Kompromissi tagakülg

1. Kaebuse esitaja töötab alates 16. juunist 2005 Euroopa Raudteeagentuuri (ERA) peaarvepidajana. Tal oli nelja-aastane leping ajutise teenistujana palgaastmel A5. Tema ametikoht oli otseselt seotud ERA tegevdirektoriga (edaspidi „tegevdirektor“).

2. Pärast kaebuse esitaja katseaega koostas ja allkirjastas tegevdirektor lõpliku hindamisaruande, mis oli positiivne. Pärast seda ei ole koostatud perioodilisi hindamisaruandeid.

3. Septembris 2006 viis Euroopa Komisjoni siseauditi talitus läbi ERA auditi. Auditi eesmärk oli veelgi parandada ERA tulemuslikkust. Auditiaruanne sisaldas 37 soovitust, mis hõlmasid mitmesuguseid küsimusi. Piiratud arv soovitusi esitati otse peaarvepidajale, st kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja arvates avaldas siseauditi talituse aruanne ERA-le tõsist mõju.

4. 2006. aasta septembris teatas tegevdirektor kaebuse esitajale suuliselt, et ta peab „viivitamata ametist vabastama”.

5. Tegevdirektor vestles 2006. aasta detsembris kahe kandidaadiga kaebuse esitaja ametikohale. Need kandidaadid keeldusid lõpuks tööpakkumist vastu võtmast. Samal ajal paluti kaebuse esitajal tagasi astuda, kuid ta keeldus seda tegemast. Kaebuse esitajad on seisukohal, et kuna ta keeldus ametist tagasi astumast, hirmutas tegevdirektor teda tema hilisemate tegudega.

6. Tegevdirektor otsustas 11. jaanuaril 2007 viia peaarvepidaja ametikoha direktoraadist üle haldusüksusesse.

7. Ümberkorraldamise raames korraldati 19. jaanuaril 2007 kaebuse esitaja ja ERA juhatuse kohtumine. Kohtumise ametlik päevakord oli arutada kaebuse esitaja assistendi tehtud tööd. Kaebuse esitaja arvates oli olemas ka varjatud tegevuskava. Koosolekul öeldi talle, et ainus lahendus on see, kui ta väljendab paberil oma valmisolekut kolida teise üksusesse. Lisaks rõhutas kaebuse esitaja, et üks juhatuse liige „kaotas oma enesekontrolli“ ja süüdistas teda avalikult ebapädevuses.

8. Tegevdirektor teatas 13. aprilli 2007. aasta kirjas kaebuse esitajale, et siseauditi talituse aruande põhjal otsustas ta võtta finantssektoris järgmised meetmed: i) võtta tööle uus peaarvepidaja „pärast seda, kui ametiülesandeid täitev isik lahkub” ja ii) viia kaebuse esitaja alates 1. oktoobrist 2007 üle eelarveametniku ametikohale üksuses „Evaluation économique”.

9. Kaebuse esitaja esitas 23. aprillil 2007 ERA-le artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse, milles ta viitas 19. jaanuari 2007. aasta koosolekule. Ta väitis, et ta oli moraalse ahistamise ohver ja et ta oli ERA administratiivsete puuduste patuoinas. Ombudsmanile 28. septembril 2007 esitatud kaebuse kuupäevaks ei olnud kaebuse esitaja ikka veel saanud ERA-lt vastust oma artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele.

10. 11. mail 2007 avaldati kaebuse esitaja peaarvepidaja ametikoht, kuigi ta ei olnud tagasi astunud.

11. 13. juulil 2007 esitas kaebuse esitaja ERA-le veel ühe artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse oma ametikoha avaldamise kohta. Ta ei saanud ka vastust.

Taotluse sisu

12. Kaebuse esitaja esitas oma kaebuses järgmised väited:

1. ERA kuritarvitas võimu sel määral, et kaebuse esitajat peeti ekslikult vastutavaks ERA toimimise eeskirjade eiramise eest, mis tuvastati siseauditi talituse auditiaruandes.
2. ERA soovis kohustada kaebuse esitajat tagasi astuma, mis kujutas endast tema arvates moraalset ahistamist.
3. ERA otsustas ekslikult avaldada kaebuse esitaja ametikoha ja võtta seejärel tööle teise peaarvepidaja.

Kaebuse esitaja esitas ka järgmised väited:

1. Talle tuleks pakkuda uut lepingut või lubada tal täita oma nelja-aastane leping peaarvepidajana (kuni 2009. aastani).
2. Teda tuleks edutada vastavalt standardmenetlustele.

13. Oma täiendavates märkustes viitas kaebuse esitaja mõnele tema hindamismenetlusega seotud probleemile.

14. Kuna neid küsimusi kaebuse esitaja algses kaebuses ei tõstatatud, jäävad need käesoleva uurimise ulatusest välja. Kaebuse esitaja võiks kaaluda nende väidete uuendamist pärast seda, kui ta on ammendanud personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud sisemised õiguskaitsevahendid. See nõue on kooskõlas ombudsmani põhikirja (1) artikli 2 lõikega 8.

Nõue

15. Ombudsman algatas esialgu uurimise kaebuse esitaja väidete i) ja ii) kohta, mida on kirjeldatud eespool punktis 12; veebruaril 2008 laiendas ta uurimist täiendavale väitele iii ning nõuetele i ja ii pärast seda, kui kaebuse esitaja oli talle teatanud, et ta on ammendanud personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud asjakohase apellatsioonimenetluse.

Seoses kaebuse esitaja väitega i palus ombudsman ERA-l üksikasjalikult selgitada põhjuseid, miks ta pidas kaebuse esitajat vastutavaks ERA toimimises tuvastatud rikkumiste eest.

16. ERA saatis oma arvamuse 26. veebruaril 2008.

17. Ombudsman edastas selle 5. märtsil 2008 kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi, mille ta saatis 5. mail 2008.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. ERA väidetav võimu kuritarvitamine
Ombudsmanile esitatud argumendid

18. Kaebuse esitaja väitis, et ERA kuritarvitas võimu, kuna kaebuse esitajat peeti ekslikult vastutavaks ERA toimimises toimunud rikkumiste eest, mis tuvastati siseauditi talituse auditiaruandes.

19. Kokkuvõttes eitas ERA oma arvamuses, et kaebuse esitajat peeti vastutavaks eeskirjade eiramise eest ERA tegevuses, isegi kui ta märkis, et 15. veebruari 2007. aasta auditiaruandes esitati tõendeid „tõsiste puuduste” kohta raamatupidamisarvestuse pidamises ja korraldamises kaebuse esitaja poolt, kes oli sel ajal ERA peaarvepidaja. Audiitorid leidsid näiteks, et põhilised raamatupidamisandmed puudusid, ja soovitasid sellega seoses viivitamata meetmeid võtta. Kuigi peaarvepidaja tegevus võis olla küsitav, ei olnud ERA oma edasises tegevuses võimu kuritarvitanud. Kaebuse esitajale anti võimalus jätkata oma ametikohal piiratud aja jooksul, et lõpetada jooksva aasta raamatupidamisarvestus, ning ta sai selleks asjakohast toetust.

20. ERA viitas sellega seoses ka teatavatele raskustele, millega kaebuse esitaja oli oma ülesannete täitmisel üldiselt kokku puutunud. Need hõlmasid suhtlemisraskusi ERA volitatud eelarvevahendite käsutajatega ning põhiliste sise-eeskirjade ja -menetluste järgimist. Eelkõige keeldus ta nimetamast aseraamatupidajat, kes muu hulgas tagaks järjepidevuse ja pakuks oma äraoleku ajal raamatupidamise osakonnas varutuge, kuigi tal paluti seda korduvalt teha ja personaliüksus oli valmis teda aitama. Lõpuks ei nõustunud kaebuse esitaja juhendamist jälgima, väites, et tal ei olnud selleks aega.

21. Kaebuse esitaja eitas oma märkustes, et tal oli probleeme ERA eelarvevahendite käsutajatega. Siiski jäi talle mulje, et "tema vaatenurka" ei võetud arvesse tema "noorema" A5 klassi tõttu. Lõpuks teavitas kaebuse esitaja ombudsmani mõningatest muutustest oma ametialases olukorras, mis toimusid pärast kaebuse esitamist. Alates 2007. aasta septembrist oli ta enam kui kümneliikmelise finantsmeeskonna liige, mida juhendas ja juhendas palgaastme A7 koordinaator. Haldussektori juhataja teostas järelevalvet finants-, personali- ja IT-sektori üle. Kaebuse esitaja arvates parandas see uus organisatsioon töökeskkonda ja tõi kaasa harmoonilised töösuhted.

