Strasbourg, 28. november 2003

Lugupeetud hr X

oktoobril 2002 esitasite kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses komisjoni keeldumisega anda juurdepääs kahele kirjale, mille Iirimaa saatis komisjonile kuuenda käibemaksudirektiivi artikli 27 lõike 1 alusel, ja Iirimaa teatisele nimetatud direktiivi artikli 27 lõike 5 alusel.

oktoobril 2002 edastas ombudsman kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile.

oktoobril 2002 saadetud e-kirjas teatasite ombudsmanile, et soovite, et teie kaebust käsitletaks konfidentsiaalsena. Ombudsman teavitas sellest komisjoni 18. oktoobril 2002.

novembril 2002 esitasite ombudsmanile mitmeid dokumente oma kaebuse kohta. Kirja ja selle lisade koopia edastati komisjonile 13. novembril 2002.

Komisjon saatis oma arvamuse 9. jaanuaril 2003. Arvestades, et kõnealune arvamus näis puudutavat ainult esimest teie kahest väitest, palus ombudsman 13. jaanuari 2003. aasta kirjas komisjonilt täiendavat arvamust teise väite kohta. Teid teavitati sellest samal päeval saadetud kirjaga. Sellega seoses edastati Teile ka komisjoni esimene arvamus.

jaanuaril 2003 saatsite ombudsmanile seoses oma kaebusega veel ühe e-kirja. Ombudsman edastas selle teate komisjonile 10. veebruaril 2003, paludes komisjonil käsitleda selle sisu oma teises arvamuses.

Komisjon saatis oma teise arvamuse 27. veebruaril 2003. Parandus saadeti 4. märtsil 2003. Ombudsman edastas teise arvamuse Teile 6. märtsil 2003 ja palus Teil esitada oma märkused. Parandus edastati Teile 10. märtsil 2003.

mail 2003 saatsite mulle oma märkused komisjoni arvamuste kohta.

Kirjutasin 4. juunil 2003 komisjonile, et küsida Teie kaebuse kohta lisateavet. Samal päeval saadeti teabenõue ka Iirimaa alalisele esindusele ELi juures. Viimati nimetatud taotluse koopia saadeti 4. juunil 2003 Iirimaa ombudsmanile teavitamise eesmärgil.

Komisjon saatis 24. juulil 2003 vastuse minu täiendava teabe nõudele. Edastasin Teile käesoleva vastuse 4. septembril 2003 koos palvega esitada oma märkused hiljemalt 31. oktoobriks 2003.

Sain 8. septembril 2003 Iirimaa ametiasutustelt vastuse (kuupäevaga 28. juuli 2003) minu teabenõudele. Edastasin Teile käesoleva vastuse 9. septembril 2003 koos palvega esitada oma märkused hiljemalt 31. oktoobriks 2003.

Näib, et teilt ei ole saadud ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (1) (edaspidi „kuues direktiiv”) sätestab ühtsed eeskirjad käibemaksuga maksustatavate tehingute kohta. Direktiivi artikli 27 lõike 1 kohaselt võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt anda igale liikmesriigile loa võtta erimeetmeid käesoleva direktiivi sätetest erandite tegemiseks, et lihtsustada maksustamismenetlust või ära hoida teatavat liiki maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist. Liikmesriik, kes soovib selliseid meetmeid võtta, teatab neist komisjonile ja esitab komisjonile kogu asjakohase teabe (direktiivi artikli 27 lõige 2). Direktiivi artikli 27 lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigid, kes kohaldasid selliseid erimeetmeid 1. jaanuaril 1977, võisid need säilitada muu hulgas tingimusel, et nad teatasid neist komisjonile enne 1. jaanuari 1978.

märtsil 2002 taotles Iirimaa kodanik kaebuse esitaja komisjonilt juurdepääsu teatavatele dokumentidele vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (2). Taotletud dokumendid esitati 19. juulil 2002, välja arvatud kaks kirja, mille Iirimaa saatis komisjonile kuuenda direktiivi artikli 27 lõike 1 alusel, ja Iirimaa teatis nimetatud direktiivi artikli 27 lõike 5 alusel.

