Strasbourg, 2. detsember 2004

Lugupeetud hr X

veebruaril 2003 esitasite Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu organisatsiooni Y nimel. Teie kaebus käsitles komisjoni 12. augusti 2002. aasta otsust, millega keelduti andmast Y-le rahalist abi valitsusväliste organisatsioonide edendamist käsitleva ühenduse tegevusprogrammi raames.

Te saatsite ombudsmanile 23. detsembril 2002 samateemalise kaebuse, mis tunnistati 10. veebruaril 2003 vastuvõetamatuks.

märtsil 2003 edastasin Teie uue kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 12. juunil 2003 ja ma edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused. Te saatsite mulle oma märkused 24. ja 30. juulil, 30. septembril ja 21. oktoobril 2003. 18. veebruaril 2004 palusin komisjonilt lisateavet. Sain komisjoni teise arvamuse kätte 14. aprillil 2004 ja edastasin selle Teile. Te saatsite mulle oma tähelepanekud komisjoni teise arvamuse kohta 29. mail 2004.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

23. detsembril 2002 esitas kaebuse esitaja kõigepealt ombudsmanile kaebuse komisjoni vastu organisatsiooni Y nimel.

Selle kohtuasja faktilised asjaolud olid kokkuvõtlikult järgmised:

Y esitas rahalise abi taotluse taotluste esitamise kutse raames, mis on seotud valitsusväliste organisatsioonide edendamist käsitleva ühenduse tegevusprogrammiga. aprillil 2002 kinnitas komisjon kaebuse esitaja taotluse kättesaamist. 12. juunil 2002 teatas institutsioon kaebuse esitajale, et pärast kõikide taotluste esmast läbivaatamist vastas Y tegevusprogrammi teatises sätestatud vastuvõetavuse kriteeriumidele. 12. augustil 2002 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema kandidatuuri ei valitud välja põhjusel, et tekkisid kahtlused Y-i kaebeõiguse suhtes. Komisjon märkis oma kirjas, et Y-i ja teise Z-nimelise organisatsiooni vaheliste suhete laadi suhtes näis olevat teatav ebakindlus. Komisjon väitis, et liikmesriigi prokurör oli alustanud uurimist väidete suhtes, et Y võltsis ja muutis ebaseaduslikult oma põhikirja, mistõttu ta oli juhtinud sellele küsimusele vastutava kriminaalkohtu tähelepanu.

30. augustil 2002 kirjutas Y-i president komisjonile ja selgitas Y-i õiguslikku seisundit ja tema koostöölepingut Z-iga. Ta lükkas rõhutatult ümber süüdistused, mis puudutasid nii organisatsiooni põhimääruste kehtivust kui ka avaliku dokumendi võltsimist. Ta kirjeldas Y-i õiguslikku struktuuri asjakohase siseriikliku õiguse kohaselt sertifitseeritud kujul. Selle teabe põhjal palus ta komisjonil uuesti läbi vaadata oma otsus jätta rahuldamata Y-i 2002. aasta finantsabi taotlus.

7. oktoobri 2002. aasta kirjas kaebuse esitajale teatas komisjon talle, et abisaajate esialgne valik on lõpule viidud ja abisaajate nimekiri koostatud. Institutsioon märkis, et 2002. aasta periood oli lõppenud ja seetõttu ei tundunud olevat põhjust edasisteks aruteludeks.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei teinud enne lõpliku otsuse tegemist kindlaks väidete allikat ega võtnud arvesse tema argumente. Samuti väitis ta, et komisjoni arutluskäigus ei leitud tegevusprogrammi ettepanekute esitamise kutses õiguslikku alust.

Seoses Y-i ja Z-i vahelise suhtega seotud väidetava ebakindlusega juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjon oli vägagi teadlik kahe organisatsiooni vahelise koostöölepingu laadist.

Kaebuse esitaja arvates oli riigiprokuröri läbi viidud uurimine vallandatud endise Y töötaja laimukampaania tulemus. Kaebuse esitaja rõhutas, et tema organisatsiooniga seotud kohtumenetluse lõpetas uurimise eest vastutav kohtunik 7. oktoobril 2002. Kohtunik järeldas, et kaebuse esitaja vastu puuduvad süüstavad tõendid.

