Kompromissi tagakülg

1. Kaebuse esitaja on väike eraettevõtja Prantsusmaal.

2. Kaebuse esitaja sõlmis kolm lepingut komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadiga (endine kalanduse peadirektoraat, merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat). Kaebuse esitajale anti toetusi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse projektidele teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse viienda raamprogrammi raames. 1999. aastal sõlmiti esimene leping (edaspidi "leping nr 1"). 2001. aastal sõlmiti teine ja kolmas leping (edaspidi "leping 2" ja "leping 3"). Lepingutega 1 ja 2 hõlmatud teadusprojektide elluviimise rahastamiskõlblikke kulusid kaasrahastas komisjon (50 %, jagatud kulude lepingud). Lepinguga nr 3 seotud abikõlblikud kulud rahastas täielikult komisjon (100%, kooskõlastatud tegevuse leping). ELi rahastamise suhtes kohaldati ühenduse finantsosaluse eeskirju, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse 182/1999/EÜ [1] IV lisas.

3. Kaebuse esitaja viis projektid edukalt ellu. aasta oktoobris viisid komisjoni esindajad kaebuse esitaja ruumides läbi 1., 2. ja 3. lepingu auditi.

4. aasta jaanuaris teavitas komisjon kaebuse esitajat auditi tulemustest. Ta märkis, et ta ei saa nõustuda keskmise tunnitasuga, mille kaebuse esitaja deklareeris kuluaruannetes, kuna see erineb märkimisväärselt tegelikest tunnitasu määradest. Komisjon leidis, et see on vastuolus lepingutingimustega, mille kohaselt ei tohiks selline erinevus olla märkimisväärne (1. ja 2. lepingu II lisa artikkel 23). Komisjon märkis, et kui kaebuse esitaja ei vasta audiitorite järeldustele 30 päeva jooksul alates nende kättesaamisest, algatab komisjon enammakstud summade tagasinõudmise menetluse.

5. Järgnenud kirjavahetuses väljendas kaebuse esitaja oma mittenõustumist auditi tulemustega.

6. aasta detsembris edastas komisjon kaebuse esitajale auditi lõplikud järeldused. Ta teatas talle, et i) tema arvates ei tohiks tegelike kulude ja keskmiste kulude vahe olla suurem kui 5 %, et seda saaks pidada ebaoluliseks; ii) komisjon nõuaks 33 557,32 euro suuruse summa tagasi, kui kaebuse esitaja ei esita 2007. aasta jaanuariks märkusi kulude jaotuse kohta.

7. Oma vastuses kordas kaebuse esitaja oma varasemaid väiteid auditi järelduste kohta.

8. Pärast kirjavahetust teatas komisjon 2008. aasta veebruaris kaebuse esitajale, et ta on otsustanud algatada 32 541,07 euro tagasinõudmise menetluse seoses lepingutega nr 1, 2 ja 3. Ta lisas oma kirjale kokkuvõtliku tabeli, mis sisaldas iga lepingu kohta tehtud arvutusi. Tabelis oli esitatud tagasinõutav summa, mis arvutati tegelike kulude põhjal. Viidati lepingutingimustele. Komisjon märkis, et kui kaebuse esitaja ei vasta 30 päeva jooksul alates kõnealuse kirja kättesaamisest lisateabega, mis võib viia selleni, et komisjon muudab oma järeldusi, saadab komisjon kaebuse esitajale võlateate.

9. Seejärel nõudis komisjon kaebuse esitajalt 32 541,07 euro suuruse summa tagasi.

10. Seejärel pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Taotluse sisu

11. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni tagasinõudmisnõue oli ebaõiglane.

12. Ta väitis, et komisjon peaks nõustuma, et võttes arvesse kolme uurimislepingut kui rühma, kasutas kaebuse esitaja keskmise personalikulu meetodit viisil, mis ei muutnud oluliselt tema kulusid võrreldes tegelike kuludega, eriti kui lepingutes ei olnud mõistet „oluline” määratletud. Seepärast peaks komisjon maksma kaebuse esitajale tagasi vähemalt osa tagasinõutud summast.

