Strasbourg, 14. oktoober 2004

Lugupeetud pr H.

juunil 2003 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses komisjoni otsusega jätta teatavad kulud ühenduse rahastamisest välja. Kaebus registreeriti viitenumbriga 1219/2003/GG. 23. juulil 2003 edastasite minu palvel mulle mitu tõendavat dokumenti.

25. juulil 2003 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 17. novembril 2003. Edastasin selle Teile 26. novembril 2003 koos palvega esitada oma märkused.

novembri 2003. aasta kirjas teatasite mulle, et seda küsimust tuleks käsitleda käsitletuna. Oma 12. detsembri 2003. aasta vastuses uuendasin oma üleskutset esitada komisjoni arvamuse kohta märkusi ja pakkusin Teile selleks ajapikendust. Palusin teil võtta ühendust minu bürooga kuni 31. detsembrini 2003, juhuks kui soovite seda pakkumist kasutada. Sellist kontakti aga ei loodud.

veebruaril 2004 lõpetasin kaebuse 1219/2003/GG uurimise otsusega, milles märkisin, et teie loobusite juhtumi menetlemisest.

märtsil 2004 tuli teie pressiesindaja Strasbourgi, et arutada juhtumit minu talitustega. Ta teatas mu talitustele, et soovite, et jätkaksin teie kaebuse uurimist.

Seetõttu otsustasin registreerida kaebuse uuesti eespool nimetatud eelotsusetaotluse all ja jätkata oma uurimist. Menetlusökonoomia kaalutlustel leidsin, et uurimine peaks jätkuma sellest punktist, kus eelmine lõpetati, st pärast komisjoni arvamuse saamist ja pärast seda, kui teile anti võimalus esitada märkusi.

Selleks et teha kaebuse kohta otsus kõiki asjakohaseid fakte täielikult teades, pidasin vajalikuks saada täiendavat teavet hagi kohta, mis oli vaidluse aluseks, ning selle vaidlusega seotud arutelude kohta komisjoni ja Saksamaa ametiasutuste vahel. Arvestades, et teie pressiesindaja oli mulle teatanud, et Stuttgarti pädev ministeerium on valmis neid dokumente taotluse korral edastama, kirjutasin 7. aprillil 2004 ministeeriumile, paludes nende dokumentide koopiat. Teid teavitati sellest samal päeval.

Ministeerium saatis mulle 25. mail 2004 asjaomaste dokumentide koopiad.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Sissejuhatavad märkused

Kaebuse esitaja esitas ombudsmanile kaebuse 2003. aasta juunis (kaebus 1219/2003/GG). Kaebus saadeti komisjonile arvamuse saamiseks ja seejärel edastati komisjoni arvamus kaebuse esitajale, et anda talle võimalus esitada märkusi. Kaebuse esitaja vastuse põhjal uskus ombudsman, et kaebuse esitaja soovib oma kaebusest loobuda. Arusaamatuste vältimiseks kirjutas ombudsman kaebuse esitajale uuesti, korrates oma üleskutset esitada märkusi. Kuna sellele kirjale ei vastatud, lõpetas ombudsman oma uurimise 2. veebruari 2004. aasta otsusega (1).

märtsil 2004 teatati ombudsmanile, et kaebuse esitaja soovib, et ta jätkaks oma kaebuse uurimist.

Seetõttu otsustas ombudsman registreerida kaebuse uuesti eraldi viitenumbri (760/204/GG) all ja jätkata uurimist. Menetlusökonoomia kaalutlustel leidis ombudsman, et uurimist tuleks jätkata punktist, kus eelmine uurimine oli lõppenud, st pärast komisjoni arvamuse saamist ja pärast seda, kui kaebuse esitajale oli antud võimalus esitada märkusi.

Kaebus

Nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2078/92 keskkonnakaitse ja paikkonna säilitamise nõuetega kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta (EÜT 1992, L 215, lk 85; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3) nägi ette toetuskava muu hulgas põllumajanduse ekstensiivistamise edendamiseks. Põllumajandustootjad võivad saada toetust näiteks juhul, kui loomühikud hektari kohta ei ületa teatavat arvu (1.4). Asjaomase arvu arvutamiseks sätestati määruses, et „üle kuue kuu vanuseid hobuslasi“ tuleks arvesse võtta 1,0 loomühikuna. Uted ja kitsed arvestatakse 0,15 loomühikuks.