Kaebuse esitaja leidis, et asjaomased dokumendid olid aluseks sellele, et Iirimaa kohaldas teatavaid käibemaksualaseid õigusakte kinnisvaratehingute suhtes Iirimaal, ning et ilma neile juurdepääsuta ei saanud kodanikud olla kindlad, et Iirimaa õigusaktid on kooskõlas Iirimaa taotletud ja komisjoni poolt heaks kiidetud õigusaktidega. Kaebuse esitaja sõnul eitas Iirimaa maksuhaldur asjaomaste dokumentide koopiate omamist, kui Iirimaa teabevabaduse seaduse alusel oli esitatud juurdepääsutaotlus.

juulil 2002 teatas komisjon kaebuse esitajale, et kooskõlas otsuse 2001/937 artikliga 5 konsulteerib ta Iirimaa maksuhalduriga, kas neid dokumente on võimalik esitada. 12. augustil 2002 teatas komisjon kaebuse esitajale, et juurdepääsu ei saa anda, kuna Iirimaa maksuhaldur oli taotlenud, et dokumente ei avalikustataks. Komisjon selgitas, et Iiri ametiasutustega tuleb konsulteerida, sest asjaomased dokumendid esitati talle enne määruse 1049/2001 jõustumist (3). Komisjon jättis hageja kordustaotluse 23. augustil 2003 rahuldamata. Selles kirjas märkis komisjon, et tal ei ole võimalik esitada asjakohaseid dokumente määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel.

Määruses 1049/2001 on sätestatud, et kodanikel on õigus tutvuda kõigi institutsiooni valduses olevate dokumentidega, see tähendab institutsiooni koostatud või saadud dokumentidega, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse mõnda määruses sätestatud erandit.

Artiklis 4 („Erandid“) on sätestatud kaks peamist erandit. Vastavalt artikli 4 lõikele 1 keeldutakse juurdepääsu andmisest, kui avalikustamine kahjustaks avalikke huve või üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Juurdepääsu andmisest keeldutakse ka juhul, kui avalikustamine kahjustaks mitut muud artikli 4 lõikes 2 sätestatud huvi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid huve.

Artikkel 4 sisaldab ka järgmisi sätteid:

Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõikes 1 või 2 sätestatud erandit, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata.

(5) Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.“

Määruse artikli 19 kohaselt kohaldatakse määrust alates 3. detsembrist 2001.

Määruse 1049/2001 artikli 18 lõikes 1 on sätestatud, et iga institutsioon kohandab oma kodukorda vastavalt käesoleva määruse sätetele.

Komisjon võttis oma 5. detsembri 2001. aasta otsusega 2001/937/EÜ, ESTÜ, Euratom (millega muudetakse komisjoni kodukorda)(4) vastu üksikasjalikud eeskirjad määruse 1049/2001 kohaldamiseks komisjoni poolt (edaspidi „üksikasjalikud eeskirjad”). Need eeskirjad on sätestatud komisjoni kodukorrale lisatavas lisas. Üksikasjalike eeskirjade artiklis 5 („Konsultatsioonid“) on sätestatud:

Kui komisjon saab taotluse juurdepääsuks tema valduses olevale, kuid kolmandalt isikult pärinevale dokumendile, kontrollib dokumenti valdav peadirektoraat või talitus, kas kohaldatakse ühte määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditest. (…).

(2) Kui dokumenti valdav peadirektoraat või talitus leiab pärast läbivaatamist, et dokumendile juurdepääsu andmisest tuleb keelduda mõne määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandi alusel, saadetakse taotlejale eitav vastus ilma kolmanda isikuga konsulteerimata.

(3) Dokumenti valdav peadirektoraat või talitus rahuldab taotluse ilma kolmandast isikust autoriga konsulteerimata, kui:

a) taotletud dokument on juba avalikustatud kas autori poolt või määruse või sarnaste sätete alusel;

b) selle sisu avalikustamine või osaline avalikustamine ei mõjuta ilmselgelt ühtegi määruses (EÜ) nr 1049/2001 osutatud huvi.

(4) Kõikidel muudel juhtudel konsulteeritakse kolmandast isikust autoriga. Eelkõige juhul, kui juurdepääsutaotlus käsitleb liikmesriigist pärit dokumenti, konsulteerib dokumenti valdav peadirektoraat või talitus dokumendi koostanud asutusega, kui:

a) dokument edastati komisjonile enne määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise kuupäeva;

b) liikmesriik on vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 5 taotlenud, et komisjon ei avalikustaks dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.”

Kaebuse esitaja leidis, et komisjon ei olnud järginud eespool nimetatud eeskirju, kui ta konsulteeris kolmandast isikust autoriga, ilma et ta oleks viinud läbi üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõikes 3 sätestatud kontrolli. Ta leidis, et kolmandast isikust autoriga on vaja konsulteerida üksnes juhul, kui nimetatud sätte tingimused ei ole täidetud. Sellega seoses pööras kaebuse esitaja erilist tähelepanu üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõike 4 sõnastusele („Kõikidel muudel juhtudel …“).

Kaebuse esitaja leidis, et dokumentide avalikustamine ei kahjustaks ühtegi määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huvi. Ta väitis, et määrus 1049/2001 ei näe ette artikli 4 lõike 4 punkti 5 kui vahendit, mille abil liikmesriigid saaksid takistada juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine ei kahjusta määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huve.

Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja seega sisuliselt järgmised väited:

(1) Komisjon ei järginud otsuses 2001/937 ette nähtud menetlusnorme, kui ta otsustas konsulteerida Iirimaa ametiasutustega enne asjaomastele dokumentidele juurdepääsu võimaldamise üle otsustamist.

(2) Komisjon keeldus ekslikult juurdepääsu andmisest asjaomastele dokumentidele, kuna nende avalikustamine ei oleks kahjustanud määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huve ning kuna määruses 1049/2001 ei nähtud ette artikli 4 lõiget 4 kui vahendit, mille abil liikmesriigid saaksid takistada juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine ei kahjusta määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huve.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks seetõttu oma otsuse läbi vaatama.

Nõue

Komisjoni arvamused
Esimene arvamus

Oma esimeses arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Määruses (EÜ) nr 1049/2001 käsitletakse kolmandate isikute dokumentidele juurdepääsu küsimust kahel viisil: Artikli 4 lõikes 4 on ette nähtud standardjuhtum, samas kui artikli 4 lõikes 5 on sätestatud erieeskirjad liikmesriikidest pärit dokumentide kohta.

Määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud üldpõhimõte on, et kolmandatest isikutest autoritega konsulteeritakse neilt pärinevate dokumentide avalikustamisel, välja arvatud juhul, kui ei ole kahtlust, kas dokument tuleks avalikustada või mitte. Otsuses 2001/937 esitas komisjon mõned kriteeriumid, et teha kindlaks, kas dokument tuleb avalikustada ilma autoriga konsulteerimata.

Määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigil on õigus taotleda, et komisjon ei avaldaks komisjonile saadetud dokumenti ilma tema nõusolekuta. Sellel sättel oli mõtet ainult siis, kui liikmesriigil oli võimalus teatada, kas ta on oma dokumendi avalikustamisega nõus või mitte.

Välja arvatud juhul, kui dokumendi koostanud asutus on selle juba avalikustanud või kui see on õigusnormide kohaselt muul viisil avalikustatud, oli komisjon seega kohustatud enne liikmesriigilt saadud dokumendile juurdepääsu lubamist konsulteerima asjaomaste riiklike ametiasutustega. See oli eriti vajalik dokumentide puhul, mis edastati komisjonile enne määruse 1049/2001 kohaldamise alguskuupäeva. Nende dokumentide komisjonile edastamise ajal ei kaalunud liikmesriigid üldsuse juurdepääsu võimalust. Seetõttu tuleks nendega konsulteerida enne, kui tehakse otsus selliste dokumentide avalikustamise kohta.

Komisjon oli seda selgitanud oma üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõike 4 punktis b.

Eespool öeldu põhjal väljendas komisjon seisukohta, et ta on järginud õigeid menetlusi ja et tal ei olnud mitte ainult õigus otsustada konsulteerida menetluse algatanud riiklike ametiasutustega, vaid tal oli isegi kohustus seda teha.

