Kompromissi tagakülg

1. 19. juunil 2008 osalesid kaebuse esitajad mitmel Brüsselis korraldatud katsel, mille korraldas Madalmaade värbamisagentuur (edaspidi "agentuur"), kelle ülesanne oli valida Euroopa Komisjoni jaoks sobivad ajutised töötajad, et neid saaks võtta tööle selle institutsiooni juures ajutisele tööle.

2. Varsti pärast seda teatas amet neile, et nad on edukalt läbinud testid ja et komisjonis võimalikele ajutistele ametikohtadele kandideerimiseks peavad nad perioodiliselt esitama oma elulookirjeldused. Vastavalt juhistele saatsid kaebuse esitajad alates 2008. aasta juunist ametile korrapäraselt oma elulookirjelduste ajakohastatud versioone.

3. Amet teatas 5. jaanuaril 2009 kaebuse esitajatele, et kuigi nad mõlemad olid sooritanud mõned testid, ei läbinud nad tegelikult oma vastavaid loogikateste. Seetõttu ei saanud neid kaaluda komisjonis ajutise seisukoha võtmiseks. Amet lisas, et selle testi uuesti tegemiseks peavad nad ootama ühe aasta.

4. Kaebuse esitajad vaidlustasid ameti uue seisukoha. Vastuseks teatas agentuur neile, et arvutiskoorid on eksimatud ja et ainus nende käsutuses olev võimalus on teha test tulevikus uuesti.

5. jaanuaril 2009 esitasid kaebuse esitajad ombudsmanile kaebuse, mis oli suunatud nii ameti kui ka Euroopa Komisjoni vastu. See registreeriti viitenumbriga 60/2009/JD. Mis puudutab komisjoni, siis leidsid kaebuse esitajad, et see institutsioon oli lõppkokkuvõttes olukorra eest vastutav, sest amet tegutses oma esindajana. Seepärast peaks institutsioon selgitama ameti ebaprofessionaalset käitumist ja pakkuma talle kantud kahju eest sobivat hüvitist. Kaebuse esitajad saatsid oma kaebuse koopia ka ombudsmanile nii komisjonile kui ka ametile.

6. Samal päeval vastas amet nii ombudsmanile kui ka kaebuse esitajatele, et hoolimata esitatud väidetest oli arvutiskooride põhjal selge, et mõlemad kaebuse esitajad ei läbinud loogikatesti.

7. 7. jaanuari 2009. aasta e-kirjas, mis oli adresseeritud ombudsmanile, väljendasid kaebuse esitajad oma mittenõustumist ameti väidetega ja nõudsid kantud kahjude rahalist hüvitamist.

8. Pärast olukorra läbivaatamist leidis ombudsman, et kaebuse esitajate väited ameti vastu ei vastanud tema põhikirjas sätestatud nõuetele. Ameti vastu esitatud süüdistus ei hõlmanud liidu institutsiooni või organi tegevust, nagu on nõutud põhikirja artikli 2 lõikes 1. Lisaks leidis ombudsman seoses komisjoni vastu esitatud süüdistusega, et kaebuse sellele aspektile ei eelnenud asjakohast administratiivset lähenemist, nagu on nõutud ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4.

9. Seetõttu tunnistas ombudsman 2. veebruaril 2009 juhtumi vastuvõetamatuks. Oma kirjas kaebuse esitajatele, kes juhtumi lõpetasid, teatas ombudsman neile, et seoses nende väidetega komisjoni vastu võiksid nad kaaluda kirjutamist selle vastutavatele talitustele (DG ADMIN). Kui nad leiavad, et komisjoni vastus ei ole rahuldav, võivad nad esitada ombudsmanile uue kaebuse.

10. Ombudsmani ettepanekul kirjutasid kaebuse esitajad komisjonile. Komisjon selgitas oma 13. märtsi 2009. aasta vastuses, et ta võttis ühendust ametiga, kes, arvestades ilmset arusaamatust, mis tulenes tema poolt kaebuse esitajatele katsetulemuste edastamisest, nõustus kutsuma nad uuesti katsele. Oma vastuses rõhutas komisjon, et ta oli ametit teavitanud oma murest seoses õiglase ja asjakohase kohtlemisega, mis tuleks tagada kõigile potentsiaalsetele kandidaatidele. Komisjon lootis, et ameti võetud meetmed on rahuldavad, ja soovis neile edu tulevikus.

