Strasbourg, 21. aprill 2008

Lugupeetud hr V

oktoobril 2005 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses komisjoni väidetava suutmatusega käsitleda Teie kaebust valitsusvälise organisatsiooni Reporters sans Frontières (RSF) kohta, mille Te esitasite e-posti teel 14. märtsil 2005.

2. detsembril 2005 edastasin kaebuse komisjoni presidendile.

detsembril 2005 teatas komisjon minu talitustele, et tal ei ole võimalik esitada oma arvamust algselt kavandatud tähtaja jooksul, milleks oli 28. veebruar 2006.

detsembril 2005 saatsid komisjoni talitused mulle seoses Teie kaebusega veel ühe e-kirja, milles nad palusid lisateavet toetuste kohta, millele Te oma kaebuses osutasite.

20. detsembril 2005 teavitasin komisjoni presidenti, et arvamuse esitamise tähtaega pikendati 31. märtsini 2006. Teid teavitati sellest sama päeva kirjaga.

jaanuaril 2006 palusin Teil esitada mulle komisjoni nõutud teave. Te saatsite mulle oma vastuse 17. jaanuari 2006. aasta e-kirjaga. 23. jaanuaril 2006 saatsite mulle veel ühe dokumendi.

märtsil 2006 edastasin Teie vastuse komisjonile ja palusin tal esitada oma arvamus kaebuse kohta 30. aprilliks 2006. Teid teavitati sellest sama päeva kirjaga.

märtsil 2006 saatis komisjon mulle veel ühe kirja, milles selgitas, et tal ei ole võimalik Teie kaebusele vastata.

mail 2006 saatsin komisjonile veel ühe kirja. Samal päeval edastasin Teile komisjoni vastuse ja palusin Teil esitada oma märkused, mille Te saatsite mulle 30. juunil 2006.

18. juulil 2007 palusin komisjonilt Teie kaebuse kohta lisateavet ja palusin esitada oma vastuse 15. septembriks 2007.

Komisjon taotles 11. septembri 2007. aasta kirjas oma arvamuse esitamise tähtaja pikendamist 31. oktoobrini 2007.

17. septembril 2007 teatasin komisjonile, et olen otsustanud tema taotluse rahuldada. Teavitasin Teid sellest sama päeva kirjaga.

Komisjon saatis oma vastuse 28. novembril 2007. novembril 2007 edastati Teile komisjoni vastus ja paluti Teil esitada oma märkused 31. detsembriks 2007. Teilt ei saadud ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul olid asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Taustteave: kaebus 489/2005/DK

veebruaril 2005 esitas kaebuse esitaja esimese kaebuse Euroopa Ombudsmanile (viitenumber: 489/2005/DK), milles ta väitis, et Prantsuse valitsusväline organisatsioon Reporters sans Frontières (edaspidi „RSF”) on korduvalt tegutsenud väljaspool oma volitusi. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et ombudsman peaks algatama uurimise seoses ELi poolt RSFile eraldatud vahendite kasutamisega.

Ombudsman teatas 9. märtsi 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale, et kaebus on tema põhikirja artikli 2 lõike 1 alusel vastuvõetamatu, kuna seda ei esitatud liidu institutsiooni või organi vastu. Kaebuse esitajal soovitati võtta ühendust Euroopa Komisjoni koostöötalitusega EuropeAid (AIDCO).

Käesolev kaebus 3372/2005/MF

märtsil 2005 saatis kaebuse esitaja AIDCO-le e-kirja, milles teatas, et tema arvates ei ole RSF Euroopa toetusi nõuetekohaselt kasutanud, ning juhtis tähelepanu sellele, et tema arvates on tegemist haldusomavoli juhtumiga.

septembril 2005 saatis kaebuse esitaja komisjonile veel ühe e-kirja, milles ta küsis, kas komisjon on saanud kätte tema 14. märtsi 2005. aasta e-kirja. oktoobril 2005 saatis ta komisjonile veel ühe e-kirja, milles palus vastust oma kahele 14. märtsi ja 16. septembri 2005. aasta e-kirjale.

