Strasbourg, 14. november 2005

Lugupeetud pr P.

augustil 2004 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) vastu. Kaebus käsitles Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väidetavat suutmatust täita Esimese Astme Kohtu otsust kohtuasjas T-183/96 seoses Teie õigusabikulude hüvitamisega.

Te olite 17. mail 2002 esitanud ombudsmanile samasisulise kaebuse ,. Kaebus registreeriti viitenumbriga 927/2002/(BF)JMA. See loeti 25. juunil 2002 vastuvõetamatuks, kuna olemasoleva teabe põhjal ilmnes, et Te ei olnud ammendanud kõiki asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamise võimalusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlusi, nagu on nõutud Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 8.

septembril 2004 teavitasin Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidenti sellest kaebusest ja palusin tal esitada oma arvamus. detsembril 2004 sain Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse. Edastasin selle Teile 14. jaanuaril 2005 koos palvega esitada oma märkused. Ma ei ole teilt tähelepanekuid saanud.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan, kui palju aega on kulunud selle juhtumiga tegelemiseks.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on juhtumi asjaolud kokkuvõtlikult järgmised:

mail 2002 esitas kaebuse esitaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastu ombudsmanile kaebuse, mis registreeriti numbri 927/2002/(BF)JMA all. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei ole täitnud Esimese Astme Kohtu 17. veebruari 1998. aasta otsust kohtuasjas T-183/96, milles kohustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed muu hulgas hüvitama kaebuse esitaja õigusabikulud.

Kaebuse esitaja selgitas, et 14. novembril 1996 esitas ta Esimese Astme Kohtule EMSK vastu hagi, milles ta vaidlustas oma tööandja otsuse võtta tema suhtes distsiplinaarmeetmeid, mille tulemusel ta alandati palgaastme C3 järgust 5 järku 2. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis selle otsuse vastu 18. jaanuaril 1996, kuna kaebuse esitaja hindamisaruandes esitatud märkused, mis puudutasid ajavahemikku 1. septembrist 1992 kuni 31. augustini 1994, olid vastuolus tema ametikoha väärikuse ja lojaalsusega institutsioonile ning rikkusid personalieeskirjade artiklitest 12 ja 21 tulenevaid kohustusi. Esimese Astme Kohus järeldas siiski 17. veebruaril 1998, et EMSK otsus ei olnud proportsionaalne, ning tühistas selle. Kohus mõistis samuti hukka selle, et komitee hüvitab kaebuse esitajale tema õigusabikulud.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et hoolimata kohtu selgest otsusest tema õigusabikulude kohta ei olnud komitee talle neid veel hüvitanud. Kuna olemasolevast teabest ilmnes, et kaebuse esitaja ei olnud ammendanud kõiki asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamise võimalusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlusi, tunnistati kaebus 25. juunil 2002 Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 8 alusel vastuvõetamatuks. Selles 25. juuni 2002. aasta kirjas ja 30. augusti 2002. aasta täiendavas vastuses tegi ombudsman ettepaneku, et kaebuse esitaja peaks ammendama kõik võimalused asutusesiseste haldustaotluste esitamiseks, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud edasikaebamise korra. Ombudsman lisas, et kui ta on seda teinud, võib ta kaaluda talle uue kaebuse esitamist, kui ta leiab, et institutsiooni vastus ei ole rahuldav.

aprillil 2004 kirjutas kaebuse esitaja uuesti ombudsmanile. Selles kirjas märkis ta, et ta kirjutas EMSK-le mitu korda, viimati 12. juulil 2004, taotledes oma kohtukulude hüvitamist 69 190 Belgia frangi ulatuses. Tema taotlustest hoolimata ei olnud hüvitist veel tehtud. Kaebuse esitaja lisas kaebusele koopiad kogu kirjavahetusest Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.

Võttes arvesse uusi tõendeid, otsustas ombudsman registreerida kaebuse esitaja kirja uue kaebusena (viide 2778/2004/JMA) ja alustada uurimist. Väited, mille kohta ombudsman palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel arvamust esitada, olid järgmised:

Kaebuse esitaja väidab kokkuvõtlikult, et vaatamata tema arvukatele taotlustele Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asjaomastele talitustele, ei ole tema õigusabikulusid kohtuasjas T-183/96 Esimese Astme Kohtus veel hüvitatud, mis on vastuolus Euroopa Kohtu otsusega. Seetõttu nõuab ta, et talle hüvitataks tema õigusabikulud summas 69 190 Belgia franki.