Ombudsmani hinnang

22. Esiteks mõistab ombudsman, et lisaks raamatupidamisalastele puudustele leidsid audiitorid ka muid eeskirjade eiramisi ERA tegevuses, ning märgib, et ERA eitas kindlalt, et pidas kaebuse esitajat selliste eeskirjade eiramiste eest vastutavaks.

23. Teiseks leiab ta, et pärast audiitorite järeldusi, mille kohaselt esines puudusi eelkõige ERA raamatupidamissektoris, on mõistlik eeldada, et ERA võtab meetmeid selle sektori toimimise parandamiseks. Otsustades selliseid meetmeid võtta, ei kuritarvitanud ERA seega oma võimu.

24. Tekib siiski küsimus, kuidas eespool nimetatud meetmeid võeti.

25. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et ERA meetmeid raamatupidamissektori toimimise parandamiseks tuleks võtta viisil, mis ei sea kahtluse alla asjaomaste ametnike usaldusväärsust ja tundeid, ning eelkõige tuleks vältida seda, et neile jäetakse mulje, et nende suhtes võidakse võimu kuritarvitada.

Ombudsman viitab seetõttu ametnike heaolu põhimõttele. Vastavalt ühenduse kohtute praktikale (2) tähendab heaolu põhimõte "[k]ui see kuulub administratsiooni pädevusse, tähendab see väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eelkõige seda, et kui administratsioon jõuab järeldusele ametniku olukorra kohta, võtab pädev asutus arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada, ning seda tehes võtab ta arvesse mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huve"(3).

26. Ombudsman märgib seetõttu, et ERA sõnul abistas ta kaebuse esitajat raamatupidamise lõpetamisel pärast auditit, pakkudes talle koolitusi ja paludes tal määrata aseraamatupidaja. Oma märkustes ei vaidlustanud kaebuse esitaja ERA eespool esitatud väiteid.

27. Seega ei ilmne, et eespool nimetatud kaebuse esitaja suhtes võetud meetmed oleksid ületanud seda, mida võib antud asjaoludel objektiivselt pidada piisavaks.

28. Lisaks ilmneb kaebuse esitaja märkustest, et alates 2007. aasta septembrist oli ERA-s loodud uus hierarhiline organisatsioon ning et ta viidi üle teisele ametikohale, millega ta oli rahul.

29. Lõpuks, kuigi ombudsman võtab teadmiseks kaebuse esitaja konkreetse väite, et „tema seisukohta ei võetud arvesse tema „noorema” palgaastme A5 tõttu”, leiab ta esiteks, et eespool esitatud väitest tuleneb, et kaebuse esitaja võis tõepoolest esitada oma seisukohad suhetes oma ülemustega, ning teiseks, et kuigi võib-olla ei võetud neid seisukohti arvesse, ei ole see tingimata tõend võimu kuritarvitamise kohta.

30. Võttes arvesse eespool esitatud punkte 26–30, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei suutnud tõendada, et ERA kuritarvitas võimu, ega tuvastanud sellega seoses haldusomavoli.

B. Väidetav moraalne ahistamine ERA poolt Ombudsmanile esitatud
argumendid

31. Kaebuse esitaja väitis, et ERA püüdis kohustada teda tagasi astuma, mis tema arvates kujutas endast moraalset ahistamist.

Seetõttu märkis ta, et 2006. aasta septembris, st vahetult pärast ERAs toimunud auditit, teatas ERA tegevdirektor talle suuliselt, et ta peab ta „kohe ametist vabastama”. Sama direktor intervjueeris 2006. aasta detsembris kahte kandidaati kaebuse esitaja ametikohale, kuid need kandidaadid lükkasid lõpuks tööpakkumise tagasi. Samal ajal paluti kaebuse esitajal tagasi astuda, kuid ta keeldus seda tegemast. Kaebuse esitajad leiavad, et kuna ta keeldus ametist tagasi astumast, hirmutas tegevdirektor teda hilisemate tegudega, nagu tema üleviimine teisele ametikohale ERAs, mida ta tegi seoses oma ametialase olukorraga.

32. Oma väite põhjendamiseks viitas kaebuse esitaja ka kahele juhtumile, mis tema arvates kujutasid endast moraalset ahistamist, nimelt esiteks, et ühel korral kuulas ta osaliselt pealt arutelu ERA töötajate vahel, kes suhtlesid koridoris, tegid tema arvates tema kohta halvustavaid märkusi, ja teiseks, et ühel teisel korral võttis kaebuse esitaja vahetu ülemus temaga peetud arutelu käigus sõna.

33. ERA andis oma arvamuses sellele väitele üksikasjaliku vastuse. ERA kinnitas kõigepealt, et kaebuse esitajat ei ole mingil juhul palutud tagasi astuda. Vastupidi, ERA lähenemisviis oli leida mõistlik ja tõhus viis olukorra lahendamiseks, võttes arvesse kaebuse esitaja kutsekvalifikatsiooni ja tema karjääri arengut ERAs.

34. ERA märkis ka, et kaebuse esitaja ei esitanud „mitteametlikult ega ametlikult põhjendatud väidet konkreetse ERA töötaja moraalse ahistamise kohta (4) ega maininud kunagi täpselt, milliseid konkreetseid sündmusi või käitumise aspekte peeti moraalseks ahistamiseks.

Seoses juhtumiga i selgitas ERA, et kõnealune arutelu ei puudutanud kaebuse esitajat üldse ja et ta esitas ahistamiskaebuse üksnes seetõttu, et ta kuulas üle eespool nimetatud vestluse käigus väljendatud eraldiseisva fraasi.

Seoses vahejuhtumiga ii tunnistas ERA, et „ühel üksikjuhul” võttis kaebuse esitaja vahetu ülemus temaga peetud arutelu käigus sõna. Siiski vabandas ta oma käitumise pärast ja kinnitas talle, et selline juhtum ei kordu, mis oli tõepoolest nii.

35. ERA märkis, et personalieeskirjade kohaselt tähendab moraalne ahistamine sobimatut käitumist, mis leiab aset teatava aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ning hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste või muid tahtlikke tegusid, mis võivad kahjustada mis tahes isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. ERA märkis, et tema tähelepanu ei ole kunagi juhitud ühelegi eespool nimetatud tõendile.

36. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et tema valduses on asjakohased dokumendid, mis tõendavad tema moraalset ahistamist, nimelt i) 2007. aasta jaanuari dokument koolitusprogrammi kohta, millest ta pidi keelduma, kuna nimetatud dokument viitas kaebuse esitaja eraelule; ii) arsti aruanne ja toimiku edastamine psühholoogile, kes tuvastas kaebuse esitaja tervislikus seisundis ja tunnistuses moraalse ahistamise sümptomid; iii) personalikomitee liikme aruanne, mis sisaldab viidet tagasiastumise taotlusele, mis esitati kaebuse esitajale koosolekul (5). Samuti märkis ta, et ta võib vajaduse korral esitada need dokumendid ombudsmani talitustele.

Ombudsmani hinnang

37. Ombudsman tänab kaebuse esitajat valmisoleku eest esitada täiendavaid dokumente. Ombudsman leiab siiski, et poolte seni esitatud teave on piisav, et ta saaks teha otsuse kaebuse esitaja väidete ja väidete kohta. Seetõttu ei pea ombudsman käesoleval juhul kasulikuks küsida kaebuse esitajalt täiendavaid tõendeid. Lisaks märgib ta, et töökohal moraalset ahistamist puudutavate kaebuste uurimine piirdub selle hindamisega, kas seda küsimust puudutavaid ettevõttesiseseid kaebusi on nõuetekohaselt käsitletud ning kas ohvrite abistamise ja nõustamise süsteem on loodud.

38. Eeltoodust tuleneb, et ombudsmani käesolev uurimine puudutab üksnes ERA kohaldatud menetlust ja lähenemisviise, mida ta lõpuks kasutas kaebuse esitaja moraalse ahistamise väite käsitlemiseks.

39. Ombudsman tuletab meelde personalieeskirjade artikli 12 punkti a:

"1. Ametnikud hoiduvad igasugusest psühholoogilisest või seksuaalsest ahistamisest.

2. Institutsioonil ei ole kahju ametnikule, kes on langenud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise ohvriks. Ametnik, kes on andnud tõendeid psühholoogilise või seksuaalse ahistamise kohta, ei tohi institutsioonile kahju teha, tingimusel et ametnik on käitunud ausalt.

3. „Psühholoogiline ahistamine“ – sobimatu käitumine, mis leiab aset teatava aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ning hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste või muid tahtlikke tegusid, mis võivad kahjustada mis tahes isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. (…)".

40. Mis puudutab kahte kõnealust vahejuhtumit, siis ilmneb ERA arvamuses esitatud selgituste põhjal, et amet viis läbi uurimise, et teha kindlaks nende vahejuhtumite aluseks olevad faktilised asjaolud. Lisaks vabandas ERA sõnul vahetu ülemus kaebuse esitaja ees tema sobimatu käitumise pärast. Oma märkustes ei vaidlustanud kaebuse esitaja ERA selgitust.

41. Kaebuse esitaja tagasiastumise küsimuses märgib ombudsman siiski, et ERA kinnitas talle, et kaebuse esitaja ei taotlenud mingil juhul tagasiastumist, samas kui kaebuse esitaja väitis, et tema hierarhia palus tal 2006. aasta septembris ja detsembris suuliselt tagasi astuda. Ta väitis ka, et tema valduses oli personalikomitee aruanne, milles oli märgitud, et koosolekul paluti kaebuse esitajal tagasi astuda.

42. Seetõttu ei ole ombudsman veendunud, et kaebuse esitajal ei palutud isegi mitte mitteametlikult tagasi astuda.

43. Siiski, nagu on märgitud eespool punktis 37, ei pea ombudsman oma ülesandeks võtta seisukohta küsimuses, kas sellised tagasiastumise taotlused võisid kujutada endast ahistamisjuhtumit, vaid vaadata läbi ERA kohaldatud menetlus, käsitledes kaebuse esitaja sellekohaseid muresid.

44. Ombudsman märgib seetõttu, et oma 26. novembri 2007. aasta vastuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele märkis ERA, et 26. jaanuaril 2007 kaebuse esitajaga peetud vestluse käigus teatas tegevdirektor kaebuse esitajale, et komisjoni transpordi peadirektoraat on toetanud tema ametialast pädevust käsitlevat kriitikat, ning tegi talle ettepaneku viia ta üle ameti majanduse hindamise üksusesse. Tegevdirektor võttis endale kohustuse, et kui kaebuse esitaja nõustub üleviimise ettepanekuga, antakse talle võimalus objektiivselt tõendada oma ametialast suutlikkust sarnases valdkonnas. Kaebuse esitaja nõustus üleviimise ettepanekuga ja võttis endale suulise kohustuse taotleda enda üleviimist omal algatusel, et mitte kahjustada tema ametialast mainet.

45. Lisaks mõistab ombudsman, et kaebuse esitaja viidi üle teisele ametikohale üksuses „Evaluation économique”, nimelt „Budget Officer”, ning näib olevat selle muudatusega rahul. Lisaks otsustas tegevdirektor panna kaebuse esitaja haldusjuhi otsese juhtimisvastutuse alla ja viimane tegi ettepaneku pakkuda kaebuse esitajale professionaalset abi ning nõustus pakkuma talle võimalust lahendada probleemid, millega ta oma ülesannete täitmisel kokku puutus. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma märkustes eespool esitatut.

46. Seega leiab ombudsman, et ERA on teinud mõistlikke jõupingutusi, et tegeleda kaebuse esitaja murega, et teda ahistati töökohal moraalselt. Lisaks püüdis komisjon aidata kaebuse esitajal lahendada raskusi peaarvepidaja ülesannete täitmisel ja abistada teda edasistes eelarveametniku ülesannetes. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et ERA võttis pärast auditit kaebuse esitaja olukorrale reageerimiseks asjakohaseid meetmeid.

47. Eespool öeldu põhjal ei tuvasta ombudsman haldusomavoli juhtumit.

C. ERA väidetavalt vale otsus avaldada kaebuse esitaja ametikoht ja võtta seejärel tööle teine peaarvepidaja Ombudsmanile esitatud argumendid

48. Kaebuse esitaja väitis, et ERA otsustas ekslikult avaldada kaebuse esitaja ametikoha ja võtta seejärel tööle teise peaarvepidaja.

49. ERA märkis oma arvamuses, et ametikoha avaldamine ei tähenda tingimata töölevõtmist, kuna ERA jätab endale õiguse avaldada ametikohti, et koostada reservnimekirju, mida saab kasutada täiendavate töötajate töölevõtmiseks või ERAst lahkunud töötajate asendamiseks.

Ombudsmani hinnang

50. Ombudsman mõistab ERA eespool esitatud selgitust viitena tema üldisele värbamispoliitikale ja avaldab kahetsust, et ta ei esitanud konkreetsemaid märkusi kaebuse esitaja praeguse väite kohta.

51. Eespool öeldust hoolimata ja olemasolevate tõendite põhjal näib, et väidetav avaldamine toimus 11. mail 2007, st ligikaudu viis kuud pärast seda, kui kaebuse esitaja oli vestelnud tegevdirektoriga, nagu on samuti osutatud eespool punktis 44. Arvestades, et selle vestluse käigus ilmnes, et kaebuse esitaja nõustus teisele ametikohale üleviimisega, ei tundu ametikoha avaldamine ebamõistlik ega ebaõiglane.

52. Seega näib, et seoses kaebuse esitaja väitega ei ole tegemist ERA haldusomavoliga.

D. Kaebuse esitaja väited Ombudsmanile esitatud
argumendid

53. Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks i) pakkuda uut lepingut või lubada tal täita oma nelja-aastast lepingut peaarvepidajana (kuni 2009. aastani) ja ii) teda tuleks edutada vastavalt standardmenetlustele.

54. ERA märkis, et otsus määrata kaebuse esitaja teenistuse huvides teisele ametikohale võimaldas tal säilitada oma palgaastme, täita ERA-ga sõlmitud nelja-aastase töölepingu ja võimaluse korral pikendada selle kestust. ERA märkis, et pärast arvukaid kohtumisi ja arutelusid kaebuse esitajaga, mis toimusid töötajate esindajate juuresolekul, nõustus ta üleviimisega eelarveametniku ametikohale, millel on määratletud ametijuhend, missioon ja ülesanded. Kaebuse esitaja allkirjastas oma töölepingu lisa, mis jõustus 1. detsembril 2007.

55. ERA märkis, et seoses kaebuse esitaja väitega, et teda edutatakse vastavalt standardmenetlustele, kohaldab ta tõepoolest edutamise standardmenetlusi õiglase ja erapooletu hindamise alusel, millesse on kaasatud kõik töötajad, sealhulgas kaebuse esitaja.

Ombudsmani hinnang

56. Mis puudutab kaebuse esitaja esimest väidet, siis näib, et ERA ei katkestanud kaebuse esitaja nelja-aastast lepingut, vaid vastupidi, ta allkirjastas oma töölepingu lisa, mis jõustus 1. detsembril 2007, kuigi see puudutas muud ametikohta kui peaarvepidaja. Arvestades, et kaebuse esitaja väljendas oma märkustes rahulolu oma uue ametikohaga (nagu on märgitud ka eespool punktis 21), leiab ombudsman, et selle väite edasiseks uurimiseks ei ole alust.

57. Seoses kaebuse esitaja teise väitega leiab ombudsman, et arvestades ERA võetud kohustust kohaldada edutamise standardmenetlusi õiglase ja erapooletu hindamise alusel, millesse on kaasatud kõik töötajad, sealhulgas kaebuse esitaja, ei tundu olevat põhjust seda väidet täiendavalt uurida.

E. Järeldused

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib, et kaebuse esitaja kolme väite puhul ei ole tegemist ERA haldusomavoliga.

Kaebuse esitaja kahe väite osas näib, et puudub alus edasisteks uurimisteks.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise. Kaebuse esitajat ja ERA tegevdirektorit teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 23. september 2008

---

(1) Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 8 on sätestatud: „Ombudsmanile ei või esitada kaebusi ühenduse institutsioonide ja asutuste ning nende ametnike ja muude teenistujate vaheliste töösuhete kohta, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on ammendanud kõik võimalused asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamiseks, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlused (...)”.

(2) Vt 28. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas F-21/06: Da Silva vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(3) Vt ka otsus kohtuasjas C-298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus, EKL 1994, lk I-3009, punkt 38; otsus kohtuasjas T-133/89: Burban vs. parlament (EKL 1990, lk II-245, punkt 27); ja liidetud kohtuasjad T-114/98 ja T-115/98: Rodríguez Pérez vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I-A-97 ja II-529, punkt 32).

(4) Ombudsman mõistab, et kaebuse esitaja esitas ERA-le ahistamiskaebuse, täpsustamata väidetava moraalse ahistamise toimepanijat.

(5) Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei täpsustanud oma tähelepanekutes, millal see kohtumine toimus.