Lugupeetud hr X

jaanuaril 2001 esitasite Euroopa Ombudsmanile Stiftelsen Akademisk Utveckling Lundi (edaspidi „SAUL”) nimel kaebuse Euroopa Komisjoni siseturu ja teenuste peadirektoraadi tegevuse kohta lepingu nr PRS/2000/B5-3001/A/03 menetlemisel.

Te esitasite ombudsmanile täiendavaid märkusi 19. ja 28. veebruaril 2001. Lisaks saatsite uurimise käigus ombudsmanile koopiad oma käimasolevast kirjavahetusest komisjoniga.

13. märtsil 2001 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 13. juunil 2001 ja ma edastasin selle SAULile koos palvega esitada oma märkused, mille ta saatis 31. augustil 2001. 28. septembril 2001 edastasin SAULi märkused komisjonile täiendava arvamuse saamiseks. Komisjon saatis 8. novembril 2001 oma täiendava arvamuse ja ma edastasin selle SAULile koos palvega esitada täiendavaid märkusi, mille ta saatis 28. jaanuaril 2002.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaolud kokkuvõtlikult järgmised.

1999. aasta sügisel tegi Stiftelsen Akademisk Utveckling Lund (edaspidi „SAUL” või „kaebuse esitaja”) Euroopa Komisjonile pakkumiskutse, mis käsitles Signpost Service’it. Leping sõlmiti SAULiga tema pakkumuse alusel ja leping nr PRS/2000/B5-3001/A/03 allkirjastati 14. veebruaril 2000.

Kaebuse esitajal oli aega vaid kolm nädalat, et valmistuda Signpost-teenuse käivitamiseks alates 10. märtsist 2000. Koostöö sisseseadmiseks võttis komisjon ühendust Europe Directi kõnekeskuse Global One/Tech Team (edaspidi „Global One”) uue teenuseosutajaga. Global One ei olnud aga teadlik ühestki kohustusest teha nõuandeteenistusega koostööd. Kaebuse esitajale sai selgeks, et siseturu ja teenuste peadirektoraat ning hariduse, noorte, spordi ja kultuuri peadirektoraat ei olnud eelnevalt kokku leppinud Signpost Service’i ja Global One’i vahelises koostöös ning Global One’i lepingus ei olnud ühtegi sätet, mis kohustaks neid Signpost Service’iga koostööd tegema. See tõi kaasa lisakulud nõuandeteenistusele.

Pärast esialgsete raskuste ületamist avastas komisjon, et Euroopa Liidu Teatajas avaldatud pakkumiskutse sisaldas viga siseturualaste uurimiste ja nn teise tasandi uurimiste kirjelduses, mida pakkumiskutses ega lepingus endas ei mainitud. Selle parandamiseks võttis komisjon 2000. aasta detsembris vastu suunised, et aidata SAULil teha kindlaks, millised teise astme järelepärimised on sobivad, ja käsitleda muid järelepärimisi kui abikõlblikud teise astme järelepärimised. Nendes suunistes tegi komisjon ettepaneku, et SAUL peaks vastama kõigile sissetulevatele päringutele, kuid seda tuleks maksta ainult nende päringute eest, mis on rahastamiskõlblikud ja mis moodustasid komisjoni sõnul ligikaudu 50 % saadud päringutest. Kaebuse esitaja sõnul põhjustas see viivitusi andmebaasi nõuetekohases toimimises ja komisjon kasutas neid viivitusi ettekäändena kaebuse esitaja arvete maksmata jätmiseks.

Kaebuse esitaja sõnul teavitati teda 20. ja 21. detsembril 2000 Brüsselis toimunud kohtumisel sellest, et komisjon pikendab lepingut. Seetõttu uuendas kaebuse esitaja lepinguid oma ekspertidega, rentis uusi ruume ning sõlmis lepinguid arvutiseadmete ja andmebaasiteenuste rentimiseks. veebruaril 2001 sai kaebuse esitaja kirja, milles teatati, et komisjon ei kavatse lepingut pikendada.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väidab kaebuse esitaja, et komisjon ei ole:

1) tagada, et Europe Directi kõnekeskuse Global One'i töövõtjal oleks kohustus teha koostööd nõuandeteenistusega;

2) anda pakkumiskutses piisavat teavet;

3) uuendada lepingut kokkulepitud viisil;

4) tasuda arved vastavalt lepingule.

Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks viivitamata tasuma kõik arved vastavalt lepingule ja hüvitama hilinenud makse.

Lisaks väidab kaebuse esitaja, et komisjon peaks lepingut pikendama või hüvitama kaebuse esitajale pikendamata jätmisest põhjustatud rahalise kahju.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamus sisaldas kokkuvõttes järgmisi punkte:

väide

Europe Directi teenus koosneb kahest tasandist. Esimene on kõnekeskus, mis tegeles üldist laadi küsimustega. Teine hõlmab nõuandeteenistust (Signpost Service, SAUL) ja pressi ja teabe peadirektoraati (DG PRESS). Europe Directi kõnekeskuse haldamise leping Global One’iga ei kohustanud komisjoni tagama otsest dialoogi kahe komisjoni töövõtja (Global One ja SAUL) vahel, mis oleks vastuolus lepingute hea haldamisega. Global One’iga sõlmitud leping sisaldas kohustust luua liidesed komisjoni ja spetsialiseeritud välistalitusega (Signpost Service). Andmete töötlemine ja nende edastamine teisele tasandile toimus andmebaasi kaudu, kuhu salvestati kõik küsimused ja vastused.

Telefonikõnede andmete edastamisel Global One’i ja SAULi vahel esines puhttehniline probleem. Selle lahendamiseks toimus SAULiga sõlmitud lepingu esimestel kuudel lugematu arv kohtumisi ja e-kirjavahetusi. Lisaks tekitas telefoniandmete edastamine muid lepingu täitmisega seotud probleeme, näiteks: igakuiste aruannete hilinenud saatmine; analüütiliste aruannete hilinenud saatmine ja viivitus lepingu kohaselt nõutava andmebaasi loomisel, mis oli ainus viis, kuidas komisjon sai kontrollida, kas seda rakendatakse nõuetekohaselt. SAULil oli lepingu sõlmimise kriteeriumide kohaselt põhikohustus osutada teenust vastavalt menetlustele, mille ta ise oli komisjonile esitatud pakkumuses välja pakkunud, kuna see oli üks lepingu sõlmimise kriteeriumidest. Komisjon leidis, et ta peab võtma meetmeid, et lahendada töövõtja probleemid oma metoodika rakendamisel, minnes seega tegelikult oma kohustustest kaugemale. Komisjoni sõnul ei esitanud SAUL talle andmebaasi.

väide

Pakkumiskutses selgitati selgelt nõuandeteenistuse ülesandeid, kuid jäeti rakendusvahendite valik teadlikult potentsiaalsetele teenuseosutajatele ja komisjoni hinnangule selle kohta, kas pakutud meetodid suudavad pakkuda kvaliteetset teenust lepingu sõlmimise kriteeriumidena.

Komisjon teatas 31. augustil 2000 SAULile, et hilinenud aruannete tõttu kohaldab ta lepingus ette nähtud karistusi. Komisjon rõhutas, et on oluline, et tal oleks juurdepääs süsteemile, mis on välja töötatud, või et ta saaks täieliku tabeli või toimiku registreeritud andmete kohta alates 9. märtsist 2000. Kuna siseturu ja teenuste peadirektoraat ei saanud 2000. aasta septembri lõpus SAULilt ikka veel täielikku andmebaasi, otsustas ta, et ei saa teha täiendavaid makseid enne, kui töövõtja ruumides on läbi viidud üldised kontrollid. ja 19. oktoobril 2000 toimus Lundis audit. Audit kinnitas, et teatavad SAULi käsitletud küsimused jäid lepingu kohaldamisalast välja. Samuti ilmnes, et SAUL ei kasutanud päringute sisu järgi filtreerimise süsteemi, vastupidi sellele, mida ta oli oma pakkumuses märkinud. Siseturu ja teenuste peadirektoraat teavitas SAULi 6. novembril 2000 auditi tulemustest.

novembril 2000 korraldati SAULi ja siseturu ja teenuste peadirektoraadi vaheline töökohtumine. 28. novembril 2000 saatis siseturu ja teenuste peadirektoraat suunised küsimuste filtreerimise kohta, mis komisjoni sõnul lihtsalt kordasid SAULi pakkumuses juba kavandatud meetodeid (1). Siseturu ja teenuste peadirektoraat teavitas SAULi 20. detsembri 2000. aasta töökoosolekul uuringu tulemustest, mille siseturu ja teenuste peadirektoraat viis läbi andmebaasist juhuslikult valitud 1500 küsimusest koosneva valimi kohta. Üle 50 % küsimustest jäid lepingu kohaldamisalast välja. Komisjon teavitas SAULi ka sellest, et ta ei ole kindel, kas lepingut saab pikendada.

Hanketeates oli selgelt märgitud, et päringud, millega Signpost Service pidi tegelema, ei sisaldanud abstraktseid või spekulatiivseid küsimusi ega puhtalt teabenõudeid. Signpost Service pidi vastama päringutele ühtse turu ja kodanike õiguste kasutamise kohta. Komisjoni sõnul oli see selgelt välja toodud ka SAULi esitatud pakkumuses.

Väide 3

märtsil 2001 saatis SAUL volinik Bolkensteinile kirja lepingu pikendamata jätmise kohta. Komisjoni talitused vastasid 22. märtsil 2001 voliniku nimel, selgitades, et leping allkirjastati üheks aastaks alates 9. märtsist 2000, ning andsid komisjonile võimaluse lepingut pikendada kuni viieks aastaks. Lisaks selgitas ta, et pikendamise võimalus tuleb kasutada vähemalt üks kuu enne lepingu lõppemist poolte allkirjastatud lisakokkuleppega. Lõpuks puudus õiguslik kohustus teavitada töövõtjat kavatsusest lepingut mitte pikendada. 24. jaanuari 2001. aasta kiri saadeti viisakusest ja see näitas head haldustava.

Sisuliselt oli lepingu pikendamata jätmine ainus võimalik võimalus, arvestades asjaolu, et leping ei vastanud uue kuulamise ja tagasiside algatuse nõuetele, mis on sätestatud reformi valges raamatus, ning tuginedes lepingu haldamisel seni saadud kogemustele. Komisjon esitas ka konkreetsed põhjused lepingu pikendamata jätmiseks, nagu saadud teave andmete õigsuse kohta, tulemused, mis kahjustavad usaldust suhetes töövõtja ja siseturu ja teenuste peadirektoraadiga, ning toimiku edastamine Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), kes algatas 20. veebruaril 2001 uurimise.

Sõltumata OLAFi uurimise tulemustest leidis komisjon, et lepingu pikendamine oleks neil asjaoludel vastuolus konservatiivsuse ja ettevaatlikkuse aluspõhimõtetega usaldusväärses haldusjuhtimises ning vajadusega lepingupoolte vastastikuse usalduse järele, et tagada lepingu rahuldav täitmine.

Väide 4

Signpost Service’i leping oli sõlmitud 12 kuuks alates 10. märtsist 2000 ja maksimaalselt 10 000 päringuks. Lepingu artikli 4 kohaselt kohustus komisjon maksma SAULile lepingu alusel osutatud teenuste eest maksimaalselt € 442 537 eurot, mis vastab maksimaalselt 10 000 päringule aastas.

Lepingu artikli 4 lõike 3 kohaselt tehakse maksed pärast seda, kui komisjon on asjaomased aruanded, sealhulgas analüüsiaruanded, kätte saanud ja heaks kiitnud, ning vastavate arvete esitamisel.

Komisjoni sõnul tulenes lepingust, et kõik maksed sõltusid tööde rahuldavast teostamisest töövõtja poolt, asjaomase ajavahemiku aruannete heakskiitmisest ja ühikuhinna alusel arvutatud maksete puhul arve esitamisest. Lisaks oli lepingu III lisa kohaselt iganädalaste ja igakuiste aruannete peamine eesmärk „tagada, et nõuandeteenistus toimiks tõhusalt“.

Siseturu ja teenuste peadirektoraat peatas vastavalt üldtingimuste artikli 10 lõikele 5 2000. aasta oktoobrist kuni 2001. aasta jaanuarini esitatud arved, sest nõutud dokumente, eelkõige andmebaasi, ei olnud esitatud ja komisjon pidas vajalikuks täiendavat kontrolli.

6. aprillil 2000 tegi komisjon SAULile pangagarantiiga ettemakse 30 % ulatuses lepingu maksumusest, kuigi ta ei olnud kohustatud seda tegema.

märtsil 2001 SAULi ja siseturu ja teenuste peadirektoraadi vahelisel kohtumisel oli SAULi esindaja valmis uurima muid võimalusi puuduva teabe edastamiseks, näiteks otsest juurdepääsu SAULi arvutisüsteemile. SAUL kinnitas siiski 23. märtsi 2001. aasta kirjas, et see võimalus lükati tagasi.

Töövõtja ei täitnud oma põhikohustust esitada ja sisestada andmebaasi kõik lepingus täpsustatud miinimumandmed, mis olid vajalikud lepingu nõuetekohase täitmise jälgimiseks ning kodanike poolt nõuandeteenistusele esitatud päringute kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks analüüsiks. Kuna töövõtja kõnealuseid andmeid ei esitanud, ei olnud komisjonil võimalik lepingu nõuetekohast täitmist täielikult kontrollida. Samuti takistas see komisjonil teha sisulist analüüsi kodanike kogemuste kohta ühtse turu toimimisega.

Sellises olukorras takistasid usaldusväärse haldus- ja finantsjuhtimise põhimõtted komisjonil teha lepingu nõuetekohase täitmise korral tasumisele kuuluvaid makseid.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde. Lepingu kohaselt oli SAULi ülesanne „teavitada üldsust nende õigustest ja võimalustest Euroopa Liidus ja selle ühtsel turul ning juhtida nende tähelepanu ametlikele või valitsusvälistele organisatsioonidele, kes suudavad aidata kõiki raskusi, millega nad võivad kokku puutuda, sealhulgas vajaduse korral õiguskaitsevahendeid“. Kuna SAUL tegutses juba Signpost Service’is, vastates aastatel 1997–1999 peamiselt Rootsi päringutele, oli ta tuttav Signpost Service’i saadud päringute liigiga. SAULile maksti garanteeritud igakuiseid makseid ainult 2000. aasta märtsist septembrini. Viimane makse laekus 2000. aasta novembris ja pärast seda ei olnud SAUL üldse makset saanud.

SAULi sõnul esines mitmesuguseid probleeme seoses tekstide jaoks saadaolevate tähemärkide kogumitega ja vormingu muutmisega. Neid probleeme ei põhjustanud kaebuse esitaja, vaid need tulenesid hariduse ja kultuuri peadirektoraadi ning siseturu ja teenuste peadirektoraadi vahelise koordineerimise puudumisest seoses Europe Directi talituse toimimisega. SAUL oli seisukohal, et komisjon ei ole kunagi võtnud meetmeid oma juhtimisprobleemide lahendamiseks. Ta ei läinud ühelgi hetkel oma kohustustest kaugemale. SAULi sõnul tõid komisjoni nõutud tehnilised probleemid ja vormimuutused kaasa vajaduse palgata ettevõttesiseseid juriste, mis tõi kaasa lisakulusid.

SAULi jõupingutused ei kaldunud kunagi kõrvale lepingu peamisest eesmärgist pakkuda Euroopa kodanikele kvaliteetset teenust. Ta lükkas tagasi väite, et üle 50% küsimustest ei kuulunud lepingu kohaldamisalasse. SAUL vaidlustas ka seisukoha, et ta ei eristanud saadud järelepärimisi.

Kaebuse esitaja sõnul edastati 21. detsembril 2000 suuline teade lepingu pikendamise kohta. See eksitas teda võtma uusi kohustusi ekspertide ja teiste töövõtjate ees. Lisaks ei ole OLAFi juurdlus andnud mingeid tõendeid kaebuse esitaja väära käitumise kohta.