Nõue

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

Komitee esitas oma arvamuses kõigepealt faktilise olukorra üksikasjaliku kronoloogia. Institutsioon lisas oma arvamusele kogu kirjavahetuse kaebuse esitaja ja tema talituste vahel.

EMSK märkis, et 17. veebruaril 1998 tegi Esimese Astme Kohus otsuse kohtuasjas T-183/96, mille algatas P. EMSK vastu ja milles kohus mõistis institutsioonilt välja kaebuse esitaja õigusabikulud.

mail 2002 saatis kaebuse esitaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele kirja, milles palus otsust täita. Oma kirjas palus kaebuse esitaja õigusabikulude hüvitamist, kuigi ta ei lisanud nende tasude kohta ühtegi tõendit. Komitee talitused püüdsid edutult kaebuse esitajaga ühendust võtta, et paluda tal esitada tõendeid tema õigusabikulude suuruse ja laadi kohta.

29. juulil 2003 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ametlikult kaebuse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Apellatsioonkaebuses nõudis ta õigusabikulude tasumist summas 10 000 Belgia franki. Ta lisas kaebusele tõendi, milles tema advokaat teatas, et 1991. ja/või 1996. aastal maksis kaebuse esitaja talle 10 000 Belgia franki. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jõudis oma 9. detsembri 2003. aasta vastuses järeldusele, et makset ei saa teha, kuna kaebuse esitaja kirjale lisatud dokument oli ainult tõendi originaali koopia ning pealegi ei tõendanud see, et nõutud lõivud hõlmasid õigusalast tööd kohtuasjas T-183/96.

aprilli 2004. aasta kirjas nõudis kaebuse esitaja tungivalt, et EMSK järgiks Euroopa Kohtu otsust ja maksaks talle õigusabikulud summas 10 000 Belgia franki. Ta lisas oma kirjale selle summa kohta tõendi originaali. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee talitused lükkasid 5. juuli 2004. aasta vastuses kaebuse esitaja taotluse tagasi põhjendusel, et tema esitatud tõendid ei olnud nõuetekohane kviitung ega advokaadi arve ning et lisaks ei viidanud need konkreetsetele töödele, mille kohta arve oli väljastatud. Oma kirjas kirjeldas institutsioon, mis liiki tõendeid peaks kaebuse esitaja saatma, et tema maksetaotlus rahuldataks.

12. juulil 2004 saatis kaebuse esitaja kaks eraldi tõendit, 1997. ja 2000. aasta kohta, milles tema advokaat teatas, et tema poolt kaebuse esitaja heaks tehtud töö oli seotud tema tööga kohtuasjas T-183/96. Kirjas esitas kaebuse esitaja ka uue taotluse täiendavate õigusabikulude kohta summas 59 190 Belgia franki. Oma 15. oktoobri 2004. aasta vastuses nõustus EMSK hüvitama esialgse taotluse 10 000 Belgia frangi kohta, kuid keeldus maksmast täiendavat 59 190 Belgia frangi suurust summat, kuna leidis, et teist taotlust ei toeta ükski tõend.

Pärast juhtumi asjaolude väljatoomist tegi komitee mitu märkust ombudsmani uurimise ja juhtumi sisu kohta.

Seoses ombudsmani otsusega algatada kõnealuses juhtumis uurimine väitis komitee, et kaebuse esitaja ei olnud enne ombudsmanile kaebuse esitamist ammendanud võimalusi esitada asutusesiseseid halduskaebusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 osutatud kaebust, rikkudes sellega ombudsmani põhikirja artikli 2 lõiget 8. Komitee väitis, et 10 000 Belgia frangi suuruse maksetaotluse kohta oli kaebuse esitaja esitanud ombudsmanile kaebuse üks kuu enne seda, kui lõppes personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud tähtaeg, mille jooksul institutsioon pidi tema kaebusele vastama. Seoses kaebuse esitaja taotlusega täiendava 59 190 Belgia frangi hüvitamiseks märkis komitee, et tema talitustele ei ole selle teise taotluse kohta kunagi esitatud asutusesisest kaebust. Seetõttu järeldas komitee, et ombudsman oleks pidanud tunnistama juhtumi vastuvõetamatuks oma põhikirja artikli 2 lõike 8 alusel.

