Strasbourg, 23. mai 2006

Lugupeetud hr X

novembril 2004 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) vastu seoses Teie kõrvaldamisega avalikust konkursist COM/A/1/02 ja EPSO otsusega Teie kaebuse kohta vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Sain Teie kaebuse kätte 3. detsembril 2004.

12. jaanuaril 2005 edastasin kaebuse EPSO direktorile. Komisjon ja EPSO saatsid oma ühisarvamuse 24. mail 2005. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 14. juulil 2005.

21. oktoobril 2005 kirjutasin Teile, et Teie kaebus on edastatud teisele õigusametnikule ning et Teid teavitatakse minu otsusest Teie kaebuse kohta või minu edasistest sammudest hiljemalt 2005. aasta novembri lõpuks.

Pärast komisjoni ja EPSO arvamuse ning Teie tähelepanekute hoolikat kaalumist jõudsid minu talitused esialgsele järeldusele, et Teie kaebuse ühele aspektile on võimalik leida sõbralik lahendus.

novembril 2005 võtsid minu talitused Teiega telefoni teel ühendust, et teha kindlaks, kas nõustute võimaliku ettepanekuga leida Teie juhtumi sellele aspektile sõbralik lahendus.

16. novembri 2005. aasta e-kirjaga lükkasite tagasi ettepaneku püüda leida sõbralik lahendus, mis piirduks kaebuse selle aspektiga. Te esitasite täiendavaid märkusi selle ja juhtumi muude aspektide kohta.

Seetõttu ilmnes, et vaja on täiendavaid uurimisi. 6. detsembril 2005 palusin EPSO-lt täiendavat arvamust nelja täiendava väite kohta ja täiendavat teavet.

EPSO saatis 6. veebruaril 2006 oma märkused, mille ma edastasin Teile koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 14. märtsil 2006.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

11. juulil 2003 osales kaebuse esitaja avaliku konkursi COM/A/1/02 kirjalikul katsel, mille eesmärk oli koostada põllumajanduse, kalanduse ja keskkonna valdkonna administraatorite reservnimekiri (1). 30. oktoobri 2003. aasta kirjas teatati talle, et valikukomisjon ei lubanud teda suulisele katsele, kuna kirjaliku katse d eest anti talle 23 punkti 40st, mitte 24 punkti või rohkem, nagu ka 210 kõige rohkem punkte saanud kandidaadile.

15. novembri 2003. aasta kirjas esitas kaebuse esitaja valikukomisjonile taotluse oma testi d uuesti läbivaatamiseks. Ta märkis, et tema hinne ei ole kooskõlas tema subjektiivse hinnanguga tema sooritusele katsel, arvestades tema ulatuslikku tausta selles valdkonnas ja tema inglise keele oskust, mis on tema teine keel. Ta palus komisjonil pöörata erilist tähelepanu sellele, kas tema katsedokumendile antud hinded on võrreldavad hinnetega, mis on antud kandidaatidele, kes on sooritanud kirjaliku katse muus keeles. Lisaks palus ta juurdepääsu oma parandatud katsedokumendile, kirjaliku katse hindamiskriteeriumidele ja statistilisele teabele kandidaatide punktide kohta, mis on jaotatud katsel kasutatud keelte kaupa. Ta teatas, et soovib seda teavet saada, et hõlbustada võimaliku kaebuse esitamist ombudsmanile või võimalikku kohtumenetlust.

Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) saatis 25. novembril 2003 kandidaadile koopia tema kirjalikust katsest ja valikukomisjoni täidetud hindamislehest. Ta märkis, et apellatsioonikoda vaatas tema katse uuesti läbi ja kinnitas oma otsust mitte lubada teda suulisele katsele.

11. detsembril 2003 taotles kaebuse esitaja teist korda juurdepääsu oma parandatud katsedokumendile ja hindamiskriteeriumidele, rõhutades, et EPSO 25. novembri 2003. aasta kiri ei vastanud tema konkreetsetele küsimustele ega lisanud taotletud statistilist teavet. Lisaks tõstatas kaebuse esitaja veel ühe küsimuse. Saksakeelses versioonis on kirjaliku katse d esimene küsimus sõnastatud järgmiselt:

„Erläutern Sie das Vorsorgeprinzip im Umweltbereich und nennen Sie zwei konkrete Beispiele für die Anwendung dieses Prinzips. Nehmen Sie persönlich Stellung zu den Vor- und Nachteilen einer Anwendung dieses Prinzips.”

Ingliskeelne tekst oli järgmine:

„Selgitage ettevaatuspõhimõtet keskkonna valdkonnas ja tooge kaks konkreetset näidet selle põhimõtte kohaldamise kohta. Esitage oma isiklik arvamus põhimõtte kohaldamise eeliste ja puuduste kohta.”

Üks valikukomisjoni märkustest seoses testi selle osaga kaebuse esitaja hindamislehel oli järgmine: „Kandidaat ei tõendanud laiemaid teadmisi, selgitades katseprojektide [ettevaatusprintsiibi] näiteid. Vaevalt rahuldav.”

Kaebuse esitaja leidis, et kuigi küsimuse esimeses lauses nõuti selgelt ettevaatuspõhimõtte selgitamist, nõuti selles üksnes kahe näite („enneen“) nimetamist. "Nennen" ei olnud kaebuse esitaja sõnul saksa keeles mitmetähenduslik sõna. Ta märkis, et ta oli ilmselt kaotanud punkte ainult nimetades ja mitte selgitades näiteid, kuigi ta oli rangelt järginud juhiseid.

EPSO märkis 23. detsembri 2003. aasta kirjas, et valikukomisjon uuris kaebuse esitaja 11. detsembri 2003. aasta kirjas tõstatatud küsimusi, vaatas tema testi uuesti läbi ja kinnitas oma otsust. Ta märkis, et „meie eelmises kirjas sisalduv teave järgib soovitusi, mille Euroopa Ombudsman esitas oma 18. oktoobri 1999. aasta eriaruandes Euroopa Parlamendile, eelkõige seoses valikukomisjoni töö konfidentsiaalsuse säilitamise kohustusega, eelkõige kandidaatide teenete võrdleva hindamise osas”.

jaanuaril 2004 esitas kaebuse esitaja komisjonile kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. veebruaril 2004 teatas komisjon kaebuse esitajale, et vastutav talitus registreeris tema kaebuse 13. veebruaril 2004.

EPSO tegi selle kaebuse kohta otsuse 11. juunil 2004. Samal päeval edastati otsus (prantsuse keeles) kaebuse esitajale. 15. juulil 2005 kirjutas kaebuse esitaja komisjonile, et tuletada talle meelde, et ta ei ole veel saanud otsuse tõlget. Komisjon vastas, et ta saatis talle tõlke 13. juulil 2005.

EPSO eitas oma otsuses, et hindamis- või läbivaatamismenetluses on tehtud vigu. Pealkirja "Seadus" all, millele oli lisatud märge "Sissejuhatuseks", tegi ta järgmise avalduse:

"[...] Konkursikomisjoni poolt kandidaatide võimete hindamisel antud hinnanguid võib kontrollida üksnes konkursikomisjoni tööd reguleerivate eeskirjade jämeda rikkumise korral (Esimese Astme Kohtu 15. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-17/90, T-28/91 ja T-17/92: Camara Alloisio jt v. komisjon, EKL 1993, lk II-841, punkt 90)."(2)

EPSO järeldus kaebuse sisu kohta põhines järgmistel kaalutlustel:

„Esimese küsimuse sõnastus kohustas kandidaate kõikides keeltes identselt täitma sama ülesannet ning seejärel pidi valikukomisjon hindama, mil määral oli kandidaat vastanud hästi või vähem hästi. Selle hindamise käigus ei saa valikukomisjoni asendada. Igal juhul on ilmne, et kõik kandidaadid seisid silmitsi sama "teoreetilise" alternatiiviga nagu kaebuse esitaja, nimelt 1. küsimuse sõnastusest nõutavate selgituste liigi tuletamisega." (Esialgne rõhuasetus).

Seoses statistilise teabega oli kaebuse esitaja palunud EPSO-l muu hulgas märkida, et „selliste andmete läbivaatamist võidi pidada kasulikuks näiteks selleks, et hinnata tõlkevea või muu testide käigus avastatud vea mõju. Kuna aga käesoleval juhul sellist viga ei esinenud, ei koostatud kaebuse esitaja nõutud statistilisi andmeid ning olemasolevad andmed koostati üksnes asutusesisestel eesmärkidel, et lihtsustada käimasolevate menetluste jälgimist ja tulevaste konkursside kavandamist.”

