Strasbourg, 17. juuli 2008

Lugupeetud hr K.

veebruari 2005. aasta kirjas esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Teie kaebus käsitles seda, kuidas komisjon käsitles Teie poolt Kreeka vastu esitatud rikkumiskaebust seoses trammitee ehitamisega Ateenasse. 11. aprillil 2005 algatasin Teie kaebuse suhtes uurimise.

30. juunil 2005 sain ma komisjoni arvamuse kaebuse kohta. septembril 2005 sain Teie märkused selle arvamuse kohta. detsembril 2006 tegin sõbraliku lahenduse ettepaneku seoses teie kaebuse ühe aspektiga. veebruaril 2007 sain komisjonilt vastuse sellele ettepanekule. 18. juuni 2007. aasta kirjas esitasite märkused komisjoni vastuse kohta. Sa saatsid mulle ka mõned täiendavad kirjad oma juhtumi kohta.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada Teie kaebuse kohta tehtud päringute tulemustest. Vabandan viivituse pärast teie juhtumi käsitlemisel.

Kompromiss

29. mai 2002. aasta kirjaga esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni esindusele Kreekas artikli 226 kohase kaebuse Kreeka ametiasutuste vastu ühenduse keskkonnaõiguse rikkumise eest. Kaebus käsitles kavandatud projekti trammitee ehitamiseks Ateena piirkonda. Projekti kaasrahastas EL. Artikli 226 kohases kaebuses väitis kaebuse esitaja, et projekti keskkonnamõju hindamise aruanne oli sisu poolest vigane, ning lisas teate, milles osutati asjakohastele puudustele ja puudustele. Sellega seoses juhtis ta tähelepanu ka sellele, et projekti otstarbekust ei ole uuritud ja et kulude-tulude analüüs tehti pärast keskkonnamõju hindamist. Lõpetuseks väitis ta, et kodanikke ei ole teavitatud ja et projektil puudub asjaomase üldsuse heakskiit.

Nagu on märgitud kaebuse esitaja 22. veebruari 2005. aasta kirjas komisjonile, mida komisjon ei ole vaidlustanud, a) vastas komisjon 12. juuli 2002. aasta kirjas, et kaebuse esitaja artikli 226 kohane kaebus vaadatakse läbi vastavalt nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivile 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud kujul)(1) (edaspidi "direktiiv") ning et komisjoni talitused teavitavad teda tema juhtumi järelmeetmetest; ja b) komisjoni peasekretariaat teatas kaebuse esitajale 26. juuli 2002. aasta kirjas, et komisjon püüab teha otsuse tema kaebuse kohta ühe aasta jooksul.

märtsi 2004. aasta kirjas, mis oli adresseeritud kaebuse esitajale, teatas komisjoni keskkonna peadirektoraat, et ta on lõpetanud kaebuse läbivaatamise ega kavatse teha komisjonile ettepanekut rikkumismenetluse algatamiseks. Nõukogu märkis, et direktiiv ei anna komisjonile õigust vaadata läbi projekti asjakohasust ega projekti jaoks heakskiidetud keskkonnatingimuste järgimist. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et projekti keskkonnamõju hindamise kvaliteedi ja heakskiidetud keskkonnatingimuste asjakohasuse hindamise eest vastutavad liikmesriigid. Keskkonna peadirektoraat lisas, et need küsimused ei kuulu komisjoni, vaid pädevate riiklike, haldus- ja õigusasutuste kontrolli alla.

Keskkonna peadirektoraat märkis ka, et Kreeka õigusaktide kohaselt tuleb selliste projektide puhul, nagu on kõne all käesolevas asjas, läbi viia keskkonnamõju hindamine. Lisaks ilmnes Kreeka ametiasutustega peetud kirjavahetusest, et projekti ehitamisel ja käitamisel olid täidetud ühenduse õiguses keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks ette nähtud menetlusnõuded. Täpsemalt esitati KMH uuringu toimik pädevale asutusele ning edastati seejärel arvamuse saamiseks pädevatele prefektuuridele ja teistele pädevatele organitele. Ateena prefektuur palus 11. juunil 2001 ajalehtedel "Avgi" ja "Imerisia" avaldada teadaande, kutsudes kodanikke ja nende esindusorganeid üles teavitama end projekti KMH uuringust. Seega järeldas komisjon, et asjaomasele üldsusele anti võimalus saada teavet kõnealuse projekti teostusloa taotluse ja projekti käsitleva asjakohase teabe kohta ning avaldada oma arvamust enne sellise loa andmist. Seejärel anti välja ministrite ühine otsus, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused. novembril 2001 palus Ateena prefektuur ajalehel "Imerisia" avaldada teadaande, milles teavitatakse kodanikke ja nende esindusorganeid kõnealusest otsusest. Seega teavitati asjaomast üldsust nõuetekohaselt. Eespool öeldut arvesse võttes jõudis keskkonna peadirektoraat järeldusele, et Kreeka ametiasutused olid keskkonnamõju hindamise menetluse puhul täitnud direktiivist tulenevad kohustused. Seega ei ole direktiivi rikutud. Sellises olukorras teatas keskkonna peadirektoraat, et teeb komisjonile ettepaneku juhtum lõpetada. Kui aga kaebuse esitaja oli teadlik muudest asjaoludest, mis võivad tõendada rikkumise olemasolu, paluti tal esitada asjakohased märkused keskkonna peadirektoraadile nelja nädala jooksul alates kirja saatmisest.

19. oktoobri 2004. aasta kirjas teatas DG Env kaebuse esitajale, et pärast 23. märtsi 2004. aasta kirja otsustas komisjon 13. oktoobril 2004 juhtumi lõpetada ning et ta võib selles küsimuses uuesti komisjoni poole pöörduda, kui ta leiab uusi asjaolusid, mis tõendavad rikkumist.

novembri 2004. aasta kirjas palus kaebuse esitaja keskkonna peadirektoraadil põhjendada komisjoni eespool nimetatud otsust. Ta märkis, et ta ei olnud teadlik tema 23. märtsi 2004. aasta kirjast, millele ta viitas oma 19. oktoobri 2004. aasta kirjas. Ta esitas ka teatud küsimusi, sealhulgas ühe, mis puudutas aega, mis komisjonil kulus juhtumi uurimise lõpuleviimiseks.

Keskkonna peadirektoraat vastas 10. detsembri 2004. aasta kirjaga. Ta lisas oma kirjale koopia oma 23. märtsi 2004. aasta kirjast kaebuse esitajale, mis sisaldas komisjoni otsuse põhjendusi juhtumi lõpetamise kohta. Lisaks märkis DG Env, et seoses juhtumi uurimise kestusega saatis ta 15. septembril 2003 Palaio Faliro linnapeale asjakohase kirja ning teavitas kaebuse esitajat sellest ja oma seisukohtadest 2. veebruari 2004. aasta koosolekul ja 23. märtsi 2004. aasta kirjas.