Teine arvamus

Arvestades, et komisjoni arvamuses näis olevat käsitletud ainult esimest kahest kaebuse esitaja esitatud väitest, palus ombudsman komisjonilt teise väite kohta täiendavat arvamust. Käesolevas teises arvamuses tegi komisjon järgmised märkused.

Komisjonil oli kohustus konsulteerida Iirimaa ametiasutustega. Kui komisjon oleks leidnud, et avalikustamine oleks kahjulik, ei oleks ta Iiri ametiasutustega konsulteerinud ja oleks juurdepääsu andmisest keeldunud. See tulenes määruse 1049/2001 artikli 4 lõikest 4 ja üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõikest 2. Just seetõttu, et komisjon oli kaalunud dokumentide avaldamise võimalust, konsulteeris ta siseriiklike ametiasutustega.

Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 kehtestati ühenduse läbipaistvuseeskirjades erieeskiri teatavale kolmandate isikute rühmale, nimelt liikmesriikidele. Kui institutsioonidel oleks võimalus tühistada liikmesriigi taotlus dokumenti mitte avalikustada, puuduks vajadus erisätte järele, mis reguleeriks liikmesriikidest pärit dokumente, ning artikli 4 lõige 5 oleks mõttetu.

Liikmesriikide õigus keelduda andmast oma luba institutsioonide poolt neilt pärinevate dokumentide avaldamiseks ei olnud mõeldud dokumendile kui sellisele juurdepääsu piiramiseks, vaid sellele juurdepääsu piiramiseks ühenduse õigusnormide alusel. Selle piirangu eesmärk oli võtta arvesse dokumendi staatust vastavalt siseriiklikule õigusele ja poliitikale ning seega vältida lahknevusi ühenduse ja erinevate siseriiklike läbipaistvussüsteemide vahel.

Selle seisukoha võttis komisjon vastu ka kohtuasjas T-168/02: Internationaler Tierschutz-Fonds GmbH vs. komisjon, mis oli pooleli Esimese Astme Kohtus.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde ja esitas muu hulgas järgmised täiendavad märkused:

Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 anti liikmesriikidele üksnes luba taotluse esitamiseks. Miski ei viita sellele, et neil peaks olema vetoõigus küsimuses, kas dokumente võib avalikustada. Liikmesriik võib sellise taotluse esitada üksnes juhul, kui dokumendi avaldamine võib mõjutada mõnd määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huvi. Sõna „varasem” artikli 4 lõikes 5 ei oleks vajalik ja oleks tegelikult mõttetu, kui komisjon oleks kohustatud edastama kõik dokumendid liikmesriikidele, et teha kindlaks nende sellekohased soovid.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuste ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Täiendava teabe taotlused

Seetõttu palus ombudsman komisjonil esitada konkreetsemat teavet selle kohta, kas ta oli palunud Iirimaa ametiasutustelt selgitust dokumentide avalikustamisest keeldumise põhjuste kohta või saanud neilt selgituse.

Euroopa Ombudsmani põhikirja (7) artikli 3 lõike 3 punkti 6 kohaselt saadeti teabenõue ka Iirimaa ametiasutustele. Neil paluti 1) selgitada põhjusi, mille alusel nad leidsid, et komisjon ei peaks asjaomaseid dokumente avalikustama, ja 2) täpsustada, kas neil on asjaomaste dokumentide koopiaid.

Komisjoni vastus

Komisjon esitas oma vastuses järgmised märkused:

Iirimaa ametiasutused ei olnud täpsustanud põhjusi, miks nad olid asjaomaste dokumentide avalikustamise vastu.

Artikli 4 lõikes 4 on sätestatud üldreegel, mille kohaselt tuleb konsulteerida kolmanda isikuga, kui ei ole selge, kas dokument tuleks avalikustada või mitte. Artikli 4 lõikes 5 sätestati liikmesriikidele erieeskiri. See säte tulenes Amsterdami lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioonist nr º 35. See kajastas vajadust ühitada ühenduse ja siseriiklikud läbipaistvust käsitlevad eeskirjad. Artikli 4 lõike 5 allutamine artikli 4 lõikele 4 muudaks selle sätte sisutühjaks. See ei olnud seadusandja kavatsus.