Seoses kaebuse esitaja väidetega viitas EMSK oma 15. oktoobri 2004. aasta otsuses sisalduvatele selgitustele, milles ta nõustus maksma kaebuse esitaja õigusabikulud 10 000 Belgia frangi ulatuses, kuid keeldus seda tegemast oma teise taotluse puhul 59 190 Belgia frangi ulatuses. Institutsioon väitis, et esimesel juhul tasusid tema talitused kaebuse esitaja tasud pärast seda, kui ta oli 12. juulil 2004 esitanud vajalikud tõendid. Seoses komitee keeldumisega täita kaebuse esitaja uut taotlust 59 190 Belgia frangi kohta väitis institutsioon, et nende tasude olemuse põhjendamiseks ei ole veel esitatud ühtegi tõendit. Seetõttu järeldas institutsioon, et tema talitused tegutsesid selles olukorras nõuetekohaselt ning et igasugune makseviivitus oli tingitud sellest, et kaebuse esitaja ei esitanud nõuetekohaseid tõendeid oma advokaaditasude laadi kohta.

Kaebuse esitaja märkused

Ombudsman ei ole kaebuse esitajalt tähelepanekuid saanud.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on oma arvamuses seisukohal, et kaebus ei vastanud Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 8 sätestatud nõuetele ning seetõttu ei oleks ombudsman tohtinud seda vastuvõetavaks tunnistada. Ta väidab, et enne ombudsmanile kaebuse esitamist ei ammendanud kaebuse esitaja kõiki asutusesiseste halduskaebuste esitamise võimalusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud apellatsioonimenetlust.

1.2 Ombudsman tuletab meelde, et vastavalt tema põhikirja artikli 2 lõikele 8:

„Ombudsmanile ei või esitada kaebust ühenduse institutsioonide ja asutuste ning nende ametnike ja muude teenistujate vaheliste töösuhete kohta, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on ammendanud kõik võimalused esitada asutusesiseseid haldustaotlusi ja kaebusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlused, ning kui taotluse saanud asutuse vastamistähtajad on möödunud.”

1.3 Arvesse tuleb võtta asjaolu, et 17. mail 2002 esitas kaebuse esitaja kõigepealt ombudsmanile samasisulise kaebuse (viide: 927/2002/(BF)JMA), mis tunnistati 25. juunil 2002 Euroopa ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 8 alusel vastuvõetamatuks. Ilmnes, et kaebuse esitaja ei olnud ammendanud kõiki asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamise võimalusi, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlusi. Oma 25. juuni 2002. aasta kirjas ja 30. augusti 2002. aasta täiendavas vastuses selgitas ombudsman kaebuse esitajale, et ta peaks enne talle uue kaebuse esitamist ammendama personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud apellatsioonimenetluse.

1.4 EMSK esitatud tõenditest ilmneb, et 29. juulil 2003 esitas kaebuse esitaja tegelikult personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel apellatsioonkaebuse, milles nõuti, et EMSK hüvitaks talle tema õigusabikulud kohtuasjas T-183/96,(1) millele EMSK vastas 9. detsembril 2003.

1.5 Ombudsman märgib, et hiljem toimus ka kirjavahetus kaebuse esitaja ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vahel. Kuna aga artikli 90 lõike 2 kohane kaebus komiteele ja sellele järgnenud kaebus ombudsmanile käsitlesid sama teemat, on ombudsman seisukohal, et kaebus vastab tema põhikirja artikli 2 lõikes 8 sätestatud tingimustele. Seetõttu peab ombudsman asjakohaseks kaaluda kaebuse esitaja väiteid ja seega hinnata juhtumi põhjendatust.

2 Komitee väidetav suutmatus hüvitada kaebuse esitaja õigusabikulusid

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et vaatamata tema arvukatele taotlustele Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asjaomastele talitustele ei ole tema õigusabikulusid kohtuasjas T-183/96 Esimese Astme Kohtus veel hüvitatud, mis on vastuolus Euroopa Kohtu otsusega. Seetõttu nõuab ta, et talle hüvitataks tema õigusabikulud summas 69 190 Belgia franki.

Kaebuse esitaja selgitab, et 14. novembril 1996 esitas ta Esimese Astme Kohtule hagi EMSK vastu, vaidlustades EMSK otsuse viia ta palgaastme C3 järgult 5 järku 2. Oma 17. veebruari 1998. aasta otsuses järeldas kohus, et EMSK otsus ei olnud proportsionaalne, ning tühistas selle. Selle järelduse tulemusena kohustas kohus institutsiooni hüvitama kaebuse esitaja õigusabikulud.

