Strasbourg, 12. mai 2006

Lugupeetud hr H.

märtsil 2004 esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses imporditud autode maksustamisega.

mail 2004 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 5. augustil 2004. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 5. oktoobril 2004.

Esitasin 18. märtsil 2005 komisjonile soovituse eelnõu ja teavitasin teid sellest samal kuupäeval.

juulil 2005 saatis komisjon mulle oma üksikasjaliku arvamuse minu soovituse projekti kohta. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 30. septembril 2005.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Arusaamatuste vältimiseks on oluline meenutada, et EÜ asutamisleping annab ombudsmanile õiguse uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei tohi esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse kohta.

Ombudsmani uurimised Teie kaebuse kohta on seega suunatud selle uurimisele, kas komisjoni tegevuses on esinenud haldusomavoli.

Kompromiss

Kaebuse esitaja, Taani automüüja, oli komisjonile mitu korda kirjutanud, et Taani on väidetavalt rikkunud ühenduse õigust seoses autode maksustamisega. Komisjon registreeris kaebuse esitaja nimele rikkumiskaebuse, mille ta lõpetas 1997. aastal põhjendamatuse tõttu. 1998. aastal registreeris komisjon Taani vastu tema nime all uue rikkumiskaebuse. Komisjon ja kaebuse esitaja on sellest ajast alates sageli rääkinud ühenduse õiguse väidetavatest rikkumistest Taani ametiasutuste poolt.

aasta juunis esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse (juhtum 801/2000/PB), milles ta kaebas, et komisjon ei teavitanud teda Taani ametiasutustega toimunud teabevahetuse tulemustest. Komisjon märkis, et ta ootab kahe Euroopa Kohtus menetletava kohtuasja tulemust ja seetõttu ei saa ta esitada kaebuse esitajale oma lõplikku õiguslikku seisukohta tema Taani vastu esitatud kaebuse kohta. Ombudsman nõustus selle selgitusega ega tuvastanud haldusomavoli, märkides, et komisjon oli kohustunud tegema kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse 2001. aasta oktoobriks.

Komisjon ei täitnud siiski oma kohustust jõuda kaebuse esitaja rikkumiskaebuse suhtes otsusele 2001. aasta oktoobriks. Kaebuse esitaja oli seetõttu esitanud ombudsmanile uue kaebuse (juhtum 1237/2002/(PB)OV). Selles juhtumis oli komisjon tunnistanud asjaolu, et kaebuse esitaja tõstatatud küsimustele ei olnud veel vastatud. Need olid kokkuvõttes järgmised:

i) Saksamaal registreeritud, kuid Taanis kavandatud kasutusotstarbega sõidukite piiriülese pikaajalise liisimisega seotud maksustamine. Komisjon teavitas kaebuse esitajat oma soovist oodata ära Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Cura Anlagen (1) enne mis tahes muude algatuste tegemist seoses sõidukite piiriülest pikaajalist liisimist käsitlevate eeskirjadega. Euroopa Kohus tegi oma otsuse 21. märtsil 2002.

ii) Teisest Euroopa Liidu riigist Taani imporditud kasutatud autode maksustamine ja nende väärtuse hindamine. Komisjon teavitas kaebuse esitajat oma kavatsusest oodata ära Euroopa Kohtu otsus Gomes Valente kohtuasjas (2). Euroopa Kohtu otsus selles kohtuasjas tehti 22. veebruaril 2001. Lisaks otsustas komisjon oodata ära Tulliasiamiesi ja Siilini juhtumi tulemused (3). Kohtuotsus selles kohtuasjas tehti 19. septembril 2002. Lisaks saatis komisjon 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, et teavitada neid Gomes Valente kohtuasjas tehtud Euroopa Kohtu otsuse tagajärgedest. Taani kinnitas oma vastuses komisjonile, et tema eeskirjad on kooskõlas Gomes Valente juhtumi tulemustega. Mõned liikmesriigid ei olnud siiski veel vastanud komisjoni 1. juuni 2001. aasta kirjale.

Juhtumis 1237/2002/(PB)OV märkis ombudsman, et komisjon selgitas oma suutmatust täita võetud kohustust, märkides, et ta eelistab autode maksustamisega seotud probleemide suhtes üldist lähenemisviisi ning et tema eesmärk on lahendada need probleemid samaaegselt kõigis liikmesriikides, nimelt koostöö ning selges ja lihtsas keeles koostatud teatise kaudu. Lisaks märkis komisjon, et kõnealune küsimus kuulub õigusvaldkonda, mis ei ole veel ühtlustatud. Selle põhjal leidis ombudsman, et „komisjoni selgitus selle kohta, miks ta ei jõudnud otsusele 2001. aasta oktoobriks, hoolimata oma lubadusest seda teha, ei ole ebamõistlik” (punkt 1.6). Ombudsman märkis siiski, et „kaebuse esitajal on võimalus esitada ombudsmanile tulevikus uus kaebus, kui komisjon viivitab rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisega” (punkt 1.7).

Käesolev etteheide

Käesoleval juhul teatas kaebuse esitaja, et ta sai komisjonilt 20. oktoobri 2003. aasta kirja, milles teda ilmselt kutsuti üles esitama täiendavat teavet ühenduse õiguse väidetavate rikkumiste kohta Taani ametiasutuste poolt. Kaebuse esitaja sõnul vastas ta sellele kutsele 2. veebruari 2004. aasta kirjaga, esitades komisjonile näiteid väidetavate rikkumiste kohta ja teavitades teda maksuhalduri nõutud maksude tasumisest. Kaebuse esitaja sõnul vastas komisjon, et ta ei võta meetmeid enne Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas lõpliku otsuse tegemist.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei täitnud oma kohustust teha järeldus tema rikkumiskaebuse kohta, mis käsitles imporditud autode maksustamist Taanis.

