Strasbourg, 31. jaanuar 2007

Lugupeetud hr X

mail 2005 esitasite kaebuse Euroopa Ombudsmanile seoses dokumentidele juurdepääsu taotluse käsitlemisega Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poolt.

mail 2005 edastasin kaebuse OLAFi peadirektorile. OLAF saatis oma arvamuse 9. augustil 2005. Edastasin selle Teile 29. augustil 2005 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 16. septembril 2005.

septembril 2005 teavitasin Teid, et arvestades asjaolu, et käesoleva kaebuse teema on väga sarnane Teie poolt Euroopa Investeerimispanga vastu esitatud uue kaebuse teemaga (kaebus 1776/2005/GG - konfidentsiaalne), pean asjakohaseks käsitleda mõlemat kaebust samaaegselt.

19. detsembril 2005 esitasin OLAFile sõbraliku lahenduse ettepaneku. Teid teavitati sellest samal päeval.

OLAF saatis oma arvamuse kõnealuse ettepaneku kohta 31. jaanuaril 2006. Edastasin selle Teile 14. veebruaril 2006 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 30. märtsil 2006.

29. mail 2006 esitasin OLAFile täiendava teabe taotluse. Ma teavitasin teid sellest samal päeval.

OLAF vastas minu täiendava teabe taotlusele 30. juunil 2006. Edastasin Teile käesoleva vastuse 10. juulil 2006 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 25. augustil 2006.

septembril 2006 esitasin OLAFile teise täiendava teabe nõude. Ma teavitasin teid sellest samal päeval. OLAF saatis oma vastuse 26. oktoobril 2006 ja ma edastasin Teile 14. novembril 2006 Teie märkused, mille Te saatsite 18. detsembril 2006.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

Kaebuse esitaja, kes on Saksa advokaat, leiab, et käesoleva kohtuasja taust on kokkuvõtlikult järgmine:

1990. aastate alguses osalesid kaks rahvusvahelise kontserni ettevõtet (üks Rootsist ja teine Saksamaalt) Lesotho projektis (Lesotho mägismaa veeprojekt), mida toetati ELi vahenditest, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga (EIP) eraldatud vahenditest. Enne asjaomaste lepingute sõlmimist olid kaks äriühingut palganud kohaliku konsultandi, kes nõustaks neid projekti osas ja aitaks neil omandada kohalikke teadmisi. Seejärel tuvastati, et see konsultant, kes oli nõustanud ka teisi äriühinguid, tegutses koos Lesotho hankija juhiga ning et vähemalt osa rahast, mida mõned tema kliendid konsultandile konsultatsioonikuludena maksid, kanti üle hankijale. Seejärel mõistis Lesotho kohus hankeasutuse juhi korruptsioonis süüdi ja määras talle vanglakaristuse.

Rühmitus sai väidetavast altkäemaksujuhtumist teada 1998. aastal ning tegi Lesotho ametiasutustega viivitamata ja täielikult koostööd. Vastutasuks selle eest, et rühmitus pakkus projekti kohta vabatahtlikku teavet, andis Lesothos asuv riigiprokuratuuri direktor rühmitusele puutumatuse süüdistuste esitamise eest. Fraktsioonil oli igasuguse altkäemaksu ja korruptsiooni suhtes nulltolerantsi poliitika.

Aprillis 2000 otsustasid Euroopa Komisjon ja EIP viia läbi selleteemalise auditi. Auditist teavitati Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF). Auditiaruande järelduste põhjal lõpetati OLAFi juurdlus.

Juunis 2003 algatas OLAF uue teabe põhjal selles küsimuses uue juurdluse, pöördudes kontserni kuuluva Šveitsi äriühingu poole.

16. septembri 2004. aasta kirjas taotles kaebuse esitaja juurdepääsu kõikidele OLAFi toimikus olevatele dokumentidele Lesotho mägismaa veeprojekti kohta (1). Taotlus esitati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(2) (edaspidi "määrus 1049/2001") alusel.

Oma 7. oktoobri 2004. aasta vastuses lükkas OLAF selle taotluse tagasi, viidates kolmele erandile määruses 1049/2001, millel tema otsus põhines: (1) kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitse (määruse artikli 4 lõike 2 kolmas taane), "kuna uurimine on veel pooleli"; 2) eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega (määruse artikli 4 lõike 1 punkt b); ning 3) füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuve (määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane). Vastuseks kaebuse esitaja 16. septembri 2004. aasta kirjas esitatud sellekohasele küsimusele kinnitas OLAF samuti, et ta algatas 2003. aastal uue juurdluse.

novembril 2004 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse, väites, et juurdepääs tuleks anda vähemalt 2000. aasta auditiaruandele. Kaebuse esitaja rõhutas, et ilma sellele aruandele juurdepääsuta ei olnud tema kliendil võimalik hinnata, mil määral on OLAFil nüüd uut teavet, mis õigustab uue juurdluse algatamist.

