Kaebuse taust

1. Üks Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) ülesandeid on viia läbi sõltumatuid haldusjuurdlusi ELi institutsioonide töötajate ja liikmete tõsiste üleastumiste suhtes. Pärast juurdlusi võib OLAF anda soovitusi meetmete kohta, mida asjaomane ELi institutsioon peab võtma, sealhulgas distsiplinaarsoovitused, mille eesmärk on karistada asjaomast isikut (asjaomaseid isikuid) rikkumiste eest [1].

2. 2024. aasta juunis palus kaebuse esitaja, ajakirjanik, EIP-lt üldsuse juurdepääsu [2] dokumentidele, mis olid seotud OLAFi juurdlustega EIP töötajate suhtes aastatel 2015–2023. Eelkõige taotles kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu järgmistele dokumentidele:

• OLAFi lõplikud kirjalikud aruanded ja soovitused; ja
• EIP lõplikud distsiplinaarotsused.

3. 2024. aasta augustis vastas EIP. Ta märkis, et OLAF oli esitanud 13 aruannet EIP eeskirjade väidetava rikkumise kohta EIP töötajate poolt. Ta märkis, et ta võtab kõigi juhtumite suhtes järelmeetmeid ning et ta võttis vastu 20 distsiplinaarkaristust ja kuus kirjalikku hoiatust. Ta lõpetas neli juhtumit ilma distsiplinaarmeetmeid võtmata ja kaks juhtumit peatati. EIP keeldus võimaldamast üldsuse juurdepääsu kõigile dokumentidele tervikuna, väites, et avalikustamine kahjustaks uurimiste eesmärki,[3] isikuandmete kaitset [4] ja EIP otsustusprotsessi [5].

4. Kaebuse esitaja palus EIP-l oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse).

5. 2025. aasta veebruaris tegi EIP oma lõpliku otsuse. Ta andis osalise juurdepääsu kümnele OLAFi aruandele, kuid keeldus jätkuvalt avalikustamast ülejäänud kolme OLAFi aruannet ja EIP distsiplinaarjärelevalve otsustega seotud dokumente. Seda tehes väitis ta, et täielik avalikustamine kahjustaks uurimise eesmärgi, isikuandmete ja tema otsustusprotsessi kaitset.

6. Oma keeldumisega andis EIP kaebuse esitajale üheleheküljelise ülevaate OLAFi aruannete ja soovituste suhtes võetud järelmeetmetest. Pärast juurdlusi esitas OLAF EIP-le 31 distsiplinaarsoovitust. EIP võttis järelmeetmeid kõigil 31 juhul. 28 juhtumit on nüüdseks lõpetatud, kaks on peatatud, samal ajal kui riigi tasandil võetakse järelmeetmeid, ning üks juhtum on EIPs veel pooleli. Praeguseks lõpetatud 28 juhtumist kolme suhtes algatati distsiplinaarmenetlus distsiplinaarkomitees. Esimese juhtumiga kaasnes töötaja ametist vabastamine; teise juhtumi puhul vähendati pensione kaheksa aasta võrra; ning kolmas juhtum lõpetati ilma sanktsioonideta. 16 juhtumit suunati distsiplinaarmenetlusse ilma distsiplinaarkomiteeta ja lõpetati kirjaliku noomitusega. Kuus juhtumit lõpetati kirjaliku hoiatusega ja kolm juhtumit lõpetati ilma täiendavate meetmeteta.

7. Olles rahulolematu EIP keeldumisega anda üldsusele täielik juurdepääs taotletud dokumentidele, pöördus kaebuse esitaja 2025. aasta märtsis ombudsmani poole.

Uurimine

8. Ombudsman algatas uurimise seoses EIP keeldumisega anda üldsusele täielik juurdepääs taotletud dokumentidele.

9. Uurimise käigus sai ombudsman EIP täiendavad seisukohad ja ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente.

Ombudsmanile esitatud argumendid

Kaebuse esitaja

10. Kaebuse esitaja leidis, et kümnes osaliselt avalikustatud OLAFi aruandes tehtud isikuandmete redigeerimised ning OLAFi juurdlusmeetodite ja otsustusprotsessi kaitsmiseks tehtud redigeerimised on ülemäärased. Ta väitis, et EIP ei ole tõendanud, et avalikustatud sisu puhul on vaja nii ulatuslikke redigeerimisi.