2.2 Komitee väidab, et 16. juulil 2004 hüvitasid , talitused kaebuse esitaja õigusabikulud 10 000 Belgia frangi ulatuses pärast seda, kui ta oli esitanud vajalikud tõendid asjaomase õigusalase töö laadi kohta. Komitee märgib siiski, et tema talitused on keeldunud rahuldamast kaebuse esitaja teist taotlust täiendava 59 190 Belgia frangi saamiseks, kuna kaebuse esitaja ei olnud esitanud nõuetekohaseid tõendeid nende tasude olemuse põhjendamiseks.

Komitee selgitab, et kaebuse esitaja võttis kõigepealt 16. mail 2002 ühendust oma talitustega, et taotleda otsuse täitmist. Tema kiri ei sisaldanud aga ühtegi toetavat tõendit. 29. juulil 2003 kordas ta oma taotlust ja määras õigusabikulude suuruseks 10 000 Belgia franki. See summa maksti välja alles 16. juulil 2004, kui EMSK-le olid edastatud asjakohased tõendid. 12. juulil 2004 saatis kaebuse esitaja uue taotluse täiendavate õigusabikulude kohta summas 59 190 Belgia franki. Komitee väidab, et lisasummat ei ole hüvitatud, sest kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis õigustaks nende tasude olemust.

2.3 Ombudsman on kogu kättesaadava teabe hoolikalt läbi vaadanud. Näib, et kaebuse esitaja esitas 16. mail 2002 EMSK-le saabunud kirjas esimese taotluse oma advokaaditasu hüvitamiseks. Oma kirjas, milles ta juhtis tähelepanu Euroopa Kohtu otsuse osale, mis käsitleb tema õigusabikulude hüvitamist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt, ei arvutanud kaebuse esitaja siiski nende tasude täpset summat. Seejärel esitas kaebuse esitaja oma õigusabikulude kohta kaks eraldi taotlust.

2.4 Kaebuse esitaja 29. juuli 2003. aasta ja 16. aprilli 2004. aasta kirjades Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele seadis kaebuse esitaja oma õigusabikulude suuruseks 10 000 Belgia franki.

Ombudsman märgib, et pärast mitut kirjalikku kirjavahetust kaebuse esitaja ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vahel seoses neid õigusabikulusid toetavate tõenditega maksis institutsioon 16. juulil 2004 kaebuse esitajale 10 000 Belgia frangi suuruse summa. Seega näib, et institutsioon tasus kaebuse esitaja esimese taotluse eest.

2.5 12. juuli 2004. aasta kirjas esitas kaebuse esitaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele uue taotluse, milles palus hüvitada advokaadile maksmata õigusabikulud summas 59 190 Belgia franki.

Kiri sisaldas kahte tõendit, mille tema advokaat uue taotluse toetuseks väljastas. Esimeses, 16. augusti 2000. aasta tõendis viitab tema advokaat täpsustamata/määratlemata menetlusele EMSKs, mille peamised õigusabikulud olid 46 992 Belgia franki ja mille lisakulud moodustasid 12 198 Belgia franki. Teises, 4. märtsi 1997. aasta tõendis on esitatud kaebuse esitaja ja EMSK vahelise kohtuasjaga seotud kulude (16 742 Belgia franki) ja õigusabikulude (40 250 Belgia franki) üksikasjalik jaotus. Siiski puudusid täiendavad üksikasjad, mis oleksid võimaldanud kindlaks teha käesoleva juhtumi täpse laadi.

2.6 Ombudsman märgib, et üheski dokumendis, mille kaebuse esitaja esitas oma teise 59 190 Belgia frangi taotluse toetuseks, ei ole kindlaks määratud õigustöö eset ega kirjeldatud üksikasjalikult, kuidas seda tööd kvantifitseeriti.

Ombudsman on seisukohal, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte alusel tundub mõistlik, et administratsioon nõuab enne võla tasumist, et potentsiaalne abisaaja esitaks tõendid kulude summa ja laadi kohta.

Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komitee seisukoht kaebuse esitaja teise taotluse kohta näib olevat mõistlik.

Seetõttu on ombudsman jõudnud järeldusele, et haldusomavoli ei esine.

3 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et haldusomavoli ei ole esinenud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) kohtuasi T-183/96: E vs. majandus- ja sotsiaalkomitee, EKL AT 1998, lk IA-67; II-159.