Karlsruhe piirkonna põllumajandustootja taotles määruse alusel toetust. Tema maa kattis 3 hektarit ja tal oli 4 hobust ja kääbus eesel. Talupidaja arvas, et eesel on umbes utte suurune. Seetõttu arvutas ta kokku 4,15 loomühikut ja seega keskmise loomühiku hektari kohta, mis jääb veidi allapoole asjaomast künnist 1,4 loomühikut hektari kohta. Piirkonna pädev asutus (Landwirtschaftsamt Wildberg) uuris küsimust ja jõudis järeldusele, et kääbuseesli puhul on kohane kasutada loomühikut 0,16. See tähendas, et asjaomasest künnisest peeti endiselt kinni.

Euroopa Komisjoni hilisema kontrolli tulemusel jõuti järeldusele, et see lähenemisviis ei ole õige, kuna eesel kuulus hobuslaste hulka, kelle kohta tuli arvutada loomühiku suurus 1,0. Seetõttu nõuti asjaomasele põllumajandustootjale makstud toetus tagasi. Kaebuse esitaja sõnul oli asjaomane summa 240 Saksa marka.

Kaebuse esitaja, Regierungspräsidium Karlsruhe esimehe sõnul kontrollib komisjon pisteliselt liikmesriikide antud põllumajandustoetusi. Näiteks kontrollitakse 100 000 taotlusest umbes 400. Kui selgub, et 400 kontrollitud taotlusest 40 rahuldati valesti, on komisjon seisukohal, et 10 % (40/400) kogutoetusest on makstud valesti.

Kaebuse esitaja sõnul tegi komisjon käesolevas kontekstis ainult ühe kontrolli, st eespool nimetatud põllumajandustootjat käsitleva kontrolli. Kõigist kontrollitud taotlustest (st üks) osutus 100 % valesti menetletuks. Kaebuse esitaja väidab, et komisjon jõudis seetõttu järeldusele, et kogu Baden-Württembergi liidumaale antud subsiidium (927 401 eurot) tuleks alates järgmisest aastast tühistada. Kaebuse esitaja sõnul osutusid mitmed kaebused edutuks.

Kaebuse esitaja leidis oma kaebuses sisuliselt, et on ebaõiglane ja ebaproportsionaalne karistada liidumaad ligi ühe miljoni euroga üheainsa taotlusega seotud ühe vea eest.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kaebus käsitles Saksamaa kantud kulude (927 401 eurot) väljajätmist ühenduse rahastamisest komisjoni 15. mai 2003. aasta otsusega 2003/364/EÜ, mille kohaselt ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu raames. Otsus jätta see summa ühenduse rahastamisest välja oli vahepeal muutunud lõplikuks, kuna Saksamaa, kes oli ainus isik, kellel oli õigus otsus vaidlustada, ei pidanud vajalikuks esitada hagi Euroopa Kohtule.

Sisulistes küsimustes viitas komisjon lõpparuandele, mille lepitusorgan oli vastu võtnud 22. oktoobril 2002 ja edastanud Saksamaa ametiasutustele 24. oktoobril 2002. Lepitusorgan loodi komisjoni 1. juuli 1994. aasta otsusega 94/442/EÜ, millega seatakse sisse lepitusmenetlus Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames.[3] Tema ülesanne oli püüda ühitada komisjoni ja asjaomase liikmesriigi lahknevaid seisukohti seoses EAGGFi tagatisrahastust ühenduse rahastamisest keeldumise otsustega.

Aruandest selgub, et Saksamaa ametiasutused leidsid, et käesolevas kaebuses nimetatud konkreetsel juhul tehtud viga oli „süstemaatiline“, samas kui komisjon leidis, et tegemist oli „juhusliku“ veaga. Valimi juhusliku vea korral eeldatakse, et viga reprodutseerib ennast proportsionaalselt kõigis tehingutes, millest valim moodustati. Vastupidi, süstemaatilist viga, mille põhjused on tuvastatavad, võib hinnata eraldi, kuna eeldatakse, et see mõjutab üksnes selle veaga seotud tehinguid.

Lepitusorgani aruandes märgitakse, et ärakuulamisel tunnistasid Saksamaa ametiasutused, et vastupidiselt nende esialgsetele avaldustele ei olnud viga eraldiseisev, vaid et avastati mõned sarnased juhtumid. Komisjoni arvates kinnitas see vea juhuslikkust.

Lepitusorgan jõudis järeldusele, et ta ei suuda saavutada kompromissi kahe poole seisukohtade vahel.

Komisjon jäi oma 28. veebruari 2003. aasta kokkuvõtvas aruandes tehtud kontrollide tulemuste suhtes oma seisukoha juurde.

Komisjoni arvates oli tema lähenemisviis kooskõlas auditit reguleerivate põhimõtetega õige ja nõuetekohaselt põhjendatud. Ta rõhutas, et lepitusorgan ei tuvastanud selle lähenemisviisiga seoses ühtegi eeskirjade eiramist.

Komisjon lisas, et raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine puudutas paratamatult eelmist lõpetatud eelarveaastat. Käesoleval juhul puudutas see 2000. aastal tehtud kulutusi. Finantskorrektsioon puudutas seega minevikku, isegi kui see tehti hilisemas etapis. Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine ei mõjutanud automaatselt ühendusepoolset rahastamist järgnevatel eelarveaastatel. Nendel järgnevatel aastatel tehtud kulutusi kontrolliti omakorda tagantjärele.

Kaebuse esitaja märkused

Komisjoni arvamus edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Oma 28. novembri 2003. aasta kirjas märkis kaebuse esitaja, et ta ei vaidlustanud seda, et komisjon toimis formaalselt korrektselt, kuid ei esitanud täiendavaid märkusi komisjoni arvamuse sisu kohta.

Täiendavad uurimised

Pärast uurimise jätkamist leidis ombudsman, et tal on vaja täiendavat teavet vaidluse põhjustanud taotluse ning komisjoni ja Saksamaa ametiasutuste vahelise vaidlusega seotud arutelude kohta. Arvestades, et kaebuse esitaja pressiesindaja oli ombudsmanile teatanud, et Saksamaa pädev ministeerium, Baden-Württembergi liidumaa Ministerium für Ernährung und Ländlichen Raum, on taotluse korral valmis neid dokumente edastama, saatis ombudsman 7. aprillil 2004 ministeeriumile kirja, paludes nende dokumentide koopiaid.

Ministeerium saatis 25. mail 2004 ombudsmanile asjaomaste dokumentide koopiad.

Ombudsmanile esitatud dokumendid on koopia 26. veebruari 2004. aasta kirjast, milles ministeerium vastas kodanikule, kes oli väljendanud rahulolematust komisjoni otsusega kääbuseesli kohta. Selles kirjas selgitas ministeerium, et mahaarvamine, mis oli otseselt tingitud kõnealuse loomaga seoses tehtud veast, oli 858 646 Saksa marka. Lisaks muudele väikestele vigadele (mis muidu ei oleks kaasa toonud mahaarvamist) oli komisjoni poolt tagasi lükatud kulude kogusumma 927 401 eurot ehk 1 813 839 Saksa marka. Ministeerium märkis, et kaaluti võimalust vaidlustada komisjoni otsus Euroopa Kohtus. Ta märkis siiski, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab komisjon tõendama üksnes seda, et esineb põhjendatud kahtlusi siseriiklike ametiasutuste tehtud kontrollide täpsuse suhtes. Seejärel eeldati, et asjaomane liikmesriik esitab üksikasjalikud tõendid, et lükata ümber komisjoni osutatud puudused. Ministeerium märkis, et käesoleval juhul oleks see olnud peaaegu võimatu, kuna liidumaa ametiasutused pidid menetlema 54 000 taotlust asjaomase programmi kohta. Ta lisas, et seetõttu otsustati komisjoni otsuse peale hagi mitte esitada. Ministeerium märkis siiski, et ta oli esitanud Saksamaa Liidunõukogule algatuse, mille kohaselt peaks föderaalvalitsus püüdma veenda komisjoni, et kehtestatud sanktsioonid peaksid olema proportsionaalsed tehtud vigade või ebakorrektsete maksetega.

Otsus

1 Väidetavalt ebaõiglane otsus raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta

1.1 15. mai 2003. aasta otsusega 2003/364/EÜ, mille kohaselt ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu raames,(4) otsustas Euroopa Komisjon jätta ühenduse rahastamisest välja Saksamaa poolt 2000. aastal tehtud kulutused summas 927 401 eurot. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, Regierungspräsidium Karlsruhe esimees, et see otsus oli ebaõiglane ja ebaproportsionaalne, kuna see põhines ühel juhtumil, kus kõnealune summa oli 240 Saksa marka.

1.2 Komisjon põhjendas oma otsust ja leidis, et tema lähenemisviis oli korrektne, kooskõlas auditit reguleerivate põhimõtetega ja nõuetekohaselt põhjendatud.

1.3 Ombudsman märgib, et komisjoni otsuse aluseks olnud kohtuasi puudutas toetusetaotlust nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2078/92 keskkonnakaitse ja paikkonna säilitamise nõuetega kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta (EÜT L 215, lk 85; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3) alusel. Selle määrusega nähti muu hulgas ette toetuskava põllumajandustootmise ekstensiivistamise edendamiseks. Põllumajandustootjad võivad saada toetust näiteks juhul, kui loomühikud hektari kohta ei ületa teatavat arvu (1.4). Asjaomase arvu arvutamiseks sätestati määruses, et „üle kuue kuu vanuseid hobuslasi“ tuleks arvesse võtta 1,0 loomühikuna. Vaidlust ei ole selles, et asjaomasel ajal hõlmas see kategooria ka eesleid. Uted ja kitsed arvestatakse 0,15 loomühikuks. Karlsruhe piirkonna põllumajandustootjal, kelle maa kattis 3 hektarit ja kes oli taotlenud toetust määruse alusel, oli 4 hobust ja kääbuseesel. Arvestades, et eesel oli umbes sama suur kui utt, arvutas ta kokku 4,15 loomühikut ja seega keskmise loomühiku hektari kohta, mis jääb veidi allapoole asjaomast künnist 1,4 loomühikut hektari kohta. Piirkonna pädev asutus (Landwirtschaftsamt Wildberg) uuris küsimust ja jõudis järeldusele, et kääbuseesli puhul on kohane kasutada loomühikut 0,16. See tähendas, et asjaomasest künnisest peeti endiselt kinni. Viga avastati hilisema kontrolli käigus ja põllumajandustootjal paluti alusetult makstud summa (240 DM) tagasi maksta. Komisjon leidis siiski, et asjaomane viga oli valimist leitud juhuslik viga ja et tuleb eeldada, et see kordas ennast proportsionaalselt kõigis tehingutes, millest valim moodustati.

1.4 Ombudsman leiab, et esmapilgul näib komisjoni otsus tõepoolest olevat raskesti ühitatav terve mõistusega. Asjaolu, et suhteliselt tühise summaga seotud viga peaks kaasa tooma märkimisväärse rahasumma keelamise (olenemata sellest, kas tuginetakse kogusummale 927 401 eurot või summale 858 646 Saksa marka, mis näib olevat otseselt selle vea tõttu), on üllatav, seda enam, et on õiglane eeldada, et kääbuseesliga seotud viga oli väga tõenäoliselt ainus omataoline.

1.5 Ombudsman märgib siiski, et komisjon on selgitanud, et ta käsitles küsimust teisest vaatenurgast. Sellest vaatenurgast vaadatuna olid riiklikud ametiasutused teinud vea. See viga avastati asjaomaste rakenduste valimi vaatlemisel. Seega võis komisjon tema arvates eeldada, et on tehtud ka muid vigu. Komisjoni seisukohast ei olnud oluline mitte see, et käesolevas asjas oli viga seotud kääbuseesliga, vaid see, et oli tehtud viga.

1.6 Ombudsman märgib, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei pea komisjon põllumajandusturgude ühise korralduse eeskirjade rikkumise tõendamiseks ammendavalt tõendama, et liikmesriikide ametiasutuste tehtud kontrollid on ebapiisavad või et nende esitatud andmed on ebaõiged, vaid esitama tõendeid, et komisjonil on kontrollide või andmete suhtes tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi. Komisjoni tõendamiskoormise sellise kergendamise põhjuseks on asjaolu, et EAGGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalikke andmeid saab kõige paremini koguda ja kontrollida liikmesriik ning järelikult peab see liikmesriik esitama kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid selle kohta, et tema kontrollid või andmed on täpsed ja vajaduse korral ka selle kohta, et komisjoni avaldused on ebaõiged (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-278/98: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2001, lk I-1501, punktid 39–41, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-329/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2003, lk I-6103, punkt 68).

1.7 Ombudsman märgib, et Saksamaa ametiasutused nõustusid komisjoniga peetud arutelude käigus (nn lepitusorgani ärakuulamise ajal), et vastupidiselt nende esialgsetele avaldustele ei olnud viga eraldiseisev, vaid et avastati mõned sarnased juhtumid (kuigi need ei puudutanud teisi kääbuseesleid). Oma märkustes arvamuse kohta nõustus kaebuse esitaja, et komisjon tegutses formaalselt õigesti.

1.8 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et komisjoni lähenemisviis käesolevas asjas ei kujuta endast haldusomavoli.

1.9 Ombudsman peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et kõnealuse juhtumi põhjustanud probleemi oleks tõenäoliselt saanud vältida, kui asjaomases määruses oleks võetud arvesse võimalust, et toetuse taotlejatel on kääbuseeslid. Ta loodab, et komisjon võtab seda arvesse tulevastes selle valdkonna õigusaktide ettepanekutes.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Otsus on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu/).

(2) ELT 2003, L 124, lk 45.

(3) EÜT 1994, L 182, lk 45.

(4) ELT 2003, L 124, lk 45.