Strasbourg, 13. veebruar 2007

Lugupeetud ...

mail 2004 esitasite Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu Itaalia konsortsiumi Consorzio per lo Sviluppo di Siracusa ("CO.SVI.S.") nimel. Kaebus käsitles komisjoni 2. juuni 2003. aasta otsust mitte lubada kulusid summas 61 206,27 eurot, mida CO.SVI.S. kandis 1998. aastal Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) Siracusa piirkonna arendamiseks Itaalias antud üldtoetuse haldamise raames.

16. juunil 2004 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse itaaliakeelse tõlke 12. oktoobril 2004. Edastasin tõlke Teile 20. oktoobril 2004 koos palvega esitada oma märkused. novembril 2004 sain Teie märkused kätte.

16. novembri 2005. aasta kirjas teavitasin Teid, et Teie juhtumi läbivaatamine on pooleli ja et teatan Teile kaebuse menetlemise käigust nii kiiresti kui võimalik. Märkisin, et tehakse kõik jõupingutused selle teabe esitamiseks hiljemalt 31. jaanuariks 2006. Sellele vaatamata kirjutasin Teile 15. veebruaril 2006 veel ühe kirja, milles märkisin, et Teie juhtumi uurimise lõpetamiseks on vaja lisaaega ning et teavitan Teid oma otsusest 2006. aasta märtsi lõpuks.

Olles hoolikalt uurinud komisjoni arvamust ja Teie tähelepanekuid, pidasin vajalikuks viia läbi täiendavaid uurimisi. märtsil 2006 saatsin komisjoni presidendile kirja, milles palusin tal esitada märkused Teie tähelepanekute kohta 2006. aasta aprilli lõpuks. Komisjon rõhutas 21. aprilli 2006. aasta kirjas, et komisjoni talituste ulatuslike konsultatsioonide tõttu on vastuse täiendamiseks vaja lisaaega. mail 2006 teavitasin komisjoni, et olen otsustanud tema taotlusega nõustuda ja et uus vastamise tähtaeg on 31. mai 2006. 12. mail 2006 teavitasin Teid sellest.

9. juunil 2006 saatis komisjon veel ühe kirja, milles teavitas minu sekretariaati viivitustest arvamuse edastamisel 17 juhul, mille vastamise tähtaeg oli 30. aprill 2006. Teie juhtum kuulus nende 17 juhtumi hulka.

Vastasin komisjonile 16. juunil 2006. Oma kirjas väljendasin kahetsust asjaolu üle, et komisjoni vastused minu uurimistele viibisid ning et institutsioon ei olnud esitanud õigeaegset ja põhjendatud taotlust tähtaja pikendamiseks. 22. juunil 2006 teavitasin Teid oma kirjavahetusest komisjoniga.

11. juulil 2006 kirjutasin komisjonile veel ühe kirja, milles juhtisin tähelepanu sellele, et ma ei ole ikka veel saanud vastust oma 21. märtsi 2006. aasta taotlusele. Seetõttu palusin komisjonil esitada kas i) asjakohane vastus või ii) sellise vastuse ajakava hiljemalt 31. juuliks 2006. Sain 10. augustil 2006 itaaliakeelse tõlke komisjoni vastusest, mille edastasin Teile 16. augustil 2006 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite mulle 26. septembril 2006.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan käesoleva uurimise lõpetamiseks kulunud aja pärast.

Kompromiss

Kaebuse esitajate sõnul, kes esitasid kaebuse Itaalia konsortsiumi Consorzio per lo sviluppo di Siracusa (CO.SVI.S.) nimel, on asjakohased faktid järgmised.

jaanuari 1998. aasta otsusega K(98) 114 (edaspidi „otsus”) nõustus Euroopa Komisjon andma Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) üldist toetust Siracusa piirkonna majandusarenguks Itaalias. aprillil 1998 kirjutasid komisjon ja CO.SVI.S., kes määrati üldise toetuse haldamise riiklikuks vahendusasutuseks, alla konventsioonile. Asjakohaste sätete kohaselt tuli kulutused teha 31. detsembriks 2001 ja kuluaruandeid oleks võinud komisjonile esitada kuni 30. juunini 2002, et need oleksid abikõlblikud.

mail 2001 palus CO.SVI.S. komisjonil: pikendada tähtaega 31. detsember 2001 (mis oli üldise toetusega kaetavate kulutuste tegemise kuupäev) 31. detsembrini 2002; ning pikendada 30. juuni 2002. aasta tähtaega (mis oli kuupäev, mil komisjonile tuli esitada kõik nende kuludega seotud raamatupidamisaruanded) 30. juunini 2003. CO.SVI.S. põhjendas oma taotlust väitega, et enamikul üldise toetuse saajatest olid oma ülesannete täitmisel tõsised raskused, kuna nad ei olnud asjaomaseid toetusi õigel ajal saanud. Komisjon teatas 20. juuni 2001. aasta kirjas CO.SVI.S‐ile, et ta ei saa nõustuda tema tähtaja edasilükkamise taotlusega, kuna edasilükkamist saab lubada ainult vääramatu jõu korral.

Komisjon teavitas 2. juunil 2003 Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumi kaudu äriühingut CO.SVI.S. oma otsusest, et 61 206,27 euro suuruseid kulusid ei saa hüvitada, kuna need olid tehtud pärast 31. detsembrit 2001. veebruaril 2004 saatis komisjon Itaalia ministeeriumile uue kirja, milles ta kordas oma seisukohta.

CO.SVI.S. kirjutas 22. märtsil 2004 komisjonile ja vaidlustas oma otsuse mitte lugeda abikõlblikuks pärast 31. detsembrit 2001 tehtud kulutusi. CO.SVI.S. oli seisukohal, et need kulud olid seotud üldise toetuse lõpetamisega ja et neid ei saanud teha enne 31. detsembrit 2001. CO.SVI.S. viitas ka pretsedendi olemasolule, millele oleks saanud tugineda CO.SVI.S.-i kasuks.

Kaebuse esitajad saatsid ombudsmanile Sitsiilia maakonna (Itaalia) presidendi 26. märtsi 2004. aasta kirja koopia. Selles kirjas viidati 8. märtsi 2001. aasta kirjale, milles Itaalia rahandus- ja majandusplaneerimise ministeerium, vastates Liguuria maakonna (Itaalia) küsimusele programmide lõpetamisega seotud kulude abikõlblikkuse perioodi kohta, selgitas, et neid kulusid võib pidada "abikõlblikeks", kui kuluaruanded esitatakse komisjonile kuue kuu jooksul pärast asjaomase programmi lõpetamist. Rahandus- ja majandusplaneerimise ministeerium saatis käesoleva kirja ka Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadile (DG REGIO), paludes DG REGIO-l esitada selles tõstatatud küsimuste kohta arvamus. Regionaalpoliitika peadirektoraat teatas 15. märtsi 2001. aasta vastuses, et tal ei ole selles küsimuses märkusi.

aprilli 2004. aasta kirjas kinnitas komisjon oma seisukohta mitte rahuldada CO.SVI.S.-i esitatud kulutaotlust.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitsid kaebuse esitajad, et komisjoni 2. juuni 2003. aasta otsus mitte rahuldada 61 206,27 euro suurust nõuet seoses CO.SVI.S.-i poolt 2002. aasta jaanuarist juunini tehtud kulutustega oli ebaõiglane.

Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon peaks oma otsuse uuesti läbi vaatama ja nõustuma 61 206,27 euro suuruse nõudega, nagu nõudis CO.SVI.S.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamuse võib kokku võtta järgmiselt.

Ajavahemikul 1994–1999 võimaldas nõukogu 24. juuni 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega,1 muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93,2 sekkuda struktuurifondide kaudu üldiste toetuste kaudu. Vastavalt käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 punktile c võib rahalist abi anda „üldiste toetustena, mida üldjuhul haldab vahendaja, kelle liikmesriik on määranud kokkuleppel komisjoniga ja kelle vahendaja eraldab individuaalsete toetustena lõplikele toetusesaajatele”.

Asjaomane sekkumine pidi toimuma nn rahastamiskõlblikkuse perioodil. Teisisõnu võib ühenduse rahastamise tingimustele vastavaks pidada ainult neid kulutusi, mis on tehtud pärast selliste "abikõlblikkusperioodide" alguskuupäevi ja enne nende lõppkuupäevi.

Komisjon võttis otsuse vastu 22. jaanuaril 1998. Otsusega anti ERFist kokku 25 miljonit eurot toetust Siracusa piirkonna arendamiseks Itaalias. Üldist toetust pidi haldama määratud riiklik vahendusasutus CO.SVI.S. CO.SVI.S. allkirjastas komisjoniga konventsiooni 21. aprillil 1998.

Asjaomase otsuse artiklis 5 on sätestatud, et nende meetmetega seotud kulutuste abikõlblikkuse tähtaeg on 31. detsember 2001 (3). Konventsiooni artikli 13 lõikes 4 on sätestatud, et vahendusasutuse poolt toetuse saamiseks tehtavad maksed tuleb teha hiljemalt 31. detsembriks 2001. Lõplikud raamatupidamisaruanded selliste kulude kohta tuli esitada komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2002.[4]

Vastavalt komisjoni 23. aprilli 1997. aasta otsusele nr 97/322/EÜ, millega muudetakse otsuseid, millega kiidetakse heaks ühenduse abi raamprogrammid, ühtsed programmdokumendid ja ühenduse algatusprogrammid Itaalia suhtes (5) (edaspidi "komisjoni otsus 97/322/EÜ"), oleks komisjon saanud eespool nimetatud tähtaegu muuta üksnes asjaomase liikmesriigi põhjendatud taotluse alusel.

Komisjon keeldus 20. juuni 2001. aasta ja 4. septembri 2001. aasta kirjades rahuldamast CO.SVI.S.-i 28. mai 2001. aasta taotlust lükata 31. detsembri 2001. aasta tähtaeg edasi. Nendes kirjades märkis komisjon, et asjaomase tähtaja edasilükkamist saab kaaluda ainult vääramatu jõu korral.

Komisjon märkis, et tema lähenemisviisile selles küsimuses kehtisid teatavad piirangud. Näiteks ühes hilisemas teatises, mille regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat saatis liikmesriikidele 5. oktoobril 2001 ja mis käsitles ajavahemikus 1994–1999 ühenduse struktuurifondidest rahastatud programmidega seotud maksetähtaja pikendamist, selgitas komisjon, et põhimõtteliselt võib pikendust lubada juhul, kui esineb üks kahest juhtumist: i) komisjonile omistatav selgelt tuvastatav viga (sealhulgas tehnilised vead); ning ii) vääramatu jõud (mida tõlgendatakse suure mõjuga katastroofina) ja vääramatu jõuga võrreldavad põhjused.

Oma 26. veebruari 2002. aasta kirjas Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumile kinnitas komisjon, et CO.SVI.S.-i taotlust ei ole võimalik rahuldada. Seda seisukohta kinnitati uuesti 30. aprillil 2002 Roomas toimunud kohtumisel, mis käsitles 1994.–1999. aasta planeerimisperioodi lõpetamist. Sellel koosolekul osalesid kõik Itaalia ametiasutused ja organid, kes vastutavad erinevate programmide juhtimise eest.

Komisjoni talitused teavitasid 2. juuni 2003. aasta ja 23. veebruari 2004. aasta kirjadega Itaalia pädevaid asutusi, et CO.SVI.S.-i esitatud 61 206,27 euro suurused kulud ei olnud abikõlblikud ning seetõttu oleks need tulnud Sitsiilia maakonnale EDRFist eraldatud kogusummast maha arvata. Komisjon kinnitas oma seisukohta 7. aprilli 2004. aasta kirjas, mis oli adresseeritud majandus- ja rahandusministeeriumile.

Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitajad esitasid ombudsmanile esitatud kaebuse toetuseks kolm argumenti.

Esimene puudutas komisjoni ja CO.SVI.S.-i vahel sõlmitud konventsiooni sisu. Kaebuse esitajad väitsid, et: i) konventsioonis on sätestatud, et makseid CO.SVI.S.-ile oleks saanud teha kuni 31. detsembrini 2001 ja kõnealuseid kulusid käsitlevaid aruandeid oleks saanud esitada komisjonile kuni 30. juunini 2002; ii) konventsioonis ei olnud ühtegi viidet sellele, et programmi lõpetamisega seotud kulud pidi kandma CO.SVI.S. Kaebuse esitajad märkisid ka, et on loogiline, et CO.SVI.S. pidi kandma teatavaid programmi lõpetamisega seotud kulusid. Nad juhtisid tähelepanu ka sellele, et programmi lõpetamisega seotud kohustuste täitmiseks pidi CO.SVI.S. end personali osas ümber korraldama.

Selle väite kohta märkis komisjon, et vastavalt konventsioonile oli tähtaeg 31. detsember 2001, mil kõik kulutused tuli teha. Konventsioonis ei olnud ühtegi viidet selle kohta, et oleks võimalik määrata teistsugune tähtaeg.

Teine argument puudutas 5 miljoni euro (saadud 21. novembril 2001) ja 7,5 miljoni euro (saadud 4. jaanuaril 2002) suuruse makse hilinenud laekumist.

Teise väite kohta märkis komisjon, et komisjoni talitused käsitlesid 7,5 miljoni euro ja 5 miljoni euro suurust maksetaotlust kiiresti. Taotlused saadi 8. ja 28. augustil 2001 ning asjaomased pangaülekanded tehti vastavalt 5. ja 18. septembril 2001. Mis tahes viivitused maksete tegemisel, mis kaebuse esitajate väitel esinesid, ei oleks õigustanud asjaomaste kulude esitamise tähtaja pikendamist, kuna sellised viivitused ei olnud tingitud komisjoni veast. Lisaks ei kujutanud sellised viivitused endast vääramatut jõudu.

Kolmas argument puudutas "pretsedenti", mis tulenes regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 15. märtsi 2001. aasta kirjast rahandus- ja majandusplaneerimise ministeeriumile.

Selle argumendi kohta märkis komisjon oma arvamuses, et kõnealuses kirjas oli raske tuvastada CO.SVI.S.-i soosivat pretsedenti, kuna komisjon ei olnud selles kirjas võtnud seisukohta tähtaja pikendamise kohta.

Seejärel märkis komisjon, et vahendusasutuse lõppmenetluse käigus kantud kulud tekkisid pärast kulude esitamise tähtaja möödumist. Nõukogu märkis, et komisjoni talitustele kehtivad asjaomaste tähtaegade pikendamise taotluste käsitlemisel ranged piirangud, pidades silmas asjaolu, et need pikendamised võivad eri programmide lõpetamisel kaasa tuua kontrollimatu olukorra. Komisjon ei vaidlustanud asjaolu, et CO.SVI.S kandis programmi lõpetamisega seotud kulusid, vaid vaidlustas pigem asjaomaste kulude abikõlblikkuse. Igal juhul oleks lõpetamisega seotud kulud saanud katta riiklikest vahenditest, nagu on märgitud komisjoni otsusele 97/322/EÜ lisatud teabelehes nr 16 („Kaasrahastatud projektide alternatiivne rahastamine”).

Lisaks märkis komisjon, et kulude kandmise tähtaeg 31. detsember 2001 oli üldine tähtaeg ja seda ei määratud kindlaks üksnes seoses CO.SVI.S. hallatava üldise toetusega.

Itaalia ametiasutusi ja CO.SVI.S.-i kui vahendusasutust teavitati viivitamata ja mitmel korral komisjoni seisukohast seoses asjaomaste kulude abikõlblikkuse lõpptähtajaga. Tähtaja pikendamise taotlusele vastasid eitavalt komisjoni talitused, kes teavitasid äriühingut CO.SVI.S., et tähtaega oleks saanud pikendada üksnes vääramatu jõu esinemise korral. Viimane ei esitanud selle kohta ühtegi tõendit.

Komisjon märkis lõpetuseks, et komisjoni talitused tegutsesid kooskõlas 22. jaanuari 1998. aasta otsuse ning komisjoni ja vahendusasutuse vahel sõlmitud konventsiooni sisuga.

Kaebuse esitajate märkused

Märkused, mille kaebuse esitajad esitasid vastuseks komisjoni arvamusele, võib kokku võtta järgmiselt.

Kõik CO.SVI.S.-i kantud kulud olid seotud komisjonile teenuse osutamisega. Lisaks, kuna kulude kogusumma ei ületanud CO.SVI.S-ile tema ülesannete täitmiseks eraldatud vahendeid ja see ülesanne oli nõuetekohaselt täidetud, kujutas asjaolu, et komisjon oli lõpuks heaks kiitnud vaid osa nendest kuludest, endast komisjoni alusetu rikastumise juhtumit.

Mis puudutab komisjoni väidet, et menetluse lõpetamisega seotud kulusid oleks saanud katta riiklikest vahenditest, siis seda võimalust ei võetud arvesse, sest kaebuse esitajate sõnul oleks CO.SVI.S.-i tegevust tulnud täielikult rahastada ühenduse vahenditest.

Vastupidi komisjoni väitele, et tema talitused olid makseid alati õigeaegselt menetlenud, tekkis tegelikult viivitus seoses komisjoni poolt 2001. aasta septembris tehtud maksega ja vahendite krediteerimine toimus alles 4. jaanuaril 2002. Seetõttu ei olnud kaebuse esitaja sõnul võimalik 31. detsembri 2001. aasta tähtajast kinni pidada.

Mis puutub komisjoni väitesse, et regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 15. märtsi 2001. aasta kirja rahandus- ja majandusprogrammide ministeeriumile ei saa pidada asjakohaseks, kuna komisjon piirdus märkusega, et tal ei ole talle esitatud küsimuse kohta märkusi, siis vastupidi, selliste märkuste puudumist tuleks pidada vaikivaks kokkuleppeks Itaalia rahandus- ja majandusprogrammide ministeeriumi 8. märtsi 2001. aasta kirjas väljendatud seisukohaga (6).

Lõpuks ei olnud CO.SVI.S. kunagi vaidlustanud asjaolu, et tähtaeg 31. detsember 2001 oli üldine tähtaeg. Asjaolu, et teised üldiste toetuste haldamisega seotud haldusasutused olid väljendanud teatavat muret, näitas siiski, et sellise haldamisega seoses esines objektiivseid raskusi.

Täiendava teabe
taotlemine

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitajate tähelepanekutega tutvumist leidis ombudsman, et on vaja läbi viia täiendavaid uurimisi. Seetõttu saatis ta 21. märtsil 2006 komisjonile kirja.

Ombudsman märkis oma kirjas, et oma märkustes viitasid kaebuse esitajad kirjale, mille Itaalia rahandus- ja majandusplaneerimise ministeerium saatis Liguuria maakonnale 8. märtsil 2001 vastuseks kirjale, mille piirkond oli saatnud Itaalia ministeeriumile 22. veebruaril 2001. 8. märtsi 2001. aasta kirja sisust ilmnes, et Liguuria maakond palus Itaalia ministeeriumil esitada oma seisukoht võimaluse kohta pidada abikõlblikuks asjaomase programmi lõpetamisega seotud kulusid, kuigi need olid tehtud pärast tähtaega. Itaalia ministeerium oli seisukohal, et neid kulusid võib pidada abikõlblikeks, ja palus komisjonil esitada oma märkused, kui ta seda soovib. Komisjon märkis oma 15. märtsi 2001. aasta vastuses, et tal ei ole märkusi. Ombudsman pidas vajalikuks kontrollida komisjoni 15. märtsi 2001. aasta kirja täpset tähendust. Seetõttu palus ombudsman komisjonil seda küsimust kommenteerida.

Ombudsman viitas ka komisjoni poolt 5. oktoobril 2001 liikmesriikidele saadetud teate sisule. Selles märkuses loetles institutsioon kaks juhtumit, mille puhul asjaomast tähtaega põhimõtteliselt pikendatakse: komisjonile omistatav selgelt tuvastatav viga (sealhulgas tehniline viga) ja vääramatu jõud (mida tõlgendatakse suure mõjuga katastroofina) ning vääramatu jõuga võrreldavad põhjused. Siiski ilmnes, et oma 20. juuni 2001. aasta kirjas CO.SVI.S‐ile märkis institutsioon, et tähtaega saab pikendada ainult vääramatu jõu korral. Seetõttu palus ombudsman komisjonil seda ilmset lahknevust kommenteerida.

Täiendava arvamuse taotlus

Kaebuse esitajad väitsid oma märkustes, et kuna CO.SVI.S.-i kantud kulude kogusumma ei ületanud CO.SVI.S-ile tema ülesannete täitmiseks eraldatud vahendeid ja kuna CO.SVI.S. oli need ülesanded nõuetekohaselt täitnud, kujutas komisjoni otsus aktsepteerida lõpuks vaid osa nendest kuludest endast temapoolset alusetut rikastumist. See oli uus väide, mida algses kaebuses ei esitatud. Kuna käesoleva juhtumi puhul osutus vajalikuks läbi viia täiendavaid uurimisi, pidas ombudsman asjakohaseks paluda komisjonil esitada selle täiendava väite kohta arvamus.

Komisjoni vastus

Komisjon märkis oma repliigis järgmist.

Seoses 15. märtsi 2001. aasta kirja sisuga, milles komisjon märkis, et tal ei ole märkusi Itaalia rahandus- ja majandusprogrammi ministeeriumi väljendatud seisukoha kohta, et asjaomase programmi lõpetamisega seotud kulud võib hüvitada, kuigi need on tehtud pärast asjaomast tähtaega, tunnistas komisjon, et selle kirja sisu on ebaselge. Komisjon avaldas selle ebaselguse üle kahetsust. Ta rõhutas siiski, et eeskirjad, mis reguleerivad ERF-i aastatel 1994–1999 ja mis olid kohaldatavad kõnealusele üldisele toetusele, olid tõepoolest selged. Maksete lõpptähtaeg oli 31. detsember 2001 ja seda tähtaega oleks saanud muuta ainult komisjoni selgesõnalise otsusega. Komisjon ei olnud käesolevas asjas sellist otsust teinud. Itaalia ametiasutuste seisukoht pidada rahastamiskõlblikeks asjaomase programmi lõpetamisega seotud kulusid, kuigi need olid tehtud pärast asjaomast tähtaega, näis olevat vastuolus kehtivate eeskirjadega. Komisjon ei oleks saanud võtta nendest eeskirjadest erinevat seisukohta.

Mis puudutab ilmset lahknevust liikmesriikidele 5. oktoobril 2001 saadetud teatise ja CO.SVI.S-ile 20. juunil 2001 saadetud kirja sisu vahel, siis rõhutas komisjon, et ilmne lahknevus oli tingitud asjaolust, et CO.SVI.S-i poolt asjaomase tähtaja pikendamiseks esitatud taotluse käsitlemisel ei tundunud olevat vajalik uurida, kas komisjonile omistatava selgelt tuvastatava vea tingimused on täidetud. Ainuke aspekt, mida tuleb arvesse võtta, on vääramatu jõu olemasolu . Lisaks selgitas komisjon, et 5. oktoobri 2001. aasta märgukiri oli üldine informatiivne märgukiri, mistõttu võeti selles kirjas arvesse kõiki juhtumeid, mille puhul asjaomast tähtaega põhimõtteliselt pikendatakse.

Seoses komisjoni väidetava alusetu rikastumisega, mis tulenes asjaolust, et CO.SVI.S. ei kasutanud ära kõiki talle eraldatud vahendeid, rõhutas komisjon, et arvesse oleks saanud võtta ainult asjaomase toetuse andmise otsuse üksikute meetmetega seotud rahastamiskõlblikke kulusid. Komisjon ei saanud kaasrahastada muid kulusid kui need, mis eraldati igale meetmele ja mis tehti ettenähtud tähtaja jooksul. Kui – nagu käesolevas asjas – teatavaid rahalisi vahendeid ei ole asjaomase abikõlblikkusperioodi jooksul kasutatud, tuleb need ühenduse eelarvesse tagastada. Alternatiivne tõlgendus, mis tähendaks, et kasutamata vahendid jääksid abisaajate kätte, kujutaks endast abisaajate alusetut rikastumist ja oleks vastuolus EÜ asutamislepingu artiklis 274 sätestatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega.

Lõpuks viitas komisjon komisjoni talituste ja CO.SVI.S.-i vahelisele koosolekule, mis toimus 17. oktoobril 2005 määruse 4253/88(7) artikliga 24 kehtestatud menetluse raames, mis puudutas abi vähendamist, peatamist ja tühistamist. Kuna komisjon ei nõustunud CO.SVI.S.-i poolt sellel koosolekul esitatud argumentidega, võttis institutsioon 11. mail 2006 vastu otsuse K(2006) 1983 algselt CO.SVI.S.-ile antud üldise toetuse summa osalise tühistamise kohta.

Kaebuse esitajate märkused

Kaebuse esitajad kordasid oma märkustes, et nad ei ole nõus komisjoni otsusega tunnistada vastuvõetamatuks CO.SVI.S.-i kantud 61 206,27 euro suurused kulud.

Kaebuse esitajad viitasid uuesti kirjale, mille komisjon saatis 15. märtsil 2001 rahandus- ja majandusplaneerimise ministeeriumile. Nende arvates tuleks seda kirja pidada tõendiks selle kohta, et komisjon nõustus vaikimisi Itaalia ministeeriumi väljendatud seisukohaga, et programmide lõpetamisega seotud kulusid võib käsitada rahastamiskõlblikena, tingimusel et kulud on kantud, ning esitas need kuue kuu jooksul pärast asjaomase programmi lõpetamist. Asjaolu, et komisjon tunnistas, et asjaomase kirja sõnastus oli ebaselge, ja avaldas kahetsust, et ta ei pakkunud ühtegi parandusmeedet selles kirjas sisalduvast eksitavast teabest tulenevate tagajärgede suhtes.

Kaebuse esitajad kordasid oma väidet, et rahaliste vahendite eraldamine CO.SVI.S-ile viibis teataval määral. Eelkõige sai CO.SVI.S 7,5 miljonit eurot alles 2002. aasta jaanuari alguses. See kujutas endast eeskirjade eiramist komisjoni käitumises.

Lõpuks kinnitasid kaebuse esitajad taas oma seisukohta, et komisjon on toime pannud alusetu rikastumise.

Otsus

1 Komisjoni väidetavalt ebaõiglane otsus mitte lubada kulusid summas 61 206,27 eurot

1.1 22. jaanuari 1998. aasta otsusega K(98) 114 (edaspidi "otsus") nõustus Euroopa Komisjon andma Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) üldist toetust Siracusa piirkonna majandusarenguks Itaalias. aprillil 1998 kirjutasid komisjon ja CO.SVI.S., kes määrati üldise toetuse haldamise riiklikuks vahendusasutuseks ja kelle nimel kaebuse esitajad oma kaebuse esitasid, alla konventsioonile (edaspidi „konventsioon”).

mail 2001 palus CO.SVI.S. komisjonil: pikendada tähtaega 31. detsember 2001 (mis oli üldise toetusega kaetavate kulutuste tegemise kuupäev) 31. detsembrini 2002; ning pikendada 30. juuni 2002. aasta tähtaega (mis oli kuupäev, mil komisjonile tuli esitada kõik nende kuludega seotud raamatupidamisaruanded) 30. juunini 2003. CO.SVI.S. põhjendas oma taotlust väitega, et enamikul üldise toetuse saajatest oli oma ülesannete täitmisel tõsiseid raskusi, kuna nad ei olnud asjaomaseid toetusi õigel ajal saanud. Komisjon teatas CO.SVI.S-ile, et ta ei saa nõustuda tema taotlusega tähtaegade edasilükkamiseks, kuna edasilükkamist saab lubada ainult vääramatu jõu korral.

Komisjon teavitas 2. juunil 2003 Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumi kaudu äriühingut CO.SVI.S. oma otsusest, et 61 206,27 euro suuruseid kulusid ei saa hüvitada, kuna need olid tehtud pärast 31. detsembrit 2001.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitsid kaebuse esitajad, et komisjoni otsus oli ebaõiglane.

1.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et ühenduse abikõlblikuks saab pidada ainult neid kulutusi, mis on tehtud pärast alguskuupäeva ja enne lõppkuupäeva (st abikõlblikkuse perioodil). Asjaomase otsuse artiklis 5 on sätestatud, et nende meetmetega seotud kulude abikõlblikkuse tähtaeg on 31. detsember 2001. Konventsiooni artikli 13 lõikes 4 on sätestatud, et vahendusasutuse poolt toetuse saamiseks tehtavad maksed tuleb teha hiljemalt 31. detsembriks 2001 ja selle lõplik raamatupidamisaruanne tuleb esitada komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2002.

Komisjon märkis, et tema lähenemisviisile selles küsimuses kehtisid teatavad piirangud. Näiteks ühes hilisemas teatises, mille regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat saatis liikmesriikidele ja mis käsitles ühenduse struktuurifondidest rahastatavate programmidega seotud maksetähtaja pikendamist aastatel 1994–1999, selgitas komisjon, et põhimõtteliselt võib tähtaja pikendamist lubada juhul, kui esineb üks kahest juhtumist: i) komisjonile omistatav selgelt tuvastatav viga (sealhulgas tehniline viga); ning ii) vääramatu jõud (mida tõlgendatakse suure mõjuga katastroofina) ja vääramatu jõuga võrreldavad põhjused.

Komisjon viitas kolmele kaebuse esitajate esitatud argumendile.

Esimene argument puudutas komisjoni ja CO.SVI.S.-i vahel sõlmitud konventsiooni sisu. i) konventsioonis on sätestatud, et makseid CO.SVI.S.-ile oleks saanud teha kuni 31. detsembrini 2001 ja kõnealuseid kulusid käsitlevaid aruandeid oleks saanud esitada komisjonile kuni 30. juunini 2002; ning ii) konventsioonis ei ole ühtegi viidet sellele, et programmi lõpetamisega seotud kulud pidi kandma CO.SVI.S. Kaebuse esitajad märkisid ka, et oli loogiline, et CO.SVI.S. pidi kandma teatavaid programmi lõpetamisega seotud kulusid. CO.SVI.S. Nad juhtisid tähelepanu ka sellele, et programmi lõpetamisega seotud kohustuste täitmiseks pidi CO.SVI.S. end personali osas ümber korraldama.

Selle väite kohta märkis komisjon, et vastavalt konventsioonile oli tähtaeg 31. detsember 2001, mil kõik kulutused tuli teha. Konventsioonis ei olnud ühtegi viidet selle kohta, et oleks võimalik määrata teistsugune tähtaeg.

Seoses teise väitega, mis puudutas väidetavaid viivitusi 5 miljoni euro ja 7,5 miljoni euro suuruse makse saamisel, märkis komisjon, et kaebuse esitajate väidetud viivitused ei oleks õigustanud asjaomaste kulude esitamise tähtaja pikendamist, kuna need ei olnud tingitud veast ega vääramatust jõust. Lisaks tegelesid komisjoni talitused viivitamata 7,5 miljoni euro ja 5 miljoni euro suuruse maksetaotlusega. Taotlused saadi 8. ja 28. augustil 2001 ning asjaomased pangaülekanded tehti vastavalt 5. ja 18. septembril 2001.

Kolmas argument puudutas regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 15. märtsi 2001. aasta kirja rahandusministeeriumile ja majanduse planeerimise ministeeriumile. Komisjon märkis oma arvamuses, et kõnealuses kirjas oli raske tuvastada CO.SVI.S.-i soosivat pretsedenti, kuna komisjon ei olnud selles kirjas võtnud seisukohta tähtaja pikendamise kohta.

Lõpuks ei vaidlustanud komisjon asjaolu, et CO.SVI.S kandis programmi lõpetamisega seotud kulusid, vaid vaidlustas pigem asjaomaste kulude abikõlblikkuse. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et nagu on märgitud otsusele 97/322/EÜ lisatud teabelehes nr 16 („Kaasrahastatud projektide alternatiivne rahastamine”), oleks lõpetamisega seotud kulud olnud igal juhul võimalik katta riiklikest vahenditest.

1.3 Komisjoni arvamuse kohta esitatud märkustes jäid kaebuse esitajad sisuliselt oma seisukoha juurde, et institutsiooni otsus 61 206,27 euro suuruseid kulusid mitte heaks kiita on väidetavalt ebaõiglane.

Kaebuse esitaja märkis, et komisjoni pakutud võimalust, et lõpetamismenetlusega seotud kulusid oleks saanud katta riiklikest vahenditest, ei võetud arvesse, sest kaebuse esitajate sõnul oleks CO.SVI.S.-i tegevust tulnud täielikult rahastada ühenduse vahenditest.

Kaebuse esitajad rõhutasid, et kõik CO.SVI.S.-i kantud kulud olid seotud komisjonile teenuse osutamisega. Lisaks, kuna kulude kogusumma ei ületanud CO.SVI.S-ile tema ülesannete täitmiseks eraldatud vahendeid ja kuna need ülesanded olid nõuetekohaselt täidetud, kujutas asjaolu, et komisjon nõustus nende kuludega vaid osaliselt, endast temapoolset alusetut rikastumist.

Seoses komisjoni väitega, et tema talitused olid makseid alati õigeaegselt menetlenud, väitsid kaebuse esitajad, et komisjoni poolt 2001. aasta septembris tehtud makse tegemise ja CO.SVI.S.-ile rahaliste vahendite krediteerimise vahel, mis toimus alles 2. jaanuaril 2002, oli hoopis viivitus. Seetõttu ei olnud võimalik kinni pidada 31. detsembri 2001. aasta tähtajast.

Regionaalpoliitika peadirektoraadi 15. märtsi 2001. aasta kirja rahandus- ja majandusplaneerimise ministeeriumile tuleks käsitada tõendina selle kohta, et komisjon nõustus vaikimisi Itaalia ministeeriumi varem väljendatud seisukohaga (8).

1.4 Oma 21. märtsi 2006. aasta lisateabe taotluses märkis ombudsman, et kaebuse esitajad viitasid oma märkustes Itaalia rahandus- ja majandusplaneerimise ministeeriumi 8. märtsil 2001 Liguuria maakonnale saadetud kirjale. Ministeerium asus oma kirjas seisukohale, et teatavaid asjaomase programmi lõpetamisega seotud kulusid võib pidada vastuvõetavaks, kuigi need olid tehtud pärast 31. detsembri 2001. aasta tähtaega. Ministeerium palus komisjonil soovi korral esitada oma märkused ministeeriumi seisukoha kohta. Komisjon märkis oma 15. märtsi 2001. aasta vastuses, et tal ei ole märkusi. Kuna komisjoni 15. märtsi 2001. aasta kirja täpne tähendus oli ebaselge, palus ombudsman institutsioonil seda küsimust kommenteerida.

Ombudsman viitas ka komisjoni poolt 5. oktoobril 2001 liikmesriikidele saadetud teate sisule. Selles märkuses loetles institutsioon kaks juhtumit, mille puhul asjaomast tähtaega põhimõtteliselt pikendatakse: komisjonile omistatav selgelt tuvastatav viga (sealhulgas tehniline viga) ja vääramatu jõud (mida tõlgendatakse suure mõjuga katastroofina) ning vääramatu jõuga võrreldavad põhjused. Siiski ilmnes, et oma 20. juuni 2001. aasta kirjas CO.SVI.S-ile teatas institutsioon, et tähtaega saab pikendada ainult vääramatu jõu korral. Seetõttu palus ombudsman komisjonil seda ilmset lahknevust kommenteerida.

Lisaks esitasid kaebuse esitajad oma märkustes uue väite, et kuna CO.SVI.S.-i kantud kulude kogusumma ei ületanud CO.SVI.S-ile nõuetekohaselt täidetud ülesannete täitmiseks eraldatud vahendeid, kujutas komisjoni otsus nõustuda lõpuks vaid osaga nendest kuludest endast tema alusetut rikastumist. See oli uus väide ja ombudsman pidas asjakohaseks paluda komisjonil esitada selle kohta arvamus.

1.5 Komisjon tunnistas oma repliigis, et 15. märtsi 2001. aasta kirja sisu on ebaselge, ja avaldas selle üle kahetsust. Ta rõhutas siiski, et kõnealusele üldisele toetusele kohaldatavad eeskirjad on tõepoolest selged. Maksete lõpptähtaeg oli 31. detsember 2001 ja seda tähtaega oleks saanud muuta ainult komisjoni selgesõnalise otsusega. Komisjon ei olnud käesolevas asjas sellist otsust teinud.

Mis puudutab ilmset lahknevust liikmesriikidele 5. oktoobril 2001 saadetud teatise ja CO.SVI.S-ile 20. juunil 2001 saadetud kirja sisu vahel, siis rõhutas komisjon, et CO.SVI.S-i poolt asjaomase tähtaja pikendamise taotluse käsitlemisel ei tundunud olevat vajalik uurida, kas komisjonile omistatava selgelt tuvastatava vea tingimused on täidetud. Ainus küsimus, mida tuli selle kirja raames käsitleda, oli vääramatu jõu küsimus. Seevastu 5. oktoobri 2001. aasta teatis oli üldine informatiivne märkus, mistõttu käsitleti selles kirjas kõiki juhtumeid, mille puhul oli põhimõtteliselt võimalik asjaomast tähtaega pikendada.

Seoses komisjoni väidetava alusetu rikastumisega märkis komisjon, et ta ei saa kaasrahastada muid kulusid kui need, mis on toetusega kaetud ja tehtud ettenähtud tähtaja jooksul. Kui – nagu käesolevas asjas – teatavaid rahalisi vahendeid ei ole asjaomase abikõlblikkusperioodi jooksul kasutatud, tuleb need ühenduse eelarvesse tagastada. Alternatiivne tõlgendus, mis tähendaks, et kasutamata vahendid võivad jääda abisaajate kätte, tooks kaasa abisaajate alusetu rikastumise. Selline alternatiivne tõlgendus oleks seega olnud vastuolus EÜ asutamislepingu artiklis 274 sätestatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega.

1.6 Komisjoni vastuse kohta esitatud märkustes jäid kaebuse esitajad põhimõtteliselt oma kaebuses ja märkustes juba väljendatud seisukohale.

1.7 Ombudsman märgib, et komisjoni otsuse K(98) 114 artiklis 5 on selgelt sätestatud, et toetuse rakendamisel tekkinud kulude abikõlblikkuse tähtajaks määrati 31. detsember 2001. Kõik nende kuludega seotud raamatupidamisaruanded tuli esitada 30. juuniks 2002. Lisaks märgib ta, et komisjoni ja CO.SVI.S.-i vahel 21. aprillil 1998 allkirjastatud konventsiooni artikli 13 lõikes 4 on selgelt sätestatud, et vahendusasutuse, st CO.SVI.S.-i maksed toetuse rakendamiseks tuleb teha hiljemalt 31. detsembriks 2001 ja lõplik raamatupidamisaruanne tuleb komisjonile esitada hiljemalt 30. juuniks 2002.

Asjaolu, et teatavad kulud võisid tingimata tekkida pärast 31. detsembrit 2001 (näiteks kulud, mis tekkisid seoses raamatupidamisaruannete esitamisega 30. juuniks 2002), ei tähenda, et need kulud tuleb tingimata katta ühenduse vahenditest. Vastupidiselt kaebuse esitajate seisukohale ei viita miski sellele, et kõiki CO.SVI.S.-i kantud kulusid oleks tulnud täielikult rahastada ühenduse vahenditest. Ombudsman märgib sellega seoses, et otsuses endas viidatakse kaasrahastamisele ja et otsusele 97/322/EÜ lisatud teabelehes nr 16 viidatakse kaasrahastatavate projektide alternatiivsele rahastamisele. Lisaks märgib ombudsman, et konventsiooni artikli 2 lõikes 1 viidatakse ka EDRFi kaasrahastatavale üldisele toetusele.

Lisaks, otsus, milles on selgelt märgitud, et abikõlblikud on üksnes 31. detsembriks 2001 tehtud kulutused, samas kui selles on täpsustatud, et neid kulutusi käsitlevad dokumendid võib esitada 30. juuniks 2002, viitab selgelt sellele, et vähemalt teatav osa raamatupidamisaruannete koostamisest võib toimuda pärast 31. detsembrit 2001 ning et pärast 31. detsembrit 2001 nende aruannete koostamiseks tehtud kulutused ei ole abikõlblikud.

1.9 Kuigi otsus on selge selles osas, millised kulud kaetakse ühenduse vahenditest, tuleb uurida, kas komisjon oli vastutav abisaaja eksitamise eest otsuse õige tähenduse osas.

Kaebuse esitajad väidavad, et regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 15. märtsi 2001. aasta kiri rahandus- ja majandusplaneerimise ministeeriumile pani neid uskuma, et CO.SVI.S.-i poolt pärast 31. detsembrit 2001 kantud kulud kujutavad endast abikõlblikke kulusid ja need kaetakse toetusest.

Komisjoni talitused märkisid 15. märtsi 2001. aasta kirjas, et neil ei ole märkusi Itaalia ametiasutuste 8. märtsi 2001. aasta kirja kohta, milles Itaalia ametiasutused viitasid sellele, et raamatupidamisaruannete koostamiseks vajalikke kulusid võib pidada abikõlblikeks kuludeks.

Ombudsman märgib, et Itaalia ametiasutuste 8. märtsi 2001. aasta kirjas ei ole konkreetselt märgitud, kas komisjon hüvitab kõnealused kulud toetuse kaudu või Itaalia ametiasutused kaasrahastava asutusena. Nagu on märgitud eespool punktis 1.8, võisid Itaalia ametiasutused kaasrahastamise raames katta kõik tekkinud lisakulud, mida toetus ei pruugi hõlmata. Seega leiab ombudsman, et komisjonil oli mõistlik tõlgendada 8. märtsi 2001. aasta kirja Itaalia ametiasutuste kinnitusena, et pärast 31. detsembrit 2001 tekkinud kulud kaetakse riiklikest vahenditest.

Lisaks, kui Itaalia ametiasutused oleksid kavatsenud 8. märtsi 2001. aasta kirjas viidata sellele, et hoolimata otsuses endas sätestatud selgetest eeskirjadest katavad ühenduse vahendid teatavad pärast 31. detsembrit 2001 tekkinud kulud, oleksid nad pidanud seda kirjas selgesõnaliselt väljendama ja paluma komisjonil selle kohta arvamust avaldada. 8. märtsi 2001. aasta kirjas sellist selget avaldust siiski ei tehtud.

Sellega seoses leiab ombudsman, et regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 15. märtsi 2001. aasta kiri ei ole tõend selle kohta, et komisjon nõustus katma pärast 31. detsembrit 2001 tekkinud kulud.

Kuigi komisjoni 15. märtsi 2001. aasta kirjas esitatud seisukohta võis õiguspäraselt mõista nii, et ta võttis lihtsalt teadmiseks Itaalia ametiasutuste seisukoha, et need katavad pärast 31. detsembrit 2001 tekkinud kulud, oleks võimaliku vääritimõistmise vältimiseks olnud eelistatav, kui komisjon oleks sõnaselgelt märkinud, et see on tema arusaam. Ombudsman märgib, et komisjon ise on tunnistanud, et tema kirja sisu oli ebaselge, ning on selguse puudumist kahetsenud.

1.10 Ombudsman leiab, et nagu komisjon on märkinud, ei ole CO.SVI.S. tuvastanud ega viidanud ühelegi vääramatu jõu juhtumile, et põhjendada oma 28. mai 2001. aasta taotlust.

1.11 Seoses kaebuse esitajate väitega, et komisjoni poolt 2001. aasta septembris tehtud makse tegemise ja rahaliste vahendite krediteerimise vahel tekkis märkimisväärne viivitus (ja seetõttu ei olnud kaebuse esitajate sõnul võimalik kinni pidada 31. detsembri 2001. aasta tähtajast), märgib ombudsman, et kaebuse esitajate poolt talle edastatud dokumentidest ilmneb, et CO.SVI.S. kasuks tehti tõepoolest kaks pangaülekannet, vastavalt 21. novembril 2001 (5 miljoni euro eest) ja 27. detsembril 2001 (7,5 miljoni euro eest). Selgus siiski, et pangaülekandeid tegi Itaalia rahandusministeerium.

Komisjoni ja CO.SVI.S.-i poolt 21. aprillil 1998 allkirjastatud konventsiooni artikli 10 lõikes 2 sätestatud korras krediteeritakse kõik komisjoni tehtud üldtoetusega seotud maksed rahandusministeeriumile ja kantakse seejärel üle vahendusasutusele. Seega näib, et komisjon tegi pangaülekanded rahandusministeeriumile 2001. aasta septembris. Seejärel lükkas rahandusministeerium ülekannete tegemise edasi vastavalt 21. novembrini 2001 ja 27. detsembrini 2001.

Ajavahemik, mis jääb komisjoni tehtud makse tegemise ja CO.SVI.S.-i pangakontole vastavate vahendite krediteerimise vahele, ei näi seega olevat omistatav komisjonile.

1.12 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjoni otsus, millega lükati tagasi CO.SVI.S.-i taotlus 31. detsembri 2001. aasta tähtaja edasilükkamiseks, võeti vastu asjakohaste kohaldatavate eeskirjade alusel.

Sellest tulenevalt võeti komisjoni otsus, mille kohaselt 61 206,27 euro suurused kulud ei olnud abikõlblikud, kuna neid ei esitatud ettenähtud tähtajaks, samuti vastu asjakohaste kohaldatavate eeskirjade alusel.

1.13 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon ei ole juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli toime pannud.

2 Komisjoni väidetav alusetu rikastumine

2.1 Kaebuse esitajad väitsid, et kuna CO.SVI.S.-i tehtud kulude kogusumma ei ületanud CO.SVI.S-ile nõuetekohaselt täidetud ülesannete täitmiseks eraldatud vahendeid, kujutas komisjoni otsus nõustuda lõpuks vaid osaga nendest kuludest endast tema alusetut rikastumist.

2.2 Komisjon rõhutas oma arvamuses, et arvesse oleks saanud võtta ainult asjaomase toetuse andmise otsuse üksikute meetmetega seotud abikõlblikke kulusid. Komisjon ei saanud kaasrahastada muid kulusid kui need, mis olid toetusega kaetud ja tehtud asjakohase tähtaja jooksul. Kui – nagu käesolevas asjas – abikõlblikkusperioodil teatavaid vahendeid ei kasutatud, tuleb need ühenduse eelarvesse tagastada.

Lisaks rõhutas komisjon, et mis tahes alternatiivne tõlgendus, mille kohaselt jääksid kasutamata vahendid abisaajate kätte, kujutaks endast abisaajate alusetut rikastumist ja oleks vastuolus EÜ asutamislepingu artiklis 274 sätestatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega.

2.3 Ombudsman märgib, et komisjoni otsuse K(98) 114 artiklis 4 on sätestatud, et toetuste andmise korda võib muuta vastavalt võimalikele kohandustele, mis tehakse seoses rahaliste vahendite kättesaadavuse ja eelarve-eeskirjadega määruse 4253/88 (9) artikli 25 lõikes 5 sätestatud korras. Nimetatud määruse artikli 25 lõikes 5 on sätestatud, et „[k]omisjon teeb koostöös liikmesriigiga kõik vajalikud kohandused algselt heakskiidetud abi mahus või tingimustes ning kavandatud maksete ajakavas”.

2.4 Eespool punktides 1.12 ja 1.13 tehtud järeldusi silmas pidades leiab ombudsman, et komisjoni otsust vähendada oma rahalist abi, võttes arvesse asjaolu, et CO.SVI.S ei ole täitnud oma kohustust seoses asjaomaste kulude arvestamise tähtajaga, ei saa pidada komisjonipoolseks alusetuks rikastumiseks.

2.5 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon ei ole juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli toime pannud.

3 Kaebuse esitajate väide

3.1 Ombudsmanile esitatud kaebuses väitsid kaebuse esitajad, et komisjon peaks oma otsuse uuesti läbi vaatama ja tunnistama kuludeks 61 206,27 eurot, nagu nõudis CO.SVI.S.

3.2 Eespool punktis 1.13 tehtud järelduste põhjal leiab ombudsman, et kaebuse esitajate väide peab läbi kukkuma.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 1988, L 185, lk 9.

(2) Nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2081/93, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega, EÜT L 193, lk 5.

(3) Asjaomane tekst on sõnastatud järgmiselt: "(...) Il contributo comunitario riguarda le spese connesse alle operazioni previste dalla sovvenzione globale che saranno state oggetto, nello stato membro, di disposizioni giuridicamente vincolanti, e per le quali le necessarie risorse finanziarie saranno state specificatamente impegnate al più tardi il 31 dicembre 1999. La data limite per la contabilizzazione delle spese relative a queste azioni è fissata al 31 dicembre 2001.”

(4) Asjakohane tekst on sõnastatud järgmiselt: „(...) I pagamenti effettuati dall'intermediario in esecuzione della sovvenzione globale dovranno avere luogo entro il 31.12.2001 e la rendicontazione alla Commissione delle spese sostenute dall'intermediario per l'esecuzione della suddetta sovvenzione dovrà avvenire non oltre il 30.6.2002.”

(5) EÜT 1997, L 146, lk 11; ELT eriväljaanne 08/01, lk 155.

(6) Vt joonealune märkus 1.

(7) Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).

(8) Vt joonealune märkus 1.

(9) Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).