Nõue

13. 16. märtsil 2009 algatas ombudsman eespool nimetatud väite ja nõude uurimise. Uurimine ei hõlmanud kaebuse esitaja muid väiteid väidetava diskrimineeriva kohtlemise kohta auditi tulemuste põhjal ning välditavaid viivitusi lepingute haldamisel komisjoni poolt. Ombudsman teavitas kaebuse esitajat põhjustest, miks ta seda ei teinud. Ta leidis, et tal ei olnud piisavalt alust uurida kaebuse esitaja väidet väidetava diskrimineerimise kohta, kuna komisjon oli kaebuse esitajaga peetud kirjavahetuses esitanud selle kohta mõistlikud selgitused. Seoses väidetava välditava viivitusega komisjonipoolses lepingute haldamises ja auditiprotsessis märkis ombudsman, et talle kaebuse esitamise kaheaastane tähtaeg on möödunud. Seetõttu asus ta Euroopa Ombudsmani põhikirja [2] artikli 2 lõike 4 alusel seisukohale, et tal ei ole õigust juhtumi selle aspektiga tegeleda.

14. Kaebus edastati komisjonile palvega esitada oma arvamus 30. juuniks 2009. Komisjon taotles tähtaja pikendamist kuni 31. juulini 2009. Komisjon saatis 15. septembril 2009 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale koos palvega esitada oma märkused. 28. oktoobril 2009 saatis kaebuse esitaja oma märkused.

OMBUDSMANi analüüs ja esialgsed järeldused

A. Väide enammakse ja sellega seotud nõude ebaõiglase sissenõudmise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid väidetava ebaõigluse ja sellega seotud nõude kohta

15. Kaebuse esitaja viitas lepingu nr 1 ja lepingu nr 2 II lisa artiklile 23 ning lepingu nr 3 II lisa artiklile 18. Nendes artiklites on sätestatud, et kasutada võib keskmisi personalikulusid, tingimusel et need ei erine oluliselt tegelikest kuludest. Ta väitis, et komisjoni tõlgendus sõnadele „ei erine oluliselt”, mis tähendab, et erinevus ei tohiks olla suurem kui 5%, ei sisaldunud lepingutes. Komisjon kehtestas selle määratluse kaebuse esitajale, kes on lepingu nõrgem pool, oma 2006. aasta detsembri lõplikes auditijäreldustes. Kaebuse esitaja väitel kujutab see endast õiguslikku viga ja võimu kuritarvitamist.

16. Samuti väitis ta, et komisjon oleks pidanud teda kohe 2001. aastal teavitama, kui ta sai teada, et kaebuse esitaja kasutab keskmiste kulude meetodit, selle kasutamisega kaasnevatest riskidest ja eespool nimetatud 5% künnise kriteeriumist. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon oli hooletu, kui ta seda ei teinud, ja kuna ta ei teavitanud teda eespool nimetatust enne 2006. aasta detsembris toimunud auditit, hoolimata kaebuse esitaja korduvatest selgitusnõuetest. Esimesest kuluaruandest, mis esitati 2001. aasta mais, ilmnes, et kaebuse esitaja kasutas keskmiste kulude meetodit ja komisjon tasus kulud 2002. aasta oktoobris. Kui komisjon oleks kaebuse esitajat sel ajal hoiatanud, et ta ei tohiks kasutada keskmist tunnitasu, oleks viimane võtnud asjakohaseid meetmeid, et vältida tulevasi probleeme, ja ta oleks algusest peale kasutanud tegelikke kulusid. Lisaks teatas komisjon kaebuse esitajale alles 2006. aasta detsembris, et keskmisi määrasid kasutatakse sageli suure töötajate arvuga ettevõtetes, et hõlbustada nii projektide kavandamist kui ka elluviimist. Kaebuse esitajal (kui VKE-l [3]) oleks olnud lihtne kasutada tegelikke tunnitasusid, kuna erinevate kuluaruannete alusel arvestati ainult kahe kuni kuue inimese palka.

