Strasbourg, 14. aprill 2005

Lugupeetud hr H.

mail 2004 esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses Euroopa Komisjoni väidetava tegevusetusega EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel.

14. juunil 2004 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 29. septembril 2004. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 20. novembril 2004 koos 19. veebruaril 2005 esitatud lisateabega.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Arusaamatuste vältimiseks on oluline meelde tuletada, et EÜ asutamisleping annab Euroopa ombudsmanile õiguse uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse peale.

Ombudsmani uurimised Teie kaebuse kohta on seega suunatud selle uurimisele, kas Euroopa Komisjoni tegevuses on esinenud haldusomavoli.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Ühendkuningriigi põllumajandustootja, kes ei ole saanud piimakvooti, millele tal on tema arvates õigus.

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Ühendkuningriigi valitsus ei rakenda piimakvootide süsteemi kooskõlas ühenduse määrustega 1546/88 (1) ja 857/84 (2) ning eelkõige Euroopa Kohtu eelotsusega kohtuasjas Thomsen (3).

Kaebuse esitaja kadunud isa oli põllumajandusettevõtte rentnik, millele eraldati 1984. aastal piimakvoot. Kvoot eraldati P. & V. H. & Son’i kui renditud põllumajandusettevõtet haldava piimatootja partnerlusele. Kaebuse esitaja ostis seltsingu pojana 27. veebruaril 1999 eraldi põllumajandusettevõtte. Vastavalt siseriiklikule õigusele viidi piimatootmine 1. märtsil 1990 vanast põllumajandusettevõttest üle uude. Samal päeval lakkas hr & pr V H. olemast tootjad, kuid kaebuse esitaja jätkas piima tootmist uues põllumajandusettevõttes uue partnerluse raames, mida tuntakse nime all WE & RA H..

Ühendkuningriigi kohtud, üürileandja, Ühendkuningriigi valitsus ja perekond H. leidsid, et ükski eespool nimetatud piimakvootidega seotud hagidest ei ole ebaseaduslik. Kõik eespool nimetatud isikud leidsid samuti, et põllumajandusettevõtte osa üleandmine toimus kooskõlas Euroopa määrustega. Kvoodi eraldas WE & RA H.-le mitmeks aastaks Ühendkuningriigi valitsuse esindaja, olles täielikult teadlik, et piimakvoot oli renditud varast lahkunud.

Vahekohtu 15. juuli 1991. aasta otsusega määrati WE & RA H.-le ja nende uuele põllumajandusettevõttele siiski vaid alla 0,1% kvoodist, hoolimata 1. märtsil 1990 toimunud üleminekust hr & V H. & Son ja WE & RA H. vahel. Kaebuse esitaja sõnul oleks vahekohtunik pidanud eraldama piimakvoodi WE & RA H-le kui tootjatele, kuna vana põllumajandusettevõtte rentnik hr & pr V H. & Son ei kavatsenud piima toota. Selle asemel eraldati piimakvoot vana põllumajandusettevõtte omanikule Staffordshire’i krahvkonnanõukogule, hoolimata asjaolust, et krahvkonnanõukogu ei juhtinud põllumajandusettevõtet, ei olnud tootja ega kavatsenud isegi tootjateks saada. Kaebuse esitaja arvates on see vastuolus Euroopa Kohtu otsusega Thomseni kohtuasjas. Lisaks ületas vahekohtunik Staffordshire’i krahvkonnanõukogule kvoodi eraldamisega oma pädevust, mis seisnes piimakvoodi jagamises hr &ampi, pr V H. & Soni ja WE & RA H. vahel. Vastutav Ühendkuningriigi minister ei ole olukorda parandanud. Komisjon omalt poolt ei võtnud selles küsimuses meetmeid pärast seda, kui kaebuse esitaja oli 1. veebruari 2003. aasta kirjas taotlenud juhtumi uuesti läbivaatamist Thomseni kohtuasja silmas pidades.

Kaebuse esitaja väidab, et piimakvoote liigutavad Ühendkuningriigis korrapäraselt omanikud/kasutajad. Üürnikel ei ole siiski lubatud piimakvoote liigutada ja see on selgelt tootjate diskrimineerimise vorm, mis on vastuolus ühenduse õigusega. Määruse nr 1546/88 artikli 7 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]ui põllumajandusettevõtte üks või mitu osa müüakse, renditakse või antakse üle pärimise teel, jaotatakse vastav kvoot põllumajandusettevõttes tegutsevate tootjate vahel proportsionaalselt piima tootmiseks kasutatud maa-aladega.” Kaebuse esitaja puhul olid WE & RA H. pärast kvoodi ülekandmist 1. märtsil 1990 ainsad piimatootjad ja ainus piima tootmiseks kasutatud maa-ala oli uus põllumajandusettevõte. Piimakvoodi eraldamine Staffordshire’i krahvkonnanõukogule oli seega vastuolus ühenduse õigusega.

Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa Komisjon ei ole taganud ühenduse õiguse nõuetekohast kohaldamist, jättes võtmata meetmed Ühendkuningriigi suutmatuse vastu järgida piimakvoote käsitlevaid ühenduse õigusakte ja kohtupraktikat.

Kaebuse esitaja nõuab olulise kahju hüvitamist.

Nõue

Komisjoni arvamus
Kaebuse vastuvõetavus

Viidates EÜ asutamislepingu artiklile 195 ja Euroopa Ombudsmani põhikirja artiklitele 1.3 ja 2.7, väidab komisjon, et ombudsman peaks tunnistama käesoleva kaebuse vastuvõetamatuks, kuna kaebuse esitaja esitatud faktide suhtes on Ühendkuningriigis juba algatatud kohtumenetlus või tehtud kohtuotsus ning nendega on tegelenud Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon.

Igal juhul väidab komisjon, et kaebus tuleks tunnistada põhjendamatuks, kuna kaebuse esitaja juhtumit on käsitletud parimate tavade kohaselt alati, kui komisjon või mõni muu Euroopa institutsioon on seda uurinud. EÜ asutamislepingu artikli 195 alusel ei ole Euroopa Ombudsmanil seega põhjust uurimist läbi viia.

Kaebuse taust

Kaebuse esitaja pöördus komisjoni poole seoses Ühendkuningriigi piimakvootidega juba palju aastaid tagasi. Kaebuse esitaja viimane teade selles küsimuses oli tema 1. veebruari 2003. aasta kiri, milles ta palus komisjonil jõustada Thomseni juhtum, mida ta pidas oma juhtumiga identseks. Vaidluse all oli küsimus, kas üleandmise korral tuleks tootjale või maaomanikule eraldada piimakvoot. Komisjoni sõnul ei olnud kaebuse esitaja kirjas, millega algatati Ühendkuningriigi vastu rikkumismenetlus, midagi mainitud. Kaebuse esitaja palus lihtsalt, et komisjon vaataks uuesti läbi oma järeldused seoses petitsiooniga, mille kaebuse esitaja esitas Euroopa Parlamendile 1995. aastal (4). Komisjon vastas kaebuse esitajale 7. märtsi 2003. aasta kirjaga, esitades üksikasjalikult ja põhjendatult põhjused, miks komisjon ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga Thomseni juhtumi suhtes. Komisjoni arvates käsitleti sellega asjakohaselt kaebuse esitaja 1. veebruari 2003. aasta kirja.

Kohtuasja sisu

Komisjon võtab teadmiseks kaebuse esitaja oletuse, et ta võib varem renditud põllumajandusettevõttes (edaspidi "vana põllumajandusettevõte") kasutatud piimakvoodi vabalt üle kanda hiljem ostetud põllumajandusettevõttele (edaspidi "uus põllumajandusettevõte"). Kaebuse esitaja väidab, et peaaegu kogu kvoodi loovutamine vana põllumajandusettevõtte omanikule, maavolikogule, oli ebaseaduslik ja diskrimineeris teda kui rentnikku.

Komisjon ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, millel puudub õiguslik alus ja mida ei toeta konkreetse juhtumi asjaolud. Tol ajal olid kohaldatavad komisjoni määruse nr 1546/88 artikli 7 sätted, mis võeti vastu nõukogu määruse nr 857/84 artikli 7 alusel, millega põllumajandusettevõtete üleandmiseks kehtestati seos põllumajandusettevõtte ja piimakvoodi vahel. Määruse nr 1546/88 artikli 7 lõigetes 1 ja 2, mida kohaldatakse kogu põllumajandusliku majapidamise ja selle osade üleandmise suhtes, on sätestatud:

1. „Kui kogu põllumajanduslik majapidamine müüakse, renditakse või antakse üle pärimise teel, antakse vastav individuaalne kvoot täielikult üle tootjale, kes võtab põllumajandusliku majapidamise üle.”

2. „Kui põllumajandusettevõtte üks või mitu osa müüakse, renditakse või antakse üle pärimise teel, jaotatakse vastavad kogused põllumajandusettevõttes tegutsevate tootjate vahel proportsionaalselt piima tootmiseks kasutatavate maa-aladega või vastavalt liikmesriikide kehtestatud muudele objektiivsetele kriteeriumidele.”

