Strasbourg, 20. detsember 2006

Lugupeetud hr S.

veebruaril 2006 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse selle kohta, kuidas Euroopa Liidu Nõukogu käsitles telefoni teel esitatud teabenõuet. ja 17. märtsi 2006. aasta e-kirjades esitasite oma kaebuse kohta lisateavet.

märtsil 2006 edastasin kaebuse nõukogu peasekretärile. Nõukogu edastas oma arvamuse rootsi keeles 11. juulil 2006. Edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused 31. oktoobriks 2006. Teilt ei ole tähelepanekuid saadud.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Ta helistas 6. veebruaril 2006 Euroopa Komisjonile, et küsida, kas komisjonil või Euroopa Liidu Nõukogul on mingeid kohustusi või võimalusi väljendada oma toetust Taanile tema ebakõlas mitme moslemiriigiga. Telefonikõne tehti numbrile +3222991111 ja nii palju kui ta mäletab, tehti see vahetult pärast keskpäeva. Komisjoni töötaja, kes vastas tema telefonikõnele, ei märkinud oma nime, kuid selgitas, et küsimusele vastamine oli tema jaoks liiga keeruline. Ta tegi ettepaneku, et ta helistaks hr Solanale otse nõukogus ja annaks talle selleks järgmise telefoninumbri: +3222856111. Sellel nõukogu numbril vastas meessoost isik. Vastaja ei avaldanud ka oma nime. Kaebuse esitaja palus hr Solanat ja talle edastati naissekretär, kes ei teatanud tema nime ja kes ütles talle, et ta ei saa hr Solanaga rääkida. Sekretär ütles, et küsimusele ei ole lihtne vastata ja ta edastas selle isikule, kes vastutab kontaktide eest ajakirjandusega. Ka see isik ei osanud küsimusele vastata.

Järgmisel päeval võttis ta ühendust komisjoni esindusega Stockholmis ja sai rääkida Eurojusi advokaadiga, kes teatas oma nime. Advokaat vastas e-posti teel, mis sisaldas küll huvitavat teavet Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta, kuid ei vastanud tema küsimusele. Kuid advokaat oli vähemalt abivalmis ja näitas üles tõelist huvi aidata.

Küsimus jäi seega vastuseta ja kaebuse esitaja ei olnud rahul sellega, kuidas teda Brüsseliga ühendust võttes koheldi. Keegi ei näidanud huvi tema küsimusele vastata ega suunanud teda kellelegi, kes võiks vastata. Asjaolu, et ükski isik, kellega ta oli rääkinud, ei hoolinud oma nime avaldamisest, muutis asjad veelgi keerulisemaks.

Kaebuse esitaja väitis, et 6. veebruaril 2006 telefoni teel esitatud teabenõude käsitlemisel ei tegutsenud nõukogu kooskõlas oma kodanike suhtes avatuma ja sõbralikuma poliitikaga (1).

Nõue

Nõukogu arvamus

Nõukogu esitas oma arvamuses kokkuvõtvalt järgmised märkused:

Üldsuse tehtud telefonikõnedele vastamise põhimõtted on sätestatud Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi ja selle töötajate üldsusega ametialase suhtlemise hea haldustava eeskirjas (2) (edaspidi "eeskiri"). Seadustiku asjakohastes artiklites on sätestatud:

„Artikkel 5 Viisakus

Töötajad tegutsevad kohusetundlikult, korrektselt, viisakalt ja mõistlikult. Kirjavahetusele või telefonikõnedele vastates või mis tahes muus ametialases suhtluses üldsusega püüavad nad olla võimalikult abivalmid.

Artikkel 6 Teabe andmine

1. Töötajad esitavad üldsusele nõutud teabe, mis kuulub nende vastutusalasse. Nad tagavad, et teave on võimalikult selge ja arusaadav.

2. Kui töötaja leiab konfidentsiaalsuse tõttu ja/või vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele (eelkõige personalieeskirjade artiklile 17), et tal ei ole võimalik taotletud teavet avaldada, esitatakse asjaomasele isikule põhjused, miks sellist teavet ei ole võimalik anda.

Artikkel 8 Telefonikõned

1. Telefonile vastates peavad töötajad end ja oma teenistust identifitseerima. Samuti teevad nad kindlaks helistaja isiku. Kui artikli 6 lõikes 2 osutatud konfidentsiaalsuse põhjused seda ei takista, esitavad nad nõutud teabe või suunavad helistaja asjakohase allika juurde. Kui nad kahtlevad, kas seda teavet võib anda, konsulteerivad nad siiski oma ülemusega või suunavad helistajad oma ülemuse juurde.

2. Kui suuline teabenõue on ebatäpne või keeruline, võib töötaja, kelle poole pöörduti, paluda asjaomasel isikul teabenõue kirjalikult sõnastada.”

Nõukogu on pühendunud nende suuniste järgimisele. Siiski ei ole tal mingit teavet kaebuse esitaja viidatud sündmuste kohta ja seetõttu ei ole tal võimalik kontrollida, kas tema esitatud asjaolud on õiged. Kui üks või mitu nõukogu ametnikku tõepoolest ei esitanud oma nime, avaldab nõukogu kahetsust selle väljajätmise üle. Peasekretariaadi töötajatele juhitakse korrapäraselt tähelepanu tegevusjuhendi järgimise tähtsusele.

Kaebuse esitaja väidab, et komisjon edastas talle J. Solana telefoninumbri. Ei ole päris kindel, kas kaebus puudutab ka asjaolu, et kaebuse esitaja ei saanud J. Solanaga isiklikult rääkida. Nõukogu soovib siiski kasutada võimalust selgitada, et härra Solana ülesanne ei ole vastata isiklikult üldsuse küsimustele, isegi kui tema väga tihe ajakava võimaldaks tal seda teha. Ei ole ühtegi liikmesriiki, kus S. Solanaga sarnastel ametikohtadel töötavatel isikutel oleks teistsugune praktika. Sellises olukorras ei ole ebamõistlik suunata avalikkust pressibüroosse.

Samuti ei ole ebamõistlik, et sekretär ja pressiesindaja ei suutnud vastust anda. Sellega seoses tuletatakse meelde, et kaebuse esitaja soovis teada, kas institutsioonid olid võimelised või kohustatud väljendama toetust Taanile tema konfliktis mitme moslemiriigiga, mis tähendas institutsiooni seisukoha väljendamist. Sel ajal kaalus nõukogu veel oma üksikasjalikku seisukohta selles küsimuses.

Sellises olukorras on raske ette kujutada, millist sisulist vastust oleks võinud kaebuse esitajale anda, seda enam, et telefoni teel antud vastust oleks saanud kergesti valesti tõlgendada nõukogu ametliku seisukohana, kes ei olnud veel seisukohta võtnud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitajal paluti esitada oma märkused nõukogu arvamuse kohta. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

Otsus

1 Kaebuse esitaja teabenõude käsitlemine nõukogu poolt

1.1 Kaebus käsitleb seda, kuidas nõukogu käsitles kaebuse esitaja telefoni teel esitatud teabenõuet. Kaebuse esitaja sõnul helistas ta 6. veebruaril 2006 komisjonile, et küsida, kas komisjonil või nõukogul on mingeid kohustusi või võimalusi väljendada oma toetust Taanile tema ebakõlas mitme moslemiriigiga. Isik komisjonis, kes vastas tema telefonikõnele, selgitas, et küsimus on tema jaoks liiga keeruline, ning tegi ettepaneku, et ta helistaks P. Solanale otse nõukogus. Selleks anti talle järgmine telefoninumber: +3222856111. Sellel nõukogu numbril vastas meessoost isik. Vastaja ei avaldanud ka oma nime. Kaebuse esitaja palus hr Solanat ja talle edastati naissekretär, kes ei teatanud tema nime ja kes ütles talle, et ta ei saa hr Solanaga rääkida. Sekretär ütles, et küsimusele ei ole lihtne vastata ja ta edastas selle isikule, kes vastutab kontaktide eest ajakirjandusega. Ka see isik ei osanud küsimusele vastata. Küsimus jäi seega vastuseta ja kaebuse esitaja ei olnud rahul sellega, kuidas teda Brüsseliga ühendust võttes koheldi. Kaebuse esitaja sõnul ei näidanud keegi üles huvi tema küsimusele vastata ega suunanud teda kellegi juurde, kes võiks vastata. Asjaolu, et keegi, kellega räägiti, ei hoolinud oma nime avaldamisest, muutis asjad veelgi keerulisemaks. Kaebuse esitaja väitis, et 6. veebruaril 2006 telefoni teel esitatud teabenõude käsitlemisel ei tegutsenud nõukogu kooskõlas oma kodanike suhtes avatuma ja sõbralikuma poliitikaga (3).

