Strasbourg, 15. september 2006

Lugupeetud hr X

märtsil 2005 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses Marie Curie nimelise stipendiumiprogrammiga „Inimpotentsiaali parandamine”. aprilli 2005. aasta e-kirjaga saatsite mulle oma kaebusega seotud täiendavad dokumendid.

aprillil 2005 edastasin kaebuse ja Teie 1. aprilli 2005. aasta täiendava e-kirja komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 13. juulil 2005. Edastasin selle Teile 21. juulil 2005 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 30. juulil 2005.

aprilli 2006. aasta e-kirjas palusite teavet kaebuse menetlemise seisu kohta. Vastasin Teile 12. mail 2006, et Teid teavitatakse Teie kaebuse raames võetavatest järgmistest meetmetest nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt enne 30. juunit 2006. juulil 2006 saatsin Teile kirja, milles teatasin, et Teid teavitatakse Teie kaebuse menetlemise järgmisest etapist 31. augustiks 2006, mitte 30. juuniks 2006. augustil 2006 kirjutasin Teile, et teatan Teile uurimise järgmisest etapist 15. septembriks 2006.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan viivituse pärast teie kaebuse käsitlemisel.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Aastatel 2000–2001 andis Euroopa Komisjon kaebuse esitajale kui järeldoktorile Marie Curie nimelise individuaalstipendiumi uurimisprojekti läbiviimiseks Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas vastuvõtvas instituudis.

Kui kaebuse esitaja alustas uurimisprojekti vastuvõtvas instituudis, mõistis ta, et tema projekti nõuetekohaseks elluviimiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud. Kaebuse esitaja sai teada, et vastuvõttev instituut ei ole uurimisinstituut, vaid pigem eraõiguslik konsultatsioonifirma. Kui ta teatas komisjonile, et ta ei saa oma projekti nendel tingimustel ellu viia ja et ta soovib üleviimist asjakohasesse instituuti, märkis komisjon, et selliseks üleviimiseks on vaja vastuvõtva instituudi direktori nõusolekut. Seejärel otsustas kaebuse esitaja viia oma uurimistöö läbi sõltumatult, taotledes kokkulepet komisjoni ja vastuvõtva instituudi direktoriga. Ta väitis, et ta ei saanud komisjonilt ega vastuvõtva instituudi direktorilt mingit vastust.

Jaanuaris 2003 lõpetas vastuvõttev instituut kaebuse esitajale stipendiumi maksmise, mille järel ta otsustas oma uurimistöö lõpetada. Kaebuse esitaja palus komisjonil anda talle olukorra kohta teavet. Talle teatati, et komisjon ei ole saanud vastuvõtvalt instituudilt mingit teavet. Kaebuse esitaja esitas 2003. aasta aprillis komisjonile oma uurimisaruande, milles ta juhtis tähelepanu sellele, et tal ei olnud võimalik vastuvõtvas instituudis uuringuid läbi viia ning et viimane ei maksnud talle 2003. aasta jaanuari ja veebruari eest stipendiumile vastavaid summasid ilma sellest teatamata.

Kaebuses Euroopa Ombudsmanile esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

1. Komisjon ei teavitanud teda põhjustest, miks ta ei kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma stipendiumilepingus sätestatud kohustusi ega võimaldanud teda üle viia teise instituuti.
2. Komisjon ei teavitanud teda otsusest lõpetada talle stipendiumile vastavate summade maksmine.
3. Komisjon ei teavitanud teda tema stipendiumile vastavatest ülejäänud summadest, mida ta ei saanud oma uurimistöös kasutada.

Kaebuse esitaja väitis, et i) talle tuleks anda võimalus saada kasu ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile. Lisaks väitis ta, et ii) komisjon peaks Marie Curie nimeliste stipendiumidega seotud menetluse läbi vaatama ja stipendiumide rakendamist põhjalikumalt jälgima.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

Pärast vastuvõtva instituudi ja kaebuse esitaja ühiselt esitatud ettepanekule positiivse hinnangu andmist sõlmisid komisjon ja eespool nimetatud instituut 8. märtsil 2001 viienda raamprogrammi raames lepingu Marie-Curie nimelise individuaalstipendiumi saamiseks, et toetada kaebuse esitaja uurimisprojekti.

Lepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt oli projekti eeldatav kestus 24 kuud alates selle alguskuupäevast, st 8. septembrist 2001. aprillil 2002 tehti lepingusse muudatus, et lükata projekti alguskuupäev edasi 6. maile 2002.

