Strasbourg, 31. oktoober 2003

Lugupeetud hr C.

aprillil 2003 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Kaebus käsitles Iiri Merekalandusameti ja Euroopa Komisjoni XIV peadirektoraadi (kalandus) vahel sõlmitud lepingut, millega kalandusamet kohustus uurima hallhüljeste ja püügivahendite füüsilist koostoimet.

mail 2003 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile.

juunil 2003 kirjutasite mulle, et palusite komisjonilt 1997. aastal saadetud kirja koopiat.

Komisjon saatis oma arvamuse 25. juunil 2003. Edastasin selle Teile 1. juulil 2003 koos palvega esitada oma märkused. 12. juulil, 11. ja 17. augustil 2003 saatsite mulle oma märkused komisjoni arvamuse kohta.

Kirjutasin 8. septembril 2003 komisjonile, et paluda juurdepääsu tema toimikule. Toimikuga tutvumine toimus 8. oktoobril 2003. Kontrollkäigu aruande koopia saadeti Teile ja komisjonile 16. oktoobril 2003.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

Käesolev etteheide põhineb kahel varasemal kaebusel (836/2002/GG ja 1574/2002/GG), mis esitati 2002. aastal.

Varasemate kaebuste aluseks olevad asjaolud olid järgmised:

Kaebuse esitaja töötas varem Iiri ametiasutuses Irish Sea Fisheries Board (Iiri merekalapüügi nõukogu, edaspidi „nõukogu“). Juhatus oli sõlminud Euroopa Komisjoni XIV peadirektoraadiga (kalandus) lepingu (viitenumber PEM/93/06), millega ta kohustus uurima hallhüljeste ja püügivahendite füüsilist koostoimet. Kaebuse esitaja oli selle uurimislepingu eest vastutav teadlane.

Lepingu artikli 3 („Aruanded ja dokumendid“) kohaselt tuleb töövõtja poolt lepingu täitmisel täidetavate ülesannete kohta koostada aruanded vastavalt III lisale. Viimane täpsustas eelkõige, kuidas lõpparuanne tuleb koostada, ja täpsustas, et (lõpp)aruande projekt tuleb komisjonile esitada teatud kuupäevaks. III lisas oli lisaks sätestatud: „Seejärel teatab komisjon töövõtjale oma nõusolekust või saadab talle oma märkused. Ühe kuu jooksul pärast komisjonilt märkuste saamist saadab töövõtja komisjonile lõpliku aruande, milles kas võetakse neid märkusi arvesse või esitatakse alternatiivsed seisukohad. (…)“

Komisjon kiitis lõpparuande projekti heaks 1997. aasta aprillis. Kaebuse esitaja sõnul sai nõukogu mõni nädal hiljem avaliku teenistuse vanemasutuselt Marine & Natural Resourcesi osakonnalt juhised teha eelnõus olulisi muudatusi. Kuna kaebuse esitaja ei soovinud seda teha, leidis ta, et tema seisukoht on muutunud vastuvõetamatuks ja ta astus nõukogust tagasi.

Umbes aasta hiljem avaldati aruanne. Kaebuse esitaja sõnul on seda oluliselt muudetud. Lõpparuande projekti peamised järeldused jäeti välja, tühistati või lahjendati. Kaebuse esitaja leidis, et need muudatused ei ole lepingu kohaselt lubatud. Ta väitis, et juhtunule ei ole veel seletust antud.

mail 2002 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole (kaebus 836/2002/GG). Oma 27. mai 2002. aasta otsuses teatas ombudsman kaebuse esitajale, et ta ei saa seda kaebust käsitleda, kuna kaebuse esitaja ei ole veel komisjoni poole pöördunud.

Seejärel saatis kaebuse esitaja 13. juunil 2002 Euroopa Komisjoni kalanduse peadirektoraadi peadirektorile kirja, milles palus selgitusi. Selleks ajaks, kui ta otsustas 2002. aasta septembris ombudsmanile esitatud kaebust uuendada, ei olnud kaebuse esitaja saanud selle kirja kohta ei vastust ega kättesaamistõendit.

Oma uues kaebuses (1574/2002/GG) kritiseeris kaebuse esitaja sisuliselt 1) asjaolu, et komisjon oli lubanud andmekaitsenõukogul teha aruandesse olulisi muudatusi võrreldes aruande projektiga, mille komisjon oli heaks kiitnud, ja 2) asjaolu, et komisjon ei vastanud tema 13. juuni 2002. aasta kirjale, milles paluti selgitust selle kohta, miks need muudatused olid lubatud.

Oma arvamuses selle etteheite kohta märkis komisjon, et see ei ole tavaline, kuid ei ole teadmata, et lõpparuanne erineb lõpparuande projektist, kuigi komisjon oli selle projekti heaks kiitnud. Komisjoni arvates oli ju töövõtja (st kriisilahendusnõukogu) vastutus ja kohustus esitada lõpparuanne tema poolt sobivaks peetud vormis. Komisjon märkis, et ta ei soovi sellesse protsessi sekkuda.

Ombudsman jõudis kaebuse 1574/2002/GG kohta tehtud otsuses järeldusele, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt oli töövõtja kohustus ja kohustus esitada lõpparuanne tema poolt sobivaks peetud kujul, tundus mõistlik ning seetõttu ei tuvastatud kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli. Ombudsman tegi siiski kriitilise märkuse seoses sellega, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kirjale.

Uus kaebus

aasta aprillis esitatud kirjas palus kaebuse esitaja ombudsmanil oma otsus kaebuse 1574/2002/GG kohta põhiküsimuses uuesti läbi vaadata. Seetõttu käsitleti kaebuse esitaja kirja uue kaebusena.

Selles uues kaebuses väitis kaebuse esitaja, et lõpparuanne oli lõpparuande projekti tsenseeritud versioon. Selle seisukoha toetuseks märkis kaebuse esitaja eelkõige, et lõpparuande projektis jõuti järeldusele, et hüljeste poolt kahjustatud 17 tonnist kalast on võetud valim, samas kui lõpparuande vastavas järelduses oli üksnes märgitud, et kaladele tekitatud kahju võib omistada suurtele röövloomadele, nagu hülged või õngejada angerjad. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud teaduslikke tõendeid selle kohta, et kahju oleks põhjustanud mõni muu loom peale hüljeste, ning tõendid selle kohta, et kahju põhjustasid hüljesed, olid enam kui mõistlikud. Kaebuse esitaja väitis, et lõpparuande projekti sõnum oleks olnud vastuoluline ja et see oli põhjus, miks tema järeldusi lõpparuandes muudeti.

Kaebuse esitaja esitas oma juhtumi toetuseks arvukalt dokumente. Mõned neist uutest dokumentidest saadi komisjonilt pärast seda, kui taotleti juurdepääsu koopiatele kogu kirjavahetusest, mida komisjon ja kriisilahendusnõukogu vahetasid seoses lepinguga ajavahemikus 1997. aasta aprillist kuni kuupäevani, mil komisjon lõpparuande 1998. aastal heaks kiitis. Esimest korda esitas kaebuse esitaja ka lõpparuande kavandi ja lõpparuande koopiad.

Nendest dokumentidest ilmnevad järgmised asjaolud:

Komisjonile 2. juunil 1993. aastal saadetud kirjas, mis käsitles läbiviidavat uuringut, märkis kaebuse esitaja järgmist: „Nende andmete väär tõlgendamine protektsionistlike rühmade poolt, tuginedes nende varasematele tulemustele, on täiesti võimalik“. Ameti uuringukavas märgiti, et loodetakse, et „nakkevõrkudes ja takervõrkudes kahjustatud kalade põhjustajad on selgelt kindlaks tehtud“.

Euroopa Parlamendi põllumajanduse, kalanduse ja maaelu arengu komisjon esitas 28. märtsil 1994 aruande hüljeste ja kalanduse vastastikuse mõju kohta (A3-0186/94). Vastavas resolutsiooni ettepanekus kutsuti üles viima läbi uuringuid mereimetajate ja -kalanduse vastastikuse toime kohta, nõuti, et „luuakse erapooletu struktuur, mis on vaba huvirühmade survest, et määrata kindlaks teaduslik raamistik mereimetajate ja -kalanduse vastastikuse mõjuga tegelemiseks Euroopa vetes“, ning õnnitleti komisjoni selle eest, et ta kiitis hiljuti heaks käesoleva kaebusega seotud uurimisprojekti. Euroopa Parlament võttis käesoleva resolutsiooni vastu 6. mail 1994.(1)

Nimetatud aruandes sisalduv seletuskiri sisaldab järgmisi avaldusi: „On tõendeid, mis viitavad sellele, et protektsionistlikud valitsusväliste organisatsioonide väärtused on viimase kahe aastakümne jooksul mõjutanud teadusuuringuid mereimetajate ja -kalanduse vastasmõju valdkonnas. (…) Kalandusjuhtumit on suures osas eiratud ja teadusuuringutes on keskendutud peaaegu eranditult kalanduse mõjule mereimetajatele, mitte vastupidi. See kujutab endast teaduslikku tsensuuri. (…) Kusagil mujal ei ole seda tsensuuri dramaatilisemalt demonstreeritud kui hüljeste/kalanduse vastasmõju valdkonnas. (…)“.

16. detsembril 1996 taotles kaebuse esitaja lõpparuande esitamise tähtaja pikendamist 1996. aasta lõpust 1997. aasta veebruari lõpuni. Komisjon märkis oma 14. jaanuari 1997. aasta vastuses, et ta oli selle taotluse heaks kiitnud ja et lõpparuande projekt tuli esitada „hiljemalt 1997. aasta veebruari lõpuks”.

Lõpparuande projekti esitamisel komisjonile 4. märtsil 1997 märkis kaebuse esitaja, et „mõned väikesed muudatused” võivad siiski olla vajalikud. 21. mai 1997. aasta faksis selgitas kaebuse esitaja, et lõpparuande projektis on „tüpograafiliste ja grammatiliste vigade arv” ning et ta soovib neid lõpparuandes muuta. 20. augusti 1997. aasta kirjas teatas kaebuse esitaja komisjonile, et ta „ei tee praegu muudatusi lõpparuande projektis, mille komisjon viis kuud tagasi heaks kiitis”.

15. detsembri 1997. aasta kirjas kriisilahendusnõukogule märkis komisjon, et lõpparuande projekt on heaks kiidetud ja komisjon on selle rahuldavaks tunnistanud. Komisjon märkis siiski, et ta ootab ikka veel lõplikku kuluaruannet, mis on vajalik selleks, et ta saaks teha lõppmakse ja sulgeda projekti finantstoimiku.

Komisjon vastas 7. jaanuaril 1998, et loodab lõpliku kuluaruande koostada veebruari keskpaigaks. Lisaks märkis andmekaitsenõukogu, et ta teeb „viimase, 21. mai faksis nimetatud lõpparuandesse parandusi“.

Komisjon võttis oma 9. jaanuari 1998. aasta vastuses teadmiseks juhatuse avalduse, et projekti lõplik kuluaruanne saadetakse järgmisel kuul.

Juhatus esitas 1. aprillil 1998 komisjonile lõpliku kuluaruande.

aprillil 1998 edastas juhatus komisjonile projekti „lõpliku lõpparuande”.

Kaebuse esitaja esitas ka vormi pealkirjaga „Certificat de dépôt et attestation de service fait d’une étude ou enquête effectuée pour la Commission“. See vorm sisaldas ameti koostatud uuringuga seotud haldusteavet. Komisjoni asjaomase talituse (Bureau Enregistrement des Etudes) tempel ja allkiri on 17. juuni 1997. Vormi G osas käsitletakse küsimust, kas uuringu tulemusi on võimalik levitada komisjonist väljapoole. Vastus „jah“ („oui“) on märgitud.

Seega väitis kaebuse esitaja oma uues kaebuses sisuliselt, et 1) komisjon oli hooletu, kui ta ei otsinud põhjusi ega selgitusi andmekaitsenõukogu tehtud muudatuste kohta, ning et 2) tehtud muudatusi ei oleks tohtinud lubada.

Kaebuse esitaja avaldas lootust, et ta saab juhtunu pärast vabanduse, ning kinnitas, et tehakse jõupingutusi tagamaks, et sellised juhtumid enam ei korduks.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kuigi võib väita, et komisjon ei oleks tohtinud aktsepteerida halvasti põhjendatud ja põhjendamatut teaduslikku järeldust, ei saa seda võrdsustada haldusomavoliga.

Nagu on selgitatud komisjoni vastuses kaebusele 1574/2002/GG, oli komisjoni peamine parameeter, mis viis aruande heakskiitmise või tagasilükkamiseni, olgu see siis projekt või lõplik, see, kas lepingu tingimusi järgiti. Nii oli see ka käesoleva lepingu puhul. Kui komisjon näeb lepingu alusel tehtud töö tulemuste teaduslikus analüüsis puudusi, esitatakse töövõtjale asjakohased märkused ja nõutakse temalt muudatuste tegemist. See ei olnud aga nii kõnealuse lepingu puhul ei raporti projektis ega lõpparuandes. Kui töövõtja soovis oma lõpparuandes muuta teaduslikust analüüsist tulenevaid järeldusi, oleks ta pidanud seda tegema ja tal oli õigus seda teha.

Lepinguliste aspektide osas ei näidanud lepingu koopia ja lisatud lisadega tutvumine, et komisjonil oleks võimalik juhtunut „ära hoida”(2). Menetluslike aspektide osas ei olnud tavaline, kuid ei olnud teadmata, et lõpparuanne erines sellega seotud lõpparuande projektist, kuigi komisjon oli viimase heaks kiitnud. Töövõtjal oli nimelt kohustus ja kohustus esitada lõpparuanne talle sobivas vormis. Komisjon ei soovinud sellesse protsessi sekkuda.

Komisjonil ei olnud õigust lõpparuannet tagasi lükata, kuna ta leidis, et see on teaduslikult ebaõige või mis tahes muul põhjusel kui lepingutingimuste täitmata jätmine.

Vastasel juhul viitasid kaebuse esitaja esitatud pikad tõendavad dokumendid võimalikule või väidetavale suhtlusele Iirimaa eri haldus- või valitsusasutuste vahel, mida komisjon ei saanud mõjutada, samuti erinevustele andmete tõlgendamisel kaebuse esitaja ja lõpliku lõpparuande ja Euroopa Parlamendi aruande koostaja vahel, mille resolutsioonid ei olnud komisjonile siduvad.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

Projekti eest vastutavat komisjoni ametnikku oli 1997. aasta maist kuni 1997. aasta septembrini mitmel korral telefoni teel teavitatud sellest, kuidas projekti sekkuti. Sellele ametnikule 3. novembril 1997 saadetud kirjas (3) juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et ta oli avastanud, et ministeerium „soovis teostada lõpparuande üle toimetuslikku kontrolli enne selle avaldamist”.

Oma 11. augusti 2003. aasta kirjas ütles kaebuse esitaja kokkuvõtteks, et ta oli algselt palunud vabandust ja kinnitust, et selliseid asju enam ei juhtu, kuid soovis nüüd, et algne lõpparuande projekt avaldataks koos ametliku selgitusega selle kohta, miks seda tehti. Vähemalt soovis ta, et teda vabastataks sellest, et ta keeldus osalemast teaduslikus tsensuuris ja et tema maine taastataks.

17. augusti 2003. aasta kirjas selgitas kaebuse esitaja siiski, et pärast järelemõtlemist soovib ta kõigepealt ära oodata ombudsmani uurimise tulemuse.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi. Seetõttu palus ombudsman 8. septembri 2003. aasta kirjas komisjonil anda talle juurdepääs tema toimikule.

Ombudsmani talitused tutvusid 8. oktoobril 2003 komisjoni toimikuga. Toimiku eest vastutavad komisjoni ametnikud selgitasid, et kui uuringut käsitlev toimik suleti, ei säilitatud kõiki dokumente. Seetõttu ei sisaldanud toimik lõpparuande projekti, mis oli lõpparuandega asendatud. Komisjoni ametnikud väljendasid ka seisukohta, et komisjoni ja lepingupartneri vahel pidid toimuma telefonivestlused, milles komisjon palus esitada lõpparuande. Toimikusse ei olnud siiski lisatud ühtegi sellise telefonivestluse protokolli.

Komisjoni toimik, mida ombudsmani talitused uurisid, sisaldas käsikirjalist teadet kuupäevaga „18. märts”, mille näis olevat koostanud O., kes töötas sel ajal kalanduse peadirektoraadis. Kuigi käesolevas märgukirjas ei ole selle sisu sõnaselgelt välja toodud, näib tõenäoline, et selle sisu viitab lõpparuande projektile.(4) Need märgukirjad jätavad mulje, et selle koostaja leidis, et selle aruande tulemused olid vastuolulised.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Käesolev kaebus puudutab Iiri Sea Fisheries Board’i (Iirimaa ametiasutus) ja Euroopa Komisjoni XIV peadirektoraadi (kalandus) vahelist lepingut (viitenumber PEM/93/06), millega komisjon kohustus kandma osa teadusuuringute kuludest seoses hallhüljeste ja püügivahendite vahelise füüsilise koostoimega. Kaebuse esitaja, kes töötas sel ajal juhatuses ja oli selle uurimislepingu eest vastutav teadlane, väidab, et lõpparuande projekti muudeti oluliselt teise Iirimaa asutuse, tollase Marine & loodusvarade ministeeriumi sekkumise tõttu pärast seda, kui komisjon oli selle heaks kiitnud.

1.2 Euroopa Ombudsman ei saa käsitleda kaebusi, mis on suunatud muudele institutsioonidele või asutustele kui Euroopa Ühenduse institutsioonid või asutused. Seetõttu ei saaks ta Iirimaa ametiasutuste vastu esitatud kaebusi menetleda. Käesolev etteheide on aga suunatud komisjoni vastu ja käesolev otsus käsitleb seega üksnes Euroopa Komisjoni vastu esitatud süüdistusi.

2 Väide, et komisjon ei oleks tohtinud lubada andmekaitsenõukogu tehtud muudatusi

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei oleks tohtinud andmekaitsenõukogu tehtud muudatusi lubada. Tema sõnul jäeti 1997. aasta märtsis esitatud lõpparuande projekti peamised järeldused 1998. aasta aprillis juhatuse esitatud lõpparuandest välja, tühistati või lahjendati neid.

2.2 Komisjon on seisukohal, et lõpparuande esitamine vormis, mida ta peab asjakohaseks, on töövõtja ülesanne ja et komisjon ei soovi sellesse protsessi sekkuda. Kuigi võib väita, et komisjon ei oleks tohtinud aktsepteerida halvasti põhjendatud ja põhjendamatut teaduslikku järeldust, ei saa seda võrdsustada haldusomavoliga. Komisjoni sõnul ei ilmnenud lepingu uurimisel sellist nõuet, nagu väitis kaebuse esitaja.

2.3 Ombudsman märgib, et komisjon ei vaidlusta kaebuse esitaja väidet, et lõpparuande projekti tehti olulisi muudatusi, millega komisjon oli nõustunud.

2.4 Ombudsman leiab siiski, nagu ta on juba märkinud oma otsuses kaebuse 1574/2002/GG kohta, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt oli töövõtja kohustus ja kohustus esitada lõpparuanne talle sobival kujul, näib olevat mõistlik.

2.5 Sellises olukorras näib, et komisjoni haldusomavoli selles väites ei esine.

3 Komisjoni väidetav hooletus, kuna ta ei küsinud nõukoja tehtud muudatuste kohta põhjendusi ega selgitusi

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei otsinud andmekaitsenõukogu tehtud muudatustele põhjusi ega selgitusi hooletusest.

3.2 Komisjon juhib tähelepanu sellele, et selle peamine parameeter, mis toob kaasa aruande vastuvõtmise või tagasilükkamise, olgu see siis eelnõu või lõplik, on see, kas järgitakse lepingu tingimusi. Nii oli see käesoleva lepingu puhul. Kui komisjon näeb puudusi kontakti ajal tehtud töö tulemuste teaduslikus analüüsis, esitatakse töövõtjale asjakohased märkused ja nõutakse temalt muudatuste tegemist. See ei olnud aga nii kõnealuse lepingu puhul ei raporti projektis ega lõpparuandes. Kui töövõtja soovis oma lõpparuandes muuta teaduslikust analüüsist tulenevaid järeldusi, oleks ta pidanud seda tegema ja tal oli õigus seda teha.

3.3 Ombudsman on seisukohal, et järjekindel tegutsemine on hea haldustava.(5)

3.4 Käesoleval juhul vaatas komisjon lõpparuande projekti läbi ja kiitis selle heaks 1997. aasta aprillis. Asjaomase lepingu sätteid silmas pidades tähendas see, et juhatus ei pidanud selle uuringuga seoses tegema muud tööd peale lõpliku kuluaruande esitamise.

3.5 Ombudsman leiab, et komisjoni järjepideva tegutsemise kohustuse osas on võimalik eristada kahte eri aspekti.

3.6 Esiteks, kui komisjon oleks leidnud, et töövõtja peab lõpparuande veel esitama, oleks võinud eeldada, et komisjon on saatnud kriisilahendusnõukogule meeldetuletused, milles palutakse esitada lõpparuanne. Komisjoni saadetud meeldetuletustes viidati siiski ainult lõplikule kuluaruandele, kuid mitte aruandele. See on seda tähelepanuväärsem, et lõpparuande esitamise (pikendatud) tähtaeg (1997. aasta veebruari lõpp) oli ammu möödas. Isegi kui komisjoni ja töövõtja vahel oleks pidanud toimuma (salvestamata) telefonivestlusi, on ombudsmanil raske uskuda, et komisjon ei oleks pidanud saatma kirjalikku meeldetuletust, vaid lihtsalt ootama kuni lõpparuande esitamiseni 1998. aasta aprillis, st rohkem kui aasta pärast lõpparuande projekti heakskiitmist.

3.7 Teiseks rõhutab komisjon, et kui ta näeb lepingu alusel tehtud töö tulemuste teaduslikus analüüsis puudusi, teavitatakse nendest puudustest töövõtjat. See tähendab, et komisjon vaatab aruande läbi, et teha kindlaks, kas selliseid puudusi esineb, ega piirdu talle esitatud aruande kummitempliga kinnitamisega. Lisaks ilmneb ombudsmanile esitatud tõenditest, et komisjon oli teadlik asjaolust, et a) lõppuuringu projekti sisu võis olla vastuoluline, b) Iirimaa ministeerium soovis teostada lõpparuande suhtes toimetuslikku kontrolli enne selle avaldamist, c) lõpparuanne esitati rohkem kui aasta pärast seda, kui komisjon oli lõpparuande projekti heaks kiitnud, ning d) et lõpparuanne sisaldas võrreldes lõpparuande projektiga olulisi muudatusi. Neid asjaolusid arvestades oleks võinud eeldada, et komisjon oleks pidanud lõpparuande hoolikalt läbi vaatama. Siiski ei viita miski sellele, et komisjon oleks sellise uurimise läbi viinud pärast seda, kui ta oli 1998. aasta aprillis saanud lõpparuande.

3.8 Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et komisjon oleks pidanud läbi vaatama oluliselt muudetud lõpparuande, mis esitati talle 1998. aasta aprillis, rohkem kui aasta pärast lõpparuande projekti heakskiitmist. Jättes selle tegemata, ei järginud komisjon järjepideva tegutsemise nõuet. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga ja ombudsman teeb allpool kriitilise märkuse.

4 Kaebuse esitaja väited

4.1 Kaebuse esitaja väljendas oma kaebuses lootust, et ta saab juhtunu pärast vabanduse, ning kinnitas, et tehakse jõupingutusi tagamaks, et sellised juhtumid enam ei korduks. Oma 11. augusti 2003. aasta kirjas ütles kaebuse esitaja kokkuvõtteks, et ta oli algselt palunud vabandust ja kinnitust, et selliseid asju enam ei juhtu, kuid soovis nüüd, et algne lõpparuande projekt avaldataks koos ametliku selgitusega selle kohta, miks seda tehti. Vähemalt soovis ta, et teda vabastataks sellest, et ta keeldus osalemast teaduslikus tsensuuris ja et tema maine taastataks.

4.2 17. augusti 2003. aasta kirjas selgitas kaebuse esitaja siiski, et pärast järelemõtlemist soovib ta kõigepealt ära oodata ombudsmani uurimise tulemuse.

4.3 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kaebuse esitaja algselt esitatud nõudeid ei ole vaja käsitleda.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsman on seisukohal, et komisjon oleks pidanud talle 1998. aasta aprillis esitatud oluliselt muudetud lõpparuande läbi vaatama rohkem kui aasta pärast lõpparuande projekti heakskiitmist. Jättes selle tegemata, ei järginud komisjon järjepideva tegutsemise nõuet. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 1994, C 205, lk 553.

(2) Siinkohal viidatakse kaebuse 1574/2002/GG tekstile.

(3) Selle kirja koopia, mille kaebuse esitaja oli saanud komisjonilt dokumentidele juurdepääsu taotluse alusel, esitati ombudsmanile.

(4) Märkuses viidatakse kaanel olevale ELi logole. märtsil 1997 esitatud lõpparuande projekti kaanel on tõepoolest ELi logo.

(5) Vt Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 10 lõiget 1, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).