Strasbourg, 20. juuni 2008

Lugupeetud juhataja!

14. detsembril 2007 teavitasin Teid, et olen otsustanud algatada omaalgatusliku uurimise Euroopa Komisjoni maksete õigeaegsuse kohta.

Komisjon edastas oma arvamuse 25. märtsil 2008.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Omaalgatusliku taotluse põhjused

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 195 volitatakse Euroopa Ombudsmani omal algatusel uurima võimalikke haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Omaalgatuslikus uurimises OI/5/99/(IJH)GG uuris ombudsman komisjoni hilinenud maksmist. Uurimine lõpetati 16. veebruaril 2001.

Uurimise lõpetamise otsuses jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon on astunud samme probleemi lahendamiseks, mis näis olevat rahuldav. Ta lisas siiski, et kaalub uue uurimise algatamist, kui tulevikus peaks selguma, et nendest meetmetest hoolimata tekitab komisjoni hilinenud maksmine jätkuvalt tõsiseid probleeme.

Seitse aastat hiljem ja võttes arvesse mitmeid juhtumeid, millega ombudsman on viimastel aastatel pidanud tegelema (vt näiteks tema otsuseid kaebuste 818/2005/PB, 3067/2005/(MHZ)MF ja 2692/2006/BB kohta), ilmnes ombudsmanile, et on võimalik algatada uus omaalgatuslik uurimine, et teha kindlaks, milliseid täiendavaid meetmeid on komisjon sellega seoses võtnud ja kas maksete õigeaegsusega seoses on endiselt probleeme, mis vajavad piisavat heastamist.

Eelkõige tuletas ombudsman meelde, et ta oli saanud kaks järjestikust kaebust Saksamaa kodanikult, kes töötab korrapäraselt komisjoni eksperdina (kaebused 1266/2005/MF ja 2569/2006/WP), mis mõlemad puudutasid komisjonipoolseid makseviivitusi. Oma otsuses kaebuse 2569/2006/WP kohta, mis võeti vastu 19. juulil 2007, märkis ombudsman, et ta peab asjakohaseks uurida hilinenud maksmise küsimust uuesti laiemal alusel, viies läbi uue omaalgatusliku uurimise. Ombudsman lisas, et see uurimine hõlmab komisjoni poolt maksete kiirendamiseks võetud meetmete tõhususe uurimist.

Eespool öeldut silmas pidades otsustas ombudsman algatada uue omaalgatusliku uurimise komisjoni maksete õigeaegsuse kohta.

Nõue

Omaalgatuslikus uurimises nõutud teave

Oma kirjas uurimise algatamise kohta palus ombudsman komisjonil teavitada teda meetmetest, mida ta on võtnud töövõtjatele ning toetuste ja toetuste saajatele maksete tegemisel esinevate viivituste põhjuste kindlakstegemiseks ja nendega tegelemiseks.

Ombudsman lisas, et sellega seoses oleks kõige kasulikum, kui komisjon esitaks ka statistilisi andmeid, mis võiksid illustreerida probleemi või komisjoni võetud parandusmeetmeid. Ta lisas, et ta oleks eriti huvitatud teabe saamisest makseviivituste arvu ja osakaalu kohta, tegelikult esinenud viivituste ulatuse kohta, asjaomaste summade kohta ja juhtumite kohta, kus viivist maksti hilinenud maksmise tõttu.

Ombudsman märkis, et oma arvamuses kaebuse 2569/2006/WP kohta viitas komisjon oma 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad)(1) (edaspidi "määrus 2342/2002") artiklile 106 kui viivise maksmise vaikemehhanismi kehtestamisele.

Selle artikli algses redaktsioonis oli sätestatud:

„Maksetähtajad ja viivis

1. Tasumisele kuuluvad summad makstakse neljakümne viie kalendripäeva jooksul alates kuupäevast, mil vastutava eelarvevahendite käsutaja volitatud talitus registreerib vastuvõetava maksetaotluse (...).

(...)

5. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade möödumisel võib võlausaldaja kahe kuu jooksul pärast hilinenud makse saamist nõuda viivist (...).”

Oma arvamuses kaebuse 2569/2006/WP kohta märkis komisjon, et seetõttu ei maksa ta automaatselt intressi, vaid ainult võlausaldaja taotlusel.

Seetõttu palus ombudsman komisjonil teda teavitada viivise maksmise praktilistest üksikasjadest. Ta lisas, et on eriti huvitatud sellest, kas võlausaldajatele tuletatakse konkreetselt meelde nende õigust nõuda viivist, kui makse hilineb.

Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et kasulik oleks teada ka seda, kui palju võlausaldajaid, kellel oleks õigus intressi nõuda, sellise nõude tegelikult esitab.

Lõpuks palus ombudsman komisjonil esitada talle oma seisukohad selle kohta, kas vajadus esitada intressinõue ja teha seda kahe kuu jooksul pärast hilinenud makse kättesaamist ei pruugi veenda teatavaid tema partnereid loobuma oma õiguste nõudmisest.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses, mille esitas ombudsmanile volinik Grybauskaité, tegi komisjon järgmised märkused:

Sissejuhatava märkusena tuleb meenutada, et maksete tähtajad on sätestatud määruses 2342/2002 ja erandkorras valdkondlikes määrustes.

Määruse nr 2342/2002 artikli 106 kohaselt tuleb maksed teha 45 kalendripäeva jooksul alates vastuvõetava maksetaotluse registreerimise kuupäevast või teenus- või tarnelepingutega seotud maksete puhul 30 kalendripäeva jooksul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Tavaliselt on komisjoni tüüplepingud kooskõlas määruses 2342/2002 sätestatud tähtaegadega.

Maksete puhul, mis lepingu, toetuslepingu või -otsuse kohaselt sõltuvad aruande või tõendi heakskiitmisest (vahe- ja/või lõppmaksed), algab tähtaeg siiski alles pärast kõnealuse aruande või tõendi heakskiitmist (2). Euroopa Arengufondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi suhtes kohaldatakse erieeskirja: maksed tuleb teha kahe kuu jooksul (3).

Komisjon on aastatel 2005–2007 parandanud maksete arvu ja väärtust, isegi kui keskmine viivitus ei ole märkimisväärselt vähenenud. Järgmises tabelis on esitatud kokkuvõte pärast tähtaegade möödumist tehtud maksete (edaspidi „hilinenud maksed”) praegusest olukorrast.

Tabel 1. hilinenud maksete arv ja väärtus; keskmine viivitus

	2005	2007
Hilinenud maksed arvus (4)	42.74%	22.57%
Hilinenud maksed väärtuses (5)	17.48%	11.52%
Keskmised viivitused (6)	49,13 päeva	47,98 päeva

Komisjon on täiesti teadlik vajadusest pidada kinni maksetähtaegadest. Komisjon on kindlaks teinud viivitusi põhjustavad põhjused, nagu tõendavate dokumentide, eelkõige mõnel juhul väliseksperte nõudvate tehniliste aruannete hindamise keerukus, raskused maksetaotluste finants- ja tegevuskontrollide tõhusa koordineerimise tagamisel ning maksete peatamise haldamine. Lisaks ei ole komisjonil võimalik prognoosida, millal maksetaotlused esitatakse, ning seega võib tal olla korraga mitu ja mõnikord konkureerivat prioriteeti.

Komisjon on astunud palju samme hilinenud maksete vältimiseks nii haldus- kui ka seadusandlikul tasandil.

Haldustasandil on maksete tähtaegadest kinnipidamine määratletud tulemusnäitajana, eelkõige peadirektoraatides, mis täidavad suurt osa EÜ eelarvest. Kehtestatud on sisemised järelevalvesüsteemid, millega nähakse ette korrapärane aruandlus hilinenud maksete ja/või taotletud maksete kohta. Maksetaotluste läbivaatamise kiirendamiseks on tehtud lihtsustamisalgatusi, nagu audititõendite laialdasem kasutamine, tulemuste või kululiikide parem määratlemine, et hõlbustada tehtavaid kontrolle. Korrapäraselt võetakse ka teadlikkuse suurendamise meetmeid ja vahetatakse parimaid tavasid. Nagu eespool esitatud statistikast nähtub, on neil meetmetel juba olnud positiivne mõju.

Õigusaktide tasandil on komisjon kehtestanud sätted selliste probleemide lahendamiseks 2006. aasta augustis ja 2007. aasta mais vastu võetud määruse (EÜ) nr 2342/2002 läbivaatamisel (7). Eelkõige tuleks esile tõsta järgmisi meetmeid:

• Võimalus kasutada aruande heakskiitmiseks ja sellega seotud makse tegemiseks ühtset tähtaega. See tava soodustab finants- ja tegevusaspektide paralleelset uurimist (8);
• kindlasummaliste maksete ja kindlamääraliste maksete kasutamise lihtsustamine, millega välditakse aeganõudvaid ja tülikaid standardmeetmete/-kulude kontrolle (9);
• kehtestada maksimaalne ajavahemik maksetaotluse vastuvõetavuse kontrollimiseks (10);
• Alates 1. jaanuarist 2008 on viivise maksmine automaatne ja põhimõtteliselt (11) ei sõltu see enam maksetaotluse esitamisest (12);
• Aruanne eelarvepädevatele institutsioonidele maksetähtaegadest kinnipidamise ja maksete peatamise aspektide haldamise kohta (13).