11. Kaebuse esitajad ei pidanud komisjoni 13. märtsi 2009. aasta vastust rahuldavaks. märtsil 2009 esitasid nad ombudsmanile uue kaebuse. Kaebus registreeriti viitenumbriga 760/2009/JMA ja see on käesoleva uurimise ese.

Kompromiss

12. Kaebuses tuvastas ombudsman järgmise väite ja väite:

Kaebuse esitajad väidavad, et komisjon ei teinud nõuetekohast järelevalvet eraõigusliku värbamisagentuuri üle, kes korraldab komisjoni nimel teste. Selle väite toetuseks väitsid nad, et amet andis neile eksitavat teavet 19. juunil 2008 komisjoniga vahetöö tegemiseks tehtud katsete tulemuste kohta. Selle tulemusena said nad kahju.

Kaebuse esitajad väidavad, et komisjon peaks hüvitama neile kulud ja kahjud, mis on tekkinud komisjoni esindaja võetud meetmete tõttu.

Nõue

13. aprillil 2009 algatas ombudsman uurimise ja saatis komisjonile kaebuse koos taotlusega arvamuse saamiseks. Komisjon saatis 29. juulil 2009 oma arvamuse, mis seejärel edastati kaebuse esitajatele, paludes neil esitada oma märkused. septembril 2009 saatsid kaebuse esitajad oma märkused komisjoni arvamuse kohta.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide, et komisjon ei teostanud värbamisagentuuri üle nõuetekohast järelevalvet, ja sellega seotud väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

14. Kaebuse esitajad leidsid, et komisjon ei vastanud nende väidetele nõuetekohaselt. Nad leidsid, et ameti pakkumine test uuesti sooritada ei olnud rahuldav, sest nende arvates väärisid nad pärast kõigi testide läbimist komisjoni heaks töötamist. Nad märkisid, et amet, mis töötab komisjoni heaks ja uurib kandidaate institutsiooni nimel, ei suutnud tõendada, et nende loogikatestide tulemused olid ebapiisavad.

15. Komisjon selgitas oma arvamuses, et ajutiste töötajate lühiajaliseks töölevõtmiseks kuulutas ta välja vastava hanke. Nimetatud hanke tulemusena sõlmis ta kõnealuse agentuuri ja veel kahe äriühinguga teenuste osutamise lepingu.

16. Eespool nimetatud lepingu alusel esitavad ajutist tööjõudu vahendavad asutused komisjonile sobivad kandidaadid ajutistele ametikohtadele institutsioonis. Neid kandidaate ei võta tööle komisjon, vaid asjaomane ajutist tööjõudu vahendav agentuur, kes sõlmib nendega lepingu kohaliku õiguse alusel. Komisjon rõhutas, et nagu ühenduse kohtud on tunnistanud, ei ole ajutiste töötajate ja komisjoni vahel mingit lepingulist ega õiguslikku seost.

17. Eespool öeldut arvesse võttes leidis komisjon, et kaebuse esitajad ei saanud tugineda oma haldusomavolile. Kui kaebuse esitajate ja nende võimaliku tulevase tööandja, nimelt agentuuri vahel on tekkinud arusaamatusi, peaksid need kaks osapoolt sellega tegelema. Komisjon märkis, et vastavalt artiklile II. 1.5 ja II. 1.6 Komisjoni ja ameti vahelisest lepingust tulenevalt on amet kohustatud teavitama komisjoni tööle saadetud töötajaid sellest, et nad ei kuulu Euroopa avalikku teenistusse ja et komisjon ei ole nende tööandja.

18. veebruaril 2009 teavitati komisjoni kaebuse esitajate ja ameti vahelistest probleemidest ja arusaamatustest. Kuna komisjon tundis muret kõigi potentsiaalsete kandidaatide õiglase ja võrdse kohtlemise pärast, võttis ta ametiga ühendust ja palus tal kaebuse esitajate olukord läbi vaadata. Oma algatuse tulemusena nõustus amet lubama kaebuse esitajatel teste uuesti teha. 13. märtsi 2009. aasta kirjaga teavitas komisjon kaebuse esitajaid ameti suhtes võetud meetmete tulemustest.

