Kompromissi tagakülg

1.         Käesolev kaebus puudutab Euroopa Komisjoni väljastatud sissenõudekorraldust seoses projektiga X. Kaebus esitati sotsiaalteaduste valdkonnas tegutseva äriühingu nimel, kes oli eespool nimetatud projekti elluviimiseks loodud konsortsiumi partner. Projekti eesmärk oli pakkuda pikaajalisi lahendusi, mis võimaldaksid madala sissetulekuga peredele juurdepääsu sobivale eluasemele.

2.         Kõnealuse projekti elluviimist pidi rahastama Euroopa Komisjon ja kolmes ELi liikmesriigis tuli ehitada kuus näidismaja. Töö projektiga pidi toimuma üheksa nn tööpaketi kaudu. Kaebuse esitaja pidi neist osalema kolmes. Tema ülesanded olid järgmised:

a) analüüsib enne majade projekteerimist väikese sissetulekuga isikute vajadusi (WP1);

b) töötab välja ja viib läbi hoonete elanike uuringuid (WP7); ja

c) hinnata projekti ja selle tulemuste kasulikkust (WP8).

Käesolev kaebus käsitleb üksnes kaebuse esitaja tööd WP1 ja WP7 raames.

3.         Kõnealust projekti reguleeris leping, millele kirjutasid alla komisjoni energeetika ja transpordi peadirektoraat ning konsortsiumi partnerid. lepingu I lisa (A osa) sisaldas finantsvorme; I lisa (B osa) sisaldas partnerite tehtava töö kirjeldust („Töö kirjeldus“). II lisas on sätestatud projekti rakendamise üldtingimused (edaspidi "üldtingimused").

4.         Projekti elluviimisel tekkinud administratiivsete probleemide tõttu sai selgeks, et näidismaju ei ole võimalik püstitada. Majade ehitamata jätmise tõttu tuli leping lõpetada ja komisjon pidi hindama, kui suure osa ühenduse abist peaksid konsortsiumi partnerid tagasi maksma. Komisjon järeldas, et ta nõuab kõigilt partneritelt tagasi teatava rahasumma, mille komisjon oli neile varem üle kandnud. Kaebuse esitajaga seoses otsustas komisjon, et ta peaks tagasi nõudma 36 250,54 euro suuruse summa.

5.         Kaebuse esitaja ei olnud komisjoni otsusega üldse nõus. Olukorra selgitamiseks esitas komisjon kõigepealt oma kaebused projekti koordinaatorile. Koordinaator vastas kaebuse esitajale, teavitades teda olukorrast arusaamisest. Ta väitis, et projekti eest vastutaval komisjoni ametnikul (edaspidi "tehniline ametnik") on kaks valikut: i) viia läbi iga konsortsiumi partneri tehtud projektitöö väga üksikasjalik analüüs või ii) jõuda kompromisslahenduseni. Teostatud töö üksikasjalik analüüs oleks olnud keerulisem ja aeganõudvam valik. Sellega oleks kaasnenud ka oht komisjoni rahalist toetust veelgi vähendada. Kompromisslahendus oli seevastu kiire lahendus, kus töökava tööpakette võetakse arvesse nimiväärtuses. Koordinaatori sõnul valis komisjon kompromisslahenduse. Sellega seoses märkis ta ka, et konsortsiumi partneritel on kolm võimalust: i) „kõik partnerid keelduvad Euroopa Komisjoni [Euroopa Komisjoni] otsusest ja nõuavad üksikasjalikku analüüsi eespool nimetatud riskide kohta”; ii) "kõik partnerid nõustuvad EÜ kompromissiga"; või iii) „iga partner võib pöörduda Euroopa Komisjoni poole oma [sic] ja arutada [komisjoni ametnikuga]”.

6.         Seejärel pöördus kaebuse esitaja komisjoni tehnilise ametniku poole ja protestis jõuliselt komisjoni järelduse vastu. Ta väitis, et ta oli teinud ja lõpule viinud rohkem tööd esimese tööpaketi raames, ning esitas üksikasjaliku ülevaate selle kohta, kuidas töö partnerite vahel nihkus. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta on alati esitanud oma töö jaoks asjakohased tõendavad dokumendid, ning palus sisuliselt töö ja üksikute partnerite õiguste üksikasjalikku analüüsi. Kaebuse esitaja kordas oma mittenõustumist komisjoni otsusega kahes komisjonile 20. mail 2005 ja 5. septembril 2005 saadetud kirjas.[1]

7.         aprillil 2006 esitas kaebuse esitaja komisjonile ametliku kaebuse Euroopa hea haldustava eeskirja rikkumise kohta. Kaebuse esitaja väitis, et ta ei ole veel saanud vastust eespool nimetatud 5. septembri 2005. aasta kirjale. Kaebuse esitaja sõnul kujutas see endast eespool nimetatud seadustiku [2] artikli 14 selget rikkumist. Ta märkis muu hulgas sõnaselgelt, et ta oli küsinud teavet võimalike õiguskaitsevahendite kohta.

8.        Kaebuse esitaja esitas 26. mail 2006 ombudsmanile käesoleva kaebuse.

9.        Komisjon vastas kaebuse esitaja 5. septembri 2005. aasta kirjale 29. mail 2006. Komisjoni vastuses, milles esitati institutsiooni lõplik seisukoht selles küsimuses, märgiti järgmist:

„Vastavalt Teie 5. septembri 2005. aasta kirjale vastas komisjon lepinguklauslite kohaselt lepingu koordinaatorile 28. novembril 2005 ja 6. veebruaril 2006. Komisjoni talitused kinnitasid oma vastustes lõpparuande hindamise kohta tehtud otsuseid, kuna puudusid uued asjaolud, mis võimaldaksid hindamise tingimusi uuesti läbi vaadata. Selle põhjal jätkas komisjon alusetute ettemaksete tagasinõudmist.

Lepingu artikli 5 lõikes 2 on sätestatud: Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtul ja edasikaebamise korral Euroopa Ühenduste Kohtul on ainupädevus lahendada ühelt poolt ühenduse ja teiselt poolt töövõtjate vahelisi vaidlusi, mis on seotud käesoleva lepingu kehtivuse, kohaldamise või tõlgendamisega.

[...] [Kaebuse esitaja] taotletud kulude osalist tagasilükkamist põhjendatakse pigem deklareeritud töö ja sellega seotud kulude võimaluse ja lõplikkusega kui kulude enda faktiga. Komisjoni jaoks on selge, et [kaebuse esitaja] tegeles personalikuludega [sic], kuigi oli ilmne, et projekti ei viidud ellu kavakohaselt.

Leping on pigem toetus kui teenuste osutamine. On hästi tõendatud, et [kaebuse esitaja] oli teadlik hoonete ehitamiseks vajaliku loa puudumisest, kuna need probleemid kajastuvad hästi konsortsiumi korraldatud erinevate kooskõlastuskoosolekute protokollides. Kuigi teised partnerid lõpetasid oma töö, otsustas [kaebuse esitaja] ilmselt jätkata tööd tegevustega, millest ei olnud kasu, võttes arvesse, et hooneid ei püstitata. Komisjon ei vastuta aja eest, mil [kaebuse esitaja] väidab, et ta täitis ülesandeid, millel ei olnud mingit eesmärki. Heausksuse põhimõtet kohaldades kiitis komisjon heaks kõik deklareeritud kulud, mis olid kantud enne mis tahes tõendeid projektist loobumise kohta, kuid ei saa heaks kiita hiljem kantud kulude hüvitamist.”