Nende meetmete tulemusi hinnatakse tulevastes aruannetes, mille komisjon peab eelarvepädevatele institutsioonidele ette valmistama.

Hilinenud maksete eest viivise maksmisega seoses on Euroopa Komisjon pidanud aastatel 2005–2007 tegelema piiratud arvu taotlustega.

Tabel 2. Viivisetaotluste arv ja viivise summa

	2005	2007
Taotluste arv	149, st 0,11%	136, st 0,16%
Makstud intressi summa	230 736,58 eurot	378 211,57 eurot

Viivise maksmist reguleerivad eeskirjad on selgelt sätestatud komisjoni kasutatavates tüüplepingutes ja toetuslepingutes. Toetusesaajad peaksid seega olema teadlikud oma õigusest nõuda viivist.

Intressi maksmise taotluste väga piiratud arv võib tähendada, et toetusesaajad ei ole pööranud piisavalt tähelepanu tingimustele, mis annavad neile õiguse intressi nõuda, või et nad ei nõua seda tahtlikult, eelkõige juhul, kui summa ei ole märkimisväärne või kui nad on esitanud tõendavad dokumendid hilinenult (14). Igal juhul, nagu eespool märgitud, makstakse alates 1. jaanuarist 2008 intressi põhimõtteliselt ilma eelneva taotluseta.

Kokkuvõttes leiab komisjon, et üldine olukord paraneb pidevalt, nagu näitavad statistilised andmed.

See positiivne suundumus peaks jätkuma ja paranema tänu komisjoni vastu võetud sihipäraste meetmete kohaldamisele. Komisjon usub, et uued kohustused, mis kohustavad teda hilinenud maksete eest automaatselt viivist maksma ja igal aastal Euroopa Parlamendile tähtaegadest kinnipidamise kohta aru andma, on vältimatult seotud tähtaegade haldamise läbipaistvuse, tõhususe ja aruandekohustuse suurendamisega. Samal ajal tugevdavad need ettevõtjate individuaalsete õiguste kaitset ning tugevdavad olemasolevat partnerlust komisjoni ja EÜ rahaliste vahendite saajate vahel.

Need kaks uut meedet on tugevaks stiimuliks ja annavad tõuke usaldusväärsemale finantsjuhtimisele. Need nõuavad komisjonilt pidevaid jõupingutusi, et pidevalt järgida kõrgeid tulemusstandardeid, hinnata oma vahendite tõhusust ja võtta asjakohaseid parandusmeetmeid õigeaegsete maksete tagamiseks. Komisjoni talitusi on täielikult teavitatud sellest uuest juhtimiskeskkonnast ja vajadusest saavutada õigeaegsete maksete osas paremaid tulemusi.

Eespool kirjeldatud arenguid silmas pidades on selge, et komisjon tegeleb otsustavalt nende probleemidega, mis muudab ta ettevõtjate jaoks üha atraktiivsemaks partneriks.

Otsus

1 Ombudsmani omaalgatuslik uurimine

1.1 Käesolev uurimine, mis käsitleb Euroopa Komisjoni maksete õigeaegsuse küsimust, järgneb varasemale uurimisele (OI/5/99/(IJH)GG), mis algatati 3. detsembril 1999 ja lõpetati 16. veebruaril 2001. Oma uurimise lõpetamise otsuses jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon oli astunud samme probleemi lahendamiseks, mis näis olevat rahuldav. Ta lisas siiski, et kaalub uue uurimise algatamist, kui tulevikus peaks selguma, et nendest meetmetest hoolimata tekitab komisjoni hilinenud maksmine jätkuvalt tõsiseid probleeme. Seitse aastat hiljem ja võttes arvesse mitmeid juhtumeid, millega ombudsman on viimastel aastatel pidanud tegelema, ilmnes ombudsmanile, et on võimalik algatada uus omaalgatuslik uurimine, et teha kindlaks, milliseid täiendavaid meetmeid on komisjon sellega seoses võtnud ja kas endiselt esineb probleeme seoses maksete õigeaegsusega, mis vajab asjakohast õiguskaitset. Seetõttu algatas ombudsman 14. detsembril 2007 käesoleva uurimise.

1.2 25. märtsil 2008 esitatud arvamuses esitas komisjon üksikasjaliku ülevaate olukorrast ja selles valdkonnas võetud meetmetest.

