Strasbourg, 17. detsember 2007

Lugupeetud pr R

juunil 2006 esitasite Poola valitsusvälise organisatsiooni Polska Zielona Siec (edaspidi "kaebuse esitaja") nimel Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Investeerimispanga (edaspidi "EIP") vastu seoses panga poolt Poola transpordiprojektide rahastamisega.

6. juulil 2006 edastasin kaebuse EIP presidendile.

oktoobril 2006 saatis EIP arvamuse, mille ma edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused.

Sain Teie märkused kätte 23. novembril 2006.

märtsil 2007 palusin EIP-lt täiendavaid selgitusi.

15. mail 2007 saatis EIP oma vastuse minu eespool nimetatud taotlusele, mille ma edastasin Teile koos ettepanekuga esitada oma märkused. Teilt ei saadud ühtegi märkust.

Vahepeal kontrollisid minu talitused 14. mail 2007 toimikut EIP Luxembourgis asuvates büroodes ning 5. juulil 2007 edastati Teile ja EIP-le teadmiseks selle kontrolli protokolli koopiad.

juulil 2007 saatsite mulle oma kaebuse kohta täiendavaid dokumente, mille edastasin teavitamise eesmärgil EIP-le.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Poola valitsusväline organisatsioon, mis tegeleb keskkonnaküsimustega.

Kaebuse võib kokku võtta järgmiselt:

1. oktoobril 2001 jõustus Poolas uus 27. aprilli 2001. aasta keskkonnakaitseseadus (edaspidi „Poola 2001. aasta keskkonnaseadus“). Selle artikli 40 kohaselt tuleb kõigi transpordialaste kavade ja programmide projektide puhul, mille koostab ja/või võtab vastu riigi või piirkondliku tasandi asutus ning mida nõutakse õigus- või haldusnormidega, läbi viia keskkonnamõju hindamine.

mail 2004 võttis EIP direktorite nõukogu vastu keskkonnaaruande. Selle avalduse kohaselt peaks EIP i) toetama investeeringuid, mis otseselt kaitsevad ja parandavad keskkonda, ii) seetõttu hoolikalt hindama nende keskkonnamõju ja iii) eelkõige tagama, et panga rahastatavad projektid vastaksid nii ELi kui ka riiklikes keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud põhimõtetele ja standarditele, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele. Kui erinevate seadustega kehtestatakse erinevad nõuete tasemed, nõutakse avalduses rangemate seaduste kohaldamist.

Juulis 2004 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (1) (keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv).

jaanuaril 2005 võeti Poolas vastu riikliku teedefondi programm 2005/2006, mis koosneb erinevatest investeerimiskavadest (üksikud teed ja teedeehituskavad).

20. septembril 2005 nõustus EIP rahastama osa uue taaste- ja vastupidavusrahastu investeerimiskavadest (edaspidi „projekt”). Projekti elluviijaks (edaspidi „edendaja“) määrati Poola valitsusasutus „Riiklike teede ja kiirteede peadirektoraat“.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et eespool nimetatud NRFP vastab kõigile nõuetele, mis tuleb Poola õiguse kohaselt esitada keskkonnamõju strateegilisele hindamisele, isegi kui selline keskkonnamõju strateegiline hindamine ei näi olevat keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaselt nõutav. Kaebuse esitaja arvates on Poola õiguses kehtestatud transpordiinvesteeringutele rangemad keskkonnanõuded kui keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivis.

Vastupidiselt Poola 2001. aasta keskkonnaseadusele ei viidud aga eespool nimetatud uue piirkondliku raamistikuga seoses läbi keskkonnamõju strateegilist hindamist ning 1. detsembril 2005 võttis kaebuse esitaja selles küsimuses ühendust projekti elluviijaga. Korraldaja vastas, et NRFP (ja seega ka projekt) ei nõua Poola õiguse kohaselt keskkonnamõju strateegilist hindamist, sest programm võeti vastu määrusena.

Kaebuse esitaja ei nõustunud eespool esitatud arvamusega ja leidis, et õigusakti vorm, millega programm vastu võeti, ei ole asjakohane seoses Poola õiguses sätestatud nõudega viia läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine kõigi transpordiga seotud kavade, strateegiate ja programmide projektide puhul.

6. detsembril 2005, kui projekti alles hinnati, võttis kaebuse esitaja esimest korda ühendust EIPga. Ta palus EIP-l kirjalikult tagada, et tema kaasrahastatav projekt on kooskõlas Poola õiguse ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga. Kaebuse esitaja teavitas EIPd ka sellest, et tema arvates rikuti projektiga eespool nimetatud õigusnorme. Lõpuks palus ta EIP-lt juurdepääsu EIP analüüsile selle kohta, kas riiklik taaste- ja vastupidavuskava vastab keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivile.

jaanuaril 2006 vastas EIP kaebuse esitajale. Ta märkis, et kõik NRFP-s sisalduvad projektid olid koostatud enne 2002. aasta algust. Kõik ametlikud ettevalmistused NRFP elluviimiseks algasid vähemalt 2002. aastal ja igal juhul enne KSH direktiivi jõustumist. Seetõttu ei olnud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv EIP sõnul Poola riikliku taaste- ja vastupidavuskava, sealhulgas EIP kaasrahastatava projekti suhtes kohaldatav, mistõttu EIP ei teinud kaebuse esitaja nõutud analüüsi. EIP ei viidanud projekti Poola õigusele vastavuse küsimusele.

Seetõttu saatis kaebuse esitaja 13. veebruaril 2006 kaebuse EIP-le. Esiteks rõhutas ta, et NRFP kiideti heaks 5. jaanuaril 2005. Teiseks leidis ta, et Poola õiguse kohaselt vastab NRFP kõigile nõuetele, mis on vajalikud selle esitamiseks KSH-le Poola õiguse alusel. Sellist keskkonnamõju strateegilist hindamist ei ole aga seni tehtud. Seetõttu rõhutas kaebuse esitaja, et kuigi keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaselt ei pruugi keskkonnamõju strateegiline hindamine olla nõutav, on see Poola õiguse kohaselt tõepoolest nõutav ning et EIP keskkonnaaruande kohaselt peaksid kõik tema rahastatavad projektid olema kooskõlas mitte ainult Euroopa õigusaktidega, vaid ka riiklike õigusaktidega.

aprillil 2006 vastas EIP, et kõik EIP poolt rahastamiseks valitud projektid peaksid olema keskkonna seisukohast vastuvõetavad, kuid projekti elluviija vastutab täielikult selle eest, et oleks tagatud vastavus ELi poliitikale ja õigusaktidele ning asjakohastele siseriiklikele õigusaktidele. EIP teatas, et ta teavitab projekti elluviijat kaebuse esitaja kaebusest ja küsib lisaks Poola ametiasutustelt, kas Poola õiguse kohaselt on nõutav riikliku taaste- ja vastupidavuskava keskkonnamõju strateegiline hindamine, ning kui see on nii, siis millal ja kui mitte, siis milline oli sellise otsuse õiguslik alus. EIP teatas ka, et ta teavitab kaebuse esitajat Poola ametiasutuste vastusest.