Oma 30. novembri 2004. aasta vastuses kinnitas OLAF oma seisukohta, viidates eelkõige määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele. aasta auditiaruande kohta rõhutas OLAF, et see sisaldab esialgse uurimise esialgseid tulemusi, arvamusi ja järeldusi. OLAF juhtis tähelepanu sellele, et see esialgne aruanne ja vahepeal saadud uus teave olid aluseks sel ajal käimasolevatele edasistele uurimistele. Ta lisas, et toimiku dokumendid koosnesid seni kogutud tõenditest ja et neid tõendeid analüüsiti põhjalikumalt. OLAF väitis, et tema toimikus olevate dokumentide avalikustamine häiriks käimasolevat juurdlust. OLAFi sõnul ei olnud võimalik anda ka osalist juurdepääsu, kuna sellega kaasnev halduskoormus oleks ebaproportsionaalne.

Kaebus 1450/2005/GG (konfidentsiaalne)

märtsil 2005 esitas praegune kaebuse esitaja Euroopa ombudsmanile kaebuse OLAFi otsuse peale (kaebus 1450/2005/GG - konfidentsiaalne). Praegune kaebuse esitaja selgitas siiski, et selle juhtumi puhul pidi kaebuse esitaja olema tema klient, Šveitsi äriühing. EÜ asutamislepingu artiklis 195 on sätestatud, et ombudsmanile võib kaebuse esitada iga ELi kodanik või iga füüsiline või juriidiline isik, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on ELis. Seetõttu lükkas ombudsman 2. mail 2005 kaebuse tagasi, kuna kaebuse esitaja ei kuulu nende isikute kategooriasse, kellel on õigus esitada ombudsmanile kaebusi vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195.

Käesolev etteheide

mail 2005 uuendas kaebuse 1450/2005/GG esitanud advokaat kaebust, märkides, et teda ennast tuleb pidada kaebuse esitajaks. Seepärast registreeriti see kiri uue kaebusena (1777/2005/GG - konfidentsiaalne).

Kaebuse esitaja väitis, et OLAF jättis ekslikult andmata juurdepääsu tema toimikule ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi tulemusel koostatud aruandele, ning väitis, et selline juurdepääs tuleks anda. Kaebuse esitaja arvates ei saa määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet tõlgendada nii laialt, et see hõlmaks juba lõpetatud uurimisi. Lisaks ei olnud kaitse igal juhul enam põhjendatud asjaomase dokumendi sisuga (määruse 1049/2001 artikli 4 lõige 7). Kaebuse esitaja väitis seega, et juurdepääs tuleks anda vähemalt nendele dokumentidele, mis ei ole enam käesoleva uurimisega otseselt seotud, näiteks 2000. aasta auditiaruandele.

Kaebuse esitaja rõhutas, et oluline on mõista, millised uued tõendid õigustasid OLAFi juurdluse taasalustamist. See oli vajalik, et aidata rühmal end kaitsta.

Nõue

OLAFi arvamus

Oma arvamuses tegi OLAF järgmised märkused:

EL oli kaasatud asjaomasesse projekti Lesothos alates 1980. aastate algusest.

EIP ja komisjoni taotlusel viidi 2000. aasta aprillis läbi sõltumatu audit. Auditi käigus jõuti järeldusele, et EIP vahendite konkreetset või otsest väärkasutamist ei avastatud, kuid oli tõenäoline, et EIP vahendeid saanud töövõtjad olid teinud projekti elluviijatele teenete eest makseid.

Juunis 2003 sai OLAF uut teavet, mis põhines Lesothos toimunud kohtulikul uurimisel. See teave näitas, et EIP ja Euroopa Arengufondi vahendeid on väärkasutatud. Selle tulemusena algatati OLAFi juurdlus.

Oluline on teha vahet üldsuse õigusel tutvuda dokumentidega vastavalt määrusele 1049/2001 ja asjaomase isiku õigusel tutvuda toimikuga. Esimese puhul tuli anda juurdepääs, välja arvatud juhul, kui kõnealune dokument on hõlmatud mõne määruse 1049/2001 artiklis 4 loetletud erandiga. Seevastu isikul, keda riigisisesed kohtumenetlused puudutasid, oli vastavalt kohaldatavatele riigisisestele menetlusnormidele toimikuga tutvumise õigus. Selles kontekstis oli asjaomasel isikul õigus tutvuda oma kaitseõigustega, mida üldsuse hulka kuuluvatel isikutel ei olnud. Kaebuse esitaja väide, et tal oli õigus juurdepääsule, kuna tal oli vaja oma klienti kaitsta, ei olnud seega määruse 1049/2001 kohase analüüsi seisukohast asjakohane.

Kuna Lesothos oli praegu käimas riigisisene kohtumenetlus, kontrolliti toimikule juurdepääsu Lesothos kehtivate menetlusnormide alusel. Kaebuse esitajal oli võimalus pöörduda Lesotho ametiasutuste poole, et taotleda toimikuga tutvumise õigust. Need asutused pidid ise otsustama, kas ja millal tuleks juurdepääs anda.

Lõpuks ei olnud OLAFi õigusraamistikus ette nähtud mingit õigust tutvuda OLAFi juurdlusega seotud isiku toimikuga.

OLAF ei saanud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel avalikustada 2000. aasta auditiaruannet ega „juurdlustoimiku dokumente”. Avalikustamine kahjustaks käimasolevat OLAFi juurdlust ja Lesotho õigusasutuste juurdlust selles küsimuses. Nagu kordustaotluse vastuses juba selgitatud, paljastaks juurdepääsu andmine OLAFi valduses olevad tõendid ja tema juurdlusstrateegiad.

