Strasbourg, 21. aprill 2008

Lugupeetud hr V

oktoobril 2006 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Teie kaebus, mida täiendati Teie 9. detsembri 2006. aasta kirjaga, käsitles komisjoni vastust Kreeka vastu esitatud artikli 226 kohasele kaebusele, mille esitasite komisjonile. 20. detsembril 2006 alustasin selle juhtumi uurimist. märtsil 2006 saatis komisjon mulle oma arvamuse Teie kaebuse kohta. Edastasin selle Teile koos kutsega esitada oma märkused. Oma edasises kirjavahetuses jäite oma kaebuse juurde.

Kirjutan Teile, et teavitada Teid tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

8. augustil 2006 esitas kaebuse esitaja koos paljude teiste kodanikega komisjonile artikli 226 kohase kaebuse Kreeka vastu. Kaebus käsitles nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta,1 muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ2) väidetavat rikkumist seoses kiirteeprojektiga (edaspidi „projekt”). Kaebuse esitaja väitis, et i) enne projekti ehitust käsitleva hanketeate avaldamist (2005. aasta septembris) ei olnud läbi viidud keskkonnamõju hindamist (keskkonnamõju hindamine oli läbi viidud ainult maakonnatee puhul, mis oli seotud kõnealusest projektist selgelt erineva projektiga); ii) pärast asjakohaseid kaebusi koostati projekti keskkonnamõju hindamise uuring, mis esitati Kreekas Chalkidiki prefektuurile 2006. aasta veebruaris; iii) kohalik elanikkond, N. Moudania omavalitsus (Kreeka) ja Chalkidiki prefektuurinõukogu väljendasid projektile vastuseisu. Kaebuse esitaja esitas koos oma kaebusega mitu dokumenti ja foto tähisest, mis näitab, et projektiga seotud tööd lähevad maksma 25 000 000 eurot ja neid teostab ehitaja X. Komisjon vastas kaebuse esitajale 15. septembri 2006. aasta kirjaga, rõhutades, et ainuüksi asjaolu, et kohalik elanikkond ja Chalkidiki prefektuuri nõukogu avaldasid projekti suhtes negatiivset arvamust, ei tõenda direktiivi 85/337 rikkumist. Komisjon märkis seega, et „kaebust ei ole võimalik registreerida”.

5. oktoobri 2006. aasta kirjas teatas kaebuse esitaja komisjonile, et ta ei ole tema eespool esitatud väidet (i) arvesse võtnud, ning taotles selle alusel oma rikkumiskaebuse registreerimist. Kiri saadeti (ja saadeti selgesõnaliselt) ka Euroopa Ombudsmanile, kes registreeris selle komisjoni vastu esitatud kaebusena. detsembril 2006 sai ombudsman koopia komisjoni 23. novembri 2006. aasta vastusest kaebuse esitaja 5. oktoobri 2006. aasta kirjale. Esiteks väljendas komisjon kahetsust asjaolu üle, et kaebuse esitaja väidet i) ei olnud 15. septembri 2006. aasta kirjas asjakohaselt käsitletud. Lisaks märkis komisjon, et:

a) projekti pakkumismenetlus puudutas tõepoolest mõlemapoolsete tõketega kiirtee ehitamist, mitte lihtsalt olemasoleva maakonnatee parandamist, mis kujutas endast direktiivi 85/337 artikli 2 lõike 1 rikkumist;

b) seejärel viis projekti arendaja läbi uue keskkonnamõju hindamise, mis esitati pädevale ministeeriumile 29. detsembril 2005;

c) uue KMH suhtes kohaldati konsulteerimis-/hindamismenetlust;

d) see menetlus viidi lõpule ministrite 16. oktoobri 2006. aasta ühise otsusega 1000838, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused;

e) eespool öeldut silmas pidades on rikutud ühenduse õigust, mille mõju on juba tekkinud ja ammendatud;

f) Kreeka ametiasutused võtsid vajalikud meetmed rikkumise lõpetamiseks, kuna projekti suhtes algatati uus keskkonnamõju hindamise menetlus;

g) seega ei oleks rikkumismenetlusel olnud eesmärki ja selle algatamine ei oleks olnud kasulik;

h) rikkumismenetluse eesmärk oli muuta nõudeid mittetäitva liikmesriigi käitumist ja mitte üldiselt kindlaks teha, kas rikkumine on toimunud minevikus.

Kaebuse esitaja saatis 9. detsembril 2006 ombudsmanile faksi, milles ta rõhutas, et komisjoni 23. novembri 2006. aasta vastus oli haldusomavoli juhtum. Ta väitis, et komisjon ei olnud tema artikli 226 kohast kaebust nõuetekohaselt käsitlenud. Täpsemalt vaidlustas ta komisjoni järelduse, et siseriiklikud ametiasutused olid võtnud asjakohaseid meetmeid direktiivi 85/337 rikkumise lõpetamiseks. Ta väitis, et komisjon peaks võtma arvesse jätkuvat rikkumist, sest riiklikud ametiasutused ei olnud tühistanud ega tühistanud riiklikke õigusakte, mis olid eespool nimetatud rikkumise allikaks, nimelt hankemenetlust ja sellele järgnenud ehitustööde riigihankelepingu sõlmimist projekti ehitamiseks. Ombudsman algatas uurimise kaebuse esitaja eespool esitatud väite ja toetava väite kohta.

Nõue

Oma arvamuses viitas komisjon kõigepealt eespool nimetatud kirjavahetusele kaebuse esitajaga. Komisjon kinnitas oma seisukohta, et rikutud on direktiivi 85/337/EMÜ artikli 2 lõiget 1, mis oli oma mõju avaldanud ja ammendanud (infraction consomée), kuna vaidlusaluse projekti keskkonnamõju oli tagantjärele hinnatud. Komisjon lisas, et kaebuse esitaja väited kõnealuse keskkonnamõju hindamise kohta registreeriti artikli 226 kohase kaebusena ja ta teavitab kaebuse esitajat õigeaegselt oma sellekohasest otsusest. Kaebuse esitaja jäi oma seisukohtades sisuliselt oma väite juurde.

Otsus

1 Väide, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja artikli 226 alusel esitatud kaebust, kuna ta leidis, et direktiivi 85/337 rikkumisel oli olnud ja selle mõju oli ammendunud

1.1 8. augustil 2006 esitas kaebuse esitaja koos paljude teiste kodanikega Euroopa Komisjonile artikli 226 kohase kaebuse Kreeka vastu. Kaebus käsitles nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta,3 muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ4) väidetavat rikkumist seoses kiirteeprojektiga (edaspidi „projekt”). Kaebuse esitaja väitis eelkõige, et enne projekti ehitust käsitleva hanketeate avaldamist (septembris 2005) ei olnud läbi viidud keskkonnamõju hindamist. Lisaks väitis ta, et keskkonnamõju hindamine tehti ainult maakonnatee kohta, mis puudutas vaidlusalusest projektist täiesti erinevat projekti. Komisjon keeldus kaebust uurimast. Vastuseks eespool esitatud väitele märkis komisjon, et:

a) projekti pakkumismenetlus puudutas tõepoolest mõlemapoolsete tõketega kiirtee ehitamist, mitte lihtsalt olemasoleva maakonnatee parandamist, mis kujutas endast direktiivi 85/337(5) artikli 2 lõike 1 rikkumist;

b) seejärel viis projekti arendaja läbi uue keskkonnamõju hindamise, mis esitati pädevale ministeeriumile 29. detsembril 2005;

c) uue KMH suhtes kohaldati konsulteerimis-/hindamismenetlust;

d) see menetlus viidi lõpule ministrite 16. oktoobri 2006. aasta ühise otsusega 1000838, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused;

e) eespool öeldut silmas pidades järeldas komisjon, et rikutud on ühenduse õigust, mille mõju on juba avaldunud ja ammendatud;

f) Kreeka ametiasutused võtsid vajalikud meetmed rikkumise lõpetamiseks, kuna projekti suhtes algatati uus keskkonnamõju hindamise menetlus;

g) seega ei oleks rikkumismenetlusel olnud eesmärki ja selle algatamine ei oleks olnud kasulik;

h) rikkumismenetluse eesmärk oli muuta nõudeid mittetäitva liikmesriigi käitumist ja mitte üldiselt kindlaks teha, kas rikkumine on toimunud minevikus.

Oma arvamuses kaebuse kohta kinnitas komisjon oma eelmist seisukohta rikkumise koosseisu kohta, märkides, et vaidlusaluse projekti suhtes viidi tagantjärele läbi keskkonnamõju hindamine. Ta lisas, et kaebuse esitaja väited kõnealuse keskkonnamõju hindamise kohta on nüüd registreeritud artikli 226 kohase kaebusena ja komisjon teavitab kaebuse esitajat õigeaegselt oma sellekohasest otsusest.

1.2 Euroopa Ombudsman tuletab esiteks meelde, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata põhjendatud arvamuses (6) määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorra alusel. Juhul kui rikkumist sel ajal enam ei esine, on liikmesriigi vastu esitatud hagi vastuvõetamatu (7). Käesoleva kaebusega seoses ja oma väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et toime on pandud jätkuv rikkumine, sest riiklikud ametiasutused ei olnud tühistanud siseriiklikke akte, millest rikkumine alguse sai. Täpsemalt väitis kaebuse esitaja, et asjaomane Kreeka ametiasutus ei tühistanud hankemenetlust ega sõlminud seejärel projekti elluviimiseks ehitustööde riigihankelepingut. Sellega seoses näib, et puudub kohtupraktika, mis kinnitaks, et liikmesriigi ametiasutused oleksid pidanud tegutsema kaebuse esitaja osutatud viisil, et lõpetada komisjoni tuvastatud rikkumine (direktiivi 85/337 artikli 2 lõike 1 rikkumine) sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas. Lisaks on mõistlik asuda seisukohale, et sellises olukorras lõpetatakse rikkumine, kui i) pädevad siseriiklikud asutused nõuavad enne projekti jaoks kavandatud tööde teostamist, et projekti suhtes viidaks läbi keskkonnamõju hindamine vastavalt ühenduse õiguse asjakohastele sätetele, ja ii) need asutused teevad (uue) otsuse teostusloa andmise või sellest keeldumise kohta, järgides keskkonnamõju hindamise menetlust ja võttes arvesse selle tulemusi. See on see, mis näib olevat käesoleva juhtumi puhul juhtunud. Eespool öeldut arvesse võttes ei ole kaebuse esitaja väide põhjendatud. Seega ei tuvasta ombudsman vastavat komisjoni haldusomavoli juhtumit.

1.3 Ombudsman märgib ka, et kaebuse esitaja on esitanud mitu argumenti, mis puudutavad sisuliselt (uut) keskkonnamõju hindamist. Need argumendid ei mõjuta käesolevat uurimist, vaid on pigem asjakohased seoses sellega, et komisjon lükkas tagasi kaebuse esitaja artikli 226 kohase kaebuse kõnealuse keskkonnamõju hindamise kohta ja sellele järgnenud projekti teostusloa. Tagasilükkamise kohta esitas kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kaebuse (kaebus 629/2008/ID) ja seda uuritakse selles kontekstis.

2 Kokkuvõte

Kaebuse uurimise põhjal ei tuvastanud ombudsman komisjoni haldusomavoli. Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 1985, L 175, lk 40.

(2) EÜT 1997, L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3).

(3) EÜT 1985, L 175, lk 40.

(4) EÜT 1997, L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3).

(5) Direktiivi 85/337 (muudetud direktiiviga 97/11) artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt projektidelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Need projektid on määratletud artiklis 4. Seega leidis komisjon sisuliselt, et kõnealune hanketeade, mis näib olevat viinud otsuseni sõlmida asjakohane ehitustööde riigihankeleping, sisaldas projekti teostamiseks antud „luba (...)”.

(6) Vt näiteks 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-209/02: komisjon vs. Austria (EKL 2004, lk I-1211, punkt 16).

(7) Vt näiteks otsus kohtuasjas C-362/90: komisjon vs. Itaalia (EKL 1992, lk I-2353, punkt 13).