Strasbourg, 14. detsember 2007

Lugupeetud pr S.

aprillil 2007 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu.

16. mail 2007 edastasin kaebuse komisjoni presidendile.

Komisjon saatis 23. juulil 2007 arvamuse Teie kaebuse kohta ja teatas mulle järgmisel päeval, et tema saadetud arvamus on vale versioon ja et parandatud versioon saadetakse 2007. aasta septembri esimestel päevadel.

Te helistasite 8. augustil 2007 minu teenistustele ja saatsite 5. septembril 2007 kirja, milles teatasite, et 23. mail 2007 algatasite menetluse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus.

Komisjon teatas 15. oktoobril 2007 kirja teel minu talitustele, et ta on saanud teada, et olete algatanud eespool nimetatud menetluse, ning otsustas seetõttu oma parandatud arvamust mitte saata.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul olid asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Kaebuse esitaja on Euroopa Komisjoni ametnik. Alates 7. juulist 2005 töötab ta komisjoni infoühiskonna ja meedia peadirektoraadis.

Tema kaebuses viidati tema katseajale ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadis (1. oktoobrist 2003 kuni 28. veebruarini 2005). Kaebuse esitaja töötas ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadis ajutisel ametikohal õigusnõustajana. Tema esimene vahearuanne oli positiivne.

Pärast seda muutus tema ülemus Luxembourgist Brüsselisse kolinud üksuse ümberkorraldamise tõttu. Kaebuse esitaja leidis, et uued töötingimused ei võimalda tal oma ülesandeid nõuetekohaselt täita i) talle antud vastuoluliste korralduste tõttu; ii) tema tööprofiili muutmine ilma tema nõusolekuta (uue profiili alusel ei saanud ta arendada oma kutsealaseid võimeid); iii) teda ei ole äriküsimustest teavitatud; ning iv) üldised raskused suhtlemisel oma uue ülemus(t)e ja kolleegidega. Seetõttu palus ta üleviimist sama peadirektoraadi teise üksusesse. Tema ülemused ei nõustunud selle taotlusega.

aasta augustis sai kaebuse esitaja teise vahearuande, mis oli negatiivne. Seejärel halvenesid tema töötingimused. Üksuse juhataja teavitas koosolekul kõiki töötajaid kaebuse esitaja teisest vahearuandest. Lisaks ei nõustunud ta kaebuse esitaja ettepanekuga suvepuhkuse kuupäevade kohta ning taotlusega saada koolitust või saata ta välislähetustele. Lisaks saatis ta oma kolleegidele e-kirju, mis sisaldasid tema tulemuslikkuse kohta negatiivseid kommentaare. Kaebuse esitaja ülesanded jaotati ümber teiste töötajate vahel ja tema juurdepääs ühisele kettale S oli piiratud. Lõpuks alustas üksuse juhataja personalieeskirjade artikli 34 lõike 2 alusel oma töötulemuste hindamist, mis võib viia teenistusest vabastamiseni enne katseaja lõppu.

Kaebuse esitaja leidis, et tema üksuse juhataja eespool kirjeldatud käitumine kujutas endast psühholoogilist ahistamist. Sellega seoses lisas ta oma kaebusele advokaadi ja psühholoogi arvamuse.

Kaebuse esitaja pöördus ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi personalikomitee, ametiühingute ja personalidirektori poole.

Samuti algatas ta mitteametliku menetluse, mille komisjon kehtestas ahistamisohvrite jaoks. Ta pöördus kahe usaldusnõuniku ja komisjoni vahendaja poole, kes kõik nõustasid teda ja abistasid teda kohtumistel kaebuse esitaja ülemustega.

26. oktoobril 2004 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 24 alusel ametliku abitaotluse, mis on ette nähtud igale isikule, kes tunneb, et teda on ahistatud. Kaebuse esitaja väitis, et teda on ahistatud, ning palus peatada tema töötulemuste hindamine personalieeskirjade artikli 34 lõike 2 alusel ja viia ta uuesti üle teise peadirektoraati.

Halduse ja personali peadirektoraat (edaspidi „DG ADMIN”) vastas 20. juulil 2005 kaebuse esitaja abitaotlusele personalieeskirjade artikli 24 alusel. Ta täpsustas, et olemasolevate tõendite põhjal ei tuvastanud personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi ahistamiskaebuste eest vastutav üksus, et asjaomased asjaolud kujutavad endast ahistamisjuhtumit, mistõttu ei algatatud spetsiaalset haldusjuurdlust.