Nõue

Komisjoni arvamus

Kaebus saadeti komisjonile, kes esitas kokkuvõtlikult järgmised märkused.

Õiguslik taust – kaebuste uurimine

Kaebuste uurimisel järgib komisjon sätteid, mis on esitatud komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (4). Eelkõige tuleks märkida järgmisi eeskirju: artikkel 3 (kaebuste registreerimine); artikkel 8 (kaebuste uurimise tähtaeg – üldreegel, mille kohaselt tuleb otsus teha ühe aasta jooksul, kohustades kaebuse esitajat teavitama, kui sellest tähtajast ei ole võimalik kinni pidada); artikkel 9 (kaebuse uurimise tulemused – komisjon teeb otsuse oma äranägemise järgi, teavitades samal ajal kaebusest); artikkel 10 (juhtumi lõpetamine – kaebuse esitajale eelneva teatamise reegel); Artikkel 14 (kaebus Euroopa Ombudsmanile).

Komisjoni märkused

Ombudsmanile esitatud kaebus ei sisaldanud kaebusi haldusmenetluse kohta, mis on sätestatud teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (5) või komisjoni töötajate üldsusega suhtlemise hea haldustava eeskirjas (6). Vastupidi, etteheites kritiseeriti seda, kuidas komisjon kaebust sisuliselt käsitles, st asjaolu, et komisjon ei olnud otsustanud, kas algatada Taani vastu rikkumismenetlus seoses maksustamiseeskirjadega, mida kohaldatakse autode liisimisele ja Taani imporditud kasutatud autodele. Selle kriitikaga ei saa nõustuda.

Seoses autode piiriülese liisimisega seotud maksustamisküsimusega teatas komisjon 20. oktoobri 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et pärast Euroopa Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsust kohtuasjas Cura Anlagen (7) palus ta kõigil liikmesriikidel (ja mitte ainult Taanil) kinnitada, kas nende õiguslik korraldus on kooskõlas uue kohtupraktikaga. Kirjas märgiti ka, et piiriülese liisinguga seotud valdkond on väga keeruline ja seda ei ole praegu ühtlustatud. Komisjon on otsustanud võtta vastu üldise lähenemisviisi, milles võetakse arvesse olukorda eri liikmesriikides. [...] Seetõttu kavatseb komisjon oodata, kuni ta saab liikmesriikidelt vastused äsja saadetud kirjale, mis käsitleb nende õigusaktide vastavust Cura Anlageni kohtuasjas tehtud otsusele, enne kui ta otsustab, kas algatada rikkumismenetlus.

Pärast komisjoni 20. oktoobri 2003. aasta kirja kättesaamist palus kaebuse esitaja 10. novembri 2003. aasta kirjas komisjonil võtta viivitamata meetmeid Taani suhtes. Komisjon vastas kaebuse esitajale uuesti 12. detsembril 2003, teatades talle, et ta ootab, kuni ta on saanud kõikidelt liikmesriikidelt vastused, enne kui otsustab, kas algatada rikkumismenetlus, ning et ta võtab Taani vastuse läbivaatamisel arvesse kaebuse esitaja esitatud dokumente.

Komisjon ei olnud ikka veel saanud vastuseid kõigilt liikmesriikidelt, kuigi ta oli saatnud meeldetuletusi. Ta rõhutas siiski, et eelistab endiselt kasutada üldist lähenemisviisi ja et ta kasutab õiguspäraselt oma kaalutlusõigust, järgides seda lähenemisviisi. Kui kõik vastused on läbi vaadatud, võtab komisjon arvesse kogu saadud teavet, sealhulgas kaebuse esitaja esitatud teavet. Kui komisjon on otsustanud algatada Taani suhtes rikkumismenetluse, teavitab ta loomulikult kaebuse esitajat oma otsusest.

Nagu komisjon märkis oma märkustes ombudsmanile juhtumi 1237/2002/PB kohta, võis kaebuse esitaja, kes näis olevat seotud mitme vaidlusega Taani maksuametiga, kaaluda asja andmist Taani kohtutesse. Seejärel võidakse kohtuasi esitada eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtule.

Imporditud kasutatud autode maksustamise küsimuses saatis komisjon 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, milles teavitas neid Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsuse tagajärgedest. Mõned liikmesriigid ei olnud siiski veel vastanud, hoolimata asjaolust, et komisjon oli saatnud neile arvukalt meeldetuletusi. Seetõttu ei olnud seda konkreetset küsimust veel täielikult uuritud. Oluline on rõhutada, et operatiivsest seisukohast tuleb seda küsimust käsitleda osana üldisest lähenemisviisist kooskõlastatult liikmesriikidega. Taani oli siiski vastanud komisjoni 1. juuni 2001. aasta kirjadele ja Taani ametiasutused leidsid, et Taani õigusaktid on kooskõlas Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsusega. Pärast täiendavat kirjavahetust kaebuse esitajaga teatas komisjon 2004. aasta veebruaris kaebuse esitajale, et seoses sõidukite maksustamisega on komisjon otsustanud oodata ära Euroopa Kohtu otsuse Weigeli kohtuasjas (8). Nimetatud kohtuotsus tehti 29. aprillil 2004 ja komisjoni asjaomased talitused vaatasid selle läbi.

Järeldus

Komisjon vastas nõuetekohaselt kõikidele kirjadele, mille kaebuse esitaja saatis pärast ombudsmani otsust kaebuse 1237/2002/(PB)OV kohta. Igas komisjoni vastuses esitati üksikasjalikud seisukohad juhtumi sisu kohta. Loomulikult teavitab komisjon teda isiklikult tema kaebuse tulemusest.

Hea haldustava (nagu on osutatud teatises KOM/2002/14 ja komisjoni hea haldustava eeskirjas) nõuab, et komisjon võtaks otsuse tegemisel selle kohta, kas kaevata liikmesriik ühenduse õiguse rikkumise eest kohtusse, arvesse kõiki kaebuse esitaja esitatud väiteid, püüdes samal ajal tagada, et juhtumi uurimiseks võetavad meetmed on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Kui uurimine on lõpule viidud, võib komisjon kasutada oma kaalutlusõigust, et otsustada, kas algatada rikkumismenetlus või mitte. Otsustades oodata, kuni kõik liikmesriigid on vastanud, et otsustada, kas algatada iga liikmesriigi suhtes rikkumismenetlus, järgides seega üldist lähenemisviisi, ei tegutsenud komisjon mitte ainult ratsionaalselt, vaid teostas ka õiguspäraselt oma kaalutlusõigust. Rikkumisjuhtumi korral on kaebuse esitajal õigus eeldada, et komisjon võtab juhtumi uurimisel arvesse kõiki tema esitatud asjakohaseid argumente, ning kui tehakse ettepanek juhtum lõpetada, teavitatakse teda sellest eelnevalt kirja teel, milles esitatakse selle põhjused. Tal ei ole siiski õigust nõuda, et komisjon algataks rikkumismenetluse, ega nõuda, et komisjon võtaks vastu tema tõlgenduse kohaldatavast ühenduse õigusest. Võttes arvesse eespool esitatud argumente ja ombudsmanile sama toimikuga seotud kaebuste kohta saadetud varasemaid märkusi, ei leidnud komisjon, et ta oleks rikkunud oma hea halduse kohustust kaebuse esitaja suhtes.

Kaebuse esitaja märkused

Komisjoni arvamus edastati kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

märtsil 2005 esitas ombudsman komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks võtma võimalikult kiiresti vastu otsuse kaebuse esitaja poolt Taani vastu esitatud rikkumiskaebuse kohta ja edastama oma otsuse kaebuse esitajale.

Soovituse projekt põhines allpool esitatud kaalutlustel.

1. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei täitnud oma kohustust teha järeldus tema rikkumiskaebuse kohta, mis käsitles imporditud autode maksustamist Taanis.


2. Imporditud kasutatud autode maksustamise kohta märkis komisjon oma 5. augusti 2004. aasta arvamuses, et pärast otsust Gomes Valente kohtuasjas(9) saatis ta 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, milles teavitas neid kohtuotsuse tagajärgedest. Mõned liikmesriigid ei olnud siiski veel vastanud, hoolimata asjaolust, et komisjon oli saatnud neile arvukalt meeldetuletusi. Seetõttu ei olnud seda konkreetset küsimust veel täielikult uuritud. Komisjon märkis, et operatiivsest seisukohast tuleb seda küsimust käsitleda osana üldisest lähenemisviisist kooskõlastatult liikmesriikidega. Komisjon märkis siiski, et Taani oli vastanud tema 1. juuni 2001. aasta kirjale ning et Taani ametiasutused pidasid Taani õigusakte Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsusega kooskõlas olevaks. Pärast täiendavat kirjavahetust kaebuse esitajaga teatas komisjon 2004. aasta veebruaris kaebuse esitajale, et seoses sõidukite maksustamisega on komisjon otsustanud oodata ära Euroopa Kohtu otsuse Weigeli kohtuasjas (10). Euroopa Kohtu otsus Weigeli kohtuasjas tehti 29. aprillil 2004 ja seda vaatasid läbi komisjoni asjaomased talitused.


3. Seoses autode piiriülese liisimisega viitas komisjon oma arvamuses kaebuse esitajale saadetud 20. oktoobri 2003. aasta kirjale, milles ta teatas talle, et piiriüleste sõidukite liisimisega seotud valdkond „on väga keeruline ja praegu ühtlustamata. Komisjon on otsustanud võtta vastu üldise lähenemisviisi, milles võetakse arvesse olukorda eri liikmesriikides. [...] Seetõttu kavatseb komisjon oodata, kuni ta saab liikmesriikidelt vastused äsja saadetud kirjale, mis käsitleb nende õigusaktide vastavust Cura Anlageni kohtuasjas tehtud otsusele, enne kui ta otsustab, kas algatada rikkumismenetlus. Komisjon märkis oma arvamuses, et vaatamata meeldetuletuste saatmisele ei ole ta ikka veel saanud vastuseid kõigilt liikmesriikidelt. Ta märkis siiski, et eelistab siiski kasutada üldist lähenemisviisi, ja kasutas seda tehes õiguspäraselt oma kaalutlusõigust. Pärast kõikide vastuste läbivaatamist võtab komisjon arvesse kogu saadud teavet, sealhulgas kaebuse esitaja esitatud teavet. Kui komisjon on otsustanud, kas algatada Taani vastu rikkumismenetlus, teavitab ta oma otsusest kaebuse esitajat.


4. Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde.


5. Nagu on märgitud ombudsmani 13. oktoobri 1997. aasta otsuses komisjoni haldusmenetluse omaalgatusliku uurimise kohta seoses kodanike kaebustega liikmesriikide ametiasutuste kohta, ilmnes komisjoni märkustest kõnealuses juhtumis, et „komisjoni sise-eeskirjade kohaselt tuleb otsus sulgeda toimik ilma meetmeid võtmata või otsus algatada ametlik rikkumismenetlus teha hiljemalt ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast, välja arvatud erijuhtudel, mille põhjused tuleb esitada”(rõhuasetus lisatud).


6. Komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (11) artiklis 8 on nüüd sätestatud:
   „Üldjuhul uurivad komisjoni talitused kaebusi, et teha otsus ametliku teate väljastamise või juhtumi lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil peasekretariaat kaebuse registreeris.
   Kui seda tähtaega ületatakse, teavitab juhtumi eest vastutav komisjoni talitus sellest kaebuse esitajat kirjalikult.”


7. Ombudsman leidis, et kui komisjon teatab kaebuse esitajale tähtaja ületamisest, tuleb viivitust nõuetekohaselt põhjendada.


8. Käesoleval juhul näib, et üheaastase tähtaja ületamist ei ole vaidlustatud. Seega oli küsimus selles, kas komisjon oli kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisega viivitamist mõjuvalt põhjendanud.


9. Käesolevas asjas esitatud arvamuses märkis komisjon sisuliselt, et ta järgib koostöös kõigi liikmesriikidega üldist lähenemisviisi. Ta viitas teabenõuetele, mille ta oli saatnud kõikidele liikmesriikidele 1. juunil 2001 ja 2002. aastal, ning märkis, et ootab endiselt vastuseid mõnedelt liikmesriikidelt. Komisjon märkis, et ta ei kavatse teha otsust kaebuse esitaja poolt Taani vastu esitatud rikkumiskaebuse kohta, ilma et ta oleks saanud ja analüüsinud vastuseid nendele teabenõuetele.


10. Oma 19. mai 2003. aasta otsuses kaebuse 1237/2002/(PB)OV kohta jõudis ombudsman järeldusele, et komisjoni otsus võtta vastu üldine lähenemisviis võib mõistlikult selgitada, miks kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemine 2001. aasta oktoobriks viibis, mida varem nimetati kuupäevaks, mil komisjon kavatses oma otsuse vastu võtta. Käesoleval juhul juhtis ombudsman siiski tähelepanu sellele, et ta ei leidnud, et komisjon võiks tõhusalt hoiduda kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisest seni, kuni ta järgib oma üldist lähenemisviisi. Ombudsmani arvates ei tundunud rikkumiskaebuste komisjonipoolse käsitlemise suhtes kohaldatava menetlusega kooskõlas olevat, et kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta ei ole vastu võetud otsust põhjusel, et komisjonil ei olnud võimalik saada teavet, mida ta nõudis liikmesriikidelt 2001. ja 2003. aastal (12). Selgus, et komisjonil oli olnud piisavalt aega selle teabe hankimiseks ning ei olnud selge, miks peaks teabenõuetele vastamata jätmine ikkagi takistama komisjoni tegemast otsust üksikute rikkumiskaebuste kohta. Sellega seoses juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peavad liikmesriigid hõlbustama komisjoni kui aluslepingu täitmise järelevalvaja rolli täitmist vastavalt aluslepingu artikli 211 lõikele 13. Liikmesriigid on kohustatud tegema heauskset koostööd komisjoni poolt asutamislepingu artikli 226 alusel algatatud uurimises ja esitama komisjonile kogu selleks vajaliku teabe (14). Kui liikmesriik keeldub komisjoni uurimisel abistamast, tähendab see, et iga liikmesriik ei täida artiklist 10 tulenevat kohustust aidata kaasa komisjoni ülesannete täitmisele (15). Sellisel juhul võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse.
    Kui komisjon leiab siiski, et raskused liikmesriikidelt teabe saamisel tema üldise lähenemisviisi raames ei võimalda tal teha järeldusi üksikute rikkumiskaebuste kohta, peab ta tõsiselt kaaluma, kas seda üldist lähenemisviisi ei tuleks uuesti hinnata.


11. Neid kaalutlusi arvesse võttes leidis ombudsman, et tegemist oli komisjoni haldusomavoliga, ja esitas eespool nimetatud soovituse projekti.

Komisjoni arvamus

Oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta tegi komisjon kokkuvõtvalt järgmised märkused.

Pärast ombudsmanile 29. märtsil 2004 esitatud kaebust kirjutas kaebuse esitaja 14. juunil 2004 komisjonile uuesti sõidukite hindamismenetluse korraldamise kohta Taanis.

juunil 2004 kirjutas kaebuse esitaja uuesti komisjonile, esitades sisuliselt uue kaebuse kasutatud sõidukite maksustamise kohta Taanis.

Asjaomane maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat edastas 14. juuni 2004. aasta kirja justiits- ja siseküsimuste peadirektoraadile arvamuse saamiseks sõidukite hindamismenetluse korraldamise kohta Taanis. Komisjon teavitas kaebuse esitajat sellest 30. juuni 2004. aasta kirjaga. Komisjon palus 13. juuli 2004. aasta kirjas kaebuse esitajalt teavet tema 27. juuni 2004. aasta kirjas esitatud uue kaebuse kohta.

26. juuli 2004. aasta kirjaga edastas kaebuse esitaja nõutud teabe, lisades veel ühe kaebuse kasutatud sõidukite maksustamise kohta Taanis. Komisjon vastas eespool nimetatud kirjadele 4. augustil 2004, teatades kaebuse esitajale, et ta peab uut kaebust põhjendamatuks.

augustil 2004, pärast justiits- ja siseküsimuste peadirektoraadi märkuste saamist kaebuse esitaja 14. juuni 2004. aasta kirja kohta, vastas komisjon sellele kirjale. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et peab tema kaebust põhjendamatuks.

