Strasbourg, 14. oktoober 2004

Lugupeetud professor K.

aprilli 2004. aasta kirjas (mille ma sain kätte 29. aprillil 2004) esitasite te Technische Universität Berlini nimel kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses kohustusega maksta intressi summadelt, mida ei kasutatud Leonardo da Vinci projektide jaoks.

mail 2004 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile.

10. juunil 2004 edastas S. von Matuschka mulle koopia Teie viimasest kirjavahetusest komisjoniga. Edastasin selle kirja koopia komisjonile 14. juunil 2004.

Komisjon saatis oma arvamuse 4. augustil 2004 ja ma edastasin selle Teile 16. augustil 2004 koos palvega esitada oma märkused.

septembril 2004 toimunud telefonivestluse käigus teatas S. von Matuschka minu talitustele, et kaebuse võib lugeda lahendatuks, ja tänas mind sõnavõtu eest.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Käesolev kaebus puudutas kolme Leonardo da Vinci projekti, mille viis läbi kaebuse esitaja Technische Universität Berlini karjääriteenistus:

Projekt D/99/2/07354/PL/II.1.2a/FPI

Komisjon teatas 9. detsembri 2002. aasta kirjas kaebuse esitajale, et osa talle lepingu alusel juba makstud summadest tuleb tagasi maksta. Asjaomane summa oli 88 483, 80 eurot. Komisjon palus kaebuse esitajal see summa koos intressiga 7 654,45 eurot (kokku 96 138,25 eurot) 31. märtsiks 2003 tagasi maksta.

20. detsembril 2002 vaidlustas kaebuse esitaja komisjoni nõude maksta intressi. Kaebuse esitaja väitis, et tal on põhimõtteliselt võimatu paigutada rahasummasid intressi teenimise eesmärgil.

2003. aasta jaanuaris maksis kaebuse esitaja komisjonile tagasi 88 483,80 euro suuruse summa.

Komisjon teatas 20. jaanuari 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et tegeleb tema kaebusega lähiajal.

veebruaril 2003 saatis komisjoni peaarvepidaja kaebuse esitajale kirja, milles juhtis tähelepanu sellele, et 7654,45 euro suurune summa on veel tasumata. Oma 6. märtsi 2003. aasta vastuses juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et ta oli vastu komisjoni nõudele maksta see summa intresside tõttu ning et kuna kaebusele ei vastatud, ei olnud tal võimalik vastavat summat maksta.

Komisjoni peaarvepidaja viitas 27. märtsi 2003. aasta täiendavas kirjas uuesti veel maksmisele kuuluvale 7654,45 euro suurusele summale ja teatas kaebuse esitajale, et osa sellest summast (4 950, 54 eurot) nõutakse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artikli 73 lõike 1 teise lõigu alusel tagasi, tasaarvestades selle kaebuse esitaja poolt teise projekti raames esitatud maksetaotlusega. Oma 17. aprilli 2003. aasta vastuses viitas kaebuse esitaja oma kaebusele komisjoni intressinõude kohta ja palus komisjoni asjaomasel talitusel kontrollida küsimust komisjoni finantsosakonnalt.

Komisjon viitas 8. detsembril 2003 saadetud e-kirjas intressinõude peale esitatud kaebusele ja märkis, et kavatseb oma seisukoha selles küsimuses lähitulevikus lõplikult vormistada. Seetõttu palus komisjon kaebuse esitajal esitada 18. detsembriks 2003 dokumentaalsed tõendid selle kohta, et tal ei ole võimalik intressi teenimise eesmärgil kontole raha paigutada. jaanuaril 2004 saatis kaebuse esitaja komisjonile selle küsimuse kohta täiendavat teavet.

Projekt D/99/2/07355/ PL/II.1.2a/FPC

Samuti teatas komisjon 9. detsembri 2002. aasta kirjas kaebuse esitajale, et osa kõnealuse lepingu alusel kaebuse esitajale juba välja makstud summadest tuleb tagasi maksta. Asjaomane summa oli 31 743, 70 eurot. Komisjon palus kaebuse esitajal see summa koos intressidega 2 829, 90 eurot (kokku 34 573, 60 eurot) 31. märtsiks 2003 tagasi maksta.

20. detsembril 2002 teatas kaebuse esitaja, et tagasinõudmist tuleks vähendada 229 euro võrra. Kaebuse esitaja vaidlustas ka komisjoni nõude maksta intressi.

2003. aasta jaanuaris maksis kaebuse esitaja komisjonile tagasi vaidlustamata summa 31 514,70 eurot.