Vahepeal, 15. jaanuaril 2005, viidi lõpule kaebuse esitaja hindamisaruanne (edaspidi "aruanne"), mis koostati personalieeskirjade artikli 34 lõike 2 alusel, ning soovitati kaebuse esitaja ametist vabastada. Aruandekomisjon ei nõustunud siiski selle soovitusega ja tegi DG ADMINile ettepaneku, et kaebuse esitaja peaks oma katseaja läbima teises peadirektoraadis veel kuue kuu jooksul. Seetõttu edastas DG ADMIN kaebuse infoühiskonna ja meedia peadirektoraadile ning ta alustas seda kuuekuulist perioodi 2005. aasta märtsis.

Kaebuse esitaja ei olnud rahul oma uue ametikohaga ja kandideeris komisjoni ametikohtadele välismaal (New Yorgis). Tema taotlus ei olnud edukas. Ta palus selles küsimuses komisjoni vahendaja sekkumist. Ta leidis, et negatiivne otsus tema lähetamise kohta välismaale tulenes aruandest ja asjaolust, et ta esitas kaebuse oma ülemuste vastu.

Seetõttu esitas kaebuse esitaja 17. augustil 2005 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse talle kui ahistamise ohvrile kahjuhüvitise maksmiseks.

Samuti esitas ta artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse aruande järelduste peale (et ta tuleks katseaega lõpetamata teenistusest vabastada) ja palus selle tühistada. detsembril 2005 leidis DG ADMIN, et kuna kaebuse esitaja on vahepeal tunnistatud ametnikuks, ei ole põhjust esitada kaebust aruande eespool esitatud järelduste peale.

jaanuaril 2006 pöördus kaebuse esitaja komisjoni presidendi poole ja kaebas oma ülemuste käitumise üle ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadis. Teda võttis vastu ka volinik Kallas. K. Kallas saatis kaebuse esitajale ka kirja vastuseks komisjoni presidendile saadetud kirjale, milles K. Kallas lükkas tema kaebuse tagasi.

märtsil 2006 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel uue kaebuse 19. detsembri 2005. aasta otsuse peale, mis puudutas tema kahju hüvitamise nõuet. Samuti palus ta juurdepääsu teatavatele dokumentidele oma isiklikust toimikust.

17. mail 2006 jäeti tema kaebus rahuldamata ja vabastati vaid üks dokument.

Seejärel pöördus ta Euroopa Andmekaitseinspektori poole, kes aitas teda dokumentidele juurdepääsu taotlemisel. Kui ta sai teada uutest dokumentidest, asus ta seisukohale, et mõned muud dokumendid tema toimikust eemaldati või neid muudeti ilma tema teadmata.

Seejärel esitas kaebuse esitaja 8. novembril 2006 artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse ja artikli 90 lõike 1 alusel kahju hüvitamise taotluse. Ta väitis, et tema juhtumi puhul oli olemas „paralleelne“ isikutoimik ja et aruanne koostati, andmata talle võimalust end kaitsta.

DG ADMIN vastas 13. veebruaril 2007 ning jättis tema kaebuse ja taotluse rahuldamata. Ta leidis, et tema toimiku elemendid, mida kaebuse esitaja pidas uuteks, ei andnud piisavalt alust tema aruande ümberhindamiseks ning et paralleelset isiklikku toimikut ei olnud olemas. Ta märkis ka, et kaebuse esitaja kaebus oli „korduv”.

Lisaks pöördus kaebuse esitaja 19. detsembril 2006 OLAFi poole. OLAF leidis 2007. aasta veebruaris, et ta ei ole pädev tema juhtumit käsitlema.

aprillil 2007 esitas kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

Ta väitis, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema ahistamissüüdistusi.

Ta väitis, et komisjon peaks i) andma talle teavet kõigi tema juhtumiga seoses ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadis tehtud uurimiste kohta ning ii) kehtestama tulemuslikud ennetavad meetmed ahistamise vastu ning tõhusad õiguskaitsevahendid ahistamise korral.

Nõue

Ombudsmani uurimise ulatus

Ombudsman teatas oma uurimise algatamise kirjas kaebuse esitajale, et töökohal ahistamise kohta esitatud kaebuste uurimine piirdub selle kindlakstegemisega, kas asjaomane institutsioon kohaldas asjakohaseid sisemenetlusi nõuetekohaselt.

Komisjoni arvamus komisjoni 23. ja 24. juuli 2007. aasta kirjade kohta

juulil 2007 saatis komisjon kaebuse kohta arvamuse ja teatas järgmisel päeval ombudsmani talitustele, et tema saadetud arvamus kajastab vale versiooni ja et parandatud versioon saadetakse 2007. aasta septembri esimestel päevadel.

Kaebuse esitaja märkused (kaebuse esitaja 8. augusti 2007. aasta telefonikõne ja kaebuse esitaja 5. septembri 2007. aasta kiri)

8. augustil 2007 teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et 23. mail 2007 algatas ta Avaliku Teenistuse Kohtus (kohtuasi F-49/07 R vs. komisjon) kohtumenetluse ombudsmanile esitatud kaebuses väidetud asjaolude alusel.

Oma hilisemas 5. septembri 2007. aasta kirjas märkis kaebuse esitaja kõigepealt, et tema kaebus Avaliku Teenistuse Kohtule puudutab nende aktide tühistamist, millel on tema arvates talle kahjulik mõju. Selliste aktide hulgas on personali ja halduse peadirektoraadi 20. juuli 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 26. oktoobri 2004. aasta abitaotlus personalieeskirjade artikli 24 alusel ning millele viidatakse tema isikutoimikus. Oma kaebuses palus ta kohtul „kehtestada ühenduse vastutus kõigi komisjoni ebaseaduslike otsuste, tegevuse ja käitumise eest” ning hüvitada talle moraalse ahistamise tõttu tekitatud kahju summas 2 500 000 eurot.

Teiseks näis kaebuse esitaja sisuliselt arvavat, et ombudsman peaks i) jätkama tema kaebuse uurimist paralleelselt Avaliku Teenistuse Kohtu menetlusega või ii) algatama omaalgatusliku uurimise ahistamisküsimuste kohta komisjonis tema väidetud asjaolude alusel. Samuti palus ta ombudsmanil leppida komisjoniga kokku, et enne kui Avaliku Teenistuse Kohus tema juhtumi kohta otsuse teeb, viiakse ta üle teise institutsiooni.

Ta palus ombudsmanil otsida koos komisjoniga sõbralikku lahendust, et „kõrvaldada haldusomavoli juhtum” või julgustada komisjoni osalema lepitusmenetluses Avaliku Teenistuse Kohtus.

Lõpuks märkis ta, et vahepeal, 1. mail 2007, viidi ta üle teise üksusesse („Rahvusvahelised suhted”) samas peadirektoraadis, ning leidis, et see üleviimine oli kuritarvituslik ja seda üleviimist käsitleva otsuse põhjendused olid ebapiisavad.

Komisjoni 15. oktoobri 2007. aasta kiri

Komisjon teatas, et ta oli lubanud saata oma 23. juuli 2007. aasta arvamuse paranduse kaebuse kohta, kuid pärast parandatud arvamuse valmimist 2007. aasta septembris sai ta teada, et vahepeal oli kaebuse esitaja esitanud kaebuse Esimese Astme Kohtule,(1) tuginedes ombudsmani uurimises käsitletud asjaoludele. Seetõttu otsustas komisjon ombudsmanile parandatud arvamust mitte saata.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Ombudsman märgib, et 5. septembri 2007. aasta kirjas teatas kaebuse esitaja talle, et 1. mail 2007 viidi ta üle teise üksusesse ("Rahvusvahelised suhted") samas peadirektoraadis (edaspidi "peadirektoraat"), ning leidis, et selline üleviimine oli kuritarvituslik ja üleviimise otsuse põhjendused olid ebapiisavad.

Mis puudutab kaebuse esitaja seisukohta, siis kui see on nõuetekohaselt põhjendatud, võib see kujutada endast uut väidet, siis ei ilmne, et kaebuse esitaja oleks selles konkreetses küsimuses järginud ombudsmani põhikirja (2) artikli 2 lõiget 8 ja on sellega seoses ammendanud personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud menetluse. Seetõttu ei käsitle ombudsman seda küsimust käesoleva uurimise raames. Kaebuse esitaja võib siiski esitada selle kohta uue kaebuse pärast seda, kui artikli 90 kohane menetlus on ammendatud.

