Taustteave

1. Riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid Euroopa ombudsmanide võrgustikus võivad paluda Euroopa Ombudsmanilt kirjalikke vastuseid päringutele ELi õiguse ja selle tõlgendamise kohta, sealhulgas neile, mis tekivad konkreetsete juhtumite käsitlemisel.

2. Belgia saksakeelse kogukonna ombudsman esitas 9. detsembril 2024 Euroopa Ombudsmanile sellise päringu. Küsimus puudutab määruse 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta)[1] tõlgendamist seoses lapsetoetustega.

3. Belgia saksakeelse kogukonna ombudsman on mitu aastat tegelenud juhtumiga, mis puudutab perekonda, kes sai Belgialt ja saksakeelselt kogukonnalt lapsetoetusi. Perekond elab Belgias, kuid isa töötab Saksamaal. Ema oli töötu ja sai mõnda aega Belgias töötushüvitisi. Perekond seisab nüüd silmitsi taotlusega nõuda tagasi 18 kuu eest makstud lapsetoetused, kuna asjaomane Belgia ametiasutus leiab, et ta oli valesti kindlaks teinud, et ta on lapsetoetuste maksmise eest vastutav, ja et selle asemel oleks pidanud neid maksma Saksamaa.

4.  Seega püüti päringuga selgitada, milline liikmesriik maksab lapsetoetusi sarnastes piiriülestes olukordades ja millistel tingimustel võivad liikmesriigid peredelt rahalisi vahendeid tagasi nõuda, eelkõige olukordades, kus liikmesriik ise on ekslikult kindlaks teinud, et ta vastutab lapsetoetuste maksmise eest.

Komisjonile esitatud küsimused

5. Küsitluse põhjal esitas ombudsman komisjonile järgmised küsimused:

1) Kas komisjon võiks selgitada, milline liikmesriik peab maksma lapsetoetust olukorras, kus i) pere elab ühes liikmesriigis (Belgia), kus emal on õigus töötushüvitisele, ja ii) isa töötab teises liikmesriigis (Saksamaa)?

Kas ema töötushüvitisi võib pidada „õigusteks, mis tulenevad töötamisest või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest“ määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkti i [2] tähenduses?

2) Võttes arvesse, et Saksamaa nõustub maksma lapsehüvitisi ainult taotluse esitamisele eelnenud kuue kuu eest, siis kuidas tuleks kohaldada määruse 883/2004 artikli 68 lõike 3 punkti b [3], kui teine liikmesriik (Belgia) on juba maksnud hüvitist rohkem kui kuus kuud (kuigi Saksamaa oleks pidanud seda maksma)?

Kuidas mõjutab see selle liikmesriigi ametiasutuste võimalikku sissenõudmist, kes maksis lapsetoetusi rohkem kui kuus kuud (kuigi teine liikmesriik oleks pidanud neid maksma) hüvitisesaajalt või liikmesriigilt, kes oleks pidanud neid maksma? Kas Belgia või Belgia saksakeelne kogukond võib taotleda Saksamaalt hüvitist?

Kas juhul, kui liikmesriigi ametiasutused rakendavad liidu õigust ja tegutsevad selle kohaldamisalas, pakub liidu õigus täiendavat kaitset isikutele, kes said lapsetoetusi pikema aja jooksul heas usus ja kellel tekib ootamatult sissenõudmisnõue, tuginedes asjaolule, et liikmesriigi ametiasutused leiavad, et nad on valesti kindlaks määranud liikmesriigi, kes peaks maksma - näiteks omandi (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 17) ja omandatud õiguste kaitse, tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse, õiguskindluse, proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtted?

Komisjoni vastus

6. Vastuseks esimesele küsimusele märkis komisjon järgmist:

• Belgia perehüvitiste süsteem on elukohapõhine süsteem, mis tähendab, et kõigil Belgias elavatel lastel on õigus saada perehüvitisi. Belgia saksakeelne kogukond on pädev maksma perehüvitisi saksakeelses kogukonnas elavatele lastele.
• Määruse 883/2004 artikli 68 lõige 1 sisaldab konkreetseid prioriteetsuse määramise eeskirju, kui perehüvitisi antakse sama ajavahemiku eest ja samade laste eest rohkem kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, näiteks seetõttu, et mõlemad vanemad töötavad eri liikmesriikides või kuna perekond elab teises liikmesriigis töötades elukohapõhise skeemiga liikmesriigis.
• Nende prioriteetsuse määramise eeskirjade kohaselt on õigus saada perehüvitist, mis on kättesaadav töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, ülimuslik õiguse suhtes, mis on kättesaadav pensioni saamise alusel, ja õiguse suhtes, mis on kättesaadav elukoha alusel. Kui õigused tulenevad töötamisest või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest kahes liikmesriigis, on esmane pädevus liikmesriigil, kus lapsed elavad, tingimusel et seal töötab üks vanematest (määruse 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkt i).
• Määruse 883/2004 artikli 11 lõike 2 [4] kohaselt käsitatakse seda tegevust tegevana isikut, kes saab rahalist hüvitist töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise tõttu või selle tagajärjel. Seega käsitatakse isikut, kes saab töötushüvitist, kutsetegevusega tegeleva isikuna. Järelikult tuleb määruse 883/2004 artiklis 68 sätestatud perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramise eeskirjade kohaldamisel pidada töötushüvitise saamist õiguseks, mis on olemas töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel.
• Esitatud teabe põhjal järeldab Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat ´s järgmist:

1. Belgia saksakeelne kogukond, kus perekond elab, on seega esmajärjekorras pädev maksma perehüvitisi ajavahemiku eest, mil laste ema saab Belgias töötushüvitisi.
2. Määruse 883/2004 artikli 68 lõike 2 [5] kohaselt peab teisese pädevusega liikmesriik, käesoleval juhul Saksamaa, maksma diferentseeritud lisahüvitist, kui tema õigusaktide alusel antavate hüvitiste summa on suurem kui esimesena pädeva liikmesriigi antavate perehüvitiste summa.

7. Vastuseks teisele küsimusele märkis komisjon järgmist:

• Esimesele küsimusele antud vastusest, mille kohaselt on perehüvitiste maksmiseks esmajoones pädev saksakeelne kogukond, tuleneb, et tagasiulatuvat maksmist ja tagasinõudmist puudutavad küsimused (kolmas küsimus) ei ole enam asjakohased. Täielikkuse huvides esitas komisjon selles küsimuses siiski oma seisukohad.
• Määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 3 on sätestatud, et kui perehüvitiste taotluse saanud asutus leiab, et ta ei ole eelisjärjekorras pädev, edastab ta taotluse viivitamata pädevale asutusele, kelle õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse. Viimati nimetatud asutus käsitleb seda taotlust nii, nagu see oleks esitatud otse talle endale, ning kuupäeva, mil selline taotlus esitati esimesele asutusele, käsitatakse kuupäevana, mil ta esitas nõude eelisjärjekorras tegutsevale asutusele.
• Euroopa Kohus tegi 25. aprillil 2024 otsuse,[6] milles märkis, et määruse 883/2004 artikli 68 lõiget 3 täiendab artikkel 81 [7]. Ta viitas oma varasemale kohtupraktikale,[8] milles ta märkis, et „määruse 883/2004 artikli 81 eesmärk on hõlbustada võõrtöötajate liikumist, lihtsustades haldusformaalsusi, mida nad peavad täitma, pidades silmas eri liikmesriikides kehtivate haldusmenetluste keerukust, ning vältida seda, et asjaomased isikud jäävad oma õigustest ilma puhtformaalsetel põhjustel”[9]. Lisaks leidis kohus, et „artiklit 81 [...] kohaldatakse juhul, kui võõrtöötaja esitab lapsetoetuse taotluse sellise liikmesriigi ametiasutustele, kes ei ole pädev taotlust läbi vaatama kõnealuses määruses sätestatud kollisiooninormide alusel “[10].
• Sellele kohtupraktikale tuginedes on komisjon ´s’i tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat seisukohal, et asutus, kellel on esmane pädevus perehüvitiste maksmiseks, kes kohaldab siseriiklikke õigusakte, mis piiravad tagasiulatuvat maksmist piiratud arvu kuudega enne taotluse esitamist, nagu kõnealused Saksamaa õigusaktid, ei saa seda sätet kohaldada ja seega piirata perehüvitiste tagasiulatuvat maksmist, kui teise liikmesriigi asutus on saanud taotluse, mille puhul tal ei ole esmast pädevust, kui on täidetud kõik muud vormilised ja sisulised tingimused, mis on kehtestatud prioriteetse liikmesriigi õigusaktidega.

8. Kolmanda küsimuse kohta märkis komisjon järgmist:

• Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse 883/2004 artikkel 68 ei võimalda selle liikmesriigi asutusel, kelle õigusaktid ei ole prioriteetsed, nõuda asjaomaselt isikult selles liikmesriigis makstud hüvitiste (osalist) tagasimaksmist põhjusel, et tal on õigus saada neid hüvitisi, mis on ette nähtud prioriteedi alusel kohaldatavate teise liikmesriigi õigusaktidega [11].
• Liikmesriik, kes maksis perehüvitisi alusetult, kuna ta leidis ekslikult, et tema õigusaktid olid kohaldatavad prioriteetsuse alusel, võib taotleda alusetult makstud perehüvitiste tagasimaksmist esmase pädevusega asutuselt vastavalt määruse 987/2009 [13] artikli 60 lõikele 5 [12].

9. Komisjon järeldas, et tema arvates ja esitatud teavet arvesse võttes vastutavad Belgia saksakeelse kogukonna ametiasutused perehüvitiste maksmise eest tema territooriumil elavale perele, kui üks vanem saab Belgia õigusaktide alusel töötushüvitisi ja teine vanem töötab Saksamaal.

Euroopa Ombudsmani järeldus

10. Ombudsman leiab, et päringus tõstatatud küsimusi on piisavalt selgitatud. Seetõttu lõpetab ombudsman päringu.

Käesolevast aruandest teavitatakse Belgia saksakeelse kogukonna ombudsmani ja komisjoni.

Rosita Hickey Uurimiste
direktor

Strasbourg, 20. märts 2025

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A02004R0883-20190731&qid=1736262044384

[2] Artikli 68 lõike 1 punkti b alapunktis i on sätestatud:

„1. Kui samal ajavahemikul on samadele pereliikmetele ette nähtud hüvitised rohkem kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, kohaldatakse järgmisi prioriteetsuse määramise eeskirju:

b) kui hüvitisi maksab samal alusel rohkem kui üks liikmesriik, määratakse prioriteetsuse järjekord kindlaks järgmiste täiendavate kriteeriumide alusel:

i) kui õigused tulenevad töötamisest või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest: laste elukoht, tingimusel et selline tegevus toimub, ning vajaduse korral ka vastuolulistes õigusaktides sätestatud hüvitiste suurim summa. Viimasel juhul jagatakse hüvitiste kulud vastavalt rakendusmääruses sätestatud kriteeriumidele;”

[3] Artikli 68 lõike 3 punktis b on sätestatud:

„3. Kui perehüvitiste taotlus esitatakse artikli 67 alusel selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte kohaldatakse, kuid mitte eelisõiguse alusel kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2:

b) selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte kohaldatakse eelisjärjekorras, menetleb seda taotlust nii, nagu see oleks esitatud otse talle endale, ning kuupäeva, mil selline taotlus esitati esimesele asutusele, käsitatakse kuupäevana, mil ta esitas nõude eelisjärjekorras pädevale asutusele.”

[4] Artikli 11 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva jaotise kohaldamisel käsitatakse isikuid, kes saavad rahalisi hüvitisi oma töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise tõttu, nimetatud tegevusega tegelejatena. See ei kehti invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotuspensionide, tööõnnetus- või kutsehaiguspensionide ega rahaliste haigushüvitiste suhtes, mis hõlmavad piiramatu kestusega ravi.”

[5] Artikli 68 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Õiguste kattumise korral makstakse perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on lõike 1 kohaselt tunnistatud prioriteetseks. Õigus saada perehüvitisi muude vastuoluliste õigusaktide alusel peatatakse esimeses õigusaktis sätestatud summa ulatuses ning vajaduse korral antakse diferentseeritud lisahüvitist seda summat ületava summa ulatuses. Sellist diferentseeritud lisahüvitist ei ole siiski vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele põhineb üksnes elukohal.“.

[6] Euroopa Kohtu 25. aprilli 2024. aasta otsus kohtuasjas L vs. Familienkasse Sachsen der Bundesagentur für Arbeit, C-36/23: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=285191&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=20149469

[7] Artikkel 81 on sõnastatud järgmiselt:

„Iga nõue, avaldus või kaebus, mis oleks tulnud ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamisel esitada kindlaksmääratud aja jooksul selle liikmesriigi ametiasutusele, asutusele või kohtule, on vastuvõetav, kui see esitatakse sama aja jooksul teise liikmesriigi vastavale ametiasutusele, asutusele või kohtule. Sellisel juhul edastab nõude, avalduse või kaebuse saanud asutus, institutsioon või kohus selle viivitamata esimese liikmesriigi pädevale asutusele, institutsioonile või kohtule kas otse või asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste kaudu. Kuupäeva, mil sellised nõuded, avaldused või kaebused esitati teise liikmesriigi asutusele, institutsioonile või kohtule, loetakse nende pädevale asutusele, institutsioonile või kohtule esitamise kuupäevaks.“

[8] Euroopa Kohtu 29. septembri 2022. aasta otsus kohtuasjas FS vs. Chief Appeals Officer jt, C-3/21: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=266564&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=20153614

[9] Punkt 26.

[10] Punkt 27.

[11] Euroopa Kohtu 25. aprilli 2024. aasta otsus kohtuasjas L vs. Familienkasse Sachsen der Bundesagentur für Arbeit, C-36/23. Euroopa Kohus otsustas:

„Määruse... artikkel 68 883/2004 [...] sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, milles on sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad perehüvitiste kattumise korral, tuleb tõlgendada nii, et kuigi see ei võimalda liikmesriigi asutusel, kelle õigusaktid ei ole prioriteetsed [...], nõuda asjaomaselt isikult selles liikmesriigis makstud hüvitiste osalist tagasimaksmist põhjusel, et tal on õigus saada neid hüvitisi, mis on ette nähtud prioriteetsuse alusel kohaldatavates teise liikmesriigi õigusaktides, kui selles teises liikmesriigis ei ole perehüvitist kindlaks määratud ega makstud, võimaldab see siiski sellel asutusel nõuda esmajärjekorras pädevalt asutuselt tagasi hüvitiste summa, mis ületab summat, mille ta peab tagasi maksma [...]”

[12] Artikli 60 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui ajutiselt hüvitisi maksnud asutus on maksnud rohkem kui summa, mille eest ta lõplikult vastutab, võib ta nõuda ülejäägi tagasimaksmist esmavastutust kandvalt asutuselt rakendusmääruse artiklis 73 sätestatud korras.”

[13] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A02009R0987-20180101&qid=1740997969849