10.      Ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 15. detsembrini 2003 lubatavate kulude lühikokkuvõtte kohaselt oli kogukulu, mida kaebuse esitaja projektiga seotud töö eest nõudis, 93 984,59 eurot. See summa hõlmas personalikulusid, reisi- ja elamiskulusid, kaudseid kulusid ja kohandusi.

11.      Enne sissenõudekorraldust oli komisjon maksnud kaebuse esitajale 80 950,54 eurot. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon oli temalt ekslikult tagasi nõudnud 36 250,74 eurot [3]. Lisaks väitis ta, et komisjon võlgnes talle projekti raames tehtud tööde eest 8 733,44 euro suuruse lisasumma. Kaebuse esitaja arvutuste kohaselt on tema kogunõue pärast sissenõudekorraldust 44 984,18 eurot. See summa hõlmas sõidu- ja elamiskulusid ning kaudseid kulusid.

12.      Esimese tööpaketi raames tehtud töö puhul nõustus komisjon maksma kaebuse esitajale 35 500 eurot, mis oli maksimaalne summa, mis oli ette nähtud esimese tööpaketi raames tehtud töö jaoks. Kaebuse esitaja väitis siiski, et kuna ta oli esimese tööpaketi raames teinud rohkem tööd, oli tal õigus saada suuremat summat. Tema arvates pidi komisjon maksma esimese tööprogrammi raames tehtud töö eest kokku 45 300 eurot.

13.      Seitsmenda tööpaketi puhul nõustus komisjon maksma 20 % (9 200 eurot) kaebuse esitajale seitsmenda tööpaketi raames ette nähtud maksimaalsest summast (46 000 eurot). Kaebuse esitaja väitis siiski, et ta oli lõpetanud peaaegu 50 % seitsmenda tööprogrammi raames tehtud tööst, ja väitis seetõttu, et ta oleks pidanud saama komisjonilt selle tööprogrammi raames tehtud töö eest 21 150 eurot.

Taotluse sisu

14.      Ombudsmanile esitatud kaebuses tuvastas ombudsman järgmised väited ja väited.

15.      Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oli ekslikult otsustanud kaebuse esitajale makstud vahendid tagasi nõuda. Sellega seoses väitis ta järgmist:

a) et komisjoni otsuses ei võetud arvesse, et asjaomased kulud olid tekkinud enne, kui oli selge, et näidismaju ei ehitata;

b) komisjon on ekslikult jätnud tagasinõudeotsuses tuginemata tegelikele, mitte hinnangulistele kuludele, kuigi asjakohases kohaldatavas ühenduse määruses nõutakse, et heakskiidetud kulud peavad olema tegelikud kulud;

c) komisjon oli ekslikult järeldanud, et komisjon ei olnud (otseselt või kaudselt) heaks kiitnud töö üleandmist projekti "tööpakettide" vahel.

16.      Lisaks väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei esitanud talle esialgu teavet võimalike õiguskaitsevahendite kohta (Euroopa hea halduse tava eeskirja artikkel 19).

17.      Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks tühistama oma tagasinõudmisotsuse ja maksma selle täies ulatuses selle isiku tegelike töötundide eest, kes tegi otseselt teadustööd ja esitas komisjonile esitatud tulemused.

18.      Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon ei vastanud tema 5. septembri 2005. aasta kirjale ja rikkus sellega Euroopa hea haldustava eeskirja artiklit 14. Arvestades, et 6. juunil 2006 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et komisjon on vahepeal eespool nimetatud kirjale vastanud, leidis ombudsman vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195, et seda väidet ei ole enam vaja uurida.

Nõue

19.      Ombudsman algatas 8. augusti 2006. aasta kirjaga kaebuse esitaja väidete ja väidete uurimise, mis on esitatud eespool punktides 15-17. Seetõttu palus ta komisjonil esitada selles küsimuses oma arvamus, mida ta tegi 6. märtsil 2007. Arvamus edastati kaebuse esitajale palvega esitada oma märkused, mille ta esitas 19. aprillil 2007.

20.      Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute läbivaatamist pidas ombudsman vajalikuks viia läbi täiendavaid uurimisi, nõudes komisjonilt teatavaid selgitusi. Komisjoni täiendav arvamus ombudsmani tõstatatud küsimuste kohta edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, mille viimane saatis 9. juunil 2008.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

Ombudsmani läbivaatamise ulatus

21.      Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi, „mis käsitlevad haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsiooni või asutuste tegevuses”. Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse talle siduva eeskirja või põhimõtte kohaselt. Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

22.      Ombudsman on siiski seisukohal, et läbivaatamise ulatus, mida ta saab sellistel juhtudel teha, on tingimata piiratud. Eelkõige on ombudsman seisukohal, et kui küsimus on vaidlustatud, ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

23.      Seetõttu leiab ombudsman, et lepinguliste vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või organ on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate tema tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

Konsortsiumi teiste liikmete väidetavad kaebused

24.      Oma täiendavas arvamuses märkis komisjon, et ühelgi konsortsiumi ülejäänud liikmel ei olnud probleeme komisjoni sissenõudekorraldusega ega toetanud kaebuse esitaja väidet. Oma täiendavates märkustes juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et see väide oli komisjoni tahtlik katse ombudsmani eksitada, kuna komisjon oli tegelikult saanud kaebusi ka neljalt konsortsiumi muult partnerilt. Kuigi need töövõtjad olid komisjonile kaebuse esitanud, otsustas komisjoni otsuse ombudsmanile vaidlustada ainult kaebuse esitaja.

25.      Ombudsman märgib, et eespool nimetatud küsimus ei ole käesoleva kaebuse uurimisel kohe asjakohane. Samuti ei ole selge, kas kaebuse esitaja soovis esitada selles küsimuses täiendavaid väiteid. Igal juhul leiab ombudsman, et tal ei ole vaja uurida komisjoni ja konsortsiumi teiste liikmete vahelisi suhteid, kuna see suhe jääb selgelt käesoleva uurimise ulatusest välja. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja tõstatatud küsimust ei ole vaja käesolevas uurimises uurida. Sellegipoolest kujutaks ühenduse institutsiooni või asutuse mis tahes katse ombudsmani eksitada endast ilmselgelt tõsist haldusomavoli juhtumit. Seetõttu palub ombudsman komisjonil anda talle selle küsimuse kohta lisateavet, et ta saaks otsustada, kas on vaja võtta täiendavaid meetmeid.

Ombudsmani lähenemisviis

26.      Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja esimene väide koosneb kolmest argumentide kogumist. Kaks esimest punkti, mis on esitatud punkti 15 alapunktides a ja b, näivad puudutavat kaebuse esitaja tööd seitsmenda tööprogrammi raames. Viimane, mis on kokku võetud punkti 15 alapunktis c, käsitleb suuremat töökoormust, mida kaebuse esitaja esimese tööpaketi alusel väitis. Ombudsman on seisukohal, et ta peaks seetõttu seda väidet uurima, käsitledes kõigepealt kaebuse esitaja ja komisjoni argumente, mis on seotud esimese ja seejärel seitsmenda tööprogrammiga.

A. Seoses esimese tööpaketiga ja töö üleviimisega tööpakettide vahel (eespool punkti 15 alapunkt c)

Ombudsmanile esitatud argumendid

27.      Ombudsmanile esitatud kaebuses märkis kaebuse esitaja, et tööalased nihked eelarveridade ja tööpakettide vahel on üldtingimuste artikli 22 lõike 5 kohaselt lubatud. Ta väitis, et ta oli teinud suurema osa tööst esimese tööpaketi raames ning et see kajastus nõuetekohaselt konsortsiumi 14. jaanuari 2000. aasta avakoosoleku protokollis, samuti finantsdokumentides, kaebuse esitaja esitatud dokumentides ja tehnoloogia rakenduskavas.

