- ET Eesti keel
Masintõlkes võib olla vigu, mis võivad vähendada selgust ja õigsust; ombudsman ei vastuta mis tahes erisuste korral. Kõige usaldusväärsem ja õiguskindlam teave on algversioonis eespoolsel lingil (inglise keel).
Lisateave on meie keele- ja tõlkepoliitikas.
Euroopa Ombudsmani aruanne, millega lõpetatakse Horvaatia Vabariigi ombudsmani päring Q2/2025/AML teistes ELi riikides õppivate Horvaatia üliõpilaste tervisekindlustuse kohta
Otsus
Juhtum Q2/2025/AML - Alguskuupäev: Esmaspäev | 12 jaanuar 2026 - Otsuse kuupäev: Kolmapäev | 24 juuni 2026 - Riik Horvaatia
Taustteave
1. Riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid Euroopa ombudsmanide võrgustikus võivad paluda Euroopa Ombudsmanilt kirjalikke vastuseid päringutele ELi õiguse ja selle tõlgendamise kohta, sealhulgas neile, mis tekivad konkreetsete juhtumite käsitlemisel.
2. Horvaatia Vabariigi ombudsman esitas 2. detsembril 2025 Euroopa Ombudsmanile sellise päringu. Päring puudutab teistes ELi riikides õppivate Horvaatia üliõpilaste tervisekindlustust.
3. Viimastel aastatel on Horvaatia ombudsman saanud kaebusi üliõpilastelt ja üliõpilaste perekondadelt, kes jätkavad õpinguid teises ELi riigis. Need kaebused olid seotud nende õpilaste ravikindlustuse kaotamisega. Kuigi teises ELi liikmesriigis õppivatel üliõpilastel oli tavaliselt õigus Horvaatia riigieelarvest kaetavale tervisekindlustusele, jäeti 2023. aastal riigisisesesse õigusesse tehtud muudatuste tulemusel sellisest kindlustusest välja kõik need, kes registreerisid „Horvaatiast saadud ajutise puhkuse“. Kuna ajutise puhkuse registreerimine on kohustuslik, kui riigist lahkutakse kauemaks kui aastaks ja iga-aastane kohalolek on lühem kui kolm kuud, registreerisid paljud üliõpilased sellise ajutise puhkuse ja kaotasid seetõttu Horvaatia ravikindlustuse.
4. Horvaatia ombudsman selgitas, et selline olukord tekitab märkimisväärset haldus- ja finantskoormust asjaomastele üliõpilastele, kes peavad katma oma tervisekindlustuse, samal ajal kui Horvaatiasse jäänud üliõpilaste tervisekindlustus kaetakse riigieelarvest. Horvaatia ombudsmani arvates, kes oli selles küsimuses konsulteerinud ekspertidega,[1] võib olukord rikkuda nende üliõpilaste vaba liikumise õigust [2] ja kujutada endast sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevate ELi õigusaktide rikkumist.[3] Horvaatia ombudsmani hinnangul puudutab probleem ligikaudu 11 000 Horvaatia kodanikku, kes olid registreerinud ajutise puhkuse teise ELi riiki õppimise eesmärgil, ning laiemalt kõiki neid, kes olid registreerinud sellise ajutise puhkuse erinevatel põhjustel (meditsiinilistel, perekondlikel jne põhjustel), kuid kelle elukoht on endiselt Horvaatias.
5. Horvaatia ombudsman tõstatas oma mureküsimusi riiklike ametiasutustega mitmel korral, kuid kasutult. Eespool toodut arvesse võttes palus ta Euroopa Komisjoni arvamust eespool nimetatud küsimuse kohta ja seda, kas tava, mille kohaselt üldiselt ei pakuta tervisekindlustust kõigile kodanikele, kes lahkuvad ajutiselt Horvaatiast, et õppida teises ELi riigis, ilma et iga juhtumi puhul määrataks kindlaks huvide kese, kujutab endast ELi õiguse rikkumist.
Komisjonile esitatud küsimused
6. Küsitluse põhjal esitas Euroopa Ombudsman komisjonile järgmised küsimused:
i. Kas komisjon võiks käsitleda Horvaatia ombudsmani saadetud päringus (ja õiguslikus arvamuses) tõstatatud probleeme ja õiguslikke kaalutlusi?
ii. Millistel asjaoludel ja millistel tingimustel võib liikmesriik direktiivi 2004/38/EÜ ning määruste (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 kohaldamisel muuta oma õigusnorme, mis käsitlevad elamist, sealhulgas ajutist puhkust?
iii. Kas liikmesriigid on kohustatud tagama, et enne liikmesriigi kodaniku või tema territooriumil alalise elamisõigusega kodaniku elukoha kindlaksmääramist võetakse arvesse ühte või mitut määruse 987/2009 artiklis 11 sätestatud soovituslikku tegurit?
iv. Kas Horvaatia kohustusliku ravikindlustuse seaduse 2023. aastal tehtud muudatus võib kujutada endast vaba liikumise õiguse piirangut, seades mõned üliõpilased ebasoodsasse olukorda lihtsalt seetõttu, et nad on kasutanud oma vaba liikumise õigust, kooskõlas ELi kohtute kohtupraktikaga?