1.3 Ombudsman märgib, et komisjoni esitatud teabest nähtub, et maksete hilinemine on jätkuvalt tõsine probleem. Selle teabe kohaselt esines 2007. aastal viivitusi, mis hõlmasid 22,57 % kõigist komisjoni tehtud maksetest. See tähendab, et viivitusi esines rohkem kui ühel juhul viiest. Arvesse tuleks võtta ka seda, et keskmine viivitus oli 47,98 päeva. Lisaks märgib ombudsman, et 2007. aasta arvandmed näitavad, et kuigi esinenud viivitused puudutasid 22,57 % kõigist maksetest, moodustasid need maksed ainult 11,52% maksete koguväärtusest. Seega näib, et viivitused on eriline probleem maksete puhul, mis hõlmavad väikeseid või suhteliselt piiratud summasid. Arvestades, et tundub õiglane eeldada, et üksikisikute või väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate maksenõuded kuuluvad tavaliselt sellesse kategooriasse, näib makseviivitus olevat eriti oluline just nende isikute jaoks, kes vajavad kõige enam kaitset makseviivitustest tulenevate negatiivsete tulemuste eest.

1.4 Ombudsman on seisukohal, et praegune olukord on seega selgelt vastuvõetamatu ning seda tuleb märkimisväärselt ja kiiresti parandada.

1.5 Ombudsmanil on siiski hea meel märkida, et komisjon näib olevat mõistnud olukorra tõsidust ja et probleemiga võitlemiseks on võetud meetmeid. Ta leiab, et meetmed, millele komisjon on selles kontekstis viidanud nii haldus- kui ka seadusandlikul tasandil, on selgelt kasulikud ja toovad tõenäoliselt kaasa olukorra paranemise.

1.6 Haldusmeetmete osas on ombudsman seisukohal, et komisjoni otsus käsitleda maksete tähtaegadest kinnipidamist näitajana oma töötajate tulemuslikkuse hindamisel on selles kontekstis eriti asjakohane.

1.7 Õiguslike meetmete osas tuleb eriti rõhutada komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad)(15) (edaspidi "määrus 2342/2002") artikli 106 lõike 5 muutmist. Selle sätte muudetud versiooni kohaselt makstakse alates 1. jaanuarist 2008 maksete hilinemise korral automaatselt viivist, mille arvutamisel võetakse aluseks ajavahemik „alates maksetähtaja möödumisele järgnevast kalendripäevast kuni maksepäevani”. Ombudsman tervitab seda muudatust. Tema arvates annab see samm, mis liigub selgelt õiges suunas, asjaomastele teenistustele tõenäoliselt täiendava tugeva stiimuli maksetega viivitamise vältimiseks.

1.8 Ombudsman märgib, et nagu komisjon oma arvamuses rõhutas, näitavad olemasolevad arvud, et olukord on juba paranenud. Kui 2005. aastal hilines 42,74 % kõigist komisjoni tehtud maksetest, siis 2007. aastal oli see näitaja peaaegu poole võrra vähenenud (22,57 %, vt eespool). Märkimisväärset, kuigi palju piiratumat paranemist võib täheldada ka hilinenud maksete koguväärtuse osas protsentides, mis vähenes rohkem kui kolmandiku võrra (17,48 %-lt maksete kogusummast 2005. aastal 11,52%-le 2007. aastal). Siiski tuleks rõhutada, et seni toimunud paranemine on selgelt suhteline. Ombudsman on väga üllatunud ja üldse mitte rahul, kui kuuleb, et 2005. aastal, st mitu aastat pärast tema esimest hilinenud maksmise probleemi uurimist, põhjustasid peaaegu pooled komisjoni tehtud maksed jätkuvalt viivitusi. Samuti tuleb märkida, et kuigi aastatel 2005–2007 tehti ilmseid edusamme seoses asjaomaste maksete arvu ja väärtusega, ei ole viivituste keskmise kestuse osas märgata mingit paranemist. Eelkõige ja nagu eespool märgitud (vt punkt 1.3), ei võimalda komisjoni esitatud arvud järeldada, et seni saavutatud edusammud on toonud piisavalt kasu neile isikutele, kes vajavad kõige rohkem kaitset maksete hilinemisest tuleneva negatiivse mõju eest.