Komisjoni sõnul oli kaebuse esitaja alates stipendiumi algusest kaevanud vastuvõtva instituudi uurimisrajatiste üle ja raskuste üle, mida ta koges, kui püüdis jõuda teadusjuhiga kokkuleppele oma uurimisprojekti metoodikas ja rakendamises. Komisjoni talitused olid seega kontaktis, eelkõige telefonivestluste kaudu, mõlema poolega, st kaebuse esitaja ja vastuvõtva asutusega, et teha kindlaks projekti elluviimise tegelikud tingimused.

Juunis 2002 lahkus kaebuse esitaja vastuvõtvast instituudist, et viia oma projekt ellu iseseisvalt. Kaebuse esitaja palus võimalust muuta vastuvõtvat instituuti, kuid komisjon teatas talle, et sellist lepingu muudatust ei saa heaks kiita, kuna see nõuab algse lepingu olulist muutmist, mida hindab sõltumatute ekspertide rühm. Lisaks teatas komisjon kaebuse esitajale, et erandlikel asjaoludel võib viimane kaaluda võimalust tema taotlus läbi vaadata, tingimusel et vastuvõttev instituut on nõustunud lepingu lõpetama ja esitama taotluse komisjonile. Kaebuse esitaja juhtumi puhul ei esitanud vastuvõttev instituut aga komisjonile ühtegi taotlust lepingu selliseks muutmiseks.

Komisjon märkis, et 2002. aasta detsembris lõpetas vastuvõttev instituut kaebuse esitajale stipendiumi maksmise. Vastuvõttev asutus nõudis 27. märtsil 2003 komisjonile saadetud kirjas lepingu ennetähtaegset lõpetamist. Komisjoni palvel esitas vastuvõttev instituut 12. novembril 2003 lõplikud teadus- ja finantsaruanded kaheksa kuu kohta ning eraldi üksikasjaliku hinnangu kaebuse esitaja töö kohta stipendiumi ajal. Komisjoni arvates puudusid nimetatud aruannetest mitmed elemendid, eelkõige jaotised, mis sisaldasid kaebuse esitaja esitatavat teavet. Lisaks ei allkirjastanud kaebuse esitaja finantsaruannet.

Pärast aruannete, ennetähtaegse lõpetamise taotluse ning kaebuse esitaja ja vastuvõtva asutuse seadusliku esindajaga edasiste kontaktide saamist lõpetas komisjon lepingu. septembril 2003 nõuti tagasi eelrahastatud summa kasutamata osa ja alustati kasutamata jäänud summa vabastamist.

Seoses esimese väitega, nimelt komisjoni väidetava suutmatusega teavitada kaebuse esitajat põhjustest, miks ta ei kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma stipendiumilepingus sätestatud kohustusi, märkis komisjon, et viienda raamprogrammi alusel antavate stipendiumide tavapärase struktuuri kohaselt olid lepingupooled komisjon ja eespool nimetatud vastuvõttev instituut. Seetõttu peaks kõiki lepingu täitmisega seotud küsimusi, sealhulgas projekti elluviimisega seotud finantsaspekte, haldama komisjon koos asjaomase vastuvõtva instituudiga. Kaebuse esitaja pidi sõlmima vastuvõtva instituudiga lepingu, mis võimaldas tal saada igakuiseid makseid vastavalt eeskirjadele ja tingimustele, mille komisjon oli vastuvõtva instituudiga sõlmitud lepingus ette näinud. Komisjoni ja kaebuse esitaja vahel ei olnud otsest lepingulist suhet ning kokkulepe, sealhulgas töötingimused, olid täielikult reguleeritud vastuvõtva riigi õigusega, nimelt Itaalia õigusega. Kuna komisjon oli kaebuse esitaja ja vastuvõtva asutuse vahel sõlmitud kokkuleppes kolmas isik, ei olnud tal seega õiguslikke vahendeid selle kokkuleppe täitmise tagamiseks. Nagu kaebuse esitaja avaldusest selgus, suhtlesid komisjoni talitused siiski pidevalt mõlema poolega, et aidata kaasa positiivse lahenduse leidmisele.

Vastuvõttev asutus teatas 27. märtsi 2003. aasta kirjas komisjonile, et kaebuse esitaja on vastuvõtvast asutusest lahkunud ega ole tagasi pöördunud. Komisjon rõhutas, et üldtingimuste artikli 8 lõikes 2 on sätestatud, et kui leping lõpetatakse ennetähtaegselt lepingus sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu, „ei esita komisjon töövõtja kirjalikul taotlusel vastuväiteid lepingu lõpetamisele käesoleva artikli lõike 1 punktides b ja c nimetatud põhjustel”.