Eespool nimetatud sätteid silmas pidades on jõutud järeldusele, et "põllumajandustootja, kes soovib alustada tegevust piimatootjana, peab omandama põllumajandusettevõtte, millele on kehtestatud piimakvoot (5)". Põllumajandustootjal ei ole absoluutset õigust piimakvoodile. Tegelikult on Euroopa Kohus järeldanud, et "ühenduse õiguskorraga tagatud õigus omandile ei hõlma õigust käsutada tulu saamise eesmärgil sellist eelist nagu ühise turukorralduse raames eraldatud kvoodid, mis ei tulene asjaomaste isikute varast või kutsealasest tegevusest (6)". Seetõttu ei jaotata põllumajandusettevõtte või selle osa üleandmise korral kvooti huvitatud isikute vahel mitte asjaomaste füüsiliste isikute, vaid „proportsionaalselt piimatootmiseks kasutatavate maa-aladega või vastavalt muudele objektiivsetele kriteeriumidele”.

Komisjon tuletab meelde, et mitu ametiasutust on kaebuse esitaja juhtumi aastate jooksul läbi vaadanud. Vahekohtunik oli esimene, kes seda 1990. aastal uuris. Sel ajal erines kaebuse esitaja seisukoht praegusest selle poolest, et ta ei tuginenud vabadusele viia oma kvoot üle ühest põllumajandusettevõttest teise, vaid et „partnerluse identiteedi muutumine ja tootmise muutumine ning tootmise üleviimine [vanast põllumajandusettevõttest] [uuesse põllumajandusettevõttesse] ei kujutanud endast põllumajandusettevõtte osa kasutusotstarbe muutust vastavalt [Ühendkuningriigi] õigusele“. See väide näitab, et kaebuse esitaja ei olnud teadlik asjaolust, et tema juhtumit tuleb käsitleda põllumajandusettevõtte üleandmist käsitlevate eeskirjade raames.

Vahekohtunik järeldas, et vana talu osas toimus ajavahemikul 12. veebruarist 1990 kuni 25. märtsini 1990 kolm okupatsiooni muutust. Seoses piimakvootide jaotamisega kahe põllumajandusettevõtte vahel, st vana ja uue põllumajandusettevõtte vahel, kohaldas vahekohus Ühendkuningriigi õigusaktides sätestatud kriteeriume, viidates „aladele, mida kasutati piimatootmiseks viie aasta jooksul enne tegevusala muutust”. Vahekohtunik järeldas sellest, et piimakvoodi eraldamine uuele põllumajandusettevõttele oleks minimaalne. Vahekohtuniku arvutuste tulemusel, mis põhinesid asjaomaste põllumajandusettevõtete pindalal ja nende tegevuse ajal, eraldati suurem osa piimakvoodist vanale põllumajandusettevõttele. Seega jaotati piimakvoot vastavalt määruse 1546/88 artikli 7 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele, st „proportsionaalselt piima tootmiseks kasutatavate aladega või vastavalt muudele liikmesriikide kehtestatud objektiivsetele kriteeriumidele”.

Vahekohtuniku otsuse vaatasid läbi maakohus ja apellatsioonikohus. Viimane otsus muutus lõplikuks, kuna ülemkojale esitatud edasikaebust ei rahuldatud. Apellatsioonikohus lükkas tagasi kaebuse esitaja argumendid kahe põllumajandusettevõtte tegevusala muutumise mõju kohta, märkides, et „kui A, B ja C hõivavad piimakvootide jaoks tootmisüksuse ning A ja B loobuvad partnerlusest, siis on selgelt tegemist tegevusala muutumisega, kui C ja D moodustavad uue ja eraldiseisva partnerluse ning asuvad tegutsema. /.../ Sellest /.../ on selge, et kui määrustes räägitakse "üleviimisest", siis räägitakse ametist, mitte omandiõigusest. Sellest tulenevalt järeldan, et okupatsiooni muutumisel märtsi alguses olid samasugused õiguslikud tagajärjed nagu müügil, rendile andmisel või pärimisel. Ka sel põhjusel /.../ lükkaksin ma apellatsioonkaebuse tagasi.”

Komisjon leiab, et eespool öeldu põhjal on selge, et isegi kui kaebuse esitaja leiab nüüd, et ta oli endise põllumajandusettevõtte piimatootmistegevuse ja sellega seotud kvoodi füüsilisest isikust ettevõtja ning et ta võis selle uuele põllumajandusettevõttele üle kanda, ei vasta see seisukoht kahjuks ühenduse määruste kohasele piimakvoodi mõistele. Kaebuse esitaja ei võtnud arvesse kvoodi ja põllumajandusliku majapidamise vahelist seost ning alahindas kahe põllumajandusliku majapidamise järjestikuste partnerluste kaudu tehtud muudatuste tagajärgi. Kaebuse esitaja väide, et teda diskrimineeriti üürnikuna, ei ole seega põhjendatud. Piimakvootide jaotamisel kahe põllumajandusettevõtte vahel võeti arvesse nende vastavaid maa-alasid ja nende kasutamise kestust, kusjuures omaniku või üürniku isiklikud omadused ei oma tähtsust.