11. Kaebuse esitaja märkis, et OLAFi juurdlused ja EIP distsiplinaarmeetmed on lõpule viidud. Ta väitis, et kooskõlas ELi kohtupraktikaga [6] peaksid lõpetatud uurimistega seotud dokumendid olema üldiselt kättesaadavad, välja arvatud piiratud ja hästi põhjendatud erandid.

12. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et EIP eksis, kui ta järeldas, et üldsuse huvi avalikustamise vastu ei kaalu üles kohaldatud erandeid. Ta märkis, et Euroopa Kohus [7] leidis, et läbipaistvus on ELi institutsioonides vastutuse tagamiseks hädavajalik. Arvestades, et taotletud dokumendid käsitlevad ELi töötajate väärkäitumist ja distsiplinaarmeetmeid olulises ELi finantseerimisasutuses, on ELi institutsioonides märkimisväärne avalik huvi läbipaistvuse, vastutuse ja poliitika parandamise vastu. Avalikkusel on suur huvi mõista, kuidas selliseid juhtumeid käsitleti. Kaebuse esitaja leidis, et EIP keeldumine avaldada nende juhtumite kohta sisulist teavet vähendab usaldust tema aruandlusmehhanismi vastu ega ole kooskõlas ELi võetud kohustusega tagada avatud juhtimine.

13. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et Euroopa Kohus on järjepidevalt otsustanud, et dokumentidele üldsuse juurdepääsu piirangud peavad olema proportsionaalsed ja nende suhtes tuleb kohaldada juhtumipõhist hindamist.[8] Ta leidis, et EIP ei esitanud piisavaid põhjendusi selle kohta, miks laiemat juurdepääsu ei saanud anda.

Euroopa Investeerimispanga (EIP)

14. EIP väitis, et taotletud dokumentide täielik avalikustamine kahjustaks isikuandmete kaitset, käimasolevaid ja tulevasi uurimisi ning otsustusprotsessi.

OLAFi dokumendid

15. Seoses kaebuse esitaja väitega, et uurimised on lõpetatud, leidis EIP, et eristada tuleb kolme juhtumit, mille puhul järelmeetmed olid veel pooleli ja seetõttu võis kohaldada mitteavalikustamise eeldust, ning kümmet lõpetatud uurimist. Mis puudutab viimast, siis asjaolu, et asjaomased uurimised ja järelmenetlused lõpetati, ei tähenda, et taotletud dokumendid tuli avalikustada. Nende dokumentide suhtes võiks jätkuvalt kohaldada üldsuse juurdepääsu erandeid, olenemata uurimise lõpetamisest. EIP võimaldas nende dokumentidega osaliselt tutvuda, esitades järgmised argumendid.

16. Esiteks märkis EIP, et kõnealused dokumendid ei sisalda mitte ainult EIP töötajate nimesid, vaid ka nende pereliikmete nimesid ja teavet nende igapäevaelu kohta. Ta väitis, et sellise teabe täielik avalikustamine muudaks üksikisikud tuvastatavaks ning kahjustaks seeläbi nende eraelu puutumatust ja isikupuutumatust [9].

17. Teiseks väitis EIP, et dokumendid sisaldavad üksikasju meetodite, ajastuse ja strateegiate kohta, mida OLAF kasutab oma juurdluste läbiviimiseks. Avalikustamine võib ohustada käimasolevate ja tulevaste uurimiste usaldusväärsust ja tulemuslikkust, seades praegu uurimise all olevad (või tulevikus uurimise all olevad) isikud või üksused soodsamasse olukorda, kuna nad võivad oma käitumist avastamise vältimiseks kohandada. See mõjutaks lõppkokkuvõttes OLAFi käimasolevate ja tulevaste juurdluste tõhusust ja eesmärki.

18. Lõpuks leidis EIP, et avalikustamine annaks ka üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas OLAF teeb juurdluste läbiviimisel koostööd EIP talitustega.[10] Teavet EIP ja OLAFi kasutatavate strateegiate ja meetodite kohta võib kombineerida teabega, mis on kättesaadav EIP aruannetes distsiplinaarsete järelmeetmete kohta. Avalikustamine häiriks seega EIP võimet otsustada, kuidas nende juurdlustega asutusesiseselt edasi minna, millel oleks negatiivne mõju koostööle OLAFiga. See kahjustaks tõsiselt EIP otsustusprotsessi [11].

19. Mis puudutab kolme OLAFi aruannet, mis jäeti tervikuna avaldamata, siis märkis EIP, et need puudutasid juhtumeid, kus asjaomased distsiplinaar-, kohtu- või haldusmenetlused olid veel pooleli. Seetõttu eeldati, et nende aruannete ja nende pooleliolevate juhtumitega seotud mis tahes teabe avalikustamine kahjustab käimasolevate uurimiste eesmärgi kaitset [12].

EIP dokumendid

20. EIP märkis, et suurem osa EIP distsiplinaarotsustes sisalduvast teabest on hõlmatud vajadusega kaitsta isiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Aruanded sisaldavad pereliikmete isikuandmeid ja teavet nende igapäevaelu kohta. Lisaks sisaldavad aruanded teavet OLAFi kasutatud allikate, meetodite, ajastuse ja strateegiate kohta. Avalikustamine kahjustaks seega OLAFi juurdlusi. Aruanded EIP järelmeetmete kohta OLAFi soovitustele sisaldavad ka sisekasutuseks koostatud arvamusi. Iga juhtum on ainulaadne, nagu ka EIP võetavad järelmeetmed. Erinevate võetud meetmete ja tehtud otsuste avalikustamine, ilma et oleks võimalik esitada üksikasju iga juhtumi eripära kohta, võib kaasa tuua ebatäieliku ja eksitava teabe selle kohta, kuidas EIP tegeleb OLAFi juurdluste ja soovitustega, ning paneks EIP-le tarbetu koormuse tulevaste juhtumite käsitlemisel. Lisaks võiks avalikustamine paljastada EIP enda strateegiad ja meetodid, mis võimaldaksid töötajatel tulevastel juhtudel tulevasi uurimismeetmeid ja nende järelmeetmeid ette näha ja nende vastu võidelda.

21. EIP järeldas, et osaline juurdepääs otsustele ei oleks mõttekas. Selle asemel esitas ta kokkuvõtte kaebuse esitaja nõutud teabest. 

Ülekaalukas avalik huvi

22. Seoses kaebuse esitaja väitega, et taotletud dokumentide avalikustamine on avalikes huvides, märkis EIP, et üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust käsitlevat erandit ei saa tühistada avaliku huviga avalikustamise vastu.

23. Lisaks ei nõustunud EIP kaebuse esitaja seisukohaga, et avalikustamine suurendaks üldsuse usaldust EIP võetud kohustuse vastu tegeleda tõsiste rikkumistega. Nõukogu märkis, et EIP kõrgeid usaldusväärsuse standardeid on üksikasjalikult kirjeldatud tema avalikult kättesaadavates poliitikadokumentides ja aastaaruannetes, mis näitavad, kuidas EIP tegeleb väärkäitumise juhtumitega.

Ombudsmani hinnang

Tagasilükatud dokumendid

24. EIP keeldus andmast üldsusele juurdepääsu kolmele OLAFi aruandele ja soovitustele ning kõigile EIP distsiplinaarotsustele tervikuna.

OLAFi aruanded

25. Keeldudes võimaldamast tutvuda OLAFi kolme aruandega, tugines EIP oma läbipaistvuspoliitikas [13] sätestatud üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele, väites, et isegi dokumentide osaline avalikustamine kahjustaks OLAFi juurdluste eesmärgi kaitset.

26. Sellega seoses märgib ombudsman, et ELi kohtupraktikas [14] tunnustatakse OLAFi juurdluste dokumentide üldist konfidentsiaalsuse eeldust. Selle kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldist eeldust käimasolevate uurimiste ja nende järelmeetmete suhtes niivõrd, kuivõrd järelmeetmed võetakse mõistliku aja jooksul.[15] Kuigi kõnealune kohtupraktika kehtestati seoses määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud eranditega üldsuse juurdepääsu kohta, kohaldatakse käesoleval juhul analoogia põhjal kohtute väljatöötatud põhimõtteid.

27. Inspektsioon ja EIP esitatud täiendavad seisukohad kinnitavad, et kolme kõnealuse OLAFi aruande järelmeetmed olid pooleli. Täpsemalt olid kahe OLAFi aruandega seoses käimas riigisisesed kohtumenetlused ning EIPs olid käimas OLAFi kolmanda aruandega seotud halduslikud järelmeetmed.

28. Seega on põhjendatud EIP keeldumine võimaldada üldsusel tutvuda OLAFi kolme aruandega, tuginedes üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele.

EIP distsiplinaarotsused ja OLAFi soovitused

29. EIP keeldus ka võimaldamast tutvuda OLAFi soovituste ja EIP distsiplinaarotsustega, väites, et avalikustamine kahjustaks isikuandmete kaitset, juurdluste eesmärki ja tema otsustusprotsessi.

30. Mõiste „isikuandmed”^[16] on väga lai. See hõlmab mis tahes teavet tuvastatud või tuvastatava isiku kohta. Teave ei pea olema seotud isiku eraeluga. Isikuandmed võivad olla ka teave isiku kutsetegevuse kohta, nimelt kui see võimaldab „otseselt või kaudselt“asjaomast isikut tuvastada. Liidu kohtupraktika ^{kohaselt [17]} „võib liidu seadusandja poolt sõna „kaudselt“ kasutamine anda mõista, et teabe käsitamiseks isikuandmetena ei ole vaja, et see teave üksi võimaldaks [asjaomast isikut] tuvastada.“ Pigem piisab sellest, kui see teave koos samast või erinevatest allikatest pärit muu teabega võimaldab asjaomast isikut tuvastada. Lisaks ei ole vajalik, et lai avalikkus saaks selle põhjal tuletada isiku identiteedi. Piisab sellest, kui üks isik, näiteks isik, kes töötab kõnealuse isikuga samas valdkonnas ja tunneb tema ametialast tausta, suudab teda identifitseerida.^[18]

31. Seega oli EIP-l mõistlik asuda seisukohale, et isikuandmeteks ei ole mitte ainult vaidlusalustes dokumentides sisalduvad isikute nimed ja kontaktandmed, vaid ka muu teave, mis võimaldab asjaomaseid isikuid eraldi või koos identifitseerida, sealhulgas avalikult kättesaadav teave. See hõlmab üksikisikute positsiooni ja teenistusaastaid.

32. Dokumentide kontrollimise põhjal kinnitab ombudsman, et dokumendid sisaldavad märkimisväärsel hulgal isikuandmeid EIP töötajate nime, ametikoha ja teenistusaastate kujul. Dokumendid sisaldavad ka muud teavet, mis võib avalikustamise korral muuta üksikisikud tuvastatavaks. Sellisena kujutavad need andmed endast isikuandmeid. Kontroll näitas siiski ka seda, et taotletud dokumendid sisaldavad piiratud teavet menetluslike aspektide kohta, mida ei saa iseenesest isikuandmeteks pidada.