28.      mail 2005 saatis komisjon konsortsiumi partneritele e-kirja. Selles e-kirjas selgitas ta, et kõrvalekaldeid esimesest tööprogrammist ei saa heaks kiita, kui komisjonile ei ole esitatud eelnevat taotlust, mille komisjon on heaks kiitnud. Komisjon rõhutas, et ta ei ole kunagi sellist taotlust saanud. Sellega seoses osutas ta lepingu muudatusele, milles konsortsium ei teinud ettepanekuid esimese tööprogrammi muutmiseks.

29.      Oma vastuses eespool nimetatud e-kirjale väitis kaebuse esitaja, et töö üleandmine tööpakettide vahel toimus kooskõlas asjakohaste eeskirjadega. Arvestades, et esimese tööpaketi kohane tööst kõrvalekaldumine oli väike (ligikaudu 12 %), ei olnud vaja projekti koordinaatori kirja, et põhjendada lepingu ülekandmist või muutmist. Seda menetlust kohaldati ainult üle 20 % suuruste kõrvalekallete puhul. Kaebuse esitaja leidis, et kuna selliste väikeste kõrvalekallete jaoks ei olnud vaja komisjoni luba, oleks komisjon pidanud lihtsalt analüüsima iga partneri tegelikku tööd. Kaebuse esitaja sõnul ei teinud komisjon seda. Selle tulemusena ei makstud mõnele partnerile tehtud töö eest tasu, samas kui teistele partneritele maksti töö eest, mida nad kunagi ei teinud.

30.      Lisaks väitis kaebuse esitaja, et sissejuhatavad märkused esimese tööprogrammi nelja tulemuse kohta, mis esitati komisjonile 11. juunil 2001, näitasid selgelt, et ta oli esitanud kõik neli tulemust.

31.      Komisjon oli seisukohal, et:

„ praeguses etapis [] ei olnud võimalik aktsepteerida lepingus kokkulepitust suuremaid ja WP1 & 2 jaoks olulisi kulusid, kuna sellist eelarve ümberpaigutamise taotlust ei esitatud komisjonile lepingu kehtivusaja jooksul. Tuleb selgitada, et kui kõrvalekalle abisaaja eelarvest on alla 20 %, ei ole muudatust vaja, kuid siiski on vaja eelteadet, nagu on selgitatud lepingu II lisa „Üldtingimused” artiklis 22.5 (komisjoni 20. juuli 2005. aasta kiri).

32.      Komisjon tuletas ka meelde, et vastavalt lepingu [4] artiklile 3 pidi ta rahastama projekti abikõlblikke kulusid lepingus kindlaksmääratud maksimumsumma ulatuses.

33.      Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjon hoidus tahtlikult viitamast projekti alguskoosolekute protokollidele, näiteks 14. jaanuari 2000. aasta avakoosoleku protokollile. Need protokollid olid kehtiv ja õiguslik vahend komisjoni teavitamiseks kavandatud tööst kõrvalekaldumisest. Tunnistades selle dokumendi olemasolu, oleks komisjon tunnistanud, et teda oli täielikult teavitatud kõrvalekaldumisest ja suuremast töömahust, mida kaebuse esitaja esimese tööpaketi raames tegi. Koosolekute protokollid, korrapärased eduaruanded ja komisjoni poolt heaks kiidetud tulemused olid piisavad, et teavitada komisjoni asjakohastest tööalastest muutustest. Komisjon aga ei analüüsinud neid dokumente nõuetekohaselt. Seega otsustas ta ekslikult maksta mõnele partnerile töö eest, mida nad kunagi ei teinud ega nõudnud, ning jättis kaebuse esitajale maksmata lisatöö eest, mida ta tegi ja mida ta WP1 alusel õigustatult nõudis.

34.      Pärast esitatud teabe analüüsimist leidis ombudsman, et kaebuse selle aspekti kohta on vaja täiendavat teavet. Seetõttu paluti komisjonil vastata järgmisele küsimusele:

Kas komisjon võiks kommenteerida kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et komisjoni teavitati nõuetekohaselt (vastavalt üldtingimuste artikli 22 lõikele 5) 1. tööprogrammi kohastest tööalastest vahetustest ja kaebuse esitaja poolt sellega seoses tehtud suuremast tööst koosolekute protokollide, eduaruannete, finantsdokumentide ja tehnoloogilise rakenduskava abil?

35.      Komisjon kordas oma täiendavas arvamuses, et vastupidiselt üldtingimuste artikli 22 lõikele 5 ei teavitanud töövõtjad teda ühestki tööga seotud kõrvalekaldest.

36.      Oma täiendavates märkustes viitas kaebuse esitaja üldtingimuste artiklile 4, mis kohustab koordinaatorit esitama perioodilisi aruandeid, mis sisaldavad teavet töö edenemise, kasutatud ressursside, ajakavast kõrvalekaldumise ja tulemuste kohta. Komisjonile esitati nõuetekohaselt koosolekute protokollid, korrapärased eduaruanded, finantsdokumendid ja tehnoloogia rakenduskava. Artiklis 4 täpsustatakse, et „kui komisjon märkusi ei esita, loetakse projekti tulemused (...) heakskiidetuks kahe kuu jooksul alates nende kättesaamisest”. Kaebuse esitaja sõnul oleks komisjon rikkunud oma menetlusi, kui ta oleks nõustunud projekti lõppdokumendiga, st tehnoloogilise rakenduskavaga, ilma et ta oleks analüüsinud iga üksiku projektipartneri tehtud tööd. Komisjon kiitis heaks kõik asjakohased projektidokumendid alates koosolekute protokollidest kuni tehnoloogilise rakenduskavani.

37.      Kaebuse esitaja sõnul tõlgendas komisjon lepingu artiklit 3 valesti, kuna ühenduse toetuse maksimumsumma ei olnud seotud üksikute tööpakettidega, vaid lepinguga tervikuna.

Ombudsmani hinnang

38.      Ombudsman märgib kõigepealt, et lepingu üldtingimuste artikli 22 lõike 5 kohaselt on töövõtjatel lubatud omavahel ümber paigutada eelarve, mis on esitatud hinnanguliste rahastamiskõlblike kulude soovitusliku jaotuse tabelis, tingimusel et: i) „teavitavad nad komisjoni sellistest üleandmistest, kui nad allkirjastavad lepingu, milles kinnitatakse, et projekti ulatust ja osalemistingimusi (...) ei ole põhjalikult muudetud”; ning et ii) „ülekantud kogusummad ei ületa 20 % summast, mis on toetusesaajale eraldatud hinnanguliste rahastamiskõlblike kulude soovitusliku jaotuse tabelis.”

39.      Üldtingimuste artikli 2 lõike 1 punkti g kohaselt vastutas koordinaator projekti haldusliku koordineerimise eest. Täpsemalt oli koordinaatori ülesanne teavitada komisjoni „eelarves tehtud ümberpaigutustest, mis on esitatud tabelis hinnanguliste rahastamiskõlblike kulude soovitusliku jaotuse kohta töövõtjate ja kategooriate vahel ning mis on tehtud kooskõlas käesoleva lisa artikli 22 lõikega 5 pärast asjaomaste isikute teavitamist.”