Kuni kaebuse esitaja poolt ombudsmanile kaebuse esitamiseni ei olnud EIP aga talle edastanud Poola ametiasutustelt saadud vastuseid. Sellega seoses märkis kaebuse esitaja ka seda, et 26. jaanuaril 2006 võttis ta ühendust Poola keskkonnaministeeriumiga seoses riikliku taaste- ja vastupidavuskava vastavusega Poola õigusele ning kuni kaebuse esitamise kuupäevani ei olnud ta vastust saanud.

aasta mais sõlmis EIP projektiarendajaga laenulepingu.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et hoolimata sellest, et teda teavitati projekti mittevastavusest Poola õigusele, nõustus EIP seda kaasrahastama, mis on vastuolus EIP enda suunistega, nimelt keskkonnaaruandega.

Kaebuse esitaja väitis ka, et EIP ei teavitanud teda Poola ametiasutuste vastusest.

Ta väitis, et EIP peaks oma rahastamise peatama kuni projekti õigusliku staatuse selgitamiseni.

Nõue

Euroopa Investeerimispanga arvamus

EIP arvamuse võib kokku võtta järgmiselt:

13. veebruaril 2006 esitas kaebuse esitaja EIP peasekretärile kaebuse, milles ta märkis, et riiklik taaste- ja vastupidavuskava nõuab Poola õiguse kohaselt keskkonnamõju strateegilist hindamist. aprillil 2006 vastas EIP, et ta teavitas projekti elluviijat kaebusest ja palus Poola ametiasutustel seda kommenteerida. Seejärel teatas Poola transpordi- ja ehitusministeerium EIP-le „kirja teel ja otsekontaktide kaudu”, et vastupidiselt kaebuse esitaja arvamusele ei nõua Poola asjakohane seadus, et riiklik taaste- ja vastupidavuskava läbiks keskkonnamõju strateegilise hindamise. Esiteks oli NRFP ministeeriumi sõnul üksnes rahastamiskava, milles esitati teedeinvesteeringute rahastamisallikad ja mille eesmärk oli toetada maanteesektori jaoks vastu võetud poliitika, programmide ja strateegiate elluviimist, nagu maanteede infrastruktuuri arendamise strateegia aastateks 2004–2006 ja järgnevateks aastateks ning kiirteede ja kiirmagistraalide ehitamise ajakava aastateks 2005–2013. Teiseks väitis sama ministeerium, et ajal, mil eespool nimetatud üldine strateegiakava ja riikliku taaste- ja vastupidavuskava ajakava välja anti, ei nõutud Poola õiguses keskkonnamõju strateegilist hindamist.

Pärast kontakte Poola transpordi- ja ehitusministeeriumiga ning kaebuse aluseks oleva juhtumi põhjalikku läbivaatamist teavitas EIP 28. juuni 2006. aasta kirjaga kaebuse esitajat põhjustest, miks ta leiab, et on võetud kõik vajalikud meetmed, et tagada tema keskkonnaaruande järgimine. EIP lisas oma arvamusele selle kirja koopia. Oma 28. juuni 2006. aasta kirjas teavitas EIP kaebuse esitajat ka sellest, et „tema andmetel” määratleti mitu riiklikus taaste- ja vastupidavuskavas sisalduvas investeeringute loetelus sisalduvat programmi algselt enne seda, kui Poola 2001. aasta keskkonnaseaduses nõuti programmide esitamist keskkonnamõju strateegilisele hindamisele (st enne 1. oktoobrit 2001). Ta märkis, et hindamise käigus saadud teabe põhjal oli selge, et kuigi projekti osaks olevat viitteist kava võib pidada suurema(te) programmi(de) osaks, algas nende kavade esialgne kavandamine enne Poola seaduse jõustumist, milles nõuti, et EIP laenust rahastatavate investeerimiskavade suhtes kohaldataks keskkonnamõju strateegilist hindamist. Lisaks kutsus EIP selles kirjas kaebuse esitajat kohtuma EIP esindajatega Varssavis ja arutama küsimust edasi, kui ta „usub, et pank [] ei käsitle [oma] väidet rahuldavalt”. EIP kordas samu argumente oma täiendavas 13. oktoobri 2007. aasta kirjas, mis saadeti kaebuse esitajale vastuseks viimase täiendavale 25. juuli 2006. aasta kirjale.

EIP märkis, et kaebuse esitaja ei vastanud sellele kutsele.

EIP märkis ka, et tema arusaama kohaselt võeti osa 21. juulil 2001 jõustunud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi nõuetest Poola õigusesse üle 2001. aasta Poola keskkonnaõigusega. Seejärel märkis EIP, et 2005. aastal võeti vastu täiendavad muudatused selles Poola seaduses. Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 13 kohaselt kehtib keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustus kavade ja programmide suhtes, mille esimene ametlik ettevalmistav akt koostati pärast 21. juulit 2004. Kavad ja programmid, mille esimene ametlik ettevalmistav akt on koostatud enne 21. juulit 2004, vajavad samuti keskkonnamõju strateegilist hindamist, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik otsustab, et see ei ole teostatav, ja teavitab sellest üldsust.

EIP järeldas, et „kuna ta ei näinud keskkonnamõju hindamist käsitlevate ühenduse või siseriiklike õigusaktide rikkumist ja arvas, et ta on järginud oma keskkonnasuuniseid”, kirjutati laenulepingule alla 11. mail 2006.

Lisaks kiitis EIP direktorite nõukogu 13. juunil 2006 heaks teise laenu „Poola kiirteed”, millega rahastatakse ka riikliku taaste- ja vastupidavusrahastu üksikuid kiirteekavasid.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkused võib kokku võtta järgmiselt:

Kaebuse esitaja alustas, rõhutades, et tema kaebus põhineb otseselt Poola õigusaktidel, eelkõige Poola keskkonnakaitseseaduse (...) artikli 40 lõike 1 mittejärgimisel, mitte direktiivil 2001/42/EÜ.

Kaebuse esitaja kordas oma seisukohta, et Poola 2001. aasta keskkonnaseaduses kohaldati rangemaid nõudeid kui hilisemas KSH direktiivis, ning juhtis tähelepanu sellele, et „EIP kasutas KSH direktiivi selleks, et nõrgendada [Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse ] nõudeid, et vältida keskkonnamõju strateegilist hindamist.“Kaebuse esitaja märkis, et iga liikmesriik võib vastu võtta rangemaid keskkonnanõudeid kui need, mis sisalduvad Euroopa poliitikas.

Kokkuvõttes jäi kaebuse esitaja oma seisukoha juurde, et Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse kohaselt pidi NRFP läbima keskkonnamõju strateegilise hindamise.

Kaebuse esitaja ei nõustunud EIP avaldusega, et riiklik taaste-ja vastupidavuskava ei nõua keskkonnamõju strateegilist hindamist, sest see programm oli „ainult rahastamiskava, milles esitati teedeinvesteeringute rahastamisallikad ja mille eesmärk oli toetada maanteesektori jaoks vastu võetud poliitika, programmide ja strateegiate elluviimist“. Kaebuse esitaja rõhutas, et riiklik taaste- ja vastupidavuskava ise on rahastamisallikas ja selle eesmärk on seada rahastamisprioriteedid, teha kindlaks tegevused ja projektid, luua teedeinvesteeringute raamistik, kirjeldada väliseid rahastamisallikaid ning osutada selle rakendamiseks vajalikule õigus- või haldustegevusele.

Kaebuse esitaja tuletas meelde, et Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse artikli 40 lõikes 1 on konkreetselt sätestatud, et transpordisektori poliitika, strateegiad, kavad ja programmid, mille koostab ja/või võtab vastu riigi tasandi asutus, nõuavad keskkonnamõju strateegilist hindamist. Sellest järeldub, et NRFP olemus tähendas, et keskkonnamõju strateegiline hindamine oli vajalik.

Kaebuse esitaja väitis ka, et ta ei olnud teadlik ühestki transpordisektori poliitikast, programmist, strateegiast või kavast, mis võeti vastu pärast Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse jõustumist ja mille kohta viidi läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine.

Kaebuse esitaja märkis ka, et EIP viitas maanteede infrastruktuuri arendamise strateegiale aastateks 2004–2006 ja järgnevateks aastateks ning kiirteede ja kiirmagistraalide ehitamise ajakavale aastateks 2005–2013. Kaebuse esitaja sõnul koostati see strateegia 2003. aastal ja avaldati 2003. aasta augustis, st kaks aastat pärast Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse jõustumist.

Seoses EIP väitega, et projekti investeerimiskavad määratleti enne Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse jõustumise kuupäeva, märkis kaebuse esitaja, et EIP ei esitanud oma seisukoha toetuseks ühtegi näidet.

Kaebuse esitaja tervitas EIP kutset sellega kohtuda. Kaebuse esitaja otsustas siiski, et tal oleks mugavam väljendada kõiki oma muresid kirjalikult ja saata need EIP-le. Seda kaebuse esitaja tegigi.

Seoses EIP väitega, et ta ei tuvastanud kõnealuse juhtumi puhul ühenduse või siseriikliku õiguse rikkumisi, märkis kaebuse esitaja, et kuigi EIP kiitis 2006. aasta juunis heaks teise maanteelaenu,(2) algatas Euroopa Komisjon Poola suhtes rikkumismenetluse seoses asjaomaste keskkonnadirektiivide ülevõtmata jätmisega. Kaebuse esitaja lisas koopia komisjoni 28. juuni 2006. aasta märgukirjast Poola ametiasutustele (3). Kaebuse esitaja sõnul tähendas see, et EIP projektid Poolas ei vastanud peamistele keskkonnaalastele direktiividele ja seega EIP keskkonnaaruandele.

Kaebuse esitaja väitis, et „Poola valitsuse määrus, millele EIP oma arvamuses viitab ja mis on dateeritud 15. mail 2004 (Rozporządzenie Rady Ministrów z dnia 5 maja 2004 w sprawie sieci autostard i dróg ekspresowych, - DZU). 128, poz. 1334) erineb täielikult 4. jaanuari 2005. aasta määrusest, millega kiideti heaks riikliku maanteefondi programm aastateks 2005-2006. 15. mai 2004. aasta määrus ei ole üldse rahastamiskava, nagu märgib EIP, vaid selles on üksnes täpsustatud, millised kiirteed ja ekspressteed moodustavad uue piirkondliku tegevuskava eesmärgi (Wykaz autostrad i dróg expresowych w RP). Układ docelowy)."

Kaebuse esitaja arvates tuleks 15. mai 2004. aasta määrust käsitada 4. jaanuari 2005. aasta määrust täiendavana ja sellisena tuleks selle suhtes Poola õiguse kohaselt kohaldada keskkonnamõju strateegilist hindamist.

Kaebuse esitaja väidab, et üksikute projektide keskkonnamõju hindamine on praegu käimas või on hiljuti lõpule viidud.

Lõpuks teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et „käesoleval juhul uurib Poola ombudsman ka seda, kas [NRFP] on kooskõlas [2001. aasta Poola keskkonnaseaduse] artikli 40 lõikega 1”.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ning kaebuse esitaja märkuste ja täiendavate kirjade hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Ombudsmani 27. märtsi 2007. aasta kiri komisjonile

Esiteks palus ombudsman EIP-l vastata kaebuse esitaja tähelepanekule seoses EIP avaldusega, et projekti erinevad investeerimisskeemid määratleti enne asjaomase Poola seaduse jõustumise kuupäeva ning et EIP ei esitanud oma seisukoha toetuseks ühtegi näidet.

Teiseks küsis ombudsman EIP-lt, milliseid hindamisvahendeid ja -meetodeid EIP kasutab olukordades, kus riiklike ametiasutuste, EIP rahastatud projektide edendajate ja rakendusasutuste ning muudest allikatest saadud teave viitab sellele, et asjaomane projekt ei ole esmapilgul kooskõlas siseriikliku või Euroopa õigusega. Sellega seoses palus ombudsman EIP-l kommenteerida kaebuse esitaja tähelepanekut, et pank kiitis 2006. aasta juunis heaks teise maanteelaenu, ning samal ajal palus komisjon Poola valitsuselt selgitust asjakohase keskkonnadirektiivi ülevõtmata jätmise kohta.

Kolmandaks märkis ombudsman, et tema arvates oleks kasulik tutvuda EIP toimikus olevate asjakohaste dokumentidega.

EIP 15. mai 2007. aasta vastus

Esiteks viitas EIP Poola teedesüsteemi kronoloogilisele arengule alates 1930. aastatest.

EIP märkis kokkuvõttes, et rahastatavad transpordiinvesteeringute kavad määratakse kindlaks Poola ministrite nõukogu määrusega, mis võib hõlmata ajavahemikku ühest kuni kuue aastani. Ministrite nõukogu viimane määrus, millega luuakse strateegilise tähtsusega kiirteede, kiirteede ja teede võrgustik, pärineb 29. septembrist 2001 ja eelneb seega Poola 2001. aasta keskkonnaseadusele. aasta veebruaris kiitis Poola valitsus heaks programmi, millega nähakse ette Poola peamise teedevõrgu kohandamine ELi standarditega kuni 2015. aastani.

Poola valitsus võttis 4. jaanuaril 2005 vastu ja muutis 6. jaanuaril 2006 resolutsiooni maanteesektori investeerimisprogrammi kohta, mida rahastatakse uuest piirkondlikust taaste- ja vastupidavuskavast. Investeeringud on valik kavadest, mis on eelnevalt kindlaks määratud eespool osutatud määrustes. Programmis, mis kvalifitseerub rahastamiskavaks, kirjeldatakse üksikasjalikult selle perioodi jooksul elluviidavaid kiirteede, kiirteede ja ümbersõitude projekte ning nende rahastamisallikaid.

EIP rahastatud projekt koosnes 15 individuaalsest teeinvesteeringute kavast, mis olid hajutatud üle kogu Poola. Keskkonnamõju strateegiline hindamine ei olnud Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse ega keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaselt vajalik, sest i) kavad täiendavad käimasolevaid projekte, mida EL ja EIP juba rahastavad; ii) kavad on kooskõlas ELi esmatähtsate eesmärkidega, mis on määratletud EÜ asutamislepingu artikli 267 punktides a ja c, ning iii) projekti heakskiitmine algas enne Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse jõustumist. Keskkonnale omistatud tähtsust arvestades oli keskkonnamõju hindamise vajadus aga kõigi 15 üksikkava väljamakse tingimuseks.

EIP täidab laenutaotluste hindamisel hoolsuskohustust, tuginedes kättesaadavatele tõenditele, sealhulgas vajalikele volitustele ja lubadele, mis on väljastatud kooskõlas asjakohaste riiklike ja Euroopa õigusaktidega. ELis asuvate projektide puhul kohaldab EIP seaduslikkuse eeldust ja vajaduse korral eeldust, et riiklikud õigusaktid on kooskõlas ELi õigusaktidega. EIP kontrollib nõuete täitmist vajalikus ulatuses, et tagada oma vahendite ratsionaalne kasutamine. Väljaspool ELi elluviidavate projektide puhul kohaldab EIP ka seaduslikkuse eeldust. See põhineb projekti ehitamiseks ja käitamiseks vajalikel lubadel ning seda toetavad muud kättesaadavad tõendid, komisjoni enda hinnang ja laenutingimused. Vastavalt kohalikele tingimustele ja õigusaktidele peab iga projekt vastama vähemalt ELi poliitikas sätestatud põhimõtetele ja standarditele. Kõigi projektide puhul vastutab nõuete täitmise eest projektiarendaja, samas kui regulatiivsed ja jõustamisülesanded kuuluvad pädevate asutuste vastutusalasse. On selgelt asjakohane ja asjakohane, et EIP toetub ELi liikmesriikidele või liikmesriikide asjaomastele ametiasutustele, et teha kindlaks vastavus asjakohastele keskkonnastandarditele, ning et EIP aktsepteerib liikmesriigi dokumente tõendina nende vastavuse kohta. Olukorras, kus liikmesriigi keskkonnaalane heakskiitmismenetlus ei ole veel lõpule viidud, lisatakse rahastamislepingule asjakohased väljamaksetingimused.

Seoses laenuga projekti "Poola kiirteed" katmiseks (millele esialgses kaebuses ei viidatud) märkis EIP, et ta teadis oma hindamise ajal, et komisjonil on kahtlusi seoses keskkonnamõju hindamise direktiivi (4) ülevõtmisega Poola õigusesse. Komisjoni väljendatud kahtluste tõttu seati laenuvõtjale (Bank Gospodarstwa Krajowego(5)) mitu väljamaksetingimust, et tagada sellest laenust rahastatavate projektikavade puhul järgitud protsessi vastavus keskkonnamõju hindamise direktiivi nõuetele. Selle tulemusena ei esitanud komisjon 27. juunil 2006 projekti kohta ametlikku vastuväidet.

Lõpetuseks märkis EIP, et avaldab kahetsust, et kaebuse esitaja ei võtnud vastu EIP kutset kohtumisele Varssavis. Samuti rõhutas ta, et „on jätkuvalt avatud konstruktiivsele koostööle valitsusväliste organisatsioonidega”.

Kaebuse esitaja 15. mai 2007. aasta märkused EIP ´s vastuse kohta

Kaebuse esitaja märkusi ei saatnud.

Dokumentidega tutvumine 14. mail 2007

Ombudsmani talitused vaatasid 14. mail 2007 EIP ruumides läbi juhtumiga seotud EIP toimiku. Üksikasjalik aruanne kontrolli kohta saadeti kaebuse esitajale ja EIP-le.

Kaebuse esitaja 10. juuli 2007. aasta täiendav kiri

Kaebuse esitaja märkis oma 10. juuli 2007. aasta kirjas, et ta juhtis Poola ombudsmani tähelepanu küsimusele, et Poola õiguse kohaselt ei ole NRFP puhul keskkonnamõju strateegilist hindamist läbi viidud, ning et Poola ombudsman oli selle küsimuse uurimise lõpetanud. Kaebuse esitaja sõnul „lõpetas Poola ombudsman juhtumi arvamusega, et [riikliku strateegilise raamistiku] keskkonnamõju oleks tulnud hinnata“ja et tema arvamus oli „kooskõlas Poola transpordiministeeriumi arvamusega“. Kaebuse esitaja lisas koopia Poola ombudsmani vastusest ning Poola transpordi- ja ehitusministeeriumi vastusest. Oma 28. juuni 2007. aasta kirjas Poola ombudsmanile märkis transpordi-ja ehitusministeerium, et „keskkonnaministeerium oli seisukohal, et riiklikust teedefondist rahastatavate teedeinvesteeringute projektide rahastamiskavade loetelu suhtes tuleks ministeeriumidevaheliste konsultatsioonide etapis kohaldada keskkonnamõju hindamise menetlust.” Oma kirjas kaebuse esitajale märkis Poola ombudsman, et „transpordi-ja keskkonnaministeerium jagab ombudsmani arvamust, et riikliku teedefondiga hõlmatud ettevõtete keskkonnamõju tuleks hinnata”.

Ombudsman edastas EIP-le teavitamise eesmärgil kaebuse esitaja kirja koos selle lisadega.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Euroopa Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja viitas oma tähelepanekutes asjaolule, et Euroopa Komisjon oli algatanud Poola vastu rikkumismenetluse seoses asjaomaste keskkonnadirektiivide ülevõtmata jätmisega, ning märkis, et "see tähendab, et EIP projektid Poolas ei vasta asjakohasele ELi keskkonnamõju hindamise direktiivile ja seega EIP 2004. aasta keskkonnaaruandele".

Ombudsman märgib siiski ka, et samades tähelepanekutes rõhutas kaebuse esitaja, et „tema kaebus põhineb otseselt Poola õigusaktidel, eelkõige Poola keskkonnakaitseseaduse (...) artikli 40 lõike 1 mittejärgimisel, mitte direktiivil 2001/42/EÜ”.

Arvestades kaebuse esitaja eespool toodud rõhuasetust, mõistab ombudsman, et kaebuse esitaja avaldust ei tohiks pidada uueks väiteks, mida tuleks käesolevas otsuses käsitleda.

2 EIP hinnang projekti õiguslikule vastavusele

2.1 Kaebus käsitleb EIP laenu, mis hõlmab 15 investeerimiskava, mis on seotud Poolas kiirteede, kiirteede ja ümbersõitude ehitamisega, mis on hõlmatud Poola valitsuse loodud riikliku maanteefondi programmiga 2005/2006. Eespool nimetatud 15 investeerimiskava kujutasid endast EIP projekti „Poola teede moderniseerimine”, mis hõlmas investeeringute ajakohastamist kiirteedel, kiirteedel ja ümbersõiduteedel [riikliku taaste- ja vastupidavuskava] raames, edaspidi „projekt”. Poola ametiasutused tegid 1. juunil 2005 ettepaneku projekti rahastamiseks Euroopa Investeerimispangast (6). 6. detsembril 2005 pöördus kaebuse esitaja EIP poole seoses projektiga, mis oli sel ajal veel arutamisel. Kaebuse esitaja kaebas, et vastupidiselt Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse asjakohastele sätetele ei viidud keskkonnamõju strateegilist hindamist läbi kogu riikliku taaste- ja vastupidavuskava suhtes. Vastuseks teatas EIP kaebuse esitajale, et ta on pöördunud Poola ametiasutuste poole seoses kaebuse esitaja kahtlustega ja et ta teavitab teda nende vastusest. EIP aga ei teavitanud kaebuse esitajat sellest vastusest, vaid otsustas projekti rahastada ning allkirjastas 11. mail 2006 laenulepingu ja tegi esimese makse. Seejärel pöördus kaebuse esitaja 6. juunil 2006 ombudsmani poole.

Kaebuse esitaja väitis, et hoolimata sellest, et teda teavitati projekti mittevastavusest Poola õigusele, nõustus EIP vastupidiselt oma keskkonnaaruandele seda projekti kaasrahastama. Selle avalduse kohaselt tagab EIP, et panga rahastatavad projektid peaksid vastama nii ELi kui ka riiklikes keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud põhimõtetele ja standarditele, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele. Avalduses on ka sätestatud, et kui eri seadustega kehtestatakse erinevad nõuete tasemed, tuleks kohaldada rangemaid nõudeid (esimene väide).

Kaebuse esitaja väitis ka, et EIP ei teavitanud teda vastusest, mille Poola ametiasutused olid talle saatnud (edaspidi „teine väide”).

Kaebuse esitaja väitis, et EIP peaks oma rahastamise peatama kuni projekti õigusliku staatuse selgitamiseni (edaspidi „väide”).

2.2 Kokkuvõttes märkis EIP, et projekti elluviija, käesoleval juhul Poola riiklike teede ja kiirteede peadirektoraat, edaspidi "Poola direktoraat", vastutab täielikult ELi poliitika ja ELi õiguse ning asjakohaste riiklike õigusaktide järgimise tagamise eest. Pärast kaebuse esitaja kaebust võttis EIP ühendust Poola ametiasutustega, kes teatasid talle, et asjakohaste Poola õigusaktidega ei nõuta riikliku taaste- ja vastupidavuskava keskkonnamõju strateegilist hindamist, sest i) riiklik taaste- ja vastupidavuskava on valitsuse määruse vormis, ii) riiklik taaste- ja vastupidavuskava on üksnes rahastamiskava ning iii) selles ei ole määratletud arengustrateegiat ega kehtestatud raamistikku tulevaseks rakendamiseks. Lisaks määratleti projekti 15 investeerimiskava, mis olid kaetud EIP laenuga ja kuulusid uude taaste- ja vastupidavusrahastusse, esialgne kavandamisprotsess enne 1. oktoobrit 2001, st Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse jõustumise kuupäeva. EIP kinnitas ka, et vastavalt tema keskkonnaaruandele on investeeringute õigusnormidele vastavuse kontrollimine tema hindamismenetluste lahutamatu osa. EIP märkis ka, et tema arvates on ta käesoleval juhul võtnud kõik vajalikud meetmed, et tagada selline vastavus. Lõpetuseks märkis EIP, et kuna ta ei olnud leidnud, et keskkonnamõju hindamist käsitlevaid ühenduse või siseriiklikke õigusakte oleks rikutud, ja kuna ta oli seisukohal, et ta järgis oma keskkonnaaruannet, allkirjastati laenuleping 11. mail 2006.

Oma arvamuses selgitas EIP ka seda, et vahepeal, 28. juunil 2006, teavitas ta kaebuse esitajat eraldi kirjas Poola ametiasutuste järeldustest. Seda teavet selgitati üksikasjalikumalt EIP täiendavates kirjades kaebuse esitajale.

2.3 Kõigepealt juhib ombudsman tähelepanu sellele, et käesolevas kaebuses viidatakse projektile "Poola maanteede moderniseerimine" (EIP projekt nr 20050226), mida rahastati EIP poolt 11. mail 2005 allkirjastatud laenuga, mitte projektile "Poola kiirteed" (EIP projekt nr 20050428), mida hiljem rahastas EIP.

2.4 Lisaks märgib ombudsman veel kord, et kaebuses viidatakse Poola ametiasutuste väidetavale suutmatusele järgida Poola 2001. aasta keskkonnaseadust, mis kaebuse esitaja sõnul nõudis keskkonnamõju strateegilist hindamist kogu uue strateegilise raamistiku jaoks. Nagu kaebuse esitaja sõnaselgelt märkis, ei käsitleta käesolevas kaebuses Euroopa keskkonnadirektiivide, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta)(7) (edaspidi "keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv") järgimist.

Sellega seoses tuletab ombudsman meelde, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 on Euroopa Ombudsmanil õigus vastu võtta ja uurida kaebusi haldusomavoli kohta ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Seetõttu ei saa ombudsmanile esitada kaebust ühegi teise asutuse ega isiku tegevuse kohta. Seega ei ole ombudsmani ülesanne uurida ühenduse või siseriiklike õigusaktide sisu ega seda, kas siseriiklikud ametiasutused kohaldasid siseriiklikku või Euroopa õigust õigesti.

Eespool nimetatud põhjustel käsitleb ombudsman käesolevat kaebust uurides üksnes EIP võimalikku haldusomavoli.

2.5 Lisaks märgib ombudsman, et 2004. aasta mais avaldas EIP keskkonnaaruande, milles kirjeldatakse EIP lähenemisviisi keskkonnaküsimustele projektide rahastamisel. Lõik pealkirjaga „Keskkonna kaitsmine ja parandamine” sisaldab järgmist märkust:

„ELi 25 liikmesriigis ja kandidaatriikides vastavad EIP rahastatavad projektid nii ELi (…) kui ka riiklikes keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud põhimõtetele ja standarditele, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele. Kui erinevad seadused kehtestavad erinevaid nõudeid, kohaldatakse rangemaid.

Lisaks sisaldab lõik pealkirjaga „Organisatsioon ja lähenemisviis” järgmist avaldust:

„EIP keskkonnamõju hindamise tulemus määrab kindlaks projekti rahastamiskõlblikkuse. See põhineb tasakaalul keskkonnamõju laadi ja ulatuse ning negatiivse mõju vältimiseks, vähendamiseks ja vajaduse korral kompenseerimiseks vajalike meetmete vahel, samuti muudel kriteeriumidel, nagu [] õigusnormidele vastavus ja keskkonnajuhtimine. Pank ei nõustu rahastama projekti, millel on tõenäoliselt oluline negatiivne keskkonnamõju ja/või suur risk keskkonnale.”

2.6 Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kuigi eespool nimetatud EIP dokument ei ole õiguslike kohustuste allikas, on see EIP poliitika oluline deklaratsioon, mida pank peaks järgima.

Eespool nimetatud dokumendi põhjal mõistab ombudsman, et EIP rahastab üksnes neid projekte, mis on kooskõlas nii siseriikliku keskkonnaõiguse kui ka peamiste EÜ keskkonnadirektiividega, ning juhul, kui siseriiklik õigus on keskkonnakaitset tagavate nõuete osas rangem, tuleks kohaldada viimaseid. Näib, et EIP tagab sellise vastavuse kõigepealt projektide sõelumisega enne nende rahastamiseks vastuvõtmist ja seejärel nende elluviimise ajal jälgimisega.

2.7 Ombudsman juhib siiski tähelepanu sellele, et eespool nimetatud keskkonnaaruande kohaselt tegutsedes näib EIP olevat suures osas sõltuv riiklike ametiasutuste esitatud teabest, mida ta kasutab selleks, et kontrollida, kas keskkonnaalaseid õigusnorme on kohaldatud mis tahes projekti suhtes, mida rahastab pank ja mis tegutseb asjaomase riigi territooriumil.

2.8 Sellega seoses peab ombudsman vajalikuks meenutada ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele EÜ asutamislepingu artikli 10 lõikega 2 ja Euratomi asutamislepingu artikli 192 lõikega 2 kehtestatud lojaalse koostöö põhimõtet, millele ühenduse kohtud on viidanud seoses EÜ asutamislepingu artikli 226 kohase rikkumismenetlusega (8). Mõlemas artiklis on sätestatud, et liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada EÜ asutamislepingu eesmärkide saavutamist.

2.9 Kohaldades eespool nimetatud põhimõtet analoogia alusel käesoleva juhtumi asjaoludele, on ombudsman seisukohal, et EIP võis i) õiguspäraselt leida, et Poola ametiasutused järgisid kohaldatavaid keskkonnakaitsealaseid õigusnorme, ja ii) õiguspäraselt eeldada, et Poola ametiasutused esitavad talle usaldusväärset teavet Poola asjakohase keskkonnaõiguse kohaldamise kohta. Nagu EIP oma 2004. aasta keskkonnaaruandes märkis, „f)või ELis asuvate projektide puhul kohaldab pank õiguspärasuse eeldust ja vajaduse korral seda, et riiklikud õigusaktid on kooskõlas ELi õigusaktidega. Projekti elluviija vastutab nõuete täitmise eest, samas kui regulatiivsed ja jõustamisülesanded kuuluvad pädevate asutuste vastutusalasse.”

2.10 Arvestades eeltoodud kaalutlusi ja uurimise käigus kogutud dokumentaalseid tõendeid ning eelkõige toimiku läbivaatamist ombudsmani teenistuste poolt, on ombudsman järgmisel seisukohal. Näib, et projekti esialgse hindamise etapis ei toimunud EIP ja Poola ametiasutuste vahel NRFP keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse artikli 40 alusel, samas kui keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi oli järgitud.

2.11 Seega võib järeldada, et kuni 6. detsembrini 2005, st enne seda, kui kaebuse esitaja teatas EIP-le, et NRFP ei järginud Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse artiklit 40, mis kaebuse esitaja sõnul nõudis keskkonnamõju strateegilist hindamist, ei olnud EIP sellisest võimalikust rikkumisest teadlik.

2.12 Ombudsman on siiski seisukohal, et pärast kaebuse esitajalt eespool nimetatud teabe saamist võib EIP-lt punktis 2.5 osutatud keskkonnaaruannet silmas pidades mõistlikult eeldada, et ta on sellise teabe kontrollimisel eriti hoolikas.

2.13 Ombudsman märgib seetõttu, et 27. märtsil 2006 saatis EIP laenuvõtjale (Bank Gospodarstwa Krajowego (9)) kirja, milles märkis, et "[ta] sai kaebuse (…), et riiklik maanteede (fondi) programm (NRFP) aastateks 2005-2006 vastas kõigile vajalikele tingimustele, et selle suhtes saaks kohaldada keskkonnamõju hindamist keskkonnakaitseseaduse artikli 40 alusel (...)". Samas kirjas palus EIP laenuvõtjal teavitada teda Poola ametiasutuste seisukohast seoses järgmisega: „1) kas Poola õiguses nõutakse riikliku taaste- ja vastupidavuskava keskkonnamõju hindamist ja 2) kui nõutakse, siis millal selline hindamine tehakse, või 3) kui ei, siis milline on sellise otsuse õiguslik alus.“EIP edastas selle kirja koopia Poola rahandusministeeriumile ning transpordi- ja ehitusministeeriumile.

2.14 Lisaks märgib ombudsman, et laenuvõtja vastas eespool nimetatud EIP kirjale 7. aprillil 2006. Selles teates teatas laenuvõtja EIP-le, et ta ei ole pädev panga päringu suhtes seisukohta võtma, vaid et ta edastas selle märkuste esitamiseks valitsusasutustele.

Seejärel saatis Poola transpordi- ja ehitusministeerium 6. aprillil 2006 EIP-le oma esimese vastuse, milles selgitas, et riiklik taaste- ja vastupidavuskava on rahastamiskava, ning tõi välja transpordiinvesteeringute rahastamisallikad. Ministeerium lisas, et NRFP on üksnes vahend, mille eesmärk on teha transpordiinvesteeringute finantsosa, mis sisaldub muudes transpordivaldkonna jaoks strateegilise tähtsusega riiklikes dokumentides. Ministeerium selgitas, et need dokumendid sisaldavad "transpordi infrastruktuuri arendamise strateegiat aastateks 2004-2006 ja järgnevateks aastateks", mis avaldati 2003. aastal osana riiklikust arengukavast. Ministeerium viitas ka 2005. aasta juunis avaldatud dokumendile „Kiir- ja kiirteede ehitamise ajakava aastateks 2005–2013”, milles visandati Poola teedevõrgu edasise arendamise suund ning määrati kindlaks sellega seotud ülesanded ja ajakava. Nende strateegiate puhul keskkonnamõju strateegilist hindamist ei tehtud, sest nende koostamise ajal ei olnud keskkonnamõju strateegiline hindamine seadusega nõutav.

Lisaks juhtis transpordi- ja ehitusministeerium tähelepanu sellele, et i) NRFPd arutas mitu ministeeriumi, sealhulgas keskkonnaministeerium, kes „ei esitanud selle kohta märkusi“. Seetõttu sai transpordi- ja ehitusministeerium aru, et Poola keskkonnaseaduse artikli 40 kohaselt ei olnud NRFP keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik. Ta täpsustas, et ii) iga riiklikus taaste- ja vastupidavusrahastus sisalduva projekti puhul, sealhulgas EIP laenust rahastatavate projektide puhul, on keskkonnamõju hindamine juba läbi viidud või käimas.

Ministeerium jõudis järeldusele, et keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus seoses kogu riikliku taaste- ja vastupidavuskava rakendamise mõjuga Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse eespool nimetatud artikli 40 tähenduses ei ole nõutav.

2.15 Ombudsman mõistab, et Poola ametiasutuste eespool esitatud selgituste põhjal jõudis EIP järeldusele, et projekti vastavus siseriiklikule õigusele on tagatud, kuigi ta oleks võinud vajada täiendavaid selgitusi, mille taotlus sisaldus tema 10. mai 2006. aasta kirjas (10) Poola ministeeriumile.

Arvestades eespool punktides 2.7, 2.8 ja 2.9 esitatud kaalutlusi, peab ombudsman seda järeldust põhjendatuks.

Lisaks ilmneb, et transpordi- ja ehitusministeerium kinnitas oma 1. juuni 2006. aasta ja 28. juuli 2006. aasta vastustes EIP täiendava selgituse taotlusele oma esialgset seisukohta ja lisas, et Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse artiklit 40 muudeti kooskõlas keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga ning et selle muudatuse kohaselt on asjaomased ametiasutused kohustatud viima läbi keskkonnamõju strateegilise hindamise poliitika, strateegiate, kavade ja programmide, sealhulgas transpordivaldkonna poliitika, strateegiate, kavade ja programmide kohta. Ministeerium kordas, et artikli 40 muutmiseelse versiooni kohaselt ei olnud keskkonnamõju hindamine nõutav ei „transpordiinfrastruktuuri arendamise strateegia puhul aastatel 2004–2006 ja järgnevatel aastatel” ega „kiir-ja kiirteede ehitamise ajakava puhul aastateks 2005–2013”.

2.16 Ombudsman märgib eelkõige ka Poola ametiasutuste 6. aprilli 2006. aasta kirjas sisalduvat konkreetset avaldust, et "iga riiklikus taaste- ja vastupidavusrahastus sisalduva projekti puhul, sealhulgas EIP laenust rahastatavate projektide puhul, on keskkonnamõju hindamine juba läbi viidud või käimas."(11)

Ombudsman mõistab, et kuigi kaebuse esitaja ei nõustu Poola ametiasutuste arvamusega, et üldine riiklik taaste- ja vastupidavuskava ei nõudnud keskkonnamõju strateegilist hindamist Poola 2001. aasta keskkonnaõiguse alusel, näib ta nõustuvat eespool esitatud konkreetse väitega.

Lisaks näib vaieldamatu, et EIP laenuga hõlmatud 15 individuaalset investeerimiskava ei olnud laenu arutamise alguses kavandamisetapis. Ombudsman ei võta seisukohta teise punkti suhtes, mis on seevastu vaieldav ja puudutab täpset kuupäeva, mil EIP laenuga hõlmatud individuaalsed investeerimisskeemid määratleti (st nende kavad olid alanud). Sellega seoses ei mõista ombudsman, kuidas oleks mõistlik nõuda investeerimiskavade keskkonnamõju strateegilist hindamist, kui seda peetakse programmi või kava osaks, kui investeeringud olid juba alanud ja vähemalt ei olnud need enam kavandamisetapis. Ta märgib ka, et sama märkis ka EIP oma täiendavas kirjas, mis saadeti kaebuse esitajale uurimise käigus (23. oktoobril 2006).

EIP sõnul kujutavad EIP laenuga kaetud investeerimiskavad endast täiendavaid investeeringuid projektidesse, mida EL ja EIP juba rahastavad, ning on kooskõlas ELi esmatähtsate eesmärkidega, mis on määratletud EÜ asutamislepingu artikli 267 punktides a ja c.

Arvestades eespool toodud punkte 2.15 ja 2.16, nõustub ombudsman EIP poolt uurimise käigus esitatud põhjendustega selle kohta, miks pank oleks tol ajal Poola ametiasutustelt saadud teabele tuginedes võinud laenu 11. mail 2006 allkirjastada. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse esitaja esimese väitega seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et EIP peaks peatama oma rahastamise kuni projekti õigusliku staatuse selgitamiseni ,, juhib ombudsman tähelepanu sellele, et tundub, et EIP on asjaomase makse juba teinud, ning seetõttu leiab ta, et edasised uurimised ei ole õigustatud.

Ombudsman viitab siiski kaebuse esitaja 10. juuli 2007. aasta kirjale, mille ombudsman edastas seejärel EIP-le. Selle kirja kohaselt ilmneb, et aasta pärast seda, kui Poola ametiasutused olid esitanud EIP-le punktis 2.14 osutatud teabe, märkisid samad Poola ametiasutused Poola ombudsmani uurimise käigus, et „keskkonnaministeerium asus seisukohale, et riiklikust maanteefondist rahastatavate maanteeinvesteeringute projektide rahastamiskava nimekirja suhtes tuleks ministeeriumidevaheliste konsultatsioonide etapis kohaldada keskkonnamõju hindamise menetlust.“Kui EIP leiab, et eespool nimetatud kirja silmas pidades võiks EIP , võtta teatavaid meetmeid, kutsub ombudsman panka üles võtma selles küsimuses kaebuse esitajaga otse ühendust.

Lisaks soovib ombudsman juhtida tähelepanu riiklike ja piirkondlike kontrolliasutuste, näiteks ombudsmanide võimalikule rollile täiendava teabeallikana EIP rahastatavate projektide vastavuse kohta siseriiklikule ja Euroopa õigusele. Sellega seoses teeb ombudsman allpool veel ühe märkuse.

2.19 Lõpuks märgib ombudsman seoses kaebuse esitaja väitega, et EIP ei teavitanud teda Poola ametiasutuste vastusest, et oma 31. jaanuari 2006. aasta kirjas kaebuse esitajale märkis EIP, et "[ta] vastab [kaebuse esitajale] selles küsimuses niipea, kui saame Poola ametiasutustelt rahuldava vastuse".

EIP edastas kaebuse esitajale teabe, mida ta oli lubanud 28. juunil 2006, pärast seda, kui ta oli saanud selle teabe Poola ametiasutustelt 2006. aasta aprillis ja juunis. EIP täiendas seda teavet ombudsmani uurimise käigus kaebuse esitajale 25. juulil ja 13. oktoobril 2006 saadetud täiendavates kirjades. Lisaks märgib ombudsman, et EIP tegi ettepaneku anda kaebuse esitajale sel eesmärgil korraldataval kohtumisel rohkem selgitusi.

Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kaebuse esitaja teise väite puhul ei ole edasised uurimised põhjendatud.

3 Kokkuvõte

Mis puudutab kaebuse esitaja esimest väidet, siis eespool punktides 2.14, 2.15 ja 2.16 selgitatud põhjustel ei tuvasta ombudsman haldusomavoli juhtumit.

Seoses kaebuse esitaja teise väitega leiab ombudsman eespool punktis 2.19 selgitatud põhjustel, et edasised uurimised ei ole põhjendatud.

Seoses kaebuse esitaja väitega leiab ombudsman eespool punktis 2.18 selgitatud põhjustel, et edasised uurimised ei ole põhjendatud.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise. EIP presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Järgmine reis

EIP võiks tulevikus kaaluda suhtluskanalite loomist asjaomaste riiklike ja piirkondlike kontrolliasutustega, näiteks ombudsmanidega, ning neilt teabe hankimist, mis võiks olla täiendavaks teabeallikaks EIP rahastatavate projektide vastavuse kohta siseriiklikule ja Euroopa õigusele.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 2001, L 197, lk 30.

(2) Ombudsmani arusaama kohaselt viitab kaebuse esitaja Poola kiirteede projektile (EIP projekt 20050428).

(3) Näib, et komisjoni kirjas viidati tegelikult Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse muudatusele, mis jõustus 2004. aastal ja mis erinevalt Poola 2001. aasta seadusest ei tundunud olevat kooskõlas Euroopa õigusega.

(4) Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta.

(5) Seda panka kontrollib Poola riigikassa.

(6) Kaebuse esitaja lisas oma kaebusele EIP veebisaidilt (http://www.eib.org/projects/pipeline/project) võetud väljatrüki, mis käsitles EIP projekti Pipeline.

(7) EÜT 2001, L 197, lk 30.

(8) Vt kohtuasi C-10/00: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I-2357, punkt 88).

(9) Vt märkus 4.

(10) Ombudsman märgib, et 10. mail 2006 palus EIP Poola transpordi- ja infrastruktuuriministeeriumilt lisaselgitusi selle kohta, kas ministeeriumi 6. aprilli 2006. aasta kirjas nimetatud dokumendid, nimelt "transpordiinfrastruktuuri arendamise strateegia aastateks 2004-2006 ja järgnevateks aastateks" ning "kiir- ja kiirteede ehitamise ajakava aastateks 2005-2013", nõudsid keskkonnamõju strateegilist hindamist Poola 2001. aasta keskkonnaseaduse artikli 40 tähenduses.

(11) Ombudsmani talituste poolakeelne tõlge. Algne tekst on sõnastatud järgmiselt:

„Zwracamy uwagę, że dla każdego projektu objętego Programem KFD, w tym dla projektów przeznaczonych do sfinansowania z kredytow EBI zostaly przeprowadzone bądź są w trakcie przeprowadzenia oceny oddziaływania na środowisko wymagane przepisami ustawy Prawo ochrony środowiska.”