Strasbourg, 19. jaanuar 2005

Lugupeetud hr X

Sain 23. oktoobril 2003 Teie kaebuse Euroopa Komisjoni vastu, mis käsitles kirjadele vastamata jätmist ja toimiku käsitlemist.

novembril 2003 edastasin Teie kaebuse komisjonile. Komisjon saatis oma arvamuse 19. veebruaril 2004, mille ma edastasin Teile koos taotlusega märkuste esitamiseks.

märtsil 2004 saatsite oma märkused koos lisadega.

mail 2004 saatsite koopiad dokumentidest, mis käsitlesid Teie ettevõtte olukorda siseriikliku kohtu menetluses ja mis ei tundunud olevat seotud Teie kaebusega.

Teie taotluse korral on teie kaebust käsitletud konfidentsiaalselt.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Vabandan, kui palju aega on kulunud teie kaebuse menetlemiseks.

Kompromiss

Kaebuse esitaja näib olevat Luksemburgi eraõigusliku telekommunikatsiooniettevõtte Y raamatupidamiskonsultant.

Kaebuse esitaja sõnul olid asjakohased faktid järgmised.

2001. aastal esitas Y juhataja komisjoni konkurentsi peadirektoraadile kaebuse Luksemburgi avaliku võrgu operaatori EPT vastu seoses keeldumisega anda tema äriühingule juurdepääs tema kliendiliinile. Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi poole pöördus selles küsimuses Y-juht 2001. aasta detsembris ja 15. jaanuaril 2002 ning viimase advokaat 25. jaanuaril 2002.

Kaebuse esitaja pöördus komisjoni poole esimest korda 4. veebruaril 2003. Ta saatis komisjonile teisi kirju 9. ja 17. veebruaril 2003 ning 14. aprillil 2003. Komisjon ei vastanud tema kirjadele ega saatnud nende kättesaamise kinnitusi.

Oma 9. ja 17. veebruari 2003. aasta kirjades komisjonile viitas kaebuse esitaja Luksemburgi telekommunikatsioonisektori ebaausatele kaubandustavadele. aprilli 2003. aasta kirjas teatas ta komisjonile, et 2003. aasta märtsis katkestas EPT Y-i juurdepääsu oma kliendiliinile.

Kaebuse esitaja sõnul vastasid Y-i juht ja tema advokaat komisjonile. detsembril 2002 Y-direktorile saadetud e-kirjas märkis komisjon, et ühe aasta jooksul ei olnud vastutaval komisjoni ametnikul aega Y-i juhtumiga tegeleda ja et üks sekretär oli kaotanud juhtumiga seotud dokumendi.

juunil 2003 saatis kaebuse esitaja komisjoni presidendile kirja Y-i probleemide kohta ja sai 23. juunil 2003 vastuse, millele oli presidendi nimel alla kirjutanud üksuse juhataja. Komisjon teatas oma kirjas kaebuse esitajale, et Y kaebust käsitlevad uurimised on pooleli, kuid ta ei pea kaebuse esitajat selle juhtumi puhul oma koostööpartneriks, kuna kaebuse esitas komisjonile keegi teine (Y juht). Kaebuse esitaja vastas sellele kirjale 30. juunil 2003, kuid ei saanud vastust.

19. oktoobril 2003 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse ja lisas sellele mitu lisa (koopiad kirjavahetusest komisjoniga ning Y finants- ja õigusliku olukorraga seotud dokumendid).

Ta väitis, et komisjon ei vastanud ega kinnitanud mitmete Y juhtumit käsitlevate kirjade kättesaamist (nimelt Y juhi 15. jaanuari 2002. aasta kiri, Y juhi advokaadi 25. jaanuari 2002. aasta kiri ning kaebuse esitaja 4., 9. ja 17. veebruari 2003. aasta, 14. aprilli 2003. aasta ja 30. juuni 2003. aasta kirjad).

Ta väitis ka, et komisjon tunnistas oma 13. detsembri 2002. aasta e-kirjas, et ta ei olnud Y-i kaebust ühe aasta jooksul uurinud, ning põhjendas seda viivitust, väites, et tal ei olnud aega ja et toimiku dokument oli kadunud.

Lõpuks väitis ta, et komisjon ei kontrollinud (arvestades Y poolt komisjonile esitatud kaebust) EPT väidet, et Y ühendus katkestati, kuna Y ei olnud oma arveid tasunud.

mail 2004 edastas kaebuse esitaja ombudsmanile koopiad dokumentidest, mis ei tundunud olevat kaebusega seotud, kuna need puudutasid Y finantsolukorda ja siseriiklikus kohtus toimunud menetlust seoses juurdepääsuga kliendiliinile.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni saadetud arvamuse võib kokku võtta järgmiselt.

Komisjon sai 25. aprillil 2001 kaebuse, mis puudutas Luksemburgi üldkasutatava tavatelefonivõrgu telekommunikatsioonioperaatori EPT keeldumist võimaldada Y-le juurdepääs oma kliendiliinile. Kaebuse esitas Y-i juht ja see registreeriti viitenumbri COMP 38136 all.

Alates sellest kuupäevast on komisjon vahetanud juhtumiga seotud isikutega korrapäraselt kirjavahetust: Y-i (viis saadetud teadet ja 12 ajavahemikus 25. aprillist 2001 kuni 25. juunini 2003 saadud teadet) ja EPT juhataja. Komisjoni talitused külastasid juhtumi asjaolude kontrollimiseks ka Luksemburgi.

Samaaegselt kaebuse uurimisega hakkas komisjon 4. veebruaril 2003 saama teateid kaebuse esitajalt, kes komisjoni sõnul oli ilmselt Y juhi sugulane. Komisjon sai 5 teadet: 4., 9. ja 17. veebruari 2003. aasta ning 14. aprilli 2003. aasta faksid ning 1. juuni 2003. aasta kiri M. Prodile.

Komisjon vastas kaebuse esitajale 23. juunil 2003. Selles kirjas tänas komisjon kaebuse esitajat kirjavahetuse eest. Ta ei mõistnud siiski, millises rollis ta juhtumisse sekkus, sest kuni selle kuupäevani näis komisjoni ametlik kontakt olevat Y juhataja. Komisjon märkis selles kirjas ka seda, et kaebuse uurimine oli peatatud, kuna komisjon ei olnud saanud sellele täiendava teabe nõudele vastust, mille ta saatis Y juhatajale 1. aprillil 2003 (ja mille koopia saadeti viimase advokaadile 25. juunil 2003).

Kaebuse esitaja saatis komisjonile vastuse 30. juunil 2003. Ta märkis oma kirjas, et sekkub Y-i juhtumisse tema ametivande tõttu (et ta teavitab ametiasutusi talle teadaolevatest karistatavatest tegudest). Samuti märkis ta, et Y juhi advokaadiga on võimalik ühendust võtta.

Oma arvamuses ombudsmanile väitis komisjon, et tema 23. juuni 2003. aasta kiri oli vastus kõigile kaebuse esitaja poolt varem (4. veebruarist 2003 kuni 1. juunini 2003) saadetud teadetele.

Komisjon leidis ka, et kaebuse esitaja 4., 10. ja 17. veebruari ning 14. aprilli 2003. aasta teadetes ei nõutud individuaalset ja konkreetset vastust järgmistel põhjustel:

Kaebuse esitaja 4. veebruari 2003. aasta faks oli vastus komisjoni 13. detsembri 2002. aasta e-kirjale ja seetõttu lisati see Y-kaebuse toimikusse. Tema 9. veebruari 2003. aasta faksis paluti esitada M. Buigues’i ja M. Monti aadress ning sellele ei olnud vaja vastata, kuna taotletud aadressid olid Y juhatajale teada ning kättesaadavad komisjoni veebisaidil ja komisjoni Luxembourgis asuva büroo kaudu. 17. veebruari 2003. aasta faksis palus kaebuse esitaja komisjonil võtta arvesse tema esitatud dokumente ja lisada need komisjonile esitatud Y kaebuse toimikusse. Kaebuse esitaja saatis 14. aprilli 2003. aasta faksiga lühikese sissejuhatava kirjaga ajakirjandusartikli telekommunikatsioonituru avamise kohta Luksemburgis. Komisjon märkis, et ta ei vastanud sellele faksile, sest 1. aprillil 2003 võttis ta Y-ga ühendust, et saada teavet kaebuse esitaja varem esitatud dokumentide põhjal. Samuti ei pidanud komisjon vajalikuks konkreetselt sellele kirjale vastata, kuna ta oli juba alustanud kompleksse vastuse ettevalmistamist kõigile neljale kirjale (st 4., 9. ja 17. veebruari ning 14. aprilli 2003. aasta kirjadele), mille kaebuse esitaja oli varem saatnud.

Seoses kaebuse esitaja 30. juuni 2003. aasta kirjaga, milles kaebuse esitaja selgitas, miks ta Y-juhtumisse sekkus, ja esitas muu hulgas Y-i juhi advokaadi kontaktandmed, märgib komisjon, et ta võttis selle kirja nõuetekohaselt teadmiseks. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et see kiri sisaldas elemente, millele komisjon oli juba viidanud oma 23. juuni 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale. Komisjon lisas veel, et isik, kes on volitatud Y-i kaebust menetlema, on Y-i juht ja et komisjon ootas viimase vastust, et ta saaks tema kaebust uurida.

Komisjon märkis ka, et vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele saatis ta Y juhile adresseeritud kirja koopia oma advokaadile ja lisas selle kinnituse toetuseks kättesaamistõendi.

Seoses kirjavahetusega Y juhatajaga selgitas komisjon, et 1. aprillil 2003 saatis ta talle täiendava teabe nõude (ja 25. juunil 2003 koopia tema advokaadile) ning kuni arvamuse esitamise kuupäevani ei olnud ta vastust saanud.

Kokkuvõttes leidis komisjon, et ta on käsitlenud kaebuse esitaja ja Y juhi teateid nõuetekohaselt.

Komisjon väitis ka, et tema tava kohaselt säilitatakse ulatuslikke kirjavahetusi nõudvate juhtumite käsitlemisel komisjonile saadetud dokumente järgnevas etapis (üksteise järel) keeruka analüüsi jaoks. Komisjon teatas siiski, et saadab kättesaamiskinnituse ja/või sisulise vastuse igale saadud elektroonilisele teatele, kirjale või faksile.

Lõpuks selgitas komisjon, et tema väide, et juhtum lõpetati üheks aastaks ajapuuduse tõttu, oli asjakohane ainult 2002. aasta puhul, mil ta pidi eelisjärjekorras käsitlema Deutsche Telecomi ja Wanadoo juhtumeid. Sellega seoses märkis komisjon, et vastavalt Euroopa kohtute praktikale (nimelt kohtuasja T-24/90 (1991) punkt 77) on tema hagi ühenduse õigusega kooskõlas.

Mis puudutab komisjoni avaldust samas kirjavahetuses kaebuse esitajaga, et sekretär kaotas dokumendi, siis komisjon tunnistas oma haldusviga ja teatas, et varsti pärast seda kirjavahetust leiti kõnealune dokument. Komisjon rõhutas, et tegutses suhetes kaebuse esitajaga ausalt.

Komisjon leidis oma arvamuses, et kaebuse esitaja väitis ekslikult, et komisjon ei olnud kontrollinud EPT väidet Y-arvete kohta (et arveid ei makstud ja seetõttu toimus lahtiühendamine). Sellega seoses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ta teatas kaebuse esitajale oma 23. juuni 2003. aasta kirjas, et tema teabe kohaselt oli Y-i lahtiühendamine tingitud tasumata makseid käsitlevast ärivaidlusest ja et siseriiklik kohus tegeleb juhtumiga hoolikalt. Seetõttu ei leidnud komisjon uurimise selles etapis ühenduse huvi tegutseda. Siiski võib olla võimalik lisada kaebuse esitaja esitatud küsimus Y-juhtumile tulevikus, tuginedes veenvatele ja selgesõnalistele argumentidele.

Komisjon lisas oma arvamusele mitu lisa, sealhulgas kõikide arvamuses nimetatud teatiste koopiad (endalt, kaebuse esitajalt ja Y juhilt ning komisjoni 25. juuni 2004. aasta faksi kättesaamise kinnitus).

Kaebuse esitaja märkused

Kokkuvõttes ei nõustunud kaebuse esitaja komisjoni märkustega tema kaebuse kohta.

Otsus

1 Kirjadele väidetavalt vastamata jätmine

1.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei vastanud ega kinnitanud mitmete Y juhtumit käsitlevate kirjade kättesaamist (nimelt Y manageri 15. jaanuari 2002. aasta kiri, Y manageri advokaadi 25. jaanuari 2002. aasta kiri ning kaebuse esitaja 4., 9. ja 17. veebruari 2003. aasta, 14. aprilli 2003. aasta ja 30. juuni 2003. aasta kirjad).

1.2 Komisjon väidab, et ta saadab kättesaamiskinnituse ja/või sisulise vastuse igale talle saadetud elektroonilisele teatele, kirjale või faksile.

Komisjon märgib, et tema arvates ei nõudnud kaebuse esitaja 4., 9., 17. veebruari ja 14. aprilli 2003. aasta kirjad nende sisu tõttu individuaalset ja konkreetset vastust. Komisjon väidab ka, et tema 23. juunil 2003 kaebuse esitajale saadetud kiri on vastus kõigile kaebuse esitaja poolt varem (4. veebruarist 2003 kuni 1. juunini 2003) saadetud teadetele. Komisjon märgib ka, et ta võttis „nõuetekohaselt teadmiseks” kaebuse esitaja 30. juuni 2003. aasta kirja ja et see kiri sisaldas elemente, millele komisjon oli juba viidanud oma 23. juuni 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale.

Lõpuks juhib komisjon tähelepanu oma murele seoses pädevusega, milles kaebuse esitaja Y juhtumi puhul sekkus, arvestades, et komisjoni ametlik kontaktisik selles juhtumis oli teine isik.

1.3 Ombudsman märgib, et komisjoni üldine seisukoht oma arvamuses, et ta saadab vastuvõtuteatise ja/või sisulise vastuse igale saadud elektroonilisele teatele, kirjale või faksile, on kooskõlas komisjoni enda hea haldustava eeskirjaga (1). Komisjoni eeskirjade kohaselt saadetakse vastus komisjonile adresseeritud kirjale viieteistkümne tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil vastutav komisjoni talitus kirja kätte sai. Kui vastust ei saa saata eespool nimetatud tähtaja jooksul, tuleb saata vahevastus, milles märgitakse kuupäev, milleks adressaat võib oodata vastuse saatmist.

1.4 Mis puudutab Y juhi 15. jaanuari 2002. aasta kirja ja juhi advokaadi 25. jaanuari 2002. aasta kirja, siis kättesaadav teave ei võimalda ombudsmanil kindlaks teha, kas komisjon tunnistas neid kirju ja/või vastas neile õigeaegselt.

1.5 Kaebuse esitaja 4., 9. ja 17. veebruari ning 14. aprilli 2003. aasta kirjade kohta märgib ombudsman kõigepealt, et kaebuse esitaja pädevus pöörduda komisjoni poole ei tundu olevat kodanike kirjadele vastamise kohustuse seisukohast asjakohane.

1.6 Ombudsman märgib, et komisjon selgitas, et kaebuse esitaja 4. veebruari 2003. aasta faks ise oli vastus komisjoni 13. detsembri 2002. aasta e-kirjale. Ombudsman leiab, et komisjoni seisukoht, et faks ei vajanud seetõttu individuaalset vastust, tundub mõistlik. Ombudsman võtab siiski üllatusega teadmiseks komisjoni seisukoha, mille kohaselt ei olnud vaja vastata kaebuse esitaja 9. veebruari 2003. aasta taotlusele saada M. Buigues’i ja M. Monti aadress, kuna taotletud aadressid olid Y juhatajale teada ning kättesaadavad komisjoni veebisaidil ja komisjoni Luxembourgis asuva büroo kaudu.

1.7 Ombudsman märgib ka, et kuigi komisjon märkis oma arvamuses, et tema 23. juuni 2003. aasta kiri kaebuse esitajale oli vastus kaebuse esitaja 4., 9. ja 17. veebruari 2003. aasta ning 14. aprilli 2003. aasta kirjadele, viidatakse komisjoni 23. juuni 2003. aasta kirjas ainult kaebuse esitaja 4. juuni 2003. aasta e-kirjale (ombudsman mõistab: „1. juuni 2003. aasta”) ega maini kaebuse esitaja varasemat kirjavahetust. Seetõttu ei mõista ombudsman, kuidas saab komisjoni 23. juuni 2003. aasta kirja käsitleda vastusena varasemale kirjavahetusele.

1.8 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et komisjon ei ole kaebuse esitaja kirjavahetuse käsitlemisel järjepidevalt kohaldanud oma hea haldustava eeskirja. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tehakse kriitiline märkus kaebuse selle aspekti kohta.

2 Toimiku Y käsitlemine komisjoni poolt

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon tunnistas oma 13. detsembri 2002. aasta e-kirjas, et ta ei olnud Y-i kaebust ühe aasta jooksul uurinud, ning põhjendas sellist viivitust väitega, et tal ei olnud aega ja et toimiku dokument oli kadunud.

2.2 Komisjon selgitab, et tema väide, et juhtum lõpetati üheks aastaks ajapuuduse tõttu, kehtis ainult 2002. aasta kohta, mil ta pidi eelisjärjekorras käsitlema Deutsche Telecomi ja Wanadoo juhtumeid. Sellega seoses märgib komisjon, et vastavalt Euroopa kohtute praktikale (nimelt kohtuasja T-24/90 (1991) punkt 77) oli tema hagi ühenduse õigusega kooskõlas.

Komisjon tunnistab haldusviga seoses dokumendiga Y, mis ajutiselt kaduma läks. Komisjon märgib, et tegutses suhetes kaebuse esitajaga avameelselt.

2.3 Ombudsman tuletab meelde, et komisjoni tsiteeritud Esimese Astme Kohtu otsuses (2) märkis kohus, et asjaolu, et komisjon kohaldab talle konkurentsi valdkonnas esitatud juhtumite suhtes erinevat prioriteetsuse astet, on kooskõlas talle ühenduse õigusega pandud kohustustega. Ombudsman on hoolikalt uurinud komisjoni 13. detsembri 2002. aasta e-kirja ja märgib, et selles on öeldud, et „Y-toimiku eest vastutav ametnik on ühe aasta jooksul olnud väga hõivatud kahe väga olulise toimikuga ja tal ei ole olnud aega Y-toimikule pühendada”. Ombudsman on seisukohal, et e-kirja sõnastus on kahetsusväärne, kuna seda on võimalik tõlgendada mitmel viisil, mis kõik ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Ombudsman leiab siiski, et kõnealune e-kiri ei ole iseenesest piisav tõendamaks, et komisjon ei ole täitnud oma kohustusi konkurentsivaldkonna kaebuse menetlemisel.

2.4 Ombudsman leiab ka, et dokumendi ajutine kaotamine komisjoni poolt oli kahetsusväärne. Ombudsman märgib siiski, et komisjon selgitas olukorda kaebuse esitajale kiiresti ja ausalt ning et dokument leiti peagi uuesti üles. Seetõttu võttis komisjon vajalikud meetmed tekkinud haldusvea parandamiseks.

2.5 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et kaebuse selle aspekti suhtes ei ole vaja edasisi uurimisi läbi viia.

3 Juhtumi konkreetse aspekti väidetav käsitlemata jätmine

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei kontrollinud (arvestades Y poolt komisjonile esitatud kaebust) Luksemburgi avaliku võrgu operaatori (EPT) väidet, et Y ühendus katkestati, kuna Y ei olnud oma arveid tasunud.

3.2 Komisjon märgib, et ta teatas kaebuse esitajale oma 23. juuni 2003. aasta kirjas, et Y-i lahtiühendamine oli tingitud maksmata makseid puudutavast ärivaidlusest ja et siseriiklik kohus tegeleb juhtumiga hoolikalt. Seetõttu ei leia komisjon, et ühendusel oleks praegu huvi tegutseda. Siiski oleks tulevikus võimalik lisada kaebuse esitaja esitatud küsimus Y-juhtumile veenvate ja selgesõnaliste argumentide alusel.

Komisjon juhib tähelepanu ka sellele, et Y-i esitatud kaebuse uurimine ei ole lõpetatud ja et ta ootab Y-i vastust lisateabe taotlusele.

3.3 Ombudsman peab kasulikuks alustada komisjoni seisukoha hindamist, märkides, et tema arusaam komisjoni ja liikmesriigi kohtu vastavatest rollidest käesolevas asjas on järgmine: komisjon käsitleb juhtumit seoses võimalike ebaausate kaubandustavadega ühenduse õiguse alusel, samas kui siseriiklik kohus menetleb tsiviilkohustusi hõlmavat kaubandusvaidlust siseriikliku õiguse alusel.

Ombudsman märgib lisaks, et Y-juhtumi selle konkreetse aspektiga seoses näib komisjonile esitatud küsimus ja liikmesriigi kohtus käsitletav küsimus olevat sisuliselt samad.

3.4 Sellega seoses tuletab ombudsman meelde EÜ asutamislepingu artiklis 10 (endine artikkel 5) sätestatud põhimõtet, mille kohaselt institutsioonid teevad lojaalset koostööd liikmesriikide kohtutega, nagu on sätestatud kohtupraktikas,(3) ning et selle põhimõtte kohaselt peab komisjon austama liikmesriikide kohtute samateemalisi otsuseid (4).

3.5 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt ei ole ühendusel praegu huvi tegutseda, on mõistlik. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

Järeldus

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsman on seisukohal, et komisjon ei ole kaebuse esitaja kirjavahetuse käsitlemisel järjepidevalt kohaldanud oma hea haldustava eeskirja. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et see kohtuasja aspekt puudutab konkreetseid minevikusündmusi, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Komisjoni hea haldustava eeskiri, mis on kättesaadav komisjoni veebisaidil (http://ec.europa.eu/secretariat_general/code/index_en.htm).

(2) Kohtuasi T-24/90, Automec Srl vs. komisjon, EKL 1992, lk II-02223.

(3) Vt Euroopa Kohtu määrus kohtuasjas C-2/88: Zwartveld (1990)I-03365, punkt 53.

(4) Vt kohtuasi T-24/90: Automec Srl vs. komisjon, EKL 1992, lk II-0223, punkt 87 jj.