Kaebuse esitaja vastas 22. veebruari 2005. aasta kirjaga, milles ta kaebas komisjoni menetluse lõpetamise otsuse põhjenduste üle. Ta väitis, et kõnealuse projekti puhul ei ole järgitud direktiivi nõudeid seoses vajadusega teavitada asjaomast üldsust ja temaga konsulteerida (artiklid 5, 6 ja 9). 12. juuni 2001. aasta ajalehtedes "Avgi" ja "Imerisia" avaldatud teated keskkonnamõju hindamise kohta olid puudulikud, kuna i) need avaldati nende ajalehtede lehekülgedel, mis sisaldavad äriühingute bilansse ning enampakkumiste või pakkumismenetluste kutseid; ii) "Imerisia" on finantsajaleht ning nii "Avgi" kui ka "Imerisia" väljaanded on üleriigilised, kuid väga piiratud (kumbki umbes 1750 eksemplari); iii) osa trammiteest ehitataks Neo Falirosse, mis on osa Pireuse piirkonnast, ja seega peaks projekti nimi, nagu välja kuulutatud, olema „trammitee Ateena ja Pireuse piirkonnas” (mitte „trammitee Ateena piirkonnas”); iv) sel põhjusel oleks samasuguseid teadaandeid pidanud tegema ka Pireuse prefektuur; v) üldsust kutsuti lihtsalt üles KMHd tundma õppima, mitte selle kohta arvamust avaldama; vi) üheski Palaio Faliro kaheksast kohalikust ajalehest ei avaldatud ühtegi teadaannet, Palaio Faliros ei korraldatud näitust jooniste, laudade, mudelitega jne, samuti ei korraldatud avaliku arvamuse uuringut. Samuti ei kutsutud ligi 70 000 elanikku esitama kirjalikke ettepanekuid. Sellega seoses märkis kaebuse esitaja, et ministrite ühisotsusega 75308/5512/1990, millega direktiiv üle võeti, ei nähtud ette teabe edastamist üldsusele muul viisil kui selle avaldamine kohalikus ajakirjanduses. Kaebuse esitaja pidas ebapiisavaks ka teist teadaannet, mis avaldati alles "Imerisias" 7. novembril 2001 ja mis käsitles ministrite ühist otsust, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused.

Lisaks märkis kaebuse esitaja, et isegi juhul, kui üks asjaomastest kodanikest oleks külastanud prefektuuri, et saada projektist teavet, oleks ta saanud teha väga vähe järeldusi sadade lehekülgede keskkonnamõju hindamise tehnilisest uuringust, millele ei olnud lisatud selle sisu üldarusaadavat kokkuvõtet.

Lisaks ei esitanud prefektuuri nõukogu, nagu on nõutud asjakohastes Kreeka õigusaktides, keskkonna-, planeerimis- ja riiklike ehitustööde ministeeriumi pädevale direktoraadile üldsuse seisukohti projekti kohta koos oma arvamusega. Seetõttu peeti Ateena ja Pireuse noomide nõukogude vastuse puudumist ministrite ühisotsuses, millega KMH heaks kiideti, meelevaldselt üldsuse positiivseks arvamuseks trammitee ehitamise kohta.

Lisaks muudeti seejärel mitmes punktis heakskiidetud KMH uuringus täpsustatud trammimarsruuti. Hindamine oleks seega tulnud uuesti heaks kiita pärast seda, kui asjaomast üldsust oli nõuetekohaselt teavitatud. Kaebuse esitaja väitis, et seda ei tehtud, sest Kreeka ametiasutused kiirustasid projekti iga hinna eest lõpule viima enne olümpiamängude toimumist.

Kaebuse esitaja väljendas hämmastust selle üle, et keskkonna peadirektoraat leidis, et Kreeka ametiasutused on täitnud oma direktiivist tulenevad kohustused. Ta vaidlustas ka komisjoni 23. märtsi 2004. aasta kirjas esitatud väite, et prefektuurinõukogu arvamus ei ole siduv, märkides, et direktiivi artiklis 8 nõutakse, et „teostusloa menetluses tuleb arvesse võtta artiklite 5, 6 ja 7 kohaselt kogutud teavet”.

Lõpuks esitas kaebuse esitaja mitu tähelepanekut komisjoni otsuse õigeaegsuse kohta seoses tema artikli 226 kohase kaebusega ning teatavate küsimuste kohta, mis on seotud tema kirjavahetusega komisjoniga.

Seejärel esitas kaebuse esitaja selles küsimuses kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

Komisjon vastas kaebuse esitaja 22. veebruari 2005. aasta kirjale 5. aprilli 2005. aasta kirjaga. Esiteks viitas komisjon juhtumi uurimise kestusele ja vastas ühele kaebuse esitaja märkustest seoses viidetega veebilehtedele, mis sisaldasid ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte, mille ta oli talle esitanud. Mis puudutab juhtumi sisu, siis märkis komisjon, et direktiiviga kehtestatakse kohustus teavitada üldsust ja üldsusega konsulteerida, kuid jäetakse liikmesriikide otsustada, millisel viisil selline teavitamine ja konsulteerimine peaks toimuma. Direktiiviga julgustatakse üldsust osalema keskkonnaküsimustega seotud otsustusprotsessis, kuid üldsuse väljendatud arvamus ei ole haldusasutustele siduv. Seega ei saa projekti tagasilükkamine asjaomase üldsuse poolt kujutada endast ühenduse õiguse rikkumist. Üldsuse osalemine KMH menetluses võimaldab kodanikel siiski vaidlustada asjakohaste otsuste sisulist või protseduurilist seaduslikkust kohtu- või muu menetluse teel. Nimelt pöördusid Palaio Faliro kodanikud, keda oli ilmselgelt teavitatud trammiprojekti peatsest ehitamisest, pädeva siseriikliku kohtu, nimelt Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) poole, kes jättis nende taotluse põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja otsustas muu hulgas, et Kreeka õigusnormides sätestatud avalikustamisnõuded on täidetud.

27. mai 2005. aasta kirjas esitas kaebuse esitaja mitmeid märkusi komisjoni 5. aprilli 2005. aasta kirja sisu kohta, vaidlustades selle nõuetekohasuse. Komisjon vastas 11. juuli 2005. aasta kirjaga ja kaebuse esitaja 27. juuli 2005. aasta kirjaga.

25. veebruari 2005. aasta kirjaga esitas kaebuse esitaja käesoleva kaebuse. Ta märkis, et komisjon lükkas tema artikli 226 kohase kaebuse ekslikult ja hilinemisega tagasi ning lisas kaebusele asjakohase kirjavahetuse komisjoniga. Ombudsman algatas uurimise kaebuse esitaja järgmiste väidete kohta:

1. Komisjon ei olnud nõuetekohaselt käsitlenud tema 29. mai 2002. aasta artikli 226 kohast kaebust, mis puudutas direktiivi 85/337/EMÜ võimalikku rikkumist Kreeka ametiasutuste poolt seoses Ateena trammitee projektiga.
2. Komisjon oli süüdi välditavas viivituses tema artikli 226 kohase kaebuse menetlemisel.

Seoses esimese väitega väitis kaebuse esitaja eelkõige, et komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse direktiivi nõudeid seoses järgmisega: a) asjaomase üldsuse võimalus avaldada arvamust enne projekti algatamist; ning b) KMH, mida kaebuse esitaja peab ebapiisavaks. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon ei põhjendanud nõuetekohaselt oma otsust juhtum lõpetada.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon kaebuse esitaja esimese väite kohta järgmised märkused.

Kaebuse esitaja artikli 226 kohase kaebuse ese, nimelt Ateena trammitee ehitamise projektile loa andmine, oli juba Kreeka riiginõukogu täiskogu istungil kohtumenetluse objektiks. Komisjon märkis, et siseriiklik kohtunik, kes vastutab ka ühenduse õiguse kohaldamise eest, jättis põhjendamatuse tõttu rahuldamata taotluse tühistada projekti heakskiitmise otsus.

Seoses kaebuse esitaja erinevate väidetega tuletas komisjon meelde märkusi, mille ta oli esitanud temaga peetud kirjavahetuses. Komisjon märkis, et direktiiviga kehtestatakse rida menetlusi, mida tuleb keskkonnamõju hindamisel järgida teatavate projektide puhul, millel on tõenäoliselt märkimisväärne keskkonnamõju. Direktiiviga ei anta siiski komisjonile pädevust sekkuda seoses projekti otstarbekusega ega vaadata läbi keskkonnamõju hindamise uuringu kvaliteeti ja projektile kehtestatud tingimuste asjakohasust.

Asjaomasel juhul viidi projekti suhtes läbi keskkonnamõju hindamine direktiivi tähenduses ja järgiti direktiivis sätestatud menetlusi. KMH menetluse lõpus võeti vastu ministrite ühisotsus 105061/29.8.2001, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused. Üldsust teavitati ja tal oli võimalus avaldada oma arvamust enne projekti lõplikku heakskiitmist. Lisaks teavitasid pädevad asutused pärast projekti heakskiitmist üldsust ja tegid talle kättesaadavaks kogu vajaliku teabe.

Seetõttu järeldas komisjon, et ta võttis nõuetekohaselt arvesse direktiivi nõudeid ja põhjendas piisavalt oma otsust juhtum lõpetada.

Komisjon esitas märkused ka kaebuse esitaja teise väite kohta, mille ta tagasi lükkas.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni arvamuse selle osa kohta, mis käsitleb juhtumi sisu ja komisjoni otsust juhtum lõpetada, esitas kaebuse esitaja kokkuvõtlikult järgmised märkused. Seoses komisjoni argumendiga Kreeka riiginõukogu otsuse kohta märkis kaebuse esitaja, et komisjon esitas selle argumendi kõigepealt oma 5. aprilli 2005. aasta kirjas, nimelt kuus kuud pärast tema artikli 226 kohase kaebuse tagasilükkamist, mis näitab, et tema kaebust ei lükatud selle argumendi alusel tagasi. Sellega seoses viitas ta oma 27. mai 2005. aasta kirjale, milles ta käsitles seda argumenti. Ta tuletas meelde, et Kreeka riiginõukogu ei andnud luba trammiprojekti ehitamiseks ning lükkas tagasi üksnes taotluse tühistada ministri otsus, millega kiideti heaks keskkonnamõju hindamise uuring, mille alusel anti projektile teostusluba. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et vastupidiselt komisjoni seisukohale nõustus riiginõukogu, et asjaomast üldsust ei teavitatud keskkonnamõju hindamise uuringust.

Kaebuse esitaja tunnistas, et komisjonil ei ole volitusi otsustada riiklike ehitustööde projekti asjakohasuse üle ega vaadata läbi keskkonnamõju hindamise uuringu kvaliteeti. Kuid ta ei palunud tal seda teha. Seevastu on komisjon kohustatud kontrollima, kas direktiivis sätestatud menetlusnõudeid on järgitud.

Seoses komisjoni väitega, et üldsust teavitati ja tal oli võimalus avaldada oma arvamust enne projekti lõplikku heakskiitmist, märkis kaebuse esitaja, et komisjon kordas seda väidet ilma tõendeid esitamata, mis tähendab, et üldsus ei esitanud projekti suhtes vastuväiteid. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon eiras tema 22. veebruari, 27. mai ja 27. juuli 2005. aasta kirjades esitatud vastupidiseid tõendeid.

Kaebuse esitaja esitas oma märkused ka komisjoni arvamuse selle osa kohta, mis käsitles tema teist väidet.

Ombudsmani jõupingutused sõbraliku lahenduse saavutamiseks

Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja esimesele väitele adekvaatselt vastanud. Asjakohaste küsimuste põhjendatud analüüsi põhjal (vt käesoleva otsuse punkt 1.2 jj) tegi ta seega kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 5 komisjonile ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta. Täpsemalt tegi ombudsman ettepaneku, et komisjon võiks a) kaaluda kaebuse esitaja argumentide läbivaatamist kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamise asjakohasuse ja nõuetekohasuse kohta; b) vaadata ajalehtedes "Avgi" ja "Imerisia" avaldatud teadete valguses uuesti läbi oma seisukoht, et direktiivi (artikli 6 lõigete 2-3 ja artikli 9) sätteid ei ole rikutud.

Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule esitas komisjon oma seisukohad eespool nimetatud küsimustes. Oma märkustes komisjoni vastuse kohta väljendas kaebuse esitaja mittenõustumist komisjoni seisukohtadega ja jäi oma kaebuse juurde.

Otsus

1 Väide, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja artikli 226 kohase kaebuse sisu

1.1 Oma esimese väite kohta väitis kaebuse esitaja eelkõige, et komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud kujul) (2) (edaspidi "direktiiv") nõudeid, mis käsitlevad: a) asjaomase üldsuse võimalus avaldada arvamust enne projekti algatamist; ning b) KMH, mida kaebuse esitaja peab ebapiisavaks. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon ei põhjendanud nõuetekohaselt oma otsust juhtum lõpetada. Komisjon, kes leidis, et direktiiv on juhtumi suhtes kohaldatav,(3) lükkas tagasi nii need väited kui ka kaebuse esitaja väite.

1.2 Oma analüüsi asjakohases osas, mis sisaldub sõbraliku lahenduse ettepanekus, tuletas ombudsman kõigepealt meelde, et direktiivi asjakohases osas on sätestatud:

„Artikkel 3

Keskkonnamõju hindamisel tehakse kindlaks projekti otsene ja kaudne mõju järgmistele teguritele ning kirjeldatakse ja hinnatakse seda asjakohasel viisil, võttes arvesse iga üksikjuhtumit ja kooskõlas artiklitega 4–11:

- inimesed, loomastik ja taimestik;
- pinnas, vesi, õhk, kliima ja maastik;
- materiaalne vara ja kultuuripärand;
esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tegurite vastastikune mõju.

Artikkel 5

1. Projektide puhul, mille keskkonnamõju tuleb artikli 4 kohaselt hinnata vastavalt artiklitele 5–10, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et arendaja esitab sobivas vormis IV lisas täpsustatud teabe, kui:

a) liikmesriigid leiavad, et teave on asjakohane nõusolekumenetluse teatavas etapis ning konkreetse projekti või projektiliigi eriomaduste ja tõenäoliselt mõjutatavate keskkonnaaspektide seisukohast;

b) liikmesriigid leiavad, et arendajalt võib põhjendatult nõuda selle teabe koostamist, võttes muu hulgas arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid.

2. (...)

3. Arendaja poolt lõike 1 kohaselt esitatav teave sisaldab vähemalt järgmist:

projekti kirjeldus, mis sisaldab teavet objekti, projekti ülesehituse ja mahu kohta,
- olulise kahjuliku mõju vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral heastamiseks kavandatud meetmete kirjeldus,
- andmed, mis on vajalikud projekti tõenäolise peamise keskkonnamõju kindlakstegemiseks ja hindamiseks,
- ülevaade peamistest alternatiividest, mida arendaja on uurinud, ja tema valiku peamised põhjused, võttes arvesse keskkonnamõju,
- eelmistes taanetes nimetatud teabe üldarusaadav kokkuvõte.

4. (...)

Artikkel 6

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et asutustele, keda projekt nende konkreetsete keskkonnaülesannete tõttu tõenäoliselt puudutab, antakse võimalus avaldada arvamust arendaja esitatud teabe ja teostusloa taotluse kohta. Selleks määravad liikmesriigid asutused, kellega tuleb konsulteerida kas üldiselt või igal üksikjuhul eraldi. Artikli 5 kohaselt kogutud teave edastatakse kõnealustele asutustele. Liikmesriigid kehtestavad konsulteerimise üksikasjaliku korra.

2. Liikmesriigid tagavad, et kõik teostusloa taotlused ja kogu artikli 5 kohaselt kogutud teave tehakse üldsusele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, et anda asjaomasele üldsusele võimalus avaldada arvamust enne teostusloa andmist.