Komisjon märkis, et kaebuse esitaja taotlus teisele asutusele üleandmiseks ei olnud a priori võimalik. Komisjonil ei olnud võimalik kohustada vastuvõtvat instituuti jõudma kaebuse esitajaga selles küsimuses kokkuleppele. Uurimisprojekti ettepaneku esitasid vastuvõttev instituut ja kaebuse esitaja ühiselt, kuid komisjoniga sõlmis lepingu ainult vastuvõttev instituut. Üleviimine teise vastuvõtvasse instituuti tähendas, et komisjoni ja algse vastuvõtva instituudi vahelist lepingut tuleb muuta. Sellist muudatust saab teha ainult erandlikel asjaoludel ja ainult vastuvõttev instituut võib sellise taotluse esitada uue vastuvõtva instituudi ja teadlase selgesõnalisel nõusolekul.

Mis puudutab teist väidet, nimelt komisjoni väidetavat suutmatust teavitada kaebuse esitajat otsusest lõpetada talle tema stipendiumile vastavate summade maksmine, siis märkis komisjon, et vastavalt individuaalse stipendiumi lepingulisele struktuurile maksti Euroopa ühenduste toetusi vastuvõtvale instituudile, mitte kaebuse esitajale. Seega puudus lepinguline kohustus teavitada kaebuse esitajat komisjoni ja vastuvõtva asutuse vahelise lepingu lõpetamisest. Lisaks oli selle lepingu ülesütlemine vastuvõtva instituudi ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingu ülesütlemise otsene tagajärg.

Mis puudutab kolmandat väidet, nimelt komisjoni väidetavat suutmatust teavitada kaebuse esitajat ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile ja mida ta ei saanud kasutada oma teadustööks, siis märkis komisjon, et pärast lepingu lõpetamist peab töövõtja tagastama komisjonile ühenduse rahalise toetuse kasutamata osa. Finantsmääruse artiklis 11 on sätestatud, et „[k]ui summad vabastatakse kulukohustustest nende meetmete täieliku või osalise rakendamata jätmise tõttu, mille jaoks need on ette nähtud, tühistatakse asjaomased assigneeringud mis tahes eelarveaastal, mis järgneb eelarveaastale, mil assigneeringud eelarvesse kanti”. Seetõttu ei saanud komisjon seda summat kaebuse esitaja puhul enam kasutada.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et talle tuleks anda võimalus saada kasu ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile, märkis komisjon, et ilmnes, et kaebuse esitaja nõudis summasid, mis vastavad tema stipendiumile 2003. aasta jaanuari ja veebruari eest, ning et ta peaks selles küsimuses pöörduma oma tööandja poole, arvestades, et need maksed olid seotud vastuvõtva instituudiga sõlmitud lepinguga.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon peaks Marie Curie nimeliste stipendiumidega seotud menetluse läbi vaatama ja stipendiumide rakendamist põhjalikumalt kontrollima, rõhutas komisjon, et kogu kõnealuse lepingu kehtivusaja jooksul suhtlesid komisjoni talitused korrapäraselt mõlema poolega ja tegid kõik (õiguslikult) võimalikud jõupingutused sobiva lahenduse leidmiseks. Komisjon on seisukohal, et nagu ilmneb selgelt komisjoni talituste, vastuvõtva organisatsiooni ja kaebuse esitaja vahelistest pidevatest kontaktidest, teostati piisavat järelevalvet lepingu täitmise üle erinevate lepinguliste suhete struktuurist tulenevates piirides.

Kaebuse esitaja märkused

Oma 30. juuli 2005. aasta märkustes jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja esitas kokkuvõtlikult järgmised täiendavad märkused:

Kaebuse esitaja väitis, et vastuvõttev instituut ei olnud loonud tema uurimisprojekti elluviimiseks sobivat keskkonda. Vastab tõele, et komisjonil ei olnud tõepoolest lepingulisi kohustusi tema suhtes, vaid peamiselt vastuvõtva asutuse ja vastupidi suhtes. Kaebuse esitaja leidis siiski, et tal on ainuvastutus projekti elluviimise eest.

Kaebuse esitaja tunnistas, et komisjoni sekkumisvõimalused on väga piiratud. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et ainus võimalus sekkuda on lõpetada leping vastuvõtva asutusega. Kaebuse esitajat teavitati ka sellest, et lepingut võidakse muuta ja üleviimiseks antakse luba, kui vastuvõttev instituut sellega nõustub. Kaebuse esitaja märkis siiski, et teda teavitati ka sellest, et vastuvõttev instituut ei soovi nõustuda tema ja komisjoni vahelise lepingu lõpetamisega, kuna ta kardab kaotada komisjoni toetuse teistele projektidele.

Komisjon märkis oma arvamuses, et tema talitused on olnud pidevalt kontaktis mõlema poolega. Siiski võttis komisjoniga ühendust kaebuse esitaja ise, mitte komisjon. Kaebuse esitaja on seisukohal, et isegi kui – nagu komisjon oma arvamuses märkis – tema ja vastuvõtva instituudi vahel oli olnud kontakt, kui ta esitas komisjonile ühiselt ettepaneku, ei võimaldanud see kontakt tal teada saada väidetavatest probleemidest oma projekti elluviimisel.