40.      Üldtingimuste artikli 2 lõike 2 punkti f kohaselt pidid töövõtjad „teavitama koordinaatorit tabelis esitatud eelarveliste ümberpaigutuste puhul hinnanguliste rahastamiskõlblike kulude soovituslikust jaotusest nende ja kategooriate vahel niipea, kui nad on teinud sellised ümberpaigutused kooskõlas üldtingimuste artikli 22 lõikes 5 sätestatud tingimustega”.

41.      Ombudsman vaatas hoolikalt läbi 14. jaanuari 2000. aasta koosoleku protokolli, mis sisaldab kaebuse esitaja poolt esimese tööpaketi alusel tehtava töö lühikirjeldust. Protokolli kohaselt pidi kaebuse esitaja „tegema välisanalüüsi (...) makrotasandil kõigis kolmes riigis” ja „tegema siseanalüüsi igas riigis” teiste partnerite abiga.

42.      Vastavalt tulemuste loetelule, mille konsortsium pidi esimese tööprogrammi alusel koostama, vastutas kaebuse esitaja üksnes „vajaduste analüüsi kokkuvõtte eest kolmes katsega hõlmatud riigis“, mis oli üks neljast esimese tööprogrammi tulemusest. Esimese tööprogrammi ülejäänud kolm tulemust olid kolmes asjaomases riigis tehtavad vajaduste analüüsid. Nähti ette, et nende analüüside tegemine on teiste projektipartnerite ülesanne. Seega näib, et kaebuse esitaja tegi WP1 raames tõepoolest kavandatust rohkem tööd. Nimetatud protokollis ei ole aga sõnaselgelt mainitud asjaolu, et teiste projektipartnerite ette nähtud töö anti üle kaebuse esitajale ja eelarvet tuli vastavalt kohandada.

43.      Lisaks märgib ombudsman, et selgesõnalist teavet tööalaste kõrvalekallete kohta partnerite vahel esimese tööpaketi raames ei ole esitatud ka esimese tööpaketi nelja väljundi sissejuhatavates märkustes, millest kõik neli on kaebuse esitaja väitel esitatud. Lisaks ei sisaldu see tehnilise rakendamise kavas saavutatud tulemuste kirjelduses. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni teavitati nõuetekohaselt tööga seotud kõrvalekalletest finantsdokumentide kaudu, mille komisjon heaks kiitis ja heaks kiitis. Kaebuse esitaja ei ole oma väite toetuseks siiski esitanud ühtegi konkreetset viidet konkreetsele finantsdokumendile.

44.      Seega näib, et projektikoordinaator ei teavitanud komisjoni piisavalt 1. tööprogrammi raames tehtud tööst ja eelarvega seotud muudatustest, nagu on nõutud üldtingimuste artikli 2 lõike 1 punktis g ja artikli 22 lõikes 5. Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks kirjutanud projekti koordinaatorile, teavitades teda esimese tööprogrammi kohastest tööalastest kõrvalekalletest ja paludes edastada selle teabe komisjonile, nagu on sätestatud eespool nimetatud üldtingimuste artikli 2 lõike 2 punktis f.

45.      Eelnevate kaalutluste põhjal leiab ombudsman, et kaebuse esitaja seisukohta, et komisjoni teavitati nõuetekohaselt esimese tööprogrammi kohastest tööga seotud kõrvalekalletest ning et komisjon kiitis (otseselt või kaudselt) heaks töö üleandmise projekti tööpakettide vahel, ei saa pidada tõendatuks.

46.      Seetõttu peab ombudsman mõistlikuks komisjoni järeldust selle kohta, kas teda teavitati nõuetekohaselt 1. tööprogrammi kohastest tööga seotud ülekannetest partnerite vahel või mitte. Neid asjaolusid arvestades tundub mõistlik ka komisjoni otsus maksta kaebuse esitajale 100 % ettenähtud kuludest (35 500 eurot), kuid mitte kaebuse esitaja nõutud suurem summa (45 300 eurot).

B. WP7 kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

Tehtud töö ajastus (punkti 15 alapunkt a)

47.      Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjoni otsus temalt raha tagasi nõuda oli vale, kuna selles ei võetud arvesse, et asjaomased kulud olid tekkinud enne, kui oli selge, et näidismaju ei ehitata.

48.      Komisjoni seisukoha võib kokku võtta järgmiselt.

49.      aasta lõpus ja 2002. aasta alguses oli selge, et Ühendkuningriigi territooriumil asuvate hoonete ehitusluba ei ole saadud. aasta juunis oli selge, et Prantsusmaa ja Soome aladega on mitmeid probleeme; Kõige tähtsam on aga see, et töö ei ole ühegagi neist veel alanud. Oli ilmne, et ilma lepingu pikendamiseta ei olnud töid võimalik lõpetada lepingus ettenähtud tähtaja jooksul [5]. Kõik töövõtjad teadsid, et komisjoni positiivne otsus lepingu pikendamise kohta ei olnud kindel. 12. detsembri 2002. aasta kooskõlastuskoosolekust nähtus, et ehitustöid ei toimunud.

50.      jaanuaril 2003 nõustus komisjon pikendamistaotlust toetama tingimusel, et kõikide (Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Soomes asuvate) alade ehitamisega seotud haldusprobleemid lahendatakse kiiresti. Oli selge, et lepinguga ette nähtud töid ei saa ilma kõnealuse pikendamiseta lõpule viia. Sel ajal ei olnud mõtet projektiga tööd teha enne, kui pikendamisega seotud lepingumuudatus on ametlikult vastu võetud. Kaebuse esitaja jätkas siiski mõningast tööd. Komisjoni arvates tekkisid kulud, mida kaebuse esitaja selle tööga seoses nõudis, pärast seda, kui oli selge, et näidismaju ei ehitata. Seda asjaolu arvestades ei olnud võimalik läbi viia hoonete elanike uuringuid [6]; Seetõttu oli nende ettevalmistamise jätkamine kasutu. Selle tulemusena saatis komisjon 5. juunil 2003 lõpetamiseelse kirja. Komisjon märkis sellega seoses, et ei ole mõtet viia lõpule tulemust, millel ei oleks soovitud mõju, üksnes selleks, et tagada ühenduse maksimaalse toetuse saamine. Seega ei saa komisjoni pidada vastutavaks kaebuse esitaja otsuse eest võtta meetmeid, mis ei vii kuhugi. Oktoobris 2003 teavitas komisjon lepingupartnereid lepingu lõpetamisest. Lisaks märkis ta, et kaebuse esitaja ei teavitanud teda enne lõpparuande esitamist käimasolevast tööst.

51.      Eespool öeldu põhjal leidis komisjon, et kaebuse esitaja esimese väite see osa ei olnud põhjendatud.

52.      Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised väited.

53.      Kaebuse esitaja ei saanud komisjoni käimasolevast tööst teavitada enne lõpparuande esitamist, sest vastavalt üldtingimuste artiklitele 2 ja 4 oli projekti koordinaatori ülesanne edastada komisjonile kõik projektiga seotud dokumendid ja kirjavahetus. Seega oleks kaebuse esitaja rikkunud lepingut ja asjakohaseid menetlusi, kui ta oleks teavitanud komisjoni mis tahes käimasolevast tööst.

54.      Vastuseks komisjoni märkusele, et pärast projekti rakendamisega seotud probleeme oleks kaebuse esitaja pidanud teadma, et tööde jätkamine või lõpuleviimine on väga ebatõenäoline, märkis kaebuse esitaja, et komisjon „ei soovitanud ega isegi vihjanud konsortsiumile mis tahes tööde lõpetamisele 2002. aasta keskel.” Vastupidi, 2003. aasta jaanuaris soovitas komisjon konsortsiumil taotleda 9-kuulist pikendust ja „isegi sel hetkel ei teinud komisjon ettepanekut kogu projektiga seotud töö peatamiseks”. Ametlik teade lepingu ülesütlemise kohta väljastati 15. oktoobril 2003. Kaebuse esitaja otsustas oma otsusega lõpetada projektiga seotud töö 24. veebruaril 2003, st kuus kuud enne projekti ametlikku tühistamist.

55.      Pärast esitatud teabe analüüsimist leidis ombudsman, et kaebuse selle aspekti suhtes on vaja täiendavaid uurimisi. Selleks palus ta komisjonil kommenteerida järgmist küsimust.

Arvestades asjaolu, et komisjon näib olevat nõustunud toetama projekti pikendamise taotlust 28. jaanuaril 2003 ja et kaebuse esitaja väidab, et ta lõpetas projektiga töötamise 24. veebruaril 2003 omal algatusel, kas komisjon võiks täpsustada, millal täpselt oleks kaebuse esitaja pidanud teadma, et projekti ei rakendata, ja oleks seetõttu pidanud projektiga töötamise lõpetama?

56.      Komisjon kordas oma repliigis, et ta toetas oma 28. jaanuari 2003. aasta kirjas tõepoolest lepingu pikendamise taotlust. Seda siiski tingimusel, et olemasolevad haldusprobleemid lahendatakse kiiresti. Kuna see tingimus ei olnud täidetud, ei pikendatud tähtaega ja leping lõpetati. Komisjon kordas oma seisukohta, et kaebuse esitaja teadis, et tingimused tööde alustamiseks asjaomastes tegevuskohtades ei olnud täidetud. Kaebuse esitaja osales 7. ja 8. märtsil 2002 koordineerimiskoosolekul, kus need probleemid olid juba teada, nagu on märgitud asjakohases protokollis. 10. juunil 2002 teadis kaebuse esitaja koos kõigi teiste töövõtjatega, et lepingu pikendamise tõenäosus on väga väike. Kõik teised töövõtjad tegutsesid sel ajal ettevaatlikult ja lõpetasid projektiga seotud töö, välja arvatud teatavad koordineerimise ja lepingute haldamisega seotud ülesanded, mis ei olnud kaebuse esitajaga seotud. Lisaks märkis komisjon, et 2002. aasta detsembris oli ilmne, et kaebuse esitaja ei olnud teinud muid töid peale ettevalmistustööde, mille komisjon heaks kiitis ja mille eest ta tasus. Jaanuaris 2003 oli veel selge, et tööde teostamine ei ole mõttekas enne, kui on lahendatud kõikide ehitusobjektide halduslubadega seotud probleemid. Kaebuse esitaja väitis seega, et ta tegi tööd ajal, mil see ei olnud mõistlik.

57.      Oma täiendavates märkustes väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei selgitanud, miks ta ei lõpetanud projekti 2001. aastal ja miks ta jätkas selle rahastamist järgmise kahe aasta jooksul. Kaebuse esitaja rõhutas, et vaidlust ei ole selles, et komisjon lõpetas lepingu alles 2003. aasta oktoobris, mitte varem, st 2001. või 2002. aastal.

58.      Kaebuse esitaja viitas üldtingimuste artikli 7 lõikele 6, milles on sätestatud, et „peatöövõtjad võtavad asjakohased meetmed oma kohustuste tühistamiseks või vähendamiseks pärast seda, kui nad on saanud komisjonilt kirja, milles neid teavitatakse lepingu lõpetamisest (...)”. Lepingu tühistamisest teatati 15. oktoobril 2003. Kaebuse esitaja lõpetas projektiga töötamise 2003. aasta veebruaris.

59.      Kaebuse esitaja ei nõustunud ka komisjoni väitega, et „kõik teised töövõtjad peatasid töö juba 10. juunil 2002”. Tema arvates ei taotletud lepingu pikendamist 10. juunil 2002, samuti ei vihjanud komisjon 2002. aastal lepingu võimalikule lõpetamisele tehnilistel põhjustel. Lisaks puudus komisjoni 10. juuni 2002. aasta otsus. Sel kuupäeval pidas konsortsium oma korralise aastakoosoleku, kus partnerid arutasid Ühendkuningriigi tegevuskohaga seotud probleeme. Projekti pikendamise taotlus esitati 2003. aasta veebruaris pärast 2003. aasta jaanuaris komisjoni ruumides Brüsselis toimunud koosolekut. Kaebuse esitaja sõnul oli see ajahetk, mil projektipartnerid külmutasid ehitusplatsidega seotud tegevuse. Selleks ajaks oli kaebuse esitaja juba oma töö lõpetanud ja oodanud komisjoni otsust.

Tegelikud ja hinnangulised kulud (punkti 15 alapunkt b)

60.      Kaebuse esitaja väitis, et kõik tema projektiga seotud kulud olid tegelikud kulud ja et komisjon oleks vastavalt oma eeskirjadele pidanud kaebuse esitajale need kulud hüvitama.

61.      Komisjon selgitas, et ta saab rahastada ainult projekti rahastamiskõlblikke kulusid. Need on määratletud üldtingimuste artiklites 22 ja 23. Selleks et kulud oleksid abikõlblikud, pidid need olema projekti jaoks vajalikud. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et kulude hüvitamine ei ole mingil juhul taotletud kulude automaatne tasumine. Vastutav tehniline ametnik peab alati hindama projekti rakendamisel tekkinud kulude vajalikkust. Komisjoni sõnul „on teistsuguse lähenemisviisi kasutamine vastuolus usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega, kuna komisjon peaks tunnustama ja hüvitama kõik tegelikud kulud, st kõik kulud, mida töövõtja on väidetavalt kandnud”.

62.      Komisjon asus seisukohale, et kaebuse esitaja deklareeritud kulud olid üksnes avaldus aja kohta, mille kaebuse esitaja oli eraldanud ülesannete täitmiseks, ning et kaebuse esitaja „ei olnud tõendanud väidetavaid tegelikke kulusid”. Väite õigsust ei olnud võimalik positiivselt kontrollida, kuid oli kaks elementi, mis võimaldasid komisjonil eeldada, et väide oli liialdatud. Need olid järgmised: i) tööpaketis nähti ette palju suurema arvu ülesannete täitmine sama eelarve raames ning enamikku ülesandeid ei täidetud kunagi; ning ii) esitatud küsimustike kvaliteedi võrdlemisel teiste sarnaste juhtumite puhul koostatud küsimustikega selgus, et kaebuse esitajal oli nende koostamiseks väga vähe aega.

63.      Nagu on märgitud eespool punktis 13, otsustas komisjon heauskselt heaks kiita 20 % (9 200 eurot) seitsmenda tööprogrammi raames ette nähtud kuludest (46 000 eurot), „eeldades, et kaebuse esitaja oleks võinud kulutada vajaliku aja sellise meetme kavandamisele, mida ta hiljem ei viinud ellu.

64.      Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised väited.

65.      Kõik selle kulud olid projekti jaoks vajalikud 2000., 2001. ja 2002. aastal ning kuni 24. veebruarini 2003. Projekti eest vastutav tehniline ametnik ei esitanud ühtegi märkust 2000., 2001. või 2002. aasta tulemuste või rahaliste nõuete kohta ning asjaolu, et kaebuse esitaja ei saanud oma tööd 2003. aastal lõpule viia, ei olnud kuidagi seotud tema rolliga projektis, vaid oli seotud üksnes asjaoluga, et teised partnerid ei olnud näidismaju ehitanud.

66.      Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et komisjon tegi vormivea, väites, et kaebuse esitaja nõudis seitsmenda tööprogrammi jaoks 46 000 eurot. Ta väitis, et see näitab selgelt, et komisjon ei analüüsinud finantsdokumente nõuetekohaselt. Kaebuse esitaja poolt WP7 eest nõutud summa oli tegelikult 21 150 eurot; see faktiviga kahjustas tõsiselt komisjoni poolt heakskiidetud kulude ja hüvitamistaotluste kohta tehtud arvutuste usaldusväärsust. Kaebuse esitaja leidis, et ta on teinud umbes 49 % tööst, mida ta pidi tegema seitsmenda tööprogrammi alusel, sest tema arvates kulub sotsioloogiliste uuringute väljatöötamiseks üldiselt vähemalt sama palju aega kui andmete võrdlevaks järelanalüüsiks. Vastavalt seitsmendas tööprogrammis ette nähtud tööle pidid uuringuid ja riiklikke analüüse tegema teised partnerid. See, mida kaebuse esitaja pidi tegema, kuid ei saanud temast mitteolenevatel põhjustel teha, oli andmete võrdlev analüüs pärast seda, kui teised partnerid olid koostanud eespool nimetatud riiklikud aruanded. Seetõttu oli komisjoni järeldus kiita heaks ainult 20 % kavandatud kuludest kaebuse esitaja arvates täiesti meelevaldne.

67.      Lisaks märkis kaebuse esitaja, et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema arvutused heakskiidetud kulude ja hüvitatavate summade kohta põhinesid pigem tegelikel kui hinnangulistel kuludel. Näiteks tunnistas komisjon, et kaebuse esitaja pidi osalema kohtumistel teiste töövõtjatega ja veetma teatud reisipäevad, kuid ei viidanud ühelegi nende kuludega seotud näitajale ega sellele, kuidas need arvutati heakskiidetud 9 200 euro suuruse summa suhtes. Tuleb tunnistada, et need reisikulud olid tegelikud ja komisjoni raamatupidamisarvestuses nõuetekohaselt kajastatud. Seetõttu kordas kaebuse esitaja, et komisjon oleks pidanud aktsepteerima asjaomaseid kulusid, mida ta oli kandnud seoses tulemuste, reisikulude ja kaudsete kuludega (üldkulud).

68.      Kaebuse esitaja ei nõustunud üldse komisjoni järeldusega, et väite õigsust ei ole võimalik positiivselt kontrollida, ning väitis, et üldtingimuste artiklis 25 on selgelt selgitatud, kuidas oleks tulnud kindlaks määrata kulude põhjendatus.

69.      Pärast esitatud teabe analüüsimist leidis ombudsman, et kaebuse selle osa suhtes on vaja läbi viia täiendavaid uurimisi. Seetõttu palus ta Euroopa Komisjonil vastata järgmistele küsimustele:

Oma märkustes ei nõustunud kaebuse esitaja komisjoni arvamusega, et tema esitatud „väite õigsust ei olnud võimalik positiivselt kontrollida”. Kas komisjon võiks palun seda kommenteerida?

Kas komisjon võiks kommenteerida ka kaebuse esitaja tähelepanekut, et komisjon oli teinud vormivea seoses kaebuse esitaja nõutud summaga? Kas komisjon võiks sellega seoses kommenteerida lahknevusi kaebuse esitaja ja komisjoni esitatud arvude vahel?

70.      Oma täiendavas arvamuses väitis komisjon, et kaebuse esitaja rahaline nõue koosnes avaldusest selle kohta, kui palju inimtunde viimane projektile kulutas. Komisjon sai nõuet kontrollida ainult tagantjärele. Suurem osa deklareeritud tööst põhines kaebuse esitaja tööajal ning puudusid kinnitatud tööajatabelid, arved või muud elemendid, mille alusel komisjon saaks tegelikke kulusid kontrollida. Seetõttu sai komisjon väidetavat töökoormust hinnata üksnes esitatud töö ja lepingu tööprogrammis sisalduvate prognooside alusel.

71.      Kaebuse esitaja väidetud töö kohta märkis komisjon, et kaebuse esitaja esitatud küsimustikust ilmnes, et kõik tema esitatud küsimused olid üldised, välja arvatud üks (küsimus 003). Töö lisaväärtus oleks pidanud seisnema küsimustike tõlgendamises, kui kõik vastused olid saadud. Ilmselgelt ei täitnud keegi küsimustikke, sest neid ei saanud keegi vastu võtta. Seega ei olnud mõtet nõuda selle eest tööga seotud kulude hüvitamist. Väide 423 inimtunni kohta oli komisjoni arvates täiesti vastuvõetamatu.

72.      Arvutuste kohta väitis komisjon, et ta ei teinud vormilist viga, kuna ta oli nõustunud maksma kaebuse esitajale kindlasummalise makse seitsmenda tööprogrammi raames tehtud ettevalmistustööde eest. Mis puutub ülejäänud töösse, siis ei olnud tõendeid selle kohta, et see oleks tehtud.

73.      Oma täiendavates märkustes kordas kaebuse esitaja, et komisjon ei kasutanud projekti raames tehtud töö hindamisel tegelikke kulusid, vaid tugines hinnangutele. Ei olnud selge, kuidas komisjon võis hinnata, et kaebuse esitaja töö vastas 20 %-le WP7 väärtusest, võtmata arvesse kinnitatud tööajatabeleid.

74.      Kaebuse esitaja viitas ka üldtingimuste artiklitele 23 ja 25, milles on sätestatud töövõtjate kohustused ja see, kuidas komisjon peaks oma kontrolli teostama.

           Artikli 23 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„Kõik lepinguga seotud tööajad tuleb registreerida kogu projekti kestuse jooksul või koordinaatori puhul hiljemalt kaks kuud pärast projekti kestuse lõppu ning neid peab kinnitama vähemalt kord kuus töövõtja määratud tööde eest vastutav isik (...) või töövõtja nõuetekohaselt volitatud vastutav finantsametnik.”

           Artikkel 25 on sõnastatud järgmiselt:

„Toetuskõlblikud kulud hüvitatakse, kui töövõtja neid põhjendab. Selleks peab töövõtja korrapäraselt ja vastavalt oma asukohariigi tavapärastele raamatupidamistavadele projekti raamatupidamisarvestust ja asjakohaseid dokumente, mis toetavad ja põhjendavad eelkõige tema aruannetes esitatud kulusid ja aega. Need dokumendid peavad olema täpsed, täielikud ja tõhusad.”

75.      Kaebuse esitaja ei nõustunud üldse komisjoni järeldusega, et tal puudusid sertifitseeritud tööajatabelid. Ta väitis, et tema tööajatabelid on vastavalt komisjoni eeskirjadele kinnitanud tööde eest vastutav isik ja nõuetekohaselt volitatud finantsametnik. Kaebuse esitaja nõudis, et ta täidaks täielikult oma lepingust tulenevaid kohustusi ja hoiaks alles kinnitatud tööajatabelid, mida komisjon oleks saanud kontrollida igal ajal nii projekti ajal kui ka pärast seda. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et komisjon oli otsustanud projektipartnerite kinnitatud töögraafikuid mitte kontrollida. Komisjon keeldus seda tegemast isegi siis, kui kaebuse esitaja seda 2005. aastal konkreetselt taotles. Komisjon oli seega otsustanud tugineda oma otsuses hinnangutele, ilma selgete eeskirjadeta ning ilma nõuetekohase ja õigeaegse vastastikuse hindamiseta. Ta ei võtnud isegi arvesse projektikoosolekute konkreetseid reisikulusid, mis dokumenteeriti lennu- ja rongipiletitega. Komisjoni üldine hinnang oli kiire lahendus, mis tegelikult karistas konsortsiumi kõige väiksemat partnerit, st kaebuse esitajat, nii absoluut- kui ka suhtarvudes.

76.      Kaebuse esitaja sõnul kinnitas komisjon, et ta saab töökoormust hinnata ainult töötulemuste ja töövõtja tööprogrammis sisalduvate prognooside alusel. Seega kinnitas komisjon, et ta kasutas pigem hinnangulisi kulusid kui projekti rakendamise käigus kantud tegelikke kulusid. Tegelikud kulud olid siiski ainus õiguslik alus, mille põhjal komisjon kulud heaks kiitis [7]. Käesoleva etteheite peamine põhjus oli see, et komisjon ei kohaldanud tegelike kuludega seotud eeskirju.

77.      Kaebuse esitaja arvates tegi komisjon oma esialgses arvamuses kaebuse kohta faktivea, kinnitades, et kaebuse esitaja oli taotlenud seitsmenda tööprogrammi jaoks 46 000 eurot ja et see summa oli „üle kogu töö tegemise korral ette nähtud kogusumma“. Oma täiendavas arvamuses ei selgitanud komisjon oma varasemaid arvutusvigu.

78.      Kaebuse esitaja poolt WP7 raames tehtud tööd ei hinnatud komisjoni menetlustes ette nähtud aja jooksul. Viis aastat pärast projekti lõpetamist püüdis komisjon algatada arutelu kaebuse esitaja töö kvaliteedi üle, st konkreetsete küsimuste üle, mis esitati küsimustikus, mille kaebuse esitaja töötas välja seitsmenda tööprogrammi raames. Kui komisjonil oli kahtlusi küsimustiku sisu suhtes, oli tal nende väljendamiseks aega 60 päeva, mitte viis aastat. Nende 60 päeva jooksul oleks komisjon võinud seitsmenda tööprogrammi raames tehtud metoodilise töö tagasi lükata, kuid ei teinud seda.

Ombudsmani hinnang

79.      Ombudsman märgib kõigepealt, et vastavalt üldtingimuste artikli 7 lõike 1 punktile a võib komisjon lepingu lõpetada „projekti oluliselt mõjutavatel olulistel tehnilistel või majanduslikel põhjustel (...)”. Sellisel juhul katab ühenduse rahaline toetus vastavalt üldtingimuste artikli 7 lõike 6 tekstile „abikõlblikud kulud, mis on seotud komisjoni poolt heaks kiidetud projektitulemustega” ja „abikõlblikud kulud, mis on seejärel kantud heas usus” enne lepingu lõpetamise kuupäeva.

80.      Ombudsman mõistab, et lepingu lõpetamise tõttu ei saavutatud seitsmenda tööprogrammi raames mingeid tulemusi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et demonstratsioonmaju ei ehitatud. Sellest tulenevalt ei elanud neis elanikke ja seetõttu ei olnud võimalik teha sotsioloogilisi uuringuid [8]. Vastavalt eespool nimetatud artikli 7 lõikele 6 peaks ombudsman püüdma kindlaks teha, kas kaebuse esitaja kantud kulud tehti heas usus, jätkates projektiga tööd 2002. aasta juunist kuni 2003. aasta veebruarini, ning kas need olid projekti jaoks abikõlblikud.

Hea usu küsimus

81.      Komisjon väitis, et heausksed partnerid lõpetasid projektiga seotud töö juba 2002. aasta juunis pärast konsortsiumi 10. juuni 2002. aasta koosolekut. Kaebuse esitaja ei nõustunud sellega ja märkis, et partnerid jätkasid tegelikult tööd vähemalt 2003. aasta veebruarini, mil esitati taotlus projekti pikendamiseks. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta lõpetas projektiga seotud töö 24. veebruaril 2003 ja seetõttu kanti kõik tema kulud enne seda, kui komisjon projekti ametlikult tühistas.

82.      Ombudsman leiab, et vastavalt üldtingimuste artikli 7 lõikele 6 (vt eespool punkt 58) ei olnud projektipartneritel, sealhulgas kaebuse esitajal, tõepoolest ametlikku kohustust lõpetada projektiga töötamine enne selle ametlikku tühistamist (15. oktoober 2003), millele eelnes komisjoni lõpetamiseelne kiri (5. juuni 2003).

83.      Ombudsman analüüsis siiski hoolikalt projektipartnerite koosolekute protokolle ja märgib, et 10. juuni 2002. aasta koosolekul oli selge, et „projekt [ei saanud] taas Ühendkuningriigi objekti planeeringule heakskiitu” ning et planeeringuloa andmisest keeldumise otsuse peale esitatakse kaebus. Apellatsioonimenetlus pidi kestma mitu kuud ja Ühendkuningriigi partner jättis endale õiguse projektist taganeda, kui apellatsioon osutub edutuks. Kaaluti võimalust taotleda lepingu pikendamist Ühendkuningriigi tegevuskohaga seotud raskuste tõttu. Märgiti siiski, et lepingu pikendamise taotlemine oli „väga pikk menetlus ja ei olnud kindel, kas see õnnestub”. Seoses Prantsusmaa ja Soome alade ehitamisega jõuti järeldusele, et laiendamine ei ole kohustuslik, kuid võib olla nende jaoks hingetõmbeks. Partnerid nõustusid põhimõtteliselt taotlema lepingu pikendamist, kuid otsustasid enne ametliku otsuse tegemist oodata kuus kuud. Kaebuse esitaja märkis, et 6–9 kuu pikkune pikendus oleks parem kui 12 kuu pikkune pikendus.

84.      detsembri 2002. aasta koosoleku protokollis märgiti, et nii Prantsusmaa kui ka Soome rajatiste puhul on nüüd oodata üheksakuulist pikendust ning Ühendkuningriigi rajatiste puhul on vaja pikendust 12 kuu võrra. Projekti partnerid otsustasid kohtuda komisjoniga, et arutada kontakti võimalikku pikendamist. Järgmisel koosolekul, mis toimus 28. jaanuaril 2003, lepiti ametlikult kokku taotleda komisjonilt pikendust.

85.      Lepingu pikendamine komisjoni poolt, mida arutati juba 2002. aasta juunis, ei olnud siiski kaugeltki kindel. Ombudsman on seetõttu seisukohal, et projektipartnerid oleksid pidanud olema ettevaatlikud enne projektile täiendavate kulutuste tegemist, sest projekti edukas lõpuleviimine ei olnud enam kindel. Arvesse tuleks võtta asjaolu, et suur osa kaebuse esitaja edasisest tööst näib olevat sõltunud näidismajade ehitamisest ja ühegi objekti ehitust ei ole alustatud. Kaebuse esitaja väitis õigesti, et sel ajal, nimelt 2002. aasta keskel, ei arutatud projekti tühistamist, mis toimus alles 2003. aasta oktoobris. Projekti edukas elluviimine oli aga selgelt kaheldav juba 2002. aasta juunis. Seetõttu oleks kaebuse esitaja pidanud hoolikalt kaaluma, kas edasine töö on tõesti mõttekas, võttes arvesse võimalust, et probleeme ei lahendata ja projekti ei rakendata.

