Strasbourg, 23. juuli 2008

Lugupeetud pr B.

12. juunil 2007 esitasite äriühingu B. nimel Euroopa Ombudsmanile kaebuse selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon on käsitlenud konkurentsialast kaebust.

5. juulil 2007 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Teid teavitati sellest samal päeval.

1. oktoobril 2007 esitasite mulle lisateavet. Vastasin Teie kirjale 12. oktoobril 2007.

Komisjon saatis oma arvamuse 6. novembril 2007 (originaal inglise keeles) ja 14. novembril 2007 (tõlge saksa keelde). Edastasin selle Teile 16. novembril 2007 koos palvega esitada oma märkused.

jaanuaril 2008 esitasite mitu tähelepanekut. Samuti teatasite mulle, et soovite enne täiendavate tähelepanekute tegemist oodata ära komisjoni vastuse küsimusele, mille on talle esitanud Euroopa Parlamendi liige. Oma 1. veebruari 2008. aasta vastuses palusin Teil esitada mulle 31. märtsiks 2008 võimalikud täiendavad märkused.

veebruaril 2008 teatas komisjon mulle, et ootab Teilt vastust küsimuses, kas ta peaks tegema lõpliku otsuse. Komisjon lisas, et Teil paluti esitada kõnealune teave 2008. aasta veebruari lõpuks.

märtsil 2008 teatasite mulle, et teie tervislik seisund ei võimaldanud teil sel ajal täiendavaid tähelepanekuid teha. Te lisasite siiski, et kommentaarid tehakse peagi. Oma 7. aprilli 2008. aasta vastuses väljendasin lootust, et terviseprobleemid, millele Teie kirjas viidati, lõpevad peagi. Samuti andsin teile kuni 31. maini 2008 õiguse esitada täiendavaid märkusi.

aprillil 2008 esitasite täiendavad märkused.

17. aprillil 2008 pöördus minu büroo komisjoni poole, et teha kindlaks, millisesse etappi oli komisjoni uurimine jõudnud. Selle telefonivestluse käigus märkis komisjon, et ta võttis käesolevas asjas vastu otsuse ja et koopia edastatakse mulle.

mail 2008 esitas komisjon lisateavet ja edastas mulle koopia oma 15. aprilli 2008. aasta otsusest Teie konkurentsikaebuse kohta.

mail 2008 juhtisin Teie tähelepanu sellele otsusele ja palusin Teil esitada oma tähelepanekud. Te esitasite oma tähelepanekud 23. juunil 2008.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

Kaebuse esitaja on Saksa äriühing, kes tegeles varem telliste müügiga.

aprillil 1994. aastal vastu võetud otsusega (1) (edaspidi "otsus") tegi komisjon mitmetel tingimustel ja viieks aastaks (1992-1997) ELi konkurentsieeskirjade alusel erandi Madalmaade tellisetootjate vahelisele kokkuleppele, mille eesmärk oli vähendada tootmisvõimsust turu tasakaalustamiseks.

aasta septembris esitas kaebuse esitaja komisjoni konkurentsi peadirektoraadile kaebuse, milles ta väitis, et asjaomased Madalmaade äriühingud ja nende ühendus on toime pannud mitu ELi konkurentsieeskirjade tõsist rikkumist. Kaebuse esitaja sõnul kaotas ta nende rikkumiste tõttu kogu oma vara.

Kaebuses tõstatas kaebuse esitaja muu hulgas järgmised küsimused:

• Otsuse punkt 2 oli sõnastatud järgmiselt (kohtujuristi kursiiv): „Lepingu objektiks olevad tooted on põletusahjudes põletatud savist ehitustellised, välja arvatud kallimad fassaaditellised ja insenertellised. Üldiselt võib nõudluse poolel eristada kolme liiki telliseid: tavalised tellised, fassaaditellised ja insenertellised; üldkasutatavaid telliseid kasutatakse tavaliselt üldistes ehitustöödes, näoga tellised on kallimad ja on spetsiaalselt valmistatud või valitud, et anda seintele atraktiivne välimus, ning insenertellised on vastupidavamad ja vastupidavamad. Pakkumise poolel saab neid siiski väga suurel määral üksteisega asendada ja seetõttu peetakse asjaomaseks turuks telliste üldist turgu." Kaebuse esitaja sõnul kohaldati kokkulepet siiski telliste suhtes.
• Otsuse punkt 2 oli sõnastatud järgmiselt: „Lepingu kohaldamine ei tohiks siiski kaasa tuua teabevahetust, mis võiks viia asutamislepingu artikliga 85 keelatud kooskõlastatud tegevuseni; seetõttu on vaja nõuda, et kokkuleppes osalevad ettevõtjad hoiduksid avaldamast teistele osalistele individuaalseid andmeid iga osalise telliste toodangu ja tarnete kohta kas otse nende vahel või mõne osalise vahel või usaldusasutuse või kolmanda isiku kaudu.” Kaebuse esitaja väitis, et kokkuleppes osalevad ettevõtjad, kelle suhtes komisjon on teinud erandi, on vahetanud ulatuslikku teavet.
• Kuigi komisjoni vabastatud kokkuleppe eesmärk oli väidetavalt tootmisvõimsuse vähendamine, loodi täiendav tootmisvõimsus Belgias Madalmaade piiri lähedal asuvas tehases. Kaebuse esitaja lisas, et vabastamisperioodil loodi Madalmaades 1996./1997. aastal uus tootmisvõimsus.

Kaebus 227/2001/GG

aasta veebruaris ombudsmanile esitatud kaebuses (kaebus 227/2001/GG) väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud tema kaebust mõistliku aja jooksul käsitlenud. Ombudsman algatas uurimise, mis lõpetati haldusomavoli puudumise tuvastamisega 2001. aasta juunis põhjusel, et komisjon oli suutnud tõendada, et ta tegeleb juhtumiga aktiivselt.

Täiendav kirjavahetus komisjoni ja kaebuse esitaja vahel

aprillil 2003 saatis komisjon kaebuse esitajale üksikasjaliku kirja. Oma kirjas tunnistas komisjon, et tema otsuse punkti 2 sõnastus võib tekitada arusaamatusi ja toetada kaebuse esitaja seisukohta, et telliste suhtes ei ole tehtud erandit. Komisjon kinnitas siiski, et Madalmaade tellisetööstus oli komisjoni nõusolekul oma tootmisvõimsust vähendanud. Komisjoni sõnul ilmnes see selgelt tema toimikust ja otsusest. Lisaks viitas komisjon 1992. aastal saadetud kirjale, mille olid talle saatnud kokkuleppeosalised. Selle kirja kohaselt puudutas kavandatud ümberkorraldamine „üksnes telliseid (gevelbakstenen) ja mitte ühtegi muud toodet või tooterühma, mis olid või ei olnud nendega seotud”. Lisaks märkis komisjon, et asjaomane kokkulepe ei takistanud pooltel suurendada oma tootmisvõimsust väljaspool Madalmaid, näiteks Belgias. Ta lisas, et lepingus oli samuti ette nähtud, et selle osaliste kohustused lõpevad „hiljemalt 30. septembril 1997”.

Komisjon jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks ei ole piisavalt alust, kuid lõpliku otsuse võtab ta vastu alles pärast kaebuse esitaja märkuste saamist.

juunil 2003 esitas kaebuse esitaja oma märkused kõnealuse kirja kohta. Kaebuse esitaja kordas oma seisukohta, et otsus ei hõlma telliseid, ning väljendas seisukohta, et komisjoni selgitused selles küsimuses ei ole Euroopa täitevorgani väärilised. Kaebuse esitaja sõnul tõi kokkulepe sellisena, nagu seda tegelikult rakendati, tarbijatele kahju 675 miljonit eurot. Kaebuse esitaja väitis veel, et uue tootmisvõimsuse lisamine vabastusperioodil nii Madalmaades kui ka Belgias muutis kokkuleppe absurdseks. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et kuigi varud olid vaatlusalusel perioodil suurenenud, ei olnud hinnad langenud, vaid hoopis tõusnud. Kaebuse esitaja sõnul olid ühe asjaomase äriühingu hinnad viie aasta jooksul tõusnud ligikaudu 71 % ja kasumimarginaal oli ligikaudu 40 %. Kaebuse esitaja viitas ka ühe lepingupoole advokaatide 22. mai 2001. aasta kirjale. Kaebuse esitaja sõnul näitas see komisjonile esitatud kiri, et kokkuleppe eesmärk oli tekitada tarneprobleeme ja seega kiideti heaks turul tegutsevate kolmandate isikute kahjustamine. Kaebuse esitaja sõnul ei saanud sellistel asjaoludel vabastust anda. Kaebuse esitaja juhtis taas tähelepanu teabevahetusele ettevõtjate vahel, kes olid asjaomase kokkuleppe osalised. Kaebuse esitaja arvates oli selline teabevahetus ilmselgelt vastuolus tingimustega, mille komisjon kehtestas kokkuleppest erandi tegemisel. Kaebuse esitaja väitis ka, et tootmisvõimsuse vähendamine toimus juba 1990. aastal. Seda küsimust oli seega pikka aega käsitletud, kui asjaomased pooled teavitasid komisjoni oma nõusolekust.

aprillil 2005 saadetud kirjas selgitas komisjon kaebuse esitajale uuesti, miks ta ei pidanud vajalikuks tegevust alustada. Komisjon märkis, et tema kiri täiendas 24. aprilli 2003. aasta kirja ja käsitles kaebuse esitaja 25. juuni 2003. aasta kirjas esitatud argumente. Seoses kaebuse esitaja väitega, et asjaomase kokkuleppe osalised olid suurendanud oma tootmisvõimsust vastupidiselt kõnealuse kokkuleppe eesmärgile, leidis komisjon, et selle küsimuse peavad lahendama kokkuleppeosalised ise. Kokkuleppega hõlmatud toodete kohta väitis komisjon oma otsuse punkti 2 viimasele lausele tuginedes, et tootmisvõimsuse vähendamine ühte liiki telliste puhul tõi kaasa tootmisvõimsuse vähenemise ka muude telliste puhul. Kokkuleppeosaliste vahelise koostöö kohta selgitas komisjon, et ta ei suutnud tuvastada ebaseaduslikku teabevahetust. Komisjoni arvates ei olnud toimunud teabevahetus ebaseaduslik, sest vahetati ainult koondandmeid ja see teave ei võimaldanud pooltel oma vastastikust käitumist kontrollida. Mis puudutab hindade tõusu vaatlusalusel perioodil, siis väitis komisjon, et seda võis selgitada ka tolleaegse Saksamaa uute liidumaade ehitusbuumiga. Seoses kaebuse esitaja väitega, et asjaomase lepingu osalised olid teda boikoteerinud, märkis komisjon, et kaebuse esitaja oli selle küsimuse juba esitanud liikmesriikide kohtutele. Komisjoni arvates puudus seega ühendusel huvi selle küsimusega tegeleda.

Nagu ka oma 24. aprilli 2003. aasta kirjas, rõhutas komisjon, et lõplik otsus tehakse alles pärast kaebuse esitaja võimalike märkuste arvessevõtmist.

mail 2005 esitas kaebuse esitaja selle kirja kohta oma märkused, milles ta rõhutas, et soovib jääda oma kaebuse juurde. Kaebuse esitaja kordas oma seisukohta, et tootmisvõimsuse vähendamine toimus enne kokkuleppest teatamist. Ta väitis, et ühenduse õigusest tulenevatel eranditel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu, mis ulatuks teatamise päevast kaugemale. Kaebuse esitaja arvates oli otsus seega tühine. Kaebuse esitaja rõhutas ka, et hinnatõusu silmas pidades ei saanud tarbijad õiglast osa asjaomasest kokkuleppest tulenevast kasust, nagu on nõutud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikes 3.

Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus tühistada või teise võimalusena tagada käesoleva otsuse ja selle tingimuste rakendamine. Samuti väitis ta, et asjaomaste ettevõtjate saadud lisakasum tuleks inflatsioonimäära ületavas ulatuses tarbijatele tagastada.

Kaebus 3065/2005/GG

septembril 2005 pöördus kaebuse esitaja uuesti ombudsmani poole (kaebus 3065/2005/GG). Kuna kaebuse esitaja palus ombudsmani abi, registreeriti kiri uue kaebusena. Kuna kaebuse esitaja palus ombudsmanil kutsuda komisjoni üles „parandama seni tehtud otsuseid”, ilmnes, et kaebuse esitaja ei olnud rahul komisjoni seisukoha sisuga, vaid asjaoluga, et kaebuse esitamisest oli möödunud kuus aastat.