17. Kaebuse esitaja viitas ka komisjoni juhistele, mis on avaldatud tema asjaomasel veebisaidil, nimelt "Teadusuuringute, esitluste ja kombineeritud lepingute kulude hüvitamise süsteemi valik osaleja poolt"[4], milles on sätestatud, et "juriidiline isik peaks igal ajal kohaldama sama kulude hüvitamise süsteemi". Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et tema keskmised kulud ei erine märkimisväärselt tegelikest kuludest, kui vaadelda kolme lepingut koos ja mitte eraldi ning kui komisjon ei oleks oma arvutustesse lisanud kolmandas lepingus ette nähtud kulude ülempiiri. Sellega seoses väitis ta, et komisjoni arutluskäik oli vale ja et ta kohaldas lepingulist ülempiiri kolmanda lepingu keskmiste ja tegelike personalikulude võrdlemiseks üksnes enda huvides. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks nõustuma kaebuse esitaja arutluskäiguga, mis oli järgmine. Kui kolme uurimislepingu suhtes kohaldataks personalikulude puhul keskmiste kulude meetodit rühmana, ei oleks keskmiste kulude ja tegelike kulude vahe märkimisväärne. See omakorda tähendaks, et komisjon peaks kaebuse esitajale tagasi maksma vähemalt osa tagasinõutud summast.

18. Oma arvamuses lükkas komisjon kaebuse esitaja väited ja väite tagasi. Esiteks juhtis ta tähelepanu sellele, et ELi finantsosalus viienda raamprogrammi raames seisneb osalejate abikõlblike kulude osalises või täielikus hüvitamises. Need ei tohiks siiski hõlmata kasumimarginaali (kõnealuste lepingute üldtingimused: ja 2. lepingu artikkel 22 [5] ja 3. lepingu artikkel 17 [6]. Komisjon märkis, et EL ei osta teenust, vaid annab toetust või toetust teadusuuringutega tegelevatele organisatsioonidele. Nende uurimistöö tulemus jääb nende omandiks. Toetusi käsitlev põhireegel on, et organisatsioonid ei tohiks toetusest kasu saada. Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et mis tahes erinevus keskmiste ja tegelike personalikulude vahel kaebuse esitaja kuluaruandes kujutab endast kulusid, mida kaebuse esitaja tegelikult ei kandnud, kuid mis maksti siiski ühenduse vahenditest. See tõi kaebuse esitajale kasumit ja rikkus kõnealuste lepingute tingimusi (lepingute nr 1 ja 2 [7] II lisa artikkel 22 ja lepingu nr 3 [8] II lisa artikkel 17 ning finantsmääruse [9] artikli 109 lõike 2 sätteid).

19. Komisjon nõustus, et kõnealustes lepingutes ei ole määratletud mõistet „oluline erinevus” keskmiste ja tegelike kulude erinevuse osas. Tingimuse tähendus tuleks siiski kindlaks määrata eespool kirjeldatud ja kõnealustes lepingutes sätestatud põhimõtte alusel, nimelt et toetusest ei tohiks saada kasumit. Lisaks peab töövõtja kuluaruande vormil tõendama, et esitatud kulud kajastavad tegelikult kantud kulusid ja et kõik tõendavad dokumendid on komisjonile auditeerimiseks kättesaadavad.

20. Lisaks märkis komisjon, et tema teadusprojektide rakendamisse kaasatud peadirektoraadid kasutavad keskmiste ja tegelike kulude erinevuse olulisuse hindamiseks süstemaatiliselt 5 % künnist.