Kaebuse esitajal ei olnud muud valikut kui allkirjastada talle pakutud leping keeles, mida ta ei rääkinud. Kui kaebuse esitaja palus komisjonilt abi ja nõu lepingu kohta, öeldi talle, et komisjon kontrollib sisuliselt, kas tema antud toetust on lepingus mainitud. Kaebuse esitaja oli palunud vastuvõtval instituudil esitada talle enne tema saabumist lepingu projekt, et anda talle võimalus kontrollida lepingu tingimusi, kuid ta keeldus seda tegemast, märkides, et ta ei saa seda teha enne komisjoniga lepingu allkirjastamist. Sellest teavitati ka komisjoni.

Vastupidiselt komisjoni väitele ei lahkunud kaebuse esitaja 2002. aasta juunis vastuvõtvast instituudist. Sel päeval läks ta Bosniasse esimesele uurimisreisile. Vastuvõtva asutuse direktorit teavitati sellest. Seejärel pöördus kaebuse esitaja tagasi oma koduriiki, et sõlmida halduskokkuleppeid. Hiljem oli kaebuse esitaja haiguspuhkusel. Vastuvõttev instituut oli suvel osaliselt suletud.

Oma arvamuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei olnud finantsaruandele alla kirjutanud. Komisjon ei küsinud siiski vastuvõtvalt asutuselt selle kohta selgitusi. Kaebuse esitaja saatis oma aruanded komisjonile 2003. aasta mais esialgses lepingus nõutud tähtaja jooksul. Nendes aruannetes kirjeldas kaebuse esitaja probleeme, millega ta oma projekti rakendamisel kokku puutus. Kaebuse esitajale ei saadetud kunagi koopiat lõplikest teadus- ja finantsaruannetest, mille vastuvõttev instituut komisjonile esitas. Samuti ei saanud kaebuse esitaja kunagi komisjonilt vastust oma aruande kohta.

Kaebuse esitaja tegi ettepanekuid Marie Curie nimeliste stipendiumide rakendamise parandamiseks. Ta tegi ettepaneku, et komisjon peaks muu hulgas selgelt välja tooma vastuvõtva instituudi kohustused kaastöötaja ees ja kohustama neid täitma ning tagama, et riiklikud kontaktpunktid või mis tahes muu instituut abistaks kaastöötajat vastuvõtva instituudiga lepingu üle peetavatel läbirääkimistel.

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et Marie Curie stipendiumiprogrammi eesmärki, milleks on toetada Euroopa noori teadlasi nende karjääris ja tugevdada teadusuuringuid ELis, ei ole saavutatud. Sellega seoses tegi kaebuse esitaja ettepaneku, et ombudsman kommenteeriks komisjoni menetluse tõhusust ja paluks täielikku ülevaadet Marie Curie stipendiumiprogrammist, täpsustades täpsemalt saavutatavaid tulemusi.

Otsus

1 Ombudsmani uurimise ulatus

1.1 Aastatel 2000-2001 sai kaebuse esitaja, järeldoktorantuuri teadlane, Euroopa Komisjonilt Marie Curie nimelise individuaalstipendiumi uurimisprojekti läbiviimiseks Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas vastuvõtvas instituudis. Kui kaebuse esitaja alustas uurimisprojekti vastuvõtvas instituudis, asus ta seisukohale, et tema projekti nõuetekohase arendamise tingimused ei ole täidetud. Kui ta teatas komisjonile, et ta ei saa oma projekti nendel tingimustel ellu viia ja et ta soovib üleviimist asjakohasesse instituuti, märkis komisjon, et selliseks üleviimiseks on vaja vastuvõtva instituudi direktori nõusolekut. Seejärel otsustas kaebuse esitaja viia oma uurimistöö läbi sõltumatult, püüdes saavutada kokkulepet komisjoni ja vastuvõtva instituudi direktoriga. Jaanuaris 2003 lõpetas vastuvõttev instituut kaebuse esitajale stipendiumi maksmise ja ta otsustas oma uurimistöö lõpetada.

Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja esiteks, et komisjon ei teavitanud teda põhjustest, miks ta ei kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma stipendiumilepingus sätestatud kohustusi ega võimaldanud tema üleviimist teise instituuti. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et ii) komisjon ei teavitanud teda otsusest lõpetada talle stipendiumile vastavate summade maksmine. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et iii) komisjon ei teavitanud teda tema stipendiumile vastavatest ülejäänud summadest, mida ta ei saanud oma uurimistöös kasutada. Kaebuse esitaja väitis, et i) talle tuleks anda võimalus saada kasu ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile. Lisaks väitis ta, et ii) komisjon peaks Marie Curie nimeliste stipendiumidega seotud menetluse läbi vaatama ja stipendiumide rakendamist põhjalikumalt jälgima.