86.      Ombudsman leiab siiski, et ei ole vaja otsustada, kas komisjoni väide, et kaebuse esitaja ei tegutsenud heas usus, kui ta jätkas oma tööd pärast 2002. aasta teist poolt, on põhjendatud või mitte. Tundub, et komisjon ei ole tagasi lükanud kõiki kulusid, mida kaebuse esitaja kandis pärast 2002. aasta keskpaika. Selle asemel nõustus ta osaga kaebuse esitaja deklareeritud kuludest. Küsimust, kas aktsepteeritava summa arvutamisel kasutatud lähenemisviis oli õige, käsitletakse allpool (vt alates punktist 87).

Kulude abikõlblikkuse kohta

87.      Eespool esitatud argumentide põhjal mõistab ombudsman, et üks peamisi käesolevas asjas vaidlustatud küsimusi on see, kas komisjon sai oma otsuses tugineda kavandatud töö ja kaebuse esitaja poolt WP 7 raames tegelikult tehtud töö võrdlusele ning aktsepteerida ainult osa deklareeritud kuludest, või kas ta pidi kaebuse esitaja tööd üksikasjalikult auditeerima.

88.      Nagu on märgitud eespool punktis 22, leiab ombudsman, et kontrolli ulatus, mida ta võib lepingutega seotud asjades teostada, on tingimata piiratud. Seega püüab ta üksnes kontrollida, kas komisjon on esitanud oma seisukoha kohta sidusa ja mõistliku ülevaate.

89.      Ombudsman märgib, et komisjoni otsus kiita heaks osa kaebuse esitaja deklareeritud kuludest, tuginedes tehtud töö ja kavandatud töö võrdlusele, tehti siis, kui oli selge, et projekti rakendamine oli ebaõnnestunud. Samuti on selge, et seitsmenda tööprogrammi raames tulemusi ei esitatud ja tehti vaid osa ettevalmistavast tööst. Komisjon nõustus eespool nimetatud ettevalmistustöö eest maksma, kuigi töö nimetatud tööprogrammi raames ei olnud selgelt lõpule viidud. Ombudsman on seisukohal, et komisjoni otsus hüvitada kaebuse esitajale seitsmenda tööprogrammi raames tehtud ettevalmistustöö (st küsimustike väljatöötamine), andes üldhinnangu tehtud tööle seoses ettenähtud tööga, oli õiguspärane.

90.      Seoses kaebuse esitaja väitega, et tööd ei olnud võimalik lõpetada, kuna teised töövõtjad ei olnud hooneid ehitanud, märgib ombudsman, et vastavalt üldtingimuste artikli 6 lõikele 3 ei saa ühendust pidada vastutavaks kõnealuse lepingu täitmisega seotud töövõtjate tegevuse või tegevusetuse eest [9].

91.      Tegeliku aktsepteeritud summa kohta märgib ombudsman, et komisjon jõudis järeldusele, et 423 inimtunni nõue küsimustike väljatöötamiseks ei olnud põhjendatud. Komisjon leidis, et ta saab heaks kiita ainult 20 % seitsmendas tööprogrammis ette nähtud kogusummast (sealhulgas üldkulud ja reisikulud). Kaebuse esitaja ei nõustunud eespool esitatud järeldusega ja asus seisukohale, et seitsmenda tööprogrammi raames tehtud töö ulatus ligikaudu 49 %ni [10]. Ta väitis, et talle hüvitatakse eraldi sõidu- ja elamiskulud.

92.      Ombudsman märgib, et pooled on eriarvamusel selles osas, kui suure osa kaebuse esitaja deklareeritud kuludest oleks komisjon pidanud heaks kiitma. Pidades aga silmas argumente, mille komisjon esitas, et põhjendada oma otsust kiita heaks ainult 20 % (9200 eurot) seitsmendas tööprogrammis ette nähtud kogusummast, on ombudsman seisukohal, et komisjon on esitanud mõistliku ja sidusa ülevaate oma lähenemisviisist.

93.      Eespool esitatud kaalutluste põhjal on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja esimene väide, nimelt et komisjon otsustas ekslikult kaebuse esitajale makstud vahendid tagasi nõuda, ei ole tõendatud.

C. Kaebuse esitaja teine väide

94.      Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei esitanud talle esialgu täielikku teavet võimalike õiguskaitsevahendite kohta. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et ta võib anda asja Esimese Astme Kohtusse. Komisjon tunnistas, et ta ei maininud võimalust esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile, ning nõustus, et tema teave õiguskaitsevahendite kohta oleks võinud olla täielikum.

95.      Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta on rahul komisjoni tõdemusega, et ta ei maininud võimalust esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile.

Ombudsmani hinnang

96.      Arvestades, et komisjon on tunnistanud, et ta ei ole ühe kaebuse esitaja käsutuses oleva õiguskaitsevahendina lisanud võimalust esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile, ning võttes arvesse asjaolu, et ombudsman oli väljendanud rahulolu selle üle, et komisjon tunnistas kõnealuse tegematajätmise olemasolu, on ombudsman seisukohal, et kaebuse selle aspekti kohta ei ole vaja edasisi uurimisi teha.

D. Kaebuse esitaja väide

97.      Komisjon jäi tagasinõudmise otsuse suhtes oma seisukoha juurde.

98.      Kaebuse esitaja jäi oma nõude juurde ja palus ombudsmanil nõuda komisjonilt tema kasuks 44 984,18 euro suuruse netosaldo tasumist.

Ombudsmani hinnang

99.      Võttes arvesse eespool punktides 46 ja 93 esitatud järeldusi, tuleb kaebuse esitaja väide tagasi lükata.

E. Järeldused

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal ei ole komisjon kaebuse esitaja esimese väite ja sellega seotud väite osas haldusomavoli tuvastanud. Kaebuse esitaja teise väite puhul ei ole edasised uurimised põhjendatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 15. detsember 2008

---

[1] See kiri kannab 2. septembri 2005. aasta kuupäeva, kuid saadeti alles 5. septembril 2005.

[2] Euroopa hea haldustava eeskiri on kättesaadav Euroopa Ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu.

[3] Kaebuse esitaja osutatud summa, s.o 36 250,74 eurot, erineb veidi summast, mille komisjon näib olevat sisse nõudnud, s.o 36 250,54 eurot.

[4] Lepingu artikli 3 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühendus rahastab projekti abikõlblikke kulusid vastavalt käesoleva lepingu allakirjutamisele järgnevale hinnanguliste abikõlblike kulude soovitusliku jaotuse tabelile kuni 600 000,00 (kuussada tuhat) euro ulatuses.”

[5] Lepingu kestus pidi olema 48 kuud alates 1. jaanuarist 2000.

[6] Uuringute eesmärk oli hinnata eluruumide sobivust tagantjärele ja nende üürnike või omanike rahulolu. Selleks tuli välja töötada kõigile kolmele riigile ühine intervjuuraamistik (mis koosnes kolmest järjestikusest intervjuust) ja seejärel kohandada seda igale riigile.

[7] Viide „tegelikele kuludele” on esitatud üldtingimuste artiklis 23 (otsesed kulud) ja artiklis 24 (kaudsed kulud). Abikõlblikud kulud olid kahes eespool nimetatud artiklis määratletud kulud, mis on kooskõlas ka üldtingimuste artiklis 22 sätestatud rahastamiskõlblike kulude üldpõhimõtetega.

[8] Projekti üksikasjaliku kirjelduse kohaselt tuli WP7 raames saavutada kolm tulemust (L19, L20 ja L21). Need tulemused olid küsitlused, mis pidid toimuma kolmes eri riigis.

[9] Lepingu artikli 6 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt: „Ühendust ei saa pidada vastutavaks käesolevat lepingut täitvate töövõtjate tegevuse või tegevusetuse eest (...)”

[10] Nagu on märgitud kaebuse esitaja 20. mai 2005. aasta kirjas.