3. Sellise teavitamise ja konsulteerimise üksikasjaliku korra määravad kindlaks liikmesriigid, kes võivad asjaomaste projektide või mälestiste eripärast sõltuvalt eelkõige:

- määrata kindlaks asjaomane üldsus,
- määrata kindlaks kohad, kus teabega saab tutvuda,
- määrata kindlaks üldsuse teavitamise viis, näiteks teatavas raadiuses reklaamplakatite ülespanek, avaldamine kohalikes ajalehtedes, näituste korraldamine koos plaanide, jooniste, tabelite, graafikute, mudelitega,
- määrata kindlaks üldsusega konsulteerimise viis, näiteks kirjalike esildiste või avaliku uurimise teel,
- määrata menetluse eri etappideks asjakohased tähtajad, et tagada otsuse tegemine mõistliku aja jooksul.

Artikkel 8

Teostusloa menetluses tuleb arvesse võtta konsultatsioonide tulemusi ja artiklite 5, 6 ja 7 kohaselt kogutud teavet.

Artikkel 9

1. Kui teostusloa andmise või sellest keeldumise otsus on tehtud, teavitab pädev asutus või teatavad pädevad asutused sellest üldsusele asjakohases korras ja teevad üldsusele kättesaadavaks järgmise teabe:

- otsuse sisu ja sellega seotud tingimused,
- peamised põhjused ja kaalutlused, millel otsus põhineb,
- vajaduse korral peamiste meetmete kirjeldus olulise kahjuliku mõju vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral korvamiseks. (...)“.

Ombudsman märkis järgmist. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et direktiiv ei anna talle pädevust kontrollida keskkonnamõju hindamise uuringu kvaliteeti. See on tõsi. Küsimus ei ole siiski selles, kas kõnealune direktiiv annab komisjonile eespool nimetatud pädevuse, vaid selles, kas komisjonil on EÜ asutamislepingu artiklist 226 tulenevate kohustuste nõuetekohasel täitmisel õigus uurida, kas liikmesriik on täitnud talle direktiiviga pandud kohustusi seoses keskkonnamõju hindamise nõuetekohasuse ja asjakohasusega kõnealuse projekti puhul. Komisjon ise on selgelt leidnud, et tal on selline pädevus, kuna ta algatas Euroopa Kohtus liikmesriigi vastu rikkumismenetluse just kohtuasjas, milles ta leidis, et konkreetse projekti keskkonnamõju hindamine ei vasta nendele nõuetele (4). Kõnealusel juhul uuris kohus komisjoni argumente direktiivi artiklite 2, 3, 5 ja 8 valguses ning jõudis järeldusele, et komisjoni taotlus oli põhjendamatu, sest komisjon „oleks pidanud täpsustama, millistes konkreetsetes punktides ei järgitud kõnealusele projektile loa andmise menetluse käigus direktiivi nõudeid, ning oleks pidanud esitama asjakohased tõendid mittevastavuse kohta”.(5)

Lisaks märkis ombudsman, et direktiivi eesmärgid on paremini saavutatavad, kui direktiivi artiklite 3 ja 5 sätteid silmas pidades esitatud argumendid keskkonnamõju hindamise nõuetekohasuse ja nõuetekohasuse kohta esitatakse pädevatele riiklikele asutustele, kes neid direktiivi artiklite 6 ja 8 kohaselt teostusloa menetluse raames kaaluvad. Ombudsman märgib, et aluslepingu täitmise järelevalvajana peab komisjon tagama direktiivi artikli 8 järgimise. Eespool nimetatud kohustust silmas pidades peaks komisjon hoolikalt käsitlema artikli 226 kohases kaebuses esitatud väidet, et liikmesriik andis teostusloa artiklit 8 rikkudes, nimelt et liikmesriik ei võtnud arvesse teatavate konsultatsioonide tulemusi ja artiklite 5–7 kohaselt kogutud konkreetset teavet, eelkõige üldsuse esitatud teavet ja arvamusi arendaja esitatud keskkonnamõju hindamise nõuetekohasuse ja nõuetekohasuse kohta.

Kui aga väited direktiivi artiklite 3 ja 5 sätete rikkumise kohta esitatakse otse komisjonile artikli 226 kohase rikkumiskaebuse kaudu, võib komisjon keskkonnamõju hindamise nõuetekohasuse ja nõuetekohasuse läbivaatamisel piirduda selle sisu teaduslikku ja tehnilist laadi silmas pidades kontrollimisega, kas liikmesriik on teinud ilmse hindamisvea, kui ta leiab, et keskkonnamõju hindamine vastab direktiivi artiklite 3 ja 5 nõuetele. Selline viga võib ilmneda näiteks siis, kui keskkonnamõju hindamine ei sisalda direktiivi artikli 5 lõike 3 neljas esimeses taandes nimetatud teabe üldarusaadavat kokkuvõtet, nagu väitis kaebuse esitaja seoses kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamisega, kuigi sellist kokkuvõtet nõutakse artikli 5 lõike 3 viiendas taandes.

Lisaks tuletas ombudsman meelde, et direktiiv hõlmab „arendusprojektide muudatusi”, nagu trammid, kuna direktiivi eesmärki kahjustaks see, kui „arendusprojektide muudatusi” tõlgendataks nii, et need võimaldavad jätta teatavad tööd keskkonnamõju hindamise nõudest välja, kui need oma laadi, mahu või asukoha tõttu võivad keskkonda oluliselt mõjutada (6). Käesoleval juhul väitis kaebuse esitaja, et heakskiidetud KMH uuringus täpsustatud trammiliini muudeti hiljem mitmes punktis ja seetõttu oleks tulnud teha uus KMH. Komisjon ei ole seda küsimust siiski käsitlenud.

Eespool öeldut silmas pidades jõudis ombudsman oma sõbraliku lahenduse ettepanekus sisalduvas analüüsis järeldusele, et komisjon ei ole tõendanud, et ta oli nõuetekohaselt uurinud kaebuse esitaja argumente kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamise asjakohasuse ja nõuetekohasuse kohta ning et tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Sellest tulenevalt tegi ombudsman ettepaneku, et komisjon võiks kaaluda kaebuse esitaja argumentide läbivaatamist kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamise asjakohasuse ja nõuetekohasuse kohta.

1.3 Ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule antud vastuse asjaomases osas märkis komisjon eelkõige järgmist. Tuginedes oma tehnilistele ja teaduslikele hinnangutele projekti kohta, esitas kaebuse esitaja mitu argumenti kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamise vastu. KMH sisaldas projekti mittetehnilist kokkuvõtet. Tegemist ei olnud juhtumiga, kus liikmesriigi pädev asutus oleks teinud ilmse hindamisvea seoses direktiivi artiklitest 3 ja 5 tulenevate kohustuste täitmisega, vaid juhtumiga, kus komisjon peaks hindama keskkonnamõju hindamise uuringu teaduslikku ja tehnilist kvaliteeti (7).

Oma märkustes komisjoni vastuse kohta osutas kaebuse esitaja mitmele asjaolule, väljendades oma mittenõustumist komisjoni argumentidega. Siiski ei esitanud ta konkreetseid ja nõuetekohaselt põhjendatud argumente, mis oleksid veenvalt vaidlustanud komisjoni seisukoha, et tegemist ei ole juhtumiga, kus liikmesriigi pädev asutus on teinud ilmse hindamisvea seoses direktiivi artiklites 3 ja 5 sätestatud kohustuste täitmisega.