20. oktoobril 2005 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile koopia oma 17. oktoobri 2005. aasta e-kirjast komisjonile.

Samal päeval teatasid ombudsmani talitused kaebuse esitajale, et kui ta leiab, et tegemist on Euroopa institutsiooni või asutuse haldusomavoli juhtumiga, võib ta kaaluda ombudsmani kaebuse vormi täitmist, mida kaebuse esitaja samal päeval tegi. Ombudsmani talitused registreerisid kaebuse uue kaebusena viitenumbri 3372/2005/MF all.

Ombudsmanile esitatud kaebusest ilmnes, et kaebuse esitaja peamine väide oli see, et komisjon ei olnud käsitlenud tema kaebust, et RSF ei olnud Euroopa toetusi nõuetekohaselt kasutanud.

Nõue

Komisjoni vastus

Komisjoni peasekretariaat teatas 12. detsembri 2005. aasta e-kirjas ombudsmanile, et kaebuse eest vastutaval talitusel ei ole võimalik kindlaks teha toetusi, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas, kuna RSF oli saanud komisjonilt mitmeid toetusi ja ükski eraldatud summadest ei vastanud kaebuse esitaja kaebuses nimetatud summadele. Lisaks teatas komisjon selles e-kirjas ombudsmanile, et eriti kasulik oleks asjaomase lepingu viitenumber või projekti pealkiri.

Ombudsmani lähenemisviis

Võttes arvesse eespool nimetatud komisjoni e-kirja, palus ombudsman 11. jaanuari 2006. aasta kirjas kaebuse esitajal esitada talle komisjoni 12. detsembri 2005. aasta e-kirjas nõutud teave, nimelt lepingu viitenumber või asjaomase projekti pealkiri.

Kaebuse esitaja vastus lisateabe taotlusele

jaanuaril 2006 vastas kaebuse esitaja, et ta ei saa esitada lepingute viitenumbrit ega RSFile makstud täpseid summasid. Ta kutsus ombudsmani üles tutvuma RSFi veebisaidiga. Ta juhtis tähelepanu sellele, et EL maksis RSFile 2003. aastal 779 304 eurot ja 2004. aastal 513 999 eurot.

Oma vastuses tõstatas kaebuse esitaja veel seitse küsimust, mis olid tihedalt seotud tema väitega ja ELi poolt RSFile makstud toetustega. Ta küsis, kas on võimalik saada teavet selle kohta, kuidas RSFile maksti üle 300 000 euro, ja saada juurdepääs asjakohastele lepingutele.

Ombudsmani vastus

Ombudsman teatas 8. märtsi 2006. aasta kirjas kaebuse esitajale, et seoses tema täiendavate küsimustega otsustas ta lugeda need juhtumi aspektid põhikirja artikli 2 lõike 4 alusel vastuvõetamatuks, kuna kaebuse esitaja ei olnud nende täiendavate küsimustega seoses eelnevalt komisjoni poole pöördunud.

Ombudsman teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et seoses tema taotlusega saada juurdepääs ELi ja RSFi vahel sõlmitud lepingutele võib ta kaaluda määrusega 1049/2001 (1) ette nähtud menetluse kasutamist. Ombudsmani vastusele oli lisatud kõnealuse määruse koopia. Kaebuse esitajat teavitati ka sellest, et ta võib kaaluda nende aspektide kohta uue kaebuse esitamist ombudsmanile, kui ta ei ole rahul komisjoni vastusega või ei saa vastust mõistliku aja jooksul.

Samal päeval edastasid ombudsmani talitused komisjonile kaebuse esitaja 17. jaanuari 2006. aasta kirja.

Komisjoni arvamus

Komisjon vastas 29. märtsil 2006, et käesolev kaebus käsitleb RSFile Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse (EIDHR) raames antud toetuste kasutamist. Komisjon märkis, et vastutavad teenistused on seda kaebust põhjalikult analüüsinud.