Komisjoni sõnul kinnitab Thomseni kohtuasi üksnes kohtu varasemat kohtupraktikat ega õigusta kaebuse esitaja juhtumi uuesti läbivaatamist.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jääb oma märkustes kaebuse juurde ja teeb kokkuvõttes järgmised lisamärkused:

Staffordshire’i krahvkonnanõukogule eraldati piimakvoot hoolimata asjaolust, et ta ei kavatsenud kunagi maad piimatootmiseks uuesti kasutada. Selle asemel täitis maavolikogu piimaturustusameti vormi, paludes piimakvoodi registreerida oma asukohas, kust maavolikogu andis piimakvoodi märkimisväärse kasumi eest välja. Need meetmed on vastuolus Thomseni kohtuasjaga, mille kohaselt tuleb piimakvoodid eraldada tootjatele, mitte maa-aladele, mida ei kasutata piima tootmiseks.

MAFFi (7) juhised piimaturundusametile olid, et piimakvoote võivad liigutada üksiktootjad. Piimaturustusamet määras piimakvoodi kaebuse esitajale ja tema abikaasale, st partnerlusele WE & RA H. uues põllumajandusettevõttes. MAFF määras 5. juuli 1990. aasta kirjas omandajaks WE & RA H. ja võõrandajaks hr & pr V H. & Son. MAFFi esindaja teatas H. perekonnale siiski, et osa ettevõttest ei ole üle antud ja kaebuse esitaja võitles selle nõuande alusel juhtumiga. Määrus 1546/88 võimaldab liikmesriikidel kehtestada oma eeskirjad, mis Ühendkuningriigis tähendab, et üleandja ja ülevõtja võivad omavahel kokku leppida piimakvoodi ülekandmises (1989. aasta õigusaktide 4. lisa eeskirja 1 lõige 3). Euroopa Kohtu praktika (8) võimaldab piimakvootide ülekandmist liikmesriikide piires, st tootja võib piimakvooti kasutada ka mujal. Käesoleval juhul võis seega V. H. & Son’i ja V. H. & Son’i partnerlus viia piimakvoodi põllumajandusettevõttes ühest põllumajandusettevõttest teise.

Vahekohtunik eraldas piimakvoodid „maale“, mitte „tootjatele“, nagu on nõutud Thomseni kohtuasjas. Piimakvoodi mis tahes eraldamine vanale põllumajandusettevõttele oli ebaseaduslik, kuna seda põllumajandusettevõtet ei kavatsetud kasutada piima tootmiseks. Ühendkuningriigi kohus käsitles siiski üksnes küsimust, kas põllumajandusettevõte anti üle, ning keeldus tegemast otsust küsimuses, kas piimakvoot tuleks eraldada maale või tootjale.

Kaebuse esitaja kahtleb, kuidas Staffordshire’i krahvkonnanõukogu saaks olla mis tahes vahekohtumenetluse pool, kuna ta ei kavatsenud kunagi kasutada vana põllumajandusettevõtet piima tootmiseks. Ta kahtleb ka selles, miks ei lubatud H-del omavahel kokku leppida piimakvoodi ülekandmises, kui piimaturustuskomisjon algselt sellise toimimisviisiga nõustus. Kuid eelkõige küsib ta, miks komisjon ei ole võtnud meetmeid Ühendkuningriigi ametiasutuste vastu ELi ja Ühendkuningriigi õigusaktide pideva eiramise eest.

Otsus

1 Kaebuse vastuvõetavus

1.1 Oma arvamuses väidab Euroopa Komisjon, et kaebus tuleks tunnistada vastuvõetamatuks vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 ning Euroopa Ombudsmani põhikirja artiklitele 1.3 ja 2.7, kuna kaebuse esitaja esitatud faktide suhtes on Ühendkuningriigis juba algatatud kohtumenetlus või tehtud kohtuotsus ning nendega on tegelenud Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon. Lisaks väidab komisjon, et igal juhul tuleks kaebus tunnistada põhjendamatuks, kuna komisjon on käsitlenud kaebuse esitaja juhtumit parimate tavade kohaselt ja seetõttu ei ole Euroopa Ombudsmanil EÜ asutamislepingu artikli 195 alusel põhjust uurimist läbi viia.