Komisjon teatas 20. jaanuari 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et tegeleb tema kaebusega lähiajal. Komisjon lisas, et käesoleva lepingu alusel asjaomaste summade tagasimaksmise tähtaeg oli peatatud.

mail 2003 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema vastuväide vaidlusaluse kaubaartikli kohta (s.o 229 euro suurune summa) on vastu võetud. Lisaks teatas komisjon kaebuse esitajale, et „pädev talitus“ käsitleb huvipakkuvat küsimust eraldi.

Komisjoni peaarvepidaja viitas 28. mai 2003. aasta kirjas kolmele erinevale summale (sealhulgas 3 058, 90 euro suurusele summale), mis on tema arvates veel tasumata, ning teatas kaebuse esitajale, et need summad nõutakse vastavalt finantsmääruse artikli 73 lõike 1 teisele lõigule sisse, tasaarvestades need kaebuse esitaja poolt teise projekti raames esitatud maksetaotlusega.

Komisjon viitas 8. detsembril 2003 saadetud e-kirjas intressinõude peale esitatud kaebusele ja märkis, et kavatseb oma seisukoha selles küsimuses lähitulevikus lõplikult vormistada. Seetõttu palus komisjon kaebuse esitajal esitada 18. detsembriks 2003 dokumentaalsed tõendid selle kohta, et tal ei ole võimalik intressi teenimise eesmärgil kontole raha paigutada. jaanuaril 2004 saatis kaebuse esitaja komisjonile selle küsimuse kohta täiendavat teavet.

Samal päeval saadetud täiendavas kirjas teatas kaebuse esitaja komisjonile, et ta on vastu ka 3 058, 90 euro suuruse summa tasaarvestamisele muude nõuetega. Kaebuse esitaja märkis, et ta oli üksnes avastanud, et see summa sisaldas komisjoni nõutud intressi (2 829, 90 eurot) ja summat, mille komisjon oli vahepeal tunnistanud alusetuks (229 eurot), kui ta oli saanud 14. jaanuari 2004. aasta kirja, milles komisjon oli esitanud teavet ühe teise projekti kohta. Arvestades, et 229 euro suurune summa oli igal juhul põhjendamatult maha arvatud ja et intressi maksmise kohustuse küsimus ei olnud veel lahendatud, palus kaebuse esitaja komisjonil 3 058, 90 euro suurune summa tagasi maksta.

Projekt D/98/2/05733/PL/II.1.2a/välispoliitika vahendite talitus

Komisjon teatas 8. novembri 2002. aasta kirjas kaebuse esitajale, et osa kõnealuse lepingu alusel kaebuse esitajale juba välja makstud summadest tuleb tagasi maksta. Komisjoni sõnul oli asjaomane summa 34 247,35 eurot.

27. novembril 2002 vaidlustas kaebuse esitaja abi tagasinõudmise ja taotles selle üksikasjalikku hindamist. Kaebuse esitaja märkis, et komisjoni kiri ei võimaldanud tal kindlaks teha, millised summad heaks kiideti ja millised mitte.

Komisjon saatis 6. detsembril 2002 saadetud faksis kaebuse esitajale tabeli, milles olid ära toodud asjaomased summad. Selle tabeli kohaselt oli tagasimakstav summa 31 849,90 eurot. Kaebuse esitaja vaidlustas oma 10. detsembri 2002. aasta vastuses arvutuse teatavad aspektid.

jaanuaril 2003 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tegeleb tema kaebusega lähiajal. Komisjon lisas, et käesoleva lepingu alusel asjaomaste summade tagasimaksmise tähtaeg oli peatatud.

Komisjon teatas 8. aprilli 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta on rahuldanud kõik tema nõudmised (st 378 euro suuruse summa) ja et tagasimakstav summa on 31 471, 90 eurot.

jaanuaril 2004 teatas komisjon kaebuse esitajale, et intresside tõttu tuleb maksta veel 2 397,15 eurot, kuna kaebuse esitaja ei olnud oma 17. detsembri 2002. aasta kirjas (tegelikult 10. detsembri 2002. aasta kirjas) intresside maksmise nõudele vastu vaielnud.

jaanuaril 2004 vastas kaebuse esitaja, et sai intressinõudest teada alles komisjoni 14. jaanuari 2004. aasta kirjaga. Kaebuse esitaja selgitas, et ta ei nõustu selle nõudmisega, ja palus, et küsimus selgitataks võimalikult kiiresti.

Käesolev etteheide

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et komisjon tegutses valesti, 1) nõudes intressi maksmist summadelt, mis tuli komisjonile Leonardo da Vinci projektide D/99/2/07354, D/99/2/07355 ja D/98/2/5733 raames tagasi maksta, ning 2) tasaarvestades need ja muud summad muude nõuetega. Kaebuse esitaja nõudis, et komisjon maksaks tagasi tema talituste nõutud summad ja tasaarvestaks need kaebuse esitaja muude nõuetega, st 1) 7 654, 45 eurot intressi projektist D/99/2/7354, 2) 2 829, 00 eurot intressi pluss 229 eurot projektist D/99/2/7355 ja 3) 2 397 eurot, 45 intressi pluss 378 eurot projektist D/98/2/5733.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Komisjoni ja toetusesaaja vahel sõlmitud toetuslepingute artikli 4 lõikes 7 oli sätestatud: „Lepinguosalisele või partnerile makstud summad, mida ei kasutata ära 45 päeva jooksul, tuleb investeerida intressi teenimiseks. Sel viisil saadud intress tuleb märkida finantskontole ja kanda üle toetuse saajale, kes peab selle maksma komisjoni nimel olevale kontole.”

Selle artikli alusel palus komisjon kaebuse esitajal maksta intressi summadelt, mille ta oli saanud, kuid mida ta ei olnud 45 päeva jooksul ära kasutanud.

Kaebuse esitaja väitis, et Saksa õiguse kohaselt ei ole tal võimalik saadud summasid intressi teenimiseks investeerida. Kaebuse esitaja poolt oma apellatsioonkaebustes ja 15. jaanuari 2004. aasta kirjas esitatud teave ei olnud siiski piisav selle tõendamiseks.

9. juuni 2004. aasta kirjaga esitas kaebuse esitaja komisjonile lisateavet. Ta oli esitanud ka koopia Berliini senati kirjast, mille kohaselt kaebuse esitajal ei olnud lubatud paigutada raha intressi tootvatele kontodele.

Selle teabe põhjal nõustus komisjon nüüd kaebuse esitaja väidetega. Juba sissenõutud või tasaarvestatud intressisumma makstakse kaebuse esitajale tagasi. Komisjoni teavitati sellest 21. juuni 2004. aasta kirjadega.

Tasaarvestus põhines toetuslepingute artikli 4 lõike 2 viiendal lõigul kooskõlas nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 73 lõike 1 teise lõiguga. Võttes aga arvesse, et komisjon oli nõustunud kaebuse esitaja väidetega intressi maksmise kohustuse kohta, tagastatakse asjaomased summad (nagu eespool mainitud) kaebuse esitajale.

Kaebuse esitaja seisukoht

septembril 2004 toimunud telefonivestluse käigus teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et kaebuse võib lugeda lahendatuks, ning tänas ombudsmani sekkumise eest.

Otsus

1 Väidetavalt ebaõige intressi- ja tasaarvestusnõue

1.1 Käesolev kaebus puudutas Leonardo da Vinci projekte, mida teostas kaebuse esitaja Technische Universität Berlin. Teatavaid komisjoni esitatud summasid ei kasutatud ja kaebuse esitaja ei maksnud neid nõuetekohaselt tagasi. Komisjon palus kaebuse esitajal maksta nendelt summadelt intressi ligikaudu 13 000 eurot ja tasaarvestas osa sellest nõudest muude nõuetega, mis kaebuse esitajal olid komisjoni vastu. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon tegutses valesti, nõudes intressi ja tasaarvestades osa oma nõudest muude nõuetega. Ta leidis, et komisjon peaks asjaomased summad tagasi maksma.

1.2 Komisjon selgitas oma arvamuses, et toetuslepinguga nähti ette intressi maksmine kasutamata summadelt. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja väitis, et Saksa õiguse kohaselt ei ole tal võimalik saadud summasid intressi teenimiseks investeerida. Komisjoni sõnul ei olnud kaebuse esitaja poolt komisjoni otsuste peale esitatud kaebustes ja 15. jaanuari 2004. aasta kirjas esitatud teave siiski piisav selle tõendamiseks. Komisjon märkis, et 9. juuni 2004. aasta kirjas oli kaebuse esitaja esitanud lisateavet, sealhulgas koopia Berliini senati kirjast, mille kohaselt ei olnud kaebuse esitajal lubatud paigutada raha intressi tootvatele kontodele. Selle teabe põhjal nõustus komisjon nüüd kaebuse esitaja väidetega. Juba sissenõutud või tasaarvestatud intressisumma makstakse kaebuse esitajale tagasi. Komisjoni sõnul teavitati komisjoni sellest 21. juuni 2004. aasta kirjadega.

1.3 21. septembril 2004 toimunud telefonivestluse käigus teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et kaebuse võib lugeda lahendatuks, ning tänas ombudsmani sekkumise eest.

2 Kokkuvõte

Komisjoni märkustest ja kaebuse esitaja märkustest ilmneb, et komisjon on astunud samme küsimuse lahendamiseks ja on seega kaebuse esitajale rahul. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS