Strasbourg, 21. aprill 2008

Lugupeetud pr G.

novembril 2004 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Parlamendi otsuse kohta nõuda tagasi teatav summa hüvitisest, mida saite reservi arvatud ametnikuna.

20. detsembril 2004 edastasin kaebuse parlamendi presidendile. Parlament saatis oma arvamuse 19. aprillil 2005. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 14. juunil 2005.

oktoobril 2005. aastal saatsin parlamendile kirja, milles palusin lisateavet ja täiendavat arvamust Teie tähelepanekutes esitatud uute väidete kohta. Parlament saatis teabe ja arvamuse 9. detsembril 2005. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 11. veebruaril 2006.

30. oktoobril 2006 tegin parlamendile ettepaneku leida kaebusele sõbralik lahendus. Parlament saatis oma vastuse 15. detsembril 2006. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 29. jaanuaril 2007.

aprillil 2007 palusin parlamendil esitada mulle täiendavat teavet oma vastuse kohta minu sõbraliku lahenduse ettepanekule, mille parlament saatis 29. mail 2007. 7. juunil 2007 edastasin Teile parlamendi vastuse oma edasistele päringutele koos kutsega esitada täiendavaid tähelepanekuid, mille Te saatsite 11. juunil 2007.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Vabandan, kui palju aega on kulunud teie kaebuse menetlemiseks.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul olid asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised.

Kaebuse esitaja oli töötanud ühenduse institutsioonides ametnikuna peaaegu 30 aastat, kui 1996. aastal määrati ta personalieeskirjade artikli 41 alusel reservi (1). Euroopa Parlament teavitas teda oma otsusest tema õiguste kehtestamise kohta (fixation des droits), enne kui ta 1996. aastal reservi arvati.

aasta novembris märkas kaebuse esitaja, et tema igakuist toetust vähendati 2685,55 naelsterlingilt 2318,32 naelsterlingile. aasta detsembris vähendati seda veel 1 949,32 naelsterlingini. Kuna hüvitisi käsitlevates avaldustes neid vähendamisi ei põhjendatud, saatis ta 15. novembril 2003 parlamendile vastavasisulise kirja. Kuna ta vastust ei saanud, kirjutas ta 2. jaanuaril 2004 uuesti. Parlament vastas 15. jaanuaril 2004, et „puuduliku andmesisestuse tõttu” ei ole tehtud kohandust, mida oleks tulnud tema hüvitises 2001. aasta augustis teha, ning et selle tulemusena sai ta 9 936,88 naelsterlingi suuruse enammakse. Lisaks selgitas parlament, et alates 2003. aasta novembrist kohaldati õiget hüvitise määra ja et kuni enammakstud summa täieliku tagasisaamiseni tehakse igakuine mahaarvamine summas 369,00 naelsterlingit.

jaanuaril 2004 saatis kaebuse esitaja parlamendile kirja ja palus, et enammakstud summasid personalieeskirjade artikli 85 lõike 2 alusel tagasi ei nõutaks. Parlament teatas talle 12. veebruari 2004. aasta kirjas, et tema juhtum on edastatud ametisse nimetavale asutusele, kes teeb asjas otsuse, ning et vahepeal tagastatakse 2003. aasta detsembris, 2004. aasta jaanuaris ja 2004. aasta veebruaris tema töötasult sissenõutud summad.

aprillil 2004 võttis parlament vastu otsuse tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotluse kohta. Selles otsuses leidis parlament, et artikkel 85 on kohaldatav ja 9 936,88 naelsterlingi suurune summa tuleb tagasi nõuda. Kaebuse esitaja esitas selle otsuse peale kaebuse vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 ja vaidlustas personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise. juulil 2004 teatas parlament talle, et tema kaebust ei saa rahuldada.

Ombudsmanile esitatud kaebuses vaidlustas kaebuse esitaja parlamendi otsuse tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta. Ta esitas mitu argumenti selle kohta, et personalieeskirjade artikkel 85 ei ole tema suhtes kohaldatav. Ta väitis sisuliselt, et parlamendi otsus nõuda tagasi talle haldusvea tõttu makstud 9 936,88 naelsterlingi suurune summa on ebaõiglane. Ta väitis, et parlament peaks oma tagasinõudmisotsuse tühistama. Ombudsman algatas uurimise kaebuse esitaja eespool esitatud väite ja väite kohta.

Nõue

Parlamendi arvamus

Parlamendi arvamuse võib kokku võtta järgmiselt.

Taustteave

Kaebuse esitaja, kes oli alates 1976. aastast C-kategooria ametnik, taotles 1994. aastal personalieeskirjade artikli 41 alusel reservi arvamist. Alates 1. veebruarist 1996 määrati ta reservi. Ametisse nimetav asutus oli algselt kavandanud, et tema mitteaktiivne staatus jõustub 15. detsembril 1995, kuid kaebuse esitaja oli selle vastu, kuna tal oli vaja rohkem aega, et valmistuda käesoleva otsusega kaasnevateks muudatusteks. Sellega seoses esitas kaebuse esitaja ombudsmanile (3) kaebuse tema reservi arvamise otsuse varasemaks muutmise kohta. Ta tõstatas ka küsimuse, kas enammakstud summade tagasinõudmine pärast tema uue staatuse jõustumise kuupäeva muutmist on õiguspärane. 24. juulil 1997 jõudis ombudsman järeldusele, et parlamenti ei saa pidada vastutavaks haldusomavoli eest, arvestades eelkõige, et vastavalt kaebuse esitaja soovile muutis institutsioon kuupäeva, millest alates tema mitteaktiivne staatus kehtima hakkab.

Kaebuse esitaja rahalised õigused määrati lõplikult kindlaks 6. septembri 1996. aasta otsusega. Kaebuse esitajale makstakse personalieeskirjade IV lisas sätestatud toetust. Selle lisa ainsas artiklis on sätestatud reservi arvatud ametnikele makstava toetuse maksmise kord. Hüvitise aluseks oli põhipalkade suhtes kohaldatav kahanev määr. septembri 1996. aasta otsuses oli muu hulgas märgitud, et kaebuse esitaja saab 1. augustist 1996 kuni 31. juulini 2001 70% oma põhipalgast ja 1. augustist 2001 kuni 28. veebruarini 2009 60% oma põhipalgast, mille järel talle määratakse vanaduspension. Põhipalgale kohaldatav määr oli märgitud igakuistel palgatõenditel.

Töötasude ja toetuste osakonna juhataja teatas 15. jaanuari 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et kuna kõiki tema toetusega seotud andmeid ei olnud arvutisüsteemi sisestatud, ei vähendatud 2001. aasta augustis seda määra 70%-lt 60%-le, nagu see oleks pidanud olema. Arvestades, et seda viga ei parandatud enne 2003. aasta novembrit, sai kaebuse esitaja 9 936,88 naelsterlingi suuruse enammakse, mis nõuti tagasi igakuiste 369 naelsterlingi suuruste mahaarvamiste teel tema hüvitistest.

Kaebuse esitaja oli alusetult makstud summade tagasinõudmise vastu. Ta väitis, et parlamendi ülesanne on kontrollida, kas tehtud maksed on õiged. Samuti väitis ta, et palgatõendid ei olnud piisavalt selged, et võimaldada nõuetekohast kontrolli, ning et seetõttu ei olnud personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise tingimused täidetud, kuna tal ei olnud võimalik olla teadlik asjaolust, et talle maksti ülemäärast töötasu.

Kaebuse esitaja taotles tagasinõudeotsuse tühistamist vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõigetele 1 ja 2 . Tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlus , ja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus jäeti rahuldamata.

Ombudsmanile esitatud kaebuse kohta

Parlament märkis, et ta tegi andmesisestusvea tõttu tõepoolest vea. Maksete ja toetuste osakond avastas vea 2003. aasta lõpus tehtud kontrollide käigus, kui muudeti töötajate palgaks kasutatavat IT-rakendust.

Personalieeskirjade artikkel 85 võimaldas ametisse nimetaval institutsioonil siiski tagasi nõuda raha, mille ta oli maksnud ekslikult. Kohus otsustas kohtuasjas T-122/95: Chabert vs. komisjon, et „administratsiooni hooletus või viga ametniku rahaliste õiguste kindlaksmääramisel ei ole oluline seoses personalieeskirjade artikli 85 kohaldamisega, mis eeldab just seda, et administratsioon on teinud vea alusetu makse tegemisel”(4).

Personalieeskirjade selle sätte kohaldamiseks peab administratsioon tõendama kas seda, et alusetult makstud summa saaja oli teadlik, et maksmisel puudus nõuetekohane alus, või seda, et alusetult makstud summa oli ilmselgelt selline, et ta ei saanud sellest mitte teadlik olla. Selleks et teha kindlaks, kas personalieeskirjade artiklis 85 sätestatud teine tingimus on täidetud, on viidatud väljakujunenud kohtupraktikas täpsustatud, et kindlaks tuleb teha mitte see, kas viga oli administratsioonile selge, vaid see, kas see oli asjaomasele ametnikule selge.

Käesoleval juhul kinnitas kaebuse esitaja teadlikkust personalieeskirjade artiklis 41 ette nähtud reservi arvamise eeskirjadest mitu toimikusse lisatud otsust. Parlament märkis, et kaebuse esitaja ise taotles reservi arvamist ja määras kindlaks selle jõustumise kuupäeva, et ta saaks valmistuda muudatuseks, mille tema uus halduslik staatus kaasa toob. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja väita, et ta ei olnud teadlik tema mitteaktiivse staatusega seotud finantskokkulepetest. Sellega seoses tuleb märkida, et pärast seda, kui kaebuse esitaja esitas oma taotluse, ei ole reservi arvamise korda muudetud. Parlament ei saatnud kaebuse esitajale täiendavat teavet, kuna tema isiklik olukord määrati lõplikult kindlaks 1996. aastal.

Lisaks on kohtupraktikas sedastatud, et eeskirjade eiramine on ilmne, kui administratsioon suudab tõendada, et eeskirjade eiramine oli selline, et see ei jäänud tavapäraselt ettevaatliku ametniku tähelepanuta. Sellega seoses leidis kaebuse esitaja, et teda ei saa pidada tavapärase hoolikuse puudumiseks, kuna administratsioon avastas vea alles 2003. aasta novembris.

Samuti tegi ta ettepaneku eeldada, et institutsioon tegi oma ametnikele ja endistele ametnikele täpseid makseid. Lisaks väitis ta, et kuna tema karjääri jooksul ei ole kunagi vigu tehtud, ei ole tal seega põhjust kahtlustada, et selline viga võib tekkida siis, kui ta määratakse reservi. Parlamendi arvates ei vabastanud see aga kaebuse esitajat kohustusest teha vajalikke kontrolle. Euroopa Kohus oli selgelt märkinud, et ametnikul on isiklik huvi kontrollida talle igakuiselt makstud summasid (5).

Kuigi võib möönda, et tavapärase hoolsuse teostamisel ei märganud kaebuse esitaja viga, mis tehti esimest korda 2001. aasta augustis ,, oli raskem nõustuda, et ta ei reageerinud kunagi, hoolimata asjaolust, et talle maksti aasta-aastalt jätkuvalt sama summat. Kaebuse esitaja väidet, et tal ei olnud võimalik tutvuda oma haldusdokumentidega, mis paigutati lattu pärast seda, kui ta oli mitu korda oma elukohta kolinud, ei saa pidada piisavaks, et vabastada ta hoolsuskohustusest, kuna huvitatud isikud olid kohustatud hoidma peamised otsused oma õiguste kohta hõlpsasti kättesaadavana, välja arvatud vääramatu jõu korral.

Samamoodi, kuigi kaebuse esitaja isiklikke raskusi - millele ta viitas esimest korda oma kaebuses ombudsmanile - võib pidada õiguspäraseks põhjenduseks , tehtud vea avastamisega viivitamisele, ei esitanud nad piisavat põhjendust selle kohta, et ta ei viinud kogu perioodi jooksul läbi kontrolle ega teinud päringuid.

Lisaks ei anna palgatõendite ebaselgus alust väita, et vajalikke kontrolle on võimatu läbi viia, kuna põhipalgale kohaldatav määr oli märgitud palgatõendite ülaosas, mis kaebuse esitaja puhul olid kergesti loetavad ja kuude lõikes identsed.

Kohtuasjas T-122/95 Chabert vs. komisjon leidis kohus, et hoolsuskohustuse täitmisel ei olnud vaja, et ametnik oleks võimeline „määrama kindlaks administratsiooni tehtud vea täpse ulatuse”, vaid üksnes kahtlema maksete korrektsuses ja teavitama pädevaid töötajaid. Kaebuse esitaja kontaktid pensioniteenistusega, mitte palga- ja hüvitiste teenistusega, ei olnud piisavad, et tõendada tema hoolsust, kuna sellised kontaktid ei puudutanud summat, millele tal oli õigus, vaid nende eesmärk oli teavitada administratsiooni oma aadressi muutumisest.

Lisaks märkis parlament, et ühenduse kohtute praktika kohaselt tuleb iga juhtumi puhul nõuetekohaselt arvesse võtta ametniku suutlikkust vajalikku kontrolli läbi viia. Sellega seoses püüdis kaebuse esitaja tõendada, et parlamendil ei olnud mõjuvat põhjust tugineda kohtuasjale T-122/95: Chabert vs. komisjon, kuna ta ise ei olnud B-kategooria ametnik ja tema karjäär oli lühem kui asjasse puutuval ametnikul kohtuasjas T-122/95: Chabert vs. komisjon. Kohtuasjas T-122/95: Chabert v. komisjon ja teistes ühenduse kohtute kohtuasjades ei seatud institutsiooni õigust nõuda tagasi ühele oma ametnikule alusetult makstud summad mingil viisil sõltuvusse ametniku palgaastmest. Selle asemel on kohtupraktikas ette nähtud, et ametniku võimeid tuleb hinnata juhtumipõhiselt, võttes nõuetekohaselt arvesse iga juhtumi konkreetseid tingimusi ja tehtud vea laadi. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja töötanud parlamendi teenistuses ligikaudu 20 aastat. Ta oli jõudnud palgaastme C 1 järku 8, kui ta määrati mitteaktiivseks. Kaebuse esitaja ise taotles mitteaktiivset staatust. Seega ei saanud ta eitada, et ta oli teadlik oma reservi arvamise taotluse tagajärgedest. Lisaks väljendas kaebuse esitaja oma varasemas kaebuses ombudsmanile soovi tagada personalieeskirjade sätete range kohaldamine. Seega peab olema selge, et kaebuse esitaja oli võimeline talle tehtud makseid nõuetekohaselt kontrollima.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitajal ei olnud seadusest tulenevat õigust enammaksele. Seega oleks see, kui kaebuse esitajal lubataks enammakstud summa endale jätta, vastuolus nii võrdse kohtlemise kui ka usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega. Enammakstud summade osamaksetena tagasinõudmise otsus oli kooskõlas institutsiooni kohustusega näidata üles nõuetekohast muret oma töötajate heaolu pärast. Oli selge, et viga põhjustas ebamugavusi ja parlament püüdis seda kompenseerida mahaarvamiste vahedega umbes kahe aasta jooksul.

Eespool toodut arvesse võttes leidis parlament, et ta oli kohaldanud artiklit 85 täiesti nõuetekohaselt ning et ta ei olnud süüdi hooletuses ega haldusomavolis.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkused võib kokku võtta järgmiselt.

Parlament kordas oma arvamuses oma varasemaid vastuseid tema kirjadele ja seetõttu ei olnud tal palju lisada. Ta väitis siiski, et ta ei tea, millal tuleb toetust vähendada, kuna dokument, mis oleks teda sellest asjaolust teavitanud, on pikaajaliselt ladustatud. Administratsioon, kellel olid kõik elektroonilised dokumendid, kogenud töötajad ja käsuliin, ei märganud viga. Lisaks, mis puudutab enammakstud summade tagasinõudmist, siis olid palgatõendid segadust tekitavad, kuna neis oli märgitud, et summad arvati maha, ilma et oleks selgitatud mahaarvamise põhjuseid. Palgatõenditel ei olnud midagi, mis oleks teda hoiatanud, et tema toetust tuleb muuta.

Täiendavad uurimised

Pärast parlamendi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Ombudsmani kiri parlamendile

oktoobril 2005 palus ombudsman parlamendil esitada täiendavat teavet ja täiendavat arvamust.

(1) Täiendava teabe nõudmine

Parlament märkis oma arvamuses, et „kuigi võib nõustuda, et [kaebuse esitaja] ei märganud hoolsuskohustuse täitmisel viga, mis tehti esimest korda 2001. aasta augustis, on raskem nõustuda sellega, et ta ei reageerinud kunagi, hoolimata asjaolust, et talle maksti aastast aastasse jätkuvalt sama summa”.

Seda parlamendi avaldust arvesse võttes oli ombudsmanil põhjust küsida, kas parlament tunnistas tegelikult, et kuigi kaebuse esitaja täitis hoolsuskohustust, ei olnud tal vähemalt esialgu põhjust kahtlustada, et tema toetuse puhul on tehtud viga. Neid asjaolusid arvesse võttes paluti parlamendil selgitada, miks ta leiab, et enammakstud summa tuleks täies ulatuses tagasi nõuda.

(2) Kaebuse esitaja uued väited

Ombudsman märkis lisaks, et oma märkustes kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et tema palgatõendid on "segased", see tähendab, et ta märkas palgatõenditest, et parlament hakkas igakuiselt tema hüvitisest teatavat summat maha arvama, ilma et ta oleks teda teavitanud oma otsusest seda teha. See argument näib olevat tihedalt seotud tema varasema argumendiga, et parlament viivitas küsimuse selgitamisega, kuna ta pidi sellele kaks korda kirjutama, enne kui ta sai selgituse igakuiste mahaarvamiste põhjuste kohta. Ombudsman leidis seega, et kaebuse esitaja soovis esitada järgmised uued väited, mille kohta paluti parlamendil esitada täiendav arvamus:

i) parlament ei teavitanud teda nõuetekohaselt oma otsusest nõuda asjaomased summad tagasi enne, kui ta seda tegema hakkas; ja

ii) Parlament esitas oma otsuse põhjendused hilinemisega, hoolimata asjaolust, et ta oli talle kaks korda kirjutanud, et neid põhjendusi küsida.

Parlamendi vastus

Parlamendi vastuse ombudsmani täiendava teabe taotlusele ja täiendava arvamuse võib kokku võtta järgmiselt.

Mis puudutab lisateabe nõuet, siis personalieeskirjade artiklis 85, mis käsitleb alusetult makstud summade tagasinõudmist, on sätestatud, et ametisse nimetav asutus või ametiisik peab tõendama kas seda, et saaja oli teadlik, et makse tegemiseks puudus nõuetekohane põhjus, või seda, et alusetult makstud summa oli ilmselgelt selline, et saaja ei saanud olla teadlik selle alusetust laadist . Kuna kaebuse esitaja väitis, et ta ei olnud teadlik oma hüvitise maksmisel tehtud veast, näitas parlament, et see ei saa nii olla, eriti mitte nii pika aja jooksul. Kaebuse esitaja ei saanud heas usus väita, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et tema igakuine makse järk-järgult väheneb, ning et tema täielik reageerimata jätmine rohkem kui kahe aasta jooksul oli täiendav tõend tema hoolsuse puudumise kohta ja põhjendas seega otsust kohaldada personalieeskirjade artiklit 85.

Kui oli selgelt kindlaks tehtud, et kaebuse esitaja oli eeskirjade eiramisest , teadlik, arvestades, et see oleks olnud ilmselgelt ilmne, oli parlamendil õigus - ja tõepoolest kohustus - nõuda tagasi kogu tasumisele kuuluv summa. Ükski personalieeskirjade säte ega õiguse üldpõhimõte ei kohustanud institutsiooni tagasi nõudma ainult osa alusetult makstud summast, kui on tõendatud, et tagasinõudmine oli nõuetekohaselt põhjendatud. Vastavalt asjakohasele kohtupraktikale „ei saa põhjendatult väita, et avaliku sektori vahendite kasutamise kontrollimine administratsiooni poolt, mis õigustab alusetult makstud summade tagasinõudmise menetlust, on vastuolus hea halduse (...) ja õiguskindluse põhimõtetega”(6).

Lisaks juhtis parlament tähelepanu sellele, et kohus otsustas, et tavapäraselt hoolas ametnik peaks teadma oma töötasu reguleerivaid eeskirju (7).

Lisaks, vastupidi kaebuse esitaja uuele väitele, et mahaarvamised tehti ilma selgitusteta, täpsustas ta oma 2003. aasta novembri hüvitise aruandes iga kuu tehtavad mahaarvamised. Lisaks oleks selles avalduses märgitud 60‐protsendiline määr pidanud võimaldama kaebuse esitajal seostada personalieeskirjade IV lisas ette nähtud toetuse vähendamist otsusega määrata ta reservi, millest teda oli teavitatud.

Lisaks ei olnud parlament hooletu, vastates kaebuse esitaja teabenõuetele liiga aeglaselt. Kaebuse esitaja saatis 15. novembril 2003 ja 2. jaanuaril 2004 kirjad pensioniametile, kes ei vastuta mingil juhul hüvitiste teatiste koostamise ja kontrollimise eest. Seetõttu edastati kirjad palkade ja toetuste teenistusele, kes vastas 15. jaanuaril 2004.

Seetõttu ei tekkinud parlamendil põhjendamatuid viivitusi ega hooletust oma püüdlustes teavitada kaebuse esitajat tehtud veast.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkused võib kokku võtta järgmiselt.

Parlament märkis, et töötasu suurus oli hüvitiste teatistes selgelt märgitud. Saastekvootide eraldamise avalduste ülaosas oli arv 60,00000. Kaebuse esitajale ei olnud selge, millele see arv viitab. Kui see oleks pidanud viitama 60%-le tema palgast, oleks ta eeldanud, et seda väljendatakse pigem kui "60%", mitte mõttetu seitsmekohaline kogum. Lisaks oleks ta eeldanud, et rubriigis selgitatakse, mida see arv tähendab, näiteks „põhipalga protsent = 60%“. Seega oli hüvitiste aruannetes märgitud töötasu tase kõike muud kui selge. Lisaks loetleti 2003. aasta novembri mahaarvamiste aruandes tehtud mahaarvamised, kuid ei esitatud ühtegi täpsustust selle kohta, mille eest mahaarvamised tehti.

Parlament viitas ka sellele, et ta ei reageerinud rohkem kui kahe aasta jooksul. Siiski ei olnud täpselt selge, millele ta oleks pidanud reageerima, kuna hüvitise teatised olid ebaselged ja seetõttu ei olnud neist kasu, et tuletada talle meelde, et tema toetuse osas oleks pidanud midagi muutuma. Ta uskus, et muudatused tehakse automaatselt ja et see ei ole midagi, mida ta peab jälgima. Kui ta määrati reservi, luges ta läbi tema uut staatust käsitlevad eeskirjad, kuid ta ei jätnud meelde kuupäevi, millal tema toetust muudetakse.

Parlament ei vastanud piisavalt ombudsmani teabenõudele küsimuses, kas teda teavitati tema otsusest nõuda asjaomased summad tagasi enne nende tegelikku tagasinõudmist.

Lisaks viitas parlament sellele, et viga sai talle ilmseks millalgi 2001. aasta augustist kuni 2004. aasta jaanuarini. See oli siiski vaid oletus ega kujutanud endast tõendit, mille administratsioon oleks pidanud personalieeskirjade artikli 85 kohaldamiseks esitama. Lisaks olid parlamendi märkused vastuolulised, väites, et parlamendil on õigus raha tagasi nõuda, kui on selgelt kindlaks tehtud, et ta oli veast teadlik. Selle avalduse tagajärjeks oli asjaolu, et ajavahemikul 2001. aasta augustist kuni 2004. aasta jaanuarini oli selgelt tõendatud, et ta oli veast teada saanud ja et parlamendil oli praegu õigus kõnealune summa tagasi nõuda. Seejärel tekkisid järgmised küsimused. Millal see fakt tuvastati? Kes selle fakti tuvastas? Miks parlament ei võtnud meetmeid, kui see asjaolu oli selgelt kindlaks tehtud? Kaebuse esitaja väitis, et seda asjaolu ei ole selgelt tuvastatud enne, kui parlament saatis talle 2004. aasta jaanuaris kirja, milles teavitas teda veast nende dokumentides ja tema hüvitisest tehtavate mahaarvamiste põhjusest. Nagu on nõutud kohtuasjas T-122/95: Chabert vs. komisjon, ei teinud parlament kindlaks, kas viga oli talle ilmne, vaid piirdus oletuste lõdva seose põhjal järeldusega, et see oli nii. Lisaks, kuna parlament ei esitanud õiguslikke ega dokumentaalseid tõendeid, mis toetaksid tema argumenti, et kõik isikud pidid säilitama tutvumiseks koopiaid oma õigusi käsitlevatest otsustest, tuleks seda argumenti pidada põhjendamatuks ja põhjendamatuks.

OMBUDSMANi vahendid sõbraliku lahuse saamiseks ja edasiseks arenguks

Pärast parlamendi arvamuste ja vastuse ning kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman rahul, et parlament oli kaebuse esitaja väidetele ja väitele adekvaatselt vastanud. Asjakohaste küsimuste põhjendatud analüüsi põhjal tegi ta parlamendile ettepaneku leida sõbralik lahendus vastavalt põhikirja artikli 3 lõikele 5 (8). Täpsemalt tegi ta parlamendile ettepaneku vaadata uuesti läbi oma otsus nõuda kaebuse esitajalt tagasi 9 936,88 naelsterlingit, mis maksti talle haldusvea tõttu. Ombudsman märkis, et parlament ei andnud mingit teavet selle kohta, millal tema arvates oleks kaebuse esitaja pidanud makseveast teada saama, kuid loogiliselt pidi see kuupäev olema kusagil 2001. aasta augusti ja 2003. aasta novembri vahel. Pidades silmas ka seda, et parlament ei teavitanud kaebuse esitajat nõuetekohaselt oma tagasinõudmisotsusest ja selle põhjustest, tegi ombudsman ettepaneku, et õiglane lahendus võiks olla tagasinõutava summa vähendamine 50% võrra.

Parlament ei nõustunud sõbraliku lahenduse ettepanekuga. Oma tähelepanekutes parlamendi vastuse kohta märkis kaebuse esitaja, et ta ei ole vastusega rahul, ning jäi oma väidete ja väite juurde. Pärast seda, kui ombudsman oli läbi vaadanud parlamendi vastuse ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule ja kaebuse esitaja tähelepanekud selle vastuse kohta, palus ombudsman parlamendil esitada talle täiendavat teavet oma vastuse kohta sõbraliku lahenduse ettepanekule ning parlament saatis talle selle teabe 29. mail 2007. Kaebuse esitaja saatis oma märkused selle täiendava teabe kohta 11. juunil 2007.

Otsus

1 Väide, et vaidlustatud tagasinõudmisotsus on ebaõiglane

1.1 Kaebus puudutab Euroopa Parlamendi otsust nõuda tagasi teatav summa hüvitisest, mida kaebuse esitaja oli saanud reservi arvatud ametnikuna. Kaebuse esitaja oli töötanud parlamendis C-palgaastme ametnikuna peaaegu 30 aastat, kui 1996. aastal määrati ta tema taotluse alusel reservi. Enne tema mitteaktiivseks muutumist 1996. aastal teavitas parlament teda oma otsusest tema õiguste kehtestamise kohta. Selles otsuses mainiti muu hulgas, et alates 2001. aasta augustist tuleb tema toetust vähendada. Tol ajal seda kohandust siiski ei tehtud. Novembris 2003 hakkas parlament tema hüvitisest mahaarvamisi tegema ja kajastas need oma hüvitiste aruannetes. Kuna neid mahaarvamisi ei põhjendatud, kirjutas kaebuse esitaja parlamendile 15. novembril 2003 ja 2. jaanuaril 2004. Parlament selgitas 15. jaanuaril 2004, et korrigeerimist, mida oleks tulnud teha alates 2001. aasta augustist, ei tehtud tegelikult andmete puuduliku sisestamise tõttu. Selle vea tõttu sai ta 9 936,88 naelsterlingi suuruse enammakse, mis arvatakse tema hüvitisest maha veel 369,00 naelsterlingi suuruse igakuise mahaarvamise teel, kuni enammakstud summa on täielikult tagasi saadud. Kaebuse esitaja ei olnud selle vastusega rahul ja palus parlamendil teha selles küsimuses otsus, võttes arvesse personalieeskirjade artiklit 85. Oma 14. aprilli 2004. aasta otsuses leidis parlament, et artikkel 85 on kohaldatav ja kogu enammakstud summa tuleb tagasi nõuda. Kaebuse esitaja esitas Euroopa Parlamendile selle otsuse kohta kaebuse personalieeskirjade artikli 92 lõike 2 alusel, kuid kaebust ei rahuldatud. Kaebuse esitaja vaidlustas parlamendi otsuse tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta, esitades kaebuse ombudsmanile.

Ombudsman uuris i) kaebuse esitaja väidet, et parlamendi otsus nõuda tagasi talle haldusvea tõttu makstud 9 936,88 naelsterlingi suurune summa on ebaõiglane; ning ii) tema nõue, et parlament tühistaks oma tagasinõudmisotsuse. Oma eespool esitatud väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et ta ei teadnud ega saanudki teada täpseid kuupäevi, millal tema toetust vähendatakse, ning seetõttu ei olnud personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise tingimused täidetud. Kokkuvõtlikult väitis parlament, et personalieeskirjade artikkel 85 on kohaldatav ja et tal on lubatud alusetult makstud 9 936,88 naelsterlingi suurune summa tagasi nõuda, sest a) kaebuse esitaja oli teadlik asjakohasest otsusest ja eeskirjadest, millega määrati kindlaks talle maksmisele kuuluv rahasumma, kuna ta määrati tema taotlusel reservi, ning b) ta võis tavapärase hoolikuse juures teha vajalikke kontrolle seoses talle pärast tema teisele ametikohale määramist makstud igakuiste summadega.

1.2 Ombudsman tuletab meelde, et kõnealune tagasinõudmisotsus põhineb personalieeskirjade artiklil 85, milles on sätestatud, et "[i]ga enammakstud summa nõutakse tagasi, kui saaja oli teadlik, et maksmiseks puudus nõuetekohane põhjus, või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada." Artikli 85 kohaldamise põhjendamiseks piisab, kui üks neist kahest tingimusest on täidetud (9). Institutsioonil on kohustus tõendada, kas vahendite saaja oli teda mõjutavatest arengutest tegelikult teadlik või mitte (10). Kui toetuse saaja eitab, et ta oli makse eeskirjade eiramisest teadlik, ja kui puuduvad tõendid selle kohta, et ta oli makse eeskirjade eiramisest teadlik, tuleb uurida makse tegemise asjaolusid, et teha kindlaks, kas makse eeskirjade eiramine oleks pidanud olema ilmne (11). Sellega seoses tähendab väljend „ilmselgelt selline” seda, et artikli 85 teise tingimuse kohaselt tuleb abi tagasi nõuda, „kui viga on selline, mis ei jää märkamata tavapäraselt hoolsal ametnikul, kelle puhul eeldatakse, et ta teab tema töötasu reguleerivaid eeskirju”(12). Seoses „tavalise hooldusega” on ametnikul isiklik huvi kontrollida talle igakuiselt makstavaid summasid (13). Lisaks ei ole ametnik oma hoolsuskohustuse täitmiseks kohustatud kindlaks tegema administratsiooni tehtud vea täpset ulatust; piisab sellest, kui tal on põhjendatud kahtlusi maksete korrektsuse suhtes (14). Lisaks on ametniku suutlikkus viia läbi vajalikke kontrolle oluline ka seoses „tavalise hoolduse” teostamisega.(15) Lõpuks tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 85 kohaldamine eeldab just nimelt seda, et administratsioon on teinud vea, tehes alusetu makse, ning selleks, et teha kindlaks, kas patendi enammakse tingimus on täidetud, ei ole oluline, kas viga oli administratsioonile selge või mitte, vaid pigem see, kas see oli või oleks pidanud olema asjaomasele ametnikule selge.(16)

1.3 Ombudsman märgib, et vaidlustatud otsuses, st ametisse nimetava asutuse otsuses artikli 90 lõike 2 kohaste kaebuste kohta, leidis parlament, et personalieeskirjade artikkel 85 on kohaldatav, kuna "patendi enammaksmise" tingimus on täidetud, ning esitas selle seisukoha toetuseks kaks peamist argumenti.

Parlament väitis esiteks, et kaebuse esitaja oli teadlik asjakohastest sätetest, mis reguleerivad tema määramist reservi. Sellega seoses juhtis parlament tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitaja õigused pärast tema reservi arvamist on määratletud parlamendi 6. septembri 1996. aasta otsuses, mis edastati kaebuse esitajale nõuetekohaselt. Parlament märkis, et kaebuse esitaja ise taotles reservi määramist ja isegi esitas ombudsmanile selle kohta kaebuse. Parlament juhtis tähelepanu ka sellele, et asjaomaseid eeskirju ei ole pärast seda, kui ta määrati reservi, oluliselt muudetud, mistõttu ei saa enammakstud summa tuvastamata jätmist põhjendada asjaoluga, et kaebuse esitajal puudusid tema valduses olevad eeskirjad.

Teiseks väitis parlament, et tavapäraste hoolsusnõuete tõttu oleks kaebuse esitaja pidanud säilitama oma haldusolukorda käsitlevad olulised dokumendid ja teatama mõistliku aja jooksul, et ta saab aasta-aastalt sama summa. Et põhjendada oma seisukohta, et artiklis 85 sätestatud patendi enammaksmise tingimus on täidetud, viitas parlament asjakohasele kohtupraktikale,(17) millest lähtudes lükkas parlament tagasi kaebuse esitaja argumendid, et ta ei olnud ega saanud olla enammaksmisest teadlik. Need argumendid olid järgmised: i) vea eest vastutas parlament ja seetõttu ei saa talle ette heita, et ta ei märganud seda; ii) tal oli täielik õigus eeldada, et parlamendi tehtud maksed olid õiged; iii) hüvitise teatised ei olnud selged; ning iv) teda teavitati tema õigustest juba 1996. aastal ja kõnealusel ajavahemikul ei olnud tal haldusdokumente, sest ta oli mitu korda kolinud ja enamik tema haldusdokumente oli pikaajaliselt ladustatud.

Lisaks eespool esitatud argumentidele märkis kaebuse esitaja ombudsmanile esitatud kaebuses, et kõnealusel ajavahemikul raskendasid teatavad tema isikliku elu sündmused, sealhulgas isiklikud haigused ja liiklusõnnetused, samuti mõne tema lähisugulase surmajuhtumid tal kaaluda, kas parlamendi poolt talle tehtud maksed olid õiged või mitte.

Oma arvamuses kaebuse kohta jäi parlament vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Ta märkis muu hulgas, et kaebuse esitaja väidet, et tal ei olnud võimalik pääseda ligi oma haldusdokumentidele, mis olid paigutatud lattu pärast seda, kui ta oli mitu korda kolinud, ei saa pidada piisavaks, et vabastada ta hoolsuskohustusest. Seda seetõttu, et välja arvatud vääramatu jõu korral, peavad huvitatud isikud tegema oma õigusi käsitlevad peamised otsused hõlpsasti kättesaadavaks.

1.4 Olles kaalunud toimikus olevaid dokumente ja poolte argumente, leiab ombudsman, et vaidlustatud otsus ei olnud ebaõiglane. Esiteks on selge, et vastavalt parlamendi 6. septembri 1996. aasta otsusele kaebuse esitaja mitteaktiivse staatuse kohta oli kaebuse esitajale selle otsuse teatavakstegemise ajal selge, et ta saab alates 1. augustist 1996 kuni 31. juulini 2001 70% oma põhipalgast ja alates 1. augustist 2001 60% oma põhipalgast. Mõistlik oli eeldada, et see kokkulepe toob loomulikult kaasa tema toetuse olulise vähenemise viimati nimetatud kuupäeval, mis oli kindlasti tema uue olukorra keskne element. Ametnikult, kes leitakse sellises olukorras nagu kaebuse esitaja, nimelt ametnikult, keda on eespool nimetatud korrast teavitatud, oodatakse tavapärase hoolsuse rakendamisel i) mõistlike meetmete võtmist, et tema ametnikustaatust ja -õigusi käsitlevad asjakohased olulised dokumendid, näiteks Euroopa Parlamendi 6. septembri 1996. aasta otsus kaebuse esitaja mitteaktiivse staatuse kohta, oleksid hõlpsasti kättesaadavad; ii) olema teadlik asjaolust, et tema toetus muutub (väheneb) märkimisväärselt teatava aja jooksul, ning olema sellest küsimusest eespool nimetatud dokumendi (dokumentide) alusel täpselt teadlik; ning iii) kahtlema pärast seda hetke tehtud maksete korrektsuses, kui sellist vähenemist ei toimunud.

Võttes arvesse eespool esitatut ja käesoleva otsuse punktis 1.2 esitatud märkusi, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja olukorras olev ametnik ei oleks pidanud kõnealuseid enammakseid märkamata jätma, kui ta oleks olnud tavapäraselt hoolikas. Lisaks ei nõustu ta kaebuse esitaja argumentidega, mis toetavad tema seisukohta, et tema suhtes ei oleks tohtinud kohaldada personalieeskirjade artiklit 85. Tema argumendid olid järgmised:

i) vea eest vastutas parlament ja seetõttu ei saa talle ette heita, et ta seda ei märganud;

ii) tal oli õigus eeldada, et parlamendi maksed olid õiged, sest parlament ei olnud talle varem maksete tegemisel vigu teinud;

iii) tema toetusavaldustes ei olnud midagi, mis oleks talle kohandamist meelde tuletanud;

iv) ta ei olnud kohandamise kuupäeva meelde jätnud ja tema toimikud, mis sisaldasid otsust tema õiguste kohta, olid pikaajaliselt ladustatud.

Seoses kaebuse esitaja väidetega, et hüvitise teatised ei olnud piisavalt selged, tuleb märkida, et kaebuse esitaja sai kindlasti aru või oleks pidanud mõistlikult aru saama, et alates 2001. aasta augustist tema igakuine hüvitis ei vähenenud. Lõpuks, mis puudutab tema argumenti, et teatud sündmused tema isiklikus elus, sealhulgas isiklikud haigused ja liiklusõnnetused, samuti mõne tema lähisugulase surmajuhtumid, raskendasid tal hinnata, kas parlamendi poolt talle tehtud maksed olid õiged või mitte, siis tuleb märkida, et see argument näib olevat vastuvõetamatu, kuna see esitati esimest korda tema kaebuses ombudsmanile ja seda ei olnud lisatud tema artikli 90 lõike 2 kohasesse kaebusesse parlamendile. Sõltumata sellest võib ka märkida, et kaebuse esitaja on selle argumendi sõnastanud üksnes ebamääraselt ja põhjendamata, tõendamata, et tema erilised asjaolud takistasid tal olla oma majandusküsimustes ja eelkõige käesolevas asjas tavapäraselt hoolikas.

1.5 Seetõttu järeldab ombudsman, et parlamendi vaidlustatud otsus näib olevat kooskõlas personalieeskirjade artikliga 85, nagu seda on tõlgendanud ühenduse kohtud, ning et parlament on andnud mõistlikke selgitusi kõnealusele artiklile tuginemise kohta käesoleval juhul. Seetõttu ei tuvasta ta kaebuse esitaja esimesele väitele vastavat haldusomavoli juhtumit.

2 Väidetav suutmatus teavitada kaebuse esitajat nõuetekohaselt otsusest nõuda asjaomased summad tagasi enne, kui ta seda tegema hakkab, ja viivitus selle otsuse põhjendamisel

2.1 Kaebuse esitaja väitis ka, et parlament (i ) ei teavitanud teda nõuetekohaselt oma otsusest nõuda asjaomased summad tagasi enne, kui ta seda tegema hakkas; ning ii) põhjendas oma otsust hilinenult, hoolimata asjaolust, et ta oli talle kaks korda kirjutanud, et neid põhjendusi küsida. Parlament väitis, et ta ei ilmutanud põhjendamatut viivitust ega hooletust oma jõupingutustes teavitada kaebuse esitajat tehtud veast. Oma vastuses ombudsmani analüüsi asjakohasele osale tema sõbraliku lahenduse ettepanekus märkis parlament lisaks, et kuigi on tõsi, et 2003. aasta detsembri palgateatises ei viidatud otseselt personalieeskirjade artiklile 85, ei kujuta see endast haldusomavoli. aasta novembri palgateatises (vea avastamise aeg) esitati alusetult saadud summade jaotus kuude kaupa alates 2001. aasta augustist.

2.2 Olles võtnud arvesse kohtuasja toimikus olevaid dokumente ja poolte argumente, kordab ombudsman esiteks, et kaebuse esitaja 2003. aasta novembri hüvitise teatises oli märgitud, et "maha tuleb arvata [sic] -9936, 88 GBP", mis kahtlemata tähendas, et parlament oli teinud otsuse kõnealune summa maha arvata. Euroopa hea haldustava eeskirja kohaselt tuleb igas institutsiooni otsuses, mis võib kahjustada eraisiku õigusi või huve, esitada selle aluseks olevad põhjendused, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse. Seadustikus on ka sätestatud, et sellisest otsusest teatatakse asjaomasele isikule kirjalikult niipea, kui see on tehtud (18). Lisaks on personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud, et „[i]gast käesolevate personalieeskirjade alusel tehtud otsusest, mis on seotud konkreetse isikuga, teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele ametnikule. Igas ametnikku kahjustavas otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjendused.„Tagasinõudeotsus on otsus, mis kahjustab asjaomase isiku õigusi ja kaitstavaid huve. Kuigi parlament väitis, et kaebuse esitaja 2003. aasta novembri palgatõend oleks pidanud võimaldama tal tõendada seost tehtud mahaarvamiste ja makstava summa vähendamise vahel, jõudis Euroopa Kohus kohtuasjas 71/72: Kuhl vs. nõukogu (19) järeldusele, et ametniku töötasu korrigeerivat palgatõendit ei saa pidada personalieeskirjade artikli 85 alusel tehtud otsuseks, kuna tõendist ei nähtu sõnaselgelt, et otsus on tehtud selle artikli alusel. Nimelt teavitas parlament kaebuse esitajat alles 14. aprilli 2004. aasta kirjaga oma otsusest enammakstud summa personalieeskirjade artikli 85 alusel tagasi nõuda. Veelgi olulisem on see, et parlament hakkas kaebuse esitaja igakuisest hüvitisest maha arvama, selgitamata, et need mahaarvamised vastavad alusetutele maksetele, mis nõutakse tagasi, ja täpsustamata, miks need maksed olid alusetud. Parlamendi 15. jaanuari 2004. aasta kiri, milles märgiti, et tegemist on enammakstud summaga, mis tuleb tagasi nõuda iga kuu, ja viidati asjaomase vea laadile, saadeti alles pärast seda, kui kaebuse esitaja oli küsinud selgitust tehtud mahaarvamiste kohta. Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et parlamendi tagasinõudmisotsust, vähemalt selle olulisi osi, ei edastatud kaebuse esitajale kohe, kui see vastu võeti, ja enne, kui seda hakati täitma. Asjaolu, et parlament ei teavitanud kaebuse esitajat nõuetekohaselt ja õigeaegselt oma tagasinõudmisotsusest ja selle põhjustest, kujutas endast haldusomavoli juhtumit. Ombudsman esitab seega allpool asjakohase kriitilise märkuse.

3 Kaebuse esitaja väide

3.1 Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et parlament peaks oma tagasinõudmisotsuse tühistama.

3.2 Arvestades punktis 1.5 esitatud järeldust haldusomavoli puudumise kohta, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on seoses kaebuse esitajale tagasinõudeotsuse kohta esitatud teabega vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus on sätestatud, et „[i]gast käesolevate personalieeskirjade alusel tehtud otsusest, mis on seotud konkreetse isikuga, teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele ametnikule. „Euroopa hea halduse tava eeskirja kohaselt tuleb igas institutsiooni otsuses, mis võib kahjustada eraisiku õigusi või huve, esitada selle aluseks olevad põhjused, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse, ning otsus edastatakse asjaomasele isikule kirjalikult niipea, kui see on vastu võetud. Tagasinõudmisotsus on otsus, mis kahjustab asjaomast isikut.

Ombudsman on seisukohal, et parlamendi asjaomast tagasinõudmisotsust, vähemalt selle olulisi osi, ei edastatud kaebuse esitajale kohe, kui see vastu võeti, ja enne, kui seda hakati täitma. Asjaolu, et parlament ei teavitanud kaebuse esitajat nõuetekohaselt ja õigeaegselt oma tagasinõudmisotsusest ja selle põhjustest, kujutas endast haldusomavoli juhtumit.

Eespool öeldu põhjal lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Parlamendi presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Personalieeskirjade artiklis 41 on sätestatud, et reservi arvatud ametnikele makstakse toetust. Hüvitise üksikasjad on sätestatud personalieeskirjade IV lisas.

(2) Personalieeskirjade artikkel 85 (nii enne kui ka pärast 2004. aasta läbivaatamist) on sõnastatud järgmiselt:

„Mis tahes enammakstud summa nõutakse tagasi, kui saaja teadis, et maksmiseks puudus mõjuv põhjus, või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.

Sissenõudmistaotlus tuleb esitada hiljemalt viis aastat pärast summa väljamaksmise kuupäeva. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik suudab kindlaks teha, et vahendite saaja eksitas haldusasutust tahtlikult asjaomase summa saamiseks, ei tunnistata sissenõudmistaotlust kehtetuks isegi pärast selle tähtaja möödumist.”

(3) Otsus kaebuse 483/4.3.96/DG/L/KT kohta, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(4) Otsus kohtuasjas T-122/95: Chabert vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I-A-19 ja II-63.

(5) Otsus kohtuasjas 252/78: Broe vs. komisjon (EKL 1979, lk 2393).

(6) Otsus kohtuasjas T-205/01: Ronsse vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-211 ja II-1065.

(7) Otsus kohtuasjas T-107/92: White vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I-A-41 ja II-143).

(8) "Ombudsman püüab võimaluse korral koos asjaomase institutsiooni või asutusega leida lahenduse haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks."

(9) Otsus kohtuasjas T-195/03: Thommes vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I-A-273 ja II-1255, punkt 115.

(10) kohtuasi 142/78: Berghmans vs. komisjon, EKL 1979, lk 3125; Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T-14/99: Kraus vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I-A-7 ja II-39, punkt 37).

(11) kohtuasi T-195/03: Thommes vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I-A-273 ja II-1255, punkt 116; kohtuasi 71/72: Kuhl vs. nõukogu, EKL 1973, lk 705, punkt 11; Otsus kohtuasjas T-205/01: Ronsse vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-211 ja II-1065, punkt 45.

(12) Otsus kohtuasjas 310/87: Stempels vs. komisjon (EKL 1989, lk 43); vt ka otsus kohtuasjas T-156/96: Jensen vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I-A-411 ja II-1173, punkt 63); ning eespool viidatud otsus kohtuasjas T-205/01: Ronsse vs. komisjon, punkt 45.

(13) Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas T-109/92: White vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I-A-41 ja II-143, punktid 38 ja 39).

(14) Vt kohtuasi T-122/95 Chabert vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I-A-19 ja II-63, punktid 35-36; Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-14/03: Di Marzio vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I-A-43 ja II-167, punkt 90).

(15) Eespool viidatud otsus kohtuasjas T-122/95: Chabert vs. komisjon, punkt 40.

(16) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas C-122/95: Chabert vs. komisjon, punkt 34.

(17) Eelkõige viitas parlament kohtuasjale C-122/95: Chabert vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I-A-19 ja II-63) ning kohtuasjale 252/78: Broe vs. komisjon (EKL 1979, lk 2393).

(18) Euroopa Parlamendi 6. septembri 2001. aasta resolutsiooniga heaks kiidetud Euroopa hea haldustava eeskirja artiklid 18 ja 20. Juhend on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(19) Kohtuasi 71/72: Kuhl vs. nõukogu, EKL 1973, lk 705, punktid 4-7.