Kättesaadava teabe põhjal leidis ombudsman, et kaebusele ei eelnenud asjakohast halduslikku lähenemist asjaomasele institutsioonile, nagu on nõutud ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4. Seetõttu tunnistas ombudsman kaebuse vastuvõetamatuks.

veebruaril 2003 edastas kaebuse esitaja lisateavet, sealhulgas kirjavahetust komisjoni talitustega tema kaebuse sisu kohta. Neid uusi tõendeid arvesse võttes otsustas ombudsman registreerida kaebuse esitaja kirja uue kaebusena ja alustas uut uurimist.

Kolmas isik taotles 4. juunil 2003 juurdepääsu kõikidele kaebusega seotud dokumentidele. Kuna kaebuse esitaja ei olnud taotlenud oma kaebuse konfidentsiaalset käsitlemist, rahuldas ombudsman 16. juunil 2003 juurdepääsutaotluse vastavalt rakendussätteid vastu võtva Euroopa Ombudsmani otsuse (1) artikli 14 lõikele 4. Pärast seda, kui kaebuse esitajat teavitati ombudsmani otsusest 23. juuni 2003. aasta kirjaga, palus ta, et tema kaebus tunnistataks konfidentsiaalseks. Kooskõlas oma rakendussätete (2) artikli 10 lõikega 1 kuulutas ombudsman kaebuse konfidentsiaalseks.

Kokkuvõttes väidab kaebuse esitaja, et i) komisjoni 12. augusti 2002. aasta otsus ei põhine konkursikutse sätetel, milles on sätestatud tegevusprogrammi õiguslik alus, ja ii) talle ei antud võimalust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud. Seetõttu palub ta komisjonil oma seisukoht läbi vaadata ja anda kaebuse esitajale taotletud abi.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjon kirjeldas oma arvamuses kõigepealt juhtumi faktilisi ja õiguslikke aspekte. Ta selgitas, et Y esitas rahalise abi taotluse valitsusväliseid organisatsioone edendava ühenduse tegevusprogrammi raames.

Kaebuse esitaja organisatsioon oli varem saanud abi sarnastest programmidest. Korralise auditi käigus, mis hõlmas varasemat toetust, avastati probleem seoses Y organisatsioonilise struktuuriga. Seejärel otsustas komisjon alates 2000. aastast peatada nii organisatsioonile antava täiendava abi kui ka taotleda juba eraldatud vahendite osalist tagasimaksmist. Sel ajal sai komisjon teada mitmetest Y-i mõjutavatest sisemistest õiguslikest probleemidest, mis kinnitasid taas komisjoni seisukohta mitte anda sellele organisatsioonile täiendavaid toetusi. Y-i tehtud töö seisukohast rõhutas komisjon siiski, et see on alati olnud rahuldav.

Komisjon märkis, et ta ei ole kunagi püüdnud Y-i siseprobleemidesse sekkuda. Sellest tulenevalt ei olnud institutsioon kogu oma kirjavahetuses kunagi nendes küsimustes otsust teinud.

Kaebuse esitaja väite kohta, et komisjoni otsus ei põhinenud 2002. aasta konkursikutset reguleerivatel õigusnormidel, väitis institutsioon, et otsused toetuste kohta on kooskõlas asjakohase õigusliku otsuse, asjaomase konkursikutse ja sellega koos avaldatud teabetoimiku sätetega. Õigusliku kohustuse võtmisel peab komisjon siiski olema veendunud ka toetusesaaja õiguslikus ja finantssuutlikkuses ning tema üldises usaldusväärsuses usaldusväärse finantsjuhtimise seisukohast. Y-i puhul leidis komisjon, et oli piisavalt alust eeldada, et need üldtingimused ei olnud täidetud, kuna organisatsiooni struktuur ja sisemine otsustusprotsess olid ebaselged. Ta märkis, et otsus mitte anda rahalist abi enne, kui usaldus organisatsiooni vastu on taastatud, tehti riskijuhtimise alusel, konsulteerides täielikult ja kokkuleppel vastutava peadirektoraadi siseauditi üksusega.

Komisjon lükkas tagasi väite, et ta oli rikkunud kaebuse esitaja kaitseõigust. Institutsioon selgitas, et tal on õigus otsustada toetuste eraldamise üle kogu kättesaadava teabe põhjal. Valitsusväliste organisatsioonide rahastamisprogrammi raames ei ole ette nähtud kohtumisi toetusesaajatega, et arutada nende taotluse tulemusi. Koos iga konkursikutsega avaldatud teabetoimikus on selgesõnaliselt märgitud, et komisjoni otsus toetuste kohta on lõplik. See poliitika on kooskõlas arusaamaga, et ühenduse toetusi tuleb käsitada kingitustena, mida tuleks kasutada mitmete eelnevalt kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks. Taotluse korral võib siiski esitada täiendavaid kirjalikke selgitusi tagasilükkamise põhjuste kohta.

Võttes arvesse komisjoni tõsist muret, mis tulenes Y-i sisemistest õiguslikest probleemidest, leidis institutsioon, et võimalik abisaaja oleks pidanud veenvalt tõendama, et ebaseaduslikku olukorda ei ole ja et institutsiooniline stabiilsus on taastatud. Komisjoni arvates ei ole selliseid olulisi tõendeid esitatud.

Seetõttu järeldas komisjon, et tal ei ole võimalik oma otsust uuesti läbi vaadata ega anda kaebuse esitajale taotletud abi.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja väitis, et Y vastab kõigile kriteeriumidele, mis on esitatud nii konkursikutses kui ka asjaomases otsuses. Ta rõhutas, et otsus lükata tagasi Y-i 2002. aasta rahastamistaotlus ei põhinenud üheski varasemas õigusaktis sätestatud kriteeriumidel, vaid pigem tema talituste murel Y-i õigusliku staatuse pärast. Need kahtlused ei olnud kaebuse esitajale teada ja tal ei olnud kunagi võimalust neid ümber lükata.

Seoses komisjoni väidetega võimalike finantsrikkumiste kohta Y-i toetuste kasutamisel aastatel 1998, 1999 ja 2000 leidis kaebuse esitaja, et need ei ole põhjendatud. Ta viitas komisjoni poolt ajavahemikus 2001. aasta septembrist kuni 2002. aasta aprillini läbi viidud auditi järeldustele Y tegevuse kohta. Nende kontrollide käigus ei tuvastatud ühtegi eeskirjade eiramist ning seejärel pidi institutsioon tagasi võtma oma taotlused 1998. aasta toetuse tagasimaksmiseks ning 2000. ja 2001. aasta abi peatamiseks. Kaebuse esitaja märkis siiski, et komisjoni auditi põhjendused ei olnud seotud põhjustega, mille institutsioon esitas kaebuse esitaja 2002. aasta taotluse tagasilükkamise otsuse toetuseks.

Kaebuse esitaja lükkas ümber kõik Y struktuuriga seotud siseprobleemid. Ta lisas, et organisatsioonil on alati olnud oma liikmete toetus, nagu näitab hiljutine üldkogu otsus. Y-i vastu algatatud kohtumenetlused olid endise töötaja korraldatud laimukampaania tulemus.

Kaebuse esitaja märkis, et Y-i vastu algatatud kohtumenetlus oli üksnes eeluurimine, mille algatas riiklik prokurör ja mis ei olnud mingil viisil seotud põhikirja laadi ega organisatsiooni struktuuriga. Seoses selle aspektiga oleks komisjon pidanud olema teadlik Y-i õiguslikust struktuurist, kuna ta oli alates 1996. aastast säilitanud organisatsiooniga korrapärased töösuhted. Institutsioon säilitas Y kohta hulgaliselt teavet, sealhulgas oma ametliku põhikirja, mille olid kinnitanud riiklikud ametiasutused.

Kaebuse esitaja arvates paneb komisjoni väide, et Y-i vastu esitatud tõsiste süüdistuste esitamine kohtus talle kohustuse tõendada tema organisatsiooni usaldusväärsust, eirab õiguse aluspõhimõtteid ja rikub tema põhiõigusi. Kaebuse esitaja rõhutas, et iga kuriteos süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole tõendatud, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 11 lõikes 1, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 14 lõikes 2 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2.

Muud nõuded

Kaebuse esitaja märkusi silmas pidades saatis ombudsman 18. veebruaril 2004 komisjonile kirja. Oma kirjas märkis ombudsman, et komisjon näib olevat oma otsuses tuginenud kaebuse esitaja suhtes algatatud kriminaaluurimisele. Selleks et hinnata komisjoni esitatud põhjendusi, palus ombudsman lisaselgitusi järgmise kohta: i) kas komisjon võttis käesoleval juhul nõuetekohaselt arvesse mitte ainult vajadust kaitsta ühenduse finantshuve, vaid ka kaebuse esitaja õigust õiglasele kohtlemisele ja süütuse presumptsiooni nõuetekohasele järgimisele; ning ii) kui üldiselt on ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsseisundiga seotud käimasolevaid kohtu- või haldusjuurdlusi hõlmavad juhtumid, on institutsioon andnud oma osakondadele suuniseid või juhiseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel.

Komisjoni teine arvamus

Oma teises arvamuses rõhutas komisjon, et usaldusväärne finantsjuhtimine on ühenduse eelarve haldamise oluline põhimõte. Seega on oluline minimeerida ohtu, et maksumaksjate raha ei kasutata otstarbekalt.

Komisjon tuletas meelde, et asjaomase programmi raames antakse toetusi igal aastal pärast seda, kui institutsioon on ettepanekuid hinnanud. Ta selgitas, et toetuste andmise suhtes kohaldatakse läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Need üldpõhimõtted sõnastati juba 1999. aasta toetuste haldamise käsiraamatus ja lisati seejärel uude finantsmäärusesse, mis jõustus 2003. aasta jaanuaris. Komisjoni talitused peavad tagama nende põhimõtete kohaldamise.

Komisjon rõhutas, et kõik on süütud, kuni nende süü ei ole tõendatud. Antud juhul tundis komisjon siiski, et väidete allikate ja tõsiduse tõttu on ta sunnitud võtma ettevaatliku seisukoha, mis viis otsuseni mitte lisada Y-d edukate kandidaatide hulka. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis komisjon, et sellise selge kahtluse korral ei oleks kõnealusele taotlejale subsiidiumi andmine usaldusväärne finantsjuhtimine.

Komisjon selgitas, et nagu ta oma arvamuses mainis, avastati 2001. aasta veebruaris läbi viidud 1998. aasta kulude korralise auditi käigus probleem Y organisatsioonilise struktuuriga. Probleem oli seotud Y-i ja Z-i, ühe selle asutaja, vahelise läbipaistmatu suhtega. Suur osa Y-i tegevusega seotud kuludest kandis tegelikult Z, kes esitas seejärel vastavate summade eest Y-ile arve. Tegemist oli alltöövõtuga, mis ei olnud ilma komisjoni loata lubatud. Pärast täiendavaid auditeid ja sisearutelusid võeti vastu otsus püüda leida probleemile pragmaatiline lahendus. Kuna töö oli tehtud ja tahtlikku pettust ei paistnud olevat toimunud, kiitis komisjon heaks Z-i poolt Y-i nimel kantud kulud, välja arvatud mõned personalikulud. See lahendus kehtis ainult minevikus ega kujutanud endast komisjoni heakskiitu sellele läbipaistmatule organisatsioonilisele struktuurile.

Tegeliku olukorra väljaselgitamiseks on komisjon palunud Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) Y-d uurida. OLAF on lõpetamas oma uurimist. Selle protsessi lõpus ja oma järelduste põhjal otsustab komisjon, kas jätkata tavapärast suhet organisatsiooniga.

Vastuseks ombudsmani nõutud konkreetsele teabele selgitas komisjon, et ta ei ole andnud oma talitustele üldisi suuniseid selle kohta, kuidas sarnastes olukordades käituda. Edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja ülesanne on teha otsus igal üksikjuhul eraldi. Komisjon soovib siiski rõhutada, et toetuste andmise käigus peab ta hindama kõiki taotlusi õiglaselt ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet järgides. Seetõttu kohaldatakse tõsiste pettuse- või juhtimisvigade süüdistuste korral ettevaatuspõhimõtet seni, kuni olukord ei ole selgelt kindlaks tehtud.

Kaebuse esitaja märkused komisjoni teise arvamuse kohta

Oma märkustes komisjoni teise arvamuse kohta kordas kaebuse esitaja oma varasemaid väiteid.

Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et komisjon on jätkuvalt korranud samu süüstavaid argumente tema organisatsiooni vastu, olenemata tõenditest, mille ta on esitanud ja mis tõendavad nende väidete vastuolulisust. Ta märkis, et institutsioon on kasutanud neid argumente, et lükata tagasi kaebuse esitaja taotlus finantsabi saamiseks 2002. ja 2003. aastal ning viimati 2004. aastal. Kuigi ta on korduvalt taotlenud, et teda teavitataks tema vastu esitatud süüdistustest ja et teda enne otsuse tegemist ära kuulataks, on institutsioon eiranud tema kaitseõigust.

Kaebuse esitaja viitas rahuldavale suhtele komisjoni ja Y-i vahel aastatel 1996–2000. Y-i usaldusväärset finantsjuhtimist ilmestasid komisjoni 28. jaanuari 2002. aasta auditi järeldused perioodide 1998, 1999 ja 2000 kohta. Auditiga jõuti järeldusele, et vaatamata audiitorite intensiivsele kontrollile ei avastatud ühtegi eeskirjade eiramist Y poolt.

Mis puudutab ombudsmani poolt komisjonile saadetud kirjas nõutud teavet, siis leidis kaebuse esitaja, et institutsioon ei ole esitanud täiendavaid üksikasju ja seetõttu ei ole ta ombudsmani taotlustele vastanud.

Otsus

1 Komisjoni otsuse väidetav õigusliku aluse puudumine

1.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjoni 12. augusti 2002. aasta otsus, millega lükati tagasi Y-i taotlus rahalise abi saamiseks 2002. aastal ühenduse valitsusväliste organisatsioonide edendamise tegevusprogrammi raames, ei põhinenud ettepanekute esitamise kutse sätetel, milles sätestati programmi õiguslik alus, ning et talle ei antud võimalust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon põhjendas oma otsust lükata tagasi Y-i 2002. aasta rahastamistaotlus mitme väitega, mis ei olnud talle teada, ning et tal ei olnud kunagi võimalust neid ümber lükata.

Kaebuse esitaja väidab oma seisukohtades, et komisjoni põhjendus Y-i väljajätmiseks, nimelt liikmesriigi kohtutes organisatsiooni vastu algatatud kohtumenetluse olemasolu, oli alusetu, kuna see tegevus hõlmas üksnes prokuröri poolt läbi viidud eeluurimist. Komisjon oleks pidanud olema teadlik organisatsiooni tugevast õiguslikust struktuurist, olles olnud temaga pidevas töösuhtes alates 1996. aastast.

1.2 Komisjon väidab, et juriidilise kohustuse võtmisel peab ta usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt tagama abisaaja õigusliku ja finantssuutlikkuse ning tema üldise usaldusväärsuse. Komisjon on seisukohal, et oli piisavalt alust eeldada, et kõnealused üldtingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud.

Komisjon väidab, et tal on õigus otsustada toetuste eraldamise üle sõltumatult, tuginedes kogu kättesaadavale teabele. Valitsusväliste organisatsioonide rahastamisprogrammi raames ei ole ette nähtud kohtumisi toetusesaajatega, et arutada nende taotluse tulemusi. Koos iga konkursikutsega avaldatud teabetoimikus on selgesõnaliselt märgitud, et komisjoni otsus toetuste kohta on lõplik. See on kooskõlas arusaamaga, et ühenduse toetusi tuleb käsitada kingitustena, mida tuleks kasutada mitmete eelnevalt kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks.

Võttes arvesse siseriiklikes kohtutes esitatud väidete tõsidust, leiab komisjon, et võimalik abisaaja oleks pidanud veenvalt tõendama, et ebaseaduslikke olukordi ei esinenud. Institutsiooni arvates ei ole selliseid olulisi tõendeid esitatud.

Teises arvamuses väidab komisjon, et väidete allikate ja tõsiduse tõttu oli ta sunnitud võtma ettevaatliku seisukoha, mis viis otsuseni jätta Y edukate kandidaatide hulgast välja.

Vastuseks ombudsmani taotlusele teatas komisjon, et ta ei ole andnud oma talitustele üldisi suuniseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel juhtumite puhul, mis hõlmavad käimasolevaid kohtu- või haldusuurimisi seoses ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsseisundiga. Edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja ülesanne on teha otsus igal üksikjuhul eraldi. Komisjon soovib siiski rõhutada, et toetuste andmise käigus peab ta hindama kõiki taotlusi õiglaselt ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet järgides. Seetõttu kohaldatakse tõsiste pettuse- või juhtimisvigade süüdistuste korral ettevaatuspõhimõtet seni, kuni olukord ei ole selgelt kindlaks tehtud.

1.3 Ombudsman märgib, et komisjoni 12. augusti 2002. aasta kirjas esitatud põhjendused kaebuse esitaja taotluse tagasilükkamiseks olid järgmised:

„Mul on kahju, et pean teile ütlema, et teie taotlus oli üks neist, mis ei olnud selles protsessis edukas järgmisel põhjusel:

Pidades silmas jätkuvat ebakindlust seoses Y-i sõltumatusega Z-ist, tõsiseid süüdistusi dokumendi allkirjastamise võltsimises ja väidetavalt ebaseaduslikke muudatusi organisatsiooni põhikirjas, mida praegu menetleb prokurör [...], ei vaata komisjon Y-i taotlust uuesti läbi enne, kui ta saab piisavalt tõendeid organisatsiooni õigusliku staatuse kohta.”

Uurimise käigus esitatud teabest ilmneb, et ajal, mil komisjon hindas kaebuse esitaja taotlust, uuris riiklik prokurör kaebuse esitaja organisatsiooni väidetavat võltsimist. Lisaks lõpetati komisjoni valikumenetlus enne seda, kui uurimise eest vastutav kohtunik andis 7. oktoobril 2002 loa kaebuse esitaja organisatsioonile.

1.4 Ombudsman leiab, et ühenduse rahastamistaotluste läbivaatamisel ei pea komisjon arvesse võtma mitte ainult seda rahastamisprogrammi reguleerivaid erieeskirju, vaid ka kõiki eeskirju või põhimõtteid, mis on talle siduvad. EÜ asutamislepingu artikli 274 kohaselt on usaldusväärse finantsjuhtimise kohustus üks üldeeskirjadest, mida kohaldatakse kõigi algatuste suhtes, mis hõlmavad ühenduse vahendite kasutamist.

Ombudsman märgib, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte tõlgendamist ei saa taandada üksnes raamatupidamislikule määratlusele. Ühenduse kohtute arvates peab selle õige tõlgendus hõlmama muret finantsjuhtimise toimingute praktiliste tagajärgede pärast (3).

1.5 Eespool öeldut silmas pidades peab ombudsman mõistlikuks, et enne rahalise abi taotluste rahuldamist kaalub komisjon, kas võimalike abisaajate õiguslik ja finantsseisund ning üldine usaldusväärsus tunduvad olevat piisavalt usaldusväärsed. Ombudsman ei ole teadlik ühestki õigusnormist ega põhimõttest, mis seda takistaks.

1.6 Ombudsman on siiski seisukohal, et ühenduse finantshuvide kaitseks meetmete võtmisel peaks komisjon püüdma saavutada õiglase tasakaalu eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel, nii et võimalikke abisaajaid koheldaks õiglaselt ja süütuse presumptsiooni järgides (4). Ombudsman rõhutab samuti, et on raske ette kujutada, kuidas saaks komisjon saavutada õiglase tasakaalu, kui ta ei teata toetuse taotlejale võimalikest kahtlustest seoses tema kaebeõigusega ning ei ole seejärel valmis ära kuulama taotleja esitatud teavet ja sellele vastama, et need kahtlused kõrvaldada.

1.7 Käesoleval juhul märgib ombudsman, et ainus komisjoni 12. augusti 2002. aasta otsust toetav argument oli kaebuse esitaja suhtes algatatud kriminaaluurimine. Komisjon ei viidanud oma otsuses ühelegi toetavale tõendile, mis oleks võinud anda kaalu kaebuse esitaja taotlusele antud negatiivsele hinnangule. Institutsioon piirdus sellega, et võttis arvesse kriminaaluurimise formaalset toimumist ja selle käigus esitatud väiteid, ilma et ta oleks püüdnud seda teavet kontrollida.

Ombudsman märgib, et vaatamata komisjoni 12. augusti 2002. aasta otsuses kaebuse esitajale esitatud üleskutsele esitada tõendeid oma organisatsiooni õigusliku seisundi kohta, ei näi institutsioon olevat pärast seda, kui kaebuse esitaja oli seda 30. augusti 2002. aasta kirjaga teinud, nendele tõenditele vastanud ning piirdus oma 7. oktoobri 2002. aasta kirjas märkimisega, et 2002. aasta tegevusprogrammist kasusaajad olid juba kindlaks määratud.

1.8 Pärast juhtumi asjaolude läbivaatamist leiab ombudsman, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et ta saavutas käesoleval juhul õiglase tasakaalu vajaduse vahel tagada oma toetuste usaldusväärne finantsjuhtimine ning kaebuse esitaja õiguse vahel õiglasele kohtlemisele ja süütuse presumptsiooni nõuetekohasele järgimisele. Komisjon ei kohelnud kaebuse esitajat õiglaselt, rikkudes Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 6 lõiget 2, tuginedes üksnes kaebuse esitaja vastu algatatud õigusliku uurimise formaalsele olemasolule, ilma et ta oleks seda teavet täiendavalt kontrollinud. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga. Komisjonile esitatakse kriitiline märkus.

1.9 Ombudsman soovib juhtida komisjoni tähelepanu asjaolule, et sarnaseid probleeme oleks võimalik vältida, kui institutsioon võtaks initsiatiivi ja annaks oma talitustele suuniseid või juhiseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel juhtumite puhul, mis hõlmavad käimasolevaid kohtu- või haldusuurimisi seoses ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsolukorraga.

Ombudsman esitab selle kohta komisjonile järgmise märkuse.

2 Kaebuse esitaja taotletud abi läbivaatamine

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks oma seisukoha uuesti läbi vaatama ja andma Y-le taotletud abi.

2.2 Komisjon väidab, et tal ei ole võimalik oma otsust uuesti läbi vaadata ja anda kaebuse esitajale taotletud abi. Institutsioon märkis oma kirjavahetuses kaebuse esitajaga, et tema 2002. aasta eelarveperiood oli lõppenud ja seetõttu ei saanud Y-i taotlust uuesti läbi vaadata.

2.3 Ombudsman võtab teadmiseks komisjoni avalduse, et tema 2002. aasta eelarveperiood on lõppenud ja seetõttu ei saa sel ajal esitatud taotlusi läbi vaadata. Seetõttu ei tundu kaebuse esitaja poolt ühenduse 2002. aasta valitsusväliste organisatsioonide edendamise tegevusprogrammi raames esitatud rahalise abi taotluse läbivaatamine enam teostatav.

Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et kaebuse esitaja nõuet ei saa 2002. aasta eelarve osas rahuldada. Ombudsman juhib siiski tähelepanu sellele, et ta ei ole teadlik ühestki asjaolust, mis takistaks kaebuse esitajat esitamast rahastamistaotlust mis tahes toetusvooru kohta, mis on veel pooleli.

3 Kokkuvõte

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsman on seisukohal, et ühenduse finantshuvide kaitseks meetmete võtmisel peaks komisjon püüdma saavutada õiglase tasakaalu eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel, nii et võimalikke abisaajaid koheldaks õiglaselt ja süütuse presumptsiooni kohaselt. Ombudsman rõhutab samuti, et on raske ette kujutada, kuidas saaks komisjon saavutada õiglase tasakaalu, kui ta ei teata toetuse taotlejale võimalikest kahtlustest seoses tema kaebeõigusega ning ei ole seejärel valmis ära kuulama taotleja esitatud teavet ja sellele vastama, et need kahtlused kõrvaldada.

Pärast juhtumi asjaolude läbivaatamist leiab ombudsman, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et ta saavutas käesoleval juhul õiglase tasakaalu vajaduse vahel tagada oma toetuste usaldusväärne finantsjuhtimine ning kaebuse esitaja õiguse vahel õiglasele kohtlemisele ja süütuse presumptsiooni nõuetekohasele järgimisele. Komisjon ei kohelnud kaebuse esitajat õiglaselt, rikkudes Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 6 lõiget 2, tuginedes üksnes kaebuse esitaja vastu algatatud õigusliku uurimise formaalsele olemasolule, ilma et ta oleks seda teavet täiendavalt kontrollinud. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Järgmine reis

Ombudsman soovib juhtida komisjoni tähelepanu asjaolule, et sarnaseid probleeme saaks vältida, kui institutsioon võtaks initsiatiivi ja annaks oma talitustele suuniseid või juhiseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel juhtumite puhul, mis hõlmavad käimasolevaid kohtu- või haldusuurimisi seoses ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsseisundiga.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) "Taotlused juurdepääsuks järgmistele dokumentidele rahuldatakse automaatselt, välja arvatud artikli 10.1 kohaselt konfidentsiaalseks tunnistatud kaebuste puhul:
b) kaebused ja kaebusele lisatud dokumendid"
Vastu võetud 8. juulil 2002 ja muudetud ombudsmani 5. aprilli 2004. aasta otsusega, kättesaadav ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu.

(2) "Kui kaebuse esitaja seda taotleb, liigitab ombudsman kaebuse konfidentsiaalseks".

(3) Kohtuasi T-105/99: Conseil des communes et régions d'Europe (CCRE) vs. komisjon, EKL 2000, lk II-4099, punkt 73.

(4) Vt Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõige 2, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu.