Strasbourg, 26. november 2004

Lugupeetud hr X

oktoobril 2002 esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses Euroopa Komisjoni keeldumisega anda Teile juurdepääs riigiabi toimikule. Ilmnes, et saatsite sama kirja samaaegselt ombudsmanile ja komisjoni peasekretärile. novembril 2002 edastas komisjon ombudsmanile koopia vastusest Teie 16. oktoobri 2002. aasta kirjale, mille institutsioon oli Teile saatnud 11. novembril 2002. novembril 2002 saatsite ombudsmanile oma kaebuse toetuseks täiendavaid dokumente. detsembril 2002 saatis ombudsman Teile oma otsuse Teie kaebuse kohta.

Te saatsite 13. detsembril 2002 ombudsmanile uue kirja, mis registreeriti 6. jaanuaril 2003. Teatasite ombudsmani 11. detsembri 2002. aasta vastuse kättesaamisest ja palusite tal kaebus uuesti läbi vaadata. Sellele kirjale järgnes Teie 13. ja 31. detsembri 2002. aasta ning 10. ja 20. jaanuari 2003. aasta kirjavahetus. veebruaril 2003 teavitas ombudsman Teid oma otsusest käsitleda Teie 13. detsembri 2003. aasta kirja ja edasist kirjavahetust uue kaebusena viitenumbri 322/2003/IP all.

märtsil 2003 edastas ombudsman kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 10. juunil 2003. Edastasin selle Teile soovi korral 26. juunil 2003 koos palvega esitada oma märkused. Te saatsite oma märkused 18. juulil 2003. Sain Teilt täiendava kirja 30. septembril 2003, 19. mail, 30. juulil, 7. ja 13. septembril 2004.

juulil 2004 saatsin Teile kirja, milles teavitasin Teid, et teatan Teile oktoobri lõpuks, milliseid meetmeid kavatsen Teie juhtumiga seoses võtta. Kuid 28. oktoobril 2004 saatsin Teile veel ühe kirja, milles teavitasin Teid, et Teie kaebuse uurimise lõpetamiseks on vaja lisaaega ning et teatan Teile meetmetest, mida kavatsen võtta 2004. aasta novembri lõpuks.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan selle aja pärast, mis on kulunud nende uurimiste lõpuleviimiseks.

Kompromiss

Taustteave

septembril 2001 taotles kaebuse esitaja Euroopa Komisjonilt juurdepääsu (1) komisjoni ja Itaalia ametiasutuste vahelisele kirjavahetusele enne komisjoni 12. juuli 2002. aasta otsust, millega komisjon nõustus pikendama Itaalia seadusega nr 488/1992 ettenähtud riigiabi perioodiks 2000–2006.

septembril 2001 lükkas komisjon kaebuse esitaja taotluse tagasi ja teatas, et kaebuse esitaja peaks pöörduma otse Itaalia ametiasutuste poole. Institutsioon märkis siiski, et tal ei ole vastuväiteid kaebuse esitajale nende dokumentide avaldamisele, mille autor ta on.

oktoobril 2001 esitas kaebuse esitaja komisjoni peasekretariaadile kordustaotluse seoses institutsiooni keeldumisega anda talle juurdepääs taotletud dokumentidele. novembril 2001 kinnitas komisjon kaebuse esitaja kirja kättesaamist. Kaebuse esitajat teavitati, et tema taotluse kohta ei ole võimalik ühe kuu jooksul lõplikku otsust teha.

detsembril 2001 saatis kaebuse esitaja komisjonile kirja, milles märkis, et 7. novembri 2001. aasta kirjas oli institutsioon tema taotluse kohta otsuse tegemise edasi lükanud. Seetõttu palus ta vastavalt komisjoni poolt 17. oktoobril 2000 vastu võetud tegevusjuhendi artiklile 4, et komisjon teataks võimaliku vastamise kuupäeva.

veebruaril 2002 saatis komisjon kaebuse esitajale kirja, teatades talle, et kaebuse esitaja taotluses tõstatatud põhimõtteliste küsimuste tõttu on toimik komisjoni talitustes veel uurimisel.

Kaebuse esitaja sõnul toimusid 12., 18. ja 21. märtsil 2002 telefonikõned tema ja tema juhtumi eest vastutava komisjoni ametniku vahel, kes oli talle kinnitanud, et ta saab kirjaliku vastuse. Siiski selgus, et kaebuse esitajale vastust ei edastatud.

Eelmine kaebus ombudsmanile

16. oktoobril 2002 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse selle kohta, kuidas komisjon käsitles tema dokumentidele juurdepääsu taotlust.

Ombudsman sai 25. novembril 2002 koopia kirjast, mille komisjon saatis kaebuse esitajale vastuseks tema 16. oktoobri 2002. aasta kirjale ja mis oli adresseeritud samaaegselt nii komisjonile kui ka ombudsmanile. Komisjon meenutas oma kirjas, et 27. septembril 2001 keeldus konkurentsi peadirektoraat võimaldamast kaebuse esitajal tutvuda nende dokumentidega, mille olid koostanud Itaalia ametiasutused vastavalt otsuse 94/90 sätetele, mis olid taotluse esitamise ajal kehtinud õigusaktid. Kaebuse esitajal paluti esitada oma taotlus otse Itaalia ametiasutustele. Kaebuse esitaja esitas 6. oktoobril 2001 kordustaotluse dokumentidega tutvumiseks ja teatas 10. oktoobri 2001. aasta kirjas, et ta on esitanud oma dokumentidega tutvumise taotluse Itaalia ametiasutustele, nagu komisjon oli soovitanud, ning et Itaalia ametiasutused on keeldunud dokumentidega tutvumise võimaldamisest.

Seoses kaebuse esitaja 16. oktoobri 2002. aasta kirjas esitatud märkusega, et asjaolu, et komisjon ei vastanud õigeaegselt tema dokumentidele juurdepääsu taotlusele, takistas tal asja Esimese Astme Kohtusse anda, märkis komisjon, et nii otsus 94/90 kui ka määrus 1049/2001, mis olid vahepeal jõustunud, nägid ette, et selgesõnalise vastuse puudumist tuleb käsitada tagasilükkamisena. Komisjon viitas ka asjaolule, et iga dokumentidega tutvumise taotlust käsitleti eraldi. Kaebuse esitaja viide asjaolule, et Itaalia äriühing oli taotlenud ja saanud juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mis olid sarnased tema taotletud dokumentidega, ei ole seega asjakohane. Lõpuks viitas institutsioon asjaolule, et Esimese Astme Kohus käsitles kohtuasja Y, milles hageja, keda esindas kaebuse esitaja, oli palunud Euroopa Kohtul tühistada komisjoni otsus keelduda andmast talle juurdepääsu samadele dokumentidele, mida taotles kaebuse esitaja. Kui kohus on juhtumi kohta otsuse teinud, järgib komisjon kohtu juhiseid.

27. novembri 2002. aasta kirjas ombudsmanile väitis kaebuse esitaja, et komisjoni esindajad, kes esindasid institutsiooni juhtumi Y puhul, olid rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta,(2) avaldades oma isikuandmed vasturepliigis juhtumi Y puhul.

detsembril 2002 lõpetas ombudsman juhtumi menetlemise. Seoses väitega, et komisjon keeldus andmast juurdepääsu kaebuse esitaja taotletud dokumentidele, leidis ombudsman, et komisjoni 25. novembri 2002. aasta kirja sisu põhjal ei olnud kaebuse selle osa uurimine põhjendatud. Seoses kaebuse esitaja 27. novembri 2002. aasta kirjas esitatud väitega institutsiooni esindavate komisjoni esindajate käitumise kohta juhtumis Y märkis ombudsman, et kaebuse esitaja ei olnud eelnevalt administratiivselt lähenenud, ning otsustas seetõttu juhtumi oma põhikirja artikli 2 lõike 4 alusel lõpetada.

jaanuaril 2003 registreerisid ombudsmani talitused veel ühe kirja, mille kaebuse esitaja saatis 13. detsembril 2002. Kaebuse esitaja kinnitas oma kirjas ombudsmani 11. detsembri 2002. aasta kirja kättesaamist ja palus ombudsmanil kaebus uuesti läbi vaadata. Sellele kirjale järgnes kaebuse esitaja 13. ja 31. detsembri 2002. aasta ning 10. ja 20. jaanuari 2003. aasta kirjad. veebruaril 2003 teatas ombudsman kaebuse esitajale oma otsusest registreerida 6. jaanuaril 2003 saadud kiri uue kaebusena viitenumbriga 322/2003/IP.

Kaebus 322/2003/IP

Kaebuse esitaja leidis oma kaebuses, et komisjon ei järginud hea haldustava põhimõtet, kui ta käsitles 2001. aasta septembris esitatud dokumentidele juurdepääsu taotlust, kuna ta ei andnud talle tema taotlusele sõnaselget vastust.

Lisaks väitis ta, et esimese astme kohtus pooleliolevas kohtuasjas Y olid komisjoni esindajad, kes esindasid institutsiooni, avaldanud tema isiku kohta teavet (kaebuse esitaja oli käesolevas asjas hageja seaduslik esindaja), mis ei olnud kohtuasja seisukohast asjakohane. Kaebuse esitaja arvates rikkusid komisjoni esindajad sellega määruse 45/2001 artikli 4 punkte c ja d, mille kohaselt:

„Isikuandmed peavad olema:

c) on piisavad, asjakohased ega ületa selle otstarbe piire, mille tarvis neid kogutakse ja/või hiljem töödeldakse.”

d) täpne ja vajaduse korral ajakohastatud (…)".

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et tema ja tema kliendi isikuandmete avalikustamine ei olnud juhtumi jaoks vajalik.

Lisaks väitis ta, et rikutud on artikli 5 punkti a, mille alusel:

„isikuandmeid võib töödelda üksnes juhul, kui a) töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks aluslepingute alusel (...)”

Kaebuse esitaja sõnul ei olnud tema isikuandmete avalikustamine tema nime, advokatuuri kohta, kuhu ta on registreeritud, viide mõnedele juhtumitele, kus ta oli osalenud seadusliku esindajana, mõnede tema klientide nimed ja teatavate kohtumenetluste tulemused kohtuasja jaoks vajalikud.

Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et rikutud on artikli 7 lõiget 1, milles on sätestatud, et „(…) [p]ersonaalseid andmeid edastatakse ühenduse teistes institutsioonides või asutustes või teistele ühenduse institutsioonidele või asutustele üksnes juhul, kui need andmed on vajalikud vastuvõtja pädevusse kuuluvate ülesannete õiguspäraseks täitmiseks”.

Kaebuse esitaja sõnul oli nende punktide kohta juba esitatud kaebus, mille ta esitas komisjonile 27. novembril 2002 ja mille kättesaamise kohta saatis komisjon 18. detsembril 2002 vastuvõtuteatise. 19. detsembril 2002 saatis kaebuse esitaja komisjonile täiendava e-kirja, milles küsis, millal on pädevad teenistused tema kaebuse registreerinud (3). Hiljem samal päeval vastas komisjon kaebuse esitajale üksuse SG/B/2 juhataja allkirjastatud e-kirjaga. Selles vastuses märkis komisjon, et institutsioon oli juba vastanud kaebuse esitaja väidetele oma 11. novembri 2002. aasta kirjas, millele oli alla kirjutanud peasekretär, ning et arvestades asjaolu, et ta oli esitanud kaebuse ombudsmanile, ei pidanud komisjon asjakohaseks kaebuse esitajaga edasi suhelda.

Oma 18. märtsi 2003. aasta kirjas Euroopa Komisjoni presidendile palus ombudsman komisjonil esitada arvamus järgmiste väidete kohta:

- kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei järginud dokumentidele juurdepääsu taotluse käsitlemisel hea haldustava põhimõtteid.

- määruse (EÜ) nr 45/2001 rikkumine komisjoni esindajate poolt, kes esindavad institutsiooni juhtumis Y. Kaebuse esitaja sõnul oli see väide esitatud 27. novembri 2002. aasta kirjas, mille ta saatis komisjonile ja millele institutsioon ei vastanud.

Oma avakirjas komisjonile juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et esimese väite osas, kuna Esimese Astme Kohus käsitles juhtumit (Y)(4) seoses samadele dokumentidele juurdepääsu taotlusega, piirdus ombudsmani uurimine komisjonipoolse kaebuse esitaja taotluse haldusliku käsitlemisega ega käsitlenud sisulist küsimust, kas komisjoni keeldumine juurdepääsu andmisest oli põhjendatud. Kaebuse esitajat teavitati sellest.

Nõue

Euroopa Komisjoni arvamus

Oma arvamuses kaebuse kohta tuletas komisjon meelde kaebuse aluseks olevaid asjaolusid. Institutsioon märkis, et ajal, mil kaebuse esitaja esitas 16. septembril 2001 dokumentidele juurdepääsu taotluse, ei olnud määrus 1049/2001 veel jõustunud ning et vastavalt otsusele 94/90 lisatud tegevusjuhendile ei olnud kolmandate isikute dokumente võimalik avalikustada. Oma 7. novembri 2001. aasta, 20. detsembri 2001. aasta ja 1. veebruari 2002. aasta kirjades teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema taotlus tõstatab põhimõttelisi küsimusi dokumentidele juurdepääsu käsitlevate eeskirjade rakendamise kohta, mida institutsioon sel hetkel läbi vaatab. Seega ei olnud komisjonil sel ajal võimalik anda talle teistsugust vastust kui see, mille konkurentsi peadirektoraat talle 27. septembril 2001 andis, kui ta jättis rahuldamata kaebuse esitaja taotluse dokumentidega tutvumiseks.

Komisjon viitas ka asjaolule, et üks tema klientidest, M., kes tugines oma taotluses määrusele 1049/2001, esitas 4. detsembril 2001 taotluse juurdepääsuks samadele dokumentidele, mida taotles kaebuse esitaja. Konkurentsi peadirektoraat keeldus 19. detsembri 2001. aasta kirjaga võimaldamast tal taotletud dokumentidega tutvuda. M. esitas 14. jaanuaril 2002 komisjoni peasekretärile kordustaotluse. Komisjoni talitused saatsid talle vastuse 1. veebruaril 2002. märtsil 2002 esitas kaebuse esitaja M-i seadusliku esindajana Esimese Astme Kohtule nõude tühistada komisjoni otsus, millega keelduti andmast tema kliendile juurdepääsu taotletud dokumentidele.

Nii Euroopa Komisjonile kui ka ombudsmanile 16. oktoobril 2002 saadetud kirjas kaebas kaebuse esitaja selle üle, kuidas komisjon käsitles tema dokumentidele juurdepääsu taotlust. Komisjon vastas kaebuse esitaja märkustele 11. novembri 2002. aasta kirjaga, mille koopia saadeti teavitamise eesmärgil ombudsmanile. novembril 2002 saatis kaebuse esitaja komisjoni peasekretärile uue kirja. Kuna komisjon leidis, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud uusi andmeid oma varasema kirjavahetuse kohta institutsiooniga, teatas ta talle 19. detsembri 2002. aasta kirjas, et ta ei pea vajalikuks jätkata temaga suhtlemist, võttes arvesse ka asjaolu, et ta oli esitanud ombudsmanile kaebuse.

Mis puudutab kaebuse esitaja kaebuses esitatud väidet, et komisjon ei järginud tema dokumentidega tutvumise taotluse menetlemisel hea haldustava põhimõtteid, kuna institutsioon ei olnud talle tema taotlusele sõnaselgelt vastanud, siis rõhutas komisjon, et kaebuse esitaja taotluse esitamise ajal oli kohaldatav õigusakt otsus 94/90. 3. detsembril 2001 jõustus määrus (EÜ) nr 1049/2001 ja sellest ajast alates oli see üldsuse dokumentidele juurdepääsu õiguse kasutamise õiguslik alus. Otsuse 94/90 artikli 2 lõikes 4 on sätestatud, et „kui vastust ei anta ühe kuu jooksul alates läbivaatamistaotluse esitamisest, loetakse seda keeldumiseks”. Sarnane säte sätestati siiski määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 8, milles sätestati, et „kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, käsitatakse seda eitava vastusena ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile vastavalt EÜ asutamislepingu asjakohastele sätetele”. Seetõttu asus komisjon seisukohale, et asjaolu, et ta ei olnud andnud kaebuse esitajale sõnaselget vastust tema kordustaotlusele, ei saa pidada haldusomavoli juhtumiks.

Lisaks viitas komisjon kaebuse esitaja väitele, et tema arvates on komisjoni esindaja, kes esindab institutsiooni juhtumi Y puhul, rikkunud määrust (EÜ) nr 45/2001. Komisjon märkis, et seda küsimust käsitleti esimest korda kaebuse esitaja 27. novembri 2002. aasta kirjas ombudsmanile ja et komisjon ei olnud sellest teadlik. Lisaks leidis komisjon, et tema küsimust peab käsitlema Esimese Astme Kohus, kuna see puudutab menetlust Euroopa Kohtus. Komisjon asus seisukohale, et ombudsman ei ole pädev juhtumi selle aspektiga tegelema.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et institutsiooni esitatud faktide kirjeldus oli ebaõige komisjoni väite osas, mille kohaselt konkurentsi peadirektoraat lükkas tagasi kaebuse esitaja 16. septembril 2001 esitatud dokumentidele juurdepääsu taotluse. Kaebuse esitaja märkis, et konkurentsi peadirektoraat teatas oma 27. septembri 2001. aasta vastuses, et tal ei ole vastuväiteid nende dokumentide avalikustamisele, mille ta oli saatnud Itaalia ametiasutustele ja mille autor ta oli seega kaebuse esitajale. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et komisjoni 7. novembri 2001. aasta, 20. detsembri 2001. aasta ja 1. veebruari 2002. aasta kirjad ei sisaldanud tema kordustaotluse tagasilükkamist, vaid sisaldasid üksnes vastuseid, mille tähendus ei olnud selge.

Kaebuse esitaja jäi põhimõtteliselt oma seisukoha juurde, et hoolimata asjaolust, et komisjon oli talle kinnitanud, et ta saab vastuse, ei tegutsenud institutsioon kooskõlas oma avaldustega ega järginud hea halduse põhimõtteid.

Seoses juhtumi selle osaga, mis puudutas komisjoni esindajate käitumist esimese astme kohtu menetluses kohtuasjas Y, leidis kaebuse esitaja, et ombudsman võiks selle küsimusega tegeleda. Lisaks märkis ta, et määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 32 alusel näib, et sarnaseid juhtumeid peaks käsitlema Euroopa Kohus, mitte Esimese Astme Kohus.

Otsus

1 Kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse käsitlemine komisjoni poolt

1.1 16. septembril 2001 esitas kaebuse esitaja komisjonile taotluse dokumentidega tutvumiseks. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis ta, et komisjon ei järginud dokumentidele juurdepääsu taotluse käsitlemisel hea haldustava põhimõtteid.

Arvestades asjaolu, et kui kaebuse esitaja esitas kaebuse ombudsmanile, käsitles Esimese Astme Kohus juhtumit, mis puudutas samadele dokumentidele juurdepääsu taotlust, piirdus ombudsmani uurimine kaebuse esitaja taotluse komisjonipoolse administratiivse käsitlemisega ega käsitlenud sisulist küsimust, kas komisjoni keeldumine juurdepääsu andmisest oli põhjendatud.

1.2 Oma arvamuses kaebuse kohta märkis komisjon, et 16. septembril 2001 kaebuse esitaja taotluse esitamise ajal kehtinud õigusakt oli otsus 94/90 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele. septembril 2001 teavitas konkurentsi peadirektoraat kaebuse esitajat oma otsusest jätta tema taotlus rahuldamata. oktoobril 2001 esitas kaebuse esitaja komisjoni peasekretariaadile kordustaotluse institutsiooni keeldumise kohta anda talle juurdepääs taotletud dokumentidele. Komisjon teatas 7. novembri 2001. aasta, 20. detsembri 2001. aasta ja 1. veebruari 2002. aasta kirjades kaebuse esitajale, et kaebuse esitaja taotlus tõstatab põhimõttelisi küsimusi dokumentidele juurdepääsu käsitlevate eeskirjade rakendamise kohta, mida institutsioon sel hetkel läbi vaatab. Seega ei olnud komisjonil sel ajal võimalik anda talle teistsugust vastust kui see, mille konkurentsi peadirektoraat talle 27. septembril 2001 andis.

16. oktoobril 2002 nii Euroopa Komisjonile kui ka ombudsmanile saadetud kirjas kaebas kaebuse esitaja (5) selle üle, kuidas komisjon käsitles tema dokumentidele juurdepääsu taotlust. Komisjon vastas kaebuse esitaja märkustele 11. novembri 2002. aasta kirjaga. novembril 2002 saatis kaebuse esitaja komisjoni peasekretärile uue kirja, millele institutsioon vastas 19. detsembril 2002.

Komisjon leidis, et kaebuse esitaja taotluse käsitlemisel tegutses ta kooskõlas asjakohaste õigusaktidega. Otsuse 94/90 artikli 2 lõikes 4 on sätestatud, et „kui vastust ei anta ühe kuu jooksul alates läbivaatamistaotluse esitamisest, loetakse seda keeldumiseks”. Asjaolu, et komisjon ei andnud kaebuse esitajale sõnaselget vastust tema kordustaotlusele, ei saa pidada haldusomavoli juhtumiks.

1.3 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes seisukohale, et komisjon ei järginud dokumentidele juurdepääsu taotluse käsitlemisel hea halduse põhimõtteid.

1.4 Ombudsman märgib, et kui kaebuse esitaja esitas 2001. aasta septembris komisjonile dokumentidele juurdepääsu taotluse ja 2001. aasta oktoobris kordustaotluse, oli asjaomane kehtiv õigusakt otsus 94/90. Kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 4 kohaselt kujutab asjaomase institutsiooni suutmatus kordustaotlusele ühe kuu jooksul vastata endast keeldumist (6).

1.5 Reegli, mille kohaselt kordustaotlusele vastamata jätmine kujutab endast eitavat otsust, eesmärk on kaitsta asjaomast isikut edasiste viivituste eest, kui ametiasutus ei võta meetmeid ettenähtud tähtaja jooksul. Ombudsman on siiski seisukohal, et hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioonid vastaksid kodanike taotlustele ja põhjendaksid oma otsuseid. Eespool nimetatud eeskiri ei anna asutusele õigust kalduda kõrvale hea haldustava põhimõtete järgimise kohustusest (7).

1.6 Lisaks leiab ombudsman, et kuigi kordustaotlusele vastamata jätmine ei takista taotlejal algatada kohtumenetlust ega jätkata oma taotluse menetlemist ombudsmanis, ei ole kaebuse esitajal sellisel juhul võimalik teada, millistel sisulistel põhjustel juurdepääsu andmisest keelduti. Kordustaotlusele vastamata jätmine võib seega kahjustada taotleja suutlikkust oma asja menetleda.

1.7 Ombudsman on seetõttu seisukohal, et komisjoni suutmatus anda kaebuse esitaja kordustaotlusele põhjendatud vastus kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

1.8 Lisaks märgib ombudsman, et kaebuse esitaja on väitnud, et komisjon on mitmel korral lubanud anda talle kirjaliku vastuse tema 6. oktoobri 2001. aasta kordustaotlusele. Ombudsmani valduses olevad dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et see oli tõepoolest nii. Lisaks märgib ombudsman, et komisjon ei ole seda punkti vaidlustanud. Ombudsman on seetõttu seisukohal, et asjaolu, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele, kuigi ta oli lubanud seda teha, kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

1.9 Seetõttu esitab ombudsman kriitilise märkuse punktides 1.7 ja 1.8 kirjeldatud haldusomavoli juhtumite kohta.

2 Määruse 45/2001 väidetav rikkumine komisjoni esindajate poolt

2.1 Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjoni esindajad, kes esindasid institutsiooni juhtumi Y puhul, rikkusid määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta. Kaebuse esitaja sõnul oli see väide esitatud 27. novembri 2002. aasta kirjas, mille ta oli saatnud komisjonile ja millele institutsioon ei olnud vastanud.

2.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja käsitles seda küsimust esimest korda oma 27. novembri 2002. aasta kirjas ombudsmanile ja et komisjon ei olnud sellest teadlik. Lisaks leidis komisjon, et seda küsimust peab käsitlema Esimese Astme Kohus, kuna see puudutab menetlust Esimese Astme Kohtus. Komisjon asus seisukohale, et ombudsman ei ole pädev juhtumi selle aspektiga tegelema.

2.3 Oma märkustes jäi kaebuse esitaja oma seisukoha juurde juhtumi selle aspekti kohta ja väljendas seisukohta, et ombudsman on pädev seda väidet käsitlema.

2.4 Asutamislepingu artikliga 195 antakse Euroopa Ombudsmanile õigus võtta vastu kaebusi igalt liidu kodanikult või igalt füüsiliselt või juriidiliselt isikult, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, seoses haldusomavoli juhtumitega ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Kohus ja esimese astme kohus, kes täidavad õigust mõistvat rolli.

Käesoleva juhtumi puhul näib, et kaebuse esitaja väide ei puuduta kohtu tegevust, vaid komisjoni esindajate käitumist asjaomase menetluse raames. Seetõttu leiab ombudsman, et asutamislepingu artiklis 195 sätestatud erand ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

2.5 Mis puudutab komisjoni väidet, et ta ei olnud teadlik kaebuse esitaja 27. novembri 2002. aasta kirjast, siis ilmneb ombudsmani käsutuses olevast teabest, et see kiri oli adresseeritud nii ombudsmanile kui ka komisjonile. Seetõttu eeldas ombudsman, et komisjon on kirja kätte saanud. Selle põhjal leidis ombudsman, et juhtumi see aspekt on vastuvõetav, kui ta alustas käesoleva kaebuse uurimist. Igal juhul teavitati komisjoni kaebuse esitaja väitest ombudsmani 18. märtsi 2003. aasta kirjaga.

2.6 Ombudsman märgib, et komisjon ei ole selle küsimuse sisu veel käsitlenud. Seetõttu tuleb seda küsimust veel uurida. Tuleb siiski märkida, et Euroopa andmekaitseinspektor, mis on EÜ asutamislepingu artiklis 286 ette nähtud sõltumatu järelevalveasutus, nimetati ametisse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. detsembri 2003. aasta otsusega(8) pärast käesoleva kaebuse esitamist. Vastavalt määruse (EÜ) nr 45/2001 artiklile 1 vastutab Euroopa andmekaitseinspektor selle tagamise eest, et ühenduse institutsioonid ja asutused austaksid isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige nende õigust eraelu puutumatusele.

Käesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et Euroopa andmekaitseinspektor on kaebuse esitaja väitega tegelemiseks kõige sobivam asutus.

Selle põhjal on ombudsman seisukohal, et juhtumi selle aspekti uurimise jätkamine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja võiks seetõttu pöörduda juhtumi selle aspektiga seoses Euroopa andmekaitseinspektori poole.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on vaja teha järgmised kriitilised märkused:

1 Reegli, mille kohaselt kordustaotlusele vastamata jätmine kujutab endast eitavat otsust, eesmärk on kaitsta asjaomast isikut edasiste viivituste eest, kui ametiasutus ei võta meetmeid ettenähtud tähtaja jooksul. Ombudsman on siiski seisukohal, et hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioonid vastaksid kodanike taotlustele ja põhjendaksid oma otsuseid. Eespool nimetatud eeskiri ei anna ametiasutusele õigust kalduda kõrvale hea haldustava põhimõtete järgimise kohustusest.

Ombudsman on lisaks seisukohal, et kuigi kordustaotlusele vastamata jätmine ei takista taotlejal algatada institutsiooni vastu kohtumenetlust või esitada oma taotlus ombudsmanile, ei ole kaebuse esitajal sellisel juhul võimalik teada, millistel sisulistel põhjustel juurdepääsu andmisest keelduti. Kordustaotlusele vastamata jätmine võib seega kahjustada taotleja suutlikkust oma asja menetleda.

Seetõttu on ombudsman seisukohal, et komisjoni suutmatus anda kaebuse esitaja kordustaotlusele põhjendatud vastus kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

2 Lisaks märgib ombudsman, et kaebuse esitaja on väitnud, et komisjon on mitmel korral lubanud anda talle kirjaliku vastuse tema 6. oktoobri 2001. aasta kordustaotlusele. Ombudsmani valduses olevad dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et see oli tõepoolest nii. Lisaks märgib ombudsman, et komisjon ei ole seda punkti vaidlustanud. Ombudsman on seetõttu seisukohal, et asjaolu, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele, kuigi ta oli lubanud seda teha, kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Taotlus esitati komisjoni 8. veebruari 1994. aasta otsuse 94/90/CECA, EMÜ, Euratom alusel, mis oli sel ajal kehtiv õigusakt.

(2) Euroopa Ühenduste Teataja L 8, 12. jaanuar 2001, lk 1–22.

(3) jaanuari 2003. aasta kirjas ombudsmanile selgitas kaebuse esitaja, et see taotlus esitati eesmärgiga määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul komisjon oleks pidanud tema kaebusele vastama.

(4) (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(5) See kiri registreeriti kaebusena viitenumbriga 1810/2002/IP, mille ombudsman lõpetas 11. detsembril 2002 (käesoleva otsuse lk 2 ja 3).

(6) Sarnane säte sisaldub määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43–48) artikli 8 lõikes 3, mille kohaselt loetakse institutsiooni poolt ettenähtud tähtaja jooksul vastamata jätmist eitavaks vastuseks.

(7) Ombudsman on võtnud sarnase seisukoha kohtuasjades 1479/99/(OV)MM ja 729/2000/OV seoses personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele vastamata jätmisega. Nende otsuste tekstid on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil:
http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/991479.htm
http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/000729.htm

(8) ELT L 12, 17.1.2004, lk 47.