Strasbourg, 20. november 2003

Lugupeetud hr T.

oktoobril 2002 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) tegevuse kohta.

oktoobril 2002 edastas ombudsman kaebuse OLAFi peadirektorile. OLAF saatis oma arvamuse 16. jaanuaril 2003. Ombudsman edastas selle Teile 23. jaanuaril 2003 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 27. jaanuaril 2003.

veebruaril 2003 kirjutas ombudsman OLAFile, et küsida Teie kaebuse kohta lisateavet. OLAF saatis oma vastuse 24. märtsil 2003. Edastasin selle Teile 22. aprillil 2003 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 24. aprillil 2003.

18. juunil 2003 esitasin ma OLAFile soovituse projekti. OLAF edastas 2. oktoobril 2003 mulle oma üksikasjaliku arvamuse kõnealuse soovituse eelnõu kohta. Käesolev arvamus edastati Teile 6. oktoobril 2003 koos ettepanekuga märkuste esitamiseks, mille Te saatsite 24. oktoobril 2003.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Saksamaa nädalalehe „Stern“ Brüsseli korrespondent. Kahes artiklis, mis avaldati 28. veebruaril ja 7. märtsil 2002, käsitles ajaleht mitmeid Euroopa Liidu ametniku Paul van Buiteneni esitatud süüdistusi väidetavate rikkumiste kohta ning Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimisi nende süüdistuste kohta. Artiklid põhinesid J. van Buiteneni aruandel ja OLAFi konfidentsiaalsetel dokumentidel, mille ajaleht oli saanud. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud ükski teine ajaleht selleks ajaks nende dokumentide koopiaid saanud.

OLAF avaldas 27. märtsil 2002 pressiteate, milles ta märkis, et „ajakirjanik” oli saanud mitu dokumenti, mis olid seotud tema uurimisega seoses hr van Buiteneni tõstatatud küsimustega, ning et OLAF oli seetõttu otsustanud algatada määruse (EÜ) nr 1073/1999 (1) artikli 5 lõike 1 alusel sisejuurdluse seoses konfidentsiaalsete andmete avaldamise kahtlusega. Pressiteate kohaselt hõlmab sisejuurdlus ka väidet, et asjaomased dokumendid saadi „riigiteenistujale makstes”.(2) 4. aprilli 2002. aasta väljaandes tsiteeris ajaleht European Voice OLAFi pressiesindajat, kes ütles, et OLAFile „on antud esmapilgul usutavaid tõendeid selle kohta, et makse võis olla tehtud”.

Kaebuse esitaja ja tema ajaleht leidsid, et kuigi OLAFi pressiteates ei ole nime mainitud, tuleb selles sisalduvat altkäemaksusüüdistust mõista nii, et see on suunatud nende vastu. Kaebuse esitaja arvates kaldus OLAF kõrvale oma tavapärasest praktikast, avaldades sisejuurdluse algatamise fakti ja kuulujuttudel põhinevad väited, mille kohta puudusid faktilised tõendid. Võrdluseks viitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni presidendi pressiesindaja vastu esitatud väidetele, millele OLAF oli tema arvates erinevalt reageerinud. Lisaks esitas ta väljavõtted OLAF‐i järelevalvekomitee 9. ja 10. aprilli 2002. aasta koosoleku protokollist, mille kohaselt olid järelevalvekomitee liikmed „üllatunud” sellest, et OLAF‐i pressiteates oli viidatud väidetavalt tehtud maksele. Kaebuse esitaja kahtlustas, et OLAFi käitumine võis olla tingitud komisjoni avaldatud survest. Sellega seoses viitas ta komisjoni 6. märtsi 2002. aasta koosoleku protokollile.

Kaebuse esitaja esitas ka koopia asutusesisesest e-kirjast, mille edastas OLAF-is B. (OLAF-i pressiesindaja) 11. aprillil 2002. Selles e-kirjas märkis B., et ainsad faktid, mis olid sel ajal kindlad, olid OLAFi konfidentsiaalse dokumendi lekkimine ajakirjandusse ja kuulujutud, mille kohaselt selle dokumendi eest isegi maksti, isegi kui oli märgitud makstud hind: „qu’il y avait des „rumeurs“ qui circulaient autour de l’OLAF et autour de la Commission européenne selon lesquelles ces documents auraient même été „payés“ (avec même l’indication d’un montant…)“.

Kaebuse esitaja ja tema ajaleht väitsid, et nad ei ole kunagi teinud makseid ELi töötajatele ega teistele isikutele asjaomaste dokumentide saamiseks. märtsil 2002 avaldas „Stern” selle kohta pressiteate. Kaebuse esitaja küsis, kas OLAF ei olnud asjaomase uurimise algatamisega ületanud oma volitusi, mis seisnesid üksnes ühenduse finantshuvide kaitsmises. Neid finantshuve ei kahjustanud artikli avaldamine „Sternis“. aprillil 2002 kirjutas ajaleht OLAF‐i järelevalvekomitee esimehele. Selle organi esimees märkis oma 11. aprilli 2002. aasta vastuses, et ajalehe esitatud teave on teadmiseks võetud. Samuti leidis ta, et komisjoni 6. märtsi 2002. aasta koosoleku protokollist ei nähtu, et komisjon oleks OLAF‐ile mingit survet avaldanud.

29. juuli 2002. aasta kirjas pöördus kaebuse esitaja OLAFi peadirektori poole, et kaevata 27. märtsi 2002. aasta pressiteate üle. Kaebuse esitaja palus OLAFil see pressiteade tagasi võtta või teavitada üldsust, et tal ei ole alust kahtlustada ennast ega ajalehte. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et vastusest, mille komisjon andis vastuseks Euroopa Parlamendi liikme kirjalikule küsimusele, oli võimalik, et OLAF jälgis või lubas jälgida OLAFi töötajate e-kirju ja telefonikõnesid, et saada teada ajalehe kasutatud võimalikud allikad. Seetõttu palus ta OLAFil kinnitada, et ta ei ole kunagi jälginud tema telefoni- või e-kirjavahetust OLAFi töötajatega. Kui selline jälgimine oleks pidanud toimuma, palus kaebuse esitaja OLAFil täpsustada sellise eraellu sekkumise õiguslik alus ning see, millal ja kuidas kohtunik on selliseks sekkumiseks loa andnud. Lõpuks küsis kaebuse esitaja, milliseid isikuandmeid OLAF tema kohta on saanud.

OLAF vastas kaebuse esitaja kirjale 22. augustil 2002. OLAF juhtis tähelepanu sellele, et ta ei maininud oma pressiteates ei kaebuse esitajat ega tema ajalehte ning et praegu ei ole selles küsimuses kavas rohkem pressiteateid avaldada. Lisaks rõhutas ta, et OLAF tagab alati, et tema uurimismeetodid on seadusega kooskõlas, ning lisas, et OLAFil ei ole kaebuse esitajaga seotud isikuandmeid, välja arvatud tema ametialane aadress, telefoninumber jne.

Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja sisuliselt järgmised väited:

(1) OLAF käitus valesti, kui avalikustas oma 27. märtsi 2002. aasta pressiteates ja European Voice’i märkustes altkäemaksusüüdistused, mida tuli mõista nii, et need olid suunatud kaebuse esitaja ja tema ajalehe vastu.

(2) OLAF ei vastanud kõigile kaebuse esitaja 29. juuli 2002. aasta kirjas esitatud küsimustele.

Kaebuse esitaja väitis, et OLAF peaks altkäemaksusüüdistused tagasi võtma, eelistatavalt samal viisil, nagu need olid tõstatatud, st pressiteate ja eraldi teatisega European Voice’ile. Lisaks nõudis ta, et OLAF vastaks täielikult tema 29. juuli 2002. aasta kirjas esitatud küsimustele.

Nõue

OLAFi arvamus

Oma arvamuses tegi OLAF järgmised märkused:

OLAFi 27. märtsi 2002. aasta pressiteates oli märgitud, et a) amet algatas määruse 1073/1999 alusel sisejuurdluse seoses OLAFis koostatud aruandes sisalduva konfidentsiaalse teabe ilmse lekkimisega ja b) et ametile edastatud teabe kohaselt oli ajakirjanik saanud mitu nn Van Buiteneni juhtumiga seotud dokumenti ning et ei olnud välistatud, et nende dokumentide eest oleks võinud maksta kellelegi OLAFis (või võib-olla mõnes muus ELi institutsioonis).

Otsus teatada sisejuurdluse algatamisest võeti vastu pärast hoolikat kaalumist. Teadaande põhjused olid järgmised:

(1) Sel ajal meedias avaldatud konfidentsiaalne teave kahjustas OLAFi tõhusust ja seega pettustevastast võitlust, kahjustades käimasolevaid uurimisi;

(2) Kui teabe lekkimine oleks omistatav OLAFi ametnikule, rikuks see OLAFi õiguslikke kohustusi, eelkõige määruse 1073/1999 artiklit 8, EÜ asutamislepingu artiklit 287 ja personalieeskirjade artiklit 17 ametisaladuse kohta ning EÜ asutamislepingu artiklit 286 ja määrust 45/2001 isikuandmete kaitse kohta.

(3) Määruse 1073/1999 artikli 8 lõikes 3 nõuti, et OLAFi direktor „tagaks, et ameti töötajad ja teised tema alluvuses tegutsevad isikud järgivad isikuandmete kaitset käsitlevaid ühenduse ja siseriiklikke sätteid“. Artikli 8 lõikes 4 nõuti, et OLAFi direktor „tagaks selle artikli [juurdluse käigus kogutud teabe konfidentsiaalsuse kohta] ning asutamislepingu artiklite 286 ja 287 kohaldamise“. Sellest tulenevalt olid leketele reageerimiseks võetud meetmed kooskõlas direktori õiguslike kohustustega võtta selliste juhtumite korral meetmeid.

Samuti oli oluline kaitsta OLAFi usaldusväärsust avalikkuse silmis, andes teada, et nende rikkumiste vastu võetakse meetmeid. Võttes arvesse tõsiseid tagajärgi, mis kaasnevad võimalusega, et konfidentsiaalse teabe ja isikuandmete ebaseadusliku avalikustamise eest vastutab OLAFi ametnik, otsustas OLAFi direktor avalikult ja võimalikult läbipaistvalt teatada, et OLAF uurib neid rikkumisi, et teha kindlaks vastutavad isikud ja hoida ära mis tahes sellised edasised rikkumised.

Lisaks oli tal OLAFi saadud konkreetse teabe põhjal alust arvata, et vähemalt ühel korral maksti OLAFi ametnikule või muule liidu ametnikule konfidentsiaalsete dokumentide esitamise eest. Kui see oleks tõepoolest toimunud, oleks ametnik olnud süüdi korruptsioonis, kuriteos ja rikkunud personalieeskirjade erinevaid artikleid. Uurimine selle kohta, kas see tegelikult toimus, on veel pooleli.

OLAF ei ole kunagi spekuleerinud selle üle, millised ajakirjanikud või meediaorganisatsioonid võisid maksta OLAFile või teistele ELi ametnikele konfidentsiaalsete dokumentide eest. Kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et kõnealused dokumendid olid OLAFi juurdluse algatamise ajal üksnes tema valduses meedias. Vastupidi, oli tõendeid selle kohta, et teised meediakanalid olid saanud samad dokumendid. OLAF lükkas tagasi kaebuse esitaja väite, et ettepanekuid maksete tegemise kohta tuleb mõista nii, et need on suunatud tema enda ja tema tööandjate vastu.

Kaebuse esitaja 29. juuli 2002. aasta kirjas esitati mitmeid üksikasjalikke küsimusi OLAFi töömeetodite kohta, eelkõige e-posti ja telefoni teel toimuva teabevahetusega seotud jälgimismeetodite võimaliku kasutamise kohta. Oli olukordi, kus OLAF või liikmesriikide ametiasutused, kellega OLAF juurdlustes koostööd tegi, võisid seaduslikult saada teavet selle üldpealkirja alla kuuluvate meetodite abil. Sellist võimalust käsitleti näiteks komisjoni hiljutises teatises oma töötajatele selle kohta, et ametnikud kasutavad e-posti süsteemi nõuetekohaselt. OLAFil ei olnud siiski vabadust arutada käimasoleva juurdluse puhul kasutatavaid juurdlusmeetodeid. OLAFil ei olnud telefoniliinide pealtkuulamiseks tehnilisi ega õiguslikke vahendeid.

OLAF väljendas arvamust, et eespool öeldut arvesse võttes on ta käsitlenud seda küsimust täiesti asjakohaselt.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes OLAFi arvamuse kohta jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

OLAFi õigust võtta meetmeid võimalike ametisiseste „lekete“ vastu ei vaidlustatud. Kaebus puudutas üksnes meetodeid, mida OLAF kasutas selle eesmärgi saavutamiseks. OLAF mainis eesmärki tegutseda „võimalikult läbipaistval viisil”. Läbipaistvus puudutas siiski fakte, samas kui käesolev juhtum puudutas „rahutusi“. Väga vastutustundetu oli töötada kuulujuttudega, mida ei olnud tõestatud.

Kuigi see haldusomavoli juhtum võis mõjutada mitut ajakirjanikku, oli kaebuse esitaja OLAFi levitatud kuulujuttude peamine ohver. Kaebuse esitaja esitas mitu ajalehe- ja pressiagentuuri väljalõiget näitamaks, et hr van Buiteneni paljastuste allikaks oli nimetatud ainult „Sterni“. Isegi kui asjaomased dokumendid oleksid pidanud olema ka teiste ajakirjanike valduses (ilma neid tsiteerimata), jääks OLAFi levitatud altkäemaksukahtlus peamiselt kaebuse esitaja kanda, kuna ta oli neist dokumentidest esimesena ja kõige ulatuslikumalt tsiteerinud.

Seoses 29. juuli 2002. aasta kirjaga keeldus OLAF endiselt avaldamast, milliseid sätteid siin kohaldati. On vastuvõetamatu, et teda ei teavitatud sellise võimaliku tõsise eraellu sekkumise õiguslikust alusest.

Täiendavad uurimised

Pärast OLAFi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Täiendava teabe nõudmine

Seetõttu palus ombudsman OLAFil 1) selgitada, võttes eelkõige arvesse kaebuse esitaja märkustes esitatud tõendeid, miks ta leiab, et tema 27. märtsi 2002. aasta pressiteates sisalduv viide „a“ ajakirjanikule tähendas või oleks võinud tähendada teisi isikuid, 2) kommenteerida asjaolu, et B. 11. aprilli 2002. aasta asutusesisese e-kirja kohaselt olid ainsad kindlad faktid („väsimused“) lekke olemasolu ja ringlevate kuulujuttude („qu’il y avait des „rumeurs“ qui circulaient“) olemasolu, ning 3) täpsustada, millistel alustel võib võtta meetmeid, nagu telefonikõne või e-kirjavahetuse jälgimine.

OLAFi vastus

Oma vastuses esitas OLAF järgmised märkused:

Põhjus, miks viide „a“ ajakirjanikule oli neutraalne ega puudutanud ühtegi konkreetset isikut, oli see, et tegelikult olid teised ajakirjanikud avaldanud artikleid enne OLAF-i 27. märtsi 2002. aasta pressiteadet, mis põhines samal sisedokumendil, millele kaebuse esitaja viitas oma 28. veebruari 2002. aasta artiklis. Näiteks avaldas Le Monde 3. märtsil 2002 artikli, milles viidati kõnealusele dokumendile. Belga uudisteagentuur teavitas 22. märtsil 2002 OLAF-i juurdlustest, viidates kõnealusele dokumendile. märtsil 2002 teatas sama amet, et Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni esimees pr Theato kaebas, et „ei ole vastuvõetav, et ajakirjanduse liikmetel on konfidentsiaalne OLAF-i aruanne Paul Van Buiteneni viimaste paljastuste kohta ja meil seda ei ole”. Seega oleks viide ajakirjanikule võinud tähendada kas kaebuse esitajat, ajakirjanikke, kes olid kirjutanud eespool nimetatud artiklid, või muid ajakirjanikke, kellele viitas proua Theato.

Viide oleks võinud olla ka mis tahes muule ajakirjanikule, kuna OLAF ei olnud väitnud, et juurdlus oli seotud mis tahes konkreetse materjaliga, mis oli juba avaldatud.

OLAF oli saanud usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, teavet selle kohta, et dokumentide eest võidi tasuda. Sellise makse tegemisega ei olnud seotud ühtegi konkreetset ajakirjanikku ega isikut.

OLAFil ei olnud volitusi võtta meetmeid eraisiku jälgimiseks telefoni või e-posti teel ning ta ei olnud kunagi võtnud selliseid meetmeid kaebuse esitaja suhtes. Vastuseks hüpoteetilisele küsimusele, millisel õiguslikul alusel võib selliseid meetmeid võtta, olid sellised volitused ainult liikmesriikide pädevatel asutustel. Nende volituste kasutamisel järgiti Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatud põhimõtteid.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

Fakt oli siiski see, et „Stern“ oli esimene väljaanne, mis dokumentidest tsiteeris. Sõnastus „ajakirjanik“ pidi seega tekitama mulje, et tegemist on kaebuse esitajaga.

OLAF ei selgitanud, miks Euroopa Parlamendi liikmete levitatud kuulujuttudel peaks olema suurem tõendusjõud kui teiste isikute levitatud kuulujuttudel.

Telefoni- või e-kirjavahetuse jälgimise küsimus ei puudutanud kaebuse esitaja enda (era- või kutsealaseid) sideühendusi, vaid võimalust, et OLAF oleks võinud saada kaebuse esitaja kohta teavet oma töötajate järelevalve kaudu. Seega jäi vastuseta küsimus, milline on OLAFi ametnike ja kolmandate isikute (nagu kaebuse esitaja) vahelise telekommunikatsiooniliikluse jälgimise ja selliste andmete säilitamise õiguslik alus.

Soovituse eelnõu

Soovituse projekt

Ombudsmanile esitatud tõendite põhjal otsustas ombudsman vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 esitada OLAFile järgmise soovituse projekti:

OLAF peaks kaaluma selliste avaldatud altkäemaksusüüdistuste tagasivõtmist, mida tõenäoliselt mõistetakse kaebuse esitajale suunatud väidetena.

Soovituse projekt põhines järgmistel kaalutlustel:

1 Kaebuse esitaja on Saksamaa nädalalehe „Stern“ Brüsseli korrespondent. Kahes artiklis, mis avaldati 28. veebruaril ja 7. märtsil 2002, käsitles ajaleht mitmeid Euroopa Liidu ametniku Paul van Buiteneni esitatud süüdistusi väidetavate rikkumiste kohta ning Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimisi nende süüdistuste kohta. Artiklid põhinesid J. van Buiteneni aruandel ja OLAFi konfidentsiaalsetel dokumentidel, mille ajaleht oli saanud. OLAF avaldas 27. märtsil 2002 pressiteate, milles ta märkis, et „ajakirjanik” oli saanud mitu dokumenti, mis olid seotud tema uurimisega seoses E. van Buiteneni tõstatatud küsimustega, ning et OLAF oli seetõttu otsustanud algatada sisejuurdluse seoses konfidentsiaalsete andmete avalikustamise kahtlusega. Pressiteate kohaselt hõlmab sisejuurdlus ka väidet, et asjaomased dokumendid saadi „riigiteenistujale makstes”.(3) 4. aprilli 2002. aasta väljaandes tsiteeris ajaleht European Voice OLAFi pressiesindajat, kes ütles, et OLAFile „on antud esmapilgul usutavaid tõendeid selle kohta, et makse võis olla tehtud”.

2 Kaebuse esitaja leidis, et OLAF tegutses valesti, avaldades oma 27. märtsi 2002. aasta pressiteates ja European Voice'i märkustes altkäemaksusüüdistused, mida tuleb mõista nii, et need on suunatud tema enda ja tema ajalehe vastu.

3 OLAF leidis, et tema pressiteates sisalduv viide ajakirjanikule on neutraalne ega viita ühelegi konkreetsele isikule. Lisaks väitis ta, et saadud konkreetse teabe põhjal oli tal alust arvata, et vähemalt ühel korral oli OLAFi ametnikule või muule liidu ametnikule tehtud makse konfidentsiaalsete dokumentide edastamise eest.

4 Ombudsman leiab, et tal ei ole võimalik kindlaks teha, kas OLAFi esitatud altkäemaksusüüdistused on põhjendatud. Seda küsimust käsitleb OLAFi uurimine, mida ei ole veel lõpetatud. Ombudsmani analüüs käesolevas asjas keskendub seega üksnes küsimusele, kas OLAF toimis õigesti, kui ta edastas oma juurdlusega seotud teavet avalikkusele oma 27. märtsi 2002. aasta pressiteates ja ajalehes European Voice 4. aprillil 2002 avaldatud artiklis kasutatud teabe kaudu. Ombudsman märgib, et OLAF ei ole vaidlustanud kaebuse esitaja väidet, et see artikkel põhines OLAFi esitatud teabel.

5 Hea haldustava kohaselt tuleb otsuste tegemisel tagada, et võetud meetmed on taotletava eesmärgiga proportsionaalsed. Eelkõige peaks administratsioon vältima kodanike õiguste piiramist, kui need piirangud ei ole mõistlikus seoses meetme eesmärgiga.(4) Neid standardeid tuleks kohaldada mitte ainult otsuste, vaid haldusasutuste tegevuse suhtes üldiselt. Seetõttu on need asjakohased ka teabe esitamise seisukohast.

6 Ombudsman leiab, et OLAFil on õigus algatada juurdlus, kui tema koostatud või tema valduses olevad konfidentsiaalsed dokumendid lekitatakse kolmandatele isikutele. Lisaks nõustub ta, et OLAFil on õigus teavitada üldsust selliste uurimiste algatamisest asjakohasel viisil, tingimusel et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Tegelikult suurendab selline teave läbipaistvust valdkonnas, mida sageli iseloomustab salastatus ja teabe puudumine.

7 Kaebuse esitaja juhtum tugineb kahele eeldusele, nimelt 1) et OLAFi pressiteadet, milles ei mainitud küll ühtegi nime, tuli mõista nii, et selles viidatakse „ajakirjanikule“, ja 2) et OLAFil ei olnud õigust vihjata, et dokument (5) saadi altkäemaksuga.

8 Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja on esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta tsiteeris oma 28. veebruari 2002. aasta artiklis esimesena asjaomaseid dokumente. Kaebuse esitaja on esitanud ka märkimisväärsel hulgal teistes ajalehtedes avaldatud artikleid ja pressiagentuuride aruandeid, milles viidatakse kaebuse esitaja ajalehele kui allikale, kust nad neid dokumente teavad, või milles mainitakse, et „Stern“ oli need dokumendid kätte saanud. Teadlik avalikkus oli seega teadlik asjaolust, et „Stern“ oli esimene ajaleht, mis sellest allikast ammutas. Neil asjaoludel ja kuigi konkreetset nime ei mainitud, pidi asjatundlik avalikkus OLAFi pressiteates sisalduvat viidet „ajakirjanikule“ tõenäoliselt mõistma viitena kaebuse esitajale. Oma vastuses ombudsmani küsimusele tugines OLAF kolmele artiklile või aruandele, et tõendada, et nende artiklite või aruannete autorid või mis tahes muud ajakirjanikud võisid olla mõeldud viitega „ajakirjanikule“ tema pressiteates. Ombudsman leiab siiski, et oluline ei ole mitte teoreetilised võimalused pressiteate tõlgendamiseks, vaid tõlgendus, mille ta kõige tõenäolisemalt sai. Lisaks avaldati kõik artiklid ja aruanded, millele OLAF viitas, pärast kaebuse esitaja 28. veebruari 2002. aasta artiklit (3., 22. ja 26. märtsil 2002) ja enne OLAF-i pressiteate kuupäeva. Kui OLAF oleks tõepoolest pidanud eeldama, et asjaomased dokumendid saadi OLAFi või teiste ELi institutsioonide lekkimise teel rohkem kui ühe ajakirjaniku poolt, oleks väga raske mõista, miks viidati pressiteates „ajakirjanikule“ ainsuses. Mis puudutab proua Theato avaldust, siis OLAF ei ole näidanud, miks see peaks olema asjakohane tema enda pressiteate tõlgendamisel, mis avaldati kaks päeva hiljem. Ombudsman järeldab seega, et OLAFi 27. märtsi 2002. aasta pressiteadet võis mõista viitena kaebuse esitajale ja tema ajalehele. Isegi kui OLAF ei oleks pidanud kavatsema kaebuse esitajale viidata, pidi ta olema teadlik muljest, mida tema tekst pidi tekitama.

9 Euroopa Ombudsman leiab, et OLAF on oma arvamuses piisavalt selgitanud, miks ta pidas vajalikuks teavitada üldsust uurimise algatamisest seoses dokumentide ilmse lekkimisega. Ombudsman märgib siiski, et OLAF mitte ainult ei esitanud seda teavet, vaid teavitas ka üldsust oma pressiteates ja ajalehele European Voice edastatud teabes, et on põhjust kahtlustada, et dokumendid on saadud altkäemaksu abil. Seega tuleb veel uurida, kas OLAF avaldas selle kahtluse õigesti.

10 Ombudsman leiab, et OLAF ei ole suutnud tõendada, et selle kahtluse avaldamine oli vajalik tema tööks ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Asjaolu, et OLAF oleks käesoleval juhul pidanud otsustama tegutseda „võimalikult läbipaistval viisil“, esitades avalikkusele üksikasjad oma uurimise ulatuse kohta, on kindlasti põhimõtteliselt tervitatav, kuna selline lähenemisviis on kooskõlas liidu institutsioonidele ja organitele pandud kohustusega teha otsuseid nii avalikult kui võimalik (Euroopa Liidu lepingu artikkel 1). Altkäemaksule vihjamine on aga tõsine väide, mis tõenäoliselt kahjustab ajakirjaniku mainet. Selliseid vihjeid ei tohi seega avalikustada ilma piisavalt tõsise aluseta, mida saab avalikult kontrollida.

11 Ombudsman märgib, et OLAFi pressiteates viidatakse „teabele“, mille OLAF on saanud toetamaks oma seisukohta, et mõned maksed „võisid“ olla tehtud, ning et ajalehes European Voice tsiteeritakse isegi OLAFit, kes on saanud „esmapilgul usutavaid tõendeid selle kohta, et makse võis olla tehtud“. Ombudsmani uurimise käigus ei esitanud OLAF mingeid üksikasju peale väite, et ta oli saanud „usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt teavet selle kohta, et dokumentide eest võidi maksta“, rääkimata väidetavate tõendite esitamisest. Ombudsman on seisukohal, et „teabe“ tõendusjõud, mille kohaselt „võib“ makse olla tehtud, peab tingimata olema väga piiratud. Ombudsmanile esitatud tõendite põhjal ei tundu kaebuse esitaja seisukoht, et OLAF tugines tegelikult ainult kuulujuttudele, seega ebamõistlik. Seda seisukohta kinnitab ka B. 11. aprilli 2002. aasta e-kiri. Ombudsman ei välista võimalust, et OLAFil võib olla õigus algatada uurimine pelgalt kuulujuttude põhjal, tingimusel et väidetavalt toime pandud teod on piisavalt tõsised. Samuti nõustub ta, et OLAF võib olla vastumeelne või ei saa kommenteerida käimasoleva uurimise aspekte. Kui aga OLAF otsustab anda teavet käimasoleva juurdluse kohta, peab ta võtma arvesse negatiivseid tagajärgi, mida selline teave võib avaldada nende isikute mainele, keda OLAFi poolt avalikustatavad väited puudutavad. Ombudsman on seisukohal, et esitades väiteid altkäemaksu andmise ja/või võtmise kohta ilma piisava ja avalikuks kontrolliks kättesaadava faktilise aluseta, on OLAF läinud kaugemale sellest, mis on proportsionaalne tema tegevuse eesmärgiga. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 6 kohaselt palus ombudsman OLAFil saata soovituse projekti kohta üksikasjalik arvamus. Ombudsman märkis, et üksikasjalik arvamus võib koosneda tema otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

OLAFi üksikasjalik arvamus

Oma üksikasjalikus arvamuses teatas OLAF ombudsmanile, et ta on soovituse projektiga nõus ja et see on ellu viidud pressiteate avaldamisega, mille koopia on lisatud.

Käesolev 30. septembri 2003. aasta pressiteade pealkirjaga „OLAFi selgitused teabe ilmse lekkimise kohta” on sõnastatud järgmiselt:

„27. märtsil 2002 avaldas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) pressiteate, milles teatas, et on algatanud määruse 1073/1999 alusel sisejuurdluse seoses OLAFis koostatud aruandes sisalduva konfidentsiaalse teabe ilmse lekkimisega.

Ta märkis, et ametilt saadud teabe kohaselt oli ajakirjanik saanud mitu nn van Buiteneni juhtumiga seotud dokumenti ning et ei olnud välistatud, et nende dokumentide eest võidi maksta kellelegi OLAFis (või võib-olla mõnes muus ELi institutsioonis).

OLAFi uurimised ei ole veel lõpule viidud, kuid OLAF ei ole siiani saanud tõendeid sellise makse tegemise kohta.“

Kaebuse esitaja märkused

Oma tähelepanekutes OLAFi üksikasjaliku arvamuse kohta asus kaebuse esitaja seisukohale, et OLAF ei olnud ombudsmani soovituse projekti nõuetekohaselt rakendanud. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei ole altkäemaksusüüdistusi sõnaselgelt tagasi võtnud. Vastupidi, tema pressiteate sõnastus viitas sellele, et OLAF pidas võimalikuks, et neid väiteid toetavad tõendid võivad endiselt ilmneda. Kaebuse esitaja sõnul oli kahtlus seega endiselt olemas ja sellele juhiti häbiväärselt isegi tähelepanu. Kaebuse esitaja märkis ka, et OLAF ei näi olevat teinud midagi, et selgitada oma seisukohta European Voice’i suhtes. Lõpetuseks väitis ta, et OLAF peaks altkäemaksusüüdistused sõnaselgelt tagasi võtma ja ametlikult teatama, et tal ei ole kunagi olnud tõendeid, mis neid väiteid toetaksid.

Otsus

1 Altkäemaksusüüdistuste avaldamine

1.1 Kaebuse esitaja on Saksamaa nädalalehe „Stern“ Brüsseli korrespondent. Kahes artiklis, mis avaldati 28. veebruaril ja 7. märtsil 2002, käsitles ajaleht mitmeid Euroopa Liidu ametniku Paul van Buiteneni esitatud süüdistusi väidetavate rikkumiste kohta ning Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimisi nende süüdistuste kohta. Artiklid põhinesid J. van Buiteneni aruandel ja OLAFi konfidentsiaalsetel dokumentidel, mille ajaleht oli saanud. OLAF avaldas 27. märtsil 2002 pressiteate, milles ta märkis, et „ajakirjanik” oli saanud mitu dokumenti, mis olid seotud tema uurimisega seoses E. van Buiteneni tõstatatud küsimustega, ning et OLAF oli seetõttu otsustanud algatada sisejuurdluse seoses konfidentsiaalsete andmete avalikustamise kahtlusega. Pressiteate kohaselt hõlmab sisejuurdlus ka väidet, et asjaomased dokumendid saadi „riigiteenistujale töötasu maksmisega“. 4. aprilli 2002. aasta väljaandes tsiteeris ajaleht European Voice OLAFi pressiesindajat, kes ütles, et OLAFile „on antud esmapilgul usutavaid tõendeid selle kohta, et makse võis olla tehtud”.

1.2 Kaebuse esitaja leidis, et OLAF käitus valesti, avaldades oma 27. märtsi 2002. aasta pressiteates ja European Voice'i märkustes altkäemaksusüüdistused, mida tuleb mõista nii, et need on suunatud tema enda ja tema ajalehe vastu.

1.3 OLAF leidis, et tema pressiteates sisalduv viide ajakirjanikule on neutraalne ega viita ühelegi konkreetsele isikule. Lisaks väitis ta, et saadud konkreetse teabe põhjal oli tal alust arvata, et vähemalt ühel korral oli OLAFi ametnikule või muule liidu ametnikule tehtud makse konfidentsiaalsete dokumentide edastamise eest.

1.4 18. juunil 2003 esitas ombudsman OLAFile soovituse projekti, mille kohaselt peaks OLAF kaaluma selliste avaldatud altkäemaksusüüdistuste tagasivõtmist, mida tõenäoliselt mõistetakse kaebuse esitajale suunatud väidetena.

1.5 OLAF teatas 2. oktoobril 2003 ombudsmanile, et ta on soovituse eelnõuga nõus ja et ta on selle pressiteate avaldamisega ellu viinud.

1.6 Selle pressiteate asjakohane lõik on järgmine: „OLAFi uurimised ei ole veel lõpule viidud, kuid OLAF ei ole siiani saanud tõendeid sellise makse tegemise kohta.“

1.7 Ombudsman nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et käesoleva pressiteate avaldamisega ei ole OLAF ombudsmani soovituse projekti nõuetekohaselt rakendanud. Selle asemel, et altkäemaksusüüdistused tagasi võtta, märgib OLAF lihtsalt, et „tänaseks“ ei ole ta leidnud nende väidete toetuseks piisavalt tõendeid. Käesoleva pressiteate sõnastus viitab seega sellele, et OLAF peab võimalikuks, et neid väiteid toetavad tõendid võivad endiselt ilmneda. Neil asjaoludel on OLAFi võetud meetmed ombudsmani tuvastatud haldusomavoli heastamiseks ilmselgelt ebapiisavad. Seetõttu tehakse selle kohta kriitiline märkus.

2 29. juuli 2002. aasta kirjas esitatud küsimustele vastamata jätmine

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei vastanud kõigile tema 29. juuli 2002. aasta kirjas esitatud küsimustele. Selles kirjas palus ta OLAFil kinnitada, et ta ei ole kunagi jälginud tema telefoni- või e-kirjavahetust OLAFi töötajatega. Juhul kui selline järelevalve oleks pidanud toimuma, palus kaebuse esitaja OLAFil täpsustada sellise eraellu sekkumise õiguslikku alust ning seda, millal ja kuidas selline sekkumine oli lubatud.

2.2 OLAF oli seisukohal, et ta oli neile küsimustele vastanud.

2.3 Ombudsman märgib, et oma 22. augusti 2002. aasta vastuses eespool nimetatud kirjale selgitas OLAF, et ta tagab alati, et tema uurimismeetodid on seadusega kooskõlas, ning lisas, et tal ei ole kaebuse esitaja kohta mingeid isikuandmeid, välja arvatud tema ametialane aadress, telefoninumber jne. OLAF juhtis tähelepanu ka sellele, et tal ei ole vabadust arutada käimasoleva juurdluse puhul kasutatavaid juurdlusmeetodeid. Oma vastuses ombudsmani küsimusele väitis OLAF, et tal ei ole volitusi võtta meetmeid eraisiku jälgimiseks telefoni või e-posti teel ning ta ei ole kunagi võtnud selliseid meetmeid kaebuse esitaja suhtes.

2.4 Ombudsman märgib, et OLAFi vastused jätavad lahtiseks võimaluse, et OLAF oleks võinud võtta meetmeid seoses oma ametnike või teiste ELi institutsioonide ametnike e-kirjavahetuse jälgimisega.(6) OLAF on siiski ka kaebuse esitajale teatanud, et tal ei ole temaga seotud isikuandmeid, välja arvatud tema ametialane aadress, telefoninumber jne.(7) Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja ja ELi ametnike vahelise e-kirjavahetuse võimaliku jälgimise käigus kogutud teave oleks kaebuse esitaja „isikuandmed” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (7) artikli 2 punkti a tähenduses.

2.5 Neil asjaoludel ja arvestades, et OLAFi uurimine on veel pooleli, leiab ombudsman, et OLAF näib olevat vastanud küsimustele, mille kaebuse esitaja esitas talle oma 29. juuli 2002. aasta kirjas.

2.6 Eespool esitatud kaalutluste põhjal näib, et OLAF ei ole teise väite osas haldusomavoli toime pannud.

3 Kaebuse esitaja väited

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et OLAF peaks altkäemaksusüüdistused tagasi võtma, eelistatavalt samal viisil, nagu need olid tõstatatud, st pressiteate ja eraldi teatisega European Voice'ile. Lisaks nõudis ta, et OLAF vastaks täielikult tema 29. juuli 2002. aasta kirjas esitatud küsimustele.

3.2 OLAF ei esitanud oma arvamuses nende väidete kohta märkusi.

3.3 Nagu eespool märgitud, leiab ombudsman, et esimese väite puhul on tegemist OLAFi haldusomavoliga. Ombudsman on seisukohal, et sellise haldusomavoli juhtumi saab ja tuleks kõrvaldada, võttes tagasi altkäemaksusüüdistused, mis avaldati ja mida tõenäoliselt mõistetakse kaebuse esitajale suunatud väidetena. Ombudsmani poolt OLAFile esitatud sellekohane soovituse projekt ei olnud aga OLAFi poolt nõuetekohaselt ellu viidud (vt eespool punkt 1.7). Seetõttu teeb ombudsman kriitilise märkuse.

4 Kokkuvõte

4.1 Ombudsmani selle kaebuse uurimise põhjal tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

Jätkates altkäemaksusüüdistuste esitamist ilma piisava ja avalikuks kontrolliks kättesaadava faktilise aluseta, on OLAF läinud kaugemale sellest, mis on proportsionaalne tema tegevuse eesmärgiga. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

4.2 Ombudsman märgib, et OLAF nõustus soovituse projektiga, mille ta oli talle esitanud, kuigi OLAF ei rakendanud seda tema arvates piisavalt. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et tema kriitiline märkus võib olla kaebuse esitajale piisav rahuldus. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et antud juhul ei ole asjakohane esitada Euroopa Parlamendile eriaruannet.

4.3 Ombudsman saadab siiski kõnealuse otsuse koopia OLAFile ja lisab selle 2003. aasta aruandesse, mis esitatakse Euroopa Parlamendile.

4.4 Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331). Muide, sisejuurdlused näivad olevat hõlmatud pigem määruse artikli 5 lõikega 2 kui artikli 5 lõikega 1.

(2) Käesoleva pressiteate ingliskeelne tekst, mis on kättesaadav OLAFi veebisaidil, sisaldab veidi teistsugust sõnastust: „Ametile laekunud teabe kohaselt on ajakirjanik saanud mitmeid dokumente, mis on seotud nn Van Buiteneni juhtumiga. Ei ole välistatud, et nende dokumentide eest võidi maksta kellelegi OLAFis (või võib-olla mõnes muus ELi institutsioonis).“

(3) Käesoleva pressiteate ingliskeelne tekst, mis on kättesaadav OLAFi veebisaidil, sisaldab veidi teistsugust sõnastust: „Ametile laekunud teabe kohaselt on ajakirjanik saanud mitmeid dokumente, mis on seotud nn Van Buiteneni juhtumiga. Ei ole välistatud, et nende dokumentide eest võidi maksta kellelegi OLAFis (või võib-olla mõnes muus ELi institutsioonis).“

(4) Vt hea haldustava eeskirja artiklit 6, mis on kättesaadav Euroopa Ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(5) Oma arvamuses viitas OLAF lekkinud konfidentsiaalsetele dokumentidele. Vastuses ombudsmani lisateabe taotlusele rääkis OLAF siiski „samast sisedokumendist, millele kaebuse esitaja viitas oma 28. veebruari 2002. aasta artiklis” (st hr van Buiteneni aruandest). Arvestades, et kaebuse esitaja näib olevat saanud OLAFilt täiendavaid sisedokumente (millest vähemalt mõned olid kaebuse esitajale lisatud), viidatakse käesolevas otsuses üldiselt dokumentidele.

(6) Oma vastuses ombudsmani küsimusele märkis OLAF, et tal ei ole volitusi võtta selliseid meetmeid „eraisikute” suhtes.

(7) EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98. Artikli 2 punktis a on sätestatud, et määruse kohaldamisel tähendavad „isikuandmed“ „igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta“.