Auditiaruanne sisaldas esialgse uurimise esialgseid tulemusi, arvamusi ja järeldusi ning oli üks elementidest, mis oli aluseks OLAFi ja Lesotho ametiasutuste poolt selles küsimuses praegu läbiviidavatele edasistele uurimistele.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes OLAFi arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et seoses OLAFi toimikutele juurdepääsu reguleeriva õigusega ei olnud Lesothos (tema parima teadmise kohaselt) kontserni suhtes pooleliolevaid menetlusi. Kaebuse esitaja lisas, et Lesotho prokuratuuri direktor on võtnud õiguslikult siduva kohustuse mitte algatada kontserni vastu menetlust (3). Ta rõhutas, et nendest asjaoludest olenemata on väide, et OLAFi toimikule juurdepääsu küsimust mõjutas või isegi reguleeris Lesotho õigus, ennekuulmatu. Kaebuse esitaja arvates reguleeris ühenduse institutsioonide tegevust ühenduse õigus.

Kaebuse esitaja oli kindlalt vastu OLAFi arvamusele selles osas, milles see viitas sellele, et sõnaselge sätte puudumise tõttu ei olnud OLAFi juurdlustega seotud isikutel õigust OLAFi toimikule juurde pääseda. Kaebuse esitaja arvates oleks selline seisukoht ilmselgelt vastuolus põhiõigustega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (4). Kaebuse esitaja esitas üksikasjalikud märkused nii ühenduse õiguse kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni kohta, et toetada oma seisukohta, et OLAFi juurdluse all olevatel isikutel on õigus tutvuda oma toimikuga ning et seetõttu tuleks rühmale anda juurdepääs OLAFi toimikule.

Seoses määrusega 1049/2001 tuletas kaebuse esitaja meelde ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb erandeid tõlgendada kitsalt. Kaebuse esitaja väitis, et on väga ebatõenäoline, et OLAFi toimiku iga dokumendi avalikustamine kahjustaks juurdlust.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Ombudsmani ettepanek sõbraliku lahenduse kohta

Pärast OLAFi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et OLAF oli kaebuse esitaja väidetele adekvaatselt vastanud.

See seisukoht põhines järgmistel kaalutlustel:

1. Ombudsman pidas asjakohaseks käsitleda mitut esialgset küsimust enne kaebuse esitaja väite ja nõude läbivaatamist.

Esialgsed küsimused

2. Ombudsman leidis, et OLAFi väide, mille kohaselt tuleb eristada 1) üldsuse õigust tutvuda dokumentidega vastavalt määrusele 1049/2001 ja 2) asjaomase isiku õigust tutvuda toimikuga, on õige. Käesoleval juhul põhinesid kaebuse esitaja 16. septembri 2004. aasta dokumentidele juurdepääsu taotlus ja tema 2. novembri 2004. aasta kordustaotlus selgelt määrusel 1049/2001. OLAFi vastused nendele taotlustele põhinesid samuti nimetatud määrusel. Arvestades, et kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et OLAFi otsus juurdepääsutaotlus tagasi lükata oli ekslik, pidi ombudsman seega piirduma selle kontrollimisega, kas see otsus on määruses 1049/2001 piisavalt põhjendatud. Seega ei olnud käesolevas uurimises vaja käsitleda argumente, mille kaebuse esitaja esitas toetamaks oma seisukohta, et OLAFi juurdluse all olevatel isikutel peaks olema õigus tutvuda oma toimikuga.

3. Kaebuse esitaja rõhutas oma kaebuses, et selleks, et aidata rühmal end kaitsta, on oluline mõista, milliseid uusi tõendeid on ilmnenud, mis õigustavad OLAFi juurdluse taasalustamist. OLAF väitis oma arvamuses, et kaebuse esitaja väide, et tal on õigus tutvuda oma kliendi kaitsmise vajadusega, ei ole määruse 1049/2001 kohase analüüsi seisukohast asjakohane. Arvestades, et määruses 1049/2001 ei nõuta, et taotleja põhjendaks oma dokumentidele juurdepääsu taotlust, asus ombudsman seisukohale, et puudub vajadus kaaluda eesmärki, mida kaebuse esitaja oma juurdepääsutaotlusega taotleb.

4. OLAF leidis oma arvamuses, et kuna Lesothos on praegu käimas siseriiklikud kohtumenetlused, kontrollitakse toimikule juurdepääsu selle riigi menetluseeskirjade alusel. OLAF lisas, et kaebuse esitajal on võimalus pöörduda Lesotho ametiasutuste poole, et taotleda toimikuga tutvumise õigust. OLAFi sõnul on nende asutuste otsustada, kas ja millal tuleks juurdepääs anda. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et väide, et OLAFi toimikule juurdepääsu küsimust mõjutas või isegi reguleeris Lesotho õigus, oli ennekuulmatu. Kaebuse esitaja arvates reguleeris ühenduse institutsioonide tegevust ühenduse õigus.

5. Ombudsman märkis, et käesolev juhtum puudutas OLAFi toimikule juurdepääsu taotlust, mitte Lesotho ametiasutuste toimikule juurdepääsu taotlust. OLAFi arvamuses esitatud märkused kaebuse esitaja võimaluse kohta pöörduda Lesotho ametiasutuste poole ei olnud seega ombudsmani uurimise seisukohast asjakohased.