Kaebuse esitaja sõnul ei olnud komisjon hinnanud, kas taotletud dokumentide avaldamine kahjustaks määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetega 1 või 2 kaitstud huve. See ei olnud õige. Komisjon oleks rikkunud oma üksikasjalikke eeskirju määruse kohaldamise kohta, kui ta oleks tegutsenud kaebuse esitaja soovitatud viisil. Kolmandalt isikult pärit dokumendile juurdepääsu taotluse menetlemisel analüüsib komisjon taotletud dokumenti, et hinnata, kas mõni eranditest on kohaldatav. Kui komisjon jõuab järeldusele, et avalikustamine oleks kahjulik, keelab ta juurdepääsu ilma autoriga konsulteerimata. Käesolevas asjas ei toonud komisjoni analüüs kaasa juurdepääsu keelamist. Seetõttu otsustas komisjon konsulteerida Iirimaa ametiasutustega.

Komisjon konsulteeris süstemaatiliselt liikmesriikidega dokumentidele juurdepääsu taotluste üle, mis saadi enne määruse 1049/2001 kohaldamise kuupäeva (3. detsember 2001) (otsuse 2001/937 artikli 5 lõige 4). See säte oli määruse tagasiulatuva jõu loogiline tagajärg.

Iirimaa ametiasutuste vastus

Oma vastuses ombudsmani teabenõudele esitasid Iirimaa ametiasutused järgmised märkused:

Ametlike dokumentide avaldamist Iirimaal reguleeris 1997. aasta teabevabaduse seadus (Freedom of Information Act 1997). Käesolevas kohtuasjas käsitletavate dokumentidega tutvumiseks esitati selle seaduse alusel taotlus. 1997. ja 2003. aasta teabevabaduse seaduse paragrahvi 6 lõike 4 kohaselt oli isikul isikustamata ja isikustamata dokumentide puhul õigus taotleda juurdepääsu kõigile pärast seaduste jõustumist, st 21. aprillil 1998 loodud dokumentidele. Varasemaid kirjeid saab taotleda ainult siis, kui neid on vaja hilisemate kirjete mõistmiseks, millele juurde pääsetakse.

Iirimaa ametiasutuste arvates ei olnud vaja tutvuda enne 1998. aastat koostatud teabega, et mõista konkreetse käibemaksusätte toimimist, ning seetõttu keelduti juurdepääsu andmisest mis tahes teabele, mis oli koostatud enne 1998. aasta aprilli.

Teabevabadust käsitlevate siseriiklike õigusaktide alusel teabe andmisest keeldumine oleks ebajärjekindel, nõustudes samal ajal lubama selle avaldamist sarnaste ELi õigusaktide alusel.

Osana dokumentide avaldamisest teisele isikule avaldati dokument, mis tundus kaebuse esitaja taotluse seisukohast asjakohane. Tegemist oli koopiaga kirjast, mille Iirimaa alaline esindaja saatis komisjonile 22. detsembril 1977 ja mis käsitles kuuenda käibemaksudirektiivi rakendamist Iirimaal. See dokument avaldati, kuna see oli osa dokumendist, mis koostati pärast teabevabaduse seaduse jõustumist.

Iirimaa ametiasutused esitasid selle dokumendi koopia.

Kaebuse esitaja märkused

Komisjoni ja Iirimaa ametiasutuste saadetud vastused edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

Otsus

1 Dokumentidele juurdepääsu väidetavalt õigusvastane andmata jätmine

1.1 Kaebuse esitaja, Iirimaa kodanik, taotles komisjonilt juurdepääsu teatavatele dokumentidele vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (8). Taotletud dokumendid esitati 19. juulil 2002, välja arvatud kaks kirja, mille Iirimaa saatis komisjonile nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (9) ja Iirimaa teade vastavalt nimetatud direktiivi artikli 27 lõikele 5. Kaebuse esitaja väidab, et komisjon keeldus ekslikult juurdepääsu andmisest asjaomastele dokumentidele, kuna nende avalikustamine ei oleks kahjustanud määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huve ning kuna määruses ei nähtud ette artikli 4 lõike 4 punkti 10 kui vahendit, mille abil liikmesriigid saaksid takistada juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine ei kahjustanud määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud huve.

1.2 Komisjon on seisukohal, et ta ei saanud asjaomaseid dokumente määruse artikli 4 lõike 5 alusel avaldada, kuna Iirimaa ametiasutused olid palunud tal neid dokumente mitte avaldada. Tema arvates kehtestatakse määruse 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 ühenduse läbipaistvuseeskirjades erieeskiri teatavale „kolmandate isikute” rühmale, nimelt liikmesriikidele. Artikli 4 lõike 5 allutamine artikli 4 lõikele 4 muudaks selle sätte sisutühjaks. Komisjon väidab, et see ei olnud seadusandja kavatsus. Ta lisab, et kui institutsioonidel oleks võimalus tühistada liikmesriigi taotlus dokumenti mitte avalikustada, puuduks vajadus erisätte järele, mis reguleeriks liikmesriikidest pärit dokumente, ning artikli 4 lõige 5 oleks mõttetu.

1.3 Nagu Esimese Astme Kohus hiljuti (11) otsustas, tuleneb määruse 1049/2001 artikli 4 lõikest 5, et "kolmandate isikute hulgas kohaldatakse liikmesriikide suhtes erikohtlemist. See säte annab liikmesriigile õiguse taotleda, et institutsioon ei avaldaks sellest riigist pärit dokumente ilma tema eelneva nõusolekuta.“(12) Kohus märkis ka, et „liikmesriikidele antud õigus taotleda, et nende dokumente ei avaldataks kolmandatele isikutele ilma nende eelneva nõusolekuta, on üks määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse eranditest.“(13) Seda kohtuotsust silmas pidades ei näi kaebuse esitaja argumendid artikli 4 lõike 5 tõlgendamise kohta ja selle seose kohta artikli 4 lõikega 4 püsivad.

1.4 Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole suutnud tõendada, et komisjoni otsus juurdepääsu andmisest keelduda oli vale.

1.5 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti puhul haldusomavoli ei esinenud.

2 Otsuses 2001/937 sätestatud menetlusnormide väidetav rikkumine

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon rikkus 5. detsembri 2001. aasta otsuses 2001/937/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni kodukorda,(14) sätestatud menetlusnorme, kui ta konsulteeris kolmandast isikust autoriga (st asjaomase liikmesriigi ametiasutustega), ilma et ta oleks läbi viinud otsusega 2001/937 kehtestatud üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõikes 3 ette nähtud kontrolli.

2.2 Komisjon juhib tähelepanu sellele, et kolmandalt isikult pärinevale dokumendile juurdepääsu taotluse menetlemisel analüüsib ta taotletud dokumenti, et hinnata, kas mõni eranditest on kohaldatav. Kui komisjon jõuab järeldusele, et avalikustamine oleks kahjulik, keelab ta juurdepääsu ilma autoriga konsulteerimata. Komisjoni sõnul ei toonud tema analüüs käesolevas asjas kaasa juurdepääsu keelamist. Seetõttu otsustas komisjon konsulteerida Iirimaa ametiasutustega. Komisjon on seisukohal, et tal oli kohustus konsulteerida asjaomaste riiklike ametiasutustega, eelkõige seoses dokumentidega, mis edastati komisjonile enne määruse 1049/2001 kohaldamise alguskuupäeva.

2.3 Ombudsman märgib, et komisjoni otsusega 2001/937 kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad määruse 1049/2001 kohaldamiseks komisjoni poolt (edaspidi "üksikasjalikud eeskirjad"). Need eeskirjad on sätestatud komisjoni kodukorrale lisatud lisas. Üksikasjalike eeskirjade artikli 5 („Konsultatsioonid“) kohaselt peab komisjon kolmandate isikute dokumentidele juurdepääsu taotluste puhul järgima järgmist menetlust: (1) komisjon kontrollib, kas on kohaldatav mõni määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditest (üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõige 1); 2) sellisel juhul keeldutakse juurdepääsu andmisest ilma dokumendi kolmandast isikust koostajaga konsulteerimata (üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõige 2); 3) kui dokument on juba avalikustatud või kui selle avalikustamine ei mõjuta ilmselgelt mõnd määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud huvi, antakse juurdepääs ilma dokumendi kolmandast isikust autoriga konsulteerimata (üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõige 3); 4) kõigil muudel juhtudel konsulteeritakse kolmandast isikust autoriga (üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõige 4).

2.4 Ombudsman leiab, et nii nende sätete sõnastus kui ka ülesehitus viitavad sellele, et komisjon peab uurima võimalust avaldada dokument enne kolmandast isikust autoriga konsulteerimist. Eelkõige peab komisjon kontrollima, kas dokumenti võib avalikustada, kuna selle avalikustamine ei mõjuta ilmselgelt mõnd määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud huvi (üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõige 3). Ombudsman leiab, et komisjon ei ole tõendanud, et ta on selle kohustuse täitnud.(15) Vastupidi, komisjon väidab, et ta oli kohustatud konsulteerima Iirimaa ametiasutustega, eriti arvestades, et asjaomased dokumendid olid esitatud enne määruse 1049/2001 kohaldatavaks muutumist. Lisaks möönab komisjon oma vastuses ombudsmani täiendava teabe taotlusele, et ta konsulteerib süstemaatiliselt liikmesriikidega, kui taotletakse juurdepääsu sellistele dokumentidele.

2.5 Ombudsman märgib, et kohustus konsulteerida liikmesriikidega dokumentidele juurdepääsu taotluste puhul, mis esitati komisjonile enne määruse 1049/2001 jõustumist, on tõepoolest ette nähtud üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõike 4 teises lauses. Vastavalt asjaomase sätte sõnastusele ja ülesehitusele kehtib see kohustus siiski ainult kõigil muudel juhtudel, st juhtudel, kui komisjon ei saa juurdepääsu andmisest ise keelduda või seda anda üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõigete 2 ja 3 alusel. Vastavalt komisjoni enda poolt vastu võetud eeskirjadele peaks komisjon seega kontrollima, kas dokumenti võib avalikustada, kuna selle avalikustamine ei mõjuta ilmselgelt mõnd määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud huvi (üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõige 3).

2.6 Ombudsman jõuab seega järeldusele, et komisjon ei ole järginud menetlusnorme, mille ta oli ise otsusega 2001/937 vastu võtnud.

2.7 Ombudsman leiab siiski, et arvesse tuleks võtta ka küsimuse sisu. Nagu eespool mainitud (vt punkt 1.3), lubatakse määruse 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 liikmesriikidel taotleda, et ühenduse institutsioonid ei avaldaks neile esitatud dokumente. Selle õiguse kasulikuks kasutamiseks peab liikmesriikidel olema olnud võimalus kaaluda, kas neilt pärinevatele dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleks keelduda või mitte. Kuna võimalus, et kodanikud võivad saada juurdepääsu liikmesriikidest pärinevatele dokumentidele ühenduse õiguse alusel, loodi alles määrusega (EÜ) nr 1049/2001, tundub asjakohane ja õiglane konsulteerida liikmesriikidega kõikidel juhtudel, kui juurdepääsu taotletakse ühenduse institutsioonidele esitatud dokumendile enne käesoleva määruse jõustumist 3. detsembril 2001.

2.8 Arvesse tuleks võtta ka eespool nimetatud Esimese Astme Kohtu otsust. Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas oli hageja taotlenud juurdepääsu dokumentidele, mille liikmesriik (Itaalia) oli esitanud komisjonile enne määruse 1049/2001 kohaldatavaks muutumist. Komisjon lükkas selle taotluse tagasi. Pärast seda, kui hageja oli esitanud hagi Esimese Astme Kohtule, küsis komisjon asjaomase liikmesriigi ametiasutustelt, kas nad nõustuvad dokumentide avalikustamisega. Liikmesriigi ametiasutused teatasid oma vastuses komisjonile, et nad on juurdepääsu andmisest keeldumisega nõus. Oma otsuses leidis kohus järgmist: „Sellega seoses tuleb märkida, et konsulteerimine Itaalia ametiasutustega oli ilmselgelt vajalik, kuna taotleja juurdepääsutaotlus hõlmas dokumente, mis saadeti institutsioonile enne määruse nr 1049/2001 jõustumise kuupäeva.”(16)

2.9 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kuigi komisjon ei järginud oma menetluseeskirju, toimis ta juhtumi sisu osas õigesti. Tegelikult võib väita, et kui komisjon oleks järginud oma menetlusnorme, oleks ta olnud süüdi haldusomavolis. Ombudsman leiab, et seetõttu ei ole käesoleval juhul asjakohane järeldada, et komisjoni enda menetlusnormide järgimata jätmine kujutas endast haldusomavoli.(17) Et aidata vältida sarnaste olukordade tekkimist tulevikus, teeb ombudsman järgmise märkuse.

2.10 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti puhul haldusomavoli ei esinenud.

3 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Järgmised kaubamärgid

Ombudsmani uurimistest ilmneb, et menetluseeskirjad, mille komisjon võttis vastu oma 5. detsembri 2001. aasta otsusega 2001/937/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni kodukorda, eelkõige selle artikli 5 lõige 4, ei ole koostatud vajaliku täpsusega, et kajastada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) sisulisi sätteid. Seetõttu peab ombudsman kasulikuks, et komisjon saaks need sätted läbi vaadata. Nõukogu 29. novembri 2001. aasta otsusega (millega muudetakse nõukogu kodukorda)(18) vastu võetud vastavad eeskirjad (eelkõige käesoleva otsusega nõukogu kodukorda lisatud III lisa artikli 2 lõige 1) võivad olla selles kontekstis kasulikeks suunisteks.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 1977, L 145, lk 1.

(2) EÜT 2001, L 145, lk 43.

(3) Komisjoni kasutatud väljend ei tundu olevat täiesti õige. Tõenäoliselt tahtis komisjon öelda, et dokumendid esitati enne määruse 1049/2001 kohaldatavaks muutumist (vt otsusega 2001/937 kehtestatud üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõike 4 punkt a).

(4) EÜT 2001, L 345, lk 94.

(5) Kaebuse esitaja pidas ilmselt silmas määruse 1049/2001 artikli 4 lõiget 5.

(6) „Liikmesriikide ametiasutused on kohustatud andma ombudsmanile tema taotluse korral liikmesriikide alaliste esinduste kaudu Euroopa ühenduste juures igasugust teavet, mis võib aidata selgitada ühenduse institutsioonide või asutuste haldusomavoli juhtumeid, välja arvatud juhul, kui selline teave on hõlmatud salajasust käsitlevate õigusnormidega või selle edastamist takistavate sätetega. Viimasel juhul võib asjaomane liikmesriik siiski lubada ombudsmanil seda teavet saada, tingimusel et ombudsman kohustub seda mitte avaldama.“

(7) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(8) EÜT 2001, L 145, lk 43.

(9) EÜT 1977, L 145, lk 1.

(10) Kaebuse esitaja pidas tõenäoliselt silmas määruse 1049/2001 artikli 4 lõiget 5.

(11) 17. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-76/02: Messina v. komisjon.

(12) Eespool viidatud kohtuotsus Loc., punkt 40.

(13) Eespool viidatud kohtuotsus Loc. cit., punkt 55.

(14) EÜT 2001, L 345, lk 94.

(15) Kõik, mida komisjon sellega seoses ütleb, on see, et ta kontrollis, kas juurdepääsu andmisest tuleb üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõike 2 alusel keelduda, ning jõudis järeldusele, et see ei olnud nii.

(16) Eespool viidatud kohtuotsus Loc. cit., punkt 42. Viite kohta määruse jõustumisele vt joonealune märkus 3.

(17) On asjakohane märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kui Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendustest ilmneb ühenduse õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muudel õiguslikel põhjustel põhjendatud (vt näiteks 12. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-30/91 P: Lestelle vs. komisjon, EKL 1992, lk I-3755, punkt 28, ja 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-320/92 P: Finsider vs. komisjon, EKL 1994, lk I-5697, punkt 37).

(18) EÜT L 313, lk 40.