Nende küsimuste eest vastutav komisjoni üksus oli juba olnud sunnitud loobuma oma eesmärgist anda üldine hinnang kõigile liikmesriikidele seoses Gomes Valente kohtuotsuse järelmeetmetega, kuna mõnelt liikmesriigilt oli väga raske vastuseid saada. Seetõttu hindas komisjon üldiselt registreerimismaksu käsitlevate Taani õigusaktide vastavust EÜ asutamislepingu artiklile 90. Pärast hindamist saatis komisjon 13. septembril 2004 Taani ametiasutustele kirja, mis sisaldas märkusi ja küsimusi. Meeldetuletus saadeti 31. jaanuaril 2005. Taani ametiasutused teatasid komisjonile, et vastus saadetakse tõenäoliselt 2005. aasta aprilli lõpuks.

oktoobri 2004. aasta kirjas teatas komisjon kaebuse esitajale, et Gomes Valente kohtuotsust arvesse võttes on läbi viidud hindamine ja et eespool nimetatud kiri on saadetud Taani ametiasutustele. Samuti teatas ta talle, et tema arvates ei sisalda Taani õigusnormid eeskirju, mis viitaksid sellele, et teisest liikmesriigist pärit kasutatud auto maksustatav väärtus ületab üldiselt Taanis juba registreeritud sarnase sõiduki väärtuses jääkmaksu, ning et ta ei ole leidnud tõendeid selle kohta, et Taani maksuhaldur oleks süstemaatiliselt teinud ebaõigeid hindamisi.

Olles saanud ombudsmani soovituse projekti käesolevas asjas, saatis komisjon 12. aprillil 2005 kaebuse esitajale täiendava kirja, milles ta tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja ei saanud aru, et tema 7. oktoobri 2004. aasta kiri sisaldas tema seisukohta, et tema kaebuse kasutatud sõidukite maksustamist puudutav aspekt ei ole põhjendatud. Komisjon märkis 12. aprilli 2005. aasta kirjas, et kaebus ei ole põhjendatud, viidates varasematele kirjadele ja selgitustele. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Taani ametiasutustele saadetud kiri puudutas küsimusi ja kaebusi, mida kaebuse esitaja ei olnud oma kaebustes tõstatanud. Ta teatas talle ka, et tema kaebuse teist aspekti (liisingu kohta), millele komisjon ei olnud veel vastanud, tuleb käsitada nii, et komisjon kaebas Taani selles küsimuses Euroopa Kohtusse (16). Komisjon kohustus teavitama kaebuse esitajat Euroopa Kohtu otsusest selles kohtuasjas ja komisjoni võimalikest järelmeetmetest (17). Põhjus, miks kaebuse esitajat ei teavitatud rikkumismenetlusest varem, oli see, et meetme võttis muu peadirektoraat kui maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat. Komisjon möönis, et on kahetsusväärne, et pärast suurt tööjõu voolavust ei olnud viimastel aastatel asjaga tegelenud ametnikke teavitatud rikkumismenetluse algatamisest.

10. mai 2005. aasta kirjas palus kaebuse esitaja uuesti hinnata küsimust, kas Taani ametiasutused hindavad imporditud kasutatud autosid süstemaatiliselt valesti. Komisjon nõustus kaebuse esitaja taotlusega ja vaatas kõik kaebuse esitaja esitatud dokumendid uuesti läbi. Ta vastas 15. juuni 2005. aasta kirjaga, milles kinnitas oma varasemat järeldust ja selgitas üksikasjalikult, miks tal ei olnud Euroopa Kohtus tõendeid selle kohta, et Taani ametiasutused on imporditud kasutatud autode hindamisel süstemaatiliselt andnud ebaõigeid hinnanguid.

Kaebuse esitaja märkused

oktoobril 2005 sai ombudsman kaebuse esitaja märkused komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta.

Kaebuse esitaja „vaidlustas [komisjoni] väite, et ta on kõnealuseid küsimusi põhjalikult uurinud ja hinnanud talle esitatud tõendite väikest hulka”. Ta esitas „kolm paljudest juhtumitest, et toetada meie väidet“:

1. Taanis toimub hindamine tingimusel, et auto on taastatud ja müügivalmis. [Taani] märgib seda asjaolu oma väljaannetes. Komisjon on korduvalt märkinud, et nad on sellest asjaolust teadlikud. Euroopa Kohtu otsustes C-47/88 ja C-393/98 on märgitud, et hindamine peab toimuma tingimusel, et auto siseneb riiki piiri kaudu. On ütlematagi selge, et taastamist ei maksustata kodumaiste sõidukitega.

2. [Kaebuse esitaja] importis ja müüs aastatel 1999–2003 [D]anes’ile üle 500 VW Lupo 3L kasutatud auto. Kuigi iga auto oli Saksamaalt pärit kasutatud auto, ei hinnatud ühtegi autot Taanis täpselt sama konfiguratsiooniga uue auto hinnast madalamaks.

3. Vastupidiselt sellele, mida väidab [Taani] - et hindamisaeg on paar nädalat - oleme esitanud komisjonile piisavalt tõendeid selle kohta, et see kestab tavaliselt umbes ühe aasta, muutes sõiduki müügi praktiliselt võimatuks, kuna me ei tea enne seda maksu kogusummat. Oma 4. novembri 1998. aasta kirjas 88/C 281/08 märgib komisjon, et "mõistlik tähtaeg" auto kontrollimiseks, hindamiseks ja registreerimiseks on kolm nädalat. Ainuüksi hindamine võtab sageli aega 6 kuud kuni 1 aasta või rohkem - mis on täiesti vastuvõetamatu ja tohutu takistus meie impordile".

Kaebuse esitaja lisas, et „ei usu ausalt, et komisjon võib neid asjaolusid teades väita, et „teisest liikmesriigist pärit kasutatud sõidukite registreerimismaks ei ületa üldiselt süstemaatiliselt jääkmaksu Taanis juba registreeritud sarnase sõiduki väärtuses”.

Otsus

1 Väidetav suutmatus teha rikkumiskaebuse kohta järeldusi

1.1 1998. aastal esitas kaebuse esitaja, Taani automüüja, komisjonile kaebuse ühenduse õiguse väidetavate rikkumiste kohta Taanis seoses autode maksustamisega. Kaebuse esitaja rikkumiskaebus käsitles kasutatud imporditud autode maksustamist ja piiriülest pikaajalist liisimist. Kaebuse esitaja oli esitanud ombudsmanile veel kaks kaebust: kohtuasjad 801/2000/PB ja 1237/2002/(PB)OV. Juhtumis 801/2000/PB teatas komisjon, et ta ootab kahe Euroopa Kohtus menetletava kohtuasja tulemust ja seetõttu ei saa ta esitada kaebuse esitajale oma lõplikku õiguslikku seisukohta tema Taani vastu esitatud kaebuse kohta. Ombudsman nõustus selle selgitusega, märkides, et komisjon oli kohustunud tegema otsuse tema rikkumiskaebuse kohta 2001. aasta oktoobriks. Komisjon seda kohustust siiski ei täitnud. Juhtumi 1237/2002/(PB)OV puhul selgitas komisjon, et ta ei täida võetud kohustust, märkides, et ta eelistab autode maksustamisega seotud probleemide suhtes üldist lähenemisviisi ning et tema eesmärk on lahendada need probleemid samaaegselt kõigis liikmesriikides, nimelt koostöö ning selges ja lihtsas keeles koostatud teatise kaudu. Lisaks märkis komisjon, et kõnealune küsimus kuulub õigusvaldkonda, mis ei ole veel ühtlustatud. Ombudsman leidis, et need olid mõistlikud põhjused, miks komisjon ei olnud 2001. aasta oktoobriks otsust teinud, ning lõpetas seetõttu 19. mail 2003 selle kaebuse uurimise. Ombudsman märkis siiski, et „kaebuse esitajal on võimalus esitada ombudsmanile tulevikus uus kaebus, kui komisjon viivitab rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisega” (punkt 1.7).

1.2 Käesolevas 29. märtsil 2004 ombudsmanile esitatud kaebuses märkis kaebuse esitaja, et ta sai komisjonilt 20. oktoobri 2003. aasta kirja, milles teda ilmselt kutsuti üles esitama täiendavat teavet ühenduse õiguse väidetavate rikkumiste kohta. Kaebuse esitaja sõnul vastas ta sellele kutsele 2. veebruari 2004. aasta kirjaga, esitades komisjonile näiteid Taani ametiasutuste väidetavate rikkumiste kohta ja teavitades komisjoni nende ametiasutuste nõutud maksude tasumisest. Kaebuse esitaja sõnul vastas komisjon, et ta ei võta meetmeid enne Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas lõpliku otsuse tegemist. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei täitnud oma kohustust teha järeldus tema rikkumiskaebuste kohta, mis käsitlesid imporditud autode maksustamist Taanis.

1.3 Imporditud kasutatud autode maksustamise kohta märkis komisjon oma 5. augusti 2004. aasta arvamuses, et pärast Gomes Valente kohtuasjas (18) tehtud otsust saatis ta 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, milles teavitas neid kohtuotsuse tagajärgedest. Mõned liikmesriigid ei olnud siiski veel vastanud, hoolimata asjaolust, et komisjon oli saatnud neile arvukalt meeldetuletusi. Seetõttu ei olnud seda konkreetset küsimust veel täielikult uuritud. Komisjon märkis, et operatiivsest seisukohast tuleb seda küsimust käsitleda osana üldisest lähenemisviisist kooskõlastatult liikmesriikidega. Komisjon märkis siiski, et Taani oli vastanud tema 1. juuni 2001. aasta kirjale ja et Taani ametiasutused pidasid Taani õigusakte Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsusega kooskõlas olevaks. Pärast täiendavat kirjavahetust kaebuse esitajaga teatas komisjon 2004. aasta veebruaris kaebuse esitajale, et seoses sõidukite maksustamisega on komisjon otsustanud oodata ära Euroopa Kohtu otsuse Weigeli kohtuasjas (19). Selles kohtuasjas tehti otsus 29. aprillil 2004 ja komisjoni asjaomased talitused vaatasid selle läbi.

1.4 Autode piiriülese liisimise maksustamise osas viitas komisjon oma arvamuses kaebuse esitajale saadetud 20. oktoobri 2003. aasta kirjale, milles ta teavitas teda, et piiriüleste sõidukite liisimisega seotud valdkond on väga keeruline ja praegu ühtlustamata. Komisjon on otsustanud võtta vastu üldise lähenemisviisi, milles võetakse arvesse olukorda eri liikmesriikides. [...] Seetõttu kavatseb komisjon oodata, kuni ta saab liikmesriikidelt vastused äsja saadetud kirjale, mis käsitleb nende õigusaktide vastavust Cura Anlageni kohtuasjas tehtud otsusele, enne kui ta otsustab, kas algatada rikkumismenetlus. Komisjon märkis oma arvamuses, et vaatamata meeldetuletuste saatmisele ei ole ta ikka veel saanud vastuseid kõigilt liikmesriikidelt. Ta märkis siiski, et eelistab siiski kasutada üldist lähenemisviisi, ja kasutas seda tehes õiguspäraselt oma kaalutlusõigust. Pärast kõikide vastuste läbivaatamist võtab komisjon arvesse kogu saadud teavet, sealhulgas kaebuse esitaja esitatud teavet. Kui komisjon on otsustanud, kas algatada Taani vastu rikkumismenetlus, teavitab ta oma otsusest kaebuse esitajat.