Komisjoni vastus
7. Komisjon vastas päringule 10. veebruaril 2026.
8. Oma vastuses selgitas komisjon, et sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevad ELi õigusaktid kehtestati selleks, et toetada ELi kodanike vaba liikumise õigust. Eeskirjade eesmärk on tagada, et inimesed ei jääks kogu ELis liikudes ilma kindlustusest (sealhulgas tervishoiukindlustusest), vaid ka see, et nende suhtes kohaldataks ainult ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteemi. Mõistel „elukoht“, mis on määratletud kui koht, kus isik tavaliselt elab [4] ja kus on isiku peamine huvide kese [5], on oluline roll selle kindlaksmääramisel, milliseid siseriiklikke õigusakte kohaldatakse. Komisjon rõhutas, et mõiste „elukoht“ on ELi õiguse autonoomne mõiste ning et kuigi liikmesriikidel on vabadus muuta oma sotsiaalkindlustussüsteeme ja riigisisese registreerimise eeskirju (kohtupraktikas sätestatud piirides), ei saa nad seda tehes muuta mõiste „harilik viibimiskoht“ tähendust ega ajada seda segi muud liiki elamisega, nagu on ette nähtud riigisiseses õiguses.
9. Sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevates liidu õigusnormides määratletud mõiste „elukoht“ oluline aspekt on see, et pelk asjaolu, et isik on jäänud liikmesriiki pikaks ajaks, ei tähenda, et tema harilik viibimiskoht on selles liikmesriigis.
10. Pigem peavad otsusetegijad isiku elukoha kindlaksmääramisel arvesse võtma mitut tegurit, mille hulka kuuluvad isiku perekondlik olukord ja sidemed, töö- ja muu tegevus, eluaseme olukord, maksuresidentsus ning tema üldised kavatsused seoses kolimisega. Üliõpilaste puhul tuleb arvesse võtta ka nende sissetulekuallikat.[6] Komisjon rõhutas, et tema suunistes ELi kodanike ja nende perekondade vaba liikumise õiguse kohta mainitakse konkreetselt üliõpilaste olukorda ning märgitakse, et „…persons, kes kolivad ainult ajutiselt teise liikmesriiki, jäävad oma päritoluliikmesriigi alaliseks elukohaks ja on seega hõlmatud päritoluliikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga (nt üliõpilane, kes kolis ajutiselt oma päritoluliikmesriigist õppima teise liikmesriiki, on hõlmatud päritoluliikmesriigiga, mitte liikmesriigiga, kus ta õpib)” [7] (rõhuasetus lisatud).
11. Seega järeldas komisjon, et asjaolu, et üliõpilased registreerivad oma ajutise puhkuse Horvaatiast, ei ole iseenesest märk sellest, et nad on muutnud oma alalist elukohta liidu õiguse tähenduses. Automaatne otsus kaotada nende õigus olla kaetud Horvaatia tervisekindlustusega, milles ei võeta arvesse määruses 987/2009 loetletud tegureid, ei ole kooskõlas ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimise eeskirjadega.
12. Komisjon rõhutas siiski, et vaba liikumise õiguse kasutamine ei taga, et liikuv kodanik säilitab kõik päritoluliikmesriigis varem kehtinud soodustused. Seega ei kujuta riiklikule ravikindlustusele juurdepääsu kaotamine, kui see tuleneb üldiste ja kodakondsuse suhtes neutraalsete eeskirjade kohaldamisest, tingimata endast vaba liikumise õiguse piirangut. Olukord on teistsugune, kui see meede seab ELi kodanikud ebasoodsamasse olukorda just seetõttu, et nad on seda vaba liikumise õigust kasutanud. Igal juhul on käesoleval juhul asjaomastel sotsiaalkindlustusasutustel kohustus võtta arvesse kõiki määruses 987/2009 sätestatud asjakohaseid kriteeriume, et hinnata asjaomaste üliõpilaste „alalist elukohta“, enne kui nad otsustatakse riiklikust ravikindlustussüsteemist välja arvata.
13. Komisjon tänas Horvaatia ombudsmani, et ta küsis arvamust ELi õiguse kohaldamise kohta kõnealuses küsimuses, rõhutades, et ta hindab võimalust aidata sel viisil kaasa ELi eeskirjade riiklikule jõustamisele.
Euroopa Ombudsmani järeldus
14. Horvaatia ombudsman kinnitas 19. juunil 2026, et komisjoni vastus vastas tema küsimustele, ja tänas Euroopa Ombudsmani abi eest.
15. Ombudsman leiab, et päringus tõstatatud küsimusi on piisavalt selgitatud. Seetõttu lõpetab ombudsman päringu.
Horvaatia ombudsmani ja komisjoni teavitatakse käesolevast aruandest.
Teresa Anjinho
Euroopa Ombudsman
Strasbourg, 24. juuni 2026
[1] Vt Horvaatia ombudsmani taotletud ja üle antud ekspertarvamus Zagrebi õigusteaduskonna Euroopa avaliku õiguse osakonna teadlastelt, kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/doc/correspondence/228169
[2] Nagu on tagatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 21 (kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/eli/treaty/tfeu_2008/art_21/oj/eng), Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 45 (kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:12012P/TXT), samuti direktiiv 2004/38/EÜ (kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2004/38/oj/eng)
[3] Määrus 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:32004R0883 ; ning määrus 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:32009R0987)
[4] Määruse 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta) artikli 1 punkt j, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:32004R0883
[5] Euroopa Kohtu 5. juuni 2014. aasta otsus kohtuasjas C-255/13, I vs. Health Service Executive, punktid 43–44, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:62013CJ0255
[6] Määruse 987/2009 (milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord) artikkel 11, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:32009R0987
[7] „Suunised ELi kodanike ja nende perekondade vaba liikumise õiguse kohta“. Vt punktid 5.2.2, 11.3 ja 11.4, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=ELT:C_202301392.