Seetõttu lükkas EPSO kaebuse tagasi.

Ombudsmanile esitatud kaebus

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et valikukomisjon oli ekslikult järeldanud, et esimeses küsimuses nõutud kahte näidet tuleks selgitada, ning seetõttu hindas ta valesti tema vastust sellele küsimusele. Ta leidis, et see on diskrimineeriv, kuna küsimuse ingliskeelset sõnastust ("andke näiteid") võidi mõista kui "viidake ja selgitage", mis tähendab, et küsimus ei olnud saksa keelde täpselt tõlgitud.

Lisaks kritiseeris kaebuse esitaja seda, kuidas komisjon ja EPSO tema kaebust käsitlesid. Ta märkis, et tema arvates on tema kaebuse senine menetlemine olnud märk sellest, et tal puudub tegelik kavatsus tema kaebust sisuliselt uurida. Kokkuvõtlikult tõi ta välja järgmised punktid:

EPSO 25. novembri 2003. aasta esialgne vastus ei olnud asjakohane, arvestades tema sõnaselget taotlust vaadata läbi tema katsedokumendi hindamine ja konkreetseid teabenõudeid. See kiri oli selgelt standardkiri, mis viitas sellele, et tema taotlust ei võetud individuaalselt arvesse. Lisaks ei esitanud EPSO talle i) koopiat hindamiskriteeriumidest, mida kohaldati kirjaliku katse kõigi osade suhtes; ii) teave selle kohta, kuidas komisjon püüdis tagada eri keeltes sooritatud testide ja katsete hinnete ühtlust; ning iii) statistiline teave kandidaatide eri testide ja katsete edukuse kohta, jaotatuna vastavalt nende esimese keele valikule.

Kaebuse esitaja leidis, et EPSO ei ole esitanud õiguspäraseid põhjusi nõutud teabe esitamata jätmiseks.

Lisaks ei olnud EPSO 23. detsembri 2003. aasta kirjas sisalduv viide ombudsmani eriaruandele selles kontekstis asjakohane. Kaebuse esitaja leidis, et selles eriaruandes ei esitatud soovitusi konfidentsiaalsuse säilitamise kohta, vaid vastupidiste avatuse ja läbipaistvusega seotud kohustuste kohta. Ta kahtlustas, et EPSO viide eriaruandele oli „hooletult – kui mitte tahtlikult – eksitav“, et „takistada kandidaatidel esitada kaebusi või nõuda teavet, mille esitamine EPSO-le oleks ebamugav“.

Kaebuse esitaja väitis samuti, et tegemist on haldusomavoliga, kuna ta sai oma kaebuse kohta otsuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel neli ja pool kuud pärast selle esitamist ning kuna rohkem kui neli nädalat pärast algse versiooni saamist pidi ta, ilma et ta oleks saanud tõlget, seda taotlema.

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et tema kaebuse hindamine oli vääralt piiratud kontrolli tasemega, mida ühenduse kohtud kohaldasid töölevõtmisega seotud otsuste peale esitatud kaebuste läbivaatamisel, ning et tema kaebuse kohta tehtud otsuses tsiteeriti „tahtlikult” lõiku Esimese Astme Kohtu otsusest, mis jättis talle mulje, et valikukomisjoni üle ei saa teostada mingit kontrolli, kui „ei ole jämedalt rikutud selle tööd reguleerivaid eeskirju”.

Eespool öeldu põhjal võib kaebuse esitaja väited kokku võtta järgmiselt.

1. Valikukomisjon järeldas ekslikult, et esimeses küsimuses nõutud kahte näidet tuleks selgitada, ja hindas seetõttu valesti tema vastust sellele küsimusele;
2. EPSO ei vastanud asjakohaselt tema teabenõuetele ega valikukomisjoni hinnangu läbivaatamise taotlustele: i) EPSO vastused ei vastanud piisavalt tema kirjade sisule; ii) EPSO ei põhjendanud õiguspäraselt, miks ta ei esitanud nõutud teavet; ning iii) EPSO viide ombudsmani eriaruandele ei olnud asjakohane;
3. EPSO poolt tema kaebuse kohta personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel tehtud otsuse puhul esines haldusomavoli, i) kuna ta sai otsuse kätte neli ja pool kuud pärast selle esitamist; ii) kuna rohkem kui neli nädalat pärast originaalversiooni saamist pidi ta tõlke puudumisel seda taotlema; ning iii) kuna tema kaebuse hindamine piirdus vääralt ühenduse kohtute poolt kohaldatava kontrolli tasemega.

Kaebuse esitaja väitis, et EPSO peaks talle esitama nõutud teabe või esitama õiguspärased põhjused selle esitamata jätmiseks.

Nõue

Komisjoni ja EPSO arvamus

Komisjon ja EPSO esitasid oma ühisarvamuses järgmised märkused:

(1) Kaebuse sisu

Vastupidiselt kaebuse esitaja arvamusele ei erinenud testi saksa-, prantsus- ja ingliskeelses versioonis kasutatud mõisted („nennen Sie zwei konkrete Beispiele”, „donnez deux exemples concrets” ja „andke kaks konkreetset näidet”) põhimõtteliselt, kuna ükski neist mõistetest ei olnud samaväärne mõistetega „teie valiku põhjendamine” või „selgitamine”. Kui valikukomisjon oleks soovinud, et kandidaadid esitaksid ainult lihtsa näidete loetelu, oleks kasutatud asjakohasemat terminit, näiteks saksa keeles „zitieren”, prantsuse keeles „citer” või inglise keeles „quote”.

Valikukomisjonil oli täielik õigus nõuda kandidaatidelt selgitust tehtud valiku ja nõutud näidete asjakohasuse kohta. Vastupidiselt kaebuse esitaja veendumusele ei toimunud diskrimineerimist kasutatud keele alusel; kõik kandidaadid olid asetatud samasse olukorda ning neile esitati sama juhtumiuuring ja samad tingimused.

(2) Väidetavad menetlusnormide rikkumised
a) Seoses hindamiskriteeriumidega

Katsetulemuste standardi võrdlemiseks koostas valikukomisjon eelnevalt eeskirjad oma töömeetodi kohta, mida kohaldati iga hinde puhul. Need kriteeriumid kuulusid menetluse konfidentsiaalsuse alla samamoodi nagu kriisilahendusnõukogu hinnangud. Nende dokumentide jagamine, mis moodustasid osa kriisilahendusnõukogu ettevalmistavast tööst ja mida kasutati selle arutelude osana, rikuks personalieeskirjade III lisa artiklit 6 ja kriisilahendusnõukogu otsustusprotsessi. Seetõttu kehtis nende suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(3) artikli 4 lõikes 3 sätestatud erand. Valikukomisjoni hinnang ei olnud seotud mitte ainult eespool nimetatud kriteeriumidega, vaid see oli ka kõigi konkursil osalenud kandidaatide tulemuste võrdluse tulemus, mis oli otsustav küsimus ja kuulus seega valikukomisjoni ulatusliku kaalutlusõiguse alla.

b) Teave selle kohta, kuidas komisjon tagas järjepidevuse

Katsete parandamise menetluse eesmärk oli tagada kõikide kandidaatide õiglane ja ühetaoline võrdlus, olenemata nende kodakondsusest. Objektiivsete ja ühtsete kriteeriumide kehtestamisel tagas valikukomisjon kõigi kandidaatide võrdse kohtlemise.

c) Juurdepääs statistilisele teabele

EPSO ei võrrelnud kandidaatide tulemusi konkursi igas etapis keelte kaupa. See teave läks kaugemale EPSO poolt avalikes huvides koostatud statistika eesmärgist ega olnud seotud kandidaadi õigusega teada selle konkursi tulemusi, millel ta osales. Seetõttu ei olnud kaebuse esitaja taotlust võimalik rahuldada.

d) Ombudsmani eriaruandele viitamise kohta

Viide ombudsmani 18. oktoobri 1999. aasta eriaruandele oli täiesti õige, sest ombudsman oli tunnistanud, et valikukomisjoni arutelud kandidaatide teenete võrdleva hindamise kohta peaksid jääma salajaseks. Samuti tuleks märkida, et pärast komisjoni poolt käesoleva eriaruande alusel võetud meetmeid võivad kandidaadid nüüd saada koopia oma testidest ja katsetest ning neid katseid hindava kriisilahendusnõukogu koostatud toimikust.

e) Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse kohta

Menetluse tähtaegadest peeti täielikult kinni. Komisjoni pädev talitus registreeris kaebuse 13. veebruaril 2004. Kaebuste menetlemise eeskirjade ja korra kohaselt tuli ametisse nimetava asutuse põhjendatud otsus edastada nelja kuu jooksul, käesoleval juhul enne 13. juunit 2004. Otsus võeti vastu 11. juunil 2004. Otsuse tõlke osas teatati kaebuse esitajale, et ta saab ingliskeelse tõlke niipea, kui see on kättesaadav. Tõlge edastati kaebuse esitajale 13. juulil 2004. Seda tehti enne, kui kaebuse esitaja oli saatnud kirja pädevale teenistusele (15. juuli 2005).

