Strasbourg, 21. jaanuar 2005

Lugupeetud hr I

novembril 2003 esitasite te Hispaania fondi El Monte nimel Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Kaebus käsitleb lepingut AML/B7-3110/IB/98/01106, mille sihtasutus El Monte sõlmis komisjoniga 14. jaanuaril 2000.

5. detsembril 2003 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile.

Komisjon saatis 1. märtsil 2004 oma arvamuse, mille ma edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused.

aprillil 2004 sain Teie märkused kätte.

Kirjutan, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Vabandan, kui palju aega on kulunud teie kaebuse menetlemiseks.

Kompromiss

Kaebuse ja selle lisade põhjal on kaebuse esitaja esitatud asjaolud kokkuvõtlikult järgmised:

jaanuaril 2000 sõlmis kaebuse esitaja komisjoniga toetuslepingu nr AML /B7-3110/IB/98/0106 (edaspidi „leping“). Selle lepingu kohaselt pidi kaebuse esitaja viima ellu teadusprojekti (analüüs ELi regionaalpoliitika kohaldatavuse kohta Ladina-Ameerika suhtes) ja saatma komisjonile mitu aruannet ning komisjon oli kohustatud katma 48 % selle kogukuludest (st 300 000 eurot 625 000 euro suurusest kogukulust).

mail 2000 tegi komisjon 117 758 euro suuruse ettemakse.

2001. aasta oktoobris saatis kaebuse esitaja komisjonile vahearuande (mis koosnes finants- ja tehnilistest osadest) projekti esimese aasta elluviimise kohta.

Komisjon saatis kirjalikud märkused vahearuande kohta 20. veebruaril 2002 (st 88 tööpäeva pärast selle kättesaamist) ja palus kaebuse esitajal selgitada mitmeid aruandega seotud punkte.

Komisjon kirjutas kaebuse esitajale uuesti 18. aprillil 2002 ja andis talle teabe esitamiseks ühekuulise tähtaja.

Kuna fondi juhtorganit uuendati, ei suutnud kaebuse esitaja eespool nimetatud tähtaegadest kinni pidada. Seetõttu teavitas kaebuse esitaja komisjoni oma olukorrast 2. mail 2002.

18. juuli 2002. aasta kirjas (saadetud 104 tööpäeva pärast aruande esitamist, märgib kaebuse esitaja) märkis komisjon järgmist: 1) ta ei nõustunud vahearuandes esitatud teabe kohaselt projekti elluviimisega; (2) projekti esimese osa elluviimine sõltus komisjoni heakskiidust ja (3) arvestades, et leping lõppes 14. juulil 2003, peaks kaebuse esitaja järgmise kahe kuu jooksul esitama oma lõpparuande finants- ja tehnilised osad projekti teise osa kohta, sealhulgas dokumendid alltöövõtjate valiku kohta (ettevõtted Insets Arrakis ja Initiativas y Estudios Europeos).

30. juulil 2002 saatis kaebuse esitaja komisjonile selgituse projekti esimese ja teise etapi kohta ning komisjon nõustus sellega 9. augusti 2002. aasta kirjaga.

Lisaks jätkas kaebuse esitaja projekti elluviimist mõningate muudatustega, mille komisjon heaks kiitis. 30. oktoobril 2002 edastas kaebuse esitaja oma lõpparuande finantsosa.

17. detsembril 2002 kohtusid kaebuse esitaja ja komisjon, et leppida kokku projekti lõpetamise vormilistes aspektides. Kaebuse esitaja tutvustas ka oma lõpparuande kahte osa (tehnilised ja finantsosad).

18. detsembril 2002 palus komisjon kaebuse esitajalt täiendavat audititeavet projekti eelarve praeguse versiooni kohta ja teha finantsaruandesse parandusi. Komisjon määras selle teabe saamise tähtajaks 24. jaanuari 2003.

jaanuaril 2003 esitas kaebuse esitaja nõutud teabe.

Komisjon vastas 10. märtsil 2003 ja vastupidiselt kaebuse esitaja ootustele, et esitatud teave oli ebapiisav ja asjakohatu ning et komisjon leidis, et kaebuse esitaja ei suutnud projekti vastavalt lepingule ellu viia. Komisjon märkis, et ta on seega kohustatud taotlema juba tehtud 117 758 euro suuruse ettemakse tagasimaksmist, teatades, et ta saadab peagi sissenõudekorralduse.

aprillil 2003 palus kaebuse esitaja komisjonilt kohtumist.

Komisjon ei vastanud sellele nõudele ja 10. juulil 2003 nõudis kaebuse esitaja komisjonilt lepingujärgset täielikku makset. Selles kirjas juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjon ei ole järginud toetuslepingute üldtingimuste artikli 11 lõiget 3, mille kohaselt peaks komisjon saatma kaebuse esitajale kirjaliku taotluse, et kaebuse esitaja täidaks oma kohustusi, ning kaebuse esitajal peaks seejärel olema 30 päeva aega selgituse esitamiseks.

Komisjon vastas 28. juulil 2003, et kaebuse esitaja maksetaotlus edastati õigustalitusele.

augustil 2003 tegi komisjon kaebuse esitaja advokaadile ettepaneku korraldada kohtumine sõbraliku lahenduse leidmiseks.

26. augustil 2003 toimunud koosolekul märkis komisjon, et ta ootab mitme oma üksuse otsuseid lepingu hindamise kohta.

septembril 2003 ning 1. ja 16. oktoobril 2003 nõudis kaebuse esitaja tungivalt, et komisjon teeks otsuse.

Komisjon saatis 8. oktoobril 2003 kaebuse esitajale kirja, milles nõudis esimese makse, sealhulgas viivise tagasimaksmist 15 päeva jooksul, tuginedes tagasinõudekorraldusele, mis oli kaebuse esitajale juba saadetud.

10. novembril 2003 teatas kaebuse esitaja komisjonile, et ta ei ole kunagi saanud komisjoni 10. märtsi 2003. aasta kirjas nimetatud sissenõudekorraldust, et komisjon ei ole talle esitanud põhjendatud otsust ja et ta esitab ombudsmanile kaebuse.

novembril 2003 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile käesoleva kaebuse.

Ta väitis, et komisjon ei olnud väljastanud 117 758 euro suurust sissenõudekorraldust, kuigi ta teatas kaebuse esitajaga peetud kirjavahetuses, et ta teeb seda.

Kaebuse esitaja väitis ka, et lepingu täitmise ajal oli komisjoni käitumine ebajärjekindel, nagu näitavad sagedased seisukohamuutused kaebuse esitaja tegevuse hindamisel ja sõbraliku lahenduse üle peetavatel läbirääkimistel, ning et komisjoni vastused tema kirjadele olid hilinenud, puudulikud ega osutanud edasikaebamise võimalustele.

Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et taotledes tagasimaksmist lepingu täitmise hilistes etappides, on komisjon rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

Kaebuse esitaja arvates on halduseeskirjade ja -põhimõtete rikkumine komisjoni poolt põhjustanud talle varalist kahju ja kahjustanud tema mainet. Ta palus Euroopa Ombudsmanil uurida põhjuslikku seost komisjoni haldusomavoli ja kahju vahel ning tunnustada tema õigust mitte maksta intressi viivituse eest komisjoni kulude hüvitamisel.

Kokkuvõttes väitis kaebuse esitaja, et lepingu täitmisel esines haldusomavoli, põhjendamatuid viivitusi ja vastamata jätmist. Kaebuse esitaja nõudis kahjutasu ja õigust mitte maksta intressi komisjoni kulude hüvitamisega viivitamise eest.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamuse võib kokku võtta järgmiselt:

jaanuaril 2000 sõlmis kaebuse esitaja komisjoniga toetuslepingu projekti „La politica regional de la Union Europea y las possibilidades de aplicacion a los paises de America Latina-POLIREGI-UE-AL” elluviimiseks. Komisjoni toetus oli 300 000 eurot.

15. veebruaril 2000 nõudis kaebuse esitaja 117 758 euro suuruse ettemaksu tasumist, mille komisjon tasus 2. mail 2000.

2001. aasta oktoobris esitas kaebuse esitaja komisjonile vahearuande (mis koosnes tehnilistest ja finantsosadest) projekti esimese rakendusaasta kohta.

Komisjon hindas seda aruannet ega kiitnud projekti elluviimist heaks. Komisjoni sõnul näitas aruanne, et kaebuse esitaja oli sõlminud kolmandate isikutega mitu lepingut, mida ei olnud lepingu tingimustes ega eelarves ette nähtud. Kaebuse esitajal, kes esitas projekti komisjonile, oleks pidanud olema tehniline suutlikkus selle elluviimiseks ja haldamiseks. Komisjon märkas siiski, et oluline osa projektist oli allhanke korras tellitud rohkem kui ühelt üksuselt. Selle tulemusena võivad projekti kulud suureneda ja projekt ohtu sattuda.

Seetõttu saatis komisjon 20. veebruaril 2002 kaebuse esitajale kirja, milles teavitas teda sellest, et projekti elluviimist ei olnud seni heaks kiidetud (ja seega ei olnud ka vahearuannet), teavitas kaebuse esitajat selle põhjustest ja palus lisateavet.

Kuna kaebuse esitaja ei esitanud mingit teavet, palusid komisjoni talitused seda 18. aprillil 2002 uuesti. Komisjon teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et komisjoni talitused peavad taotletud teabe kätte saama ühe kuu jooksul alates kirja kättesaamisest, vastasel juhul loetakse aruanne lõplikult heaks kiitmata jäetuks. Selles kirjas hoiatas komisjon kaebuse esitajat ka võimalusest väljastada võlateade, mis on samaväärne juba tehtud ettemaksega.

mail 2002 vastas kaebuse esitaja komisjoni kirjale ja teatas, et ta saadab nõutud teabe enne 5. juunit 2002. mail 2002 tegi kaebuse esitaja seda.

Pärast selle lisateabe analüüsimist jõudis komisjon järeldusele, et kaebuse esitaja ise ei täitnud suuremat osa lepingust, nagu ta oleks pidanud lepingu kohaselt tegema. Komisjon jõudis ka järeldusele, et kaebuse esitaja oli sõlminud lepingud oma direktoriga, direktorile kuuluva äriühinguga (Nistes Economistas S.L.) ja samal ajal teise äriühinguga (Initiativas y Estudios Europeos S.A.). Seejärel järeldas komisjon, et need ettevõtjad täitsid tegelikult kaebuse esitaja lepingut. Seetõttu ei kiidetud täitmist heaks.

juulil 2002 teatas komisjon kaebuse esitajale, et pärast vahearuande ja talle esitatud lisateabe analüüsimist ei saa ta projekti elluviimist heaks kiita. Lepingu kohaselt nõudis komisjon ka lõpparuande tehniliste ja finantsosade esitamist, kuna kaebuse esitajaga sõlmitud toetusleping lõppes 14. juulil 2002. Kuu aega hiljem, kuigi toetuslepingus on lõpparuande (mis koosneb tehnilistest ja finantsosadest) esitamiseks ette nähtud kuus kuud, tuletas komisjon kaebuse esitajale meelde vajadust see aruanne saata, eelkõige seetõttu, et vahearuannet ei olnud heaks kiidetud.

Kaebuse esitaja saatis lõpparuande finantsosa 30. oktoobril 2002, kuid ei saatnud tehnilist osa. Kaebuse esitaja direktor küsis komisjonilt, kas ta saab lõpparuande sisu (finants- ja tehnilised osad) isiklikult esitada. Komisjon märkis siinkohal, et lõpparuande isiklikult esitamise menetlus on väga ebatavaline. Komisjon on seisukohal, et see taotlus näitab, et kaebuse esitaja teadis tõsistest probleemidest projekti juhtimisel. Komisjon nõustus direktori vastuvõtuga ja kohtumine toimus 17. detsembril 2002 (st peaaegu kuus kuud pärast toetuslepingu lõppemist). Kohtumisel teatati kaebuse esitaja direktorile, et komisjon ei nõustu projekti elluviimisega. Komisjon lisas oma arvamusele koosoleku protokolli sisaldava sisemärkme.

Protokolli kohaselt esitas komisjon koosolekul järgmised põhjused, miks projekti elluviimist heaks ei kiidetud: 1) lepingutingimuste eiramine (mitme lepingu sõlmimine kolmandate isikutega, mida ei ole lepingus ega selle eelarves ette nähtud); (2) ebaausad juhtimistavad (projektide koondamine ja projektijuhi tasustamine, lepingute sõlmimine projektijuhile ja tema abikaasale kuuluvate ettevõtetega); 3) täieliku ja selge finantsteabe puudumine (eelkõige teabe puudumine Brasiilia kaasosaleja finantsosaluse kohta projektis); 4) vastuvõetamatu välisauditi aruanne, mis ei ole lepinguga kooskõlas. Komisjon märkis ka, et neid põhjuseid selgitati kaebuse esitajale juba pärast vahearuande esitamist.

Pärast koosolekut leidis komisjon, et tal on veel vaja analüüsida teatavat täiendavat finantsteavet, ja küsis seda teavet kaebuse esitajalt. Kaebuse esitaja esitas selle 16. jaanuaril 2003, kuid see ei muutnud komisjoni seisukohti projekti elluviimise kohta.

märtsil 2003 teatas komisjon kaebuse esitajale, et esitatud teave oli nii asjakohatu kui ka ebapiisav, et komisjon ei saanud seega ülejäänud makset teha ja et ta oli otsustanud juba tehtud ettemakse (117 758 eurot) tagasi nõuda.

Komisjon märkis, et kuigi kaebuse esitaja teadis, et tal ei ole õigust ühelegi maksele, kuna aruandeid ei olnud heaks kiidetud, vastas kaebuse esitaja 28. aprillil 2003, paludes sõbraliku lahenduse leidmiseks kohtumist komisjoniga. Vastutava komisjoni ametniku ootamatu surma tõttu sellele taotlusele ei vastatud.

Pärast toimiku kõigi osade põhjalikku uurimist otsustas komisjon väljastada sissenõudekorralduse. Tagasinõudmiskorraldus nr 3240502366 koostati 16. juulil 2003. Pärast SINCOMis (1) kinnitamist oleks tulnud sissenõudekorraldus saata kaebuse esitajale tähitud kirjaga. Haldusvea tõttu sellist kirja siiski ei saadetud.

10. juulil 2003 saatis kaebuse esitaja komisjonile kirja, milles väitis, et ta ei ole tegutsenud kooskõlas välisabi raames sõlmitud toetuslepingute üldtingimuste (2) artikliga 11.3 (komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingu II lisa), ning nõudis täielikku tasumist.

juulil 2003 teatas komisjon kaebuse esitajale, et kavatseb edastada oma taotluse komisjoni õigustalitusele. Tegelikult otsustasid komisjoni talitused toimikut kohe õigustalitusele mitte saata, selle asemel korraldada koosoleku ja arutada kaebuse esitaja seisukohti selle kohta, kuidas leping tuleks likvideerida.

Seetõttu kutsus komisjon 19. augustil 2003 kaebuse esitaja advokaadi sellele koosolekule, mis toimus 26. augustil 2003. Kuna komisjon leidis, et uusi asjaolusid ei ole esitatud, loobus ta sõbraliku lahenduse võimalusest ja teatas kaebuse esitajale, et tema lõplik seisukoht edastatakse talle pärast seda, kui mitu asjaomast direktoraati on selles kokku leppinud.

Kuna komisjon ei teadnud, et sissenõudekorraldust ei ole kunagi välja saadetud, saatis ta 8. oktoobril 2003 kaebuse esitajale meeldetuletuse, et ta peab tagasi maksma komisjoni ettemakse vastavalt sissenõudekorraldusele nr 3240502366 summas 117 758 eurot, millele lisandub viivitusintress. Kaebuse esitaja kinnitas meeldetuletuse kättesaamist.

Kokkuvõttes leidis komisjon, et tema seisukoht oli sidus ja et ta märkis alati, et vahearuannet ei kiidetud heaks, ega viidanud kordagi sellele, et ta oleks meelt muutnud. Komisjon leidis ka, et ta selgitas kaebuse esitajale selgelt põhjuseid, miks aruannet heaks ei kiidetud, ning andis kaebuse esitajale võimaluse esitada menetluse igas etapis lisateavet, mis lõpuks kinnitas tema esimest hinnangut. Seetõttu järeldas komisjon, et ta ei rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

Komisjon märkis ka, et ta saatis oma märkused 2001. aasta oktoobris esitatud aruande kohta alles 2002. aasta veebruaris, kuna tuvastatud juhtimistavad olid rasked ja komisjon pidi säilitama kontaktid mitme talituse vahel. Komisjon vabandas viivituste pärast mõnedele kaebuse esitaja saadetud teadetele vastamisel ja ka selle eest, et ta ei vastanud ametlikult mõnele korduvale teatele.

Komisjon rõhutas, et kuigi kaebuse esitaja oli esitanud vahearuande ja lõpparuande (mis mõlemad koosnesid tehnilistest ja finantsosadest) koos vastavate maksetaotlustega, ei olnud tal õigust ühelegi maksele, sest komisjoni talitused ei olnud projekti elluviimist kunagi heaks kiitnud.

Lõpuks tunnistas komisjon siiski, et ta ei olnud 16. juulil 2003 koostatud sissenõudekorraldust välja saatnud, ja vabandas kaebuse esitajat selle haldusvea pärast. Komisjon käsitab meeldetuletuse kuupäeva, st 8. oktoobrit 2003, tagasinõudekorralduse kuupäevana. Komisjon ei aktsepteeri siiski muid lepinguga seotud rahalisi nõudeid, sest on selge, et projekti elluviimist ei aktsepteeritud kunagi ja kaebuse esitaja oli sellest alati täielikult teadlik.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma väidete juurde.

Kokkuvõttes rõhutas ta, et alates 2002. aasta veebruarist nõudis komisjon jätkuvalt lisateavet ega teavitanud kaebuse esitajat lõplikult ja ametlikult oma vastuväidetest seoses kaebuse esitaja esitatud vahearuandega. Selle tulemusena jätkas kaebuse esitaja oma lepingulise kohustuse täitmist heas usus ja kandis lõpparuande koostamisega seotud lisakulusid (tehnilised ja finantsosad).

Kaebuse esitaja tõlgendas komisjonilt saadud kirju selles kontekstis. Ta leidis, et 20. veebruari 2002. aasta kirja ei saa käsitada esialgse aruande heakskiitmata jätmise lõpliku otsusena, vaid esialgse otsusena, arvestades selle sõnastust ja lisateabe esitamise nõuet. Kaebuse esitaja sõnul kinnitati 18. aprilli 2002. aasta kirjas üksnes seda, et lõplikku otsust ei ole veel vastu võetud, ning 18. juuli 2002. aasta kirjas kutsuti kaebuse esitajat üles täitma oma lepingulisi kohustusi.

Kaebuse esitaja asus ka seisukohale, et välisabi raames sõlmitud toetuslepingute üldtingimuste (komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingu II lisa)(3) artikli 1 lõike 1 kohaselt oli kaebuse esitajal vabadus sõlmida lepinguid kolmandate isikutega ning et komisjonil ei olnud alltöövõtjatega lepingulisi sidemeid. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et komisjoni vastuväiteid alltöövõtjate valimise kohta toetasid ainult dokumendid ja need edastati kaebuse esitajale komisjoni poolt ombudsmanile saadetud arvamuses.

Ta leidis ka, et kaebuse esitaja direktoriga 2002. aasta detsembris toimunud kohtumise protokoll on üksnes komisjonisisene dokument, kuna direktor ei ole sellele alla kirjutanud.

Tagasinõudekorraldus saadeti kaebuse esitajale lõpuks 23. detsembril 2003 (kaebuse esitaja edastas tagasinõudekorralduse koopia ombudsmanile). Siiski näib, et sissenõudekorraldus väljastati alles 11. detsembril 2003, kuigi komisjoni arvates oleks see tulnud väljastada 16. juulil 2003. Sellega seoses ei nõustunud kaebuse esitaja komisjoniga, et dokumendi „meeldetuletuse“ kuupäeva (mis ei näi olevat üldse meeldetuletus, kuna dokumenti ei väljastatud tegelikult enne meeldetuletuse kuupäeva) võib pidada sissenõudekorralduse kuupäevaks.

Kaebuse esitaja nõustus komisjoni vabandustega, et ta ei saatnud tagasinõudekorraldust enne meeldetuletust ja et ta viivitas kaebuse esitaja teatavatele teadetele vastamisega.

Näib, et kaebuse esitaja esitab ka uue väite ja uue väite. Esiteks väidab ta, et komisjon ei ole järginud välisabi raames sõlmitud toetuslepingute üldtingimuste artiklit 11.3 (komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingu II lisa)(4), ning väidab, et seetõttu ei ole kaebuse esitaja kohustatud tagasinõudekorraldust tasuma. Teiseks märgib kaebuse esitaja, et komisjon ei tuginenud oma arvamuses artikli 93 lõike 1 kohaldamisele. nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), punkti f alapunktile 5 ning väidab seetõttu, et komisjonil ei tohiks olla õigust kaebuse esitajat tulevastest hankemenetlustest kõrvale jätta, kuna komisjon ei ole seda sanktsiooni läbipaistvalt rakendanud. Sellega seoses on kaebuse esitaja seisukohal, et komisjon väljendas lepingu täitmise ajal tema suhtes vaenulikku suhtumist.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Kaebuse esitaja esitas oma märkustes uue väite, et komisjon ei ole järginud toetuslepingute üldtingimuste punkti 11.3. Kaebuse esitaja esitas ka uue väite, et komisjonil ei tohiks olla õigust teda tulevastest hankemenetlustest kõrvale jätta, kuna komisjon ei olnud oma arvamuses tuginenud artikli 93 lõike 1 kohaldamisele. f)(6) nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, ning ei rakendanud seda sanktsiooni läbipaistvalt.

1.2 Ombudsman on seisukohal, et tema uurimise ulatuse laiendamine uuele väitele lükkaks põhjendamatult edasi otsuse tegemise algse kaebuse kohta. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kaebuse esitajale jääb võimalus esitada juhtum Brüsseli kohtutele – vastavalt kaebuse esitaja ja komisjoni vahelise lepingu artiklile 13, milles on sätestatud, et „kõik vaidlused (…), mida ei saa lahendada poolte vahel rahumeelselt, esitatakse Brüsseli kohtutele” – või esitada ombudsmanile uus kaebus, kui ta peab seda vajalikuks.

1.3 Seoses uue nõudega leiab ombudsman, et tõstatatud küsimused ei kuulu algse kaebuse kohaldamisalasse ning et vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 4 peaks kaebuse esitaja pöörduma enne selles küsimuses ombudsmani poole pöördumist komisjoni poole haldusküsimustes.

1.4 Seetõttu piirdub ombudsman oma otsuses kaebuse esitaja algsete väidete ja väidetega.

2 Sissenõudekorralduse väidetav väljastamata jätmine

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei ole väljastanud 117 758 euro suurust sissenõudekorraldust, kuigi ta teatas kaebuse esitajaga peetud kirjavahetuses, et ta teeb seda. Kaebuse esitaja nõuab kahjutasu ja õigust mitte maksta intressi komisjoni kulude hüvitamisega viivitamise eest.

2.2 Komisjoni sõnul koostati 16. juulil 2003 sissenõudekorraldus nr 3240502366. Pärast SINCOMis kinnitamist oleks tagasinõudekorraldus tulnud saata kaebusele tähitud kirjaga. Komisjon märkis siiski, et haldusvea tõttu kirja ei saadetud ja ta vabandas selle vea pärast. Komisjon märkis samuti, et kuna ta ei teadnud, et sissenõudekorraldust ei ole kunagi välja saadetud, saatis ta 8. oktoobril 2003 meeldetuletuse summas 117 758 eurot, millele lisandus viivitusintress. Kaebuse esitaja kinnitas meeldetuletuse kättesaamist. Neil asjaoludel käsitab komisjon meeldetuletuse kuupäeva, st 8. oktoobrit 2003, tagasinõudekorralduse kuupäevana.

2.3 Ombudsman vaatas hoolikalt läbi komisjoni 23. detsembri 2003. aasta kirja kaebuse esitajale, mille koopia oli lisatud kaebuse esitaja märkustele komisjoni arvamuse kohta. Ombudsman märgib, et kirjas on märgitud, et komisjon saatis algse sissenõudekorralduse nr 3240502366 summas 117 758 eurot, mis tuli tagasi maksta vastavalt selles korralduses antud juhistele. Komisjon märkis ka, et "kuigi kaebuse esitaja sai oktoobri jooksul esimese meeldetuletuse makse tegemiseks, juhtis ta tähelepanu sellele, et ta ei olnud saanud algset sissenõudekorraldust"(7). Komisjon oli seisukohal, et saates tagasinõudekorralduse oma kirja lisana, rahuldas ta kaebuse esitaja väited. Kirjale oli lisatud 117 758 euro suurune sissenõudekorraldus kuupäevaga 11. detsember 2003.

2.4 Kaebuse esitaja väite osas leiab ombudsman, et edasine uurimine ei ole vajalik, kuna komisjon on selgitanud ja vabandanud 16. juulil 2003 koostatud sissenõudekorralduse saatmata jätmise pärast ning võtnud vajalikud meetmed haldusvea parandamiseks, saates kaebuse esitajale 23. detsembril 2003 sissenõudekorralduse.

2.5 Kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõude osas on ombudsman seisukohal, et ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks kandnud kahju seetõttu, et komisjon viivitas sissenõudekorralduse saatmisega. Seetõttu leiab ombudsman, et tal ei ole vaja seda väidet uurida.

2.6 Seoses kaebuse esitaja nõudega mitte maksta intressi komisjoni kulude hüvitamisega viivitamise eest märgib ombudsman, et komisjoni arvamuses märgitakse, et ta peab tagasinõudekorralduse kuupäevaks 8. oktoobrit 2003. Ombudsman märgib siiski, et komisjoni arvamus näib olevat koostatud teadmatusest, et sissenõudekorraldus saadeti kaebuse esitajale 23. detsembril 2003.

2.7 Olemasolevad tõendid tervikuna ei võimalda ombudsmanil mõista, et komisjon nõuab intressi maksmist alates 23. detsembrist 2003 varasemast kuupäevast; st kuupäev, mil ta tegelikult saatis kaebuse esitajale sissenõudekorralduse. Lähtudes sellest arusaamast komisjoni seisukohast, leiab ombudsman, et poolte vahel ei näi olevat mingit vaidlust intressi maksmise üle ja et täiendavaid uurimisi ei ole vaja. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kui tema arusaam komisjoni seisukohast selles küsimuses on ekslik, on kaebuse esitajal võimalus esitada ombudsmanile uus kaebus.

3 Väidetav ebajärjekindel käitumine ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et lepingu täitmise ajal oli komisjoni käitumine ebajärjekindel, nagu näitavad sagedased seisukohamuutused kaebuse esitaja tulemuste hindamisel ja sõbraliku lahenduse üle peetavatel läbirääkimistel. Kaebuse esitaja väidab ka, et taotledes lepingu täitmise hilistes etappides hüvitist, on komisjon rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

3.2 Komisjon on seisukohal, et tema seisukoht oli sidus ja et ta märkis alati, et vahearuannet ei kiidetud heaks, ning ei viidanud kordagi sellele, et ta oleks meelt muutnud. Komisjon väidab, et ta selgitas kaebuse esitajale selgelt põhjuseid, miks aruannet heaks ei kiidetud, ning andis talle võimaluse esitada menetluse igas etapis lisateavet, mis lõpuks kinnitas tema esimest hinnangut. Seetõttu leiab komisjon, et ta ei rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

3.3 Ombudsman tuletab meelde, et Euroopa kohtute praktika kohaselt ei saa keegi tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, kui administratsioon ei ole talle volitatud ja usaldusväärsetest allikatest andnud täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi (8).

3.4 Ombudsman uuris hoolikalt talle esitatud dokumente, sealhulgas komisjoni 20. veebruari 2002. aasta, 18. aprilli 2002. aasta, 18. juuli 2002. aasta, 9. augusti 2002. aasta, 18. detsembri 2002. aasta ja 10. märtsi 2003. aasta kirju kaebuse esitajale. Nende dokumentide põhjal on ombudsman seisukohal, et komisjon ei ole kunagi andnud kaebuse esitajale kinnitust, et tema vahearuanne kiidetakse heaks. Lisaks sellele teatas komisjon 18. juulil 2002, et pärast vahearuannet ei kiidetud projekti elluviimist heaks, ning 10. märtsil 2003 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema arvates ei ole kaebuse esitaja suuteline haldama ühenduse makset vastavalt lepingule ning et komisjon on kohustatud ettemakse tagasi nõudma (9). Lisaks ei ole ombudsman leidnud tõendeid selle kohta, et komisjon oleks võtnud vastu vastuolulisi seisukohti seoses tema suhtumisega kaebuse esitaja aruannetesse ja lepingu täitmisse või selle suhtumise põhjustega.

3.5 Eespool öeldut silmas pidades on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole suutnud tõendada, et komisjon tegutses ebajärjekindlalt või rikkus kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi. Seetõttu ei tuvasta ombudsman juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli.

4 Väidetav viivitus kirjadele vastamisel

4.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjoni vastused tema kirjadele hilinesid, ei olnud täielikud ega viidanud edasikaebamise võimalustele.

4.2 Komisjon vabandas viivituste pärast mõnedele kaebuse esitaja saadetud teadetele vastamisel ja ka selle eest, et ta ei vastanud ametlikult mõnele korduvale teatele.

4.3 Ombudsman on seisukohal, et kirjadele mõistliku aja jooksul vastamata jätmine on kahetsusväärne. Ombudsman märgib siiski, et komisjon tunnistas oma viga, vabandas selle pärast ja et kaebuse esitaja nõustus nende vabandustega oma tähelepanekutes.

4.4 Ombudsman märgib ka, et komisjon andis kaebuse esitajale sõnaselgelt võimaluse oma seisukohta kaitsta. Oma 18. aprilli 2002. aasta kirjas kaebuse esitajale andis komisjon kaebuse esitajale 30-päevase tähtaja selgituste andmiseks, enne kui ta otsustas lõplikult vahearuannet mitte heaks kiita ja lepingu lõpetada. Komisjon nõustus ka kaebuse esitaja direktori ettepanekuga korraldada koosolek (mis toimus 2002. aasta detsembris) ja kutsus kaebuse esitaja advokaadi järgmisele koosolekule (19. august 2003).

4.5 Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse seda aspekti ei ole vaja täiendavalt uurida.

Järeldus

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Euroopa Komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) SINCOM – komisjoni eelarve haldamise rakendus

(2) Kaebuse esitaja viitab välisabi raames sõlmitud toetuslepingute üldtingimuste artikli 11 lõike 3 esimesele lõigule (komisjoni ja kaebuse esitaja ) vahel sõlmitud lepingu II lisa, milles on sätestatud: „Komisjon võib lepingu lõpetada ilma ette teatamata või hüvitist maksmata, kui abisaaja:

- ei täida ühtegi temal lasuvat kohustust, kui selline täitmata jätmine on põhjendamatu ja kui toetusesaaja, kellele on saadetud kirjalik taotlus oma kohustuste täitmiseks, ei täida jätkuvalt oma kohustusi või ei esita rahuldavat selgitust 30 päeva jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast.”

(3) Välisabi raames sõlmitud toetuslepingute üldtingimuste artikli 1 lõige 1 (komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingu II lisa): „(...) Toetusesaaja võib projekti piiratud osa (ehitustööd ja teenused) teostamiseks sõlmida allhankelepinguid, eelistatavalt kohalike ettevõtetega, kuid ta peaks teostama põhiosa. (...) Ühendus ei tunnusta lepingulisi sidemeid abisaaja partneri või partnerite või alltöövõtjatega (...).”

(4) Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Supra.

(5) Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1–0048), artikli 93 lõike 1 punkt f:

„(...)Taotlejad või pakkujad jäetakse hankemenetlusest kõrvale, kui: f) pärast mõnda muud ühenduse eelarvest rahastatavat hankemenetlust või toetuse andmise menetlust on leitud, et nad on lepingut tõsiselt rikkunud, kuna on jätnud oma lepingulised kohustused täitmata.

(6) Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Supra.

(7) Originaalis: "Aunque ustedes ya habían recibido en el transcurso del mes de octubre un primer aviso de recuerdo para realizar este reembolso, manifestaron que la nota de débito original nunca fue recibida en su sede."

(8) Vt 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-236/01, T-239/01, T-244/01–T-246/01, T-252/01: Tokai Carbon Ltd. jt vs. komisjon, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika.

9) originaalkujul: „Lamentamos comunicarle que, en nuestra opinión, la Fundación El Monte no ha sido capaz de ejecutar y gestionar la subvención comunitaria otorgada en el respeto de las condiciones acordas. Por todo ello, nos vemos en la obligación de recuperar la cantidad total abonada en concepto de anticipo por incumplimento de contrato (...).”