21. Igal juhul, kuna 1. lepingus oli erinevus tegelikult makstud personalikulude ja kaebuse esitaja poolt kuluaruandes nõutud personalikulude vahel rohkem kui 30% kaebuse esitaja kasuks, ei olnud 5% olulisuse kriteerium asjakohane. Üle 30 % suurust erinevust saab pidada märkimisväärseks.

22. Lepinguga keelati selgelt toetusest kasumi saamine. Enne auditit teadis kõnealusest erinevusest ainult kaebuse esitaja. Komisjon leidis, et kaebuse esitaja oleks pidanud komisjoni teavitama ja lõpetama keskmiste kulude kasutamise. Sellega seoses ei nõustunud komisjon kaebuse esitaja tuginemisega komisjoni veebisaidi juhistele, nagu on kirjeldatud punktis 17, ning selgitas, et viienda raamprogrammi kohaselt oleks kaebuse esitaja võinud igal ajal minna keskmistelt kuludelt üle tegelikele kuludele, kuna lepingute eesmärk oli aidata kaasa tegelikult kantud kulude katmisele. Dokument „Osaleja valik teadus-, näidis- ja kombineeritud lepingute kulude hüvitamise süsteemi kohta”, millele kaebuse esitaja viitas, käsitles lepingu suhtes kohaldatavat üldist hüvitamismudelit, mitte töövõtja valikut personalikulude hüvitamise taotlemisel.

23. Lisaks märkis komisjon, et kõnealused lepingud põhinesid tüüptingimustel. Nende eesmärk oli hõlbustada projektide rakendamist, tagades samal ajal usaldusväärse finantsjuhtimise.

24. Komisjoni arvates näitab asjaolu, et 2006. aasta juunist kuni 2007. aasta juunini vähendas komisjon järk-järgult tagasimakstavat summat 91 694,28 eurolt 32 541,07 eurole, et mõlemal poolel oli võimalus esitada oma argumendid auditi tulemuste kohta ja seetõttu käitus komisjon kaebuse esitaja suhtes õiglaselt. Komisjon viitas asjaolule, et rahuldavate tõendite puudumisel nõustus ta nõustuma kaebuse esitaja arvutustega kaebuse esitaja kahe omaniku tunnitasude kohta seoses lepingutega nr 1, 2 ja 3. Omanikud väitsid, et nad töötasid aastas ainult 300 tundi, mis teeb tunnitasuks 79,91 eurot. Kaebuse esitaja kahele omanikule tegelikult makstud tasu dokumenteeriti raamatupidamisarvestuses. Siiski ei olnud piisavalt tõendavaid dokumente, et teha kindlaks tundide arv aastas, mille jooksul omanikud tegelikult töötasid oma äriühingus, st kaebuse esitajas.

25. Seoses väidetava hooletu käitumisega juhtis komisjon kõigepealt tähelepanu sellele, et kogu vajalik teave ja suunised viienda raamprogrammi raames ELi rahastatavates projektides osalejatele on koostatud kasutajasõbralikul viisil järgmistel veebisaitidel:

htttp://cordis.europa.eu/fp5 ja

htttp://cordis.europa.eu/fp5/management/home.html

26. Lisaks märkis ta, et kuna kaebuse esitaja esitatud kuluaruanded ei sisaldanud teavet tegelike määrade kohta, sai komisjon alles auditi tulemuste saamisel teada märkimisväärsest erinevusest tegelike ja keskmiste personalikulude vahel 1. lepingus. Kaebuse esitaja jaoks oli erinevus üle 30 % aga kergesti märgatav, sest ta oli täiesti teadlik oma tegelikest määradest, kasutades kuluaruannete koostamisel keskmisi määrasid.

27. Komisjoni sõnul oli kaebuse esitajal vabadus valida aruandluskulude puhul kas tegelik kulu või keskmine kulumudel. Seega ei tegutsenud komisjon hooletult, kui ta ei teavitanud kaebuse esitajat keskmiste kulude meetodi kasutamisega kaasnevatest riskidest. Mis tahes selline risk oli täielikult kaebuse esitaja kontrolli all ning tal oli kohustus tagada, et komisjonile esitatud teave oleks täielik ja täielik.

28. Lepingulise ülemmääraga seotud argumendi ja väite puhul viitas komisjon ülemmäärale kui partneri rahastamiskõlblike kulude kaasrahastamise kohustuse piirmäärale. Seega tuleb tegelike ja keskmiste kulude võrdlemisel sellest piirmäärast kinni pidada, et määrata kindlaks summa, mida partner võib lepingu alusel nõuda. Võrrelda tuleks brutopalgakulusid, mitte ühenduse toetust. Komisjoni arvates on ülemmäär võrdluse oluline lepinguline parameeter. Komisjon nõudis, et lepinguid tuleks siiski käsitleda eraldi. Ta leidis, et kaebuse esitaja väide lepingu ülempiiri kohaldamise kohta kõigi kolme lepingu suhtes ei ole asjakohane. Komisjoni arvates on iga leping omaette juriidiline kohustus ja seda tuleks sellisena käsitleda. Ühe lepingu alusel antava toetusega ei tohiks kaasneda kasumit, mida võiks hüvitada hüpoteetilise tulevase lepinguga. Seetõttu ei tohiks personalikulude muutuste arvutamine põhineda kõigi kolme lepingu palgakulude kogusummal. Lisaks diskrimineeriks kaebuse esitaja lähenemisviis, mille kohaselt käsitletakse kõiki lepinguid koos, teisi töövõtjaid, sest erinevalt kaebuse esitajast ei ole kõigil töövõtjatel komisjoniga mitmeid lepinguid, vaid võib-olla ainult üks leping. Lisaks oleks ilma auditita võimatu kontrollida, kas kulud olid ülehinnatud, kui kuluhinnangud sõltuksid tulevastest lepingutest.

29. Sellest järeldub, et kaebuse esitajat tuleb kohelda samadel alustel kui kõiki seda laadi lepingute pooli. See tähendab, et igas erilepingus kindlaks määratud ülempiirist tuleb kinni pidada üksnes selle lepingu puhul. Kõik arvutused peaksid põhinema igas üksiklepingus ette nähtud maksimaalsetel abikõlblikel kuludel.

30. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et ta peab õigeks kasutada kõigi kolme lepingu puhul keskmisi määrasid. Ta juhtis tähelepanu sellele, et lepingu nr 1 täitmisel kantud kulud olid tasakaalus lepingute nr 2 ja 3 täitmisel kantud kuludega. Iga lepingu käsitlemine eraldi kohustusena ei välista eri lepingute keskmiste kulude mõistmist. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta oli iga elluviidud projekti puhul kinni pidanud eelarve ülempiirist.

31. Lõpuks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et ta oli toiminud heas usus, tõlgendades reeglit „üks juriidiline isik – üks raamatupidamissüsteem“. Kaebuse esitaja mõistis seda reeglit nii, et ta pidi kasutama sama meetodit, viidates kõigi oma komisjoniga seotud projektide kuludele. Ta lükkas tagasi komisjoni väite, et ta sai kõnealustest lepingutest kasumit. Lisaks väitis ta, et kuna komisjon ei esitanud mõiste „oluline erinevus” eelnevat määratlust, muutis see asjaomased lepingutingimused mõttetuks ja jõustamatuks.

Ombudsmani hinnang

32. Lepingu nr 1 ja 2 artikli 23 II lisa punkti 1 alapunkt b ning lepingu nr 3 II lisa artikli 18 punkti 1 alapunkt b on sõnastatud järgmiselt:

„Täielike kulude süsteemi kasutavate töövõtjate personalikulud hõlmavad järgmist:

- tegelikud kulud (brutotöötasu ja sellega seotud tasud)

- keskmised tööjõukulud, kui need vastavad asjaomase töövõtja tavapärasele praktikale, tingimusel et sellised kulud ei erine oluliselt tegelikest kuludest ja et komisjon peab sellist praktikat vastuvõetavaks.”

33. Eespool nimetatud artikleid tuleks tõlgendada koostoimes finantsmääruse artikliga 109, 1. ja 2. lepingu üldtingimuste artikliga 22 ning 3. lepingu üldtingimuste artikliga 17. Seal on sätestatud, et kõik abikõlblikud kulud peavad olema kulud, mis on tegelikult kantud (arvele kantud ja makstud) projektide kestuse ajal, arvestamata kasumimarginaali [10].

34. Sellest järeldub, et lepingute kohaselt tuleb keskmised personalikulud esitada kuluaruandes ainult järgmistel tingimustel: i) keskmised personalikulud ei erine oluliselt tegelikest personalikuludest; ii) see tava on töövõtja tavapärane tava; iii) komisjon peab seda tava vastuvõetavaks; ning iv) toetuse saaja ei teeni kulude sellise aruandluse tulemusel kasumit.

35. Ombudsman kaalus küsimust, kas kaebuse esitaja teenis kasumit, esitades tegelike kulude asemel keskmisi kulusid. Lepingus 1 kokku lepitud abikõlblikud kulud olid 282 540 eurot. Lepingu 1 kuluaruandes märkis kaebuse esitaja oma arvutustes keskmiste kulude süsteemi kasutamise tulemusena, et abikõlblikud kulud olid 281 936,62 eurot. Auditiga tehti aga kindlaks, et projekti tegelikud kulud olid 212 540,80 eurot. Erinevus, mis tuleneb erinevate arvutusmeetodite kohaldamisest, näitab kaebuse esitaja jaoks igal juhul kasu, kuna liidu makse oli suurem kui tegelikult kantud kulud. Kuigi see kasu ei tähenda tingimata „kasumit” majanduslikus või raamatupidamislikus mõttes, näib see siiski olevat kaebuse esitaja jaoks kasumimarginaal.

36. Ombudsman kaalus ka küsimust, kas komisjon nõustus kaebuse esitaja kulude aruandluse viisiga, nimelt keskmiste, mitte tegelike kulude alusel. Kättesaadavad tõendid ei näita, et komisjon oleks vaidlustanud kaebuse esitaja 2001. aasta keskmiste personalikulude aruande seoses 1. lepinguga. Ombudsman mõistab seetõttu, et komisjon pidas seda kaudselt vastuvõetavaks kulude aruandluse viisiks. Lisaks ilmneb, et see oli kaebuse esitaja tavapärane praktika, millest ta teavitas komisjoni 1999. aasta oktoobris lepingu nr 1 üle peetud läbirääkimiste käigus [11].

37. Teisest küljest oli aga kooskõlas poolte õiglase kohtlemise põhimõttega põhjendatud komisjoni kaudne nõusolek, kuna tal oli õigus eeldada, et kaebuse esitaja täidab keskmiste kulude aruandlusega seotud teise tingimuse, nimelt et tegelike ja keskmiste kulude vahel ei ole olulist erinevust.

38. Lepingu nr 1 puhul oli erinevus siiski 30%. Ombudsman peab mõistlikuks, et komisjon väidab, et 30 % erinevus on märkimisväärne. Seega näib, et kaebuse esitaja ei täitnud asjaomast lepingulist tingimust töötajate keskmiste kulude aruandluse kohta.

39. Ombudsman nõustub ka sellega, et usaldusväärse finantsjuhtimise tagamiseks peab komisjon talle eri mudelite alusel teatatud personalikulude erinevuse olulisuse hindamisel alati kohaldama samu kriteeriume. Komisjon tõlgendas mõiste „oluline erinevus” sõnastust viitega künnisele. Sellega seoses juhtis ta tähelepanu asjaolule, et peadirektoraatide sisetava kohaselt tuleb eri mudelite alusel teatatud personalikulude puhul arvesse võtta märkimisväärset 5 % suurust erinevust.

40. Samuti ei pea ombudsman komisjoni eespool esitatud tõlgendust põhjendamatuks. Kaebuse esitaja ei saa tugineda contra proferentem põhimõttele, nimelt et mõistet „oluline erinevus” tuleks tõlgendada selle poole vastu, kes nõudis selle lisamist lepingusse (käesoleval juhul komisjon), olukorras, kus see erinevus on 30 %. Seetõttu leiab ta, et 30 % erinevust tuleks pidada märkimisväärseks erinevuseks.

41. Teisest küljest peab ombudsman mõistlikuks kaebuse esitaja väidet, et lepingu määratluse puudumisel oleks kindlasti olnud kasulik, kui komisjon oleks kaebuse esitajat lepinguläbirääkimiste alguses teavitanud, et ta peab maksimaalseks vastuvõetavaks erinevuseks 5 %. See kehtib eelkõige juhul, kui leitakse, et nagu eespool osutatud, võib komisjon ühepoolselt muuta komisjoni peadirektoraatide haldustavasid. Samuti oleks olnud kasulik, kui komisjon oleks juhtinud kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et keskmiste kulude süsteem sobib paremini suurettevõtjate raamatupidamisarvestuses kasutamiseks ega sobi nii hästi sellisele VKE-le nagu kaebuse esitaja [12]. See oleks hoiatanud kaebuse esitajat, et ta ei arvutaks kulusid nii, nagu ta oli otsustanud.

42. Nagu eespool märgitud, peab ombudsman siiski mõistlikuks asuda seisukohale, et olulist erinevust käsitlevat lepingutingimust ei saa tõlgendada nii, et erinevus oleks 30 %. Sellist erinevust saab kirjeldada üksnes olulisena ja see ei ole kaugeltki see 5 % erinevus, mida komisjon pidas vastuvõetavaks. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon ei tegutsenud ebaõiglaselt, nõudes kaebuse esitajalt tagasi 32 541,07 eurot. Seetõttu ei leia ta kaebuse esitaja väitega seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

43. Lisaks ei ole ombudsman veendunud, et kaebuse esitaja seisukoht on põhjendatud, st et seda erinevust oleks võimalik keskmistada, kui kõiki tema personalikulusid menetletaks 1., 2. ja 3. lepingut ühiselt arvesse võttes. Kaebuse esitaja leiab, et kui kõiki kolme lepingut hinnata koos ning kui keskmiste ja tegelike personalikulude võrdlus puudutaks ainult ühenduse toetust, mitte brutopalgakulusid (nagu komisjon soovitas), ei oleks olulist erinevust. Seega väidab kaebuse esitaja, et kolme lepingu arvnäitajad tuleks liita. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et võrdluse tegemisel ei tohiks arvesse võtta 3. lepingus sätestatud kulude ülempiiri.

44. Esiteks nõustub ombudsman komisjoniga, et kaebuse esitaja ühest lepingust tulenevaid lepingulisi kohustusi ei tohiks hinnata muude lepingute alusel. Kõnealustes lepingutes ei viita miski nendevahelisele seosele. Iga leping viitab konkreetsele uurimisprojektile, mis on teistest lepingutest eraldiseisev. 1999. aastal sõlmitud leping nr 1 ei sisalda ühtegi viidet sellele, et 2001. aastal sõlmitakse muid lepinguid. Lisaks ei saa kaebuse esitaja viidatud juhised, nimelt „osaleja valik teadus-, näidis- ja kombineeritud lepingute kulude hüvitamise süsteemi” olenemata nende sisust, olla lepingute suhtes ülimuslikud. Lisaks ei ole mingit põhjust arvata, et sellised juhised kujutavad endast lepingute usaldusväärset tõlgendamisallikat.

45. Ombudsman märgib siiski, et isegi kui kohaldada kaebuse esitaja arvutusmeetodit, mille kohaselt kolme lepingu personalikulud liidetakse ja kolmanda lepingu puhul lepingulist ülempiiri ei kohaldata, on kolme lepingu üldine erinevus keskmiste personalikulude ja tegelike personalikulude vahel 9,39 %. Erinevus keskmiste personalikulude ja tegelike personalikulude vahel, mis tuleneb kahe kuluaruandluse mudeli kohaldamisest, oleks siiski ligikaudu 15,3 % võrreldes 9,39 %ga, kui piirmäära võetaks arvesse 3. lepingu puhul [13]. Neid kahte arvu (koos ülempiiri kohaldamisega või ilma selleta) võib samuti pidada märkimisväärseks erinevuseks.

46. Nagu komisjon samuti õigesti märkis, tuleb tegelike ja keskmiste kulude meetodi kasutamise võrdlemisel arvesse võtta väidetavat piiratud ELi toetust. See toetus määratakse kindlaks rahastamiskõlblike kulude kogusumma alusel, mida võib lepingu alusel taotleda (1. lepingu puhul oli ELi toetus 50 % rahastamiskõlblikest kogukuludest), ning see kujutab endast kuludest sõltumatut aruandluskategooriat. Seetõttu ei ole ELi toetus oluline, kui tehakse kindlaks, kas tegelike ja keskmiste kulude erinevus on märkimisväärne või ebaoluline.

47. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et edasised uurimised ei ole väite suhtes õigustatud. Seetõttu ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et komisjon peaks talle tagasi maksma vähemalt osa tagasinõutud summast.

B. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega.

Kaebuse esitaja väitel ei ole tegemist haldusomavoliga. Kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Järgmine reis

Ombudsman soovitab komisjonil kaaluda võimalust pakkuda oma veebisaidil töövõtjatele selgeid suuniseid uurimisprogrammide kulude aruandluse erinevate raamatupidamismeetodite kohta.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 21. aprill 2010

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. detsembri 1998. aasta otsus nr 182/1999/EÜ Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse viienda raamprogrammi kohta (1998–2002).

[2] Ombudsmani põhikirja artikkel 2.4 on sõnastatud järgmiselt: „Kaebus esitatakse kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse aluseks olevad asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks.”

[3] Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted.

[4] Kättesaadav veebisaidil http://www.cordis.lu/fp5/cont-admin.htm.

[5] Lepingute nr 1 ja 2 II lisa artikli 22 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt: „Abikõlblikud kulud … peab vastama järgmistele tingimustele: olema kantud projekti … kestuse ajal ja välistama mis tahes kasumimarginaali.

[6] Lepingu nr 3 II lisa artikli 17 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt: „Abikõlblikud kulud … peab vastama järgmistele tingimustele: olema kantud projekti … kestuse ajal ja välistama mis tahes kasumimarginaali.

[7] Vt joonealune märkus 6.

[8] Vt joonealune märkus 7.

[9] Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artikli 109 lõige 2 sätestab: „Toetuse eesmärk ega tagajärg ei tohi olla abisaajale kasumi tootmine.”

[10] Vt joonealused märkused 5 ja 6.

[11] Kaebuse esitaja viitas oma kirjale, milles ta märkis, et: „Les taux appliqués dans le projet FISHREG … sont les taux en viguer pratiqués par notre société dans le cadre de ce type de programme”.

[12] Nagu komisjon märkis kaebuse esitajale 2006. aasta detsembris saadetud kirjas.

[13]

Leping	Tasutud/makstud	Vastu võetud	Erinevus	ELi toetus
Leping nr 1	281 939,62 eurot	212 540,80 eurot	69 398,82 eurot	34 699,41 eurot
Leping nr 2	191 089,10 eurot	191 714,17 eurot	+625,07 eurot	+312,54 eurot
Leping nr 3	42 802,20 eurot	44 648,00 eurot	+1 845,80 eurot	+1 845,80 eurot
Kokku				32 541,07 eurot