Kompromissi tagakülg

1. 20. juulil 2002 esitas kaebuse esitaja vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 226 (1) komisjonile kaebuse Itaalia ametiasutuste vastu. Komisjon registreeris 22. augustil 2002 kaebuse viitenumbriga 2002/4946.

2. Komisjonile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Itaalia ametiasutused kiitsid heaks Itaalias Stintinos asuva reoveepuhasti ehitusprojekti (edaspidi "projekt"), rikkudes 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (2) ning 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi "EÜ elupaikade direktiiv")(3) sätteid. Kaebuse esitaja väitis, et Itaalia ametiasutused kiitsid projekti heaks, võtmata arvesse võimalikku kahjulikku keskkonnamõju ümbritsevale maale. Itaalia esitas selle maa ühenduse tähtsusega alaks (4) Itaalia ametiasutuste poolt komisjonile esitatud loetelus (5) vastavalt direktiivile 92/43/EMÜ. Seetõttu leidis kaebuse esitaja, et projekti puhul oleks tulnud läbi viia täielik keskkonnamõju hindamine.

3. Pärast kaebuse esialgset hindamist saatis komisjon 28. aprillil 2003 Itaalia ametiasutustele kirja, milles palus teavet kahe eespool nimetatud direktiivi sätete kohaldamise kohta projekti suhtes.

4. Itaalia ametiasutuste 10. ja 14. novembri 2003. aasta vastuste ning nende ametiasutustega 25. juunil 2003. aastal toimunud kohtumisel kogutud teabe põhjal järeldas komisjon, et direktiive 85/337/EMÜ ja 92/43/EMÜ ei ole rikutud.

5. 10. augusti 2004. aasta kirjas teavitas komisjon kaebuse esitajat oma eespool esitatud järeldusest ja teatas, et tema talitused kavatsevad juhtumi lõpetada. Ajavahemikul 31. augustist 2004 kuni 25. märtsini 2005 saatis kaebuse esitaja komisjonile arvukalt kirju ja e-kirju (kokku 22)(6), et tema juhtum uuesti läbi vaadataks. Seetõttu peatas komisjon menetluse lõpetamise otsuse, et hinnata kaebuse esitaja väiteid.

6. ja 7. mail 2005 saatis kaebuse esitaja keskkonna peadirektoraadi tolleaegsele peadirektorile pr Dayle kirja, milles nõudis kaebuse esitaja toimiku 2002/4946 täielikku läbivaatamist. Komisjoni talitused vastasid 25. mai ja 10. juuni 2005. aasta kirjadega, rõhutades, et esitatud teave ei sisaldanud uusi elemente, mis võimaldaksid tuvastada ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide võimalikku rikkumist. Kaebuse esitaja saatis komisjonile täiendava kirja 1., 2., 22., 24. ja 25. juunil 2005. Komisjoni talitused vastasid 1. juuli 2005. aasta kirjaga, märkides, et uute asjaolude puudumisel ei tuvastatud ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide võimalikku rikkumist.

7. 5. juulil 2005 lõpetas komisjon juhtumi 2002/4946 ja 11. juulil 2005 teavitas ta sellest kaebuse esitajat.

8. Kaebuse esitaja ei nõustunud taas komisjoni järeldusega. Selle tulemusena toimus komisjoni ja kaebuse esitaja vahel ulatuslik kirjavahetus.

9. oktoobri 2005. aasta kirjas (7) teatas komisjon kaebuse esitajale, et vastavalt komisjoni hea haldustava eeskirjale üldsusega suhtlemise kohta (8) ei vasta tema talitused enam korduvatele, kuritahtlikele ja/või mõttetutele kirjadele. Kaebuse esitaja kirjutas täiendavaid kirju, millele komisjon vastas 17. novembril 2005.

Taotluse sisu

10. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

1. Komisjoni otsus lõpetada kaebuse 2002/4946 menetlemine oli põhjendamatu ja põhines vastuolulistel põhjendustel;
2. Komisjon ei vastanud tema 7. mai 2005. aasta kirjale;
3. Komisjoni 14. oktoobri 2005. aasta otsus mitte vastata enam tema kirjadele, tuginedes komisjoni hea haldustava eeskirja artiklile 4, oli sobimatu ja põhjendamatu; ja
4. Komisjon ei ole järginud Euroopa hea haldustava eeskirja (9) artikleid 8, 9, 10, 12, 14, 15 ja 18.