Mis puudutab ametisse nimetava asutuse analüüsi ulatust, siis rõhutasid komisjon ja EPSO, et ette nähtud neljakuulise tähtaja jooksul analüüsiti juhtumeid kogu teabe põhjal, mida peeti vajalikuks, sealhulgas väljakujunenud kohtupraktika põhjal, mis puudutab konkreetselt konkursse. Nad lisasid, et menetlus oli identne sellega, mida kohaldati kõigi teiste kaebuste puhul.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni ja EPSO arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et ta ei soovi kommenteerida kõiki arvamuses tõstatatud küsimusi, sest sisuliselt tähendaks see tema algse kaebuse ümberkirjutamist. Ta tervitas asjaolu, et komisjon ja EPSO otsustasid kaaluda sisulisi küsimusi, mille ta oli tõstatanud läbivaatamis- ja kaebemenetluse eri etappides. Ta rõhutas siiski, et ta eeldas, et nad teevad seda palju varem.

Kaebuse esitaja esitas järgmised täiendavad märkused:

(1) Sisulised küsimused

Kaebuse esitaja rõhutas, et tema arvates on ingliskeelse fraasi „give an example“ õige tõlge „geben Sie ein Beispiel“, mitte „nennen Sie ein Beispiel“, ning et komisjon ja EPSO ei arvesta verbide „nennen“ ja „geben“ erinevust. Seoses komisjoni ja EPSO väitega, et nad oleksid kasutanud tegusõna "zitieren" (inglise "quote"), kui nad ei oleks selgitust nõudnud, leidis kaebuse esitaja, et see ei oleks õige saksa keel ning et nende väide oli seega ekslik ja toetas tema väidet valesti tõlkimise kohta. Kaebuse esitaja väitis, et kandidaadid, kes tegid katse saksakeelses versioonis, ja kandidaadid, kes tegid katse ingliskeelses versioonis, olid esitanud erinevaid küsimusi ja neid oli seega ebavõrdselt koheldud.

(2) Menetlusküsimused

Kaebuse esitaja tunnistas, et komisjon ja EPSO vastasid tema märkustele viivituse kohta EPSO otsuse tõlkimisel tema kaebuse kohta vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Ta leidis siiski, et nad ei olnud vastanud mitmele tema tõstatatud tõsisemale menetlusküsimusele. Eelkõige ei esitanud komisjon ja EPSO märkusi Esimese Astme Kohtu praktika väidetava väära tõlgendamise kohta.

Kaebuse esitaja leidis ka, et selleks, et läbivaatamis- ja kaebuste esitamise menetlus oleks elujõuline kaitsevahend, „peavad sellised menetlused olema ehtsad – kaebusi ja läbivaatamistaotlusi tuleb võtta tõsiselt ning olenemata sellest, kui aeganõudvad ja kulukad need on, tuleb nende sisu üle otsustada igal üksikjuhul eraldi“. Kaebuse esitaja leidis, et tema puhul ei ole seda tehtud.

Ombudsmani jõupingutused sõbraliku lahenduse saavutamiseks

Pärast komisjoni ja EPSO arvamuse ning kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist jõudsid ombudsmani talitused esialgsele järeldusele, et komisjon ja EPSO ei olnud kõigile kaebuse esitaja väidetele adekvaatselt vastanud. Selgus, et oleks võimalik leida sõbralik lahendus seoses EPSO keeldumisega anda kaebuse esitajale juurdepääs teatavatele statistilistele andmetele.

Seetõttu võtsid ombudsmani talitused kaebuse esitajaga telefoni teel ühendust, et teha kindlaks, kas ta on nõus võimaliku sõbraliku lahendusega teatavatele statistilistele andmetele juurdepääsu küsimuses. Teda teavitati ombudsmani talituste esialgsetest järeldustest seoses tema kaebusega.

Telefonivestluses teatas kaebuse esitaja, et soovib ettepaneku üle järele mõelda. Ta tegi ka järgmised märkused:

1. Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse kohta tehtud otsuse tõlke saatmisega viivitamine kujutas endast haldusomavoli, sest see tähendas, et siduv tähtaeg ei olnud tegelikult kehtiv kaebuse esitajatele, kelle keel ei olnud juhtumisi EPSO kasutatav keel.
2. Ta tundis muret, et komisjonis ja EPSOs oli tema juhtumiga tegelemisel mitmeid probleeme, millest igaüks kujutas endast haldusomavoli või ei kujutanud endast haldusomavoli. Seetõttu leidis ta, et viis, kuidas komisjon ja EPSO tema taotlusi ja kaebusi tervikuna käsitlesid, kujutas endast haldusomavoli.

16. novembril 2005 saatis kaebuse esitaja e-kirja, milles lükkas tagasi ettepaneku püüda leida sõbralik lahendus, mis piirduks statistilistele andmetele juurdepääsu aspektiga. Ta märkis siiski, et tal oleks hea meel, kui ombudsman paluks EPSO-l need andmed esitada. Kaebuse esitaja esitas ka järgmised täiendavad märkused:

1. Väidetava diskrimineerimise küsimus oli tema kaebuse keskne aspekt. Arvestades, et komisjon ja EPSO esitasid selle küsimuse kohta märkusi, tuleks see lisada ombudsmani hinnangusse kaebuse kohta.
2. Hea halduse aluspõhimõtteks oli see, et haldus- ja kohtumenetluste läbivaatamise standardid peaksid olema erinevad. Ombudsman peaks seda oma hinnangus arvesse võtma.
3. Väidetavalt ebatäpne tsitaat Esimese Astme Kohtu otsusest oli talle oluline ja seda tuleb samuti arvesse võtta.

Täiendavad uurimised

Arvestades, et kaebuse esitaja oli tagasi lükanud ettepaneku püüda leida sõbralik lahendus ja kuna ta oli märkinud, et tema jaoks on olulised täiendavad küsimused, mida ombudsmani uurimine seni ei hõlmanud, näis olevat vajalik viia läbi täiendavaid uurimisi.

Ombudsmani taotlus täiendava arvamuse ja lisateabe saamiseks

Seetõttu palus ombudsman EPSO-lt täiendavat arvamust nelja täiendava väite kohta, mis võeti kokku järgmiselt:

1. EPSO ei vastanud kaebuse esitaja väitele, et ta oli "tahtlikult valesti tsiteerinud" osa Esimese Astme Kohtu otsusest.
2. Talle oleks tulnud saata tema kaebuse kohta tehtud otsuse tõlge personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ettenähtud tähtaja jooksul, mitte ainult otsuse originaal.
3. See, kuidas EPSO tema juhtumit tervikuna käsitles, kujutas endast haldusomavoli.
4. Valikukomisjoni hinnang tema testile oli diskrimineeriv. Vaidlusaluse küsimuse saksakeelne versioon („nennen Sie zwei konkrete Beispiele”) erines ingliskeelsest versioonist („andke kaks konkreetset näidet”), nii et kandidaate, kes tegid katse saksakeelses versioonis, ja neid, kes tegid katse ingliskeelses versioonis, koheldi ebavõrdselt.

Ombudsman oli teadlik, et komisjon ja EPSO olid viimase küsimuse kohta oma ühisarvamuses juba märkusi esitanud. Võttes aga arvesse, et seda ei olnud sõnaselgelt lisatud väidetesse, mille kohta ombudsman palus EPSO-l esitada arvamuse, andis ta EPSO-le võimaluse esitada soovi korral täiendavaid märkusi.

Lisaks palus ombudsman EPSO-lt lisateavet statistilistele andmetele juurdepääsu kohta.

Ombudsman märkis, et oma personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohases otsuses kaebuse esitaja kaebuse kohta märkis EPSO, et ta on koostanud teatavaid statistilisi andmeid asutusesisestel eesmärkidel. Seetõttu palus ombudsman EPSO-l selgitada, miks ta leiab, et ta ei saa anda kaebuse esitajale juurdepääsu nendele andmetele, ja kui tal ei ole muid kaebuse esitaja taotletud andmeid, miks ta ei saaks neid andmeid koguda.

EPSO vastus ombudsmani taotlusele

Seoses ombudsmani taotlusega täiendava arvamuse saamiseks nelja täiendava väite kohta märkis EPSO, et kõik argumendid, mis võivad näidata, et kaebuse esitaja õigusi on täielikult austatud, lisati komisjoni ja EPSO arvamusse käesoleva kaebuse kohta ning seetõttu ei pidanud ta vajalikuks lisada ombudsmani soovitatud täiendavaid märkusi.

Seoses ombudsmani taotlusega saada lisateavet statistilisele teabele juurdepääsu kohta juhtis EPSO tähelepanu põhjustele, miks kaebuse esitaja soovis saada statistilisi andmeid, nimelt väitis ta, et EPSO-l oli haldusomavoli, ning leidis, et EPSO ülesanne on tõendada, et kandidaate ei diskrimineeritud nende keelevaliku tõttu. Tuleb siiski meenutada, et ühenduse kohtute praktika kohaselt kehtib ühenduse institutsioonide aktide suhtes õiguspärasuse eeldus, kui puuduvad tõendid, mis seda õiguspärasust kahjustaksid, mitte vastupidi. EPSO märkis, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis õigustaks diskrimineerimise eeldust, ning et ta on juba oma arvamuses selgitanud, et vaidlusaluse küsimuse eri keeleversioonides ei ole põhimõttelist erinevust. Lisaks rõhutas EPSO, et diskrimineerimise eeldust ei saa tuletada üksnes nende edukate kandidaatide arvust, kes on sooritanud testid ühes keeles võrreldes teiste keeltega.

Seetõttu pidas EPSO statistika kaebuse esitajale kättesaadavaks tegemist ebasobivaks.

Selleks et ombudsman saaks kaebuse erinevaid aspekte põhjalikult uurida, lisas EPSO talle kättesaadava statistika ja märkis, et selle eesmärk on hõlbustada menetluste nõuetekohast haldamist ja võimaldada pädevatel haldusasutustel saada konkursside kohta üldist teavet. EPSO ei jaganud kaebuse esitaja veendumust, et statistika tuleb talle kättesaadavaks teha, vaid jättis otsuse selle kohta, kas on soovitatav see talle edastada, ombudsmani otsustada.

Ombudsmani lähenemisviis

Ombudsman leidis, et EPSO esitatud statistilised andmed näivad olevat kaebuse esitaja jaoks väga olulised. Kuna EPSO ei esitanud kaebuse esitajale andmete edastamise suhtes vastuväiteid, nagu konfidentsiaalsus, otsustas ombudsman edastada need kaebuse esitajale.

Kaebuse esitaja märkused

Pärast EPSO vastuse ja statistika koopia saamist tegi kaebuse esitaja järgmised tähelepanekud:

Ta leidis, et statistiline teave on väga paljastav, eriti kui seda lugeda koos teiste sarnase suurusega konkursside statistikaga. Kuna need kujutavad endast olulist uut teavet, ei piiranud tema vastus ombudsmanile tema õigust võtta selle teabe põhjal edasisi meetmeid.

Nagu ta oli korduvalt märkinud, tõstatas eri keeleversioonide sõnastus võimaliku tõlkevea küsimuse, mida toetasid komisjoni ja EPSO selleteemalised vaevalised argumendid. Esines esmapilgul usutavaid tõendeid tõlkevigade kohta, millel oli testile oluline mõju.

Statistiliste arvutuste põhjal väitis kaebuse esitaja, et kirjaliku testi edukalt sooritanud sakslaste väga väike osakaal oli statistiliselt oluline (vastupidiselt näiteks väga väikesele testi edukalt sooritanud portugallaste osakaalule). Statistika toetas väga selgelt tema väidet, et tõlkeviga mõjutas oluliselt testide tulemusi.

EPSO väite kohta, et edukate kandidaatide arvust ei saa tuletada diskrimineerimise eeldust, märkis kaebuse esitaja, et statistika ei saa iseenesest midagi tõendada ning et on tõepoolest mitu põhjust, miks saksa keeles testi teinud kandidaadid võisid olla nõrgad, näiteks et nad ei olnud eriti hästi ette valmistatud või et nad ei näidanud üles erilist sobivust keskkonnaküsimustes. Seda ei näi aga kinnitavat nende edu eelvalikutestidel. Samuti tegi ta ettepaneku kohaldada mitteametlikku kvooti.

Igal juhul oli EPSO-l vastamiseks fumus boni iuris. Ta ei arvanud, et komisjon ja EPSO olid tema kaebuse sisu veel veenvalt käsitlenud.

Kaebuse esitaja väitis, et teda oli karistatud selle eest, et ta ei selgitanud midagi, mida tal paluti erinevalt teiste keelte kandidaatidest nimetada. See oli ebamõistlik ja vastuolus tema õiguspärase ootusega, et tema katsedokumenti hinnatakse selle põhjal, kui täpselt ta esitatud küsimustele vastas.

Lisaks ei käsitlenud ei EPSO ega komisjon nõuetekohaselt tema kaebuse sisulisi ega menetluslikke aspekte. EPSO oli otsustanud mitte vastata kõigile küsimustele, mille ombudsman oli talle esitanud täiendava arvamuse ja lisateabe taotluses. Kaebuse esitaja lootis, et ombudsman teeb sellest vastamata jätmisest oma järeldused, kuna komisjon ja EPSO ei olnud menetluse käigus vastanud mitmele kriitilisele punktile.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Kaebuse esitaja osales avalikul konkursil COM/A/1/02. Kuna kirjalikul katsel d anti talle 23 punkti 40st, mitte 24 punkti või rohkem, nagu ka 210 kõrgeima punktisummaga kandidaadile, ei võtnud valikukomisjon teda suulisele katsele vastu. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) oli tema saavutusi kirjalikul katsel (d) valesti hinnanud. Ta esitas ka mitu väidet selle kohta, kuidas EPSO ja komisjon käsitlesid tema hilisemaid teabenõudeid ja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebust. Ombudsman palus EPSO-l esitada arvamus kolme väite ja ühe väite kohta. Sellele järgnenud kirjavahetuses ombudsmaniga tõstatas kaebuse esitaja siiski mitu täiendavat küsimust, mida tõlgendati nii, et need sisaldasid nelja täiendavat väidet. Seetõttu palus ombudsman EPSO-lt nende väidete kohta täiendavat arvamust.

1.2 Et see otsus oleks võimalikult kergesti loetav, on asjakohane käsitleda väiteid ja nõuet kaheksas punktis: katsetulemuste väidetavalt vale hindamine (punkt 2); väidetav diskrimineerimine (punkt 3); väidetav suutmatus anda asjakohaseid vastuseid ja kaebuse esitaja sellega seotud väide (punkt 4); ombudsmani 18. oktoobri 1999. aasta eriaruande väidetav moonutamine (punkt 5); väidetavad viivitused kaebuse menetlemisel personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel (punkt 6); artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse läbivaatamise väidetavalt liiga piiratud ulatus (punkt 7); Esimese Astme Kohtu otsuse väidetav väär tsitaat (punkt 8); ning kaebuse esitaja väide, et viis, kuidas EPSO tema juhtumit tervikuna käsitles, kujutas endast haldusomavoli (punkt 9).

1.3 Oma märkustes EPSO täiendava arvamuse kohta väitis kaebuse esitaja, et kõnealuse konkursi puhul oleks võinud kohaldada mitteametlikku kvooti, et valida kirjalikul katsel välja teatav arv kandidaate vastavalt nende valitud keelele. Kaebuse esitaja ei ole seda väidet ombudsmanile esitatud algses kaebuses esitanud ning näib, et ta ei ole sellele viidanud ka üheski EPSO läbivaatamis- ja kaebemenetluse etapis. Seetõttu ei saa seda aspekti käesoleva otsuse kontekstis arvesse võtta. Kui kaebuse esitaja soovib probleemiga edasi tegeleda, võib ta loomulikult esitada ombudsmanile uue kaebuse, tingimusel et a) ta suudab väidet põhjendada, viidates näiteks tõenditele, ja b) ta on EPSO-le eelnevalt asjakohaselt administratiivselt lähenenud.

1.4 Vaidlusaluse töölevõtmise konkursi korraldas komisjon. Seejärel võttis EPSO vastutuse üle ja andis kaebuse esitajale kõik asjakohased vastused. Seetõttu palus ombudsman EPSO-lt arvamust käesoleva kaebuse kohta. Komisjon ja EPSO saatsid siiski ühisarvamuse. Seejärel vastas üksnes EPSO ombudsmani täiendava arvamuse ja lisateabe taotlusele. Olukorra lihtsustamiseks viitab ombudsman EPSO-le kui asutusele, kelle vastu käesolev kaebus on suunatud.

2 Väidetavalt ekslik katsetulemuste hindamine

2.1 Ühes avaliku konkursi COM/A/1/02 kirjalikus katses d esitatud küsimuses nõuti, et kandidaadid esitaksid "kaks konkreetset näidet [ettevaatus]põhimõtte kohaldamise kohta". Saksakeelne tekst oli järgmine: "Nennen Sie zwei konkrete Beispiele für die Anwendung dieses Prinzips". Kaebuse esitaja leidis, et see tähendab, et ta peaks nimetama näited ja neid mitte selgitama. Ta väitis, et ta oli kaotanud punkte, sest ta ei selgitanud näiteid, kuigi ta oli rangelt järginud juhiseid.

2.2 EPSO oli seisukohal, et testi inglis- ja saksakeelses versioonis kasutatud terminid ei erine oluliselt, sest ükski neist terminitest ei võrdu sõnadega "põhjenda oma valikut" või "selgita". Kui valikukomisjon oleks soovinud, et kandidaadid esitaksid ainult lihtsa näidete loetelu, oleks kasutatud asjakohasemat terminit, näiteks „zitieren” saksa keeles või „quote” inglise keeles. EPSO leidis, et nõukogul oli täielik õigus nõuda kandidaatidelt selgitust tehtud valiku ja näidete asjakohasuse kohta.

2.3 Ombudsman kahtleb, kas tegusõna "zitieren" kasutamine, mida EPSO esitles teoreetilise alternatiivina, oleks õige hüpoteetilises saksakeelses fraasis "zitieren Sie Beispiele". "Zitieren" näib viitavat sellele, et kellegi teise sõnu tuleks tsiteerida sõna-sõnalt ja seega ei näi need moodustavat kehtivat kombinatsiooni "Beispielega". Kuna aga see fraas ei olnud osa vaidlusalusest kontrollküsimusest, ei tundu see olevat asjakohane ombudsmani hinnangu jaoks kaebuse selle aspekti kohta.

2.4 Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et saksakeelne väljend "nennen Sie zwei konkrete Beispiele" nõuab ainult kahe näite nimetamist, mitte selgitust, tuletab ombudsman meelde kõnealuse kontrollküsimuse struktuuri. Küsimus koosnes kolmest erinevast osast. Esimeses osas nõuti sõnaselgelt ettevaatuspõhimõtte („Erläutern Sie...”) abstraktset selgitamist. Teises osas paluti esitada kaks konkreetset näidet põhimõtte kohaldamise kohta ilma täiendavate täpsustusteta. Kolmandas osas nõuti kandidaatide isiklikku arvamust, jällegi abstraktselt. Arvestades küsimuse sellist ülesehitust ja asjaolu, et see ei nõudnud selgitust näidete põhjal või kasutades neid, ei tundu kaebuse esitaja tõlgendus küsimuse teisele osale, et ta peaks nimetama ainult kaks näidet, ebamõistlik. Siiski ei saa välistada, et pelk nimetamine ei pruugi olla piisav, et tõendada valitud näidete tegelikku kehtivust antud kontekstis. Seega ei tundu ka EPSO seisukoht, et tal oli õigus oodata selgitust näidete asjakohasuse kohta, esmapilgul põhjendamatu.

2.5 Igal juhul tuletab ombudsman meelde, et vastavalt ühenduse kohtupraktikale on valikukomisjonil katsete tulemuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Ühenduse kohus saab oma väärtushinnangute põhjendatust kontrollida ainult siis, kui on selgelt rikutud tema menetlusnorme (Euroopa Kohtu 15. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punktid 24 ja 25; Esimese Astme Kohtu 9. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas T-115/89: González Hoguera vs. parlament (EKL 1990, lk II-831) ja 12. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T-55/91: Fascilla vs. parlament (EKL 1992, lk II-1757), ilmne viga või võimu kuritarvitamine või kui komisjon on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (Euroopa Kohtu 14. juuli 1987. aasta otsus kohtuasjas 30/86: Kolivas vs. komisjon, EKL 1987, lk 2643, punkt 11).

2.6 Ombudsman leiab, et valikukomisjoni hinnang kaebuse esitaja vastusele ei kujuta endast sellist ilmset rikkumist. Seetõttu ei tuvasta ta kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

3 Väidetav diskrimineerimine

3.1 Kaebuse esitaja leidis, et kõnealuse küsimuse saksakeelne versioon ("nennen Sie zwei konkrete Beispiele") erines ingliskeelsest versioonist ("andke kaks konkreetset näidet"), nii et kandidaate, kes sooritasid testi saksakeelse versiooni, ja neid, kes sooritasid testi ingliskeelse versiooni, koheldi ebavõrdselt. Ta väitis, et ingliskeelset sõnastust "andke näiteid" oleks võinud mõista kui "viidake ja selgitage", mis tähendab, et küsimus ei olnud saksa keelde õigesti tõlgitud.

3.2 EPSO väitis, et vastupidiselt kaebuse esitaja arvamusele ei erine teksti saksa-, prantsus- ja ingliskeelses versioonis kasutatud terminid ("nennen Sie zwei konkrete Beispiele", "donnez deux exemples concrets" ja "andke kaks konkreetset näidet") põhimõtteliselt, kuna ükski neist terminitest ei ole samaväärne terminitega "teie valiku põhjendamine" või "selgitage". ei esinenud diskrimineerimist kasutatud keele alusel; kõik kandidaadid olid asetatud samasse olukorda ning neile esitati sama juhtumiuuring ja samad tingimused.

3.3 Olles uurinud statistilisi andmeid kandidaatide edu kohta kirjalikul katsel keelte kaupa, väitis kaebuse esitaja, et statistika toetab väga selgelt tema väidet, et tõlkeviga mõjutas oluliselt katse tulemust, kuna ainult väga väike osa sakslastest oli katse edukalt sooritanud.

3.4 Ombudsman tuletab meelde, et statistika edukate kandidaatide arvu kohta keele kohta ei saa iseenesest olla tõend väidetava diskrimineerimise kohta. Eelvalikutestide sooritamine ei tähenda, et kõik kirjalikul katsel osalenud kandidaadid oleksid võrdselt teadlikud või hästi ette valmistatud. Lisaks ei näita statistika, millises testi osas kaotasid edutud kandidaadid punkte. Tuleb meenutada, et väidetav tõlkeviga puudutas ainult ühte testiküsimuse aspekti.

3.5 Isegi kui eeldada, et statistika võib anda teatavat teavet väidetava diskrimineerimise kohta, ei näi kaebuse esitaja seisukoht, et statistika "toetab väga selgelt tema väidet", olevat veenev. Statistika kohaselt läbis kirjaliku katse 221 kandidaati 481st, mis tähendab, et 46% kandidaatidest läbis selle edukalt. Saksa keele kui põhikeelega kandidaatide edukuse määr oli 39% (51 osalejat 132st). Inglise keele testi edukalt läbinud kandidaatide osakaal oli 49% (17 osalejat 35st). Esmapilgul ei tundu erinevus nende määrade vahel erakordne. See mulje leiab kinnitust, kui võtta arvesse, et edukuse määr jäi vahemikku 14 % (kandidaadid, kes sooritasid testi portugali keeles) kuni 56 % (kandidaadid, kes sooritasid testi kreeka keeles).

3.6 Seetõttu leiab ombudsman, et kuivõrd kaebuse esitaja tugineb EPSO esitatud statistikale, et toetada oma väidet diskrimineerimise kohta, ei ole tema argument veenev.

3.7 Seoses kaebuse esitaja seisukohaga tõlkevea olemasolu kohta märgib ombudsman, et kaebuse esitaja ei viita ühelegi veenvale tõendile, mis toetaks tema seisukohta, et väljendid "nennen Sie zwei konkrete Beispiele" ja "andke kaks konkreetset näidet" on semantiliselt erinevad määral, mis võiks kujutada endast diskrimineerimist.

