvõetud otsuse sisu kui ka viisi, kuidas komisjon tõlgendas kaebuse esitaja kordustaotlust seoses teatavate dokumentidega. Sisu osas tuleb meenutada, et küsimus komisjoni keeldumisest anda täielik juurdepääs taotletud dokumentidele on kohtuasja T-36/10 ese. Seega ei kuulu see küsimus käesoleva uurimise alla. Menetluslike aspektide kohta märgib ombudsman, et komisjon leidis oma 29. aprilli 2010. aasta otsuses, et kordustaotlus laiendas esialgse taotluse ulatust teatud dokumentide osas. Sellega seoses tuleb kordustaotlust komisjoni arvates käsitada esialgse juurdepääsutaotlusena. Tuleb märkida, et selle tõlgenduse tõttu on kaebuse esitaja esitanud veel ühe kaebuse (kaebus 1577/2010/GG), mille suhtes ombudsman algatas hiljuti uurimise. Seega ei ole seda küsimust vaja käesolevas uurimises käsitleda.

26. Seoses käesoleva kaebuse teemaga leiab ombudsman, et kaebuse esitaja esitatud väidet tuleks mõista nii, et see hõlmab kahte aspekti. Esiteks väidab kaebuse esitaja, et komisjon on toime pannud haldusomavoli, kuna ei ole käsitlenud tema juurdepääsutaotlust määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaegade jooksul. Teiseks väidab kaebuse esitaja, et komisjon eiras neid tähtaegu tahtlikult.

27. Esimese aspekti kohta selgitas komisjon, et kaebuse esitaja kordustaotlus registreeriti 19. oktoobril 2009, et sellele vastamiseks ette nähtud 15 tööpäeva pikkune tähtaeg lõppes 10. novembril 2009 ning et komisjon pikendas seda tähtaega veel 15 tööpäeva võrra kuni 1. detsembrini 2009. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et komisjoni otsus pikendada tähtaega 1. detsembrini 2009 kujutas endast haldusomavoli.

28. Hea haldustava on käsitleda üldsuse juurdepääsu taotlusi määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaegade jooksul. Käesolevas asjas vastas komisjon kordustaotlusele alles 29. aprillil 2010, st peaaegu viis kuud pärast pikendatud tähtaja (1. detsember 2009) möödumist. See on väga tõsine viivitus.

29. Ükski argument, mille komisjon selles kontekstis esitas, ei ole veenev.

30. Komisjon märkis oma arvamuses, et tal on kahju, et ta ei saa kordustaotlust käsitleda 30 tööpäeva jooksul, nagu on sätestatud määruses 1049/2001. Ta lisas siiski, et ta leiab, et pikendatud tähtaeg on põhjendatud, kui taotlus nõuab suure hulga dokumentide üksikasjalikku analüüsi. See näib viitavat sellele, et komisjon eeldab, et määruses 1049/2001 sätestatud tähtaegadest ei ole vaja kinni pidada juhtudel, mis on seotud juurdepääsuga suurele hulgale dokumentidele. Ombudsman ei saa sellise ettepanekuga nõustuda. Määruses (EÜ) nr 1049/2001 ette nähtud tähtajad on selgelt kohustuslikud. Lisaks on määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 2 sõnaselgelt sätestatud, et erandjuhtudel, „näiteks kui taotlus on seotud ... väga suure hulga dokumentidega”, võib kordustaotlusele vastamise tähtaega pikendada veel 15 tööpäeva võrra. Määruses 1049/2001 endas on seega selgitatud, et sellistel juhtudel nagu see, millele komisjon viitab, on võimalik ainult piiratud ajapikendus.

31. Komisjon viitas ka mahuka toimiku väga üksikasjaliku analüüsiga seotud haldustööle ja vajadusele jätkata sisekonsultatsioone, et põhjendada kaebuse esitaja kordustaotlusele vastamiseks kulunud aega. Kuid nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, oli ta juba varem taotlenud juurdepääsu asjaomasele toimikule. Seega oleks komisjon pidanud saama vähemalt teataval määral tugineda ettevalmistavale tööle, mida ta oli teinud selle varasema juurdepääsutaotluse menetlemisel. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et komisjon ei ole esitanud usaldusväärset selgitust selle kohta, miks kordustaotluse menetlemine käesoleval juhul ei olnud võimalik määrusega 1049/2001 lubatud 30 tööpäeva pikkuse tähtaja jooksul, vaid nõudis veel peaaegu viit kuud.

32. Ombudsmani arvates kinnitab asjaolu, et edasine viivitus oli ülemäärane, ka komisjoni 1. detsembri 2009. aasta kiri, milles teavitati kaebuse esitajat teatavast viivitusest. Selles kirjas juhtis komisjon tähelepanu sellele, et tema vastus on peaaegu valmis ja eeldatavasti saadetakse see lähiajal. Ombudsman märgib, et komisjon on oma arvamuses hoidunud seda väidet käsitlemast, kuigi väite sõnastus, mille kohta tal paluti märkusi esitada, viitas sellele selgelt.

33. Eespool öeldut silmas pidades jõuab ombudsman järeldusele, et komisjonil tekkis kaebuse esitaja kordustaotlusele vastamisel tõsine viivitus, ilma et ta oleks saanud esitada veenvaid argumente selleks kulunud aja põhjendamiseks. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

34. Ombudsman märgib, et 29. aprilli 2010. aasta kirjas vabandas komisjon tekkinud viivituse pärast. Ombudsmani arvates on sellise vabanduse esitamine kodanikule tavaliselt piisav reaktsioon juhtudel, kui dokumentidele juurdepääsu taotluste käsitlemisel on varem esinenud viivitusi. Sellistel juhtudel ei ole ombudsmanil seega tavaliselt põhjust edasisi meetmeid võtta. Ombudsman märgib siiski, et komisjoni arvamus käesolevas asjas ei sisalda vabandust, vaid piirdub väitega, et komisjon kahetseb viivitust. Lisaks järgneb sellele avaldusele kohe väide, et kaebuse esitaja kordustaotlus vaadati läbi võimalikult kiiresti, võttes nõuetekohaselt arvesse kõiki kaalul olevaid huve. Neid väiteid silmas pidades leiab ombudsman, et 29. aprilli 2010. aasta kirjas sisalduv vabandus ei ole piisav, et heastada kõnealuse juhtumiga seotud haldusomavoli. Sellega seoses tehakse allpool kriitiline märkus.

35. Kaebuse esitaja väite teise aspekti kohta märgib ombudsman, et komisjon eitas, et ta ületas tahtlikult dokumentidele juurdepääsu kordustaotluste menetlemise tavapäraseid tähtaegu.

36. Ombudsman mõistab, et käesoleva juhtumi puhul tekkinud ülemäärane viivitus on sundinud kaebuse esitajat eeldama, et komisjon tegutses tahtlikult. Kuigi see viivitus kujutab endast selgelt haldusomavoli, ei ole kaebuse esitaja esitanud konkreetseid tõendeid selle kohta, et komisjon tegutses pahauskselt. Seega ei tuvastata juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli.

B. Järeldused

Ombudsman lõpetab kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Hea haldustava on käsitleda üldsuse juurdepääsu taotlusi määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaegade jooksul. Käesoleval juhul vastas komisjon kaebuse esitaja kordustaotlusele alles 29. aprillil 2010, st peaaegu viis kuud pärast pikendatud tähtaja (1. detsember 2009) möödumist, ilma et ta oleks saanud esitada veenvaid argumente selleks kulunud aja põhjendamiseks. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 19. august 2010