Nõue

11. Ombudsman algatas 19. juunil 2006 uurimise kaebuse esitaja eespool esitatud väidete kohta.

12. septembril 2006 saatis komisjon oma arvamuse kaebuse esitaja väidete kohta. Komisjoni esitatud arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada oma märkused, mille ta esitas 17. novembril 2006.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide, et komisjoni otsus lõpetada kaebuse nr 2002/4946 menetlemine oli põhjendamatu ja põhines vastuolulistel põhjendustel Ombudsmanile esitatud

argumendid

13. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni otsus lõpetada tema kaebus nr 2002/4946 Itaalia ametiasutuste vastu oli põhjendamatu ja põhines vastuolulistel põhjendustel.

14. Kaebuse esitaja arvates eksis komisjon, kui nõustus Itaalia ametiasutuste otsusega, et projekti puhul ei olnud eelnevat keskkonnamõju hindamist vaja. Komisjon ei oleks tohtinud usaldada Itaalia ametiasutustelt saadud ebaõiget teavet, st „Relazione tecnico agronomica di ripristino ambientale del sedime dell'impianto di trattamento reflui di Stintino”(Relazione aruanne), sest tegemist oli võltsinguga. Vastupidi, komisjon oleks pidanud nõuetekohaselt arvesse võtma kaebuse esitaja esitatud teavet (Analisi ambientale di un complesso forestale interessato dalla realizzazione di un sistema integrato di raccolta collettamento e depurazione del abitato e degli insediamenti turistici, affinamento, regolazione idraulica e redistribuzione delle acque usate- scarico degli esuberi da parte del Comune di Stintino - "Dr B eksperdiarvamus"). Samuti ei viinud komisjon läbi oma kohapealset kontrolli, tuginedes selle asemel Itaalia ametiasutuste tehtud kontrolli tulemustele.

15. Komisjon leidis, et Itaalia ametiasutuste tehtud hindamine oli kooskõlas asjakohase ühenduse õigusega, ning selgitas seda üksikasjalikult oma arvukates teatistes kaebuse esitajale (eelkõige oma 19. aprilli 2005. aasta otsuses kaebuse esitaja juhtumi lõpetamise kohta). Komisjon nõustus Itaalia ametiasutuste järeldusega, et projektil ei olnud negatiivset keskkonnamõju, tuginedes i) projekti kohapealse kontrolli tulemustele ja ii) mitmele nende ametiasutuste esitatud dokumendile, sealhulgas eespool nimetatud Relazione aruandele. Komisjon rõhutas, et dr B eksperdiarvamus ei olnud vormiliselt kehtiv, sest see ei sisaldanud kuupäeva ega ametlikku pitserit.

Ombudsmani hinnang

16. Ombudsman mõistab poolte seisukohti järgmiselt: Komisjon põhjendas oma otsust kaebuse esitaja juhtum lõpetada sellega, et Itaalia ametiasutused olid nõuetekohaselt kasutanud oma kaalutlusõigust, kui nad otsustasid projekti keskkonnamõju hindamist mitte läbi viia. Itaalia ametiasutused esitasid komisjonile oma otsuse toetuseks dokumendid.

17. Kaebuse esitaja ei nõustunud komisjoni järeldusega. Esiteks leidis ta, et Itaalia ametiasutused ei järginud ühenduse õigust, kuna dr B eksperdiarvamus tõestas, et projektil oli tegelikult negatiivne keskkonnamõju. Ta väitis, et Itaalia ametiasutused oleksid seetõttu pidanud läbi viima täieliku keskkonnamõju hindamise. Teiseks asus ta seisukohale, et Itaalia ametiasutuste selgitused ja dokumendid, sealhulgas kohapealse kontrolli tulemused, ei olnud õiged. Komisjon ei täitnud Itaalia ametiasutuste esitatud tõendite hindamisel piisavalt oma hoolsuskohustust ega võtnud arvesse teavet, mille ta ise esitas.

18. Seoses kaebuse esitaja esimese seisukohaga tuletab ombudsman meelde, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 on tal võimalik vastu võtta ja uurida kaebusi haldusomavoli kohta Euroopa Ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Ühegi teise asutuse tegevuse peale ei saa talle kaebust esitada. Seega ei ole ombudsmani ülesanne uurida, kas Itaalia ametiasutused kohaldasid siseriiklikku või Euroopa õigust õigesti. Ombudsmani hinnangu eesmärk on teha kindlaks, kas komisjon toimis õigesti, kui ta järeldas, et Itaalia ametiasutuste käitumine oli kooskõlas kohaldatavate keskkonnamõju hindamise eeskirjadega.