1.2 Ombudsman tuletab meelde, et tema menetluses olev juhtum käsitleb komisjoni väidetavat suutmatust tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine. Ombudsman ei leia, et komisjoni väidetava rikkumise küsimus oleks olnud kohtumenetluse objektiks. Küsimuse üle, kas komisjon on kaebuse esitaja juhtumi käsitlemisel toiminud kooskõlas parimate tavadega, otsustab ombudsman pärast uurimist. Komisjoni väide, et ta on toiminud kooskõlas parimate tavadega, puudutab juhtumi põhjendatust ega võimalda ombudsmanil kaebust põhjendamatuks tunnistada ilma juhtumit analüüsimata.

1.3 Seoses komisjoni väitega, et Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on juhtumiga juba tegelenud, tuletab ombudsman meelde, et tema järjekindel tava on leida, et ombudsmanil ei ole põhjust uurimist läbi viia, kui mõni teine pädev asutus on küsimusega juba tegelenud. Käesoleval juhul näib siiski, et petitsioonikomisjon ei ole käsitlenud kaebust, st komisjoni väidetavat suutmatust tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine.

1.4 Seetõttu ei nõustu ombudsman komisjoni väidetega kaebuse vastuvõetavuse kohta ja käsitleb juhtumi asjaolusid allpool 2. osas.

2 Väidetav ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise tagamata jätmine

2.1 Kaebus käsitleb seda, kuidas komisjon käsitles kaebuse esitaja muret, et Ühendkuningriigi valitsus ei rakenda piimakvootide süsteemi vastavalt ühenduse määrustele 1546/88 ja 857/84 ning Euroopa Kohtu eelotsusele Thomseni kohtuasjas (9). Kaebuse esitaja kadunud isa oli sellise põllumajandusettevõtte rentnik, millele eraldati piimakvoot hr & pr V H. & Son’i kui põllumajandusettevõtet haldava piimatootja (edaspidi „vana põllumajandusettevõte”) partnerluse alusel. 27. veebruaril 1999 ostis kaebuse esitaja seltsingu pojana eraldi põllumajandusettevõtte (edaspidi „uus põllumajandusettevõte”). Vastavalt siseriiklikule õigusele viidi piimatootmine 1. märtsil 1990 vanast põllumajandusettevõttest üle uude. Samal päeval lakkas hr & pr V H. olemast tootjad, kuid kaebuse esitaja jätkas piima tootmist uues põllumajandusettevõttes uue partnerluse raames, mida tuntakse nime all WE & RA H.. 1991. aastal anti vahekohtuniku otsusega, mida hiljem kinnitasid Ühendkuningriigi kohtud, WE & RA H.-le ja uuele põllumajandusettevõttele õigus ainult alla 0,1% kvoodist, hoolimata hr & V H. & Son ja WE & RA H. vahelisest üleminekust 1. märtsil 1990. Kaebuse esitaja sõnul oleks vahekohtunik pidanud eraldama piimakvoodi WE & RA H-le kui tootjatele, kuna vana põllumajandusettevõtte rentnik hr & pr V H. & Son ei kavatsenud piima toota. Selle asemel eraldati piimakvoot vana põllumajandusettevõtte omanikule Staffordshire’i krahvkonnanõukogule, hoolimata asjaolust, et krahvkonnanõukogu ei juhtinud põllumajandusettevõtet, ei olnud tootja ega kavatsenud isegi tootjateks saada. Kaebuse esitaja arvates on see vastuolus Euroopa Kohtu otsusega Thomseni kohtuasjas. Siiski ei võtnud komisjon selles küsimuses meetmeid pärast seda, kui kaebuse esitaja oli 1. veebruari 2003. aasta kirjas taotlenud, et tema juhtum vaadataks Thomseni kohtuasja silmas pidades uuesti läbi.

Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa Komisjon ei ole taganud ühenduse õiguse nõuetekohast kohaldamist, jättes võtmata meetmed Ühendkuningriigi suutmatuse vastu järgida piimakvoote käsitlevaid ühenduse õigusakte ja kohtupraktikat.

2.2 Komisjon tuletab meelde kaebuse esitaja 1. veebruari 2003. aasta kirja, milles ta palus komisjonil jõustada Thomseni juhtum, mida ta pidas oma juhtumiga identseks. Komisjon märgib, et ta vastas kaebuse esitajale 7. märtsi 2003. aasta kirjaga, tuues üksikasjalikult ja põhjendatult välja põhjused, miks komisjon ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga Thomseni juhtumi suhtes. Komisjoni arvates käsitleti sellega asjakohaselt kaebuse esitaja 1. veebruari 2003. aasta kirja.