1.4 Vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule tegi komisjon eelkõige järgmised märkused kaebuse esitaja väite kohta, et heakskiidetud KMH uuringus täpsustatud trammimarsruuti on hiljem mitmes punktis muudetud ja seetõttu oleks tulnud läbi viia uus KMH. Direktiivi II lisa punkti 13 kohaselt on juba heaks kiidetud projekti muudatuste puhul vajalik asjakohane keskkonnamõju hindamine, kui need võivad keskkonda oluliselt kahjustada. Sellega seoses on pädevatel siseriiklikel asutustel teatav kaalutlusruum. Selleks et tuvastada, et liikmesriigi ametiasutused on sellises kontekstis teinud ilmse hindamisvea, peab komisjon esitama konkreetsed tõendid, et tõendada muudatuste olulist kahjulikku keskkonnamõju. Kaebuse esitaja üldised argumendid trammiliini muutmise kohta ei olnud sellega seoses piisavad.

Oma märkustes komisjoni vastuse kohta ei olnud kaebuse esitaja komisjoni lähenemisviisiga rahul ja esitas oma eespool nimetatud väite toetuseks mitmeid punkte.

Ombudsman märgib, et näib, et kaebuse esitaja ei ole eelnevalt esitanud oma eespool nimetatud argumenti pädevatele riiklikele asutustele, kes oleksid võinud küsimust uurida ja esitada asjakohaseid selgitusi. Pigem näib, et ta esitas selle otse komisjonile. Ja argument oli sõnastatud üldiselt. Siiski sõltub hinnang selle kohta, kas juba loa saanud projekti muudatused, nagu käesolevas asjas käsitletavad muudatused,„võivad avaldada keskkonnale olulist kahjulikku mõju” direktiivi II lisa punkti 13 tähenduses, suuresti nende muudatuste täpsest sisust ja hõlmab tavaliselt asjakohastel keskkonnaandmetel põhinevaid hindamisi.

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud järgmist. Esiteks on Euroopa Kohus selgitanud, mis on vajalik tõendamaks, et liikmesriigi ametiasutused ületasid oma kaalutlusõiguse piire, jättes enne konkreetsele projektile loa andmist nõudmata keskkonnamõju hindamise läbiviimise. Sellega seoses ei saa komisjon piirduda üldiste väidetega, esitamata konkreetseid tõendeid selle kohta, et asjaomased siseriiklikud ametiasutused tegid projektile loa andmisel ilmse hindamisvea. Teiseks peab komisjon esitama vähemalt mõned tõendid mõju kohta, mida projekt võib keskkonnale avaldada (8). See tähendab, et komisjon võis põhjendatult otsustada mitte võtta edasisi meetmeid seoses kaebuse esitaja eespool nimetatud üldise väitega, millele ei olnud lisatud piisavaid ja asjakohaseid andmeid kõnealuste muudatuste laadi ja eelkõige nende tõenäolise keskkonnamõju kohta (9). Nendel asjaoludel on eespool kirjeldatud lähenemisviis, mida komisjon kasutas oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule, mõistlik.

1.5 Lisaks märkis ombudsman oma sõbraliku lahenduse ettepanekus sisalduvas analüüsis, et direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kõik arendustaotlused ja kogu artikli 5 kohaselt kogutud teave tehakse üldsusele kättesaadavaks, et anda asjaomasele üldsusele võimalus väljendada oma seisukohti enne teostusloa andmist (direktiivi artikli 6 lõige 2). Lisaks tuleb neid seisukohti arvesse võtta teostusloa menetluses (direktiivi artikkel 8). Kuigi sellise üldsuse teavitamise ja üldsusega konsulteerimise üksikasjaliku korra määravad kindlaks liikmesriigid (direktiivi artikli 6 lõige 3), tuleb liikmesriikide kaalutlusõigust selles kontekstis kasutada viisil, mis on kooskõlas direktiivi artikli 6 lõike 2 ja artikli 8 sätetega ning vajadusega tagada nende kasulik mõju (effet utile). See tähendab, et liikmesriik ületab oma asjakohase kaalutlusõiguse piire, kui tema kord seoses sellega, kuidas asjaomast üldsust võib teavitada, ei ole mõistlikult sobiv, et saavutada eesmärk a) teavitada asjaomast üldsust projektist ja selle keskkonnamõjust konkreetse teabe põhjal ning b) anda talle võimalus teha enne teostusloa andmist piisavalt ettevalmistusi ja avaldada oma arvamust.

Samamoodi jäetakse direktiivi artikliga 9 liikmesriikidele ülesanne täpsustada „asjakohased menetlused“, mille alusel üldsust teostusloa andmise otsusest teavitada. Menetlusi, mis ei sobi mõistlikult kavandatud eesmärgiga teavitada asjaomast üldsust sellisest otsusest, ei saa siiski pidada „asjakohaseks” artikli 9 tähenduses.

Käesoleval juhul leidis komisjon sisuliselt, et võttes arvesse ajalehtedes „Avgi” ja „Imerisia” avaldatud teadaandeid, milles kutsuti kodanikke ja nende esindusorganeid üles teavitama end projekti keskkonnamõju hindamise uuringust, ei rikutud direktiivi artikli 6 lõikeid 2–3. Kaebuse esitaja väitis sisuliselt, et need teadaanded ei olnud mõistlikult sobivad eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks, märkides eelkõige, et i) „Imerisia” on finantsajaleht ning nii „Avgi” kui ka „Imerisia” on üleriigilise levikuga, kuid väga piiratud levikuga (kumbki umbes 1750 eksemplari); ii) üheski Palaio Faliro kaheksast kohalikust ajalehest ei avaldatud ühtegi teadaannet; iii) kuigi osa trammiteest ehitatakse Neo Falirosse, mis on osa Pireuse piirkonnast (prefektuurist), oli projekti nimi, nagu välja kuulutatud, lihtsalt "trammitee Ateena piirkonnas" ja teadaandeid tegi ainult Ateena prefektuur. Komisjon ei käsitlenud siiski konkreetselt neid väiteid. Seega ei tundunud need väited olevat alusetud. Samuti ei käsitlenud komisjon konkreetselt kaebuse esitaja väidet, et direktiivi artiklit 9 ei järgitud, kuna teadaanne ministrite ühise otsuse kohta, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused, avaldati ainult „Imerisias”.

Nendel asjaoludel (10) leidis ombudsman, et komisjoni suutmatus käsitleda konkreetselt kaebuse esitaja väiteid, et ajalehtedes "Avgi" ja "Imerisia" avaldatud eespool nimetatud teadaanded ei vastanud direktiivi artikli 6 lõigetes 2-3 ja artiklis 9 sätestatud nõuetele, võib olla haldusomavoli juhtum. Sellest tulenevalt tegi ombudsman ettepaneku, et võttes arvesse eespool nimetatud teadaandeid ajalehtedes „Avgi” ja „Imerisia”, võiks komisjon uuesti läbi vaadata oma seisukoha, et direktiivi (artikli 6 lõigete 2–3 ja artikli 9) sätteid ei ole rikutud.

1.6 Ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule antud vastuse asjaomases osas märkis komisjon eelkõige järgmist. Direktiivi artikli 6 lõigetes 2–3 sätestatud üldsuse „õigus” kasutada teavitamis- ja konsulteerimismenetlust on piiratud, kuna liikmesriikidel on õigus kehtestada selle menetluse konkreetne sisu. Sama kehtib analoogia alusel ka direktiivi artikli 9 kohta. Liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust selles kontekstis piirab siiski vajadus tagada direktiivi kasulik mõju.