19. Seoses kaebuse esitaja teise seisukohaga, st tema argumentidega komisjoni hoolsuskohustuse kohta, juhib ombudsman kõigepealt tähelepanu sellele, et keskkonnamõju hindamise menetluse, nagu on nõutud keskkonnamõju hindamise direktiivides, peaksid läbi viima riiklikud ametiasutused (10). Lisaks on siseriiklikel ametiasutustel direktiivi 97/11/EÜ (millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ)(11) II lisas loetletud klassidesse kuuluvate projektide puhul kõnealuse direktiivi III lisas sätestatud kriteeriumide alusel õigus otsustada, kas keskkonnamõju hindamine on vajalik või mitte. Direktiivi 92/43/EMÜ (12) artikli 6 lõikes 3 on sätestatud:

„Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ja lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ning teevad seda vajaduse korral pärast üldsuse arvamuse saamist.”(rõhuasetus lisatud)

20. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon ei oleks tohtinud usaldada kontrolle ega riiklike ametiasutuste tehtud ja talle esitatud järeldusi. Sellega seoses tuletab ombudsman meelde ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele EÜ asutamislepingu artikli 10 lõikega 2 pandud vastastikuse lojaalse koostöö kohustust. Ühenduse kohtud on sellele põhimõttele tuginenud EÜ asutamislepingu artikli 226 kohastes rikkumismenetlustes (13). Mõlemas artiklis on sätestatud, et liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist.

21. Eespool nimetatud põhimõtet silmas pidades on mõistlik järeldada, et komisjon võis i) õiguspäraselt järeldada, et Itaalia ametiasutused järgisid projekti võimaliku keskkonnamõju kohapealsel kontrollimisel kohaldatavaid keskkonnakaitsealaseid õigusnorme, ja ii) õiguspäraselt eeldada, et Itaalia ametiasutused andsid talle usaldusväärset teavet asjakohaste ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamise kohta projekti suhtes.

22. Kättesaadavate tõendite põhjal näib, et komisjon vaatas Itaalia ametiasutuste esitatud selgitused ja tõendavad dokumendid hoolikalt läbi. Isegi kui Relazione aruande autentsus oli teataval määral vaieldav, sest kaebuse esitaja arvates oli see võltsitud, juhtis komisjon õigustatult tähelepanu sellele, et seni, kuni Itaalia pädevad haldus- ja õigusasutused ei tõenda vastupidist, on see dokument komisjoni hinnangu jaoks endiselt asjakohane.

23. Lisaks näib, et komisjon ei uurinud mitte ainult Itaalia ametiasutuste esitatud dokumente (sealhulgas eespool nimetatud Relazione aruannet) ja nendega 25. juunil 2003 toimunud kohtumisel kogutud teavet, vaid ka kaebuse esitaja esitatud konkreetset dokumenti (Dr B eksperdiarvamus), kuigi sellel puudus ametlik staatus, sest komisjoni sõnul ei olnud sellel kuupäeva ega ametlikku pitserit. Oma 19. aprilli 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale viitas komisjon mitmel korral dr B eksperdiarvamuses esitatud andmetele ja argumentidele ning võttis nende suhtes seisukoha (14).

24. Lisaks ilmneb kaebuse esitaja ja keskkonna peadirektoraadi vahelisest kirjavahetusest, et viidates sõnaselgelt kaebuse esitaja esitatud väidetele (st „Teie väide väidetava saastuse kohta ei tugine ühelegi konkreetsele tõendile”)(15) võtsid komisjoni talitused nõuetekohaselt arvesse kogu tema esitatud teavet.

25. Oma 19. aprilli 2005. aasta kirjas teatas komisjon ka, et kaalub pärast kaebuse esitaja juhtumi lõpetamist uue rikkumismenetluse algatamise võimalust, kui ta peaks esitama uut ja asjakohast teavet.

26. Samuti väärib märkimist, et komisjon peatas juhtumi lõpetamise otsuse, et analüüsida kaebuse esitaja esitatud tõendeid. Ombudsman mõistab, et komisjon tegi seda seetõttu, et kui ta oleks leidnud piisavalt tõendeid Itaalia ametiasutuste teabe kahtluse alla seadmiseks, oleks ta seda teavet kontrollinud, viies läbi oma kohapealse kontrolli. Komisjon ei leidnud siiski selliseid asjaolusid ja väitis seetõttu põhjendatult, et Itaalia ametiasutused olid läbi viinud piisava kohapealse uurimise.

27. Eespool öeldut arvesse võttes on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja ei tõendanud, et i) komisjon ei täitnud oma hoolsuskohustust dokumentide ja selgituste uurimisel, mille põhjal ta otsustas juhtumi lõpetada, ning ii) usaldas ekslikult Itaalia ametiasutuste esitatud dokumente, selle asemel et pöörata nõuetekohast tähelepanu tema esitatud teabele ja dokumentidele.

28. Lisaks märgib ombudsman, et 19. aprilli 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale selgitas komisjon üksikasjalikult põhjusi, miks ta juhtumi lõpetas.

29. Direktiivi 85/337/EMÜ väidetava rikkumise kohta märkis komisjon, et vastavalt Relazione aruandele, mida Itaalia ametiasutused võtsid arvesse, kui nad otsustasid projekti keskkonnamõju hindamist mitte läbi viia, näib, et Itaalia ametiasutused võtsid arvesse kõnealuse direktiivi III lisas kehtestatud kriteeriume.

30. Seoses direktiivi 92/43/EMÜ (mida tuleb tõlgendada koostoimes direktiiviga 79/409/EMÜ)(16) väidetava rikkumisega viitas komisjon asjakohasele kohtupraktikale (17) ja tuletas meelde, et liikmesriikide poolt komisjonile edastatud loetelus esitatud ühenduse tähtsusega aladena määratlemise tingimustele vastavate alade ehitusprojektid ei nõua tingimata keskkonnamõju hindamist enne, kui komisjon on loetelu vastu võtnud. Vahepeal peavad liikmesriigid direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt siiski vastu võtma asjakohased meetmed, et kaitsta kavandatud loetellu kantud alasid. Komisjon selgitas selgelt, et Itaalia ametiasutused oleksid rikkunud direktiivi 93/43/EMÜ, kui nad ei oleks võtnud asjakohaseid meetmeid kõnealuse ala kaitsmiseks, kuid tegid seda.

31. Lõpuks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et Itaalia ametiasutused viisid läbi keskkonnamõju hindamise veel kahel loetellu kantud alal (ühenduse tähtsusega ala „ITB010043 Coste e Isolette nord ovest della Sardegna” ja „ITB010002 Stagno di Pilo e Stagno di Casaraccio”), kuigi nad ei olnud kohustatud seda tegema. Pärast nende kahe kaitseala hindamist jõudsid Itaalia ametiasutused järeldusele, et kõnealune projekt ei avaldaks olulist negatiivset mõju kõnealuste Natura 2000 alade terviklikkusele direktiivide 92/43/EMÜ ja 79/409/EMÜ sätete tähenduses.

32. Eespool öeldut silmas pidades on ombudsman seisukohal, et komisjon põhjendas oma 19. aprilli 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale piisavalt oma otsust kaebuse esitaja toimik sulgeda.

33. Lisaks täiendas komisjon oma arvamuses kaebuse kohta ammendavalt oma põhjendusi, korrates kaebuse esitaja artikli 226 kohase kaebuse menetlemise lõpetamise otsuse õiguslikke aluseid.

34. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon ei ole selle väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

B. Komisjoni väidetav suutmatus vastata kaebuse esitaja 7. mai 2005. aasta kirjale Ombudsmanile esitatud

argumendid

35. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud tema 7. mai 2005. aasta kirjale.

36. Komisjon märkis oma arvamuses, et kuna 7. mai 2005. aasta kiri oli sama, mis 5. mail 2005 keskkonna peadirektoraadile saadetud kiri, millele saadeti vastus 25. mail 2005, vastas komisjon sellele kirjale. Igal juhul palus komisjon 8. septembri 2005. aasta kirjas kaebuse esitajalt vabandust, et ta ei vastanud ametlikult tema 7. mai 2005. aasta kirjale.

Ombudsmani hinnang

37. Ombudsman uuris kõnealust kirjavahetust, mille olid talle esitanud kaebuse esitaja ja komisjon.

38. Oma 5. mai 2005. aasta kirjas keskkonna peadirektoraadile kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et Itaalia ametiasutused on rikkunud ühenduse keskkonnaõigust.

Oma 7. mai 2005. aasta kirjas (18) taotles kaebuse esitaja kogu toimiku 2002/4946 läbivaatamist.

Komisjon märkis oma 25. mai 2005. aasta vastuses, et esitatud teave ei sisaldanud uusi asjaolusid, mis võimaldaksid komisjonil tuvastada ühenduse keskkonnaõiguse võimalikku rikkumist.

39 Ombudsmani arvates ei tundu seega ebamõistlik arvata, et kaebuse esitaja kaks kirja puudutasid sisuliselt sama küsimust. Seetõttu nõustub ombudsman komisjoni seisukohaga, et tema 25. mai 2005. aasta vastust võib käsitada viitena kaebuse esitaja 5. mai 2005. aasta ja 7. mai 2005. aasta kirjade sisule.

40. Lisaks vabandas komisjon kaebuse esitaja ees, et ta ei vastanud ametlikult tema 7. mai 2005. aasta kirjale.

41. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väite edasiseks uurimiseks ei ole alust.

C. Väide, mis on seotud komisjoni 8. oktoobri 2005. aasta otsusega mitte enam vastata kaebuse esitaja kirjadele, tuginedes ombudsmanile

esitatud komisjoni hea haldustava eeskirja artiklile 4

42. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni 14. oktoobri 2005. aasta otsus (st komisjoni selle kuupäeva kiri) mitte enam vastata tema kirjadele, tuginedes komisjoni hea halduse tava eeskirja artiklile 4, oli sobimatu ja põhjendamatu.

43 Komisjon märkis oma arvamuses, et keskkonna peadirektoraadi otsus lõpetada korduv, kuritahtlik või mõttetu kirjavahetus kaebuse esitajaga tehti komisjoni hea haldustava eeskirja alusel, kuna kaebuse esitaja poolt pidevalt keskkonna peadirektoraadile (nii selle talitustele kui ka peadirektorile), volinik Dimasele ja president Barrosole saadetud kirjad olid korduvad ja mõttetud. Sellega seoses märkis komisjon, et „tal on kohustus maksumaksja raha otstarbekalt kasutada”.

Ombudsmani hinnang

44. Komisjoni hea haldustava eeskirja artiklis 4 on sätestatud:

„Vastus komisjonile adresseeritud kirjale saadetakse viieteistkümne tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus (…) kirja kätte sai.

Kui vastust ei saa saata eespool nimetatud tähtaja jooksul ja kõigil juhtudel, kui vastus nõuab muud tööd, näiteks talitustevahelist konsulteerimist või tõlkimist, peaks vastutav töötaja saatma vahevastuse, märkides kuupäeva, milleks adressaat võib eeldada vastuse saatmist, võttes arvesse selle lisatöö suhtelist kiireloomulisust ja keerukust (…).

Neid eeskirju ei kohaldata kirjavahetuse suhtes, mida võib põhjendatult pidada sobimatuks näiteks seetõttu, et see on korduv, kuritahtlik ja/või mõttetu. Seejärel jätab komisjon endale õiguse selline kirjavahetus lõpetada.”(rõhuasetus lisatud)

45. Ombudsman nõustub, et komisjonil on tõepoolest kohustus kasutada talle haldusülesannete täitmiseks eraldatud vahendeid ja kasutada oma inimressursse tõhusalt. See ei tohiks siiski takistada tal nõuetekohaselt käsitleda kodanike kirjavahetust kooskõlas hea halduse põhimõtetega, mis on sätestatud tema enda tegevusjuhendis ja Euroopa hea halduse tava eeskirjas.

46. Tekib siiski küsimus, kas komisjoni otsus käesoleval juhul kaebuse esitaja korduvale ja kuritahtlikule kirjavahetusele enam mitte vastata oli vastuvõetav ja õige tema suhetes Euroopa kodanikega. Ombudsman on üldiselt seisukohal, et kui komisjon teataks kirjavahetuse autorile, et ta peab seda korduvaks, ei saadaks ta täiendavaid vastuseid, kui ei esitata uusi andmeid. Nii tõendaks komisjon, et ta ei liigita kirjavahetust automaatselt korduvaks, näiteks autori kriteeriumi alusel, vaid alles pärast seda, kui ta on uurinud selle sisu, et kontrollida, kas esineb uusi asjaolusid.

47. Käesoleval juhul kättesaadavate tõendite põhjal on ilmne, et kaebuse esitaja oli saatnud komisjonile sama küsimuse kohta märkimisväärsel hulgal kirju ja e-kirju. Kokkuvõttes väitsid nad kõik, et komisjoni otsus rikkumismenetlus lõpetada oli vale. Komisjon vastas kaebuse esitaja samadele muredele mitmel korral.

48. Oma 14. oktoobri 2005. aasta kirjas, mille koopia esitas komisjon oma arvamuses kaebuse kohta, teatas komisjon kaebuse esitajale, et vastavalt hea haldustava eeskirjale ei vasta tema talitused enam korduvatele, kuritahtlikele ja/või mõttetutele kirjadele, ning teatas, et kohaldab seda eeskirja sätet, „kui ei esitata uusi asjaolusid”.(19)

49. Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades näib, et komisjoni seisukoht, mida ta väljendas eespool nimetatud 14. oktoobri 200. aasta kirjas, on kooskõlas tema enda eeskirjadega ja põhineb seega usaldusväärsetel põhjendustel.

50. Ombudsman märgib ka, et pärast 14. oktoobri 2005. aasta kirja vastas komisjon 17. novembril 2005 kaebuse esitaja 17., 21. ja 25. oktoobri 2005. aasta kirjadele. Selles kirjas tuletas komisjon meelde, et vastavalt hea haldustava eeskirjale ei võta ta järelmeetmeid edasise kirjavahetuse suhtes, mida võib selle korduva, kahjustava või põhjendamatu laadi tõttu põhjendatult pidada kuritarvituslikuks. Lisaks märkis ta, et kui ta saab uut teavet, mis õigustab samal teemal uurimise algatamist, algatatakse juhtum uuesti ja seda uuritakse uuesti.

51 Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon ei ole selle väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

D. Ombudsmanile

esitatud Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklite 8, 9, 10, 12, 14, 15 ja 18 väidetav rikkumine komisjoni poolt

52. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei järginud artiklit 8 (erapooletus ja sõltumatus); artikkel 9 (objektiivsus); artikkel 10 (Õiguspärased ootused, järjepidevus ja nõuanded); artikkel 12 (viisakus); artikkel 14 (vastuvõtuteatis ja pädeva ametniku nimi); Euroopa hea halduse tava eeskirja artikkel 15 (institutsiooni pädevale teenistusele üleandmise kohustus) ja artikkel 18 (otsuste põhjendamise kohustus).

53. Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja viide sellele, et komisjon ei järginud Euroopa hea halduse tava eeskirja mitut artiklit, ei ole põhjendatud.

54. Oma märkustes selgitas kaebuse esitaja oma väidet, märkides, et asjaolu, et keskkonna peadirektoraat ei edastanud siseturu peadirektoraadile dokumente, mis olid seotud tema 4. detsembri 2002. aasta teise kaebusega komisjonile, oli selge tõend asjaomaste ametnike sobimatu käitumise kohta, kes rikkusid komisjoni hea halduse tava eeskirja, rikkudes seeläbi organisatsiooni põhireegleid.

Ombudsmani hinnang

55. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei viidanud konkreetselt sellele, kuidas komisjon rikkus käitumisjuhendi iga artiklit, millele ta viitas, välja arvatud asjaolu, et keskkonna peadirektoraat ei edastanud asjaomaseid dokumente siseturu peadirektoraadile (st ta viitas Euroopa hea haldustava eeskirja (20) artiklile 15).

56. Seetõttu hindab ombudsman ainult seda küsimust.

57. Kogutud tõendite põhjal ilmneb, et kaebuse esitaja esitas 4. ja 15. detsembri 2002. aasta kirjadega komisjonile artikli 226 alusel teise kaebuse riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide ebaõige kohaldamise kohta. See uus kaebus oli aga seotud tema (esimese) kaebusega komisjonile, millele käesolevas otsuses viidatakse.

märtsil 2003 registreeris siseturu peadirektoraat kaebuse esitaja teise kaebuse viitenumbriga 2003/4372.

aprillil 2003 palus siseturu peadirektoraat keskkonna peadirektoraadil edastada talle koopiad dokumentidest, mille kaebuse esitaja saatis seoses oma esimese kaebusega (viitenumber 2002/4946), ning kogu muu asjakohane teave tema juhtumi kohta. Keskkonna peadirektoraat edastas need dokumendid 14. aprilli 2003. aasta kirjaga siseturu peadirektoraadile.

58. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väide, et komisjon rikkus Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklit 15, ei ole põhjendatud ning seetõttu ei tuvasta ta ka selle väitega seoses haldusomavoli.

E. Järeldused

Selle kaebuse uurimise põhjal järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja esimese, kolmanda ja neljanda väite puhul ei ole Euroopa Komisjon haldusomavoli toime pannud. Mis puudutab kaebuse esitaja teist väidet, siis puudub alus edasisteks uurimisteks.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise. Kaebuse esitajat ja Euroopa Komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 20. november 2008

---

(1) EÜ asutamislepingu artikkel 226 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjon leiab, et liikmesriik ei ole täitnud käesolevast lepingust tulenevat kohustust, esitab ta selle kohta põhjendatud arvamuse, olles andnud asjaomasele riigile võimaluse esitada oma märkused.