3.8 Mõlemat väljendit kasutatakse laialdaselt vastavates keeltes. Ombudsmani arvates ei tähenda ega välista kumbki neist ilmselgelt nõuet oma valikut põhjendada. Esmapilgul näib saksakeelne väljend olevat ingliskeelse väljendi kehtiv tõlge.

3.9 Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole põhjendanud oma väidet, et kandidaate, kes võtsid testi saksakeelse versiooni, diskrimineeriti, kuna saksakeelne versioon erines teistest keeleversioonidest. Seetõttu ei tuvasta ta kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

4 EPSO väidetav suutmatus anda asjakohaseid vastuseid ja sellega seotud väide

4.1 Kaebuse esitaja väitis, et EPSO ei olnud andnud asjakohaseid vastuseid tema teabenõuetele ja valikukomisjoni hinnangu läbivaatamise taotlustele. Eelkõige väitis ta, et EPSO 25. novembri 2003. aasta esialgne vastus ei olnud asjakohane, arvestades tema sõnaselget taotlust vaadata läbi tema testi hindamine ja tema konkreetseid teabenõudeid. Kiri oli standardkiri, mis tähendas, et tema taotlust ei võetud individuaalselt arvesse. Lisaks ei esitanud EPSO talle i) koopiat hindamiskriteeriumidest, mida kohaldati kirjaliku katse kõigi osade suhtes; ii) teave selle kohta, kuidas ametisse nimetav asutus või ametiisik püüdis tagada eri keeltes sooritatud testide ja katsete hinnete ühtlust; ning iii) statistiline teave kandidaatide edukuse kohta erinevatel testidel ja katsetel, jaotatuna vastavalt nende esimese keele valikule. Kaebuse esitaja leidis, et EPSO ei olnud esitanud õiguspäraseid põhjuseid, miks ta ei esitanud nõutud teavet. Ta väitis, et EPSO peaks talle andma nõutud teabe või esitama õiguspärased põhjused selle esitamata jätmiseks.

4.2 Kaebuse esitaja väite kohta, et EPSO esialgne vastus ei olnud tema läbivaatamistaotlusega kooskõlas, ei esitanud EPSO oma arvamuses ühtegi märkust. Siiski käsitles komisjon olulisi küsimusi, mis olid tõstatatud kaebuse esitaja esialgses läbivaatamistaotluses (vt punkt 4.5 allpool).

4.3 Kaebuse esitaja väljendas oma märkustes heameelt asjaolu üle, et EPSO on nüüd põhjalikult kaalunud läbivaatamis- ja kaebemenetluse eri etappides tõstatatud küsimusi. Kuid ta lisas, et ta ootas seda juba palju varem.

4.4 Ombudsman märgib, et oma 15. novembri 2003. aasta kirjas palus kaebuse esitaja komisjonil pöörata erilist tähelepanu tema testile d antud punktisumma võrreldavusele kandidaatidega, kes olid sooritanud kirjaliku testi teises keeles. Ta märkis, et tal oli põhjust arvata, et saksa keeles sooritatud testide puhul võidi nõuda kõrgemat standardit kui suhteliselt väheste osalejate valitud keeltes. EPSO märkis oma 25. novembri 2003. aasta vastuses, et valikukomisjon vaatas tema testi uuesti läbi ja kinnitas talle varem edastatud tulemused.

4.5 EPSO selgitas oma arvamuses, et katsetulemuste standardite võrdlemiseks oli valikukomisjon eelnevalt koostanud eeskirjad oma töömeetodi kohta. Need eeskirjad olid seotud kvalifitseerimiskriteeriumidega (4) ja punktide jaotamisega ning neid kohaldati iga katsepaberi märgistamise suhtes.

4.6 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei ole esitanud konkreetseid argumente ega tõendeid, mis õigustaksid tema esialgses läbivaatamistaotluses väljendatud seisukohta, et saksa keeles tehtud testide puhul võidi nõuda kõrgemat standardit kui teistes keeltes tehtud testide puhul. Seetõttu ja võttes arvesse asjaolu, et EPSO näib olevat tegelenud kaebuse esitaja esialgses taotluses tõstatatud muude sisuliste küsimustega, leiab ombudsman, et ei ole vaja edasi uurida küsimust, kas EPSO esialgne vastus oli kaebuse esitaja läbivaatamistaotluse suhtes sobimatu.

4.7 Seoses juurdepääsuga hindamiskriteeriumidele väitis EPSO, et need kriteeriumid on hõlmatud menetluse salajasusega samamoodi nagu valikukomisjoni hinnangud.

4.8 Ombudsman on seoses mitme kaebusega, mida ta on hiljuti käsitlenud, märkinud, et see küsimus näib olevat tõsine mure paljudele edututele kandidaatidele, kes on tema poole pöördunud. Ombudsmani arvates on selge, et see küsimus väärib erilist tähelepanu. Seetõttu algatas ta 10. oktoobril 2005 omaalgatusliku uurimise (OI/5/2005) valikukomisjonide kehtestatud hindamiskriteeriumidele juurdepääsu küsimuses. Arvestades, et küsimust käsitletakse uurimise käigus põhjalikult, leiab ombudsman, et oleks mõistlik oodata ära uurimise tulemus. Seetõttu leiab ta, et praegu ei ole põhjust seda küsimust käesoleva etteheite raames edasi käsitleda. Kaebuse esitajal on siiski õigus esitada oma kaebuse selle aspekti kohta uus kaebus, kui ombudsmani omaalgatusliku uurimise tulemused on teada.

4.9 Seoses teabega selle kohta, kuidas ametisse nimetav asutus püüdis tagada eri keeltes täidetud katsedokumentide hinnete ühtlust, juhtis EPSO tähelepanu sellele, et objektiivsete ja ühtsete kriteeriumide kehtestamine valikukomisjoni poolt tagab kõigi kandidaatide võrdse kohtlemise.

4.10 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei ole oma tähelepanekutes seda küsimust kommenteerinud. Arvestades, et EPSO on esitanud selle küsimuse kohta selgituse, nagu on märgitud eespool punktis 4.5, ja et ombudsman ei ole saanud mingit teavet, mis viitaks sellele, et see selgitus võib olla ebapiisav, leiab ombudsman, et selle küsimusega ei ole vaja edasi tegeleda.

4.11 Seoses juurdepääsuga statistilisele teabele selgitas EPSO, et ta ei võrrelnud kandidaatide tulemusi konkursi igas etapis keelte kaupa, et see teave läks kaugemale avalikes huvides koostatud statistika eesmärgist ega olnud seotud kandidaadi õigusega teada selle konkursi tulemusi, millel ta osales, mistõttu kaebuse esitaja taotlust ei olnud võimalik rahuldada.

4.12 Vastuses ombudsmani palvele saada täiendavat teavet selle kohta, miks statistilisi andmeid ei ole võimalik esitada, märkis EPSO, et ei ole ühtegi argumenti, mis õigustaks diskrimineerimise eeldust, ning et lisaks ei saa sellist eeldust tuletada üksnes nende edukate kandidaatide arvust, kes on sooritanud testid ühes keeles, võrreldes teiste keeltega. Seetõttu pidas ta statistika kaebuse esitajale kättesaadavaks tegemist ebasobivaks. Ta lisas siiski kõnealuse statistika, et ombudsman saaks kaebuse eri aspekte põhjalikult kaaluda. Otsus selle kohta, kas kaebuse esitajale edastamine on soovitatav, jäeti ombudsmani otsustada.

4.13 Kuna andmed näisid olevat kaebuse esitaja jaoks väga olulised ja EPSO ei olnud esitanud andmete edastamisele vastuväiteid, näiteks konfidentsiaalsus, otsustas ombudsman edastada need kaebuse esitajale.

4.14 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et kõnealune statistika kujutab endast "märkimisväärset uut teavet". Ta ei esitanud siiski ühtegi märkust, mis võiks viidata sellele, et ta ei pruugi olla EPSO esitatud andmetega rahul.

4.15 Seetõttu järeldab ombudsman, et kaebuse selle aspekti edasiseks uurimiseks puudub alus.

5 EPSO väidetav valeandmete esitamine ombudsmani 18. oktoobri 1999. aasta eriaruande kohta

5.1 Kaebuse esitaja väitis, et EPSO 23. detsembri 2003. aasta kirjas esitatud viide ombudsmani eriaruandele ei ole asjakohane. Ta leidis, et selle eesmärk oli takistada kandidaate esitamast kaebusi või nõudmast teavet, mida EPSO-l oleks ebamugav esitada, ning et see oli seega eksitav.

5.2 EPSO teatas 23. detsembri 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et valikukomisjon uuris tema 11. detsembri 2003. aasta kirjas tõstatatud küsimusi, vaatas tema testi uuesti läbi ja kinnitas oma otsust. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et „meie eelmises kirjas sisalduv teave järgib soovitusi, mille Euroopa Ombudsman esitas oma 18. oktoobri 1999. aasta eriaruandes Euroopa Parlamendile, eelkõige seoses valikukomisjoni menetluste konfidentsiaalsuse säilitamise kohustusega, eelkõige kandidaatide teenete võrdleva hindamise puhul”. Teave, millele EPSO käesolevas lauses viitas, näib olevat see, mille ta edastas kaebuse esitajale oma 25. novembri 2003. aasta kirjas EPSO kehtestatud hindamis- ja läbivaatamismenetluse kohta.

5.3 EPSO väitis oma arvamuses, et viide ombudsmani eriaruandele oli õige, kuna ombudsman tunnistas, et valikukomisjoni arutelud kandidaatide teenete võrdleva hindamise kohta peaksid jääma salajaseks. Samuti märkis ta, et pärast komisjoni poolt selle eriaruande alusel võetud meetmeid võivad kandidaadid nüüd saada koopia oma katsedokumendist ja hindamisnõukogu koostatud hindamislehest, milles neid katseid hinnatakse.

5.4 Ombudsman tuletab meelde, et hea halduse põhimõtete kohaselt peavad ühenduse institutsioonid ja asutused andma kodanikele täpset teavet. Institutsioonid ja asutused peaksid vältima teabe esitamist eksitaval viisil.

5.5 Ombudsman tuletab samuti meelde, et tema 18. oktoobri 1999. aasta eriaruanne Euroopa Parlamendile järgnes omaalgatuslikule uurimisele salastatuse kohta, mis oli osa komisjoni töölevõtmismenetlustest. Nagu kaebuse esitaja märkis, ei olnud käesoleva eriaruande üldine eesmärk kaitsta komisjoni vastu võetud salastatuse taset, vaid anda soovitusi selle kohta, kuidas komisjon saaks suurendada konkursside läbipaistvust. Nõustudes, et valikukomisjonide menetlused, eelkõige nende arutelud, peavad jääma salajaseks, leidis ombudsman, et see ei tohiks takistada komisjoni järgimast hea halduse põhimõtteid. Seetõttu soovitas ta komisjonil anda kandidaatidele taotluse korral juurdepääs nende enda märgistatud katsedokumendile.

5.6 Ombudsman märgib, et 23. detsembri 2003. aasta kirjas tunnistas EPSO oma viite ombudsmani eriaruandele kehtivaks "eelkõige seoses kohustusega säilitada valikukomisjoni töö konfidentsiaalsus, eelkõige kandidaatide teenete võrdleva hindamise osas". Viimane aspekt ilmnes sõnaselgelt EPSO 25. novembri 2003. aasta kirjas, milles EPSO teatas kaebuse esitajale, et „[k]andidaatide teeneid hinnatakse tegelikult võrdlevalt”. Lisaks andis EPSO 25. novembri 2003. aasta kirjaga kaebuse esitajale juurdepääsu tema katsedokumendile ja hindamiskomisjoni täidetud hindamislehele. Seetõttu näib, et ombudsmani eriaruanne oli selles kontekstis asjakohane.

5.7 On tõsi, et EPSO oleks võinud selgemalt väljendada, miks ta leidis, et ombudsmani eriaruanne oli kaebuse esitajale 25. novembril 2003 saadetud kirja kontekstis asjakohane. Ombudsman ei pea seda viidet siiski eksitavaks. Seetõttu ei tuvasta ta kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

6 Väidetavad viivitused kaebuse menetlemisel personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel

6.1 Kaebuse esitaja väitis, et tema kaebuse käsitlemisel personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esines haldusomavoli. Ta väitis, et ta sai otsuse liiga hilja ja et ta pidi esitama tõlketaotluse rohkem kui neli nädalat pärast originaali kättesaamist.

6.2 EPSO väitis, et tähtaegadest peeti täielikult kinni.

6.3 Kaebuse esitaja leidis, et talle oleks tulnud saata otsuse tõlge ettenähtud tähtaja jooksul, mitte ainult otsuse originaal. Vastasel juhul ei olnud siduv tähtaeg tegelikult kehtiv nende kaebuse esitajate puhul, kelle keel ei olnud juhtumisi see, mida EPSO kasutas. Ombudsman lisas selle aspekti oma täiendava arvamuse taotlusesse.

6.4 EPSO ei kommenteerinud seda küsimust oma vastuses sellele taotlusele.

6.5 Näib, et kaebuse esitaja ei vaidlusta EPSO sündmuste kronoloogiat. Komisjoni pädev talitus registreeris tema kaebuse 13. veebruaril 2004. Otsus võeti vastu 11. juunil 2004 ehk nelja kuu jooksul pärast kaebuse registreerimist ja edastati kaebuse esitajale samal päeval. Tõlge saadeti kaebuse esitajale 13. juulil 2004. Seda tehti enne, kui kaebuse esitaja saatis oma taotluse pädevale teenistusele (15. juulil 2004).

6.6 Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt "teatab asutus või ametiisik asjaomasele isikule oma põhjendatud otsusest nelja kuu jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast".

6.7 Ombudsman märgib, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohane kaebuste esitamise menetlus on kohustuslik kõigile isikutele, kelle suhtes personalieeskirju kohaldatakse, st eelkõige Euroopa ühenduste ametnikele, enne kui nad saavad pöörduda ühenduse kohtusse või ombudsmani poole. Personalieeskirjade artikli 28 punktis f on sätestatud, et ametniku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et „ta esitab tõendi ühe ühenduste keele põhjaliku tundmise ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel”. Seetõttu ei ole välistatud, et ühenduse institutsioonidel ja organitel võib olla õigus vastata ametnike poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustele muus keeles kui nende oma keel ja esitada tõlge nende ametnike keelde alles pärast kõnealuses sättes ette nähtud neljakuulise tähtaja möödumist. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et käesoleval juhul ei kasutanud menetlust mitte ametnik, vaid ametikohale kandideerinud kodanik. Valikumenetluses osalevate kandidaatide puhul on artikli 90 lõike 2 kohase menetluse kasutamine vabatahtlik (5).

6.8 Ombudsman tuletab meelde, et hea haldustava on teavitada kodanikke otsustest aegsasti ja keeles, milles nad institutsiooni poole pöördusid. Ta märgib, et EPSO ei ole viidanud ühelegi põhjusele, miks võiks olla põhjendatud kohelda valikumenetluses osalevaid kandidaate selles osas teistest kodanikest erinevalt. Ombudsmani arvates ei õigusta sellist kõrvalekaldumist hea halduse põhimõtetest ainuüksi asjaolu, et kandidaatidele on antud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel võimalus esitada kaebusi töölevõtmise menetluses tehtud otsuste kohta. On kasulik märkida, et personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 tuginemine tähendab, et asjaomasel institutsioonil või asutusel on kaebuse . kohta otsuse tegemiseks aega neli kuud. Seega näib, et ühenduse institutsioonidel ja organitel on igal juhul piisavalt aega, et võimaldada kandidaatidel tõlkida artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusi käsitlevad otsused oma keelde.

6.9 Sellisel juhul saadeti otsuse originaaltekst (prantsuse keeles) õigeaegselt. Ombudsman märgib, et kaebuse esitajat teavitati käesolevale otsusele lisatud kirjas, et otsuse ingliskeelne tõlge saadetakse talle niipea, kui see on kättesaadav.

6.10 Ombudsman märgib siiski ka seda, et EPSO ei ole esitanud selgitusi ega vabandusi selle kohta, miks otsuse tõlkimine inglise keelde võttis rohkem kui kuu aega. Ta leiab, et EPSO suutmatus teavitada kaebuse esitajat oma otsusest keeles, milles ta oma kaebuse ettenähtud tähtaja jooksul esitas, kujutab endast haldusomavoli. Seetõttu tehakse kriitiline märkus kaebuse selle aspekti kohta.

7 Väidetavalt liiga piiratud kontrolli ulatus kaebuse läbivaatamisel personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel

7.1 Kaebuse esitaja väitis, et tema kaebuse hindamine personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel oli vääralt piiratud ühenduse kohtute poolt kohaldatava kontrolli tasemega.