1.2 Ombudsman märgib, et oma märkustes komisjoni arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja veel kaks väidet, mis näivad olevat suunatud vastuvõtva instituudi vastu: 1) tal ei olnud muud valikut kui allkirjastada vastuvõtva instituudi pakutud leping, mis oli koostatud keeles, mida ta ei rääkinud, ja 2) vastuvõttev instituut ei esitanud talle enne saabumist lepingu projekti.

1.3 Sellega seoses tuletab ombudsman meelde, et ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 1 kohaselt on tema volitused piiratud ühenduse institutsioonide ja asutustega ning tal ei ole õigust uurida mõne liikmesriigi erainstituudi käitumist. Seetõttu ei ole ombudsmanil võimalik neid täiendavaid väiteid uurida.

1.4 Lisaks soovib ombudsman juhtida tähelepanu sellele, et käesolev uurimine puudutab ainult kolme väidet, mille kaebuse esitaja esitas oma kaebuses ja mis esitati avakirjas. Kaebuse esitaja, keda teavitati uurimise ulatusest, ei vaidlustanud seda lähenemisviisi oma märkustes. Seoses faktidega, millel käesolev otsus põhineb, märgib ombudsman, et kaebuse esitaja ei näi vaidlustavat komisjoni väidet, et viimane lõpetas tema lepingu vastuvõtva instituudiga. Kui kaebuse esitaja soovib, et ombudsman tegeleks edasiste väidetega, on tal õigus esitada ombudsmanile uus kaebus, tingimusel et eelnevalt on kasutatud asjakohaseid lähenemisviise. Nagu eespool mainitud, ei ole ombudsman siiski pädev uurima väiteid haldusomavoli kohta, mis ei ole suunatud ühenduse institutsioonide või asutuste vastu, näiteks väiteid vastuvõtva instituudi vastu.

2 Komisjoni väidetav suutmatus teavitada kaebuse esitajat põhjustest, miks ta ei kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma stipendiumilepingust tulenevaid kohustusi ega võimaldanud tema üleviimist teise instituuti

2.1 Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei teavitanud teda põhjustest, miks ta ei i) kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma stipendiumilepingus sätestatud kohustusi ega ii) teinud võimalikuks tema üleviimist teise instituuti.

2.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et seoses punktiga i ei ole tema ja kaebuse esitaja vahel otsest lepingulist suhet ning et kokkulepe, sealhulgas töötingimused, on täielikult reguleeritud vastuvõtva riigi õigusega. Kuna komisjon oli kaebuse esitaja ja vastuvõtva asutuse vahel sõlmitud kokkuleppes kolmas isik, ei olnud tal õiguslikke vahendeid selle kokkuleppe täitmise tagamiseks. Nagu kaebuse esitaja avaldusest selgus, suhtlesid komisjoni talitused siiski pidevalt mõlema poolega, et aidata kaasa positiivse lahenduse leidmisele. Komisjon täpsustas veel, et 27. märtsi 2003. aasta kirjas teatas vastuvõttev instituut talle, et kaebuse esitaja on vastuvõtvast instituudist lahkunud ega ole tagasi pöördunud. Sellega seoses viitas komisjon üldtingimuste artikli 8 lõikele 2, mille kohaselt juhul, kui leping lõpetatakse ennetähtaegselt lepingus sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu, „ei esita komisjon töövõtja kirjalikul taotlusel vastuväiteid lepingu lõpetamisele käesoleva artikli lõike 1 punktides b ja c nimetatud põhjustel”.

Punkti ii kohta märkis komisjon, et üleviimine teise instituuti ei olnud a priori võimalik. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et sellist lepingu muudatust ei saa heaks kiita, kuna see nõuab algse lepingu olulist muutmist, mida hindab sõltumatute ekspertide rühm. Lisaks teatas komisjon kaebuse esitajale, et erandlikel asjaoludel võib ta kaaluda võimalust tema taotlus läbi vaadata, tingimusel et vastuvõttev instituut on nõustunud lepingust taganema ja esitama taotluse komisjonile. Komisjon märkis siiski, et kaebuse esitaja juhtumi puhul ei esitanud vastuvõttev instituut komisjonile ühtegi taotlust lepingu selliseks muutmiseks.

2.3 Kaebuse esitaja tunnistas oma märkustes, et komisjonil ei olnud tõepoolest lepingulisi kohustusi tema suhtes, vaid peamiselt vastuvõtva asutuse ja vastupidi suhtes, ning et komisjoni sekkumisvõimalused olid väga piiratud. Kaebuse esitaja märkis, et komisjon teavitas teda, et ainus võimalus sekkuda on lõpetada leping vastuvõtva instituudiga ning et lepingut võidakse muuta ja üleviimiseks luba anda, kui vastuvõttev instituut sellega nõustub. Kaebuse esitaja märkis siiski, et teda teavitati ka sellest, et vastuvõttev instituut ei soovi sellise muudatusega nõustuda, sest ta kardab kaotada komisjoni toetuse teistele projektidele. Seoses komisjoni väitega, et tema talitused olid pidevalt suhelnud mõlema poolega, märkis kaebuse esitaja, et temaga oli ühendust võtnud tema, mitte komisjon. Kaebuse esitaja on seisukohal, et isegi kui – nagu komisjon oma arvamuses märkis – tema ja vastuvõtva instituudi vahel oli olnud kontakt, kui ta esitas komisjonile ühiselt ettepaneku, ei võimaldanud see kontakt tal teada saada väidetavatest probleemidest oma projekti elluviimisel.

2.4 Ombudsman soovib kõigepealt märkida, et Marie Curie stipendiumi struktuuri reguleerivad käesoleval juhul neli dokumenti, mis hõlmavad kolme erinevat lepinguosalist:

1. 8. märtsil 2001 komisjoni ja vastuvõtva instituudi või töövõtja (liikmesriigis asuv ülikool) vahel sõlmitud leping (edaspidi „leping“)
2. Marie Curie projekti kirjeldus (lepingu I lisa);
3. lepingu üldtingimused (lepingu II lisa), milles on sätestatud ka töövõtja ja kaastöötaja kohustused; ja
4. kaebuse esitaja ja vastuvõtva instituudi (liikmesriigis asuva ülikooli osa) vahel 6. mail 2002 sõlmitud kokkulepe (edaspidi „kokkulepe”) vastavalt lepingu artikli 1 lõikele 3.

2.5 Selleks et käsitleda kaebuse esitaja väiteid ja väiteid allpool, peab ombudsman asjakohaseks tuletada meelde kõige asjakohasemaid sätteid, milles selgitatakse Marie Curie projektiga seotud kolme osapoole, nimelt komisjoni, vastuvõtva instituudi ja kaebuse esitaja kohustusi ja õigusi. Esiteks märgib ombudsman seoses töövõtja (st vastuvõtva instituudi) suhtega kaastöötajaga, et lepingu üldtingimuste artikli 3 lõike 1 kohaselt „peab töövõtja sõlmima kaastöötajaga kirjaliku lepingu. Selles kokkuleppes määratakse vastavalt lepingule kindlaks projekti elluviimise tingimused ning partneri ja töövõtja vastavad õigused ja kohustused. Leping lisatakse lepingule. Lepingus määratakse eelkõige kindlaks a) summad, mille töövõtja saab lepingu alusel stipendiaadi kasuks, ja stipendiaadile võlgnetavate summade maksmise kord; b) lepingu suhtes kohaldatav õigus; c) stipendiaat on hõlmatud sotsiaalkindlustusskeemiga, mida kohaldatakse liikmesriigis töötavate töötajate suhtes (…)."

Lisaks märgib ombudsman, et lepingu üldtingimuste artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et „töövõtja tagab, et I lisas kirjeldatud projekti rakendatakse vastavalt lepingule. Töövõtja on vahendaja partneri ja komisjoni vahel. Eelkõige vastutab ta kõikide projektiga seotud dokumentide ja kirjavahetuse edastamise eest komisjonile.” Lisaks märgib ombudsman, et lepingu üldtingimuste artikli 2 lõike 2 punkti i kohaselt „peab töövõtja i) teavitama komisjoni viivitamata, kui ta on teadlik asjaoludest, mis võivad mõjutada lepingu täitmist (...)”.

Lepingu lõpetamise kohta märgib ombudsman, et lepingu üldtingimuste artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]omisjon võib lepingu lõpetada: a) kui töövõtja või kaastöötaja lõpetab projekti või vastavalt käesoleva lisa artiklile 6; b) kui leping töövõtja ja partneri vahel lõpetatakse lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu" , ja lepingu üldtingimuste artikli 8 lõige 2 sätestavad, et "[k]omisjon ei esita töövõtja kirjalikul taotlusel vastuväiteid lepingu lõpetamisele käesoleva artikli lõike 1 punktides b ja c nimetatud põhjustel".

