Kompromissi tagakülg

1. Kaebuse esitaja on ühe oma liikme, äriühingu Y nimel tegutsenud kutseühingu X esindaja. Mõlemad on asutatud riigis A. Kaebuse esitaja esitatud teabe kohaselt toodab, müüb ja ekspordib Y mune nii inimtoiduks kui ka toidu tootmiseks. 2005. aasta septembris haigestus üks pere riigist B salmonelloosi. Nad väitsid, et see oli tingitud majoneesi tarbimisest, mille oli tootnud kohalik tootja, kasutades Y-lt pärit mune. Sellest tulenevalt algatasid nii A kui ka B toiduohutusasutused uurimised. Nende uurimiste tulemusena peatati Y-lt pärit toodete tootmine ja eksport. A toiduohutusamet jõudis 26. septembril 2005 siiski järeldusele, et haiguspuhang ei pärinenud Y-lt. See äriühing tegi ka ise mitu kontrolli, mille põhjal ta jõudis samale järeldusele. 2005. aasta oktoobris toimus sarnane juhtum B-s ning selle tulemusena kehtestasid nii A kui ka B ametiasutused uue terviseohu hoiatuse. Oktoobri lõpus kinnitasid A ametiasutused, et Y-i tervislik seisund oli piisav ja et tema toodanguga ei paistnud olevat tervisega seotud probleeme. Seejärel võtsid A ametiasutused ühendust oma kolleegidega B-s, edastades neile mitu teaduslikku analüüsi, mis näisid näitavat, et Y-i tooted ei kujuta endast ohtu inimeste tervisele. Sellest teabest hoolimata ei tühistatud B osas tema toodete kohta esitatud terviseohu hoiatust.

2.         X esitas 25. jaanuaril 2006 Euroopa Komisjonile kaks kaebust, milles ta väitis, et viis, kuidas nii A kui ka B ametiasutused käsitlesid Y-i vastu esitatud väidetavaid tervisealaseid kaebusi, oli väär. 4. detsembril 2006 teatasid komisjoni talitused kaebuse esitajale, et nad ei kavatse kõnealuste juhtumitega seoses rikkumismenetlust algatada, ning tegid ettepaneku see lõpetada.

Taotluse sisu

3.         Komisjoni seisukohta silmas pidades esitas kaebuse esitaja 25. mail 2007 ombudsmanile kaebuse, väites, et komisjon ei olnud tema kahte kaebust nõuetekohaselt käsitlenud ega olukorda rahuldavalt uurinud. Samuti väitis kaebuse esitaja, et komisjon avaldas A vastutavatele asutustele põhjendamatut survet, et takistada nende sekkumist selles küsimuses.

4.         Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmise väite ja väite:

Väide:

Komisjon ei olnud tema kaebusi nõuetekohaselt käsitlenud.

Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et komisjon:

a) eiras X-i esitatud dokumente, eelkõige neid, mis käsitlevad Y-i vastavust asjakohastele sanitaarstandarditele A osas;

b) ei võtnud ühendust B ametiasutustega;

c) ei teavitanud kaebuse esitajat õigeaegselt juhtumi menetlemise käigust;

d) ei taotlenud toiduohutust käsitleva määruse (EÜ) nr 178/2002 kohaldamise eest vastutavate teenistuste sekkumist; ja

e) takistas A-s asuval toiduohutusametil asjasse sekkuda.

Nõue :

Komisjon peaks oma seisukoha tema kaebuste suhtes uuesti läbi vaatama.

Nõue

5.         Ombudsman algatas 30. juuli 2007. aasta kirjaga kaebuse esitaja väidete ja väidete uurimise, paludes komisjonil esitada oma arvamus 30. novembriks 2007. Komisjon esitas arvamuse inglise keeles 11. detsembril 2007. detsembril 2007 saadeti kaebuse esitajale tõlge A keelde, kes saatis oma märkused komisjoni arvamuse kohta 19. veebruaril 2008.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Kaebuste 2006/4171 ja 2006/4172 väidetav ebaõige käsitlemine komisjoni poolt

Ombudsmanile esitatud argumendid

6.         Komisjon leidis oma 11. detsembri 2007. aasta vastuses, et kõnealuseid kaebuse toimikuid käsitleti nõuetekohaselt ja et kaebuse esitajat teavitati korrapäraselt tema uurimisest.