SAULile maksti kokku € 170 646, mis ei olnud isegi 60% garanteeritud igakuistest maksetest. Ta leidis, et maksete edasilükkamine täiendavaks kontrolliks kauemaks kui 12 kuuks tõi kaasa võimu kuritarvitamise. SAUL väitis, et ta oli esitanud kogu andmebaasi koopia rohkem kui üks kord.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et kaebuse esitaja ja komisjoni vaheliste vaidlusküsimuste selgitamiseks on vaja täiendavaid uurimisi. Seetõttu saatis ombudsman komisjonile uuesti kirja, paludes täiendavat arvamust kaebuse esitaja tähelepanekute kohta.

Komisjoni täiendav arvamus

Komisjoni sõnul käsitles ta hankemenetlust ja lepingu ettevalmistamist tõhusalt. SAUL sisestas kõik saadud päringud oma andmebaasi ja esitas neile arved. See näitas, et SAUL ei filtreerinud välja abikõlbmatuid küsimusi, samas kui nende pakkumuses oli selgelt märgitud, et nad saavad nõudest aru.

Väited komisjonipoolse puuduliku lepingute haldamise kohta ei olnud põhjendatud. Viide erinevatele standarditele on seotud kuupäevade kodeerimise viisiga, mida ei saa pidada ületamatuks tehniliseks takistuseks. Seoses ettevõtte juristide palkamisega seotud väidetavate lisakuludega esitas komisjon nimekirja kuupäevadest, millal eksperdid hakkasid päringutele vastama. Selgus, et enamik SAULi asutusesiseseid eksperte alustas tööd lepinguaasta algusest, enne kui ilmnesid probleemid, mis SAULi väitel tingisid nende töölevõtmise vajaduse.

Komisjoni sõnul ei olnud SAUL lepinguga kohustatud ületama 10 000 järelepärimist. Kuna SAUL ei filtreerinud küsimusi õigesti, ei jõutud kunagi 10 000 abikõlbliku päringu tasemeni. Pärast 2000. aasta detsembri koosolekut kavatses komisjon lepingut pikendada. See seisukoht muutus aga radikaalselt jaanuaris, kui siseturu ja teenuste peadirektoraat sai teada väidetest SAULi andmebaasi manipuleerimise kohta alates lepingu algusest, mille eesmärk oli suurendada arvele kantavaid summasid.

Komisjon väitis, et makseviivitus ei olnud komisjoni võimu kuritarvitamine, vaid tulenes töövõtja suutmatusest pakkuda vajalikke vahendeid vajalike kontrollide tegemiseks. Hea finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt ei teinud komisjon täiendavaid makseid ilma selgete tõenditeta osutatud teenuste kohta.

Kaebuse esitaja täiendavad märkused

Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde. Kaebuse esitaja leidis, et ta oli oma pakkumise täitnud ja loonud kvaliteetse andmebaasi. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et komisjon ei selgitanud pakkumiskutses oma ootusi ja et tema eesmärk oli muuta Signpost Service’i poolt aastatel 1997–1999 kasutatud praktikat.

Otsus

1 Euroopa Ombudsmani uurimise ulatus

1.1 Kaebus puudutab komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi.

1.2 EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaselt on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi "ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoli juhtumite kohta". Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele (2). Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

1.3 Ombudsman leiab siiski, et läbivaatamise ulatus, mida ta võib sellistel juhtudel läbi viia, on tingimata piiratud. Eelkõige on ombudsman seisukohal, et kui küsimus on vaidlustatud, ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

1.4 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepingutega seotud vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

2 Väidetav suutmatus tagada, et Europe Directi kõnekeskuse töövõtja oleks kohustatud tegema koostööd nõuandeteenistusega

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei taganud, et Europe Directi kõnekeskuse töövõtja oleks kohustatud tegema koostööd nõuandeteenistusega.

2.2 Komisjoni sõnul ei kohustanud Europe Directi kõnekeskuse haldamise leping Global One'iga komisjoni tagama otsest dialoogi kahe komisjoni töövõtja vahel, mis oleks vastuolus lepingute hea haldamisega. Kaebuse esitajal oli põhikohustus osutada teenust vastavalt menetlustele, mille ta ise oli komisjonile esitatud pakkumises välja pakkunud. Teenuse osutamise metoodika tehniline ja korralduslik väärtus oli tegelikult üks lepingu sõlmimise kriteeriumidest.

2.3 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ja komisjoni vahelises lepingus ja selle lisades ei mainita komisjoni kohustust tagada koostöö Europe Directi kõnekeskuse töövõtja ja nõuandeteenistuse vahel. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

3 Väidetav teabe puudumine hankemenetluses

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei esitanud pakkumiskutses piisavat teavet. Kaebuse esitaja sõnul ei mainitud ühtse turuga seotud päringute ja nn teise tasandi päringute kirjeldust pakkumiskutses ega lepingus endas, vaid see oli esitatud üksnes suunistes, mille eesmärk oli aidata SAULil teha kindlaks abikõlblikke teise tasandi järelepärimisi, mis saabusid nõuandeteenistusse, ning käsitleda muid järelepärimisi kui abikõlblikke teise tasandi järelepärimisi, mille komisjon esitas 28. novembril 2000.

3.2 Komisjon väitis, et pakkumiskutses on selgelt välja toodud nõuandeteenistuse ülesanded, kuid jättis rakendusvahendite valiku teadlikult võimalike teenuseosutajate hooleks ja komisjoni hinnangule selle kohta, kas pakutud meetodid suudavad pakkuda kvaliteetset teenust kui lepingu sõlmimise kriteeriume. Suunised anti selleks, et aidata töövõtjal filtreerida küsimusi, mis komisjoni sõnul lihtsalt kordasid meetodeid, mida kaebuse esitaja oma pakkumuses juba kavandas.

3.3 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja pakkumises märgiti, et selle esimene ülesanne on filtreerida sissetulevad küsimused, et tagada nende kuulumine viitade teenuse kohaldamisalasse, ja suunata ümber küsimused, mida peetakse selle kohaldamisalast välja jäävateks. Lisaks on komisjoni ja kaebuse esitaja vahelisest lepingust selge, et uurimised käsitlesid kodanike õiguste kasutamist ELis ja ühtsel turul.

3.4 Seetõttu leiab ombudsman, et käesoleval juhul on komisjon esitanud sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ja sellest, miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra kohta on põhjendatud. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

4 Lepingu pikendamata jätmine

4.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei pikendanud lepingut kokkulepitud viisil. Kaebuse esitaja sõnul teavitati teda 20. ja 21. detsembril 2000 Brüsselis toimunud kohtumisel lepingu pikendamisest ning seetõttu uuendas ta lepinguid oma ekspertidega, rentis uusi ruume ning sõlmis lepinguid arvutiseadmete ja andmebaasidega seotud teenuste rentimiseks. veebruaril 2001 sai kaebuse esitaja kirja, milles teatati, et komisjon ei kavatse lepingut pikendada.

4.2 Komisjoni sõnul sõlmiti leping üheks aastaks võimalusega seda kuni viieks aastaks pikendada. Pikendamisvõimalust tuli kasutada vähemalt üks kuu enne lepingu lõppemist poolte allkirjastatud lisakokkuleppega. Siiski puudus juriidiline kohustus teavitada töövõtjat kavatsusest lepingut mitte pikendada. 24. jaanuari 2001. aasta kiri saadeti viisakusest.

4.3 Komisjon märgib samuti, et pärast 2000. aasta detsembri koosolekut kavatses ta lepingut pikendada. See seisukoht muutus aga radikaalselt jaanuaris, kui siseturu ja teenuste peadirektoraat sai teada väidetest kaebuse esitaja andmebaasi manipuleerimise kohta alates lepingu algusest, mille eesmärk oli suurendada arvele kantavaid summasid. Komisjon leidis, et sellises olukorras oleks lepingu pikendamine vastuolus usaldusväärse haldusjuhtimise konservatiivsuse ja ettevaatuse aluspõhimõtetega ning vajadusega lepingupoolte vastastikuse usalduse järele, et tagada lepingu rahuldav täitmine. Kaebuse esitaja märkis, et OLAFi juurdlus ei ole andnud mingeid tõendeid temapoolsete eksimuste kohta.

4.4 Ombudsman märgib, et komisjon nõustub, et ta kavatses algselt lepingut pikendada. Kaebuse esitaja ei ole siiski tõendanud, et komisjoni töötajad andsid konkreetse lubaduse lepingut pikendada. Lisaks ei tundu komisjoni põhjendused oma kavatsuste muutmise kohta ebamõistlikud. Kättesaadavate tõendite põhjal ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

5 Arvete osaline tasumata jätmine

5.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei tasunud lepingukohaseid arveid.

5.2 Komisjoni arvates tulenes lepingust, et kõik maksed sõltusid tööde rahuldavast teostamisest töövõtja poolt, asjaomase perioodi aruannete heakskiitmisest ja ühikuhinna alusel arvutatud maksete puhul arve esitamisest. Lisaks oli lepingu III lisa kohaselt iganädalaste ja igakuiste aruannete peamine eesmärk tagada, et nõuandeteenistus toimiks tõhusalt. Siseturu ja teenuste peadirektoraat peatas vastavalt üldtingimuste artikli 10 lõikele 5 2000. aasta oktoobrist kuni 2001. aasta jaanuarini esitatud arved, sest nõutud dokumente, eelkõige andmebaasi, ei olnud esitatud ja komisjon pidas vajalikuks täiendavat kontrolli.

5.3 Lisaks väidab komisjon, et töövõtja ei täitnud oma põhikohustust esitada ja sisestada andmebaasi kõik lepingus täpsustatud miinimumandmed, mis olid vajalikud lepingu nõuetekohase täitmise jälgimiseks ning kodanike poolt nõuandeteenistusele esitatud päringute kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks analüüsiks. Kuna töövõtja kõnealuseid andmeid ei esitanud, ei olnud komisjonil võimalik lepingu nõuetekohast täitmist täielikult kontrollida. Samuti takistas see komisjonil põhjalikult analüüsida kodanike kogemusi ühtse turu toimimisega. Sellises olukorras takistasid usaldusväärse haldus- ja finantsjuhtimise põhimõtted komisjonil teha lepingu nõuetekohase täitmise korral tasumisele kuuluvaid makseid.

5.4 Ombudsman leiab, et komisjon on esitanud sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ja sellest, miks ta peab oma seisukohta lepingulise olukorra kohta põhjendatuks. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

6 Kaebuse esitaja väited

6.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks viivitamata tasuma kõik arved vastavalt lepingule ja hüvitama maksmisega viivitamise. Lisaks väidab kaebuse esitaja, et komisjon peaks lepingut pikendama või hüvitama kaebuse esitajale pikendamata jätmisest põhjustatud rahalise kahju.

6.2 Arvestades käesoleva otsuse punktides 2-5 esitatud järeldusi haldusomavoli puudumise kohta, ei pea ombudsman vajalikuks kaebuse esitaja väiteid põhjalikumalt uurida.

7 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Vastavalt SAULi 15. oktoobri 1999. aasta pakkumisele kodanike nõuandeteenistusele, lk 10: „Uue nõuandeteenistuse esimene ülesanne on filtreerida sissetulevad küsimused, et tagada nende kuulumine Euroopa Komisjoniga sõlmitud lepingu kohaldamisalasse. See funktsioon ise nõuab nii kohapealset keele- kui ka õigusoskust, mis on olnud teenuse varasemas toimimises märkimisväärne probleem. Meie juhtkond on seega valitud, struktureeritud ja koolitatud neid põhinõudeid arvesse võtma. Küsimused, mis ei kuulu nõuandeteenistuse pädevusse, näiteks küsimused, milles palutakse üldist teavet, suunatakse seejärel ümber Euroopa Komisjoni asjakohasele teabeteenistusele.“

(2) Vt Euroopa Ombudsmani 1997. aasta aruanne, lk 22 jj.