6. Kaebuse esitaja taotlus OLAFi toimikule juurdepääsuks põhines määrusel 1049/2001. Oma 7. oktoobri 2004. aasta kirjas, millega lükati tagasi esialgne juurdepääsutaotlus, tugines OLAF määruses 1049/2001 sätestatud kolmele erandile: 1) kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitse (määruse artikli 4 lõike 2 kolmas taane); 2) eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega (määruse artikli 4 lõike 1 punkt b); ning 3) füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuve (määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane). Ombudsman märkis, et ainult esimest neist eranditest mainiti sõnaselgelt OLAFi otsuses kordustaotluse kohta ning et OLAFi arvamuses arutati ainult seda erandit. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis ombudsman, et kahte ülejäänud erandit, millele OLAF algselt tugines, ei ole vaja uurida.

Kaebuse esitaja väide ja väide

7. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF jättis ekslikult andmata juurdepääsu tema toimikule ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi tulemusel koostatud aruandele, ning väitis, et selline juurdepääs tuleks anda. Kaebuse esitaja arvates ei saa määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet tõlgendada nii laialt, et see hõlmaks juba lõpetatud uurimisi. Kaebuse esitaja arvates ei olnud kaitse asjaomase dokumendi sisu põhjal igal juhul enam õigustatud (määruse 1049/2001 artikli 4 lõige 7). Kaebuse esitaja väitis seega, et juurdepääs tuleks anda vähemalt nendele dokumentidele, nagu 2000. aasta auditiaruanne, mis ei ole enam otseselt seotud käesoleva uurimisega.

8. OLAF märkis oma arvamuses, et tal ei ole võimalik avalikustada 2000. aasta auditiaruannet ega ühtegi uurimistoimiku dokumenti määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel. OLAFi sõnul kahjustaks nende dokumentide avalikustamine käimasolevat OLAFi juurdlust ja Lesotho õigusasutuste juurdlust selles küsimuses. OLAF rõhutas, et asjaomastele dokumentidele juurdepääsu võimaldamine paljastaks OLAFi valduses olevad tõendid ja tema juurdlusstrateegiad. Ta lisas, et 2000. aasta auditiaruanne sisaldas esialgse uurimise esialgseid tulemusi, arvamusi ja järeldusi ning oli üks elementidest, mille alusel OLAF ja Lesotho ametiasutused seda küsimust praegu uurivad.

9. Ombudsman võttis teadmiseks OLAFi väite, et asjaomaste dokumentide avalikustamisest keeldumine oli põhjendatud vajadusega kaitsta Lesotho ametiasutuste teostatud uurimisi. OLAFi 7. oktoobri 2004. aasta vastus juurdepääsutaotlusele ega 30. novembri 2004. aasta vastus kordustaotlusele ei sisaldanud ühtegi viidet sellistele uurimistele. Seetõttu ei näinud ombudsman, kuidas eespool nimetatud väide võiks olla asjakohane, et teha kindlaks, kas OLAFi otsus keelata juurdepääs asjaomastele dokumentidele võib olla praeguses olukorras põhjendatud.

10. Seoses OLAFi väitega, et asjaomaste dokumentide avalikustamisest keeldumine oli põhjendatud vajadusega kaitsta oma juurdlust, märkis ombudsman, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes on sätestatud, et institutsioonid „keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks (...) kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki”.

11. 11. juuli 2003. aasta siseteatisest, mille OLAF saatis kaebuse esitajale koos oma 7. oktoobri 2004. aasta kirjaga, ilmnes, et OLAF oli sel päeval otsustanud algatada Lesotho projekti suhtes välisjuurdluse. Võttes arvesse OLAFi arvamuses esitatud teavet, eeldas ombudsman, et uurimine ei ole veel lõpule viidud. Lisaks märkis ombudsman, et OLAF oli teatanud, et otsus algatada uus juurdlus tehti saadud uut teavet arvesse võttes. Ombudsmani arvates oli lisaks mõistlik eeldada, et juurdepääs OLAFi toimikule paljastab OLAFi valduses olevad tõendid ja tema juurdlusstrateegiad. Ombudsman leidis, et sellise teabe avalikustamine kahjustaks tõepoolest OLAFi juurdluse kaitset ning et OLAFi viide määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tundus seega põhimõtteliselt õige.

12. OLAFi väide, et „juurdlustoimiku mis tahes dokumendile” ei saa juurdepääsu anda, eeldas siiski, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandit kohaldatakse kõigi nende dokumentide suhtes.

13. Ombudsman kahtles, kas see tõepoolest nii on. Loogiline oli eeldada, et OLAFi juurdlustoimik sisaldas ka OLAFi 11. juuli 2003. aasta otsust selle juurdluse algatamise kohta. Nagu eespool märgitud, ei olnud OLAFil siiski raskusi sellele dokumendile juurdepääsu andmisega. Ombudsmani arvates ei olnud OLAF seega tõendanud, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane takistaks tal avaldamast kõiki oma toimikus olevaid dokumente.

14. Eelkõige oli ombudsmanil tõsiseid kahtlusi, kas OLAFi esitatud põhjendused võivad õigustada tema keeldumist 2000. aastal koostatud auditiaruandega tutvumise võimaldamisest. Kuigi ombudsman oli juba nõustunud(5), et käesolevas asjas kõne all oleva sättega sarnase sättega tagatud kaitse ei olnud tingimata kättesaadav üksnes kuni asjaomase kontrolli, uurimise või auditi lõpuleviimiseni, tuli kõigepealt arvesse võtta asjaolu, et kaebaja taotlusega seotud dokument näis olevat koostatud umbes neli aastat enne juurdepääsutaotluse esitamist. Seetõttu ei olnud kohe selge, kuidas selle dokumendi avalikustamine võib kahjustada OLAFi käimasoleva juurdluse kaitset. Lisaks, kuigi ombudsman möönis, et OLAF oli põhjendatult mures selle pärast, et tema toimikule juurdepääsu võimaldamine paljastaks tema valduses olevad tõendid ja tema juurdlusstrateegiad, ei näidanud miski, et 2000. aastal koostatud auditiaruandele juurdepääsu võimaldamine tooks kaasa need negatiivsed tagajärjed. Seoses OLAFi osutatud kahest aspektist esimesega tuleb märkida, et OLAF ise otsustas oma esimese juurdluse lõpetada, võttes arvesse käesoleva aruande järeldusi. Seetõttu oli esmapilgul raske mõista, kuidas käesolevas auditiaruandes sisalduda võivate tõendite avalikustamine võiks uut uurimist mõjutada. Ombudsman leidis, et võib kindlalt eeldada, et kui oleks olnud käegakatsutavaid tõendeid kaebuse esitaja kliendi või seotud äriühingutega seotud väärtegude kohta, ei oleks OLAF oma esimest uurimist lõpetanud, vaid oleks seda jätkanud. Teise aspekti puhul osutus väga ebatõenäoliseks, et 2000. aasta auditiaruanne peaks sisaldama teavet OLAFi strateegiate kohta seoses 2003. aastal algatatud juurdlusega.

15. Oma arvamuses ei käsitlenud OLAF osalise juurdepääsu andmise võimalust. Seega ei olnud selge, kas OLAF oli jätkuvalt seisukohal, nagu ta oli teinud oma 30. novembri 2004. aasta otsuses kordustaotluse rahuldamata jätmise kohta, et ka osaline juurdepääs ei ole võimalik, kuna sellega kaasnev halduskoormus oleks ebaproportsionaalne. Isegi kui see peaks nii olema, pidas ombudsman oluliseks märkida, et see avaldus näis olevat tehtud eesmärgiga anda osaline juurdepääs kõigile OLAFi juurdlustoimiku dokumentidele. Seega ei olnud selge, kas osalise juurdepääsu andmine 2000. aasta auditiaruandele põhjustaks ka ebaproportsionaalset halduskoormust. Igal juhul, võttes arvesse vaieldamatut asjaolu, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaseid juurdepääsu erandeid tuleb tõlgendada kitsalt, asus ombudsman seisukohale, et osalise juurdepääsu andmisest keeldumine võib põhineda üksnes argumendil, et see põhjustaks väga erandlikel asjaoludel ebaproportsionaalset halduskoormust.

16. Eespool öeldut silmas pidades jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et OLAFi keeldumine anda juurdepääs või osaline juurdepääs oma toimikule ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi tulemusel koostatud aruandele võib kujutada endast haldusomavoli.

Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõige 5 kohustab ombudsmani otsima koos asjaomase institutsiooniga nii palju kui võimalik lahendust haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks.

Seetõttu tegi ombudsman OLAFile sõbraliku lahenduse leidmiseks järgmise ettepaneku:

OLAF võiks uuesti läbi vaadata kaebuse esitaja taotluse saada juurdepääs oma toimikule ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi tulemusel koostatud aruandele.

OLAFi vastus ombudsmani ettepanekule

Oma vastuses sellele ettepanekule tegi OLAF järgmised märkused:

Ombudsman tunnistas, et OLAFi tuginemine määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele seoses juurdepääsuga tema juurdlustoimikule oli põhimõtteliselt õige. Ombudsman märkis siiski, et OLAF ei olnud kindlaks teinud, kuidas see säte võiks takistada tal avaldamast kõiki oma toimikus sisalduvaid dokumente, sealhulgas 2000. aasta auditiaruannet.

OLAF oli lisaks kaalunud, kas toimiku muude dokumentide, eelkõige auditiaruande avalikustamine kahjustaks tema käimasoleva uurimise kaitset. OLAF oli EIP-le teatanud, et selle aruande avalikustamine ei kahjusta tema juurdlust. EIP oli aga OLAFile teatanud, et auditiaruande avalikustamine kahjustaks ärihuve ja aruandes sisalduvate isikuandmete kaitset. EIP märkis, et ainult osaline avalikustamine, mis piirdub aruande kokkuvõtte ja järeldustega, ei kahjustaks neid huve.

OLAF lisas seega aruande nende osade koopia, millest olid eemaldatud isikute ja äriühingute nimed. EIP teatas OLAFile, et ta avalikustab aruande selle osa, mis käsitleb kontserni, kaebuse esitajale eraviisiliselt, mitte dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate eeskirjade raames.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta on rahul 2000. aasta auditiaruandele juurdepääsuga.

Ta väitis siiski, et OLAF oli eiranud ombudsmani arvamust, et ta ei olnud kaalunud võimalust anda osaline juurdepääs käesoleva uurimisega seotud toimikule. Kaebuse esitaja rõhutas, et kui juurdepääsutaotlus on esitatud kooskõlas määrusega 1049/2001, tuleb asjaomaste dokumentide sisu konkreetselt ja individuaalselt hinnata. Ainult erandjuhtudel ja ainult siis, kui halduskoormus osutub eriti suureks, ületades seega mõistlikkuse piire, võib lubada erandit kohustusest kontrollida üksikuid dokumente. Kaebuse esitaja märkis, et ta ei olnud rahul sellega, et OLAF täitis oma sellealased kohustused.

Kaebuse esitaja rõhutas, et tema klient saab end kaitsta ainult siis, kui ta teab tema vastu esitatud kahtlusi ja eeldusi ning tal on võimalus neid selgitada ja ümber lükata. Samuti oli tema kliendil õigus saada teavet OLAFi valduses olevate õigustavate asjaolude kohta.

Täiendavad uurimised

Olles läbi vaadanud OLAFi vastuse sõbraliku lahenduse ettepanekule, leidis ombudsman, et ta vajab käesoleva juhtumiga tegelemiseks täiendavat teavet.

Esimene täiendava teabe nõudmine

Seetõttu saatis ombudsman 29. mail 2006 OLAFile kirja. Oma kirjas juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et sõbraliku lahenduse ettepanekus tegi ta ettepaneku, et OLAF „võiks uuesti läbi vaadata kaebuse esitaja taotluse juurdepääsuks oma toimikule ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi tulemusel koostatud aruandele”. Ombudsman märkis siiski, et OLAF käsitles oma vastuses ainult 2000. aasta auditiaruandele juurdepääsu võimaldamise küsimust. Seetõttu palus ta OLAFil esitada oma märkused sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta seoses küsimusega, kas oleks võimalik anda juurdepääs kõigile tema toimikus olevatele dokumentidele peale 2000. aasta auditiaruande.

Kaebuse esitajat teavitati sellest samal päeval. Oma kirjas märkis ombudsman, et oma tähelepanekutes OLAFi vastuse kohta sõbraliku lahenduse ettepanekule kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et tema kliendil peab olema juurdepääs OLAFi toimikule, et ta saaks end kaitsta. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja poolt sellega seoses esitatud argumendid näivad puudutavat küsimust, kas isikul, kelle suhtes OLAF on algatanud juurdluse, on õigus tutvuda OLAFi toimikuga osana tema kaitseõigusest. Nagu ombudsman oma sõbraliku lahenduse ettepanekus selgitas, ei hõlmanud käesolev uurimine seda küsimust. Seetõttu teatas ombudsman kaebuse esitajale, et kui ta soovib küsimust käsitleda, võib ta esitada OLAFile sellekohase taotluse ja esitada ombudsmanile uue kaebuse, kui OLAFi vastus teda ei rahulda.

OLAFi vastus

Oma vastuses juhtis OLAF tähelepanu sellele, et pärast täiendavat uurimist pidi ta kahjuks kinnitama, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud erand kehtib endiselt tema toimiku teiste dokumentide suhtes, kuna nende dokumentide avalikustamine kahjustaks Lesotho õigusasutuste käimasolevat uurimist selles küsimuses. Nagu eespool märgitud, paljastaks avalikustamine praegu OLAFi valduses olevad tõendid ja tema juurdlusstrateegiad.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

OLAFi vastus ei olnud rahuldav. OLAF ei olnud kunagi kaalunud võimalust anda osaline juurdepääs käesoleva juurdlusega seotud toimikule. Oli väga kaheldav, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand on kohaldatav kõigi toimikus sisalduvate dokumentide suhtes. Ühenduse kohtute väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui institutsioon saab taotluse tutvuda tema toimikuga, on ta põhimõtteliselt kohustatud taotluses nimetatud dokumente konkreetselt ja individuaalselt hindama. OLAF jättis 30. juuni 2006. aasta kirjas juurdepääsutaotluse nimetatud erandile tuginedes lihtsalt rahuldamata, selgitamata, kas ja kuidas ta seda erandit oma toimiku suhtes kohaldas. Arvestades põhimõtet, et erandeid dokumentidega tutvumise õigusest tuleb tõlgendada kitsalt, on väga ebatõenäoline, et iga toimikus oleva dokumendi avalikustamine kahjustaks uurimist ja et sellest tuleks seega keelduda. Seda näitas juba asjaolu, et OLAFil ei olnud raskusi uue juurdluse algatamise otsuse koopia esitamisega. Praeguses seisus jäi tema kliendil võimatuks otsustada, milline lisateave oli tulnud ilmsiks, et teha vajalikuks uus uurimine.

Vastupidi OLAFi sellekohasele avaldusele ei olnud tema kliendi parima teadmise kohaselt tema kliendi suhtes Lesothos ühtegi menetlust pooleli.

Eespool öeldust olenemata esitatakse OLAFile uus juurdepääsutaotlus, mis põhineb tema kliendi kui juurdlusaluse isiku isiklikul kaitseõigusel.

Teine täiendava teabe nõue

Esimese Astme Kohus tegi 6. juulil 2006 otsuse liidetud kohtuasjades T-391/03 ja T-70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon. Need juhtumid puudutasid dokumentidele juurdepääsu taotlusi, mille OLAF oli määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel tagasi lükanud.

Kohus tegi otsuse pärast seda, kui OLAF oli saatnud oma vastuse ombudsmani täiendava teabe taotlusele. Kaebuse esitaja ei olnud oma viimastes märkustes sellele kohtuotsusele viidanud. Kuna aga kohtuotsus näis olevat käesolevas asjas asjakohane, saatis ombudsman 21. septembril 2006 OLAFile kirja, paludes viimasel kommenteerida, kas ta on seda kohtuotsust arvestades jätkuvalt veendunud, et ta on dokumentidega tutvumise taotlust nõuetekohaselt käsitlenud, ning kui see on nii, siis selgitada põhjuseid, millel see seisukoht põhineb.

OLAFi vastus

Oma vastuses juhtis OLAF tähelepanu sellele, et 3. oktoobri 2006. aasta kirjas teatas ta kaebuse esitajale, et tema uurimine lõpetati ilma järelmeetmeteta pärast seda, kui ta oli teada saanud, et Lesotho ametiasutused ei kavatse enam kontserni vastu menetlust algatada. OLAF lisas, et ta oli kirjutanud Lesotho ametiasutustele, et küsida neilt, kas neil on vastuväiteid dokumentide (täielikule või osalisele) avaldamisele kaebuse esitajale. Ombudsmani teavitatakse nende asutuste vastusest ja OLAFi lõplikust otsusest selles küsimuses.

OLAF juhtis tähelepanu ka sellele, et Esimese Astme Kohus rõhutas ombudsmani viidatud kohtuotsuses vajadust iga asjaomase dokumendi konkreetse analüüsi järele. Ta lisas, et ta on seda analüüsi tegemas, kuid peab ootama ära Lesotho ametiasutuste vastuse, et teha kindlaks, kas erand on endiselt kohaldatav mõne asjaomase dokumendi suhtes. OLAF märkis, et arvestades tema toimikus olevate dokumentide hulka, palub ta kaebuse esitajal täpsustada oma juurdepääsutaotluse ulatust.

OLAF märkis, et 19. septembril 2006 saadi uus juurdepääsutaotlus, mis põhines kaitseõigusel, ning lisas koopia teatisest, mille OLAF oli saatnud kaebuse esitajale seoses kõnealuse taotlusega.

Kaebuse esitaja märkused

18. detsembril 2006 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta ei soovi selle juhtumi kohta märkusi esitada. Kaebuse esitaja märkis, et võttes arvesse asjaolu, et OLAF lõpetas nüüd oma juurdluse ilma järelmeetmeteta, kirjutab ta OLAFile, et kinnitada, et ta ei jätka toimikule juurdepääsu taotluse menetlemist.

Kaebuse esitaja tänas ombudsmani kaebuse alusel võetud meetmete eest.

Otsus

1 Dokumentidele juurdepääsu väidetav andmata jätmine

1.1 Kaebuse esitaja, Saksa advokaat, esindab rahvusvahelisse kontserni kuuluvat äriühingut. Veel kaks selle kontserni äriühingut olid osalenud Lesotho projektis, mida EL oli osaliselt rahastanud. aastal viis Euroopa Investeerimispank (EIP) läbi selle rahastamise auditi, mille tulemusel koostati auditiaruanne. Auditist teavitati Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF). EIP auditiaruande („2000. aasta auditiaruanne”) järelduste põhjal lõpetati OLAFi juurdlus.

Juunis 2003 algatas OLAF uue teabe põhjal selles küsimuses uue juurdluse.

1.2 16. septembri 2004. aasta kirjas taotles kaebuse esitaja juurdepääsu kõikidele OLAFi toimikus olevatele dokumentidele Lesotho mägismaa veeprojekti kohta (6). Taotlus esitati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(7) (edaspidi "määrus 1049/2001") alusel.

Oma 7. oktoobri 2004. aasta vastuses lükkas OLAF selle taotluse tagasi, viidates kolmele erandile määruses 1049/2001, millel tema otsus põhines: (1) kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitse (määruse artikli 4 lõike 2 kolmas taane), "kuna uurimine on veel pooleli"; 2) eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega (määruse artikli 4 lõike 1 punkt b); ning 3) füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuve (määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane). Vastuseks kaebuse esitaja 16. septembri 2004. aasta kirjas esitatud sellekohasele küsimusele kinnitas OLAF samuti, et ta algatas 2003. aastal uue juurdluse.

novembril 2004 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse. Oma 30. novembri 2004. aasta vastuses kinnitas OLAF oma seisukohta, viidates eelkõige määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele. aasta auditiaruande kohta rõhutas OLAF, et see sisaldab esialgse uurimise esialgseid tulemusi, arvamusi ja järeldusi. OLAF juhtis tähelepanu sellele, et see esialgne aruanne ja vahepeal saadud uus teave olid aluseks edasistele uurimistele, mis olid sel ajal pooleli. Ta lisas, et toimiku dokumendid koosnesid seni kogutud tõenditest ja et neid tõendeid analüüsiti põhjalikumalt. OLAF väitis, et tema toimikus olevate dokumentide avalikustamine häiriks käimasolevat juurdlust. OLAFi sõnul ei olnud võimalik anda ka osalist juurdepääsu, kuna sellega kaasnev halduskoormus oleks ebaproportsionaalne.

1.3 Euroopa ombudsmanile 9. mail 2005 esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et OLAF jättis ekslikult andmata juurdepääsu tema toimikule ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi tulemusel koostatud aruandele, ning nõudis sellise juurdepääsu võimaldamist.

1.4 OLAF märkis oma arvamuses, et tal ei ole võimalik avalikustada 2000. aasta auditiaruannet ega ühtegi uurimistoimiku dokumenti määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel. OLAFi sõnul kahjustaks nende dokumentide avalikustamine käimasolevat OLAFi juurdlust ja Lesotho õigusasutuste juurdlust selles küsimuses. OLAF rõhutas, et asjaomastele dokumentidele juurdepääsu võimaldamine paljastaks OLAFi valduses olevad tõendid ja tema juurdlusstrateegiad.

1.5 Pärast poolte esitatud väidete esialgset uurimist leidis ombudsman, et OLAF ei olnud kaebuse esitaja väidetele piisavalt vastanud. Seetõttu esitas ta 19. detsembril 2005 sõbraliku lahenduse ettepaneku, mille kohaselt OLAF võiks uuesti läbi vaadata kaebuse esitaja taotluse tutvuda tema toimikuga ja eelkõige 2000. aastal läbi viidud auditi aruandega (8).

1.6 Oma vastuses sellele ettepanekule märkis OLAF, et ta oli EIP-le teatanud, et 2000. aasta auditiaruande avalikustamine ei kahjusta tema juurdlust. EIP oli aga OLAFile teatanud, et auditiaruande avalikustamine kahjustaks ärihuve ja aruandes sisalduvate isikuandmete kaitset. OLAF lisas, et EIP märkis, et ainult osaline avalikustamine, mis piirdub aruande kokkuvõtte ja järeldustega, ei kahjustaks neid huve. Seetõttu lisas OLAF koos ombudsmanile saadetud vastusega aruande nende osade koopia, millest olid eemaldatud isikute ja äriühingute nimed. OLAF märkis, et EIP oli OLAFile teatanud, et ta avaldab aruande selle osa, mis käsitleb kontserni, kaebuse esitajale eraviisiliselt, mitte dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate eeskirjade raames.

1.7 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta on rahul 2000. aasta auditiaruandele juurdepääsuga. Ta väitis siiski, et OLAF oli eiranud ombudsmani arvamust, et ta ei olnud kaalunud võimalust anda osaline juurdepääs käesoleva uurimisega seotud toimikule.

1.8 Eespool öeldut silmas pidades jõudis ombudsman järeldusele, et vaja on täiendavaid uurimisi, ja saatis OLAFile kaks täiendava teabe taotlust.

1.9 Oma vastuses teisele taotlusele märkis OLAF muu hulgas, et ta teatas 3. oktoobri 2006. aasta kirjas kaebuse esitajale, et tema uurimine lõpetati ilma järelmeetmeteta pärast seda, kui ta oli saanud teada, et Lesotho ametiasutused ei kavatse enam kontserni vastu menetlust algatada.

1.10 Oma märkustes selle vastuse kohta teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta ei soovi selle juhtumi kohta märkusi esitada. Kaebuse esitaja märkis, et arvestades asjaolu, et OLAF lõpetas nüüd oma juurdluse ilma järelmeetmeteta, kirjutab ta OLAFile, et kinnitada, et ta ei jätka toimikule juurdepääsu taotluse menetlemist. Ta tänas ombudsmani toetuse eest selles küsimuses.

1.11 Ombudsman võtab teadmiseks asjaolu, et kaebuse esitaja ei soovi taotleda juurdepääsu OLAFi toimikule. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et käesoleva kaebuse uurimise jätkamine ei ole põhjendatud.

2 Kokkuvõte

Läbivaatamise tulemuste põhjal leiab ombudsman, et käesoleval juhul ei ole alust täiendavateks uurimisteks. Seetõttu lõpetab ta kohtuasja. Sellest otsusest teavitatakse ka OLAFi peadirektorit.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Kaebuse esitaja palus ka EIP-lt juurdepääsu auditiaruandele. Selle taotluse käsitlemisel esitati kaebus EIP vastu (kaebus 1776/2005/GG - konfidentsiaalne).

(2) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(3) Kaebuse esitaja lisas selle dokumendi koopia.

(4) EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331.

(5) veebruari 2005. aasta soovituse projektis juhtumi 1126/2004/GG (konfidentsiaalne) kohta (punkt 3.15). Mittekonfidentsiaalne versioon on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(6) Kaebuse esitaja palus ka EIP-lt juurdepääsu auditiaruandele. Selle taotluse käsitlemisel esitati kaebus EIP vastu (kaebus 1776/2005/GG - konfidentsiaalne).

(7) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(8) Sarnane sõbraliku lahenduse ettepanek tehti ka 19. detsembril 2005 Euroopa Investeerimispanga vastu esitatud kaebust käsitlevas uurimises (kaebus 1776/2005/GG - konfidentsiaalne).