Kui asjassepuutuv riik ei järgi arvamust komisjoni määratud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse.”

(2) Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248).

(3) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102).

(4) Direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt on „ühenduse tähtsusega ala“ „ala, mis biogeograafilises piirkonnas või biogeograafilistes piirkondades, kuhu ala kuulub, aitab märkimisväärselt kaasa I lisas nimetatud loodusliku elupaigatüübi või II lisas nimetatud liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisele või taastamisele ning võib märkimisväärselt kaasa aidata ka artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ja/või aitab märkimisväärselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele asjaomases biogeograafilises piirkonnas või asjaomastes biogeograafilistes piirkondades.

Laia levilaga loomaliikide puhul peavad ühenduse tähtsusega alad vastama selliste liikide looduslikul levilal asuvatele kohtadele, kus esinevad nende eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tegurid.”

(5) Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusliku teabe alusel alade loetelu, märkides, milliseid I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. (...)”

(6) Kaebuse esitaja saatis e-kirjad 31. augustil, 20. septembril, 19. novembril, 3., 7., 18. ja 20. detsembril 2004 ning 10., 16., 17. jaanuaril ja 1. märtsil 2005. Ta saatis kirjad (posti, faksi ja e-posti teel) 27. ja 29. augustil, 1. septembril, 19. novembril, 3., 6. ja 20. detsembril 2004, samuti 8. ja 16. jaanuaril ning 1. ja 25. märtsil 2005.

(7) Oma arvamuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja nimetas oma 14. oktoobri 2005. aasta kirja ombudsmanile esitatud kaebuses ekslikult „komisjoni 8. oktoobri 2005. aasta otsuseks”. Seetõttu kasutatakse käesolevas otsuses käesolevale kirjale viitamisel kogu kuupäeva 14. oktoober 2005.

(8) Komisjoni hea haldustava eeskiri üldsusega suhtlemiseks on kättesaadav järgmisel aadressil: http://ec.europa.eu/civil_society/code/index_en.htm.

(9) Euroopa hea haldustava eeskiri on kättesaadav järgmisel aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/code/en/default.htm.

(10) Ombudsman märgib, et direktiivi 85/337/EMÜ viienda põhjenduse kohaselt on selle direktiivi eesmärk kehtestada keskkonnamõju hindamise üldpõhimõtted, et täiendada ja koordineerida tõenäoliselt keskkonda mõjutavate riiklike ja eraprojektide teostusloa andmise korda.

Direktiivi 85/337/EMÜ artikli 1 lõikes 2 on "teostusluba" määratletud kui pädeva asutuse või pädevate asutuste otsus, mis annab arendajale õiguse projekti teostamiseks.

Direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab: „Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivaid projekte. Need projektid on määratletud artiklis 4.”

(11) Nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiv 97/11/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 1997, L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 248). Käesoleva direktiivi artikli 4 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„Artikkel 4

2. Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, määravad liikmesriigid II lisas loetletud projektide puhul kindlaks:

a) juhtumipõhine uurimine või

b) liikmesriigi kehtestatud künnised või kriteeriumid

kas projekti hinnatakse vastavalt artiklitele 5–10.

Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada mõlemat punktides a ja b osutatud menetlust.

3. Lõike 2 kohaldamisel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või kriteeriume kehtestades võetakse arvesse III lisas sätestatud asjakohaseid valikukriteeriume. „(rõhuasetus lisatud)

(12) Vt joonealune märkus 3.

(13) Vt 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-10/00: komisjon vs.

(14) Näiteks:

a) "[Dr. B ekspertarvamus] ei ole tingimata vastuolus "Relazione'iga", kuna see viitab sundvõõrandamisele kuuluvale maa-alale, mitte projektitööga otseselt seotud maa-alale".

(Esialgses itaalia keeles on eespool nimetatud fragmendi sõnastus järgmine. "Tra le altre cose, almeno per quanto riguarda le superfici, essa non è necessariamente in contraddizione con la Relazione di ripristino in quanto si riferisce alla superficie oggetto di espropriazione e non a quella direttamente interessata da lavori".)

b) "Isegi kui me eeldame, et Dr. B ekspertiisi andmed on õiged, tuleb siiski öelda, et projekti mõju alale ei ole märkimisväärne ning seetõttu ei ole direktiivi 92/43/EMÜ rikutud ja kompensatsioonimeetmeid ei ole vaja võtta."

(Algses itaalia keeles on eespool nimetatud fragmendi sõnastus järgmine. „Tuttavia, il punto essenziale da chiarire è che, anche prendendo per validi i dati presenti nella „Perizia „ del dr. B., si deve concludere che l’incidenza dell’opera non è significativa per il sito e che, pertanto, non c’è violazione della direttiva 92/43/CEE e non c’è neanche necessità di adottare misure di compensazione”.)

(15) Algses itaalia keeles: „La Sua argomentazione tesa a dimostrare un possibile inquinamento non è supportata da nessun elemento concreto”.

(16) Nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT 1979, L 103, lk 1-18; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98).

(17) Vt kohtuasi C-374/98: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2000, lk I-10799, punktid 25 ja 26): „Samuti tuleks märkida, et loodusliku linnustiku kaitse seisukohast väga oluliste alade loetelu, mida tuntakse sagedamini lühendi IBA (Euroopa Ühenduse tähtsate linnualade loetelu) all, hõlmab kõnealust ala. Euroopa Kohus on leidnud, et kuigi see loetelu ei ole asjaomastele liikmesriikidele õiguslikult siduv, sisaldab see teaduslikke tõendeid, mis võimaldavad hinnata, kas liikmesriik on täitnud oma kohustuse klassifitseerida erikaitsealadena (erikaitsealad) kaitsealuste liikide kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad (Euroopa Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-3/96: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1998, lk I-3031, punktid 69 ja 70).

Linnudirektiivi artikli 4 üldisest ülesehitusest tuleneb, et kui teatav ala vastab erikaitsealaks klassifitseerimise kriteeriumidele, tuleb selle suhtes kohaldada erikaitsemeetmeid, mis tagavad eelkõige selle direktiivi I lisas nimetatud linnuliikide ellujäämise ja paljunemise.“

Vt eelkõige punktid 25 ja 26:

„Samuti tuleks märkida, et loodusliku linnustiku kaitse seisukohast väga tähtsate alade loetelu, mida tuntakse sagedamini lühendi IBA (Euroopa Ühenduse tähtsate linnualade loetelu) all, hõlmab kõnealust ala. Euroopa Kohus on sedastanud, et kuigi see loetelu ei ole asjaomastele liikmesriikidele õiguslikult siduv, sisaldab see teaduslikke tõendeid, mis võimaldavad hinnata, kas liikmesriik on täitnud oma kohustuse klassifitseerida erikaitsealadena kaitsealuste liikide kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad (14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-3/96: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1998, lk I-3031, punktid 69 ja 70).

Linnudirektiivi artikli 4 üldisest ülesehitusest tuleneb, et kui teatav ala vastab erikaitsealaks klassifitseerimise kriteeriumidele, tuleb selle suhtes kohaldada erikaitsemeetmeid, mis tagavad eelkõige selle direktiivi I lisas nimetatud linnuliikide ellujäämise ja paljunemise.”

(18) Keskkonna peadirektoraadi peadirektorile 7. mail 2005 saadetud kirjas kirjutas kaebuse esitaja järgmist (algne ingliskeelne versioon):

„Teavitan Teid Unity A2 anomaalsest „käitumisest”, viidates rikkumisele 2002/4946. Minu arvates võisid välised sekkumised anda ühtsusele võimaluse teha nõuetekohast tööd. Seetõttu palun ma Euroopa kodanikuna teil seotud toimik läbi vaadata.”

(19) Ombudsmani talituste tõlge originaalitaalia keelest:

„Le ricordo ancora una volta che ove la Commissione venisse in possesso di ulteriori informazioni e notizie suscettibili di giustificare l’apertura di una procedura avente il medesimo oggetto, il caso verrebbe riaperto e nuovamente istruito. Tuttavia, Le ricordo che, ai sensi del Codice di buona condotta amministrativa, la Commissione non darà seguito a ulteriore corrispondenza che possa ragionevolmente essere considera abusiva per il suo carattere ripetitivo, ingiurioso o infondato.

(20) Euroopa hea halduse tava eeskirja artikkel 15 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohustus anda institutsiooni pädevale teenistusele üle:

1. Kui institutsioonile adresseeritud kiri või kaebus adresseeritakse või edastatakse peadirektoraadile, direktoraadile või üksusele, kes ei ole pädev sellega tegelema, tagavad tema talitused, et toimik edastatakse viivitamata institutsiooni pädevale teenistusele.

2. Esialgu kirja või kaebuse saanud talitus teatab edastamisest autorile ning märgib selle ametniku nime ja telefoninumbri, kellele toimik edastati.

3. Ametnik teavitab üldsuse või organisatsiooni liiget dokumentides esinevatest vigadest või väljajätmistest ning annab võimaluse need parandada.“