2.6 Mis puudutab käesoleva etteheite faktilisi asjaolusid, siis ilmneb toimiku materjalidest, et töövõtja teatas komisjonile 27. märtsi 2003. aasta kirjaga, et alates 1. jaanuarist 2003 ei olnud tal kaebuse esitajaga mingit seost ning et terviseprobleemide tõttu lahkus ta instituudist 11. juunil 2002 ega olnud kunagi tagasi pöördunud. Selles kirjas teatas töövõtja komisjonile ka seda, et hoolimata korduvatest üleskutsetest kaebuse esitajale pöörduda uurimisprojekti arutamiseks tagasi instituuti, ei kaalunud kaebuse esitaja kunagi vastuvõtvasse instituuti tagasipöördumist ega võtnud arvesse kõiki uurimisprojekti arendamiseks pakutavaid võimalusi. Lõpuks teatas töövõtja selles kirjas komisjonile, et ta lõpetas seetõttu kaebuse esitajaga sõlmitud lepingu 31. detsembril 2002. Näib, et pärast seda töövõtja kirja otsustas komisjon lõpetada lepingu vastuvõtva instituudiga ja seega uurimisprojekti.

2.7 Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei teavitanud teda põhjustest, miks ta ei kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma lepingus sätestatud kohustusi, ilmneb eespool kirjeldatud lepingulisest struktuurist, et komisjonil ei olnud kaebuse esitaja ees lepingulisi kohustusi. Kaebuse esitaja tunnistas seda oma märkustes.

2.8 Ombudsman märgib, et tema arvates juhtis komisjon tähelepanu sellele, et vastuvõttev instituut teatas talle, et viimase ja kaebuse esitaja vaheline leping lõpetati 31. detsembril 2002. Nagu ombudsman on juba eespool märkinud (vt punkt 1.4), ei paistnud kaebuse esitaja oma märkustes vaidlustavat asjaolu, et leping oli lõpetatud. Seetõttu leiab ombudsman, et võttes arvesse vastuvõtva instituudi ja kaebuse esitaja vahelise lepingu lõpetamist, ei ole komisjonil olnud põhjust kohustada vastuvõtvat instituuti täitma lepingus sätestatud kohustusi. Seda ja komisjoni lepinguliste kohustuste puudumist kaebuse esitaja ees silmas pidades leiab ombudsman, et komisjonil ei näi olevat kohustust teavitada kaebuse esitajat põhjustest, miks ta ei kohustanud tema arvates vastuvõtvat instituuti oma kohustusi täitma.

2.9 Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei teavitanud teda põhjustest, miks see ei võimaldanud tema üleviimist teise instituuti, märgib ombudsman, et lepingu artiklis 7 ("Muudatused") oli sätestatud, et "lepingut, sealhulgas selle lisasid, võib muuta üksnes kirjalikult hankijate volitatud esindajate vahelise muudatuse teel. Ükski suuline kokkulepe ei või olla avaliku sektori hankijatele sel eesmärgil siduv. Kõik muutmistaotlused peavad komisjonile laekuma vähemalt kaks kuud enne projekti kestuse lõppu.” Ombudsman on seisukohal, et teisele vastuvõtvale instituudile üleandmise taotlus eeldas komisjoni ja vastuvõtva instituudi vahelise lepingu olulist muutmist. Ombudsman märgib, et vastuvõttev instituut ei ole komisjonile sellist lepingu muutmise taotlust esitanud.

2.10 Eeltoodud kaalutluste põhjal leiab ombudsman, et komisjon ei ole väidetavalt omavoliliselt teavitanud kaebuse esitajat põhjustest, miks ta ei i) kohustanud vastuvõtvat instituuti täitma lepingus sätestatud kohustusi ega ii) teinud võimalikuks tema üleviimist teise instituuti.

3 Komisjoni väidetav suutmatus teavitada kaebuse esitajat otsusest lõpetada talle stipendiumile vastavate summade maksmine

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei teavitanud teda otsusest lõpetada talle stipendiumile vastavate summade maksmine.

3.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et vastavalt individuaalse stipendiumi lepingulisele struktuurile maksti Euroopa Ühenduse osamaksed vastuvõtvale instituudile, mitte kaebuse esitajale. Komisjoni arvates ei olnud tal seega mingit lepingulist kohustust teavitada kaebuse esitajat tema ja vastuvõtva asutuse vahelise lepingu lõpetamisest. Lisaks oli lepingu lõpetamine vastuvõtva instituudi ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingu lõpetamise otsene tagajärg.

3.3 Ombudsman märgib, et komisjoni ja töövõtja vahelise lepingu lõpetamise korral on lepingu üldtingimuste artikli 8 lõikes 5 sätestatud, et "töövõtja võtab asjakohased meetmed võetud kohustuste tühistamiseks või vähendamiseks pärast seda, kui ta on saanud komisjonilt kirja, milles teda teavitatakse lepingu lõpetamisest, või kui ta on saatnud lepingu lõpetamist nõudva kirja." Seega lõpetab lepingu lõpetamise korral lepingupartnerile maksmise vastuvõttev asutus. Nagu eespool punktis 2.7 juba mainitud, ei ole selles kontekstis ette nähtud komisjoni kohustust anda kaastöötajale teavet.

3.4 Eeltoodud kaalutluste põhjal järeldab ombudsman, et komisjoni haldusomavoli selles väites ei ole esinenud.

4 Komisjoni väidetav suutmatus teavitada kaebuse esitajat ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile ja mida ta ei saanud kasutada oma teadustööks

4.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei teavitanud teda ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile ja mida ta ei saanud oma uurimistöös kasutada.

4.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et kui leping on lõpetatud, peab töövõtja tagastama ühenduse rahalise toetuse kasutamata osa komisjonile endale. Finantsmääruse artikli 11 kohaselt ei olnud komisjonil seega enam võimalik seda summat kaebuse esitaja kasuks kasutada.

4.3 Ombudsman märgib, et lepingu üldtingimuste artikli 8 lõikes 5 on sätestatud, et "lepingu lõpetamise korral võib komisjon nõuda ühenduse rahalise toetuse osalist tagasimaksmist, võttes arvesse projekti edenemist. Töövõtja ja/või kaastöötaja poolt kinnipeetud summad arvutatakse proportsionaalselt projekti elluviimise perioodiga (…).

4.4 Eeltoodud kaalutluste põhjal leiab ombudsman, et komisjoni haldusomavoli selles väites ei ole esinenud.

5 Kaebuse esitaja väited

5.1 Kaebuse esitaja väitis, et i) talle tuleks anda võimalus saada kasu ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile. Lisaks väitis ta, et ii) komisjon peaks Marie Curie nimeliste stipendiumidega seotud menetluse läbi vaatama ja stipendiumide rakendamist põhjalikumalt jälgima.

5.2 Seoses kaebuse esitaja esimese väitega märkis komisjon, et ilmnes, et kaebuse esitaja nõudis 2003. aasta jaanuari ja veebruari stipendiumile vastavaid summasid ning et ta peaks pöörduma oma tööandja poole, arvestades, et need maksed olid seotud kaebuse esitaja ja vastuvõtva instituudi vahel sõlmitud lepinguga.

Kaebuse esitaja teise väite kohta märkis komisjon, et kogu lepingu kehtivusaja jooksul suhtlesid komisjoni talitused korrapäraselt mõlema poolega ja tegid kõik (õiguslikult) võimalikud jõupingutused sobiva lahenduse leidmiseks. Komisjon on seisukohal, et nagu nähtub selgelt komisjoni talituste, vastuvõtva organisatsiooni ja kaebuse esitaja pidevatest kontaktidest, teostati piisavat järelevalvet lepingu rakendamise üle erinevate lepinguliste suhete struktuurist tulenevates piirides.

5.3 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et Marie Curie stipendiumiprogrammi eesmärki, st toetada Euroopa noori teadlasi nende karjääris ja tugevdada teadusuuringuid ELis, ei ole saavutatud. Sellega seoses tegi kaebuse esitaja ettepaneku, et ombudsman peaks kommenteerima komisjoni menetluse tõhusust ja paluma täielikku ülevaadet Marie Curie stipendiumiprogrammist, täpsustades täpsemalt saavutatud tulemusi.

5.4 Seoses kaebuse esitaja väitega i) et talle tuleks anda võimalus saada kasu ülejäänud summadest, mis vastavad tema stipendiumile, märgib ombudsman, et vastuvõtva instituudi 27. märtsi 2003. aasta kirjas komisjonile sisalduva teabe põhjal näib, et vastuvõttev instituut lõpetas kaebuse esitaja ja vastuvõtva instituudi vahel sõlmitud lepingu 31. detsembril 2002. Arvestades, et kaebuse esitajale makstavate igakuiste maksete küsimust reguleerib tema ja vastuvõtva asutuse vahel sõlmitud leping, leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt kaebuse esitaja peaks pöörduma oma endise tööandja, st vastuvõtva asutuse poole, näib olevat mõistlik.

5.6 Seoses kaebuse esitaja väitega ii) et komisjon peaks Marie Curie nimeliste stipendiumidega seotud menetluse läbi vaatama ja stipendiumide rakendamist põhjalikumalt jälgima, leiab ombudsman, et arvestades tema järeldusi kaebuse esitaja eespool esitatud kolme väite kohta (vt punktid 2.10, 3.4 ja 4.4), ei ole vaja selle väite uurimist jätkata.

5.7 Eespool esitatud kaalutluste põhjal näib, et komisjon ei ole kaebuse esitaja väidetega seoses haldusomavoli toime pannud.

6 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS