Strasbourg, 9. juuni 2004

Lugupeetud hr V

aprillil 2003 esitasite kaebuse Euroopa Ombudsmanile seoses sellega, kuidas Euroopa Komisjon käsitles kaebust, mille Te talle 14. veebruaril 2001 esitasite.

30. juunil 2003 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. novembril 2003 edastas institutsioon oma arvamuse, mille ma edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused. jaanuaril 2004 sain Teie märkused kätte.

Arusaamatuste vältimiseks on oluline meelde tuletada, et EÜ asutamisleping annab Euroopa ombudsmanile õiguse uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse peale.

Ombudsmani uurimised käesoleva kaebuse kohta on seega suunatud selle uurimisele, kas Euroopa Komisjoni tegevuses on esinenud haldusomavoli.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Vabandan, kui palju aega on kulunud teie kaebuse menetlemiseks.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid järgmised:

14. veebruaril 2001 esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile kaebuse, väites, et Itaalias advokaadi kutsealal tegutsema hakkamise kord (1) on vastuolus Euroopa Liidu lepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega. märtsil 2001 sai kaebuse esitaja komisjoni talitustelt kirja, milles teda teavitati, et tema kaebus on edastatud konkurentsi peadirektoraadile.

Kaebuse esitaja sõnul oli ainus vahepeal komisjonilt saadud teade talle 10. mail 2001 saadetud lõplik vastus.

Seetõttu saatis kaebuse esitaja 7. veebruaril 2003 komisjonile uue kirja ja palus, et teda teavitataks tema juhtumi olukorrast. märtsil 2003 vastas komisjon kaebuse esitajale. Oma vastuses viitas institutsioon 10. mai 2001. aasta kirjale ja märkis, et kaebuse esitaja tõstatatud küsimus puudutab siseriiklike ametiasutuste pädevusse kuuluvaid küsimusi ning et komisjoni sekkumine ei ole võimalik.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei uurinud tema kaebust põhjalikult, ning nõudis, et institutsioon vaataks tema kaebuse uuesti läbi.

Nõue

Euroopa Komisjoni arvamus

Oma arvamuses tegi komisjon kokkuvõtte järgmistest punktidest:

veebruaril 2001 esitas kaebuse esitaja komisjonile kaebuse raskuste kohta, millega seisavad silmitsi isikud, kes soovivad sooritada eksami advokaadi kutsealale pääsemiseks Itaalias. Kaebuse esitaja sõnul näisid need raskused olevat tingitud asjaolust, et litsentseeritud juristidel on huvi piirata uute kolleegide juurdepääsu kutsealale ja teha seda väga rangete testide kehtestamisega. Lisaks on kaebuse esitaja sõnul eksami sooritamise võimalused väga erinevad, sõltuvalt eksami toimumise kohast.

Komisjon teatas 10. mai 2001. aasta kirjas kaebuse esitajale, et tema 14. veebruari 2001. aasta kirjas tõstatatud küsimus ei kuulu põhimõtteliselt konkurentsieeskirjade kohaldamisalasse.

Mis puudutab Itaalia olukorda, siis advokaadi kutsealal tegutsema hakkamist reguleerib seadus ja see ei puuduta põhimõtteliselt konkurentsieeskirju. Pärast kaebuse esitaja 7. veebruari 2003. aasta kirja, milles ta palus, et teda teavitataks tema juhtumi olukorrast, vastas komisjon 31. märtsil 2003 ja kinnitas oma varasemas, 10. mai 2001. aasta kirjas öeldut, et institutsiooni sekkumine ei ole võimalik. Komisjon oli kaebuse esitaja kirjadele alati vastanud. Ta ei pidanud siiski vajalikuks saata tema kirja ametlikku tagasilükkamist.

Mis puudutab juhtumi sisu, siis kaebuse esitaja tõstatatud küsimus oli komisjonile hästi teada. Täpsemalt oli selle kohta esitatud kaks petitsiooni, mida Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon oli juba käsitlenud ja mille käsitlemine oli lõpetatud,(2) ning ametlik kaebus, mis registreeriti viitenumbri COMP 37713 all ja mille käsitlemine lõpetati 2002. aasta novembris. Lisaks käsitles Euroopa Ühenduste Kohus sellega seotud küsimust käsitlevat eelotsusetaotlust.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja rõhutas oma märkustes, et alles tänu ombudsmani sekkumisele sai ta teada, et komisjon kavatses talle 10. mai 2001. aasta kirjaga teatada, et ta lõpetab tema juhtumi menetlemise. Ta kinnitas siiski oma seisukohta, et kirja toon oli vähemalt eksitav. Lisaks selgitas komisjon oma käitumist alles ombudsmanile esitatud arvamuses. Kaebuse esitaja leidis, et komisjonil oli võimalus edastada kogu asjakohane teave otse talle, kuid ta ei teinud seda.

Juhtumi sisu osas jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja nõudis, et ombudsman kohustaks komisjoni tema juhtumit uuesti läbi vaatama.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 14. veebruaril 2001 komisjonile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Itaalias advokaadi kutsealal tegutsema hakkamist reguleerivad õigusnormid on vastuolus ühenduse õiguse konkurentsieeskirjadega. Kaebuse esitaja viitas ka nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/48/EMÜ (vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta),(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/5/EÜ (millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon)(4) ning EÜ asutamislepingu artiklite 3, 10, 12, artikli 44 punkti c ja artikli 49 väidetavale rikkumisele.

1.2 Ombudsmanile esitatud dokumentidest ilmneb, et komisjon mõistis seda kaebust nii, et see puudutab üksnes ühenduse õiguse konkurentsieeskirju. Lisaks ilmneb, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma kaebuse sellist tõlgendust.

Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et ei ole vajalik ega asjakohane laiendada oma uurimisi, et uurida, kas komisjon oleks pidanud kaebuse käsitlemisel arvesse võtma ka muid ühenduse õiguse sätteid, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas. See ei takista siiski kaebuse esitajal soovi korral paluda komisjonil käsitleda teisi tema 14. veebruari 2001. aasta kaebuses tõstatatud küsimusi.

1.3 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et ombudsman peaks andma komisjonile korralduse tema juhtum uuesti läbi vaadata.

1.4 Võimaliku vääritimõistmise vältimiseks tuleb märkida, et ombudsmanil ei ole volitusi institutsioonidele juhiseid anda.

2 Kaebuse esitaja kaebuse käsitlemine Euroopa Komisjonis

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei uurinud põhjalikult tema 14. veebruaril 2001 esitatud kaebust.

2.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et kõigile kaebuse esitaja saadetud kirjadele vastati kiiresti ja et ta ei pidanud vajalikuks saata kaebuse esitajale ametlikku keeldumist.

2.3 Hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioon tegutseks järjepidevalt. EÜ asutamislepingu artikli 211 kohaselt on komisjoni kui asutamislepingu täitmise järelevalvaja üks põhiülesandeid tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine kõigis liikmesriikides. Oma ülesannete täitmisel uurib komisjon ühenduse õiguse võimalikke rikkumisi, mis on talle teatavaks saanud peamiselt kodanike kaebuste tõttu.

Mis puudutab menetluseeskirju, mida komisjon peab järgima kodanike ametlike kaebuste käsitlemisel, siis sätestas institutsioon asjakohased kriteeriumid 22. augustil 1997 ombudsmanile esitatud vastuses ombudsmani omaalgatusliku uurimise 303/97/PD (5) raames, mis käsitles haldusmenetlusi kaebuste käsitlemiseks seoses ühenduse õiguse rikkumisega liikmesriikides, ning kaebuse tüüpvormile lisatud selgitavas märkuses (6).

Oma vastuses ombudsmani omaalgatuslikule uurimisele juhtis komisjon tähelepanu järgmisele:

„[…] üksikisikute kaebused […] saavad menetluslikke tagatisi, mida komisjon on pidevalt arendanud ja täiustanud […].

[..]Kõik kaebused, mis jõuavad komisjoni, registreeritakse ja sellest reeglist ei tehta erandeid. Kui komisjon on kaebuse kätte saanud, kinnitab ta kaebuse kättesaamist kaebuse esitajale saadetava kirjaga, millele on lisatud lisa, milles selgitatakse rikkumismenetluse üksikasju.“

Komisjoni kaebuse vormile lisatud selgitavas märkuses selgitatakse üksikasjalikult menetluslikke tagatisi, mis tulenevad kirja registreerimisest kaebusena:

Kui kaebus on komisjoni peasekretariaadis registreeritud, antakse sellele ametlik viitenumber. Kaebuse esitajale […] saadetakse viivitamata kinnitus viitenumbriga, mida tuleks igas kirjavahetuses tsiteerida.

b) Kui komisjoni talitused esitavad märkusi nende liikmesriikide ametiasutustele, kelle vastu kaebus on esitatud, järgivad nad käesoleva vormi [konfidentsiaalne] punktis 15 esitatud kaebuse esitaja valikut.

c)Komisjon püüab teha otsuse aine […] kohta kaheteistkümne kuu jooksul alates kaebuse […] registreerimisest.

d) Kui asjaomane talitus kavatseb teha komisjonile ettepaneku juhtum lõpetada, teavitab ta sellest eelnevalt kaebuse esitajat. […]“

2.4 Lisaks märgib ombudsman, et oma 20. märtsi 2001. aasta vastuses viitas komisjon kaebuse esitaja kirjale kui kaebusele. Käesoleval juhul ei registreerinud komisjon siiski kaebuse esitaja 14. veebruari 2001. aasta kirja kaebusena, kuigi kaebuse esitaja oli oma kirjas selgelt väljendanud, et soovib esitada kaebuse.

2.5 Kuna komisjon ei registreerinud kaebuse esitaja saadetud kirja kaebusena, ei järginud ta menetluslikke tagatisi, mille institutsioon ise oli nõuetekohase menetluse tagamiseks kehtestanud. See komisjoni talituste ebaõnnestumine kujutas endast haldusomavoli juhtumit.

Seetõttu teeb ombudsman allpool kriitilise märkuse.

3 Kaebuse esitaja väide

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks tema kaebuse uuesti läbi vaatama.

3.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et advokaadi kutsealal tegutsema hakkamine on Itaalias seadusega reguleeritud ja üldiselt ei kuulu see konkurentsieeskirjade kohaldamisalasse.

3.3 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt käsitlevad asutamislepingu artiklid 81 ja 82 (endised artiklid 85 ja 86) üksnes ettevõtjate käitumist, mitte liikmesriikide käitumist. Asutamislepingu artiklites 81 ja 82 koostoimes artikliga 10 (endine artikkel 5) nõutakse siiski, et liikmesriigid ei kehtestaks ega säilitaks isegi seadusandlikke meetmeid, mis võivad muuta ettevõtjate suhtes kohaldatavad konkurentsieeskirjad ebatõhusaks. Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, oleks see nii juhul, kui liikmesriik nõuaks või soodustaks asutamislepingu artikliga 81 vastuolus olevate kokkulepete, otsuste või kooskõlastatud tegevuse vastuvõtmist või tugevdaks nende mõju või võtaks oma õigusaktidelt nende ametliku iseloomu, delegeerides eraettevõtjatele vastutuse majandusvaldkonda mõjutavate otsuste tegemise eest (7).

3.4 Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja ei ole seni esitanud komisjonile tõendeid selle kohta, et need tingimused on täidetud. Komisjoni seisukoht tundub seega mõistlik. Kaebuse esitajal on siiski võimalus esitada soovi korral komisjonile uus kaebus.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Kuna komisjon ei registreerinud kaebuse esitaja saadetud kirja kaebusena, ei järginud ta menetluslikke tagatisi, mille institutsioon ise oli nõuetekohase menetluse tagamiseks kehtestanud. See komisjoni talituste ebaõnnestumine kujutas endast haldusomavoli juhtumit.

Võttes arvesse eespool esitatud järeldusi (vt punkt 3), leiab ombudsman, et küsimuse sõbralik lahendamine ei ole asjakohane. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Itaalias advokaadi kutsealal tegutsema asumist ja tegutsemist käsitlevad sätted sisalduvad 27. novembri 1933. aasta kuninglikus dekreetseaduses nr 1578 avvocato ja procuratore kutsealade korralduse kohta, mis on muudetud 22. jaanuari 1934. aasta seaduseks nr 36 (muudetud kujul). Asjakohaste sätete kohaselt peab Itaalias advokaadi kutsealal tegutsema hakkamiseks iga isik, kes on edukalt läbinud õigusteaduse akadeemilise õppe, läbima kaheaastase praktika ja sooritama eksami.

(2) Petitsioon nr 606/99, mille on esitanud Giustina Angelillo, ja petitsioon nr 797/99, mille on esitanud Michele Parravicini.

(3) Euroopa Ühenduste Teataja L 19, 24. jaanuar 1989, lk 16–23.

(4) EÜT L 77, 14.3.1998, lk 36–43.

(5) Ombudsmani otsus omaalgatusliku uurimise kohta on kättesaadav Internetis järgmisel aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/970303.htm

(6) EÜT C 119, 30. aprill 1999, lk 5.

(7) Vt kohtuasi C-267/86, Pascal Van Eycke vs. ASPA NV, EKL 1988, lk 4769; septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-198/01: Consorzio Industrie Fiammiferi (CIF) vs. Autoritá Garante della Concorrenza e del Mercato.