Komisjoni 24. aprilli 2003. aasta ja 22. aprilli 2005. aasta kirjadest ilmnes siiski selgelt, et komisjon ei ole veel teinud lõplikku otsust konkurentsialase kaebuse kohta. Seetõttu teatas ombudsman kaebuse esitajale, et uurimise algatamiseks ei ole piisavalt alust.

Kaebuse esitajale anti teada, et tal on võimalus oma kaebust uuendada, 1) kui komisjon lükkab tema konkurentsialase kaebuse tagasi või 2) kui ta leiab, et komisjon ei ole küsimust mõistliku aja jooksul käsitlenud.

Käesolev etteheide

12. juunil 2007 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et komisjon ei ole ikka veel vastanud tema 19. mai 2005. aasta kirjale. Seetõttu palus kaebuse esitaja ombudsmanil juhtumit käsitleda.

Kaebuse esitaja täiendav kiri

juulil 2007 palus ombudsman komisjoni arvamust kaebuse kohta. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja väitis sisuliselt, et komisjon ei olnud pärast 19. mai 2005. aasta kirja saamist tema konkurentsialast kaebust mõistliku aja jooksul käsitlenud. Kaebuse esitajat teavitati sellest samal päeval.

1. oktoobril 2007 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et on saanud komisjonilt 3. septembri 2007. aasta kirja. Selles kirjas vastas komisjon kaebuse esitaja 19. mai 2005. aasta kirjas esitatud väidetele ja kordas oma seisukohta, et kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks või täiendavate uurimiste läbiviimiseks ei ole piisavalt alust. Seetõttu palus komisjon kaebuse esitajal selgitada, kas ta soovib jääda oma väidete juurde ja kas ta nõuab kaebuse kohta ametliku otsuse tegemist.

Oma 1. oktoobri 2007. aasta kirjas ombudsmanile selgitas kaebuse esitaja, et ta ei pea komisjoni seisukohta rahuldavaks. Väites, et ombudsman on tema viimane lootus, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, et viimane kasutaks kõiki võimalusi komisjoni otsuse mõjutamiseks. Kaebuse esitaja tegi ka ettepaneku korraldada selle küsimuse arutamiseks kohtumine.

Oma 12. oktoobri 2007. aasta vastuses tuletas ombudsman kaebuse esitajale meelde, et käesolev juhtum on seotud sellega, et komisjon ei käsitlenud konkurentsialast kaebust mõistliku aja jooksul, ning et ta saab komisjoni seisukoha sisuliselt läbi vaadata alles pärast seda, kui komisjon on juhtumi kohta otsuse teinud. Ombudsman juhtis tähelepanu ka sellele, et tema ülesanne on uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid, kuid mitte püüda mõjutada otsuseid, mida komisjon praegu vastu võtab.

Ombudsman teatas kaebuse esitajale, et tal oleks kasulik paluda komisjonil võtta juhtumi kohta vastu ametlik lõplik otsus. Ta lisas, et kaebuse esitaja võiks kasutada seda võimalust, et esitada komisjonile veel kord oma argumendid. Kui komisjon siiski otsustab konkurentsialase kaebuse tagasi lükata, võib selle otsuse kohtus vaidlustada või esitada ombudsmanile uue kaebuse.

Ombudsman lisas, et eespool öeldut silmas pidades leiab ta, et kohtumine kaebuse esitajaga ei ole praegu vajalik.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Pärast kaebuse esitaja 17. septembri 1999. aasta konkurentsikaebuse saamist konsulteeris konkurentsi peadirektoraat Madalmaade konkurentsiasutusega ja saatis ametlikud teabenõuded Madalmaade tellisetootjate ühendusele KNB (kolm korda), samuti üksikutele tellisetootjatele Madalmaades (48), Belgias (16) ja Saksamaal (55).

aprillil 2003 teavitas komisjon kaebuse esitajat uurimise tulemustest ja oma kavatsusest kaebus tagasi lükata. Kaebuse esitaja vastas 25. juunil 2003, vaidlustades komisjoni järeldused.

aprillil 2005 saatis komisjon kaebuse esitaja väidetele vastates täiendava kirja. Komisjon teavitas kaebuse esitajat uuesti oma kavatsusest kaebus tagasi lükata. Kaebuse esitaja vastas 19. mail 2005.

Komisjon avaldas kahetsust, et ta ei vastanud kaebuse esitaja 19. mai 2005. aasta kirjale, kuigi selle kirja sisu oli suures osas identne tema eelmise, 25. juuni 2003. aasta kirja sisuga ning kaebuse esitaja oli juba täielikult teadlik komisjoni kavatsusest kaebus tagasi lükata.

septembril 2007 vastas komisjon kaebuse esitaja 19. mai 2005. aasta kirjale ja küsis kaebuse esitajalt, kas ta nõuab kaebuse kohta ametliku otsuse tegemist.

septembril 2007 pidas konkurentsi peadirektoraat kaebuse esitajaga telefonikonverentsi. Asjaomane talitus selgitas kaebuse esitajale, et kavatseb teha komisjonile ettepaneku kaebuse tagasilükkamise otsuse kohta. septembril 2007 rahuldas komisjon kaebuse esitaja taotluse pikendada tähtaega 31. detsembrini 2007, et otsustada, kas ta soovib saada lõplikku otsust või mitte.

Põhjus, miks komisjon kõigepealt küsis kinnitust selle kohta, et kaebuse esitaja soovib oma kaebuse kohta lõplikku otsust, oli see, et paljudel juhtudel ei soovi kaebuse esitajad tegelikult saada ametlikku (tagasilükkavat) otsust, kuna selline otsus võib neid tsiviilkohtumenetluses takistada. Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta)(2) artikli 16 lõike 1 kohaselt ei tohi liikmesriikide kohtunikud teha otsuseid, mis on vastuolus komisjoni otsusega.

Kui kaebuse esitaja ei teata talle 31. detsembriks 2007, et ta ei soovi saada ametlikku otsust, võtab komisjon eeldatavasti vastu lõpliku otsuse ja edastab selle kaebuse esitajale 2008. aasta alguses.

Kaebuse esitaja märkused

jaanuaril 2008 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile teatavad märkused, milles ta väitis, et komisjon oli juba alates 1999. aasta oktoobrist teadnud, et tema erandit kohaldati kuritarvitavalt telliste suhtes. Kaebuse esitaja lisas, et ta oli juba 2001. aasta juunis tõendanud, et asjaomase kokkuleppe osalisteks olevate ettevõtjate toodang vabastusotsusega hõlmatud toodete, st tavaliste telliste osas oli väga piiratud. Kaebuse esitaja sõnul oli komisjonile 2001. aasta oktoobris ka tõendatud, et kokkuleppe eesmärk oli tekitada tarneprobleeme. Kaebuse esitaja arvates ei olnud komisjoni läbi viidud sektoriuuring seega vajalik ja kasutas väärtuslikke ressursse.

aprillil 2008 esitas kaebuse esitaja täiendavad märkused.

Nendes märkustes esitas kaebuse esitaja muu hulgas järgmised märkused:

• Otsuses oli märgitud, et see ei hõlma telliseid. Otsuse punkt 7, milles viidati tarbimise vähenemisele, sisaldas järgmist selgitust: „Suundumus on endiselt vähenemas, peamiselt seetõttu, et alternatiivsed materjalid on odavamad ja annavad paremaid tehnilisi tulemusi; See selgitab kasvavat tendentsi asendada kandvad seinad tellistega betooni ja terasega ning kasutada muude telliste asemel lehtmaterjale." See viitas selgelt tavalistele tellistele ("Mauerwerksziegel"), kuna ainult need tellised konkureerivad eespool nimetatud muude ehitusmaterjalidega.
• Kui kokkuleppesse oleks lisatud tellised, oleks komisjon pidanud oma analüüsi kaasama vähemalt naabertelliste turud Saksamaal ja kogu Belgia turu, arvestades, et telliseid pakuti ja nendega kaubeldi ELis 700 km raadiuses. Lisaks ei olnud tavatellised ja äärisega tellised tarbijate seisukohast selgelt asendatavad.
• Vastupidiselt otsuses märgitule oli tellisetööstuse areng 1980. aastatel olnud suurepärane. Hollandi telliste müük kasvas pidevalt 1,138 miljonilt 1985. aastal 1,554 miljonile 1990. aastal. Esimene hinnatõus, mis viidi ellu 1990/1991. aasta vahetusel ja mis ulatus 7,1 %ni, oli põhjendatud ümberkorraldamiskuludega. Teine hinnatõus, mis viidi läbi 1991/1992. aasta vahetusel ja mis ulatus 7,3 %ni, oli samuti põhjendatud ümberkorraldamiskuludega. Aastatel 1990–1993 tõusid hinnad 30,2 %. Seega puudus vajadus konkurentsi piirava kokkuleppe järele. Komisjon ei olnud asjaomaseid andmeid kontrollinud.
• Vabastust taotleti 10. septembril 1992, st kaks aastat pärast tootmisvõimsuse vähendamist.

Täiendava teabe
taotlemine

veebruaril 2008 teatas komisjon ombudsmanile, et ootab endiselt kaebuse esitaja vastust küsimusele, kas ta peaks tegema lõpliku otsuse. Komisjon lisas, et kaebuse esitajal paluti esitada see teave 2008. aasta veebruari lõpuks.

Kuna selle küsimuse kohta rohkem teavet ei esitatud, võttis ombudsmani büroo 17. aprillil 2008 ühendust komisjoniga, et teha kindlaks, millisesse etappi on komisjoni uurimine jõudnud. Selle telefonivestluse käigus juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ta on käesolevas asjas otsuse vastu võtnud ja et selle koopia edastatakse ombudsmanile.

Komisjoni 7. mai 2008. aasta kiri

mail 2008 teatas komisjon ombudsmanile, et 20. veebruaril 2008 kinnitas kaebuse esitaja oma soovi saada lõplik otsus. Komisjon edastas ombudsmanile ka koopia oma 15. aprilli 2008. aasta otsusest kaebuse esitaja konkurentsialase kaebuse kohta.

Oma 15. aprilli 2008. aasta otsuses teatas komisjon kaebuse esitajale, et ühendusel puudub huvi kõnealuse juhtumi edasiseks uurimiseks ning seetõttu lükkas ta tema konkurentsialase kaebuse tagasi. Komisjon väitis oma otsuses muu hulgas, et i) kaebuse esitaja ei olnud esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et tootmisvõimsuse vähendamine toimus juba 1990. aastal, ii) kaebuse esitaja ei osalenud 1994. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses, kuigi see oleks olnud võimalik, ning iii) juhtum puudutas 1994. aastast pärinevat küsimust.

mail 2008 juhtis ombudsman kaebuse esitaja tähelepanu sellele otsusele ja palus tal esitada oma märkused.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja selgitas oma märkustes, et ta ei nõustu komisjoni vastu võetud otsusega.

Otsus

1 Asjassepuutuvad faktilised asjaolud

1.1 Kaebuse esitaja on Saksa äriühing, mis tegeles varem telliste müügiga.

1.2 29. aprilli 1994. aasta otsusega (3) (edaspidi "otsus") tegi komisjon mitmetel tingimustel ja viieks aastaks (1992-1997) ELi konkurentsieeskirjade alusel erandi Madalmaade tellisetootjate vahelisele kokkuleppele, mille eesmärk oli vähendada tootmisvõimsust turu tasakaalustamiseks.

1.3 1999. aasta septembris esitas kaebuse esitaja kaebuse komisjoni konkurentsi peadirektoraadile, väites, et asjaomased Madalmaade äriühingud ja nende ühendus on toime pannud mitmeid tõsiseid ELi konkurentsieeskirjade rikkumisi.

1.4 2001. aasta veebruaris ombudsmanile esitatud kaebuses (kaebus 227/2001/GG) väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud tema konkurentsikaebust mõistliku aja jooksul käsitlenud. Ombudsman algatas uurimise, mis lõpetati haldusomavoli puudumise tuvastamisega 2001. aasta juunis, kuna komisjon oli suutnud tõendada, et ta tegeleb juhtumiga aktiivselt.

1.5 24. aprillil 2003 saatis komisjon kaebuse esitajale üksikasjaliku kirja. Oma kirjas asus komisjon seisukohale, et kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks ei ole piisavalt alust, kuid lõpliku otsuse võtab ta vastu alles pärast kaebuse esitaja märkuste saamist.

1.6 25. juunil 2003 esitas kaebuse esitaja oma märkused kõnealuse kirja kohta ja kordas oma seisukohta, et ELi konkurentsieeskirju on rikutud.

1.7 22. aprillil 2005 saadetud kirjas selgitas komisjon kaebuse esitajale uuesti, et tema arvates puudub ühendusel huvi selle küsimusega tegeleda. Nagu ka oma 24. aprilli 2003. aasta kirjas, rõhutas komisjon, et lõplik otsus tehakse alles pärast kaebuse esitaja võimalike märkuste arvessevõtmist.

1.8 19. mail 2005 esitas kaebuse esitaja selle kirja kohta oma märkused, milles ta rõhutas, et soovib jääda oma kaebuse juurde.

1.9 20. septembril 2005 pöördus kaebuse esitaja uuesti ombudsmani poole (kaebus 3065/2005/GG). Kuna kaebuse esitaja palus ombudsmanil kutsuda komisjoni üles „parandama seni tehtud otsuseid”, ilmnes, et kaebuse esitaja ei olnud rahul komisjoni seisukoha sisuga, vaid asjaoluga, et kaebuse esitamisest oli möödunud kuus aastat. Komisjoni 24. aprilli 2003. aasta ja 22. aprilli 2005. aasta kirjadest ilmnes siiski selgelt, et komisjon ei ole veel teinud lõplikku otsust konkurentsialase kaebuse kohta. Seetõttu teatas ombudsman kaebuse esitajale, et uurimise algatamiseks ei ole piisavalt alust. Kaebuse esitajale anti teada, et tal on võimalus oma kaebust uuendada, 1) kui komisjon lükkab tema konkurentsialase kaebuse tagasi või 2) kui ta leiab, et komisjon ei ole küsimust mõistliku aja jooksul käsitlenud.

1.10 12. juunil 2007 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et komisjon ei ole ikka veel vastanud tema 19. mai 2005. aasta kirjale. Seetõttu palus kaebuse esitaja ombudsmanil juhtumit käsitleda.

2 Käesoleva uurimise ulatus

2.1 Ombudsman mõistis kaebuse esitajat sisuliselt väitena, et komisjon ei olnud pärast 19. mai 2005. aasta kirja saamist tema konkurentsialast kaebust mõistliku aja jooksul käsitlenud. Seetõttu otsustas ta algatada selle väite kohta uurimise. Kaebuse esitajat teavitati sellest samal päeval.

2.2 15. aprillil 2008 võttis komisjon vastu ametliku otsuse, millega lükati tagasi kaebuse esitaja konkurentsialane kaebus. Kaebuse esitaja selgitas 23. juunil 2008 saadetud märkustes, et ta ei nõustu komisjoni otsusega.

2.3 Ombudsman leiab talle seni esitatud tõendite põhjal, et komisjoni otsuse sisuline uurimine oleks õigustatud. Ombudsmani arvates ei oleks siiski asjakohane käsitleda seda küsimust käesoleva uurimise raames, mis on keskendunud ajale, mis kulus komisjonil kaebuse esitaja konkurentsialase kaebuse käsitlemiseks. Seetõttu registreerib ombudsman kaebuse esitaja 23. juuni 2008. aasta kirja uue kaebusena.

2.4 Käesolev uurimine käsitleb seega ainult väidet, mille kohta paluti komisjonil esitada arvamus ombudsmani kirjas uurimise algatamise kohta.

3 Väidetav suutmatus käsitleda konkurentsikaebust sobiva aja jooksul

3.1 Oma 12. juuni 2007. aasta kaebuses ombudsmanile väitis kaebuse esitaja, et pärast 19. mai 2005. aasta kirja saamist ei käsitlenud komisjon tema konkurentsialast kaebust sobiva aja jooksul.

3.2 Oma arvamuses avaldas komisjon kahetsust, et ta ei vastanud kaebuse esitaja 19. mai 2005. aasta kirjale, kuid märkis, et selle kirja sisu oli suures osas identne tema eelmise, 25. juuni 2003. aasta kirja sisuga ning et kaebuse esitaja oli juba täielikult teadlik komisjoni kavatsusest kaebus tagasi lükata. Komisjon lisas, et ta kirjutas kaebuse esitajale 3. septembril 2007, et vastata 19. mai 2005. aasta kirjale ja küsida kaebuse esitajalt, kas ta nõuab kaebuse kohta ametliku otsuse tegemist.

Komisjon selgitas, et põhjus, miks ta kõigepealt taotles kinnitust selle kohta, et kaebuse esitaja soovib või võib soovida, et tema kaebuse kohta tehtaks lõplik otsus, oli see, et paljudel juhtudel ei soovi kaebuse esitajad tegelikult saada ametlikku (tagasilükkavat) otsust, kuna selline otsus võib neid tsiviilkohtumenetluses takistada. Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta)(4) artikli 16 lõike 1 kohaselt ei tohi liikmesriikide kohtunikud teha otsuseid, mis on vastuolus komisjoni otsusega.

3.3 28. veebruaril 2008 teatas komisjon ombudsmanile, et ootab endiselt kaebuse esitaja vastust küsimusele, kas ta peaks tegema lõpliku otsuse. Komisjon lisas, et kaebuse esitajal paluti esitada see teave 2008. aasta veebruari lõpuks.

3.4 7. mail 2008 teatas komisjon ombudsmanile, et kaebuse esitaja kinnitas 20. veebruaril 2008 oma soovi saada lõplik otsus. Komisjon edastas ombudsmanile ka koopia oma 15. aprilli 2008. aasta otsusest kaebuse esitaja konkurentsialase kaebuse kohta.

3.5 Kaebuse esitaja ei esitanud oma märkustes konkreetseid märkusi aja kohta, mis tal kulus komisjoni otsuse vastuvõtmiseks.

3.6 Ombudsmanil on hea meel märkida, et komisjon tegutses kiiresti pärast seda, kui talle oli esitatud käesolev kaebus. On tõsi, et veel mitu kuud möödus, kuni komisjon võttis lõpuks, 15. aprillil 2008, vastu otsuse kaebuse esitaja konkurentsialase kaebuse kohta. Komisjon on siiski selgitanud põhjusi, mille alusel ta pidas vajalikuks kõigepealt kindlaks teha, kas kaebuse esitaja tõepoolest soovis saada ametlikku otsust oma konkurentsialase kaebuse kohta. Ombudsman peab komisjoni selgitust mõistlikuks. Lisaks märgib ta, et kaebuse esitaja ei esitanud vastuväiteid komisjoni lähenemisviisile.

3.7 Ombudsmani arvates on siiski väga raske mõista, miks komisjon ei tegutsenud palju varem. Oma 22. aprilli 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale rõhutas komisjon, et lõplik otsus tehakse alles pärast kaebuse esitaja võimalike märkuste arvessevõtmist. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 19. mail 2005. Niipea kui komisjon oli käesoleva kirja kätte saanud, oli tal võimalik astuda vajalikke samme, et võtta vastu lõplik otsus kaebuse esitaja konkurentsialase kaebuse kohta. Näib siiski, et selliseid meetmeid ei võetud enne, kui ombudsman juhtis komisjoni tähelepanu käesolevale kaebusele.

3.8 Komisjon ei ole esitanud ühtegi selgitust, mis võiks seda viivitust õigustada. Ombudsman märgib, et komisjon on väljendanud kahetsust tekkinud viivituse pärast. Ombudsmani arvates ei saa seda siiski pidada rahuldavaks reaktsiooniks. Ombudsman on seisukohal, et kui esineb märkimisväärseid viivitusi, nagu käesoleval juhul, tuleb hea haldustava põhimõtete kohaselt asjaomase kodaniku ees vähemalt vabandada.

3.9 Ombudsman märgib siiski, et kaebuse esitaja mure näib keskenduvat pigem komisjoni otsuse sisule kui menetluslikele aspektidele. Arvestades, et komisjoni otsuse sisu uuritakse eraldi uurimise käigus, leiab ombudsman, et käesoleva juhtumi puhul ei ole vaja edasisi meetmeid võtta.

4 Kokkuvõte

Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et käesoleva juhtumiga seoses ei ole vaja võtta täiendavaid meetmeid.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 1994, L 131, lk 15; ELT eriväljaanne 11/21, lk 208.

(2) ELT 2003, L 1, lk 1.

(3) EÜT 1994, L 131, lk 15; ELT eriväljaanne 11/21, lk 208.

(4) ELT 2003, L 1, lk 1.