Strasbourg, 21. veebruar 2007

Lugupeetud hr X

detsembril 2005 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Europoli vastu seoses Teie kohta käivatele andmetele juurdepääsu taotlusega. jaanuaril 2006 saatsite mulle oma kaebusega seotud täiendavad dokumendid.

märtsil 2006 edastasin kaebuse Europoli direktorile. Europoli direktor teatas mulle 20. märtsil 2006, et minu 6. märtsi 2006. aasta kiri edastati Europoli ühisele järelevalveasutusele. Ühine järelevalveasutus edastas mulle oma arvamuse ingliskeelse versiooni 3. mail 2006 ja prantsuskeelse tõlke 30. mail 2006.

9. juunil 2006 saatsite mulle veel ühe Teie kaebusega seotud kirja. Edastasin Teile 19. juunil 2006 Europoli ühise järelevalveasutuse arvamuse koos kutsega esitada tähelepanekuid, mille Te saatsite 7. juulil 2006. septembril 2006 saatsite mulle veel ühe Teie kaebusega seotud kirja.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

jaanuaril 2004 saatis kaebuse esitaja Prantsusmaa andmekaitsekomisjonile (CNIL) kirja, milles palus komisjonil kontrollida, kas Europol säilitab tema kohta käivaid andmeid. CNIL edastas selle kirja 26. veebruaril 2004 Europolile.

Europol teatas 14. juuni 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta on tema toimikutega tutvunud ja et Europolil ei ole tema kohta andmeid, millele tal oleks vastavalt Europoli konventsiooni artikli 19 lõikele 1 koostoimes Prantsusmaal kohaldatavate õigusaktidega õigus juurde pääseda.

4. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja kaebuse Europoli 14. juuni 2004. aasta otsuse peale.

Europoli ühise järelevalveasutuse apellatsioonikomitee jättis 12. detsembri 2005. aasta otsusega Europoli 14. juuni 2004. aasta otsuse muutmata. Apellatsioonikomitee viitas eelkõige Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsiooni (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel) artikli 9 lõikele 2, milles on ette nähtud kolm erandit andmetega tutvumise õigusest. Lisaks täpsustas ta, et Europoli konventsiooni artikli 19 lõike 3 kohaselt tuleb andmetega tutvumise õigust kasutada kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus seda õigust taotletakse, käesoleval juhul Prantsusmaa õigusega. Apellatsioonikomitee leidis, et võttes arvesse Prantsusmaa seadusi ja tavasid seoses juurdepääsuõigusega Europoli töödeldavatele andmetele, võeti 14. juuni 2004. aasta otsus vastu kooskõlas Europoli konventsiooni artikli 19 lõikega 3.

Kaebuse esitaja väitis Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses, et ükski kolmest erandist, mis on ette nähtud Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsiooni artikli 9 lõikes 2, millele Europol oma otsuses tugines, ei ole tema juhtumi suhtes kohaldatav. Ta märkis, et Europoli tõlgendus sellele artiklile kujutab endast võimu kuritarvitamist. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et ta oli juba võtnud ühendust CNILi ja teiste asjaomaste Prantsuse ametiasutustega ning et nad olid keeldunud andmast teavet teda puudutavate andmete kohta.

jaanuaril 2006 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kirja, mis oli seotud tema kaebusega. Lisaks väitis ta selles kirjas, et Europol ei käsitlenud nõuetekohaselt tema 4. juuli 2004. aasta kaebust apellatsioonikomiteele, kuna tema vastuse prantsuskeelne tõlge puudutas teist apellanti.

Kaebuse ja kaebuse esitaja 21. jaanuari 2006. aasta täiendava kirja põhjal selgus, et kaebuse esitaja esitas järgmised väited:

1. Europol keeldus ekslikult andmast teavet kaebuse esitajaga seotud andmete kohta ja võimaldamast talle nendele andmetele juurdepääsu. See oli võimu kuritarvitamine.
2. Europol ei käsitlenud hoolikalt kaebuse esitaja 4. juuli 2004. aasta kaebust apellatsioonikomiteele, sest tema vastuse prantsuskeelne tõlge oli adresseeritud teisele kaebuse esitajale.

Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks anda juurdepääs teda puudutavatele andmetele, mis on Europoli ja riiklike ametiasutuste valduses.

Nõue

Ombudsmani lähenemisviis

Ombudsman otsustas algatada kaebuse esitaja juhtumi uurimise. Ombudsman teatas siiski kaebuse esitajale, et ta on otsustanud pidada teda vastuvõetamatuks ja lõpetada vastavalt tema põhikirja artikli 2 lõikele 1 tema taotluse saada juurdepääs teda puudutavale kuupäevale, mis oli siseriiklike ametiasutuste valduses, kuna see juhtumi aspekt ei olnud suunatud ühenduse institutsiooni või organi vastu.

Arvestades, et kaebuse esitaja oli oma kaebuses märkinud, et ta on selles küsimuses juba võtnud ühendust CNILi ja teiste asjaomaste Prantsuse ametiasutustega, soovitati kaebuse esitajal pöörduda Prantsusmaa riikliku ombudsmani poole.

Ombudsman edastas kaebuse Europolile, paludes viimasel esitada oma arvamus.

Europoli direktori 20. märtsi 2006. aasta kiri ombudsmanile

Europoli direktor teatas 20. märtsil 2006 ombudsmanile, et arvestades, et „kaebuse esitaja seadis kahtluse alla Europoli ühise järelevalveasutuse järeldused ja tema poolt Europoli otsuse peale esitatud kaebuse käsitlemise seoses tema õigusega tutvuda teda käsitlevate andmetega, mida Europol võib säilitada” ning et „ühine järelevalveasutus on Europoli konventsiooni artikli 24 lõike 1 kohaselt Europolist sõltumatu”, edastati ombudsmani 6. märtsi 2006. aasta kiri, milles paluti esitada kaebuse kohta arvamus, ühisele järelevalveasutusele.

Ühise järelevalveasutuse arvamus

Ühise järelevalveasutuse arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

Üldised märkused ombudsmani 6. märtsi 2006. aasta kirja edastamise kohta ühisele järelevalveasutusele ja apellatsioonikomitee staatuse kohta

Europoli loomisega loodi isikuandmete vahetamise ja käitlemise Euroopa platvorm. Seda silmas pidades on ühes Europoli konventsiooni põhjenduses märgitud, et erilist tähelepanu tuleb pöörata üksikisikute õiguste kaitsele ja eelkõige nende isikuandmete kaitsele. Seetõttu viidatakse Europoli konventsiooni artiklis 14 andmekaitse standardile, mis vastab Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni (konventsioon nr 108) ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 17. septembri 1985. aasta soovituse nr R (87) (soovitus nr 87) põhimõtetele, millega reguleeritakse isikuandmete kasutamist politsei valdkonnas. Neid põhimõtteid arvesse võttes loodi Europoli konventsioonis Europoli jaoks spetsiaalne andmekaitsekord.

Neid andmekaitsepõhimõtteid järgides loodi Europoli konventsiooni artikliga 24 ühine järelevalveasutus kui sõltumatu järelevalveasutus, mille ülesanne on vaadata läbi Europoli tegevus tagamaks, et Europoli valduses olevate isikuandmete töötlemisel ei rikuta üksikisiku õigusi. Need õigused on täpsustatud Europoli konventsioonis ja täpsemalt artiklis 19, mis käsitleb õigust andmetega tutvuda ja lasta Europolil neid kontrollida, ning artikli 20 lõikes 4, mis käsitleb õigust lasta andmeid parandada või kustutada.

Üksikisikute õiguste kaitsmisel anti Europoli konventsiooniga üksikisikutele ka õigus taotleda, et ühine järelevalveasutus tagaks, et viis, kuidas Europol isikuandmeid töötleb, on seaduslik ja täpne.

Ühine järelevalveasutus võttis vastu töökorra, mille nõukogu oli Europoli konventsiooni artikli 24 lõike 7 kohaselt ühehäälselt heaks kiitnud.

Nii konventsioonis nr 108 kui ka soovituses nr 87 nähti ette õiguskaitsevahend juhuks, kui üksikisiku taotlust ei täideta. Soovituse 87 põhimõttes 6.6 mainitakse konkreetselt õigust esitada kaebus järelevalveasutusele. Kuna Europoli konventsioon ei anna üksikisikutele võimalust pöörduda oma juhtumiga Euroopa Ühenduste Kohtusse ning selleks, et tagada üksikisikule õiguslik menetlus Europoli otsuste edasikaebamiseks, antakse Europoli konventsiooni artikli 24 lõikega 7 ühisele järelevalveasutusele korraldus moodustada erikomitee. See on ühise järelevalveasutuse apellatsioonikomitee.

Üksikisikud võivad esitada ühise järelevalveasutuse apellatsioonikomiteele kaebuse Europoli otsuse peale, mis käsitleb a) andmetele juurdepääsu taotlust, b) nende andmete kontrollimist või c) parandamist või kustutamist. Europoli konventsiooni artikli 24 lõike 7 kohaselt on apellatsioonikomitee otsused kõigi asjaomaste poolte suhtes lõplikud.

Europoli konventsioon ja kodukorra erisätted loovad seega selgelt sõltumatu ja konkreetse õigusnormi, mis võimaldab isikul Europoli otsuseid edasi kaevata.

Apellatsioonikomitee sõltumatuse rõhutamiseks võttis nõukogu kodukorda ühehäälselt heaks kiites vastu deklaratsiooni apellatsioonikomitee koosseisu kohta.

Märkused kaebuse esitaja väidete ja väite kohta

Mis puudutab kaebuse esitaja esimest väidet, siis pärast seda, kui ta oli saanud Europoli otsuse tema taotluse kohta, et ta kontrolliks, kas Europol on tema kohta käivaid andmeid säilitanud, esitas kaebuse esitaja selle otsuse peale kaebuse. Apellatsioonikomitee jõudis 12. detsembri 2005. aasta otsuses järeldusele, et Europoli otsus on tehtud kooskõlas Europoli konventsiooni artikli 19 lõikega 3. See otsus oli siduv kõigile asjaomastele pooltele.

Kuna apellatsioonikomiteed tuleb käsitada sõltumatu komiteena, mis pakub üksikisikutele õiguskaitsevahendeid Europoli otsuste vastu, eeldas Europoli ühine järelevalveasutus, et „EÜ asutamislepingu artikli 195 teises lauses sätestatud erandit” (1) kohaldatakse apellatsioonikomitee kohtumenetluste suhtes tema õiguslikus rollis.

Kaebuse esitaja teise väite osas võttis apellatsioonikomitee 12. detsembril 2005 vastu kaks otsust kahes erinevas asjas. Kaebuse lisadest ilmnes, et kaebuse esitaja kaebuse kohta tehtud otsuse prantsuskeelse tõlke esimene lehekülg oli teises otsuses kogemata asendatud prantsuskeelse tõlke esimese leheküljega. Kuigi sekretariaadi töökorralduse eesmärk oli käsitleda kohtumenetlusi ja apellatsioonikomitee otsuseid väga hoolikalt, oli ilmselt tehtud viga. Konsulteerimine haldusmenetluste eest vastutava andmekaitsesekretariaadiga ei andnud selle kahetsusväärse inimliku eksimuse kohta muud selgitust. Oli selge, et sellist viga ei tohiks teha ja ühine järelevalveasutus palub kaebuse esitajalt selle vea pärast vabandust.

Kaebuse esitaja 9. juuni 2006. aasta kiri

Kaebuse esitaja teatas 9. juuni 2006. aasta kirjas ombudsmanile, et pärast tema sekkumist on ta saanud ühiselt järelevalveasutuselt vabanduse seoses tema nime puudutava veaga apellatsioonikomitee otsuses. Ta lisas ühise järelevalveasutuse 29. mai 2006. aasta asjakohase kirja.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes ühise järelevalveasutuse arvamuse kohta, mis esitati 7. juulil 2006, jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta väitis ka, et tegemist on põhiõiguste rikkumisega, kuna apellatsioonikomitee otsused on siduvad kõigile asjaomastele pooltele. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et ühise järelevalveasutuse arvamus oli õiguslikust seisukohast ebakorrektne, kuna selle leheküljed ei olnud nummerdatud ja kuna viimast lehekülge ei olnud allkirjastatud.

Otsus

1 Ombudsmani uurimise ulatus

1.1 Kaebuse esitaja saatis 10. jaanuaril 2004 Prantsusmaa andmekaitsekomisjonile (CNIL) kirja, milles palus komisjonil kontrollida, kas Europol säilitab tema kohta käivaid andmeid. CNIL edastas selle kirja 26. veebruaril 2004 Europolile. Europol teatas 14. juuni 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta on tema toimikutega tutvunud ja et Europolis ei käidelda tema kohta käivaid andmeid, millele tal oleks Europoli konventsiooni artikli 19 lõike 1 ja Prantsusmaa kohaldatavate õigusaktide kohaselt õigus juurde pääseda. 4. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja kaebuse Europoli 14. juuni 2004. aasta otsuse peale. Apellatsioonikomitee jättis 12. detsembri 2005. aasta otsusega Europoli 14. juuni 2004. aasta otsuse muutmata. Oma hilisemas kaebuses ombudsmanile ja 21. jaanuari 2006. aasta kirjas väitis kaebuse esitaja, et Europol oli ekslikult keeldunud andmast teavet teda puudutavate andmete kohta ja võimaldamast talle nendele andmetele juurdepääsu. Kaebuse esitaja arvates kujutas see endast võimu kuritarvitamist. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et Europol ei käsitlenud hoolikalt tema 4. juuli 2004. aasta kaebust apellatsioonikomiteele, sest tema vastuse prantsuskeelne tõlge oli adresseeritud teisele kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks anda juurdepääs teda puudutavatele andmetele, mis on Europoli ja riiklike ametiasutuste valduses.

1.2 Ombudsman teatas oma 6. märtsi 2006. aasta vastuses kaebuse esitajale, et ta on otsustanud tunnistada selle vastuvõetamatuks ja lõpetada oma põhikirja artikli 2 lõike 1 alusel taotluse saada juurdepääs teda puudutavatele andmetele, mis on riiklike ametiasutuste valduses, kuna see juhtumi aspekt ei ole suunatud ühelegi Euroopa institutsioonile või organile.

1.3 Käesolevas otsuses käsitletakse seega üksnes kaebuse esitaja väiteid ja nõudeid, mis on suunatud Europoli vastu.

1.4 Kuna kaebus oli algselt suunatud Europoli vastu, edastas ombudsman selle Europoli direktorile ja palus Europolil esitada selle kohta arvamus. Europoli direktor teatas 20. märtsil 2006 siiski ombudsmanile, et arvestades, et „kaebuse esitaja seadis kahtluse alla Europoli ühise järelevalveasutuse järeldused ja tema poolt Europoli otsuse peale esitatud kaebuse käsitlemise seoses tema õigusega tutvuda teda käsitlevate andmetega, mida Europol võib säilitada” ning et „ühine järelevalveasutus on Europoli konventsiooni artikli 24 lõike 1 kohaselt Europolist sõltumatu”, edastati ombudsmani 6. märtsi 2006. aasta kiri, milles paluti esitada kaebuse kohta arvamus, Europoli ühisele järelevalveasutusele.

1.5 Eeltoodust nähtub, et Europol väidab, et nii ühine järelevalveasutus kui ka apellatsioonikomitee on sellest sõltumatud. Ombudsman peab seda hinnangut õigeks, arvestades, et Europoli konventsiooni artikli 24 lõikes 1 on sätestatud: „Asutatakse sõltumatu ühine järelevalveasutus, mille ülesanne on vaadata kooskõlas käesoleva konventsiooniga läbi Europoli tegevus tagamaks, et Europoli valduses olevate andmete säilitamine, töötlemine ja kasutamine ei rikuks üksikisiku õigusi. (...) Ühise järelevalveasutuse liikmed ei saa oma ülesannete täitmisel juhiseid üheltki teiselt asutuselt.” Arvestades, et Europoli konventsiooni artikli 24 lõike 7 kohaselt moodustab apellatsioonikomitee ühine järelevalveasutus, tuleb ka seda komiteed pidada Europolist sõltumatuks.

1.6 Ombudsman on siiski seisukohal, et asjaolu, et üks asutus on teisest asutusest sõltumatu, ei tähenda tingimata, et seda tuleb pidada eraldiseisvaks ühenduse asutuseks EÜ asutamislepingu artikli 195 tähenduses. Näiteks peab ombudsman sageli tegelema kaebustega Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) töölevõtmismenetluste kohta. Kuigi valikukomisjonidel on sellistes värbamismenetlustes oluline roll ja kuigi need valikukomisjonid on oma vastutusalas EPSOst sõltumatud, on ombudsman alati olnud seisukohal, et sellistel juhtudel on kaebuse esitaja EPSO, mitte asjaomane valikukomisjon. Ombudsman leiab siiski, et käesoleval juhul ei ole vaja otsustada, kas EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaldamisel tuleks ühist järelevalveasutust (või apellatsioonikomiteed) käsitada Europolist eristatavate ühenduse asutustena.

1.7 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja esimene väide puudutab Europoli vastu võetud otsust. Kuigi apellatsioonikomitee kinnitas asjaomast otsust, näib olevat selge, et esimene väide on suunatud Europoli otsuse, mitte apellatsioonikomitee otsuse vastu. Seetõttu peab ombudsman asjakohaseks asuda seisukohale, et selle väite uurimine puudutab Europoli ja et käesolev otsus tuleks adresseerida Europolile. Apellatsioonikomitee otsuse võimalikku asjakohasust selles kontekstis käsitletakse allpool punktis 2.

1.8 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja teine väide on suunatud ka Europoli vastu. Tuleb siiski märkida, et see väide puudutab viisi, kuidas kaebuse esitajat teavitati apellatsioonikomitee otsusest. Tegelikkuses tuleb seda väidet seega mõista nii, et see on suunatud apellatsioonikomitee vastu.

1.9 Ombudsman märgib siiski, et ühine järelevalveasutus selgitas oma arvamuses, et 12. detsembril 2005 võttis apellatsioonikomitee vastu kaks otsust kahes erinevas kohtuasjas ning et kaebuse esitajate kaebuse kohta tehtud otsuse prantsuskeelse tõlke esimene lehekülg oli teises otsuses kogemata asendatud prantsuskeelse tõlke esimese leheküljega. Ühine järelevalveasutus järeldas, et kuigi tema sekretariaadi töökorra eesmärk oli käsitleda väga hoolikalt apellatsioonikomitee kohtumenetlusi ja otsuseid, oli ilmselt tehtud viga. Ta lisas, et konsulteerimine haldusmenetluste eest vastutava andmekaitsesekretariaadiga ei andnud selle kahetsusväärse inimliku eksimuse kohta muud selgitust. Ühine järelevalveasutus rõhutas, et selliseid vigu ei tohiks teha, ning lisas, et saadab kaebuse esitajale selle vea eest vabanduse. Ombudsman märgib, et ühine järelevalveasutus vabandas kaebuse esitajale 29. mail 2006 saadetud kirjas tehtud vea pärast.

1.10 Neid asjaolusid silmas pidades leiab ombudsman, et isegi kui ühist järelevalveasutust või apellatsioonikomiteed tuleks käsitleda ühenduse asutusena ja eristada Europolist EÜ asutamislepingu artikli 195 tähenduses, ei oleks tal mingil juhul põhjust jätkata juhtumi selle aspekti uurimist.

1.11 Lisaks märgib ombudsman, et kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et ühise järelevalveasutuse arvamus oli õiguslikust seisukohast ebakorrektne, kuna selle leheküljed ei olnud nummerdatud ja kuna viimast lehekülge ei olnud allkirjastatud.

1.12 Sellega seoses tuleb märkida, et ühine järelevalveasutus saatis ombudsmanile oma arvamuse kõigepealt inglise keeles ja esitas seejärel tõlke prantsuse keelde (juhtumi keel). Ombudsman edastas kaebuse esitajale just selle tõlke. Kuna asjaomane tekst oli ingliskeelse originaali tõlge, ei olnud sellele vaja alla kirjutada. Ühise järelevalveasutuse arvamuse ingliskeelne originaal oli nõuetekohaselt allkirjastatud. Kaebuse esitajale teadmiseks on lisatud selle originaali koopia. Seoses ühise järelevalveasutuse arvamuse esitamisega on ombudsman seisukohal, et leheküljenumbrite lisamine oleks olnud kasulik. Ombudsman peab siiski ilmseks, et nende puudumine ei muuda arvamust kehtetuks.

2 Mis puudutab seda, kuidas Europol menetleb kaebuse esitaja taotlust anda talle teavet teda puudutavate andmete kohta ja võimaldada talle juurdepääs nendele andmetele

2.1 Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Europol oli ekslikult keeldunud andmast teavet teda puudutavate andmete kohta ja võimaldamast talle nendele andmetele juurdepääsu. Kaebuse esitaja arvates kujutas see endast võimu kuritarvitamist.

2.2 Ühine järelevalveasutus märkis oma arvamuses, et pärast seda, kui ta oli saanud Europoli otsuse tema taotluse kohta kontrollida, kas Europol säilitab teda puudutavaid andmeid, esitas kaebuse esitaja selle otsuse peale kaebuse. Apellatsioonikomitee jõudis 12. detsembri 2005. aasta otsuses järeldusele, et Europoli otsus on tehtud kooskõlas Europoli konventsiooni artikli 19 lõikega 3. Ühise järelevalveasutuse sõnul oli apellatsioonikomitee otsus siduv kõigile asjaomastele pooltele. Kuna apellatsioonikomiteed tuli käsitada sõltumatu komiteena, mis pakub üksikisikutele õiguskaitsevahendeid Europoli otsuste vastu, eeldas ühine järelevalveasutus, et EÜ asutamislepingu artikli 195 teises lauses sätestatud erandit (2) kohaldatakse apellatsioonikomitee kohtumenetluste suhtes tema õiguslikus rollis.

2.3 Oma märkustes ühise järelevalveasutuse arvamuse kohta väitis kaebuse esitaja veel, et tegemist on põhiõiguste rikkumisega, kuna apellatsioonikomitee otsused on siduvad kõigile asjaomastele pooltele.

2.4 Ombudsman tuletab meelde, et EÜ asutamislepingu artikli 195 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

"1. Euroopa Parlament nimetab ametisse ombudsmani, kes on volitatud vastu võtma kaebusi (...) haldusomavoli juhtude kohta ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu tegevus õigusemõistjana.

Ombudsman korraldab vastavalt oma kohustustele kas omal algatusel või talle otse või Euroopa Parlamendi liikme kaudu esitatud kaebuste alusel uurimisi, kui ta leiab, et need on põhjendatud, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks. (…)".

2.5 Ombudsman on seisukohal, et artikli 195 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud erand, mille kohaselt ombudsmanil ei ole võimalik juhtumit läbi vaadata, kui asjaomased faktid on või on olnud "kohtumenetluse" objektiks, on kohaldatav üksnes juhul, kui juhtum oli või on kohtus menetlemisel. Seda tõlgendust kinnitab ombudsmani põhikirja artikli 1 lõige 3, milles on sätestatud, et „ombudsman ei või sekkuda kohtuasjade menetlemisse ega seada kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsust”.

2.6 Ombudsman on hoolikalt uurinud Europoli konventsiooni ja ühise järelevalveasutuse kodukorda,(3) eriti apellatsioonikomitee kodukorda. Nendest eeskirjadest ilmneb, et apellatsioonikomitee on loodud sõltumatu kontrollimehhanismina, mille eesmärk on pakkuda kodanikele õiguskaitsevahendit Europoli vastu asjaomases valdkonnas. Lisaks näib, et apellatsioonikomiteed reguleerivad sätted on teataval määral sarnased nendega, mis tavaliselt sisalduvad kohtuorgani suhtes kohaldatavates eeskirjades. Ombudsman ei ole siiski veendunud, et apellatsioonikomiteed tuleks käsitada kohtuorganina EÜ asutamislepingu artikli 195 tähenduses ning et asjaolu, et ta uuris konkreetset juhtumit, peaks seega takistama ombudsmani uurimist läbi viimast. Sellega seoses märgib ombudsman eelkõige, et ühise järelevalveasutuse kodukorra artikli 25 lõikes 1 on sätestatud, et apellatsioonikomitee koosolek jõustub üksnes juhul, kui sellel osaleb neli viiendikku selle liikmetest või nende asendusliikmetest. Seega näib, et apellatsioonikomitee otsuseid saab vastu võtta ka siis, kui mõned selle liikmed puuduvad. Lisaks näeb kodukorra artikli 12 lõige 3 ette, et apellatsioonikomitee liiget, kes ei saa koosolekul osaleda, võib esindada tema asendusliige. Seega näib, et konkreetset kaebust menetleva organi tegelik koosseis ei ole kohe alguses selgelt kindlaks määratud.

Neil asjaoludel leiab ombudsman, et asjaolu, et apellatsioonikomitee on Europoli asjakohase otsuse juba läbi vaadanud, ei kohusta teda oma uurimist lõpetama, kuna EÜ asutamislepingu artikli 195 lõike 1 teises lõigus on sätestatud kohtumenetlust käsitlev erand.

2.7 Ombudsman märgib, et ühine järelevalveasutus on oma arvamuses rõhutanud asjaolu, et apellatsioonikomitee otsused on siduvad kõigile asjaomastele pooltele. See väide põhineb Europoli konventsiooni (4) artikli 24 lõikel 7, milles on sätestatud, et ühine järelevalveasutus (…) moodustab asutusesiseselt komitee, kuhu kuulub üks kvalifitseeritud esindaja igast liikmesriigist, kellel on õigus hääletada. Komitee ülesanne on vaadata läbi artikli 19 lõikes 7 ja artikli 20 lõikes 4 sätestatud kaebused kõigi asjakohaste vahendite abil. Taotluse korral kuulab komitee ära pooled, keda abistavad soovi korral nende nõustajad. Sellega seoses tehtud otsused on lõplikud kõigi asjaomaste poolte suhtes”(rõhuasetus lisatud).

2.8 Ombudsman on seisukohal, et selle viimase lause eesmärk näib olevat tagada, et apellatsioonikomitee otsus kaebuse kohta, mis on esitatud Europoli otsuse peale, mis käsitleb juurdepääsu selliste andmetega seotud andmetele või teabele, on lõplik ja seda ei saa kahtluse alla seada ükski teine asutus. Seega võib väita, et see kehtib ka ombudsmani kohta ja et ombudsmanil ei tohiks olla õigust alustada või jätkata Europolile esitatud kaebuse uurimist pärast seda, kui apellatsioonikomitee on asjaomase küsimusega tegelenud. Sellise tõlgenduse toetuseks võiks eelkõige viidata asjaolule, et Europoli konventsioon on rahvusvaheline leping, mille liidu liikmesriigid sõlmisid 1995. aastal, st samad lepinguosalised, kes moodustasid ka EÜ asutamislepingu. Teisest küljest nähti sellise konventsiooni vastuvõtmine (ja ratifitseerimine) ette Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 34 lõike 2 punktiga d. See säte on osa Euroopa Liidu lepingu VI jaotisest. Euroopa Liidu lepingu artiklis 41 on siiski sätestatud, et EÜ asutamislepingu artiklit 195 „kohaldatakse käesolevas jaotises osutatud valdkondadega seotud sätete suhtes”. Seda sätet silmas pidades tundub üsna kahtlane, kas Europoli konventsiooni artikli 24 lõige 7 võiks tõepoolest piirata ombudsmani volitusi eespool kirjeldatud viisil.

2.9 Ombudsman leiab siiski, et tal ei ole käesolevas asjas vaja selles küsimuses lõplikku seisukohta võtta. Ombudsmani arvates tuleks see küsimus lahendada ainult siis, kui on konkreetseid märke, mis viitavad võimalikule haldusomavolile käesoleval juhul.

2.10 Tuleb märkida, et Europoli otsuses on sätestatud, et "[k]ooskõlas Europoli konventsioonis ja Prantsusmaal kohaldatavates siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusega teatan Teile, et Teie taotluse alusel on Europoli toimikuid kontrollitud. Vastavalt Europoli konventsiooni artiklile 19 koostoimes Prantsusmaal kohaldatavate õigusaktidega teatan Teile, et Europolis ei töödelda Teie kohta käivaid andmeid, millele Teil on Europoli konventsiooni artikli 19 kohaselt juurdepääs.” Apellatsioonikomitee märkis oma otsuses, et „võttes arvesse Prantsusmaa õigusakte ja tavasid, mis käsitlevad juurdepääsuõigust seoses Europoli töödeldavate andmetega, ning pidades silmas Europoli konventsiooni artikli 19 lõiget 3, on Europoli otsus [kaebuse esitaja] taotluse kohta kooskõlas Europoli konventsiooni artikli 19 lõikega 3. Nii Europoli enda kui ka apellatsioonikomitee kasutatud põhjendused on seega üsna kokkuvõtlikud. Ombudsman leiab siiski, et see asjaolu iseenesest ei ole üllatav, sest vastasel juhul oleksid Europol ja apellatsioonikomitee pidanud avalikustama asjaolud, mida nende arvates ei olnud võimalik avalikustada.

2.11 Ombudsman märgib siiski, et kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses ega oma märkustes esitanud konkreetseid asjaolusid, mis toetaksid tema väidet, et Europol tegutses valesti või kuritarvituslikult, kui ta pärast oma toimikute kontrollimist otsustas, et tema kohta ei ole andmeid, millele tal oleks õigus juurde pääseda vastavalt Europoli konventsiooni artikli 19 lõikele 1 koostoimes Prantsusmaal kohaldatavate õigusaktidega. Ka apellatsioonikomitee 12. detsembri 2005. aasta otsuse hoolikas uurimine ei andnud alust kahelda Europoli otsuses. Neid asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et puudub alus jätkata kaebuse esitaja väite uurimist.

2.12 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et tegemist on põhiõiguste rikkumisega, kuna apellatsioonikomitee otsused on siduvad kõigile asjaomastele pooltele. Ei ole selge, kas kaebuse esitaja soovis seega esitada veel ühe väite. Ombudsman märgib, et mis tahes selline väide seaks tegelikult kahtluse alla Europoli konventsiooni sätte, nimelt selle artikli 24 lõike 7, milles on sätestatud, et apellatsioonikomitee otsused on lõplikud kõigi asjaomaste poolte suhtes. Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 2 saab ombudsman käsitleda ainult haldusomavoliga seotud kaebusi. Seetõttu ei saa ta läbi vaadata kaebusi, mis puudutavad õigusaktide või rahvusvaheliste lepingute sisu. Seetõttu ei oleks ombudsmanil võimalik käsitleda kaebuse esitaja võimalikke väiteid selles kontekstis.

3 Kaebuse esitaja väide

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks anda juurdepääs Europoli valduses olevatele teda puudutavatele andmetele.

3.2 Eespool öeldut ja punktis 2.11 esitatud järeldust silmas pidades järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja nõuet ei ole vaja täiendavalt uurida.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib, et selle juhtumi edasiseks uurimiseks ei ole alust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Europoli direktorit teavitatakse sellest otsusest. Käesoleva otsuse koopia saadetakse teadmiseks ka ühise järelevalveasutuse direktorile.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Ombudsman mõistab, et Europol viitab EÜ asutamislepingu artikli 195 lõike 1 teisele lõigule.

(2) Ombudsman mõistab, et Europol viitab EÜ asutamislepingu artikli 195 lõike 1 teisele lõigule.

(3) Europoli ühise järelevalveasutuse 22. aprilli 1999. aasta seadus nr 1/99, millega kehtestatakse selle töökord (EÜT 1999, C, 149-01).

(4) Europoli konventsioon on kättesaadav Europoli veebisaidil (http://www.europol.eu.int/index.asp?page=legalconv).