1.5 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde.

1.6 18. märtsil 2005 esitas ombudsman soovituse projekti, milles ta soovitas komisjonil võtta võimalikult kiiresti vastu otsus kaebuse esitaja poolt Taani vastu esitatud rikkumiskaebuse kohta ja edastada oma otsus kaebuse esitajale.

1.7 Oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta märkis komisjon, et mõnedelt neist vastuste saamisel esinenud tohutute raskuste tõttu oli ta sunnitud loobuma oma eesmärgist viia Gomes Valente kohtuotsuse järelmeetmete osas läbi kõigi liikmesriikide üldine hindamine. Seetõttu hindas komisjon üldiselt registreerimismaksu käsitlevate Taani õigusaktide vastavust EÜ asutamislepingu artiklile 90. Pärast hindamist saatis komisjon Taani ametiasutustele 13. septembri 2004. aasta kirja, mis sisaldas märkusi ja küsimusi. Meeldetuletus saadeti 31. jaanuaril 2005. Taani ametiasutused teatasid komisjonile, et vastus saadetakse tõenäoliselt 2005. aasta aprilli lõpuks. oktoobri 2004. aasta kirjas teatas komisjon kaebuse esitajale, et Gomes Valente kohtuotsust arvesse võttes on läbi viidud hindamine ja et eespool nimetatud kiri on saadetud Taani ametiasutustele. Samuti teatas ta talle, et tema arvates ei sisalda Taani õigusnormid eeskirju, mis viitaksid sellele, et teisest liikmesriigist pärit kasutatud auto maksustatav väärtus ületab üldiselt Taanis juba registreeritud sarnase sõiduki väärtuse jääkmaksu, ning et ta ei ole leidnud tõendeid selle kohta, et Taani maksuhaldur oleks kasutatud autosid süstemaatiliselt valesti hinnanud. Pärast ombudsmani soovituse projekti kättesaamist saatis komisjon 12. aprillil 2005 kaebuse esitajale täiendava kirja. Selles kirjas märkis komisjon konkreetselt, et kaebus imporditud kasutatud autode kohta ei ole põhjendatud, viidates varasematele kirjadele ja selgitustele. Ta teatas talle ka, et tema kaebuse teist aspekti (liisinguga seotud maksustamine), millele komisjon ei olnud veel vastanud, tuleb käsitada nii, et komisjon on Taani selles küsimuses Euroopa Kohtusse kaevanud(20). Komisjon kohustus teavitama kaebuse esitajat Euroopa Kohtu otsusest selles kohtuasjas ja komisjoni võimalikest järelmeetmetest. Põhjus, miks kaebuse esitajat ei teavitatud rikkumismenetlusest varem, oli see, et meetme võttis muu peadirektoraat kui maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat. Komisjon möönis, et on kahetsusväärne, et pärast suurt tööjõu voolavust ei olnud viimastel aastatel asjaga tegelenud ametnikke teavitatud rikkumismenetluse algatamisest. 10. mai 2005. aasta kirjas palus kaebuse esitaja uuesti hinnata küsimust, kas Taani ametiasutused hindasid imporditud kasutatud autosid süstemaatiliselt valesti. Komisjon nõustus kaebuse esitaja taotlusega ja vaatas kõik kaebuse esitaja esitatud dokumendid uuesti läbi. Ta vastas 15. juuni 2005. aasta kirjaga, milles kinnitas oma varasemat järeldust ja selgitas üksikasjalikult, miks tal ei olnud Euroopa Kohtus tõendeid selle kohta, et Taani ametiasutused hindavad imporditud kasutatud autosid süstemaatiliselt ebaõigesti.

1.8 Komisjoni üksikasjalikust arvamusest ombudsmani soovituse projekti kohta ilmneb, et komisjon on vastu võtnud otsused autode liisimisega seotud maksustamise ja kasutatud autode impordi kohta ning teavitanud oma otsustest kaebuse esitajat. Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjon on soovituse projekti heaks kiitnud.

1.9 Oma tähelepanekutes soovituse projekti käsitleva komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta tõi kaebuse esitaja välja järgmised kolm punkti:

1. „Taanis toimub hindamine tingimusel, et auto on taastatud ja müügivalmis. [Taani] märgib seda asjaolu oma väljaannetes. Komisjon on korduvalt märkinud, et nad on sellest asjaolust teadlikud. Euroopa Kohtu otsustes C-47/88 ja C-393/98 on märgitud, et hindamine peab toimuma tingimusel, et auto siseneb riiki piiri kaudu. On ütlematagi selge, et taastamist ei maksustata kodumaiste sõidukitega.
2. [Kaebuse esitaja] importis ja müüs aastatel 1999–2003 [D]anes’ile üle 500 VW Lupo 3L kasutatud auto. Kuigi iga auto oli Saksamaalt pärit kasutatud auto, ei hinnatud ühtegi autot Taanis täpselt sama konfiguratsiooniga uue auto hinnast madalamaks.
3. Vastupidiselt sellele, mida väidab [Taani] - et hindamisaeg on paar nädalat - oleme esitanud komisjonile piisavalt tõendeid selle kohta, et see kestab tavaliselt umbes ühe aasta, muutes sõiduki müügi praktiliselt võimatuks, kuna me ei tea enne seda maksu kogusummat. Oma 4. novembri 1998. aasta kirjas 88/C 281/08 märgib komisjon, et "mõistlik tähtaeg" auto kontrollimiseks, hindamiseks ja registreerimiseks on kolm nädalat. Ainuüksi hindamine võtab sageli aega 6 kuud kuni 1 aasta või rohkem - mis on täiesti vastuvõetamatu ja tohutu takistus meie impordile".

Kaebuse esitaja märkis lõpetuseks, et „ei usu ausalt, et komisjon võib neid asjaolusid teades väita, et „teisest liikmesriigist pärit kasutatud sõidukite registreerimismaks ei ületa üldiselt süstemaatiliselt jääkmaksu Taanis juba registreeritud sarnase sõiduki väärtuses”.

1.10 Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et käesolevas uurimises esitati uurimise jaoks väide, et komisjon ei täitnud oma kohustust teha järeldus kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta, mis käsitles imporditud autode maksustamist Taanis. Just sellele väitele viidati ombudsmani kirjas, milles kaebuse esitajat teavitati uurimise algatamisest. Väidet on käsitletud soovituse projektis ja komisjoni nõustumises selle soovitusega (vt eespool). Kolm eespool tsiteeritud märkust, mille kaebuse esitaja oma viimastes märkustes esitas, puudutavad sisuliselt komisjoni järeldust tema rikkumiskaebuse ühe aspekti kohta. Nagu eespool kirjeldatud, ei kuulu need käesoleva uurimise alla. Arvestades käesoleva uurimise edenemist, ei pea ombudsman asjakohaseks uurida kaebuse esitaja esitatud kolme eespool nimetatud punkti. Kaebuse esitaja võib siiski kaaluda sellega seoses uue kaebuse esitamist ombudsmanile, olles palunud komisjonil neid küsimusi konkreetselt käsitleda (21).

2 Kokkuvõte

Eespool öeldut silmas pidades on ombudsman seisukohal, et komisjon on tema soovituse projekti heaks kiitnud ja selle rakendamiseks võetud meetmed on rahuldavad.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Otsus kohtuasjas C-451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I-3193).

(2) Otsus kohtuasjas C-393/98: Gomes Valente (EKL 2001, lk I-1327).

(3) Otsus kohtuasjas C-101/00: Tulliasiamies ja Siilin (EKL 2001, lk I-7487).

(4) EÜT 2002, C 244, lk 5.

(5) EÜT 2002, C 244, lk 5.

(6) EÜT L 308, lk 26, lisa lk 32.

(7) Otsus kohtuasjas C-451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I-3193).

(8) Kohtuasi C-387/01: Weigel (EKL 2004, lk I-4981).

(9) Otsus kohtuasjas C-393/98: Gomes Valente (EKL 2001, lk I-1327).

(10) Kohtuasi C-387/01: Weigel (EKL 2004, lk I-4981).

(11) EÜT 2002, C 244, lk 5.

(12) Oma arvamuses soovituse eelnõu kohta märkis komisjon, et õige kuupäev oli 2003. aasta (september), mitte 2002. aasta, nagu on märgitud soovituse eelnõus.

(13) "[...] komisjon: - tagada käesoleva lepingu sätete ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmete kohaldamine".

(14) Otsus kohtuasjas C-192/84: komisjon vs. Kreeka (EKL 1985, lk 3967, punkt 19).

(15) Otsus kohtuasjas C-240/86: komisjon vs. Kreeka (EKL 1988, lk 1835, punkt 28).

(16) 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-464/02: komisjon vs. Taani (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(17) Eespool viidatud otsuses kohtuasjas C-464/02: komisjon v. Taani, mis järgnes komisjoni arvamusele, tegi Euroopa Kohus Taani suhtes järgmise järelduse:

„niivõrd, kuivõrd

tema õigusnormid ja haldustavad ei võimalda Taanis elavatel töötajatel, kes teevad teises liikmesriigis tööd, mis ei ole nende peamine töökoht, kasutada ettevõtluseks või isiklikuks tarbeks äriühingu sõidukit, mis on registreeritud selles teises liikmesriigis, kus on nende tööandja ettevõtte asukoht, ja

– tema õigusnormid ja haldustava lubavad Taanis elavatel ja teises liikmesriigis töötavatel töötajatel kasutada ettevõtluse eesmärgil või ettevõtluse ja isiklikuks tarbeks äriühingu sõidukit, mis on registreeritud selles teises liikmesriigis, kus on nende tööandja registrijärgne asukoht või peamine tegevuskoht, kusjuures see sõiduk ei ole mõeldud peamiselt alaliselt Taanis kasutamiseks ja seda tegelikult ka ei kasutata, üksnes tingimusel, et töötamine selle tööandja juures on nende peamine töökoht ja et selle eest makstakse maksu,

on Taani Kuningriik rikkunud EÜ artiklist 39 tulenevaid kohustusi.”

(18) Kohtuasi C-393/98: Gomes Valente (EKL 2001, lk I-1327).

(19) Kohtuasi C-387/01: Weigel (EKL 2004, lk I-4981).

(20) 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-464/02: komisjon vs. Taani (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata); vt märkus 17 eespool).

(21) Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 on sätestatud, et "kaebus tuleb esitada kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse aluseks olevad asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks, ning sellele peavad eelnema asjakohased haldusmenetlused asjaomastes institutsioonides ja asutustes."