7.2 Läbivaatamise taseme kohta väitis EPSO, et ta võttis arvesse kogu teavet, mida ta pidas kasulikuks, sealhulgas väljakujunenud kohtupraktikat, eelkõige konkursside kohta. Ta lisas, et menetlus oli identne sellega, mida kohaldati kõigi teiste etteheidete puhul.

7.3 Ombudsman tuletab meelde haldusomavoli määratlust, mille ta esitas oma 1997. aasta aruandes: „Haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele”.

7.4 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei ole selgitanud, millise eeskirja või põhimõtte kohaselt oleks EPSO tema arvates kohustatud järgima kaebuste läbivaatamisel kõrgemaid standardeid kui ühenduse kohtud. Seetõttu leiab ta, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma väidet, et tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse läbivaatamise ulatus oli liiga piiratud.

7.5 Võimalike arusaamatuste vältimiseks soovib ombudsman sellega seoses lisada, et haldusotsuste läbivaatamisel tugineb ta ka ühenduse kohtute praktikale. Seega ei ületa tema kontrolli ulatus tingimata ka kohtu kontrolli ulatust (vt nt eespool punkt 2.5).

8 EPSO väidetav ekslik tsitaat Esimese Astme Kohtu otsusest

8.1 Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohases otsuses kaebuse esitaja kaebuse kohta tegi EPSO pealkirja "Seadus" all järgmise avalduse, millele oli lisatud märge "Sissejuhatusena":

"[...] Konkursikomisjoni poolt kandidaatide võimete hindamisel antud hinnanguid võib kontrollida üksnes konkursikomisjoni tööd reguleerivate eeskirjade jämeda rikkumise korral (Esimese Astme Kohtu 15. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-17/90, T-28/91 ja T-17/92: Camara Alloisio jt v. komisjon, EKL 1993, lk II-841, punkt 90)."

8.2 Euroopa Kohtu otsuse asjakohase lõigu originaal on järgmine: „Sellised [valikukomisjoni] hinnangud võib kontrollikoda siiski läbi vaadata üksnes juhul, kui valikukomisjoni tööd reguleerivaid eeskirju on jämedalt rikutud” (rõhuasetus lisatud).

8.3 Kaebuse esitaja leidis, et EPSO oli seda lõiku "tahtlikult valesti tsiteerinud", et jätta talle mulje, et valikukomisjoni üle ei saa teostada kontrolli, kui "ei ole jämedalt rikutud selle tööd reguleerivaid eeskirju".

8.4 Kuna see küsimus näis kuuluvat kaebuse esitaja väitesse selle kohta, kuidas EPSO tema kaebust käsitles, ega kujutanud endast eraldi väidet, ei kuulunud see nende väidete hulka, mille kohta ombudsman palus EPSO-l arvamust esitada.

8.5 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et EPSO ei olnud sellele küsimusele vastanud. Seetõttu lisas ombudsman selle küsimuse oma täiendava arvamuse taotlusesse.

8.6 Vastuses sellele palvele ei käsitlenud EPSO seda küsimust sõnaselgelt. Ta märkis, et kõik argumendid, mis võivad näidata, et kaebuse esitaja õigusi on täielikult austatud, on lisatud tema arvamusele käesoleva kaebuse kohta. Seetõttu ei peetud vajalikuks lisada ombudsmani soovitatud täiendavaid märkusi.

8.7 Kaebuse esitaja kritiseeris, et EPSO ei olnud vastanud kõigile küsimustele, mille ombudsman oli esitanud täiendava arvamuse taotluses, ja palus ombudsmanil teha oma järeldused vastamata jätmise kohta.

8.8 Ombudsman leiab, et ombudsmanile esitatud kaebusega seotud institutsioonil või asutusel on hea haldustava kommenteerida kõiki kaebuse esitaja kaebuses esitatud väiteid, eriti kui ombudsman esitab need eraldi.

8.9 Kõnealusel juhul ei pidanud EPSO vajalikuks vastata kaebuse esitaja väitele, mis puudutas väidetavat valesti tsiteerimist. Ombudsman peab seda kahetsusväärseks. Kuna tal on siiski võimalik tema käsutuses oleva teabe põhjal kujundada seisukoht kaebuse selle aspekti sisu kohta, leiab ta, et ei ole põhjust seda küsimust edasi käsitleda.

8.10 Kõigepealt tuleb märkida, et kõnealune lõik ei ole otsene tsitaat, vaid üksnes viide Euroopa Kohtu otsusele.

8.11 Lisaks seisneb väidetav väärtsitaat selles, et jäetakse välja fraas "kohtu poolt". Kaebuse esitaja väitis, et see tegematajätmine jättis vale mulje, et „ilmselge rikkumise” puudumisel ei saa valikukomisjoni üle halduskontrolli teostada, samas kui tema sõnul peaks halduskontrolli tase olema kõrgem kui kontrollikoja kontrolli tase (punkt 7.1). Kuid nagu on märgitud eespool punktis 7.4, ei selgitanud kaebuse esitaja, millise põhimõtte kohaselt peaks see nii olema.

8.12 Seetõttu leiab ombudsman, et väljendi "kohus" väljajätmine ei jäta tema arvates vale muljet. Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma seisukohta, et EPSO on kohtuotsusest tahtlikult valesti tsiteerinud. Ta ei tuvasta sellega seoses haldusomavoli.

9 EPSO tegeleb kaebuse esitaja juhtumiga tervikuna

9.1 Kaebuse esitaja leidis, et EPSO-l oli tema taotluste ja kaebuste käsitlemisel mitmeid probleeme, millest igaüks kujutas endast haldusomavoli või ei kujutanud endast haldusomavoli. Seega kujutas viis, kuidas EPSO tema juhtumit tervikuna käsitles, endast haldusomavoli.

9.2 EPSO ei kommenteerinud seda küsimust oma vastuses ombudsmani täiendava arvamuse taotlusele.

9.3 Ombudsman on kõiki kaebuse esitaja väiteid ja tema nõuet üksikasjalikult uurinud. Läbivaatamise tulemused on esitatud eespool. Ombudsman ei näe siiski, kuidas võiksid mitmed aspektid, mille puhul haldusomavoli ei tuvastatud, moodustada summa, mis kujutab endast haldusomavoli.

9.4 Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole esitanud oma seisukohta, et EPSO tegeles tema juhtumiga tervikuna haldusomavolina.

10 Järeldused

10.1 Ombudsmani käesoleva kaebuse uurimise põhjal tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

EPSO suutmatus teavitada kaebuse esitajat oma otsusest tema kaebuse kohta vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 keeles, milles ta oma kaebuse ettenähtud tähtaja jooksul esitas, kujutab endast haldusomavoli.

Arvestades, et see juhtumi aspekt puudutab menetlusi, mis on seotud konkreetsete minevikusündmustega, ja arvestades, et kaebuse esitaja sai hiljem asjaomase otsuse tõlke, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

10.2 Otsusest teavitatakse ka EPSO direktorit.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Värbamiskonkursi korraldas algselt komisjon. Seejärel võttis Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) üle vastutuse konkursi eest ning EPSO andis kaebuse esitajale asjakohased vastused. Kaebus saadeti arvamuse saamiseks EPSO-le. Komisjon ja EPSO saatsid siiski selle juhtumi kohta ühisarvamuse.

(2) Euroopa Kohtu otsuse algne lõik on sõnastatud järgmiselt: „Kohus võib selliseid hinnanguid siiski kontrollida üksnes juhul, kui konkursikomisjoni tööd reguleerivaid eeskirju on jämedalt rikutud (...).” (Esimese Astme Kohtu 28. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-17/90, T-28/91 ja T-17/92: Camara Alloisio jt vs. komisjon, EKL 1993, lk II-841, punkt 90) (kohtujuristi kursiiv).

(3) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(4) Täiendavate selgituste puudumisel eeldab ombudsman, et EPSO viitab tegelikult valikukomisjoni kehtestatud hindamiskriteeriumidele.

(5) Käesoleva juhtumiga seotud avalike konkursside teate COM/A/1/02 ja COM/A/2/02 (avaldatud 25. juulil 2002 Euroopa Ühenduste Teatajas C177A) lisas pealkirja "Apellatsioonkaebus" all on sätestatud: „Te võite esitada kaebuse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (...) artikli 90 lõike 2 alusel või esitada hagi esimese astme kohtule (...).” Pealkirja „Kaebus Euroopa Ombudsmanile” all on lisas sätestatud: „Nagu kõik liidu kodanikud, võite esitada kaebuse Euroopa Ombudsmanile (...).”