Käesoleval juhul teavitati üldsust ja üldsusel oli võimalus avaldada oma arvamust enne projekti heakskiitmist. Ateena prefektuur tegi keskkonnamõju hindamise uuringu üldsusele kättesaadavaks oma hoones. Samuti teavitas ta Ateena, Nea Smyrni, Palaio Faliro ja Glyfada omavalitsusi ning avaldas asjakohase teadaande ajalehtedes „Avgi” ja „Imerisia”. Projekti heakskiitmise otsus avaldati "Imerisias". Seega ei olnud komisjonil piisavalt tõendeid rikkumismenetluse algatamiseks. Lisaks on eespool nimetatud ajalehtedel hea maine ja üleriigiline ringlus. Neid kasutatakse sageli selliseks teavitamiseks. Samuti ei ole ilmne, et kohalikud ajalehed oleksid direktiivi eesmärke paremini edendanud, kuna need ei ole alati igapäevased ning nende levik ja tähtsus on piiratud. Pealegi, kuna projekt ei puudutanud ainult ühte omavalitsust, vaid mitut omavalitsust ja sisuliselt kogu Ateena piirkonda, näis üleriigilise levikuga ajalehe valik olevat põhjendatud.

Lisaks oli tegemist infrastruktuuri puudutava projektiga, mis oli lisaks väga oluline, kuna see oli seotud olümpiamängude korraldamisega. Asjaomased uuringud algasid juba 1995. aastal ja 2000. aastal arutati projekti Kreeka parlamendis, kus võeti vastu seadus trammi uurimise, ehitamise ja haldamise eest vastutava üksuse loomise kohta. Seega on raske nõustuda, et Kreeka ametiasutused soovisid takistada üldsuse teavitamist projektist. Aktiivsel ja huvitatud üldsusel oli seevastu võimalus saada teavet ja olla ära kuulatud.

Lõpuks nähtub Kreeka riiginõukogu otsuse 2173/2002 punktist 12, mis käsitleb ministrite ühisotsust, millega kiideti heaks projekti ehitamine, selgelt, et selle otsuse avalikustamise menetlust järgiti.

Eespool öeldut arvesse võttes järeldas komisjon, et direktiivi artikli 6 lõigete 2–3 ja artikli 9 rikkumist ei ole kindlaks tehtud.

1.7 Oma märkustes komisjoni vastuse kohta vaidlustas kaebuse esitaja põhjendatud viisil komisjoni eespool esitatud järeldused. Ta märkis eelkõige, et kuigi liikmesriikidel on üldsuse teavitamisel ja konsulteerimisel ulatuslik kaalutlusõigus, peavad nad kohaldama vähemalt ühte direktiivi artikli 6 lõikes 3 osutatud meetodit, mida käesoleval juhul ei tehtud.

1.8 Kaebuse esitaja viimase punkti kohta märgib ombudsman järgmist. Direktiivi artikli 6 lõigete 2–3 kohaselt on liikmesriikidel üldsuse teavitamise ja konsulteerimise üksikasjaliku korra kindlaksmääramisel märkimisväärne kaalutlusruum. Eelkõige liikmesriigid lihtsalt "võivad" täpsustada, kuidas üldsust teavitatakse, "näiteks" ühel artikli 6 lõike 3 kolmandas taandes nimetatud viisidest. Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele ei ole liikmesriigid seega kohustatud järgima vähemalt ühte neist viisidest.

Teisest küljest tuleb samuti märkida, et kaebuse esitaja juhtis komisjoni tähelepanu asjaolule, et Kreeka ministrite ühisotsuses 75308/5512/1990 (edaspidi „ühisotsus”), mis tehti direktiivi rakendamise raames, nähti ette keskkonnamõju hindamise uuringut käsitleva teadaande avaldamine kohalikus ajakirjanduses (11). Nimelt on ühise magistriõppekava artiklis 1 sõnaselgelt sätestatud, et ühise magistriõppekava eesmärk on ühtlustada Kreeka õigus muu hulgas direktiivi artiklitega 6 ja 9. Lisaks on ühise magistriõppekava artikli 2 lõikes 2 sätestatud, et prefektuuri nõukogu, kes on saanud keskkonnamõju hindamise uuringu (keskkonna-, planeerimis- ja riiklike ehitustööde ministeeriumi pädevalt osakonnalt), vastutab keskkonnamõju hindamise uuringut käsitleva teate „kohalikus ajakirjanduses avaldamise” („δημοσίευση στον τοπικό τύπο”) eest. Samuti vastutab ta kodanikele ja neid esindavatele üksustele suunatud kutse avaldamise eest ajakirjanduses, et neid teavitataks uuringust ja et nad esitaksid oma seisukohad selle sisu kohta hiljemalt 15 päeva jooksul pärast uuringu avaldamist. Seega kasutas Kreeka eespool nimetatud kaalutlusõigust, mis tal oli direktiivi artikli 6 lõigete 2–3 alusel, nõudes muu hulgas asjakohase teabe avaldamist kohalikus ajakirjanduses. Sellega seoses väärib samuti märkimist, et Kreeka riiginõukogu leiab, et see nõue on asjaomase projekti heakskiitmise menetluse oluline osa ning et selle täitmata jätmine muudab projekti heakskiitmise otsuse (projekti keskkonnatingimused) õigusvastaseks (12). Käesoleval juhul näib, et keskkonnamõju hindamise uuringut puudutav väljaanne avaldati üksnes üleriigilise levikuga ajalehtedes. Seega võib põhjendatult järeldada, et eespool nimetatud siseriiklike õigusaktide nõuet ei täidetud.

1.9 Selline järeldus ei tähenda siiski tingimata, et komisjon on toime pannud haldusomavoli, otsustades selles küsimuses rikkumismenetlust mitte algatada. Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et komisjonil on EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel kaalutlusõigus otsustada, kas algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus.(13) Ombudsman on seisukohal, et kui komisjon teeb sellise otsuse, nagu on kõne all käesolevas asjas, mis käsitleb direktiivi artikli 6 lõigete 2–3 sätete järgimist, ei ületaks ta oma eespool nimetatud kaalutlusõigust, kui ta selle asemel, et keskenduda sellele, kas kohaldatavate siseriiklike õigusaktide konkreetset asjakohast nõuet on järgitud või mitte, uuriks, kas asjaomane liikmesriik tegutses viisil, mis annab piisavad tagatised direktiivi artikli 6 lõigete 2–3 sätete järgimise kohta ja vajaduse kohta tagada nende kasulik mõju. Seda näib komisjon olevat käesoleva juhtumi puhul teinud.

1.10 Käesolevas asjas jõudis komisjon sisuliselt järeldusele, et ei ole tõendatud, et liikmesriik on rikkunud direktiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevat kohustust tagada, et asjaomasele üldsusele antakse võimalus avaldada arvamust enne teostusloa otsuse tegemist. Komisjon tugines selle järelduse tegemisel järgmistele punktidele, mis on esitatud eespool punktis 1.6: a) Ateena prefektuur andis keskkonnamõju hindamise uuringu oma hoones üldsuse käsutusse; b) Ateena prefektuur teavitas ka Ateena, Nea Smyrni, Palaio Faliro ja Glyfada omavalitsusüksusi; c) Ateena prefektuur tegi asjakohase teadaande ajalehtedes "Avgi" ja "Imerisia", millel on hea maine ja üleriigiline ringlus ning mida sageli kasutatakse selliseks teadaandeks; d) ei ole ilmne, et kohalikud ajalehed oleksid direktiivi eesmärke paremini edendanud, kuna need ei ole alati igapäevased ning nende levik ja tähtsus on piiratud; ning e) KMH oli seotud olümpiamängude korraldamisega seotud väga olulise infrastruktuuri projektiga; asjaomased uuringud algasid juba 1995. aastal ja 2000. aastal arutati projekti Kreeka parlamendis.