1.2 Nõukogu viitas Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi ja selle töötajate üldsusega ametialase suhtlemise hea haldustava eeskirja (4) artiklitele 5, 6 ja 8, kinnitades ombudsmanile, et ta kohustub neid suuniseid järgima. Lisaks väitis nõukogu, et kuna tal ei ole jälgegi kaebuse esitaja viidatud sündmustest, ei ole tal võimalik kontrollida, kas tema esitatud faktid on õiged. Kui üks või mitu nõukogu ametnikku tõepoolest ei esitanud oma nime, avaldab nõukogu kahetsust selle väljajätmise üle. Peasekretariaadi töötajatele juhitakse korrapäraselt tähelepanu tegevusjuhendi järgimise tähtsusele. Nõukogu sõnul ei ole J. Solana ülesanne vastata isiklikult üldsuse küsimustele, isegi kui tema väga tihe ajakava võimaldaks tal seda teha, ning ei ole ebamõistlik suunata üldsuse esindajaid pressibüroosse. Samuti ei ole ebamõistlik, et sekretär ja pressiesindaja ei suutnud vastust anda. Sellega seoses tuletatakse meelde, et kaebuse esitaja soovis teada, kas institutsioonid olid võimelised või kohustatud väljendama toetust Taanile tema konfliktis mitme moslemiriigiga, mis tähendas institutsiooni seisukoha väljendamist. Sel ajal arutas nõukogu veel oma üksikasjalikku seisukohta selles küsimuses. Sellises olukorras on raske ette kujutada, millist sisulist vastust oleks võinud kaebuse esitajale anda, seda enam, et telefoni teel antud vastust oleks saanud kergesti valesti tõlgendada nõukogu ametliku seisukohana, kes ei olnud veel seisukohta võtnud.

1.3 Enne kaebuse esitaja väite analüüsimist peab ombudsman vajalikuks käsitleda nõukogu argumenti, et kuna tal ei ole kaebuse esitaja viidatud sündmustest jälgegi, ei ole tal võimalik kontrollida, kas tema esitatud faktid on õiged. Ombudsman mõistab täielikult, et kaebusega, mis käsitleb telefonivestluste sisu ja asjaolusid, võib administratsioonil olla raske tegeleda, kuna nende vestluste kohta ei pruugi olla kirjalikke dokumente. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et käesolev kaebus esitati varsti pärast asjaomaste telefonivestluste toimumist ja edastati nõukogule vaid mõni nädal hiljem. Seega ei oleks pidanud olema võimatu teha kindlaks asjakohaseid fakte. Ombudsman märgib sellega seoses siiski, et nõukogu ei ole selgitanud, kas ja kuidas ta on püüdnud jälgida kaebuse esitaja viidatud sündmusi. Ombudsman märgib sellega seoses veel, et nõukogul oleks vähemalt pidanud olema võimalik teha kindlaks viimane isik, kellega kaebuse esitaja rääkis, ja temaga konsulteerida. Lisaks märgib ta, et kuigi nõukogu rõhutas, et tal ei olnud võimalik kontrollida, kas kaebuse esitaja esitatud asjaolud olid õiged, ei vaidlustanud ta asjaolu, et asjaomased telefonivestlused olid toimunud. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et tal on õigus tugineda oma hinnangus kaebuse esitaja aruandele sündmuste kohta.

1.4 Kaebuse esitaja väidet analüüsides tuletab ombudsman meelde, et Euroopa hea haldustava eeskirja (5) (edaspidi "eeskiri") artikli 12 lõikes 1 on sätestatud, et "ametnik peab olema teenistusvalmi, korrektne, viisakas ja üldsusele kättesaadav. Kirjadele, telefonikõnedele ja e-kirjadele vastates püüab ametnik olla võimalikult abivalmis ning vastab esitatud küsimustele võimalikult täielikult ja täpselt." Seadustiku artikli 12 lõikes 2 on lisaks sätestatud, et „[k]ui ametnik ei vastuta asjaomase küsimuse eest, suunab ta kodaniku asjaomase ametniku juurde." Ombudsman tuletab samuti meelde, et seadustiku artikli 22 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]ui suuline teabenõue on menetlemiseks liiga keeruline või põhjalik, soovitab [vastutav] ametnik asjaomasel isikul oma nõue kirjalikult sõnastada."

1.5 Mis puudutab nõukogu töötajate kohustust suunata helistajad asjaomase ametniku juurde, siis ei pea ombudsman ebamõistlikuks, et kaebuse esitaja suunati koos teabenõudega pressibüroosse. Kuna nõukogu pressibüroo ülesanne on anda ajakirjanikele teavet ja dokumente nõukogus ja selle ettevalmistavates organites arutatavate teemade kohta,(6) peaks ta tavaliselt olema teadlik nõukogu seisukohast erinevates küsimustes.

1.6 Ombudsmani ei veena siiski nõukogu argument, mille kohaselt ei olnud ebamõistlik, et pressiametnik ei saanud kaebuse esitaja taotlusele vastata, kuna nõukogu ei olnud sel ajal veel selles küsimuses seisukohta võtnud, ning nõukogu täiendav argument, et sellises olukorras oli raske ette kujutada, milline sisuline vastus oleks võinud kaebuse esitajale anda. Ombudsman on seisukohal, et kui pressiametnik ei saanud kaebuse esitaja küsimusele vastata põhjusel, et nõukogu seisukohta selles küsimuses veel ei olnud, oleks pressiametnik võinud ja pidanud selle teabe kaebuse esitajale esitama. Kui pressiametnik ei saanud vastata põhjusel, et tal ei olnud vajalikke teadmisi, oleks ta pidanud soovitama kaebuse esitajal esitada kirjalik teabenõue vastavalt tolliseadustiku artikli 22 lõikele 2. Näib siiski, et käesolevas asjas ei antud kaebuse esitajale sellist teavet ega nõu. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga ja ombudsman teeb selle kohta kriitilise märkuse.

1.7 Seoses kaebuse esitaja väitega, et nõukogu töötajad ei suutnud telefonile vastates end identifitseerida, leiab ombudsman, et eeskirja artikli 12 lõikes 1 sätestatud nõue, et ametnikud peavad olema avalikkusega suhtlemisel teenistusvalmid, korrektsed, viisakad ja ligipääsetavad, tähendab, et telefonile vastates peavad ametnikud andma teavet selle kohta, kelle poole helistaja on pöördunud. Ombudsman märgib, et seda lähenemisviisi toetab nõukogu enda hea haldustava eeskirja artikkel 8, milles on sätestatud, et telefonile vastates peavad töötajad end ja oma teenistust identifitseerima. Ombudsman võtab siiski teadmiseks nõukogu avalduse, et kui üks või mitu nõukogu ametnikku ei ole tõepoolest oma nime esitanud, avaldab nõukogu kahetsust selle väljajätmise üle. Nõukogu sõnul juhitakse tema töötajate tähelepanu regulaarselt sellele, kui oluline on järgida hea haldustava eeskirja. Võttes arvesse asjaolu, et nõukogu on väljendanud kahetsust, kui selles osas esineb puudusi, ning olles kinnitanud ombudsmanile, et ta kohustub järgima oma hea haldustava eeskirja, ei pea ombudsman vajalikuks jätkata kaebuse selle aspekti uurimist.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on vaja teha järgmine kriitiline märkus seoses kaebuse esitaja teabenõude käsitlemisega nõukogu poolt:

Ombudsmani ei veena nõukogu argument, mille kohaselt ei olnud ebamõistlik, et pressiametnik ei saanud kaebuse esitaja taotlusele vastata, kuna nõukogu ei olnud sel ajal veel selles küsimuses seisukohta võtnud, ning nõukogu täiendav argument, et sellises olukorras oli raske ette kujutada, milline sisuline vastus oleks võinud kaebuse esitajale anda. Ombudsman on seisukohal, et kui pressiametnik ei saanud kaebuse esitaja küsimusele vastata põhjusel, et nõukogu seisukohta selles küsimuses veel ei olnud, oleks pressiametnik võinud ja pidanud selle teabe kaebuse esitajale esitama. Kui pressiametnik ei saanud vastata põhjusel, et tal ei olnud vajalikke teadmisi, oleks ta pidanud soovitama kaebuse esitajal esitada kirjalik teabenõue vastavalt seadustiku artikli 22 lõikele 2. Näib siiski, et käesolevas asjas ei antud kaebuse esitajale sellist teavet ega nõu. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et see kohtuasja aspekt puudutab menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust.

Ombudsman ei ole leidnud põhjust jätkata tegelemist küsimusega, et nõukogu ametnikud ei esita telefonile vastates oma nimesid.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Otsusest teavitatakse ka nõukogu peasekretäri.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Kaebuse esitaja esitas sama väite ka komisjoni vastu, mida käsitletakse eraldi juhtumina (kaebus 415/2006/TN) ja mille kohta tehakse eraldi otsus.

(2) EÜT 2001, C 189, lk 2.

(3) Kaebuse esitaja esitas sama väite ka Euroopa Komisjoni vastu. Komisjoni vastu esitatud kaebust käsitletakse eraldi juhtumina (kaebus 415/2006/TN) ja see hõlmab eraldi otsust.

(4) EÜT 2001, C 189, lk 2.

(5) Euroopa hea haldustava eeskiri on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu/code/pdf/en/code2005_en.pdf).

(6) Vt nõukogu meediajuhend, lk 8. Juhend on kättesaadav nõukogu veebisaidil (http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/EN_MGUIDE%20INT.pdf).