19. Komisjon rõhutas lõpetuseks, et ombudsman peaks tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks vastavalt oma põhikirja artikli 2 lõikele 1.

20. Oma märkustes kordasid kaebuse esitajad oma väiteid. Nad rõhutasid, et agentuurilt saadud esialgne teave kinnitas, et nad on testid edukalt sooritanud. Nende arvates vastutas olukorra eest komisjon, kuna amet tegutses komisjoni esindajana. Nad märkisid, et ei ole võimalik liituda komisjoniga ajutise töötajana, ilma et teda oleks tööle võtnud spetsialiseerunud värbamisagentuur. Sellised asutused peavad alati järgima komisjoni kehtestatud menetlusi. Lisaks ei määra töötingimusi kindlaks mitte töölevõttev asutus, vaid komisjon. Seega peaks komisjon reageerima, kui amet paneb toime rikkumise.

Ombudsmani hinnang

21. Kõigepealt märgib ombudsman, et ajutises töös osalevate eri osapoolte, nimelt komisjoni, kaebuse esitajate ja asjaomase ameti õigused ja kohustused tulenevad kahest eraldiseisvast õigussuhtest. Üks neist on komisjoni ja ameti vahel, mis on määratletud raamlepingu alusel, ning teine ameti ja kaebuse esitajate vahel. Võttes arvesse kaebuse esitajate väiteid, on käesoleva juhtumi puhul küsimus selles, kas kaebuse esitajatel on oma õiguslikku olukorda arvestades komisjoni suhtes mingeid õigusi.

22. Seda liiki suhte laadi on uurinud toonane esimese astme kohus, kes tunnistas oma asjakohases otsuses,[1] et suhe, mis hõlmab ELi institutsioonides töötavaid ajutisi töötajaid, näib olevat kolmekordne. See hõlmab kolme poolt, nimelt ajutist töötajat, ajutist tööjõudu vahendavat ettevõtjat ja kasutajat. Nende suhted põhinevad tavaliselt kahe lepingu sõlmimisel: üks rendiagentuuri ja kasutaja vahel ning teine renditöötaja ja ajutist tööjõudu vahendava ettevõtte vahel.

23. Olles hinnanud asjakohaseid ühenduse eeskirju, mis hõlmavad ajutisi töösuhteid,[2] ja selle liikmesriigi kohaldatavaid õigusakte, kus need töösuhted toimusid, nimelt Belgia õigusakte,[3] leidis toonane esimese astme kohus, et seos ajutise töötaja ja kasutaja vahel kujutab endast üksnes faktilist suhet. Seda seetõttu, et ainult ajutist tööjõudu vahendaval ettevõttel on õigus kasutada tööandjatele antud volitusi töötajate suhtes [4].

24. Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et ajutisel töötajal, kes täidab oma ülesandeid liidu institutsiooni heaks, ei ole institutsiooniga otsest õiguslikku seost, millest võiks tuletada õigusliku õiguse. Seda seetõttu, et ajutisel töötajal on lepinguline suhe ainult ajutist tööjõudu vahendava ettevõttega [5].

25. Eespool nimetatud otsust silmas pidades vaatas ombudsman ameti ja komisjoni vahelise lepingu hoolikalt läbi. Nagu on sätestatud punktis II.1.5 ja vastupidiselt kaebuse esitajate arvamusele, leppisid pooled kokku, et amet ei saa komisjoni esindada ega käituda viisil, mis jätaks sellise mulje.

26. Eespool öeldut silmas pidades on komisjoni järelevalvevolitused ameti üle seotud ameti kontrolliga selle üle, kas amet täidab lepingusätteid. Lepingus oli tõepoolest ette nähtud mitu tingimust, mille alusel komisjon võis lepingu lõpetada. Nende hulka kuulub näiteks ameti tõsine eksimus ametialastes küsimustes, mis oli ette nähtud artikli II.15 lõike 1 punktis c.

27. Pooled leppisid kokku, et amet peaks tagama, et ajutistel töötajatel, kes on saadetud komisjoni sellekohaste individuaalsete taotluste alusel („Personal prenant part à l'execution du Contract”) on asjaomase ametikoha jaoks nõutav kvalifikatsioon ja töökogemus (artikkel II.1.6).

28. Ombudsman mõistab, et seda nõuet tuleks kohaldada ka ameti esimese kandidaatide valiku suhtes reservnimekirja koostamiseks, millest saaks valida ajutisi töötajaid.

29. Isegi kui leping ei sisalda midagi selle kohta, kuidas see valik tuleks teha, viitavad lepingu laad ja eesmärk sellele, et komisjon peaks nõudma, et kõnealune agentuur järgiks valiku tegemisel hea halduse aluspõhimõtteid, nagu õiglus ja läbipaistvus.

30. Seega tunnustab ja tervitab ombudsman komisjoni kontakte ametiga, et tagada kandidaatide õiglane kohtlemine, ning märgib, et nende kontaktide tulemusel nõudis ombudsman kaebuse esitajate olukorra läbivaatamist.

31. Lahendamata on siiski küsimus, kas kandidaatidel endil kui lepingupooltel on õigus nõuda otse komisjonilt, et amet tagaks nende valimise õiglasel ja läbipaistval viisil. Arvestades, et komisjoni ja agentuuri vahelises lepingus ei ole agentuuri palgatud ajutistel töötajatel mingeid õigusi komisjoni suhtes,[6] peab vastus sellele küsimusele olema eitav. Ombudsman tuletab siiski meelde, et lepingu I lisa kohaselt, mis käsitleb pakkumismenetluse tingimusi, peab leping olema kooskõlas kohaldatavate Belgia õigusaktidega. Seega on Belgia kohtute ülesanne tõlgendada lepingut pooltevahelise vaidluse korral.

32. Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades leiab ombudsman, et kaebuse esitajate väide, mis puudutab konkreetselt komisjoni suutmatust ameti üle järelevalvet teostada, ja asjaomane väide ei ole põhjendatud.

33. Ombudsman võtab siiski arvesse asjaolu, et kaebuse esitajatel, nagu kõigil kodanikel, on õigus taotleda ja saada komisjonile esitatavatele päringutele vastates võimalikult täielikku ja täpset teavet. Käesoleval juhul tundub kaebuse esitajatele mõistlik eeldada, et pärast kontakte eespool nimetatud ametiga oleks komisjon neid teavitanud põhjustest, miks neile algselt öeldi, et nad on kantud reservnimekirja, kuid hiljem teavitati neid sellest, et nad tegelikult ei läbinud katseid. See lahknevus tekitas kaebuse esitajatele tõsist muret, mistõttu nad seadsid kahtluse alla kogu valikuprotsessi õigluse ja läbipaistvuse.

34. Ombudsman on seisukohal, et komisjon oleks pidanud ametiga suheldes nõudma asjakohaste selgituste hankimist, et ta saaks need kaebuse esitajatele edastada. Arvestades asjaolu, et 13. märtsi 2009. aasta vastuses kaebuse esitajatele selliseid selgitusi ei esitatud, saadab ombudsman komisjonile täiendava märkuse.

C. Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Täiendav märkus

Komisjon võiks kaaluda ametiga uuesti ühendust võtmist, et saada asjakohaseid selgitusi, mis võimaldaksid tal kaebuse esitajaid selgemalt teavitada põhjustest, miks amet neile algselt teatas, et nad olid edukad, ja seejärel kuus kuud hiljem teatas neile, et nad ei läbinud katseid.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 13. jaanuar 2010

---

[1] Otsus kohtuasjas T-127/00: Michael Nevin vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL AT 2002, lk I-A-149 ja II-781, punktid 52–57).

[2] nõukogu 25. juuni 1991. aasta direktiiv 91/383/EMÜ, millega täiendatakse meetmeid tähtajalise või ajutise töösuhtega töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks; EÜT 1991, L 206, lk 19–21.

[3] Belgia 24. juuli 1987. aasta seadus.

[4] Vt eespool kohtuasi T-127/00: Nevin, punkt 57.

[5] Vt eespool kohtuasi T-127/00: Nevin, punkt 58.

[6] Vt artikkel II.1.6: „... ce dernier s'engage a n' invoquer a l'egard de la Commission aucun droit resultant de la relation contractuelle contre la Commission et le Contractant”