1.9 Arvestades siiski, et paljud komisjoni poolt selles kontekstis vastu võetud meetmed, eelkõige need, mis tõid kaasa määruse 2342/2002 muutmise, näivad olevat suhteliselt hiljutised, leiab ombudsman, et on liiga vara hinnata nende mõju olukorrale. Ombudsmani arvates on seega parim viis käesoleva uurimise lõpetamiseks ja uue omaalgatusliku uurimise algatamiseks 2009. aasta alguses, kui on olemas andmed komisjoni tegevuse kohta 2008. aastal. Nende arvude põhjal saab ombudsman seejärel otsustada, kas komisjon on võtnud kõik asjakohased meetmed makseviivituste vastu võitlemiseks või on vaja võtta täiendavaid meetmeid.

1.10 Võib olla kasulik märkida, et läbivaatamisel võetakse arvesse ka määruse (EÜ) nr 2342/2002 artikli 106 lõike 5 läbivaatamise mõju. Sellega seoses tuleks märkida, et kõnealuse sätte teises lõigus on sätestatud, et intressi ei maksta automaatselt, „kui vastavalt esimese lõigu sätetele arvutatud intress on kuni 200 eurot”. Sellistel juhtudel makstakse võlausaldajale intressi „ainult kahe kuu jooksul pärast hilinenud makse saamist esitatud nõude alusel”. Sellistel juhtudel ei ole läbivaatamine seega muudatusi kaasa toonud. Tundub õiglane eeldada, et kodanike või väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate maksenõuded kuuluvad tavaliselt sellesse kategooriasse (16). Käesoleva uurimise algatamise kirjas palus ombudsman komisjonil esitada oma seisukohad selle kohta, kas vajadus esitada intressinõue ja teha seda kahe kuu jooksul pärast hilinenud makse kättesaamist ei pruugi veenda teatavaid tema partnereid loobuma oma õiguste nõudmisest. Komisjon ei ole sellele küsimusele täpset vastust andnud. Kõnealune küsimus on seega osa uuest omaalgatuslikust uurimisest, mis algatatakse 2009. aasta alguses. Ombudsmani arvates ei saa välistada, et hilinenud maksete negatiivsete mõjude põhjalik käsitlemine, eelkõige kodanike ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul, võib muuta vajalikuks määruse 2342/2002 artikli 106 lõikes 5 ette nähtud künnise läbivaatamise.

2 Kokkuvõte

2.1 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et käesolev uurimine tuleks lõpetada.

2.2 Uus omaalgatuslik uurimine algatatakse 2009. aasta alguses, kui avaldatakse andmed komisjoni tegevuse kohta 2008. aastal.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 2002, L 357, lk 1.

(2) Määruse 2342/2002 artikli 106 lõike 3 kohaselt ei tohi heakskiitmiseks lubatud aeg ületada a) 20 kalendripäeva lihtsate kaubatarnete ja teenuste osutamise lepingute puhul, b) 45 kalendripäeva muude lepingute ja toetuslepingute puhul ning c) 60 kalendripäeva lepingute ja toetuslepingute puhul, mis on seotud tehniliste teenuste või meetmetega, mida on eriti keeruline hinnata.

(3) Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (EÜT L 210, lk 25), artikkel 87.

(4) Väljendatakse protsendina kõigist maksetest.

(5) Väljendatakse protsendina kõigist maksetest.

(6) Viivituste netosumma.

(7) Määrust 2342/2002 on viimati muudetud 23. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 478/2007 (ELT L 111, lk 13).

(8) Määruse 2342/2002 (muudetud kujul) artikli 106 lõige 3.

(9) Määruse (EÜ) nr 2342/2002 (muudetud kujul) artikkel 181.

(10) Määruse 2342/2002 (muudetud kujul) artikli 106 lõige 1.

(11) Välja arvatud väikesed summad (kokku kuni 200 eurot).

(12) Määruse 2342/2002 (muudetud kujul) artikli 106 lõige 5.

(13) Määruse 2342/2002 (muudetud kujul) artikli 106 lõige 6.

(14) 2007. aastal maksti enam kui kolmandik intresside kogusummast kahele energiatarnijale.

(15) EÜT 2002, L 357, lk 1 (viimati muudetud 23. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 478/2007, ELT L 111, lk 13).

(16) Alates 1. juunist 2008 kohaldatavate intressimäärade alusel oleks artikli 106 lõikes 5 ette nähtud intressi arvutamise maksimaalne määr 11,19 %. Eeldusel, et konkreetse juhtumi puhul vastab viivitus 2007. aastal täheldatud keskmisele viivitusele (st 47,98 päeva), peaks võlausaldajal olema komisjoni vastu nõue, mis on märkimisväärselt suurem kui 10 000 eurot, et tal oleks õigus saada intressi rohkem kui 200 eurot.