7.         Komisjon viitas X-i kaebuste ametlikule käsitlemisele ja kontaktidele kaebuse esitajaga. Esialgsed kaebused saadeti 16. jaanuaril 2006 ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadile (DG ENTR), kes edastas need 31. jaanuaril 2006 põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile (DG AGRI) ning märtsis 2006 tervise- ja tarbijakaitse peadirektoraadile (DG SANCO). Kaebused registreeriti 10. veebruaril 2006. veebruaril 2006 teavitas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat kaebuse esitajat tema kaebuste edastamisest ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadile. Kaebuse esitaja poolt tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadile esitatud taotluse alusel toimus 14. märtsil 2006 koosolek. Komisjon lisas oma arvamusele koopiad kogu kirjavahetusest kaebuse esitajaga.

8.         Tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat teatas 4. detsembril 2006 kaebuse esitajale, et kuna ELi õiguse rikkumist ei ole võimalik tõendada, teevad tema talitused komisjonile ettepaneku need kaks kaebust lõpetada. Talle anti standardne neljanädalane tähtaeg, et esitada mis tahes uut teavet, mis tõendab, et liidu õigust on tegelikult rikutud. 19. detsembri 2006. aasta kirjas, mida tunnustati 8. jaanuaril 2007, esitas kaebuse esitaja ettenähtud tähtaja jooksul uusi tõendeid. Seetõttu ei suletud rikkumistoimikut, mis andis aega uute asjaolude uurimiseks. Kuid 2007. aasta juulis, pärast uute asjaolude hindamist, teatati kaebuse esitajale, et komisjoni talitused teevad ettepaneku toimiku sulgemiseks.

9.         Mis puudutab juhtumi sisu, siis kirjeldas komisjon kõigepealt faktilisi asjaolusid ja komisjoni talituste võetud õiguslikku seisukohta. Ta selgitas, et B keeldus 2005. aasta lõpus A-lt munade importimisest mitme salmonella mürgistuse juhtumi tõttu, mille põhjustas B ametiasutuste sõnul Y-lt pärit munade konkreetne partii. Seega käivitasid B ametiasutused toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemi (RASFF). Seejärel võttis Y ühendust X-iga, kes saatis komisjonile kaebuse nii A kui ka B ametiasutuste vastu. X väitis, et kuna see konkreetne sektor ei ole ühenduse tasandil veel ühtlustatud, oli B kohustatud vastu võtma mune, mis vastasid A asjakohastele õigusaktidele. X vaidles vastu sellele, et A ametiasutused ei toetanud tema liikme nõudeid B ametiasutuste vastu.

10.      Komisjon märkis, et kaebuse esitaja 17. mai 2006. aasta kirjale lisatud dokumentide kohaselt taotles B, et A munatootjad kohaldaksid salmonella suhtes samu menetlusi, mis kehtisid B kodumaise toodangu suhtes. B väitis, et puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et A tootja poolt praegu kohaldatavad meetmed oleksid rahvatervise kaitseks tõhusad. Ainus kõikehõlmav ELi teadusuuring selles küsimuses näitas, et väga väike osa B-piirkonna põllumajandusettevõtetest oli haigusest mõjutatud, samas kui A-piirkonnas oli see protsent üle kümne korra suurem. Komisjon rõhutas, et kuna see valdkond ei ole ühenduse tasandil veel ühtlustatud, otsustas B kasutada määruse (EÜ) nr 178/2002 [1] artiklis 7 ja EÜ asutamislepingu artiklis 30 sätestatud ettevaatuspõhimõtet, milles on sätestatud erandid kaupade vaba liikumise põhimõttest. Komisjon ei vaidlustanud B ametiasutuste seisukohta, kuna see põhines sellel, mida komisjon pidas asjakohaseks riskihindamiseks. Komisjon edastas selle seisukoha kaebuse esitajale oma 18. juuli 2007. aasta kirjas.

11.      Lisaks selgitas komisjon, et käesoleval juhul on kohaldatavaks ühenduse õigusaktiks määrus (EÜ) nr 2160/2003 salmonella ja sarnaste haigustekitajate kontrolli kohta.[2] Määrusega kehtestatakse järk-järgulised salmonella kontrolli programmid, milles on sätestatud mitmed munade seire meetmed. Need meetmed jõustuvad siiski alles 2009. aasta detsembris. Kuni selle kuupäevani on liikmesriikidel lubatud kohaldada riiklikke meetmeid. Komisjon leidis, et võttes arvesse õiguslikku olukorda ja juhtumi asjaolusid, ei tohiks ta vaidlustada B valitsuse seisukohta. Lisaks märkis ta, et A toiduohutusamet ei seadnud kahtluse alla B ametiasutuste otsust ega tegevust.

12.      Kaebuse esitaja iga väite kohta vastas komisjon järgmiselt.

a) Tema talitused tunnustasid ja hindasid hoolikalt kõiki X-i esitatud dokumente.

b) Ta suhtles pidevalt asjaomaste liikmesriikide ametiasutustega. Kõnealusel juhul oli B ametiasutuste seisukoht komisjoni talitustele teada tänu kirjale, mille nimetatud ametiasutused olid kaebuse esitajale saatnud 12. aprillil 2006. Lisaks suhtles tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat toiduahela ja tervise alalise komitee ning muude töörühmade raames sageli kahe asjaomase liikmesriigi ametiasutustega.

c) Ta tegutses kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega, eelkõige hea haldustava eeskirjaga [3] ja komisjoni teatisega suhete kohta kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumise korral [4]. Tal ei olnud kohustust teavitada kaebuse esitajat üksikasjalikult igast käimasoleva uurimise raames võetud meetmest. Eespool nimetatud eeskirjade kohaselt on tal üksnes kohustus teavitada kaebuse esitajat tehtud otsustest.

d) A ametiasutused ei toetanud kaebuse esitaja nõudeid B vastu; nad tegid käimasoleva RASSF-hoiatuse raames koostööd nii B ametiasutuste kui ka komisjoni talitustega, nagu on nõutud asjakohastes õigusaktides. Komisjon eitas ka seda, et ta takistas A ametiasutustel menetlusse astuda. Kaebuse esitaja oli tõepoolest teavitanud komisjoni kahe asjaomase liikmesriigi ametiasutuste vaheliste kahepoolsete kohtumiste laadist. Komisjon ei sekkunud nendesse aruteludesse üheski etapis.

13.      Komisjon selgitas ka, et Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ei oleks saanud juhtumisse sekkuda, sest nagu on kirjeldatud määruses (EÜ) nr 178/2002, on EFSA ülesanne anda ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele teaduslikku nõu ja tuge valdkondades, mis mõjutavad toidu- ja söödaohutust, ning aidata kaasa inimeste elu ja tervise kõrgetasemelisele kaitsele siseturu toimimise kontekstis. Komisjon on seisukohal, et võttes arvesse kahelt asjaomaselt liikmesriigilt saadud teavet, ei olnud põhjust nõuda EFSA-lt täiendavaid teaduslikke andmeid. Seega leiti, et Euroopa Toiduohutusameti poolt aastatel 2004–2006 läbi viidud salmonelloosi levimust käsitlev alusuuring, mis oli tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadile kättesaadav kaebuste läbivaatamise ajal, annab piisavalt teavet.

14.      Komisjon rõhutas, et X-i esitatud kahe kaebuse käsitlemisel järgisid tema talitused hea haldustava eeskirja. Komisjoni arvates vaidlustas kaebuse esitaja sisuliselt oma otsuse mitte algatada kahe liikmesriigi suhtes rikkumismenetlust. Nagu ühenduse kohtud on tunnistanud, kuulub selline otsus nende kaalutlusõiguse alla. Komisjon väitis, et ta selgitas mõlemas kaebuses selgelt põhjusi, miks ta otsustas, et ta ei algata rikkumismenetlust.

15.      Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta kordas kaebuse esitaja oma väiteid. Ta leidis, et kuna komisjoni talitused ei palunud B ametiasutustel kinnitada, kuidas nad jõudsid Y-d käsitlevatele järeldustele, ei tegutsenud nad nõuetekohase hoolsusega.

Ombudsmani hinnang

16.      Ombudsman märgib, et EÜ asutamislepingu artikli 211 kohaselt peab komisjon asutamislepingu täitmise järelevalvajana tagama ühenduse õiguse kohaldamise.

17.      Oma ülesannete täitmisel uurib komisjon ühenduse õiguse võimalikke rikkumisi, mis on saanud komisjoni tähelepanu peamiselt kodanike kaebuste tõttu. Kui komisjon leiab uurimise tulemusena, et liikmesriik ei ole täitnud asutamislepingust tulenevaid kohustusi, antakse talle EÜ asutamislepingu artikliga 226 õigus algatada rikkumismenetlus vastutava liikmesriigi vastu ja anda asi lõpuks Euroopa Kohtusse.

18.      Menetlused, mida komisjon peab kaebuste käsitlemisel järgima, ning kaebuse esitajatele antav teave on sätestatud komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumise korral [5] (edaspidi "teatis"). Teatise lisas on sätestatud peamised kohustused, mida komisjon peaks formaalsest ja menetluslikust seisukohast kaebuste käsitlemisel täitma, eelkõige seoses kaebuste registreerimisega (punkt 3),[6] kättesaamise kinnitusega (punkt 4),[7] kaebuse esitajatega suhtlemisega (punkt 7),[8] kaebuste uurimise tähtajaga (punkt 8)[9] ja juhtumi lõpetamisega (punkt 10)[10].

19.      Selleks et hinnata, kas komisjon käsitles kaebuse esitaja esitatud kaebusi nõuetekohaselt või mitte, kaalub ombudsman kõigepealt, kas menetlus, mida institutsioon oma uurimistes järgis, viidi läbi kooskõlas eespool nimetatud sätetega, ja teiseks, kas juhtumi lõpetamise otsuse põhjendamiseks esitatud põhjendused olid piisavad.

20.      Kättesaadava teabe põhjal märgib ombudsman, et 10. veebruaril 2006 kinnitas komisjon, et sai kätte kaebuse esitaja 16. jaanuari 2006. aasta kirja, milles ta viitas nii A kui ka B ametiasutuste teatavatele tavadele ning väitis, et need on vastuolus ELi õigusega. Komisjoni talitused registreerisid kirja kahe eraldi kaebusena viitenumbrite 2006/4171 ja 2006/4172 all. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon registreeris kaebuse esitaja kirjavahetuse kahe kaebusena ja varsti pärast seda kinnitas kättesaamist vastavalt teatise lisa punktides 3 ja 4 sätestatud kriteeriumidele.

21.      Kaebuse esitajale antud teabe kohta märgib ombudsman, et komisjon kohtus kaebuse esitajaga ning oli temaga telefoni, e-posti ja kirja teel sageli ühenduses. Nendest kirjadest ilmneb ka, et komisjoni talitused vastasid tema kirjadele õigeaegselt.

22.      Lisaks teavitasid komisjoni talitused kaebuse esitajat pärast iga komisjoni otsust igast tema kaebustele reageerimiseks võetud meetmest. Sellega seoses tegutses komisjon vastavalt teatise lisa punktis 7 sätestatud kriteeriumidele.

23.      Seoses ajaga, mis kulus komisjonil juhtumi sisu kohta järelduse tegemiseks, märgib ombudsman, et pärast sellekohast uurimist, mis hõlmas mitut teabevahetust A ja B ametiasutustega, jõudsid komisjoni talitused järeldusele, et ELi õigust ei ole rikutud. Komisjon teatas 4. detsembril 2006 kaebuse esitajale oma kavatsusest juhtum lõpetada. Seda seisukohta kinnitati 18. juulil 2007 pärast seda, kui komisjon oli kaebuse esitaja saadetud uued märkused läbi vaadanud. Mõlemad kirjad sisaldasid selgitust põhjuste kohta, mille alusel komisjon leidis, et juhtum tuleks lõpetada. Kokkuvõttes leidis komisjon, et ei A ega B ei ole rikkunud liidu õigust.

24.      Ombudsman leiab, et pärast kaebuse läbivaatamise lõpetamist teavitas komisjon kaebuse esitajat oma seisukoha põhjustest ja andis talle võimaluse esitada oma märkused ühe aasta jooksul alates kaebuse esitajate registreerimise kuupäevast. Sellega seoses tegutses komisjon kooskõlas teatise lisa punktides 8 ja 10 sätestatud kriteeriumidega.

25.      Seoses komisjoni seisukohaga kaebuste sisu kohta märgib ombudsman, et institutsioon kirjeldas oma põhjendusi kaebuste lõpetamise kohta kaebuse esitajale saadetud 4. detsembri 2006. aasta ja 18. juuli 2007. aasta kirjades. Nendes kirjades selgitas komisjon, et kuna selles küsimuses puuduvad ühtlustatud ELi õigusaktid, kasutas B asjakohaselt kaupade vaba liikumise erandit, mis põhineb EÜ asutamislepingu artiklis 30 sätestatud inimeste tervise kaitsel.

26.      Ombudsman on hoolikalt läbi vaadanud komisjoni tõlgenduse juhtumiga seotud õigusnormidele, nimelt määrusele (EÜ) nr 2160/2003 [11] ning EÜ asutamislepingu artiklitele 28 ja 30, nagu neid on tõlgendanud ühenduse kohtud.

27.      Määruse (EÜ) nr 2160/2003 eesmärk on ühtlustada ELi tasandil kontrolli liike, mida liikmesriigid võivad kasutada salmonellast tulenevate terviseriskide piiramiseks. Nagu on sätestatud artiklis 4, on määruse eesmärk kehtestada rida ühenduse eesmärke, mille eesmärk on tagada salmonella ja muude zoonootilise toimega mõjurite avastamiseks ja tõrjeks nõuetekohaste ja tõhusate meetmete võtmine. Selle eesmärgi saavutamiseks nõutakse artiklis 5, et liikmesriigid töötaksid iga zoonoosi ja zoonootilise toimega mõjuri jaoks välja riiklikud tõrjeprogrammid. Vastavalt II lisa jaotisele D kohaldatakse ühenduse eesmärke munakanade karjade kontrollimiseks siiski alles 2009. aasta detsembris, st 72 kuud pärast määruse jõustumist (detsember 2003)[12].

28.      Seega näib, et komisjon järeldas õigesti, et määruse asjakohased sätted ei olnud Y-i puudutavas olukorras kohaldatavad.

29.      Kuna puuduvad konkreetsed ELi õigusaktid, mis oleksid võinud seda valdkonda ühtlustada, tuleks käesoleval juhul kohaldada kaupade vaba liikumist reguleerivaid üldkriteeriume, mis on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklites 28 ja 30, nagu neid on tõlgendanud ühenduse kohtud. Seega, kuigi kaupade vaba liikumise põhimõte keelab riiklikel ametiasutustel kehtestada koguselisi impordipiiranguid või samaväärse toimega meetmeid (artikkel 28), võivad liikmesriigid seda erandkorras teha muu hulgas inimeste tervise ja elu kaitsmise eesmärgil. Sellised meetmed ei tohi siiski kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit ega varjatud kaubanduspiirangut (artikkel 30). Kooskõlas ühenduse kohtute praktikaga tuleb selle erandi kohaldamisel järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kõnealune meede minna vajalikust kaugemale, olla proportsionaalne soovitud eesmärgiga ja piirata kaubandust kõige vähem [13].

30.      Nagu on märgitud komisjoni 4. detsembri 2006. aasta ja 18. juuli 2007. aasta kirjades kaebuse esitajale, teatasid B ametiasutused komisjonile, et nende tegevus Y vastu põhineb EÜ asutamislepingu artiklis 30 sätestatud erandil, mis on seotud inimeste elu ja tervise kaitsega. Nagu ühenduse kohtud on tunnistanud, on ELi tasandil ühtlustamise puudumisel liikmesriikide otsustada rahvatervise kaitse tase, mida nad peavad asjakohaseks, võttes arvesse võimalikku kahjulikku mõju ja kättesaadavaid teaduslikke andmeid [14]. Komisjon otsustas B ametiasutuste seisukohta mitte vaidlustada, kuna see näis põhinevat asjakohasel riskihindamisel ja oli seega kooskõlas ettevaatuspõhimõttega [15]. Sellega seoses võttis komisjon juhtumi menetlemisest loobumise otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et B ametiasutused olid oma seisukohta põhjendanud, tuginedes asjakohase teadusliku uuringu tulemustele salmonella leviku kohta ELis, mis näitasid, et B-s oli haigusest mõjutatud minimaalne protsent põllumajandusettevõtteid, samas kui A-s oli see protsent märkimisväärselt suurem.

31.      Kaebuse esitaja väitis, et ta saatis komisjonile teavet, mis näitas, et Y vastas A-s kehtivatele sanitaarnõuetele. Ombudsman ei ole siiski saanud teavet, mis tõendaks, et B nõutud standardid olid tõepoolest täidetud, mis tähendab, et B ametiasutuste kehtestatud ekspordipiirangud oleks tulnud tühistada. Olukorra põhjal järeldab ombudsman, et komisjoni õiguslik seisukoht antud juhtumi puhul on mõistlik.

32.      Kaebuse esitaja esitas mitu täiendavat argumenti, et seada kahtluse alla viis, kuidas komisjon tema kaebusi käsitles. Eelkõige väitis ta, et komisjon ei taotlenud EFSA sekkumist ja takistas toiduohutuse eest vastutavatel A ametiasutustel juhtumisse sekkuda.

33.      Olles need väited läbi vaadanud, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole esitanud oma väidete põhjendamiseks mingeid tõendeid. EFSA roll ei ole riskijuhtimises, vaid pigem riskihindamises. Määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 22 kohaselt peab EFSA pakkuma teaduslikku nõu ning teaduslikku ja tehnilist tuge ühenduse õigusaktide ja poliitika jaoks kõikides valdkondades, millel on otsene või kaudne mõju toidu- ja söödaohutusele. Seega näib, et EFSA-l ei ole volitusi sekkuda üksikute toiduga seotud probleemide käsitlemisse, näiteks Y juhtumi puhul.

34.      Määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 30 lõike 4 kohaselt võib EFSA esitada oma seisukohad, kui teatavas abstraktses teadusküsimuses esineb lahknevaid teaduslikke arvamusi. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et ta ei ole saanud mingit teavet, mis näitaks, et selles küsimuses on tekkinud nii lahknevad seisukohad. Tegelikult, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 60, oleks EFSA-lt saanud nõuda teadusliku arvamuse esitamist, kui A ametiasutused oleksid esitanud komisjonile kaebuse B . võetud meetmete kohta. Sellist kaebust ei esitatud.

35.      Uurimise käigus ei ole ombudsman saanud mingit teavet, mis tõendaks, et komisjon avaldas A vastutavatele asutustele survet, et need ei sekkuks Y-d puudutavasse juhtumisse ega esitaks kaebust oma talitustele.

36.      Eespool esitatud järeldusi silmas pidades tunduvad komisjoni põhjendused, millega ta põhjendas oma otsust mitte algatada A või B suhtes rikkumismenetlust, mõistlikud. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et komisjon tegutses juhtumi lõpetamise otsustamisel oma õiguslike volituste piires.

37.      Seetõttu järeldab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei ole esinenud haldusomavoli.

B. Nõue, et komisjon vaataks uuesti läbi oma otsuse juhtumites 2006/4171 ja 2006/4172

Ombudsmanile esitatud argumendid

38.      Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks oma seisukoha tema kaebuste suhtes uuesti läbi vaatama.

Ombudsmani hinnang

39.      Pidades silmas eespool esitatud järeldusi, eelkõige punktis 36 esitatud järeldusi, mille kohaselt tegutses komisjon kaebuste menetlemise lõpetamise otsuse tegemisel oma õiguslike volituste piires, ei pea ombudsman kaebuse esitaja väidet põhjendatuks.

C. Järeldused

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal ei ole komisjon haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 11. detsember 2008

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused; EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1-24.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2160/2003 salmonella ja teiste konkreetsete toidupõhiste zoonootilise toimega mõjurite kontrolli kohta; ELT L 325, 12.12.2003, lk 1–15.

[3] http://ec.europa.eu/civil_society/code/_docs/code_en.pdf

[4] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja Euroopa ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega; KOM/2002/0141 lõplik; EÜT 244 , 10/10/2002, lk 5.

[5] EÜT 2002, C 244, lk 5.

[6] "Kogu kirjavahetus, mida kaebusena tõenäoliselt uuritakse, registreeritakse kaebuste keskregistris, mida peab komisjoni peasekretariaat ‑."

[7] "Kaebusena registreeritud kirjadele annab peasekretariaat ‑Peasekretariaat uue kinnituse ühe kuu jooksul alates esialgse kinnituse saatmise kuupäevast."

[8] "Komisjoni talitused võtavad pärast iga komisjoni otsust (ametlik teade, põhjendatud arvamus, Euroopa Kohtusse pöördumine või juhtumi lõpetamine) kaebuse esitajatega kirjalikult ühendust nende kaebusele reageerimiseks võetud meetmete osas."

[9] "Üldjuhul uurivad komisjoni talitused kaebusi, et teha otsus ametliku teate väljastamise või juhtumi lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil peasekretariaat ‑General kaebuse registreeris."

[10] "Kui komisjoni talitus kavatseb teha ettepaneku kaebuse menetlemise lõpetamiseks, teatab ta sellest kaebuse esitajale eelnevalt kirjas, milles põhjendab oma ettepanekut juhtum lõpetada ja palub kaebuse esitajal esitada nelja nädala jooksul oma märkused, välja arvatud kiireloomulisi meetmeid nõudvate erandlike asjaolude korral."

[11] Vt joonealune märkus 2 eespool.

[12] Määruse (EÜ) nr 2160/2003 artikkel 18.

[13] Kohtuasi 174/82: Officier van Justitie vs. Sandoz BV, EKL 1983, lk 2445, lk 18–19.

[14] Vt eespool kohtuasi 174/82; Kohtuasi 42/90: Bellon (EKL 2003, lk I-4863) ja kohtuasi C-192/01: komisjon vs. Taani (EKL 2003, lk I-9693).

[15] Vt määruse (EÜ) nr 178/2002 artikkel 7 [vt joonealune märkus 1]:

     Ettevaatuspõhimõte

1. Erijuhtudel, kui kättesaadava teabe hindamise põhjal tehakse kindlaks tervistkahjustava mõju võimalus, kuid see ei ole teaduslikult tõestatud, võib vastu võtta ajutised riskijuhtimismeetmed, mis on vajalikud ühenduses valitud tervisekaitse kõrge taseme tagamiseks, kuni saadakse täiendavat teaduslikku teavet riski igakülgsemaks hindamiseks.

2. Lõike 1 alusel võetud meetmed peavad olema proportsionaalsed ega tohi piirata kaubandust rohkem, kui on vaja ühenduses valitud tervisekaitse kõrge taseme saavutamiseks, võttes arvesse tehnilist ja majanduslikku teostatavust ning muid kõnealuses küsimuses õiguspäraseks peetavaid tegureid. Meetmed vaadatakse läbi mõistliku aja jooksul, sõltuvalt kindlakstehtud elule või tervisele avalduva ohu laadist ning teadusliku teabe liigist, mida on vaja teadusliku ebakindluse selgitamiseks ja põhjalikuma riskihindamise tegemiseks.