1.11 Ombudsman leiab, et eespool toodud punktid a-e ei ole ilmselgelt piisavad tõendamaks, et Kreeka on kõnealuse projekti puhul täitnud direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud positiivse kohustuse. Selle sätte kasulik mõju tähendab, et viis, kuidas asjaomast üldsust teavitatakse, peaks olema mõistlikult sobiv, et saavutada kaks eesmärki: teavitada asjaomast üldsust KMH uuringu olemasolust ja kättesaadavusest ning anda talle õiglane võimalus enne teostusloa andmist piisavalt valmistuda ja oma arvamust avaldada. Mis puudutab komisjoni argumentide punkti a, siis piisab, kui märkida, et ainuüksi asjaolust, et Ateena prefektuur andis KMH uuringu üldsuse käsutusse, ei piisa, kui sellega ei kaasne asjakohaseid meetmeid, mille eesmärk on hoiatada asjaomast üldsust KMH uuringu olemasolust ja kättesaadavusest ning võimalusest avaldada selle kohta arvamust. Seoses punktiga b on ilmne, et projektiga seotud omavalitsusüksustele asjakohase teabe andmine võib olla asjakohane direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks. See ei ole siiski iseenesest direktiivi artikli 6 lõike 2 seisukohast asjakohane, kuna see ei viita asjaomase üldsuse teavitamisele. Samuti ei ole veenev punkt c. Asjaolu, millele komisjon viitas ilma konkreetse toetava teabeta, et neid kahte ajalehte kasutati sageli keskkonnamõju hindamise uuringutega seotud teadaannete jaoks, ei ole üldteada ning kaebuse esitaja on selle vaidlustanud, märkides õigesti, et „Imerisia” keskendub peamiselt finantsküsimustele. Veelgi olulisem on see, et vaidlust ei ole selles, et ajalehtedel "Avgi" ja "Imerisia" on üleriigiline ja üsna piiratud ringlus. Selline ringlus ei taga tõenäoliselt piisavalt eespool nimetatud kahe eesmärgi saavutamist. Lisaks avaldati teade nendes ajalehtedes ainult üks kord. Punkti d puhul ei lükanud komisjon ümber kaebuse esitaja väidet, et on olemas märkimisväärne arv kohalikke ajalehti, mida oleks saanud kasutada projektiga seotud üldsuse teavitamiseks. Isegi kui eeldada, et kohalik ajakirjandus ei aita tõenäoliselt kaasa artikli 6 lõike 2 eesmärkide saavutamisele, ei õigusta see asjaolu muude reklaamivahendite kasutamist, mis ei ole nende eesmärkide saavutamiseks mõistlikult sobivad. Lõpuks, mis puudutab punkti e, siis ainuüksi asjaolu, et kõnealune projekt oli suur ja võis olla parlamendi arutelude või meedia kaudu avalikustatud, ei saa luua eeldust, et samad eesmärgid on saavutatud.

1.12 Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja väidet direktiivi artikli 6 lõike 2 rikkumise kohta ning et seda haldusomavolina käsitatavat rikkumist ei kõrvaldatud käesoleva uurimise käigus, hoolimata tema jõupingutustest selles valdkonnas. Võttes aga arvesse kõnealuse haldusomavoli juhtumi olemust, asjaolu, et kõnealuse suurprojekti ehitamine lõpetati kaua aega tagasi, ja komisjoni kaalutlusõigust, millele on osutatud eespool punktis 1.9, ei pea ombudsman selle küsimuse edasist käsitlemist põhjendatuks. Seetõttu lõpetab ta kohtuasja selle aspekti asjakohase kriitilise märkusega.

1.13 Seoses kaebuse esitaja väitega direktiivi artikli 9 rikkumise kohta märkis komisjon oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku asjakohasele osale, et Kreeka riiginõukogu otsuse 2173/2002 punktist 12, mis käsitleb projekti ehitamise heakskiitmise otsust, tuleneb selgelt, et selle otsuse avalikustamise menetluseeskirju on järgitud. Ombudsman märgib, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kinnitas tõepoolest, et järgitud on ühise magistriõppekava artiklis 3 ette nähtud menetlust, mis puudutab muu hulgas projekti keskkonnatingimusi heakskiitva otsuse avaldamist ajakirjanduses. Ühise magistriõppekava artiklis 3 on muu hulgas sätestatud, et asjakohane teadaanne tuleb avaldada kohalikus ajakirjanduses. Kreeka riiginõukogu jõudis eespool esitatud järeldusele, märkides samal ajal, et talle oli antud koopia asjaomasest ajalehest, "kus ajalehe nimi ei olnud nähtav." Tegelikult näib, et see ajaleht oli "Imerisia", mille ringlus on üleriigiline ja üsna piiratud (vt ka punkt 1.11 eespool). Seega näib, et komisjon tugines Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eespool esitatud järeldusele, võtmata siiski nõuetekohaselt arvesse Euroopa Kohtu asjakohast märkust. Igal juhul ei käsitlenud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) küsimust, kas direktiivi artikli 9 nõue on täidetud.

1.14 Eespool öeldut ja käesoleva otsuse punktis 1.5 esitatud asjakohast analüüsi silmas pidades järeldab ombudsman, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja väidet direktiivi artikli 9 rikkumise kohta ning et seda haldusomavolina käsitatavat rikkumist ei kõrvaldatud käesoleva uurimise käigus, hoolimata tema vastupidisest pingutusest. Võttes siiski arvesse i) selle haldusomavoli juhtumi laadi; ii) kõnealuse suurprojekti ehitamine lõpetati kaua aega tagasi; ning iii) eespool punktis 1.9 osutatud komisjoni kaalutlusõiguse tõttu ei pea ombudsman selle küsimuse edasist käsitlemist põhjendatuks. Seetõttu lõpetab ta kohtuasja selle aspekti asjakohase kriitilise märkusega.

2 Väide välditava viivituse kohta kaebuse esitaja rikkumiskaebuse menetlemisel komisjonis

2.1 Komisjoni teatise "Suhted kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumise korral"(14) lisas on muu hulgas sätestatud, et "üldreeglina uurivad komisjoni talitused kaebusi, et teha otsus ametliku teate väljastamise või juhtumi lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil peasekretariaat kaebuse registreeris"(punkt 8).

2.2 Käesoleval juhul näib, et komisjoni peasekretariaat registreeris kaebuse esitaja rikkumiskaebuse 2002. aasta juuni lõpus või juuli alguses. Tundub, et komisjon saatis oma hinnangu kaebuse esitajale 23. märtsi 2004. aasta kirjaga (15). Oma arvamuses kaebuse kohta tunnistas komisjon, et ta ei võtnud Kreeka ametiasutustega ühendust kohe pärast kõnealuse rikkumiskaebuse registreerimist. Tegelikult näib, et komisjon palus Kreeka ametiasutustelt selle kaebuse kohta teavet alles 2003. aasta märtsis, s.o umbes üheksa kuud pärast selle registreerimist. Komisjon on seda viivitust selgitanud, viidates keskkonna peadirektoraadi töökoormusele ja märkides, et see peadirektoraat tegeleb peaaegu 50 % rikkumiskaebustega, millega komisjon tegeleb. See ei ole siiski rahuldav selgitus. Lisaks sellele, et see on sõnastatud üldiselt, tuleb märkida, et komisjon oleks pidanud võtma asjakohaseid meetmeid seoses keskkonna peadirektoraadi korralduse ja toimimisega, tagamaks, et see peadirektoraat oleks võimeline nõuetekohaselt ja õigeaegselt tegelema märkimisväärse hulga rikkumisjuhtumitega. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman seega, et komisjon on kaebuse esitaja juhtumi käsitlemisega põhjendamatult viivitanud (16). Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga ja ombudsman esitab allpool asjakohase kriitilise märkuse (17).

3 Kokkuvõte

Selle juhtumi uurimise põhjal teeb ombudsman järgmised kriitilised märkused:

Eespool punktides 1.5 ja 1.11–1.14 selgitatud põhjustel ei käsitlenud komisjon nõuetekohaselt kaebuse esitaja argumente direktiivi 85/337 artikli 6 lõike 2 ja artikli 9 rikkumise kohta. See ebaõnnestumine kujutab endast haldusomavoli.

Eespool punktis 2.2 selgitatud põhjustel võttis komisjon kaebuse esitaja rikkumiskaebuse menetlemiseks põhjendamatult aega. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.

Käesolevast otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT L 175, lk 40, muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ, EÜT L 73, lk 5.

(2) Vt joonealune märkus 1.

(3) Ombudsmani uurimine ei puuduta küsimust, kas ja mil määral oli direktiiv kõnealuse projekti suhtes kohaldatav. Ombudsman märgib sellega seoses siiski, et Kreeka riiginõukogu märkis oma otsuses 2173/2002 muu hulgas (punkt 15), et Neo Faliro-Palaio Faliro-Glifada liini käsitlev projekti osa oli ette nähtud seadusega 1515/1985 (Ateena regulatiivne kava), milles määrati kindlaks, et trammitee seda osa tõlgendatakse piki Faliro lahe rannikut. Selles kohtuotsuses, millega jäeti rahuldamata kaebus ministrite ühisotsuse peale, millega kiideti heaks kõnealuse projekti keskkonnatingimused, ei käsitletud eespool nimetatud küsimust direktiivi kohaldatavuse kohta.

(4) Vt kohtuasi C-431/92: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1995, lk I-2189, punktid 1 ja 42. Nagu on märgitud kohtuotsuse punktis 42, leidis komisjon, et „kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamine ei ole kooskõlas kohustusega võtta arvesse direktiivi artikli 3 esimeses ja teises taandes nimetatud tegurite (inimesed, loomastik, taimestik, pinnas, vesi, õhk, kliima ja maastik) vastastikust mõju, mis eeldab nende tegurite üldist hindamist”.

(5) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas C-431/92: komisjon v. Saksamaa, punktid 39, 43-45.

(6) Vt kohtuasi C-72/95: Kraaijeveld, EKL 1996, lk I-5403, punkt 39; Otsus kohtuasjas C-435/97: WWF (EKL 1999, lk I-5613, punkt 40).

(7) Komisjon viitas muu hulgas ka oma varasemale argumendile, mille kohaselt jättis Kreeka riiginõukogu oma otsuses 2173/2002 rahuldamata kaebuse, milles paluti tühistada ministri otsus, millega kiideti heaks projekti keskkonnatingimused. Sellega seoses märgib ombudsman, et Kreeka riiginõukogu ei leidnud selles kohtuotsuses, et direktiivi 85/337 (või seda rakendavate siseriiklike õigusaktide) nõudeid oleks üldiselt järgitud. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) käsitles hagejate esitatud konkreetseid väiteid, mis ei näi hõlmavat kaebuse esitaja tõstatatud probleeme seoses kõnealuse projektiga, ja lükkas need põhjendamatuse tõttu tagasi.

(8) Vt kohtuasi C-508/03: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2006, lk I-5517, punkt 91), milles viidatakse kohtuasjale C-117/02: komisjon vs. Portugal (EKL 2004, lk I-5517, punktid 85, 87.

(9) Vt ombudsmani otsus kaebuse 3660/2004/PB kohta, punktid 2.6 ja 2.7.

(10) Sellega seoses kordas ombudsman, et Kreeka riiginõukogu ei käsitlenud oma otsuses 2173/2002 küsimust, kas kõnealuse juhtumi puhul on täidetud direktiivi (artiklite 6 ja 9) nõuded. Kohus lihtsalt leidis (punkt 12), et ainuüksi asjaolu, et vaidlustatud otsuse (projekti keskkonnatingimuste heakskiitmine) puhul olid täidetud siseriiklike õigusaktide avalikustamisnõuded, ei tähenda, et petitsiooni esitajad olid sellest otsusest täielikult teadlikud, et hinnata, kas tühistamishagi esitati õigeaegselt.

(11) Ühisele magistriõppekavale (täpsemalt selle artiklile 3, mis käsitleb projekti keskkonnatingimuste heakskiitmise otsuse avalikustamist) viidati samuti kui kohaldatavale Kreeka riiginõukogu otsuses 2173/2002 (punkt 12).

(12) Vt kohtuotsus 970/2007, punkt 12.

(13) Vt eelkõige 14. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 247/87: Star Fruit vs. komisjon (EKL 1989, lk 291, punkt 11).

(14) KOM(2002) 141 lõplik, EÜT 2002, C 244, lk 5.

(15) Kaebuse esitaja on teatanud, et ta ei saanud sel ajal seda kirja. Ilmselt sai ta selle alles 2004. aasta detsembris pärast seda, kui komisjon oli teda juhtumi lõpetamisest teavitanud. Käesoleva uurimise raames väljendas kaebuse esitaja kahtlust, kas komisjon oli talle tõepoolest saatnud oma 23. märtsi 2004. aasta kirja selle väljaandmise ajal. Ta tegi ettepaneku, et tuleks läbi viia sisemine haldusuurimine ja et ombudsman võiks seda küsimust uurida. Ombudsman tuletab meelde, et komisjoni faktiväitega, et ta saatis käesoleva kirja kaebuse esitajale, kaasneb (ümberlükatav) tõepärasuse eeldus (vt kohtuasi T-311/00: British American Tobacco vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2781, punkt 35) ning et komisjonil on asutusesiseste haldusjuurdluste läbiviimisel üldiselt ulatuslik kaalutlusõigus. Samuti märgib ta, et toimikus ei viita miski sellele, et komisjon oleks tahtlikult jätnud kaebuse esitajale saatmata oma 23. märtsi 2004. aasta kirja. Ombudsman leiab seega, et tema käesoleva uurimise ulatuse laiendamine kaebuse esitaja tõstatatud eespool nimetatud küsimusele ei oleks põhjendatud.

(16) Ombudsman ei pea vajalikuks hinnata, kas juhtumi käsitlemisel komisjonis esines põhjendamatuid viivitusi ka ühes järgmistest etappidest.

(17) Uurimise käigus palus kaebuse esitaja ombudsmanil kaaluda, kas tema juhtumi puhul haldusomavoli toime pannud komisjoni töötajad võivad olla süüdi kriminaal- või distsiplinaarsüütegudes. Sellega seoses tuletab ombudsman meelde, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 on tema ülesanne uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses. Seega ei vii ta läbi kriminaal- ega distsiplinaaruurimist ühenduse institutsioonide või asutuste töötajate suhtes, kelle tegevust ta võib haldusomavoli tõttu kontrollida. Ombudsmani põhikirja artikli 4 lõike 2 kohaselt teavitab ombudsman pädevaid siseriiklikke asutusi asjaoludest, mis võivad olla seotud kriminaalõigusega. Käesoleval juhul ei ole ombudsman sellistest asjaoludest teada saanud. Lisaks võib ombudsman vastavalt oma põhikirja artikli 4 lõikele 2 teavitada asjaomast ühenduse institutsiooni või organit asjaoludest, mis seavad kahtluse alla nende töötaja käitumise distsiplinaarsest seisukohast. Käesolevas otsuses, mis edastatakse nii kaebuse esitajale kui ka komisjonile, on ombudsman esitanud asjaolud, mille põhjal ta on järeldanud, et tegemist on komisjoni haldusomavoliga. Seega on komisjoni, mitte ombudsmani ülesanne hinnata, kas juhtum hõlmab ka distsiplinaarsüütegusid.