1.2 Lisaks mõistab ombudsman kaebuse esitaja 5. septembri 2007. aasta kirja, milles soovitatakse ombudsmanil viia läbi omaalgatuslik uurimine üldises küsimuses, mis puudutab ahistamisjuhtumite käsitlemist komisjonis. Ombudsmanil puuduvad elemendid, mis võiksid viidata süsteemsele haldusomavolile selles valdkonnas, ning seetõttu ei tundu omaalgatusliku uurimise algatamine praegu kasulik. Kui ombudsman kaaluks tulevikus, kas nendes küsimustes võib esineda süsteemset haldusomavoli, kaaluks ta seejärel, kas oleks asjakohane algatada selline uurimine.

2 Kaebuse esitaja esialgsed väited ja väited

2.1 Oma 11. aprilli 2007. aasta kaebuses ombudsmanile väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema ahistamissüüdistusi.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks i) teavitama teda kõigist ettevõtluse peadirektoraadis seoses tema juhtumiga tehtud uurimistest ja ii) kehtestama tulemuslikud ennetavad meetmed ahistamise vastu ning tõhusad õiguskaitsevahendid ahistamise korral.

2.2 Seejärel teatas kaebuse esitaja 8. augusti 2007. aasta telefonivestluses ja 5. septembri 2007. aasta eraldi kirjas ombudsmanile, et ta oli 23. mail 2007 algatanud kohtumenetluse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus.

2.3 Komisjon kinnitas eespool nimetatud teavet oma 15. oktoobri 2007. aasta kirjas ombudsmanile ja märkis, et kaebuse esitaja kaebus Avaliku Teenistuse Kohtule põhineb samadel asjaoludel, mis on ombudsmani uurimise aluseks.

2.4 Ombudsman tuletab meelde, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 195 antakse Euroopa Ombudsmanile volitused võtta vastu kaebusi, mis käsitlevad haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks."Lisaks on Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 7 sätestatud, et "(...) kui ombudsman peab esitatud faktidega seotud käimasoleva või lõpetatud kohtumenetluse tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt seni läbi viidud uurimiste tulemused ilma edasiste meetmeteta."

2.5 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja on talle teatanud, et ta on algatanud Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus menetluse seoses asjaoludega, millele ta tugines oma esialgses kaebuses ombudsmanile esitatud väidetes ja nõuetes. Komisjon kinnitas ka, et tema vastu on esitatud selline hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Võttes arvesse eespool nimetatud EÜ asutamislepingu artiklit 195 ja ombudsmani põhikirja artikli 2 lõiget 7, lõpetab ombudsman kaebuse läbivaatamise ja esitab seni läbi viidud uurimiste tulemused ilma edasiste meetmeteta.

2.6 Kuna ombudsman lõpetab uurimise ilma edasiste meetmeteta, ei saa ta rahuldada kaebuse esitaja taotlust leida sõbralik lahendus haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks või julgustada komisjoni osalema Avaliku Teenistuse Kohtu egiidi all toimuvas lepitusmenetluses. Ombudsmanil ei ole ka pädevust sekkuda komisjoni menetlusse seoses kaebuse esitaja taotlusega anda ta üle teisele ühenduse institutsioonile enne, kui Avaliku Teenistuse Kohus teeb otsuse tema juhtumi kohta. Kui kaebuse esitaja taotleb ajutiste meetmete võtmist, tuletab ombudsman meelde, et kui leitakse, et need meetmed on põhjendatud, võib kohus neid ise määrata.

3 Kokkuvõte

Ombudsman lõpetab kaebuse läbivaatamise ja esitab seni läbi viidud uurimiste tulemused ilma edasiste meetmeteta.

Komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Ombudsman mõistab Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohut.

(2) Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 8 on sätestatud: „Ombudsmanile ei või esitada kaebust, mis käsitleb töösuhet ühenduse institutsioonide ja asutuste ning nende ametnike ja muude teenistujate vahel, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on ammendanud kõik võimalused esitada asutusesiseseid haldustaotlusi ja kaebusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlused, ning kui taotluse saanud asutuse vastamistähtajad on möödunud.”