Strasbourg, 11. november 2003

Lugupeetud dr B.

11. detsembril 2002 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni väidetava suutmatuse kohta tasuda projekti „Force” E/92/1608/2/Q-FPC raames viimane osamakse.

16. detsembril 2002 edastas ombudsman kaebuse komisjoni presidendile.

märtsi 2003. aasta kirjas esitasite oma kaebuse kohta lisateavet.

Komisjon saatis oma arvamuse 18. märtsil 2003. Ombudsman edastas selle Teile 21. märtsil 2003 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 27. aprillil 2003.

Kirjutasin 10. juunil 2003 komisjonile, et küsida Teie kaebuse kohta lisateavet. Komisjonile edastati koopia Teie 3. märtsi 2003. aasta ja 27. aprilli 2003. aasta kirjadest. Teid teavitati sellest samal päeval saadetud kirjaga. Komisjon saatis oma vastuse 7. augustil 2003. Edastasin selle Teile 13. augustil 2003 koos palvega esitada märkused 30. septembriks 2003. Näib, et teilt ei ole saadud ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

aastal sõlmis Saksamaa konsultatsioonifirma ASS – Arbeits- und sozialwissenschaftliche Systemberatung, keda esindas kaebuse esitaja, komisjoniga lepingu konsultatsiooniteenuste osutamiseks programmi „Force“ raames (projekt D/93B/1/3120/Q-FPC). aasta juunis esitatud kaebuses (780/2000/GG) väitis kaebuse esitaja, et osa kõnealuse lepingu alusel maksmisele kuuluvast tasust on endiselt maksmata. Ombudsmani selle kaebuse uurimise tulemusena tegi komisjon ettepaneku maksta kaebuse esitajale 7403 eurot, millele lisandub 3 422,62 eurot viivisena tekkinud viivituse eest. Kaebuse esitaja nõustus selle ettepanekuga. Seetõttu lõpetas ombudsman 27. novembril 2001 juhtumi käsitlemise, kuna komisjon oli selle lahendanud.(1)

Detsembris 2002 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kaebuse, mis puudutas programmi „Force” üht projekti (viide E/92/1608/2/Q-FPC), mille koordinaator ta oli olnud. Kaebuse esitaja sõnul tekkis selle projektiga seoses sama probleem nagu eespool nimetatud juhtumi puhul.

Kaebuse esitaja väitis seega, et komisjon ei olnud maksnud nimetatud projekti raames tasumisele kuuluvat viimast osamakset.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Programm "Force" lõpetati ametlikult 1995. aastal. Selle programmiga seotud toimikud usaldati seejärel S.A. Agenorile, kes on komisjoni tehnilise abi büroo („TAO”) programmi „Leonardo da Vinci” rakendamiseks, et lõpetada ülejäänud projektid. Kuid selleks ajaks, kui see tehnilise abi büroo 1999. aasta veebruaris suleti, ei olnud teatud arv toimikuid, sealhulgas kaebuse esitajate toimikud, ikka veel suletud.

Projekt E/92/1608/Q-FPC koosnes kahest lepingust, mille koordinaator oli kaebuse esitaja:

- Esimene leping (leping E/92/1608/1/Q-FPC) kestis 7. septembrist 1992 kuni 6. septembrini 1993 ja töövõtja oli äriühing nimega Telesincro.

- Teine leping (leping E/92/1608/2/Q-FPC) kestis 1. jaanuarist 1994 kuni 30. novembrini 1994. Telesincro raskuste tõttu (ettevõtte ümberkorraldamine; streigid), toimus töövõtja vahetus pärast seda, kui TAO oli andnud oma nõusoleku. Uus töövõtja oli firma nimega Aniel. Käesolev kaebus puudutas ainult teist lepingut.

Komisjoni talitused olid hinnanud projekti lõpparuannet, mille kaebuse esitaja oli esitanud TAO-le. Selle hinnangu kohaselt oli projekt nõrk ja hindaja oli seadnud kahtluse alla projekti, partnerite, tehtud töö ja eelarveeraldiste riikidevahelise iseloomu tõsiduse. Komisjoni talitused viisid läbi ka finantshindamise, mis põhines lõpparuandes esitatud andmetel ja 23. märtsil 1996 töövõtja asukohas tehtud auditil. Esimese lepinguperioodi puhul jõuti finantshinnangus järeldusele, et 30 367 eurot tuleks tagasi nõuda. Teisel lepinguperioodil oli komisjoni poolt veel tasumata summa 2 972 eurot.

jaanuaril 2003 saadetud kirjas teavitasid komisjoni talitused kaebuse esitajat hindamise tulemustest ja järeldustest. Samal ajal saatsid komisjoni talitused Telesincrole kirja, milles selgitati tehtud arvutusi ja järeldust, et lepingu E/92/1608/1/Q-FPC puhul tuleb tagasi nõuda 30 367 eurot. Lisaks kirjutasid komisjoni talitused Anielile, selgitades tehtud arvutusi ja järeldust, et komisjon peab lepingu E/92/1608/2/Q-FPC puhul maksma veel 2 972 eurot. Kaebuse esitajal, Telesincrol ja Anielil paluti esitada komisjonile mis tahes täiendavad väited või mis tahes täiendav teave nende lepingute kohta 30 päeva jooksul alates komisjoni kirja kättesaamisest. Lisaks teatas komisjon adressaatidele, et pärast kõnealuse tähtaja möödumist saadud väiteid või dokumente ei võeta arvesse.

Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja 3. märtsi 2003. aasta täiendav kiri

märtsil 2003 ehk veidi enne seda, kui komisjon saatis kaebuse kohta oma arvamuse, saatis kaebuse esitaja ombudsmanile uue kirja, millele olid lisatud komisjoni 28. jaanuari kirjad talle endale, Telesincrole ja Anielile, tema 3. märtsi 2003. aasta vastus, märgukiri projekti olukorra kohta ja mitu muud dokumenti.

Ombudsmanile saadetud kirjas märkis kaebuse esitaja, et teise projektietapi (leping E/92/1608/2/Q-FPC) töövõtja Aniel ei olnud veel maksnud talle võlgnetavat lõplikku rahasummat. Kaebuse esitaja sõnul oli selle põhjuseks muu hulgas asjaolu, et komisjon ei olnud oma raamatupidamisaruannet ja auditiaruannet lõpule viinud. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et nõuda võib oluliselt suuremaid kulusid, kui oli märgitud komisjoni arvutustes lepingu kohta (leping E/92/1608/2/Q-FPC). Ainuüksi Universidad Autónoma de Barcelona (UAB) oli tema arvates eraldanud omavahendeid summas 33 927 eurot. Seetõttu pidas kaebuse esitaja võimalikuks, et summa, mille komisjon peab veel maksma, on suurem kui 2 972 eurot, ning palus seda punkti selgitada. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud algne leping tema käes ja ta sai seega tugineda ainult oma mälule, kui ta hindas kogukuludeks ligikaudu 105 144 eurot ja ELi panuseks 65 000 eurot (61,82 %). Seetõttu palus kaebuse esitaja lepingu koopiat (leping E/92/1608/2/Q-FPC).

Kaebuse esitaja sõnul ei edastanud Aniel ELi raha oma projektipartneritele, kuigi ELi toetus saadi ainult tänu nende partnerite tööle. Kaebuse esitaja arvates peaks komisjon hoolitsema selle eest, et projektipartneritele makstaks võimalikult kiiresti.

Kaebuse esitaja märkused komisjoni arvamuse kohta

märtsil 2003 edastas ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Ta kinnitas ka kaebuse esitaja 3. märtsi 2003. aasta kirja kättesaamist ja teatas talle, et tema taotlus saada lepingu E/92/1608/2/Q-FPC koopia tuleks saata otse komisjonile.

Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja järgmised täiendavad märkused:

Nii esimesel kui ka teisel lepinguperioodil olid TAO ja Hispaania riikliku tugiasutuse Fondo Formacióniga pidevad kontaktid. Prantsuse partner Chambre de Commerce de Grenoble ei täitnud oma lepingulisi kohustusi. See oli aga TAO-le teada. Kaebuse esitaja ei olnud kunagi saanud mingeid juhiseid, et vastata küsimustele selle kohta, kuidas ta peaks sellises olukorras toimima. TAO ei kahelnud kordagi projektide sisus ega nende riikidevahelise iseloomu tõsiduses. Samuti ei ole komisjon seni projekti hindamise tulemustest teatanud. Projektimeeskond ei olnud seega teadlik ühestki sellisest nõudest ega suutnud sellele reageerida. Sellises olukorras tuleks projekti sisu pidada vastuvõetavaks. Siiski oli tervitatav, et projekt pidi nüüd lõppema. Kaebuse esitajale veel võlgnetavad summad tuleks siiski välja maksta. Taotluse korral võib esitada dokumendid, mis tõendavad kaebuse esitaja tööd.

Kaebuse esitaja palus ombudsmanil edastada komisjonile oma 3. märtsi 2003. aasta kiri.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Täiendava teabe nõudmine

Seetõttu palus ombudsman komisjonil anda talle täpsemat teavet selle kohta, kuidas ta oli reageerinud kaebuse esitaja ja Anieli täiendavatele väidetele, ning teavet, mille kaebuse esitaja ja Aniel olid (või võisid olla) esitanud vastuseks komisjoni 28. jaanuari 2003. aasta kirjadele, ning selle kohta, millise otsuse ta oli sellega seoses teinud. Komisjonile edastati koopia kaebuse esitaja 3. märtsi 2003. aasta kirjast ja kaebuse esitaja 27. aprilli 2003. aasta märkustest.

Komisjoni vastus

Komisjon esitas oma vastuses järgmised märkused:

Kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi uut asjaolu, mis oleks võinud muuta komisjoni talituste tehtud finantshinnangut. Universidad Autónoma de Barcelona kantud kulude arvestus oli juba komisjoni toimikus ja seda võeti lõplikus arvutuses arvesse. Mis puudutab projektipartnerite kantud kulusid, siis tuleb rõhutada, et komisjoni lepinguline suhe oli vähemalt projekti finantsaspektide osas ainult töövõtjaga. Seega ei olnud komisjoni ülesanne nõuda projektipartneritelt raamatupidamisarvestust võimalike lisakulude kohta, mida nad võisid kanda. Töövõtja ja koordinaatori ülesanne oli koguda kokku kõik vajalikud elemendid ja esitada need komisjonile koos lõpparuandega.

Komisjonil ei olnud projektipartneritega lepingulist seost. Seetõttu ei saanud ta teha makseid ühelegi muule isikule kui lepingus ette nähtud isikule, st töövõtjale (Aniel). Seetõttu ei olnud komisjonil võimalik maksta kaebuse esitajale komisjoni poolt tasumisele kuuluvast summast.

BAT (kes tegutses komisjoni nimel) ja Anieli allkirjastatud lepingu koopia saadeti kaebuse esitajale. Auditiaruannet ei olnud aga võimalik kaebuse esitajale edastada. Kuigi viimane oli olnud projekti koordinaator, pidi projekti finantskulud ning vastavad kontrolli- ja järelevalvekohustused kandma töövõtja. Kaebuse esitaja jäi lepinguga seoses kolmandaks isikuks. Kuna toimikut ei olnud ikka veel suletud ja kaebuse esitajal olid töövõtja vastu rahalised nõuded, oli oht, et auditiaruande avalikustamine võib kahjustada töövõtja ärihuve. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(2) artikli 4 lõike 2 esimesele taandele ei olnud kõnealuse dokumendi avalikustamine seega võimalik.

Lepingud suletakse seetõttu summade alusel, mis olid kaebuse esitajale ja töövõtjatele juba 2003. aasta jaanuaris teatavaks tehtud. Kaebuse esitajat teavitati sellest.

Kaebuse esitaja märkused

Selle vastuse koopia edastati kaebuse esitajale. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Kaebuse esitaja, kes töötab Saksamaa konsultatsioonifirmas, oli programmi „Force“ projekti koordinaator. Euroopa Komisjoniga sõlmitud asjaomase lepingu (E/92/1608/2/Q-FPC) peatöövõtja oli äriühing nimega Aniel. Detsembris 2002 esitas kaebuse esitaja komisjoni vastu kaebuse seoses kõnealuse lepinguga. Oma 3. märtsi 2003. aasta kirjas ombudsmanile ja oma märkustes komisjoni arvamuse kohta näis kaebuse esitaja siiski väitvat, et Aniel või teised töövõtjad ei olnud maksnud talle võlgnetavaid rahasummasid.

1.2 Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 on Euroopa Ombudsmanil õigus vastu võtta ja läbi vaadata kaebusi haldusomavoli kohta ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Seega ei saa ombudsmanile esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse kohta.

1.3 Ombudsmani uurimine käesoleva kaebuse kohta käsitleb seega üksnes Euroopa Komisjoni võimalikku haldusomavoli.

1.4 Komisjoni vastu esitatud kaebus puudutab komisjoni väidetavat suutmatust maksta asjaomase lepingu alusel tasumisele kuuluvat raha. Ombudsmani uurimise käigus palus kaebuse esitaja komisjonil esitada talle lepingu ja tehtud auditi aruande koopia. Oma vastuses ombudsmani täiendava teabe taotlusele märkis komisjon, et ta oli saatnud kaebuse esitajale lepingu koopia, ja selgitas, miks tema arvates ei olnud võimalik auditiaruandele juurdepääsu anda. Kuna kaebuse esitaja ei ole ombudsmanile teatanud, et tema kaebus hõlmab ka keeldumist anda juurdepääs auditiaruandele, ei ole ombudsmani uurimine seda küsimust käsitlenud.

2 Lepingu alusel tasumisele kuuluva raha maksmata jätmine

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud maksnud lepingu E/92/2/1608/Q-FPC alusel tasumisele kuuluvaid summasid.

2.2 Komisjon nõustus oma arvamuses, et eespool nimetatud lepingu alusel on veel tasumata teatav summa. Komisjoni arvutuste kohaselt oli asjaomane summa 2972 eurot. Komisjon teatas sellest Anielile ja kaebuse esitajale 28. jaanuaril 2003 saadetud kirjadega ning palus neil 30 päeva jooksul alates komisjoni kirja kättesaamisest esitada mis tahes täiendavad nõuded või mis tahes täiendava teabe kõnealuse lepingu kohta. Lisaks teatas komisjon adressaatidele, et pärast kõnealuse tähtaja möödumist saadud väiteid või dokumente ei võeta arvesse.

2.3 Seejärel esitas kaebuse esitaja täiendavaid märkusi nii otse komisjonile kui ka 3. märtsi 2003. aasta kirjas ombudsmanile, mille koopia edastati komisjonile. Seejärel palus ombudsman komisjonil talle teatada, kuidas ta on neid täiendavaid esildisi käsitlenud. Oma vastuses selgitas komisjon põhjuseid, miks ta leidis, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud uusi asjaolusid, mis oleksid võinud muuta komisjoni talituste tehtud finantshinnangut. Komisjon rõhutas ka, et tema lepinguline suhe oli ainult töövõtjaga. Seetõttu ei olnud komisjonil võimalik maksta kaebuse esitajale komisjoni poolt töövõtjale võlgnetavast summast. Komisjoni arvates ei olnud komisjoni ülesanne nõuda projektipartneritelt raamatupidamisarvestust võimalike lisakulude kohta, mida nad võisid kanda. Komisjoni sõnul pidid töövõtja ja koordinaator koguma kokku kõik vajalikud elemendid ja esitama need komisjonile koos lõpparuandega. Komisjon kinnitas, et talle esitatud teabe põhjal oli töövõtjale veel maksmata summa 2972 eurot.

2.4 Ombudsman leiab, et komisjoni poolt tema juhtumi toetuseks esitatud argumendid tunduvad olevat mõistlikud.

2.5 Sellises olukorras ei ole tegemist komisjoni haldusomavoliga.

3 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Selle juhtumi kohta tehtud otsus on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(2) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.