Võttes aga arvesse, et kaebuse esitaja ei olnud kõnealust lepingut kindlaks teinud, ei olnud komisjoni talitustel võimalik kindlaks teha toetusi, millele kaebuse esitaja viitas. Sellest tulenevalt nõudsid komisjoni talitused 12. detsembri 2005. aasta e-kirjas täiendavaid üksikasju, nimelt lepingu viidet ja/või asjaomase projekti pealkirja.

Komisjoni arvates ei vastanud kaebuse esitaja 17. jaanuari 2006. aasta e-kirjas esitatud asjaolud siiski esitatud taotlusele ega hõlbustanud kõnealuste toetuste kindlakstegemist. Komisjoni arvates piirdus kaebuse esitaja sellega, et soovitas võtta ühendust RSFiga.

Komisjon märkis, et kuna kaebuse esitaja ei esitanud piisavalt teavet, ei olnud tema pädeval talitusel ikka veel võimalik kindlaks teha toetusi, millele kaebuse esitaja viitas, ega sellele kaebusele vastata.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja kordas oma märkustes, et RSFile makstud toetused olid 2003. aastal 779 304 eurot ja 2004. aastal 513 999 eurot. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et tal ei ole võimalik esitada täiendavat teavet, näiteks asjaomase lepingu viitenumbrit. Kaebuse esitaja väitis, et kui tema esialgset kaebust komisjonile ei käsitleta, sest asjakohaseid dokumente ei leitud vastutava talituse kontoritest, tuleks avada täiendav toimik ELi sisemise talitlushäire kohta, mistõttu ei ole võimalik põhjendada 1 293 303 euro maksmist.

Täiendavad uurimised Komisjonile esitatud teabenõue

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Seetõttu palus ombudsman komisjonil anda talle teavet järgmiste punktide kohta:

(1) detsembril 2005 teatas komisjon ombudsmanile, et tal ei ole võimalik kindlaks teha toetusi, millele kaebuse esitaja oli viidanud oma 14. märtsi 2005. aasta e-kirjas. Ombudsmanil oli siiski raske mõista, miks ei olnud kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta e-kirjale seni üldse vastatud. Ombudsman palus komisjonil seda küsimust kommenteerida.

(2) Ombudsman eeldas, et komisjon peab registrit taotlejatest, kellele anti toetusi, ja asjaomase programmi raames edendatavatest meetmetest. Selline teave oleks tõenäoliselt võimaldanud komisjonil kindlaks teha lepingu, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas. Ombudsman märkis, et oma 14. märtsi 2005. aasta e-kirjas teatas kaebuse esitaja, et soovib juhtida komisjoni tähelepanu RSFi tegevusele, mis tema arvates destabiliseerib seaduslikke valitsusi, kasutades ELi vahendeid ajakirjanike kaitseks. Isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja osutatud täpseid subsiidiume oli raske kindlaks teha, näib, et kaebuse esitaja oli oma murede sisu selgelt välja toonud. Neil asjaoludel palus ombudsman komisjonil selgitada, miks ta leidis, et tal ei ole võimalik 14. märtsi 2005. aasta e-kirjale vastata, ja esitada käesoleva kaebuse kohta oma arvamus.

Komisjoni vastus

Repliigis esitas komisjon kokkuvõtlikult järgmised väited:

Komisjon juhtis kõigepealt ombudsmani tähelepanu asjaolule, et tema 29. märtsi 2006. aasta kirja ei saa pidada tema arvamuseks kaebuse kohta. Pigem oli tegemist lihtsalt ombudsmani büroole saadetud täiendava selgituse nõudega ning sellega ei kaasnenud ombudsmani uurimistele vastamiseks vajaliku volitamismenetluse vastuvõtmist.

Seoses esimese küsimusega, et komisjon ei vastanud üldse kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta e-kirjale

Ombudsmani soovitusel saatis kaebuse esitaja 14. märtsil 2005 kirja e-posti aadressile „Europe Aid-Human Rights”, et saada AIDCO-lt täiendavat teavet ELi vahendite kasutamise ja neid vahendeid reguleerivate eeskirjade kohta RSFi poolt. See postkast oli mõeldud teabevahendiks kõigile isikutele, kellel oli EIDHRi kohta küsimusi. Võttes arvesse käesoleva algatuse raames rahastatud temaatiliste projektide suurt hulka, saadi ja käsitleti iga päev märkimisväärsel hulgal faktilise teabe taotlusi.

märtsil 2005 toimus AIDCO oluline ümberkorraldamine. See muutus AIDCO struktuuris tähendas ulatuslikku töötajate ümberpaigutamist ja arvukaid kontorivahetusi. Arvukate isikute hulgas, keda teistesse üksustesse üleviimine mõjutas, oli isik, kes vastutas selle Europe Aid-Human Rights postkasti haldamise eest, millele kõnealune sõnum oli adresseeritud. Kuni selle kuupäevani postkasti eest vastutavat üksust mõjutasid samuti olulised muudatused, kuna postkast liideti kahe teise üksusega. Sellega seoses edastati sõnum isikule, kes ei olnud enam postkasti eest vastutav.

Komisjon tunnistas, et vaatamata kaebuse esitaja 16. septembri ja 17. oktoobri 2005. aasta meeldetuletustele vastust ei antud. Vastuse andmata jätmist võivad õigustada kaks asjaolu: i) postkasti haldamise eest vastutavate töötajate puudus, mis oli pidevalt tööga ülekoormatud; ning ii) sõnumi ebatäpne sõnastus. E-kirjas viidati ebamääraselt RSFile ajakirjanike kaitseks eraldatud vahenditele ning vajadusele kontrollida ELi vahendite kasutamist. Selle asemel, et tegemist oleks teabenõudega, näis sõnum olevat märkus, mille jaoks nimetatud postkast ei tundunud olevat kõige sobivam foorum. Sõnum määrati seega tõenäoliselt valesti ümber ja jäi seetõttu kahetsusväärselt vastuseta. Seetõttu väljendas komisjon kaebuse esitajale kahetsust.

Mis puudutab ombudsmani taotlust, et komisjon selgitaks, miks ta leidis, et tal ei ole võimalik vastata kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta e-kirjale ega esitada arvamust käesoleva kaebuse kohta

Ombudsman leidis, et komisjoni talitused oleksid võinud talle vastata kaebuse esitaja kaebuse saamisel, mille tema talitused olid neile edastanud 2. detsembri 2005. aasta kirjaga. Komisjon nõustus tõepoolest, et oleks võinud anda üldise vastuse, käsitledes kirjavahetuse käsitlemata jätmise küsimust ja väljendades kaebuse esitajale sellega seoses kahetsust.

Võttes aga arvesse kaebuse vormi sisu, leidsid komisjoni talitused, et abstraktne vastus ei rahuldaks kaebuse esitajat. Seetõttu püüdsid nad kaebuses esitatud andmete põhjal kindlaks teha lepingu, millele kaebuse esitaja viitas, st kaks makset summas 779 304 eurot ja 513 999 eurot, mille RSF sai vastavalt 2003. ja 2004. aastal.

Pärast esialgset otsingut tuvastasid talitused EIDHRi raames kaks toetuslepingut (projektid 2000/50409 ja 2001/50592, mis pärinevad vastavalt 2000. ja 2001. aastast)(2). Mõlemad lepingud olid seotud ajakirjanike kaitsega ning puudutasid teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid. Nende lepingutega seoses RSFile makstud summad ei vastanud siiski kaebuse esitaja nimetatud summadele.

Neil asjaoludel ei olnud komisjoni talitustel võimalik toimikut üksikasjalikult uurida. Selleks et taotlust oleks võimalik tõhusalt menetleda, peeti asjakohaseks nõuda täpsemaid üksikasju.

Pärast ombudsmani talituste ja komisjoni vahelist kirjavahetust, mille eesmärk oli teha kindlaks toetused, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas, saatis kaebuse esitaja 30. juunil 2006 uue kirja. Selles kirjas lisas kaebuse esitaja uue elemendi, mis aitas komisjonil lõpuks projekti pealkirja kindlaks teha, viidates esimest korda RSFile eraldatud rahalistele vahenditele „Aasia ja AKV riikides vangistatud ajakirjanike kaitsmiseks“.

Komisjon avaldas kahetsust, et küsimuse esialgsest tõstatamisest on möödunud nii palju aega. Ta leidis siiski, et tekkinud viivituse saab talle omistada vaid osaliselt.

Komisjoni arvamus kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta e-kirja kohta

Komisjon märkis esiteks, et EIDHR loodi selleks, et edendada inimõigusi, demokraatiat ja konfliktide ennetamist kolmandates riikides, rahastades nende eesmärkide saavutamiseks võetavaid meetmeid (3). Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi suhtes kehtisid ranged eeskirjad nii toetuste andmise kui ka toetuslepingute täitmise kohta. Lepingute täitmist reguleeriti Euroopa Ühenduse välisabi toetuslepingute suhtes kohaldatavate üldtingimustega (4). Komisjon viitas nende üldtingimuste artiklile 14, milles on sätestatud ranged nõuded rahaliste vahendite abikõlblikkuse kohta. Sellega seoses eraldas EL vahendeid projektile T-2000/027 „RSFi toetamine tema tegevuses AKV ja Aasia riikides vangistatud ajakirjanike nimel”.

Seejärel esitas komisjon konkreetse teabe asjaomase projekti kohta. Dokumentide kohaselt teostasid komisjoni talitused pärast meetme rakendamist projekti rakendamiseks vajalike rahastamiskõlblike kulude finantskontrolli, nagu on ette nähtud eespool nimetatud üldtingimustes. Täites oma kohustust tagada hea finantsjuhtimine, kontrollis komisjon, kas vahendeid kasutati vastavalt lepingu sätetele ja heakskiidetud eelarvele. See kontroll ei toonud esile suuri probleeme – RSF suutis põhjendada kokkulepitud tegevuste rahastamiskõlblikke kulusid, mida rakendati vastavalt projektikonkursile esitatud projekti kirjeldusele. Seetõttu kiitsid komisjoni talitused 2004. aasta augustis lõpparuanded heaks. Leping lõppes 16. augustil 2004. Kogu lepingu jooksul tehtud maksete summa vastas seega lepingus kokku lepitud EÜ maksimaalsele osamaksele. Leides, et RSF oli järginud hea finantsjuhtimise põhimõtet, ei olnud põhjust algatada selle lepingu suhtes auditit.

Kokkuvõttes avaldas komisjon kahetsust, et kaebuse esitaja mured jäid lahendamata, ja vabandas selle pärast.

Kaebuse esitaja täiendavad märkused

Kaebuse esitaja ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi märkust.

Otsus

1 Komisjoni väidetav suutmatus käsitleda kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta kaebust

1.1 14. märtsil 2005 saatis kaebuse esitaja e-kirja Euroopa Komisjoni koostöötalitusele EuropeAid (edaspidi "AIDCO"). Ta lisas sellele kirja, milles ta märkis, et tema arvates ei kasutanud Prantsuse valitsusväline organisatsioon Reporters sans Frontières (edaspidi „RSF”) nõuetekohaselt toetusi, mida AIDCO oli talle andnud. Kirjas juhtis ta tähelepanu ka sellele, et tema arvates on tegemist haldusomavoli juhtumiga. Kuna komisjon ei vastanud, küsis kaebuse esitaja 16. septembri ja 17. oktoobri 2005. aasta e-kirjades, kas ta on oma e-kirjad kätte saanud. 20. oktoobril 2005 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile koopia oma 17. oktoobri 2005. aasta e-kirjast komisjonile. Lisaks täitis ta uue kaebuse vormi, mis registreeriti viitenumbriga 3372/2005/MF. Euroopa ombudsmanile esitatud kaebusest ilmnes, et kaebuse esitaja peamine väide oli, et komisjon ei olnud tema 14. märtsi 2005. aasta kaebust käsitlenud.

1.2 Komisjon vastas oma arvamuses, et vastutavad talitused on kaebust põhjalikult analüüsinud. Võttes aga arvesse, et kaebuse esitaja ei olnud kõnealust lepingut kindlaks teinud, ei olnud komisjoni talitustel võimalik kindlaks teha toetusi, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas.

1.3 Kaebuse esitaja kordas oma märkustes, et RSFile makstud asjaomased toetused olid 2003. aastal 779 304 eurot ja 2004. aastal 513 999 eurot. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et tal ei ole võimalik esitada täiendavat teavet, näiteks asjaomase lepingu viitenumbrit.

1.4 Pärast komisjoni palvet saada rohkem teavet asjaomaste toetuste kohta palus ombudsman kaebuse esitajalt selgitusi ja eelkõige üksikasju lepingu või projekti kohta. Kaebuse esitaja vastas oma 17. jaanuari 2006. aasta e-kirjas, et ta ei saa sellist teavet esitada.

1.5 Võttes arvesse komisjoni arvamust ja kaebuse esitaja tähelepanekuid ,, palus ombudsman komisjonilt lisateavet järgmise kahe punkti kohta: i) põhjused, miks kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta e-kirjale ei vastatud; ning ii) põhjused, miks komisjon leidis, et tal ei ole võimalik vastata kaebuse esitaja asjakohasele e-kirjale ega esitada arvamust käesoleva kaebuse kohta.

1.6 Esimese punkti osas tunnistas komisjon oma vastuses, et vaatamata kaebuse esitaja 16. septembri ja 17. oktoobri 2005. aasta meeldetuletustele vastust ei antud. Seda võib selgitada i) postkasti haldamise eest vastutavate töötajate nappusega ja ii) sõnumi koostamise ebatäpsete tingimustega. Kaebuse esitaja e-kiri määrati tõenäoliselt valesti ümber ja jäi seetõttu kahetsusväärselt vastuseta. Komisjon väljendas kaebuse esitajale sellega seoses kahetsust.

Teise punkti osas nõustus komisjon tõepoolest, et kaebuse esitaja kaebusele anti ainult üldine vastus. Võttes aga arvesse kaebuse vormi sisu, leidsid komisjoni talitused, et abstraktne vastus ei rahuldaks kaebuse esitajat, ning püüdsid asjaomast lepingut kindlaks teha. Komisjon tegi kindlaks teatavad andmed nende lepingute alusel RSFile tehtud maksete summade kohta, kuid need summad ei vastanud kaebuse esitaja nimetatud summadele. Tänu kaebuse esitaja 30. juuni 2006. aasta kirjale õnnestus komisjonil lõpuks kindlaks teha projekt, millele kaebuse esitaja soovis viidata. Komisjon avaldas kahetsust, et küsimuse tõstatamisest on möödunud nii palju aega. Lisaks märkis komisjon, et lepingute rakendamist EIDHRi raames reguleerivad „Euroopa Ühenduse välisabi toetuslepingute suhtes kohaldatavad üldtingimused”. Sellega seoses eraldas EL vahendeid projektile T-2000/027 „RSFi toetamine tema tegevuses AKV ja Aasia riikides vangistatud ajakirjanike nimel“. Seejärel andis komisjon konkreetset teavet asjaomase projekti kohta. Komisjon avaldas kahetsust, et kaebuse esitaja mured jäid lahendamata, ja vabandas selle pärast.

1.7 Kaebuse esitaja ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi märkust.

1.8 Seoses sellega, et kaebuse esitaja 14. märtsi 2005. aasta e-kirjale ei vastatud, tuletab ombudsman meelde, et Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 17 kohaselt:(5)

"1. Ametnik tagab, et otsus iga institutsioonile esitatud taotluse või kaebuse kohta tehakse mõistliku aja jooksul, viivitamata ja igal juhul hiljemalt kahe kuu jooksul alates taotluse või kaebuse kättesaamise kuupäevast. (...)

2. Kui institutsioonile esitatud taotluse või kaebuse kohta ei ole võimalik otsust teha tõstatatud küsimuste keerukuse tõttu eespool nimetatud tähtaja jooksul, teavitab ametnik sellest võimalikult kiiresti taotluse esitajat. (…)" (rõhuasetus lisatud).

1.9 Käesoleval juhul märgib ombudsman, et komisjon märkis, et vastuse puudumist võib selgitada postkasti haldamise eest vastutavate töötajate nappuse ja sõnumi ebatäpse sõnastusega. Ombudsmani ei veena esimene põhjus, millele komisjon oma seisukoha põhjendamiseks tugineb, sest asjaomase institutsiooni ülesanne on võtta asjakohaseid meetmeid, et tema talitused saaksid kodanike teabenõudeid tõhusalt käsitleda, olenemata mis tahes struktuurilistest või organisatsioonilistest muutustest.

Ombudsman nõustub siiski, et kaebuse esitaja teabenõue oli sõnastatud üldiselt, mis raskendas komisjonil teabenõude täpset laadi kindlaks teha. Ombudsman märgib, et ombudsmanile saadetud arvamuses selgitasid komisjoni talitused, et kaebuse esitajalt saadud lisateabe põhjal suutsid nad lõpuks kindlaks teha lepingu pealkirja ja kõnealused toetused. Seega sai komisjon anda kaebuse esitajale üksikasjaliku vastuse.

1.10 Ombudsman märgib, et oma arvamuses väljendas komisjon kaebuse esitajale kahetsust, et ta ei vastanud tema teabenõudele. Lisaks märgib ombudsman, et oma arvamuses andis komisjon kaebuse esitajale väga üksikasjaliku vastuse tema teabenõudele, teavitades teda kõnealuse küsimusega seotud asjakohasest õigusraamistikust ja oma seisukohast selles küsimuses. Komisjon lisas oma arvamusele koopia dokumendist „Euroopa Ühenduse välisabi toetuslepingute suhtes kohaldatavad üldtingimused”. Komisjon märkis, et ta on kontrollinud, kas RSF on kasutanud vahendeid vastavalt lepingu sätetele ja heakskiidetud eelarvele. Olles leidnud, et RSF oli järginud hea finantsjuhtimise põhimõtteid, järeldas komisjon, et ei ole põhjust algatada selle lepingu suhtes auditit. Ta lisas, et toimikus ei ole teavet, mis seaks need järeldused kahtluse alla.

1.11 Arvestades eespool esitatut, nimelt komisjoni väga üksikasjalikku vastust kaebuse esitaja teabenõudele ja komisjoni kahetsust tekkinud viivituste pärast, järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja väite edasiseks uurimiseks ei ole alust.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib, et puudub alus edasisteks uurimisteks. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

(2) Ombudsman märgib, et oma vastuses kutsus komisjon teda üles nende toimikutega oma ruumides tutvuma.

(3) EIDHR, mida reguleerivad EÜ 29. aprilli 1999. aasta määrused nr 975/1999 ja nr 976/1999, aegus 31. detsembril 2006 ning on asendatud demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendiga (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas, ELT 2006, L 386, lk 1).

(4) Asjakohane versioon on 6. detsembri 2000. aasta versioon.

(5) Euroopa hea haldustava eeskiri on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu/code/en/default.htm).