33. Enne isikuandmete edastamist taotlejale peab olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust.[19] Taotleja peab kõigepealt tõendama, et taotletud isikuandmete edastamine on vajalik avalikes huvides oleval konkreetsel eesmärgil. Sellise „vajalikkuse“ tuvastamiseks tuleb tõendada, et isikuandmete avalikustamine on muude võimalike meetmete hulgas kõige sobivam vahend taotletava eesmärgi saavutamiseks.[20] Kui taotleja on sellise vajaduse tuvastanud, peab institutsioon pärast erinevate konkureerivate huvide kaalumist tõendama, et ei ole alust eeldada, et isikuandmete avalikustamine kahjustaks isiku õigustatud huve. Kolmandaks, kui see on nii, peavad nad tõendama, et hageja taotletavat eesmärki arvestades oleks avalikustamine siiski proportsionaalne.

34. Avalikustamise vajaduse kohta väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et avalikustamine on oluline läbipaistvuse, vastutuse ja üldsuse usalduse tagamiseks.

35. Kuigi ombudsman leiab, et kaebuse esitaja taotleb õiguspärast eesmärki, ei ole ta veendunud, et dokumentides sisalduvate isikuandmete avalikustamine aitaks sellele eesmärgile kaasa. Töötajad, kes rikuvad oma ELi personalieeskirjadest [21] tulenevaid kohustusi, ei kaota õigust eraelu puutumatusele. Sellist väärkäitumist käsitletakse asjakohastes haldusmenetlustes, sealhulgas OLAFi juurdlustes ja võimalikes distsiplinaarmeetmetes. Lisaks ei oleks avalikustamine enam proportsionaalne, kuna EIP on esitanud kaebuse esitajale kokkuvõtte kõigist järelmeetmetest, mida ta on võtnud pärast OLAFi 31 soovitust: Kuigi üks juhtum on EIP tasandil veel pooleli ja veel kaks juhtumit on peatatud kuni kohtumenetluseni riiklikul tasandil, lõpetas EIP ülejäänud 28 juhtumit järgmiste distsiplinaarmeetmetega:

• Kolme juhtumi suhtes algatati distsiplinaarmenetlus distsiplinaarkomitees. Üks juhtum lõpetati EIP töötaja ametist vabastamisega, teine juhtum lõpetati karistusega vähendatud pensioni näol kaheksaks aastaks ning viimane juhtum lõpetati ilma karistuseta;
• 16 juhtumit suunati distsiplinaarmenetlusse ilma distsiplinaarkomiteeta ja lõpetati kirjaliku noomitusega;
• Kuus juhtumit lõpetati kirjaliku hoiatusega; ja
• Kolm juhtumit lõpetati ilma täiendavate meetmeteta.

Peale selle on EIP OLAFi finantssoovituste kohaselt viinud lõpule kõik asjaomased sissenõudmised.

36. Nagu eespool märgitud, näitas kontroll, et kogu taotletud dokumentides sisalduv teave ei ole isikuandmed. Kuigi osa sellest teabest, näiteks seda, kas distsiplinaarmenetlus hõlmas distsiplinaarkomiteed või teatavaid kergendavaid asjaolusid, ei saa eraldivõetuna pidada isikuandmeteks, tuleb neid osi siiski vaadelda vaidlusaluste dokumentide laiemas kontekstis, kus nende avalikustamine võib aidata asjaomaseid isikuid tuvastada. Märkimisväärset hulka isikuandmeid sisaldavate dokumentide avalikustamise üle otsustamisel peavad institutsioonid tegema väga delikaatse tasakaalustamise. Krediidiasutus või investeerimisühing peab hindama, kas on olemas oht, et isik võidakse avalikustatud teabe põhjal otseselt või kaudselt kindlaks teha. Asjaolu, et isiku tuvastamiseks on vaja täiendavat teavet, ei tähenda, et kõnealuseid andmeid ei saa kvalifitseerida isikuandmeteks.[22] Samuti ei tähenda see, et selline täiendav teave pärineb muust allikast.[23] Liidu kohtud on samuti leidnud, et oht on tähtsusetu ainult siis, kui see on „seadusega keelatud või praktikas võimatu“. [24]

37. Võttes arvesse asjaolu, et taotletud dokumendid sisaldavad nii palju isikuandmeid, delikaatset kaalumist, mille EIP pidi läbi viima üldsuse juurdepääsu võimaldamise üle otsustamisel, ning asjaolu, et EIP esitas kaebuse esitajale kokkuvõtte oma võetud järelmeetmetest ja määratud sanktsioonidest, leiab ombudsman, et üldiselt ei olnud EIP keeldumine avalikustada oma distsiplinaarotsuseid ja OLAFi soovitusi ebamõistlik. Siiski teeb ta EIP-le ettepaneku olukorda parandada, et kaaluda, kas vähemalt mõned EIP distsiplinaarotsuste osad, mis sisaldavad puhtalt haldusteavet, saaks kaebuse esitajale avaldada ilma isikuandmeid avalikustamata.  

Osaliselt avalikustatud dokumendid

38. EIP andis osalise juurdepääsu kümnele OLAFi aruandele, jättes oma otsustusprotsessist välja isikuandmed, uurimismeetodid ja teabe.

39. Dokumendid sisaldavad märkimisväärsel hulgal isikuandmeid üksikute töötajate nimede kujul ja muud teavet, mille avalikustamine muudaks töötajad tuvastatavaks.

40. Nagu on märgitud eespool punktis 33, peab selliste isikuandmete avalikustamiseks olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peab avalikustamine olema vajalik avalikes huvides oleval konkreetsel eesmärgil. Nagu ka eespool märgitud, on kaebuse esitaja eesmärgid küll õiguspärased, kuid ei ole iseenesest piisavad, et tõendada vajalikkust. Seetõttu leiab ombudsman, et dokumentides sisalduvate isikuandmete varjamine on õigustatud.

41. Lisaks sisaldavad dokumendid teavet OLAFi juurdlusmeetodite ja EIP sisemiste otsuste tegemise kohta. EIP väitis, et selle teabe avalikustamine seaks ohtu käimasolevate ja tulevaste uurimiste usaldusväärsuse ja tõhususe, andes seega uurimise all olevatele üksikisikutele või üksustele praegu või tulevikus eelise, kuna see võimaldaks neil kohandada oma käitumist, et vältida avastamist. Lisaks takistaks avalikustamine EIP võimet otsustada, kuidas neid juurdlusi asutusesiseselt läbi viia, millel oleks negatiivne mõju koostööle OLAFiga.

42. Kuigi kontroll näitas, et osa teabest, eelkõige OLAFi juurdlustegevusega seotud teave, on väga üldine, sisaldab ülejäänud teave ka isikuandmeid ning on seotud EIP siseauditi ja otsuste tegemisega. Lisaks näitas kontroll, et see teave on 13 OLAFi aruandest 12 puhul omavahel seotud.

43. Kaebuse esitaja väitis, et läbipaistvus on oluline aruandekohustuse tagamiseks ELi institutsioonis ning et üldsusel on suur huvi mõista, kuidas EIP neid juhtumeid käsitles.

44. ELi kohtupraktika [25] kohaselt ei piisa avalikustamiseks ülekaaluka üldise huvi olemasolu tuvastamiseks üksnes üldistest kaalutlustest. Seega leiab ombudsman, et kaebuse esitaja üldised viited läbipaistvusele, vastutusele ja üldsuse usaldusele ei ole piisavad, et teha kindlaks ja ülekaalukas avalik huvi avalikustamise vastu. Eelkõige pidades silmas ülevaadet järelmeetmetest, mille EIP on kaebuse esitajale esitanud. Ta teatas kaebuse esitajale, et ta viis lõpule kõik sissenõudmised ja algatas kõikidel juhtudel distsiplinaarmenetlusele eelneva menetluse.

45. Eespool toodut arvesse võttes leiab ombudsman, et EIP otsus keelduda üldsuse täielikust juurdepääsust oli üldiselt mõistlik.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

EIP keeldumises anda üldsusele täielik juurdepääs taotletud dokumentidele ei esinenud haldusomavoli.

Ettepanek olukorra parandamiseks

EIP peaks oma distsiplinaarotsuseid uuesti hindama, et anda üldsusele juurdepääs nende dokumentide osadele, mis sisaldavad üksnes haldusteavet ja mida võib avalikustada ilma isikuandmeid avalikustamata.

Kaebuse esitajat ja EIPd teavitatakse sellest otsusest.

Teresa Anjinho
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 29. juuli 2026

 

[1] Lisateabe saamiseks külastage: https://anti-fraud.ec.europa.eu/about-us/what-we-do_en

[2] kaebuse esitaja esitas määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) alusel üldsuse juurdepääsu taotluse; https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2001/1049/oj/eng. Kuna aga määrust 1049/2001 EIP suhtes ei kohaldata, käsitles EIP taotlust kooskõlas oma läbipaistvuspoliitikaga; https://www.eib.org/en/publications/20250191-eib-group-transparency-policy.

[3] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikli 5 lõige 6.

[4] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikkel 5.4b.

[5] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikkel 5.7.

[6] Üldkohtu 22. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T-233/09: Access Info Europe vs. nõukogu; https://infocuria.curia.europa.eu/tabs/document/T/2009/T-0233-09-00000000RD-01-P-01/ARRET/84636-EN-1-html

[7] Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2014. aasta otsus kohtuasjas C-127/13 P: Strack vs. komisjon; https://infocuria.curia.europa.eu/tabs/document/C/2013/C-0127-13-00000000PV-01-P-01/ARRET/158192-EN-1-html

[8] Euroopa Kohtu 17. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C-280/11 P, Access Info Europe vs. nõukogu; https://infocuria.curia.europa.eu/tabs/document/C/2011/C-0280-11-00000000PV-01-P-01/ARRET/143182-EN-1-html

[9] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikli 5 lõike 4 punkt b.

[10] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikli 5 lõige 6.

[11] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikli 5 lõige 7.

[12] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikli 5 lõike 6 kolmas taane.

[13] EIP grupi läbipaistvuspoliitika artikli 5 lõike 6 teine lõik.

[14] Üldkohtu 26. mai 2016. aasta otsus kohtuasjas T-110/15, IMG vs. komisjon, punkt 33; https://infocuria.curia.europa.eu/tabs/document/T/2015/T-0110-15-00000000RD-01-P-01/ARRET/178781-EN-1-html

[15] Ibidem, punkt 35.

[16] Määruse (EL) 2018/1725 (mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist) (määrus 2018/1725) artikli 3 lõige 1; https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2018/1725/oj/eng

[17] Euroopa Kohtu 7. märtsi 2024. aasta otsus kohtuasjas C-479/22 P, OC vs. komisjon, punktid 46–47. https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=283526&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=26709  

[18] Ibidem, punkt 60.

[19] Määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkt b.

[20] Vt näiteks Üldkohtu 18. juuni 2025. aasta otsus kohtuasjas Zver vs. Euroopa Komisjon, T-235/24, punkt 66: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=301286&pageIndex=0&doclang=FR&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=601186.

[21] Määrus 31 (EMÜ), 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused: https://data.europa.eu/eli/reg/1962/31(1)/2014-05-01

[22] Euroopa Kohtu 7. märtsi 2024. aasta otsus kohtuasjas C-479/22 P, OC vs. komisjon, punkt 49: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=283526&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=26709 

[23] Ibidem, punkt 55.

[24] Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2016. aasta otsus kohtuasjas C-582/14, Breyer vs. Bundesrepublik Deutschland, punkt 46; https://infocuria.curia.europa.eu/tabs/affair?sort=AFF_NUM-DESC&searchTerm=%22C-582%2F14%22&publishedId=C-582%2F14

[25] Üldkohtu 2. oktoobri 2024. aasta otsus kohtuasjas T-606/23: Soares vs. komisjon, punkt 60; https://infocuria.curia.europa.eu/tabs/document/T/2023/T-0606-23-00000000RD-01-P-01/ARRET_NP/290618-FR-1-html