Seoses sisuliste probleemidega, millele kaebuse esitaja tähelepanu juhtis, viitab komisjon sel ajal kohaldatud määruse 1546/88 artiklile 7.2, milles on sätestatud, et põllumajandusettevõtte või selle osa üleandmise korral ei jaotata kvooti huvitatud isikute vahel asjaomaste füüsiliste isikute alusel, vaid „proportsionaalselt piima tootmiseks kasutatavate aladega või vastavalt muudele objektiivsetele kriteeriumidele”. Komisjon tuletab meelde, et vahekohtuniku poolt piimakvoodi eraldamine, mille Ühendkuningriigi kohtud heaks kiitsid, põhines kriteeriumidel, mis on sätestatud Ühendkuningriigi õigusaktides, milles osutatakse „aladele, mida kasutati piima tootmiseks viie aasta jooksul enne tegevusala muutust“. Vahekohtuniku arvutuste tulemusel, mis põhinesid asjaomaste põllumajandusettevõtete pindalal ja nende tegevuse ajal, eraldati suurem osa piimakvoodist vanale põllumajandusettevõttele. Seega jaotati piimakvoot vastavalt määruse 1546/88 artikli 7 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele, st „proportsionaalselt piima tootmiseks kasutatavate aladega või vastavalt muudele liikmesriikide kehtestatud objektiivsetele kriteeriumidele”.

Komisjon väidab, et kaebuse esitaja ei võtnud arvesse kvoodi ja põllumajandusliku majapidamise vahelist seost ning alahindas nende muudatuste tagajärgi, mis tehti mõlemat põllumajanduslikku majapidamist ekspluateerivate järjestikuste partnerluste kaudu. Komisjoni sõnul jaotati piimakvoot kahe põllumajandusettevõtte vahel vastavalt nende pindalale ja nende kasutamise kestusele, kusjuures omaniku või üürniku isiklikul kvaliteedil ei ole tähtsust. Seetõttu ei diskrimineeritud kaebuse esitajat üürnikuks olemise tõttu.

2.3 Enne osapoolte esitatud põhjenduste analüüsimist soovib ombudsman meelde tuletada, et tema uurimine piirdub selle uurimisega, kas komisjon tegutses kaebuse esitaja 1. veebruari 2003. aasta kirja käsitledes ja Ühendkuningriigi vastu meetmeid võtmata talle siduvate eeskirjade ja põhimõtete kohaselt ning oma õigusliku pädevuse piires.

2.4 Ombudsman märgib, et kaebus käsitleb kaebuse esitaja 1. veebruari 2003. aasta kirja ja komisjoni vastust sellele kirjale. Lisaks märgib ombudsman, et 1. veebruari 2003. aasta kirjas viitab kaebuse esitaja oma petitsioonile Euroopa Parlamendile, märkides, et komisjon „otsustas, et [tema] juhtumi puhul tuleks maaomanikule eraldada piimakvoot” ning et komisjon „jättis rahuldamata [tema] petitsiooni, milles väideti, et kuigi [ta] oli tootja, ei olnud tal õigust piimakvoodile”. Kaebuse esitaja palub komisjonil oma otsus uuesti läbi vaadata, tuginedes 1) Thomseni juhtumile; 2) asjaolu, et Ühendkuningriigi vahekohtunik ületas kvoodi eraldamisel oma volitusi; ning 3) asjaolu, et Ühendkuningriigis ei ole üürnikel lubatud piimakvoote liigutada samal viisil nagu põllumajandusmaad omavatel tootjatel. Kaebuse esitaja väidab, et Thomseni kohtuasi on identne tema enda olukorraga ja et Thomseni kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et piimakvoot peaks jääma rentnikule/tootjale, kui rendilepingu lõppedes ei kavatse maaomanik piima toota.

Ombudsman märgib, et oma 7. märtsi 2003. aasta vastuses tuletab komisjon meelde kontrollikoja järeldusi Thomseni kohtuasjas, st et rendilepingu lõppemisel võib rendileandja omandada piimakvoodi üksnes juhul, kui ta on piimatootja või kui ta kannab põllumajandusettevõttes kasutada oleva kvoodi üle kolmandale isikule, kes on piimatootja. Komisjon märgib siiski, et ta ei nõustu kaebuse esitaja tõlgendusega Thomseni juhtumi kohta, mille kohaselt juhul, kui rendileandja ei ole rendilepingu lõppemisel piimatootja, jääb kvoot rendilevõtjale/tootjale. Komisjon märgib, et maaga on seotud piimakvoot ja et maa rendilepingu lõppemisel ei ole rentnikul/tootjal õigust kvooti säilitada, kuna rendileandja ei ole piimatootja. Komisjoni sõnul on Thomseni kohtuasja tähtsus seotud sündmustega, mis leidsid aset pärast kvoodi ümberjaotamist rendileandjale. Kui rendileandja ei suuda ettenähtud aja jooksul piimatootmist taastada või põllumajandusettevõtet ja kvooti uuesti üle anda, suunatakse kvoot tagasi riiklikku reservi. Seoses kaebuse esitaja väitega, et vahekohtunik ületas oma pädevust, märgib komisjon, et ta saab esitada märkusi üksnes ühenduse õiguse seisukohast, mille põhjal ta leiab, et H. & Sonile ja H. & Sonile piimakvoodi andmine ei olnud põhjendatud. H. & Son ja H. & Son lõpetasid piimatootmise enne rendilepingu lõppemist ja andsid renditud põllumajandusettevõttega seotud kvoodi väidetavalt üle eraldiseisvale põllumajandusettevõttele. Seetõttu järeldab komisjon, et ta ei saa kaebuse esitajale selles küsimuses abiks olla.

2.5 Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja väide komisjoni vastu põhineb seisukohal, et Thomseni juhtumis tõlgendatud ja selgitatud ühenduse õiguse järgimiseks oleksid Ühendkuningriigi ametiasutused pidanud eraldama piimakvoodi kaebuse esitajale ja tema uuele põllumajandusettevõttele ega oleks pidanud eraldama seda maavolikogule. Selleks et teha kindlaks, kas komisjon on toiminud küsimuse käsitlemisel talle siduvate eeskirjade ja põhimõtete kohaselt ning oma õigusliku pädevuse piires, peab ombudsman ise hindama juhtumiga seotud fakte ja asjaolusid. Seetõttu on ombudsman kättesaadavat materjali hoolikalt uurinud ja jõudnud järgmistele järeldustele.

2.6 Ombudsmani arvates tähendab mõiste "ettevõte" kõiki tootja juhitavaid tootmisüksusi. Põllumajandusettevõte võib seega koosneda mitmest põllumajandusettevõttest. "Tootja" on põllumajandusettevõtet majandav füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm (10). Näib, et kaebuse esitaja ostis uue põllumajandusettevõtte 1990. aasta veebruaris ning et lühikest aega tegutsesid vana ja uus põllumajandusettevõte koos ühe põllumajandusettevõttena ühe partnerluse raames. Vana põllumajandusettevõtte rendileping näib lõppevat 1990. aasta märtsis, mis tähendab, et osa põllumajandusettevõttest antakse üle (st vana põllumajandusettevõte läheb tagasi maavolikogule). Vastavalt sel ajal poolte viidatud kohaldatavale õigusnormile - määruse 1546/88 artikli 7 lõikele 2 - tuleks piimakvoot "jaotada põllumajandusettevõttes tegutsevate tootjate vahel proportsionaalselt piima tootmiseks kasutatavate maa-aladega või vastavalt liikmesriikide kehtestatud muudele objektiivsetele kriteeriumidele". Näib, et Ühendkuningriik kehtestas objektiivsete kriteeriumidena „alad, mida kasutati piimatootmiseks viie aasta jooksul enne kasutusotstarbe muutust”. Võttes arvesse asjaolu, et põllumajandusettevõtte ühe osa üleandmisele eelnenud viie aasta jooksul toodeti asjaomase kvoodi alusel piima peamiselt vanas põllumajandusettevõttes, näib vahekohus olevat määranud suurema osa piimakvoodist vanale põllumajandusettevõttele ja maavolikogule.

Seoses Thomseni kohtuasjaga võtab ombudsman teadmiseks kontrollikoja järelduse, et vastavalt määruse 3950/92 (11) artikli 7 lõikele 2 läheb piimatootmisettevõtte rendilepingu lõppemisel sellega seotud piimakvoot põhimõtteliselt tagasi rendileandjale üksnes juhul, kui tal on piimatootja staatus. Euroopa Kohus jätkab siiski, märkides, et artikli 7 lõiget 2 ei saa tõlgendada nii, et see keelab rendileandjal anda põllumajandusettevõte üle kolmandast isikust piimatootjale, kelle piimakvoot on selle põllumajandusettevõttega seotud, kui ta ise ei kavatse pärast rendilepingu lõppemist piima tootmist jätkata. Sellega seoses on piimakvootide ajutine omandamine mittetootva rendileandja poolt ühenduse õiguse kohaselt lubatud, kuid võimalikult lühikeseks ajaks (12).

2.7 Eespool öeldu põhjal peab ombudsman mõistlikuks komisjoni analüüsi kaebuse esitaja olukorra kohta vastavalt Ühendkuningriigi õigusele ja tavadele kõnealusel ajal. Ombudsman märgib, et Thomsoni juhtum, mis on kaebuse keskne punkt, puudutab määruse 3950/92 artikli 7 lõike 2, mitte määruse 1546/88 artikli 7 lõike 2 tõlgendamist. Ombudsman peab siiski mõistlikuks komisjoni järeldust, et Thomseni kohtuasja põhjal ei saa määruse (EMÜ) nr 3950/92 artikli 7 lõiget 2 tõlgendada nii, et piimakvoot peaks jääma piima tootvale rentnikule, kui rendisuhte lõppedes ei kavatse kvoodiga seotud maa omanik piima toota. Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohus on ühenduse õiguse tõlgendamisel kõrgeim organ.

2.8 Eespool öeldut silmas pidades näib, et komisjon on toiminud kooskõlas talle siduvate eeskirjade ja põhimõtetega ning oma õigusliku pädevuse piires, kui ta järeldas, et vaatamata Thomseni kohtuasjale ei saa sellest kaebuse esitajale tema jaoks murettekitavas küsimuses mingit abi olla. Seetõttu ei tuvasta ombudsman komisjoni haldusomavoli.

3 Kaebuse esitaja väide

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks talle hüvitama olulise kahju.

3.2 Võttes arvesse eespool punktis 2.8 esitatud järeldust, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud.

4 Kaebuse esitaja täiendavad väited

4.1 Ombudsman märgib, et oma märkustes komisjoni arvamuse kohta väidab kaebuse esitaja, et Staffordshire'i krahvkonna volikogu registreeris piimakvoodi oma asukohas, kust ta selle märkimisväärse kasumi eest välja rentis. Kaebuse esitaja kahtleb ka selles, kuidas maavolikogu saaks olla vahekohtumenetluse pool ja miks H-del ei lubatud omavahel piimakvoodi ülekandmises kokku leppida.

4.2 Tundub, et kaebuse esitaja ei ole piimakvoodi väljarentimise küsimuses komisjoni tähelepanu juhtinud. Seetõttu ei ole ombudsmanil õigust uurida komisjoni võimalikke meetmeid selles küsimuses. Kui kaebuse esitajal on tõendeid praeguste tavade kohta seoses piimakvootide väljarentimisega, soovitab ombudsman kaebuse esitajal pöörduda selles küsimuses otse komisjoni poole.

4.3 Vahekohtumenetluse ja pooltevahelise piimakvootide ülekandmise kokkuleppe osas ei näi kaebuse esitaja väitvat, et Ühendkuningriigi ametiasutused käsitlesid neid küsimusi vastuolus sel ajal kehtinud ühenduse õigusega. Seetõttu soovitab ombudsman kaebuse esitajal otsida nendes küsimustes täiendavaid vastuseid või õiguskaitsevahendeid riiklikul tasandil.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Komisjoni 3. juuni 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 1546/88, milles sätestatakse määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c osutatud lisamaksu üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

(2) Nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 857/84, millega võetakse vastu määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c osutatud maksu kohaldamise üldeeskirjad piima- ja piimatootesektoris.

(3) Kohtuasi C-401/99, Peter Heinrich Thomsen vs. Amt für ländliche Räume Husum (eelotsusetaotlus), EKL 2002, lk I-5775.

(4) Petitsioon nr 320/95.

(5) Kohtuasi C-2/92, kohtujurist Gulmanni 20. aprilli 1993. aasta ettepanek, EKL 1994, lk I-955, punkt 2.

(6) Kohtuasi C-2/92, The Queen vs. Ministry of Agriculture, Fisheries and Food, ex parte Dennis Clifford Bostock (eelotsusetaotlus), EKL 1994, lk I-955, punkt 19.

(7) Endine Ühendkuningriigi põllumajandus-, kalandus- ja toiduministeerium.

(8) Kohtuasi C-5/88: Hubert Wachauf vs. Bundesamt für Ernährung und Forstwirtschaft (eelotsusetaotlus), EKL 1989, lk 2609, punkt 13.

(9) Kohtuasi C-401/99, Peter Heinrich Thomsen vs. Amt für ländliche Räume Husum (eelotsusetaotlus), EKL 2002, lk I-5775.

(10) Nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 857/84 (millega võetakse vastu määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c osutatud maksu kohaldamise üldeeskirjad piima- ja piimatootesektoris) artikkel 12.

(11) Nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3950/92, millega kehtestatakse lisamaks piima- ja piimatootesektoris.

(12) Kohtuasi C-401/99, Peter Heinrich Thomsen vs. Amt für ländliche Räume Husum (eelotsusetaotlus), EKL 2002, lk I-5775, punktid 41-43.