Strasbourg, 2. juuni 2004

Lugupeetud pr H.

augustil 2003 esitasite ühenduse DIK nimel Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Teie kaebus käsitleb komisjoni otsust taotleda ühendusele DIK Leonardo da Vinci projekti elluviimiseks eraldatud vahendite osalist tagasimaksmist (S 95/2/179/III.2.a).

27. oktoobril 2003 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. jaanuaril 2004 sain komisjoni arvamuse, mille edastasin Teile koos kutsega esitada oma märkused. Näib, et teilt ei ole saadud ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on juhtumi asjaolud kokkuvõtlikult järgmised:

Kaebuse esitaja on DIK-ühenduse president, mis on väike kutseorganisatsioon ja ametiühing, kuhu kuuluvad muu hulgas raamatukoguhoidjad, arhivaarid ja muuseumitöötajad. Tema ühendus vastutas Euroopa Komisjoni poolt Leonardo da Vinci programmi kaudu rahastatud projekti arendamise eest (viide: S95/2/179/III.2.a).

aastal sai ühing DIK komisjonilt ilma täiendavate selgitusteta arve, milles nõuti 50 000 euro tasumist. Pärast mitut katset leida projekti eest vastutav ametnik, sealhulgas kontrollkäiku komisjoni, teavitati kaebuse esitajat institutsiooni murest projekti pärast. Need hõlmasid mitmeid eeskirjade eiramisi, nagu mõne partneri allkirjade puudumine, ühingu enda kulude katmise vajadus, ühe partneri poolt reisikuludena nõutud ülemäärane summa ja aeg, mille eest partner oli kulusid nõudnud. Kaebuse esitaja selgitas, et selline olukord tulenes asjaolust, et projektijuhid ei kiitnud algselt projekti kohta koostatud aruande projekti heaks ning et aruande lõpliku koostamise eest pidi vastutama väline muuseumitöötaja.

Võttes arvesse komisjoni tõstatatud probleeme, tegi kaebuse esitaja projekti käsitlevas aruandes mitu parandust. Näib, et nende muudatuste tulemusena vaatas komisjon mõned oma vastuväited uuesti läbi ja vähendas oma tagasimaksetaotlust 20 911,09 euroni. Kaebuse esitaja märkis siiski, et projekt on edukalt ellu viidud ning et DIKi ühenduse aruanne projekti kohta on koostatud ja avaldatud. Ta nõustus, et projekti rakendamine oleks võinud osaliselt kõrvale kalduda lepingus sätestatud tehnilisest kirjeldusest, kuigi ta vaidlustas komisjoni taotletud summa.

Pärast mitut teabevahetust ja isiklikku kohtumist vastutavate ametnikega hüvitas kaebuse esitaja taotletud summa 20 911,09 eurot. Ta väljendas siiski rahulolematust komisjoni otsusega ja märkis, et tema organisatsioon on väike, kuhu kuuluvad muu hulgas raamatukoguhoidjad, arhivaarid ja muuseumitöötajad. Taotletud rahasummat ei olnud võimalik katta ühenduse eelarvest ja see põhjustas ühenduse liikmetele kahju.

Kaebuse esitaja rõhutas, et kuigi ühendus DIK ei olnud teadlik mõnest projekti reguleerivast eeskirjast ning et nende rakendamine maksis palju aega ja raha, viis ta projekti ellu vastavalt lepingule.

Kokkuvõttes väidab kaebuse esitaja ombudsmanile esitatud kaebuses, et komisjon ei käsitlenud projekti nõuetekohaselt, eelkõige seoses oma taotlusega hüvitada osa rahastamisest, ega teavitanud DIKi ühendust mõnest lepingu nõudest.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses selgitas komisjon, et kaebuse esitaja töötas töövõtjana Leonardo da Vinci programmi kaudu rahastatud projektis (leping S.95.2.179.III.2.a; nr 3854). Leping kehtis 1. detsembrist 1995 kuni 30. jaanuarini 1997.

Projekti raames toimus mitmeid kontakte komisjoni nimel tegutseva tehnilise abi büroo ja töövõtja vahel, et lahendada arvukad probleemid, mis tulenesid edu- ja lõpparuannete hindamisest. Komisjon märkis, et tema talitused teavitasid kaebuse esitajat nendest probleemidest nii kirjalikult kui ka suuliselt.

Komisjon märkis, et suhteid töövõtjaga reguleerib leping, millele on lisatud haldus- ja finantsalane käsiraamat. Käsiraamatus on esitatud projektikulude abikõlblikkuse kriteeriumid. Institutsioon rõhutas, et seetõttu teavitati töövõtjat kogu aeg tema lepingulistest kohustustest.

Institutsioon märkis, et tagasimaksmise korraldus, mille kaebaja vaidlustas, väljastati pärast seda, kui tema talitused olid lõpetanud tema 6. juunil 1999 esitatud lõpparuande teise versiooni töötlemise. Esimene lõpparuanne laekus TAO-le 19. veebruaril 1998. Seda ei kiidetud heaks, sest kavandatud väljundit ei olnud lõpule viidud, mis muutis hindamise võimatuks.

Kuna TAO sulgemine ja selle toimikute pitseerimine Belgia õigusasutuste poolt tekitas probleeme, töötles komisjon lõpparuande teist versiooni alles 2000. aastal. Oma hinnangu põhjal järeldas komisjon, et aruanne ei olnud täielik, ning seetõttu nõudsid tema talitused 17. mail ja 18. augustil 2000 töövõtjalt lisateavet.

Kuna hageja ei vastanud nendele taotlustele, otsustas komisjon 12. detsembril 2000 toimiku sulgeda ja tunnistada teatavad kulud abikõlbmatuks. detsembri 2000. aasta kirjas kaebuse esitajale põhjendas komisjon oma seisukohta järgmiste põhjendustega: arvesse võib võtta ainult lepingu kehtivusajal (1. detsember 1995 – 30. november 1997) tehtud kulutusi; eduaruannetele ja lõpparuannetele ei olnud alla kirjutanud sama isik, kes lepingule alla kirjutas; tabelites esines ebakõlasid ja mõnel tabelil puudus allkiri; lõpparuande teist versiooni ei olnud võimalik arvesse võtta, sest see esitati hiljem kui 10 kuud pärast lepinguperioodi lõppu; kaebuse esitaja ei vastanud komisjoni teabenõuetele; Partneritega lepinguid ei sõlmitud. Toimik suleti ja 31. mail 2001 saadeti töövõtjale võlateade koos selgitavate finantslisadega.

Ühendus DIK esitas 21. juunil 2001 komisjonile kaebuse. Võttes arvesse TAO sulgemisega seotud asjaolusid, eeldas komisjon, et kaebuse esitaja ei olnud kunagi saanud 17. mai 2000. aasta taotlust lisateabe saamiseks, ning otsustas seetõttu toimiku uuesti avada. Pärast seda, kui kaebuse esitaja esitas 2001. aasta septembris nõutud lisateabe ja 15. oktoobri 2001. aasta kirja, muutis komisjon oma hinnangut ja kiitis heaks osa algselt abikõlbmatuks tunnistatud kuludest. Selle uue hindamise põhjal hindas komisjon ülejäänud rahastamiskõlbmatuteks kuludeks 20 911,09 eurot ja esitas töövõtjale sellekohase ettepaneku.

oktoobri 2001. aasta kirjaga kiitis töövõtja kõnealuse ettepaneku ametlikult heaks. Ta maksis 13. augustil 2003 komisjonile projekti eest 20 911,09 eurot. Komisjoni arvates kinnitas see makse töövõtja nõusolekut tema lõpliku otsusega.

Kaebuse esitaja märkused

Ombudsman ei ole kaebuse esitajalt tähelepanekuid saanud.

Otsus

1 Projekti haldamine komisjoni poolt

1.1 Kaebus puudutab komisjoni otsust taotleda ühendusele DIK Leonardo da Vinci projekti elluviimiseks eraldatud vahendite osalist tagasimaksmist. Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei käsitlenud projekti nõuetekohaselt, eelkõige seoses tema taotlusega hüvitada osa rahastamisest, ega teavitanud DIKi ühendust mõnest lepingulisest nõudest. Kaebuse esitaja väidab, et kuigi ühendus DIK ei olnud teadlik mõnest projekti reguleerivast eeskirjast ning nende rakendamine maksis palju aega ja raha, oli ta projekti lepingu kohaselt ellu viinud.

1.2 Komisjon väidab, et tema suhteid töövõtjaga reguleeris leping, millele oli lisatud haldus- ja finantsalane käsiraamat. Käsiraamatus on esitatud projektikulude abikõlblikkuse kriteeriumid. Institutsioon rõhutas, et seetõttu teavitati töövõtjat kogu aeg tema lepingulistest kohustustest.

Lepingu käsitlemise kohta väidab komisjon, et ta taotles teatavate kulude hüvitamist, olles järeldanud, et kaebuse esitaja saadetud lõpparuanne ei olnud täielik.

Pärast kaebuse esitajalt lisateabe saamist kiitis komisjon heaks osa algselt rahastamiskõlbmatuks tunnistatud kuludest. Selle uue hinnangu alusel hindas komisjon ülejäänud abikõlbmatuteks kuludeks 20 911,09 eurot ja esitas sellekohase ettepaneku töövõtjale, kes kiitis ettepaneku 23. oktoobril 2001 ametlikult heaks.

1.3 EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaselt on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi "ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoli juhtumite kohta". Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele (1). Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

1.4 Ombudsman leiab siiski, et läbivaatamise ulatus, mida ta võib sellistel juhtudel läbi viia, on tingimata piiratud. Ombudsman on seisukohal, et vaidluse korral ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

1.5 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepingutega seotud vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate tema tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli.

See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

1.6 Uurimise käigus esitatud tõenditest ilmneb, et komisjoni ja kaebuse esitaja ühenduse vahel sõlmitud leping (S.95.2.179.III.2.a; nr 3854) sisaldas mitmeid lisasid, sealhulgas projekti haldus- ja finantskäsiraamatut. Käesolevas dokumendis on üksikasjalikult sätestatud projektikulude abikõlblikkuse kriteeriumid. Kuna kriteeriumid, millega määratakse kindlaks komisjoni makstavad kulud, moodustasid lahutamatu osa lepingust, mille kaebuse esitaja allkirjastas ja millega ta nõustus, on ombudsman seisukohal, et komisjon andis kaebuse esitajale piisavalt teavet lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta.

1.7 Mis puudutab komisjonipoolset lepingu käsitlemist, eelkõige otsust taotleda osa oma rahaliste vahendite tagasimaksmist, siis ilmneb olemasolevatest tõenditest, et komisjon põhjendas oma abi osalise tagasimaksmise taotlusi sellega, et osa kaebuse esitaja kantud kuludest olid rahastamiskõlbmatud. Ombudsman on teadlik asjaolust, et komisjon on oma seisukohta põhjendanud, viidates mitmele lepingulisele nõudele, mida kaebuse esitaja ei näi olevat vaidlustanud, näiteks muu hulgas see, et arvesse võib võtta ainult lepinguperioodil (1. detsember 1995 – 30. november 1997) tehtud kulutusi; ei tundunud, et edu- ja lõpparuandele oleks alla kirjutanud sama isik, kes allkirjastas algse lepingu; või et tabelites esines ebakõlasid ja mõnel tabelil puudus allkiri.

1.8 Kaebuse esitajalt ja komisjonilt uurimise käigus saadud teabe põhjal leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht selles küsimuses ei tundu olevat ebamõistlik ning et komisjon näib olevat kaebuse esitajat oma seisukoha põhjustest piisavalt teavitanud.

Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et uurimise käigus ei ilmnenud haldusomavoli juhtumit.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Vt Euroopa Ombudsmani 1997. aasta aruanne, lk 22.