Lugupeetud pr A.

veebruaril 2001 esitasite lastekaitse Euroopa foorumi nimel kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses toetuslepingu nr JAI.1999/DAP/004/WC käsitlemisega Euroopa Komisjoni poolt.

15. veebruaril 2001 edastasin kaebuse komisjonile märkuste tegemiseks.

märtsil 2001 saatsite mulle koopia kirjast, mille olite komisjonile saatnud 12. märtsil 2001.

Komisjon saatis oma arvamuse Teie kaebuse kohta 20. aprillil 2001.

mail 2001 esitasite koopiad komisjoni 21. märtsi 2001. aasta kirjast ja oma 19. aprilli 2001. aasta vastusest.

Edastasin Teile komisjoni arvamuse 14. mail 2001 ja palusin Teil soovi korral esitada oma märkused. 26. juunil 2001 saatsite mulle oma tähelepanekud komisjoni arvamuse kohta.

18. juulil 2001 kirjutasin komisjonile, et küsida täiendavat teavet. Komisjon saatis oma vastuse 26. septembril 2001 ja ma edastasin selle Teile 1. oktoobril 2001 koos palvega esitada Teie soovi korral oma märkused.

novembril 2001 saatsite mulle oma märkused komisjoni vastuse kohta.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Brüsselis asuv mittetulunduslik valitsusväliste organisatsioonide võrgustik, mis töötab abivajavate laste ja noorte heaolu nimel kogu Euroopas. 1999. aastal taotles ta komisjonilt rahastamist projektile, mida nimetati: „Kvalifitseeritud ressursside loetelu ELis, et vastata pärast asjakohast koolitust Kosovos vägivalla all kannatavate laste ja naiste vajadustele”. Rahastamine pidi toimuma komisjoni Daphne projekti raames, millega toetatakse laste, noorte ja naiste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemise meetmeid.

Algne taotlus esitati 11. juunil 1999. Kolm eksperthindajat (kelle hulgas on proua Kane), kellele komisjon usaldas taotluse läbivaatamise, esitasid erinevaid vastuväiteid. Pärast arutelusid komisjoni talitustega esitati 6. septembril 1999 muudetud taotlus. septembril 1999 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema ettepanek on rahastamiseks heaks kiidetud, tingimusel et esitatakse muudetud eelarve ning et komisjoni finantskontrollitalitus kontrollib seda ja kiidab selle heaks. oktoobril 1999 esitas kaebuse esitaja muudetud eelarve.

15. novembril 1999 teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta on otsustanud anda talle eespool nimetatud projekti korraldamiseks rahalist toetust maksimaalselt summas € 32 000. Komisjon ja kaebuse esitaja allkirjastasid asjaomase toetuslepingu (viitenumber JAI.1999/DAP/004/WC) 15. novembril 1999. Lepingu kohaselt pidi projekt algama 15. novembril 1999 ja lõppema hiljemalt 15. novembril 2000.

Lepingu artiklis 8 oli sätestatud, et lepingu II lisas sätestatud Euroopa ühenduste toetuslepingute suhtes kohaldatavad üldtingimused (edaspidi "üldtingimused") on lepingu lahutamatu osa.

Üldtingimuste artikkel 3, mis käsitleb lepingu lõpetamist, sisaldab järgmisi sätteid:

Komisjon võib lepingu lõpetada, kui toetusesaaja ei täida mõjuvatel või tehnilistel põhjustel mõnda lepingust tulenevat kohustust ja kui teda on tähitud kirjaga teavitatud nende kohustuste täitmisest, kuid ta ei ole seda teinud ühe kuu jooksul pärast kõnealuse kirja saamist.

Sellisel juhul maksab komisjon ainult need kulud, mida toetusesaaja lepingu lõpetamise ajal tegelikult kandis, ning ei maksa mingeid kulusid, mis on seotud juba sõlmitud lepingutega, välja arvatud kulud, mis on seotud lepingu täitmisega pärast lõpetamise kuupäeva.”

Üldtingimuste artikli 9 kohaselt on Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus pädev menetlema kaebusi komisjoni otsuste kohta, mis käsitlevad lepingu kohaldamist või tõlgendamist.

märtsil 2000 teatas D. Simpson, kes on Daphne programmi juhtiv komisjoni ametnik, kaebuse esitajale (ja teistele organisatsioonidele), et ta lahkub komisjonist 1. aprillil 2000, ning tutvustas oma ametijärglast G. Troussoni. märtsil 2000 saadetud e-kirjas õnnitles hr Simpson kaebuse esitajat "projekti senise edenemise puhul".

Daphne programmi tehniline ekspert Kane külastas 10. mail 2000 kaebuse esitaja bürood, et vaadata läbi seni tehtud töö. Seejärel koostas ekspert aruande, milles ta soovitas komisjonil kaaluda projekti lõpetamist. Aruande eelnõu koopia saadeti kaebuse esitajale, kes esitas selle kohta üksikasjalikud märkused 5. juuni 2000. aasta kirjas komisjonile. Lisaks väljendas kaebuse esitaja selles kirjas seisukohta, et küsimus on vaja kiiresti lahendada ja et seetõttu oleks hea võimalus kohtumiseks. Kaebuse esitaja pakkus selliseks kohtumiseks välja mitu kuupäeva. Komisjonile saadeti 22. juunil 2000 e-posti teel meeldetuletus.

14. juuli 2000. aasta kirjas kirjutas Trousson (komisjoni justiits- ja siseküsimuste peadirektoraadi üksuse A/1 juhataja) kaebuse esitajale, et teavitada teda sellest, et tema arvates ei saa projekti selle praegusel kujul jätkata. Ta põhjendas seda seisukohta kolmel põhjusel: 1) projekti peamised kasusaajad ei olnud esialgses projektis nimetatud, st lapsed ja naised, vaid kohapealsed asutused, kellel oli selle töö tegemiseks rahalisi vahendeid; 2) puudusid piisavad tõendid selle kohta, et kavandatav andmebaas on loodud tavapraktika kohaselt, ja 3) projekt jäi väljapoole Daphne algatuse suuniseid, milles sätestati, et projektidel ei tohiks olla tegevust ega kulusid väljaspool ühendusi. Kuid arvestades kaebuse esitaja pühendumust ja mainet ning hea usu märgina nõustus Trousson, et kaebuse esitajale tuleks anda võimalus määratleda nõuetekohaselt kavandatud ja teostatud andmebaasi projekt. Mainiti mitmeid tingimusi, eelkõige seda, et ümbermääratletud tööplaan ja eelarve tuleks esitada ja komisjon peaks need heaks kiitma 2000. aasta juuli lõpuks.

Kaebuse esitaja sõnul ei olnud Troussoni kriitika põhjendatud.

24. juulil 2000 esitas kaebuse esitaja siiski uue tööplaani ja eelarve. Oma 18. augusti 2000. aasta vastuses teatas Trousson kaebuse esitajale, et mõningaid uue töökava punkte tuleb veel parandada, „enne kui me sõlmime ametliku lisakokkuleppe Teie lepingu kohta uue töökava ja eelarvega”. 4. oktoobril 2000 esitas kaebuse esitaja töökava ja eelarve muudetud versiooni.

16. novembril 2000 palus kaebus komisjonil (faksi ja e-posti teel) vastata tema 4. oktoobri 2000. aasta ettepanekule. Veel üks meeldetuletus saadeti 29. novembril 2000.

Komisjon teatas 30. novembri 2000. aasta tähitud kirjaga kaebuse esitajale, et ta ei saa lasta tal oma tööd jätkata ja et projekt tuleks seetõttu praegu peatada. Samuti palus komisjon kaebuse esitajal esitada oma lõplik raamatupidamisaruanne seni kantud kulude kohta. Ta rõhutas siiski, et arvesse võib võtta ainult otseseid kulusid, mis on seotud komisjoni „esimese muutmistaotluse (august 2000)” esitamiseni toimunud tegevusega.

Seejärel pöördus kaebuse esitaja justiits- ja siseküsimuste peadirektoraadi peadirektori poole. Viimane kinnitas siiski komisjoni seisukohta 5. veebruari 2001. aasta kirjas.

Kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja leiab, et tema probleemid on peamiselt tingitud sellest, et komisjon on muutnud lepinguga tegelevaid töötajaid.

Kaebuse esitaja esitas sisuliselt järgmise väite:

Komisjoni otsus leping lõpetada kujutas endast haldusomavoli, kuna Euroopa ühenduste toetuslepingute suhtes kohaldatavate üldtingimuste artikli 3 tingimused ei olnud täidetud.

Kaebuse esitaja palus ombudsmani abi komisjoniga suhtlemisel, et a) saada projektikulude eest tasumata makse ja b) hüvitada nii kulutatud aeg kui ka sellest tulenevad tõsised finantsraskused, mis on tekkinud väikesele valitsusvälisele organisatsioonile nagu tema ise.

Nõue

Kaebus saadeti arvamuse saamiseks komisjonile.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kaebuse esitaja projekt kuulus 53 projekti hulka, mis olid 1999. aastal heaks kiidetud. Kõigi nende projektide kohta tehti vahehindamine, millel oli kaks eesmärki: tuvastada kõik probleemid projektide rakendamisel ja nõustada toetuse saajaid nende raskuste võimalike lahenduste osas. Kaebuse esitaja projekti järelevalvearuanne oli kõige murettekitavam.

Vahehindamisele järgnenud nädalatel tegi komisjon erilisi jõupingutusi, et anda kaebuse esitajale võimalus suunata oma projekt ümber viisil, mis oleks võimaldanud projekti jätkata. Pärast kahte kohandamiskatset ei olnud kaebuse esitajal ikka veel võimalik oma projekti tõhusalt ümber suunata.

Daphne programmi koordinaatori vahetus ei mõjutanud juhtumi haldamist.

Komisjon oli järginud üldtingimuste artikli 3 lõiget 2. Tõsised põhjused (tehnilised, juhtimisalased ja administratiivsed) toetasid kaebuse esitaja projekti kvalifitseerimist „kokkuleppest tulenevate kohustuste mittetäitmiseks”, nimelt tööprogrammis loetletud ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks nimetatud lepingu kindlaksmääratud aja jooksul. Seega olid üldtingimuste artikli 3 lõike 2 kohaldamise tingimused pärast kuus kuud kestnud läbirääkimisi ja nõustamist selgelt täidetud.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes esitas kaebuse esitaja komisjoni arvamuse kohta järgmised märkused:

Vahehindamise ajaks oli projekt täitnud kokkuleppes sätestatud eesmärgid. Komisjoni viited tema jõupingutustele projekti "ümbersuunamiseks" rõhutasid komisjoni kavatsust muuta esialgset projekti, mis ei pruukinud küll olla tüüpiline Daphne projekt, kuid mis siiski heaks kiideti ja allkirjastati. Kaebuse esitaja oli siiski teinud suuri jõupingutusi projekti uuesti määratlemiseks, et vastata komisjoni nõudmistele.

Ei olnud selge, kas kogu projekti lõpetamine oli proportsionaalne meede. Igal juhul ei kutsunud komisjon kaebuse esitajat tähitud kirjaga oma kohustusi täitma.

Hindamiskoosolek ei olnud objektiivne ja hindaja oli koosoleku algusest peale olnud kriitiline.

Järelevalvearuannet, millele komisjon viitas, ei olnud kaebuse esitajale saadetud.

Arvestades, et projekt oli tegelikult halvatud seitsmeks kuuks pärast tehnilise eksperdi külastust, katsid pärast 2000. aasta augustit kantud tegelikud kulud minimaalsed tunnid personali- ja halduskuludest, et projekti käigus hoida.

Täiendava teabe
taotlemine

Pärast kaebuse esitaja tähelepanekute saamist leidis ombudsman, et ta vajab kaebuse käsitlemiseks lisateavet. Seetõttu palus ta komisjonil täpsustada, kuidas ta on täitnud üldtingimuste artikli 3 lõikes 2 sätestatud tähitud kirjaga teatamise nõuet, ja esitada asjaomase kirja koopia.

Komisjoni vastus

Komisjon esitas oma vastuses järgmised märkused:

Üldtingimuste artikli 3 lõike 2 eesmärk oli tagada, et saatja teaks tähitud kirja teel kindlalt, et adressaat on kirja kätte saanud, ja loeks seega sisu, mis hoiatab adressaati lepingu täitmata jätmise eest ja annab talle ühe kuu oma kohustuste täitmiseks. Kuigi enne 30. novembrit 2000 ei olnud tähitud kirjaga saadetud ühtegi kirja, oli artikli 3 lõike 2 eesmärk siiski juba saavutatud. Maist novembrini 2000 toimunud ulatuslik kirjade ja e-kirjade vahetus näitas selgelt, et kaebuse esitaja oli saanud mitmeid kirju ja dokumente, milles teda teavitati ja hoiatati vajadusest täita oma kohustusi. Seega, kuigi komisjon avaldas kahetsust, et ta ei saatnud hoiatuskirja tähitud kirjaga, väitis ta, et see tegematajätmine ei põhjustanud kaebuse esitajale juhtumi konkreetsetel asjaoludel mingit tegelikku kahju.

Komisjon ei ole kunagi püüdnud projekti muuta, vaid üksnes tagada, et poolte vahel kokku lepitud lepingu tingimusi täidetakse nõuetekohaselt. Seda näitas selgelt seirearuanne. Kaebuse esitaja väide, et täielik järelevalvearuanne ja tema märkused ei olnud talle kättesaadavad, oli täiesti vale. Täielik dokument saadeti kaebuse esitajale, mida tõendab eksperdi 19. mai 2000. aasta faks ja kaebuse esitaja pikk vastus sellele.

Hindaja väide kallutatuse kohta oli täiesti alusetu.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes muu hulgas järgmised märkused:

Komisjoni 14. juuli 2000. aasta ja 18. augusti 2000. aasta kirjadest oli kaebuse esitaja mõistnud komisjoni kahtluste tõsidust, kuid ei olnud mõistnud, et lepingu lõpetamise oht on olemas. Projekti lõpetamine oli väga tõsine küsimus ja kaebuse esitaja oleks oodanud selles osas selgust. Oma 18. augusti 2000. aasta kirjas tänas komisjon siiski kaebuse esitajat projekti uuesti määratlemisel tehtud jõupingutuste eest. See näitas kaebuse esitajale, et ta liigub õiges suunas. Kaebuse esitaja kahetses väga komisjoni soovimatust kohtumisega nõustuda.

Kaebuse esitaja ei nõustunud komisjoni väitega, et ta ei olnud täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Ta esitas kahel korral kehtivad muudatusettepanekud ja tegi olukorra lahendamiseks suuri jõupingutusi.

Asjaolu, et lepingut ei lõpetatud nõuetekohase menetluse teel, tekitas vastupidi komisjoni väidetele tegelikku ja olulist kahju. See kahju puudutas teisi selle projekti kaasrahastajaid. Kui olukorda oleks selgitatud varasemas etapis, oleks kaebuse esitaja saanud neid sellest varem teavitada ja piirata sellest tulenevat rahalist kahju.

Kaebuse esitaja ei olnud enne ombudsmani kaudu komisjoni arvamusele lisatud järelevalvearuannet näinud. Hindajalt saadud dokument oli oluliselt erinev.

Kaebuse esitaja kriitika, et hindamiskoosolek ei olnud objektiivne, ei olnud mõeldud isikliku kriitikana hindaja vastu. Siiski ei olnud erapooletu saata hindajat koostama aruannet, kes oli projektile juba taotluse esitamise etapis vastuväiteid esitanud.

septembril 2001 sai kaebuse esitaja üllatuseks komisjonilt võlateate, milles nõuti 4 001,87 € tasumist „ettemakse osalise tagasinõudmise” eest. Komisjon esitas põhjaliku selgituse 9. novembril 2001 kaebuse esitaja sellekohase taotluse alusel. Kuigi kaebuse esitaja oli oodanud komisjonilt ligikaudu 9000 € makset, mõistis ta nüüd, et komisjoni seisukoht oli teistsugune. Kuna projekti kaasrahastajad olid oma panuse täielikult ja ette ära maksnud, arvas komisjon selle oma heakskiidetud projekti kogukuludest maha. Selle lähenemisviisi puhul ei võetud siiski arvesse, et projekt lõpetati enneaegselt. Arvessevõetavat kaasrahastamist tuli seega proportsionaalselt vähendada vastavalt lühendatud projektiperioodile (kaheksa kuud 12 kuust). Selle tulemusena oli summa, mille kaebuse esitaja komisjonile veel võlgnes, vaid 390 eurot.

Kaebuse esitaja sai nüüd aru ja nõustus, et ta võlgneb komisjonile raha, kuid leidis, et see ei tohiks ületada 390 eurot. Arvestades talle tekitatud ebamugavusi ja kahju, lootis kaebuse esitaja, et „ombudsman peab vajalikuks sellest lõppmaksest loobuda”.

Otsus

1 Lepingu õigusvastane lõpetamine

1.1 Novembris 1999 sõlmis komisjon Daphne programmi raames kaebuse esitajaga lepingu (viitenumber JAI.1999/DAP/004/WC), milles ta nõustus andma kaebuse esitajale kuni 32 000 euro suurust rahalist toetust projekti "Kvalifitseeritud ressursside nimekiri ELis, et pärast asjakohast koolitust vastata Kosovos vägivalla all kannatavate laste ja naiste vajadustele" korraldamiseks. Kaebuse esitaja väidab, et komisjoni hilisem otsus leping 30. novembri 2000. aasta kirjaga lõpetada kujutas endast haldusomavoli, kuna Euroopa ühenduste toetuslepingute suhtes kohaldatavate üldtingimuste (edaspidi "üldtingimused") artikli 3 tingimused ei olnud täidetud. Üldtingimuste artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et komisjon „võib lepingu lõpetada, kui toetusesaaja ei täida ilma mõjuva või tehnilise põhjuseta mõnd lepingust tulenevat kohustust ja kui teda on tähitud kirjaga teavitatud nende kohustuste täitmisest, kuid ta ei ole seda teinud ühe kuu jooksul pärast kõnealuse kirja kättesaamist”.

1.2 Komisjon leiab, et lepingu lõpetamine oli põhjendatud. Komisjoni sõnul oli tüüptingimuste artikli 3 lõike 2 eesmärk tagada, et saatja teadis tähitud kirja teel kindlalt, et adressaat on kirja kätte saanud, ja luges seega sisu, mis hoiatas adressaati lepingu täitmata jätmise eest ja andis talle ühe kuu oma kohustuste täitmiseks. Kuigi enne 30. novembrit 2000 ei olnud tähitud kirjaga saadetud ühtegi kirja, oli komisjoni arvates artikli 3 lõike 2 eesmärk siiski juba saavutatud. Komisjoni sõnul näitas 2000. aasta maist novembrini toimunud ulatuslik kirjade ja e-kirjade vahetus selgelt, et kaebuse esitaja oli saanud mitmeid kirju ja dokumente, milles teda teavitati ja hoiatati vajadusest täita oma kohustusi. Seega, kuigi komisjon kahetseb, et ta ei saatnud hoiatuskirja tähitud kirjaga, väidab ta, et see ei tekitanud kaebuse esitajale juhtumi konkreetsetel asjaoludel mingit tegelikku kahju.

1.3 Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta jääb kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta väidab, et ta ei saanud komisjoni 14. juuli 2000. aasta ja 18. augusti 2000. aasta kirjadest järeldada, et lepingu lõpetamise oht on olemas. Lisaks väidab kaebuse esitaja, et ta ei näinud komisjoni arvamusele lisatud järelevalvearuannet enne selle saamist ombudsmani kaudu. Ta lisab, et vahepeal nõudis komisjon temalt 4 001,87 euro suuruse summa tagasimaksmist. Kaebuse esitaja märgib, et ta nõustub nüüd sellega, et ta võlgneb komisjonile raha, kuid usub, et see ei tohiks ületada 390 eurot. Kaebuse esitaja arvates tuleks sellest summast loobuda, arvestades talle tekitatud ebamugavusi ja kahju.

1.4 Käesolev väide puudutab komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi.

1.5 EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaselt on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi "ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoli juhtumite kohta". Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele (1). Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

1.6 Ombudsman leiab siiski, et läbivaatamise ulatus, mida ta võib sellistel juhtudel läbi viia, on tingimata piiratud. Eelkõige on ombudsman seisukohal, et kui küsimus on vaidlustatud, ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

1.7 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepingutega seotud vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

1.8 Haldusasutustel on hea haldustava täita sõlmitud lepingute tingimusi. Ombudsman märgib, et üldtingimuste artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et enne lepingu lõpetamist pidi komisjon teatama kaebuse esitajale tähitud kirjaga, et ta täidab oma kohustusi, ning et lõpetamine oli võimalik ainult juhul, kui kaebuse esitaja ei oleks pidanud seda tegema ühe kuu jooksul pärast kõnealuse kirja saamist. On tõsi, et olenemata selle klausli sõnastusest võib hoiatus olla eriasjaoludel ebavajalik (2). Ombudsman leiab siiski, et komisjon ei ole piisavalt selgitanud, miks oleks pidanud olema põhjendatud lepingu lõpetamine, ilma et oleks järgitud üldtingimuste artikli 3 lõikes 2 sätestatud nõudeid (3). Nagu kaebuse esitaja õigesti märgib, ei viidanud komisjoni 18. augusti 2000. aasta kiri üldse sellele, et komisjon kavatses lepingu lõpetada. Vastupidi, sellest kirjast jääb mulje, et kui mõningaid punkte „parandatakse”, koostab komisjon ametliku lisadokumendi [kaebuse esitaja] lepingule uue töökava ja eelarvega. Vastupidiselt komisjoni väidetele ei olnud kaebuse esitajat seega selgelt teavitatud, et kui ta ei täida oma lepingulisi kohustusi ühe kuu jooksul pärast sellise hoiatuse saamist, siis leping lõpetatakse. Lisaks märgib ombudsman, et komisjon ei ole tõendanud, et hindaja koostatud järelevalvearuanne oleks saadetud kaebuse esitajale (4).

1.9 Neid asjaolusid arvestades leiab ombudsman, et üldtingimuste artikli 3 lõike 2 mittejärgimine komisjoni poolt kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tehakse selle kohta kriitiline märkus.

2 Rahalised nõuded

2.1 Kaebuse esitaja palus oma kaebuses ombudsmani abi, püüdes saada summat, mida komisjon tema arvates veel võlgneb, koos hüvitisega nii kulutatud aja kui ka sellele järgnenud rahaliste raskuste eest, mille komisjon talle põhjustas. Komisjoni arvamuses esitatud seisukohast ja vastusest lisateabe taotlusele ilmneb, et komisjon leiab, et kaebuse esitajale ei tule raha maksta.

2.2 Oma tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta ombudsmani täiendava teabe taotlusele nõustub kaebuse esitaja, et ta võlgneb komisjonile raha. Ta väidab siiski, et võlgnetav summa on ainult 390 €, mitte 4 001.87 €, mille tagastamist komisjon temalt nüüd nõudis, ning et võlgnetavast summast tuleks igal juhul loobuda.

2.3 Ombudsman tuletab meelde, et lepinguvaidlustel põhineva väidetava haldusomavoli uurimise ulatus on piiratud (5). Lisaks märgib ta, et otsuse selle kohta, kas rahalisest nõudest tuleks loobuda, teeb komisjon (ja mitte ombudsman) ning et komisjonil ei ole veel olnud võimalust selle taotluse kohta seisukohta võtta. Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse selle aspekti uurimist ei ole vaja jätkata. Ta loodab siiski, et komisjon võtab käesolevat otsust arvesse, kui ta menetleb kaebuse esitaja taotlust loobuda mis tahes tasumata summast.

3 Kokkuvõte

Euroopa Ombudsmani selle kaebuse uurimise põhjal on vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Haldusasutustel on hea haldustava täita sõlmitud lepingute tingimusi. Kaebuse esitajaga sõlmitud lepingu suhtes kohaldatavate üldtingimuste artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et enne lepingu lõpetamist pidi komisjon teatama kaebuse esitajale tähitud kirjaga, et ta täidab oma kohustusi, ning lepingu lõpetamine oli võimalik üksnes juhul, kui kaebuse esitaja ei oleks pidanud seda tegema ühe kuu jooksul pärast kõnealuse kirja saamist. Komisjon ei ole piisavalt selgitanud, miks oleks käesoleval juhul pidanud olema põhjendatud lepingu lõpetamine üldtingimuste artikli 3 lõikes 2 sätestatud nõudeid järgimata. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Vt 1997. aasta aruanne, lk 22 jj.

(2) Oma 11. oktoobri 2001. aasta otsuses kohtuasjas C-77/99 (komisjon vs. Oder-Plan Architektur GmbH jt) leidis Euroopa Kohus seoses tingimusega, mis oli peaaegu identne üldtingimuste artikli 3 lõikega 2, et juhtumi asjaolusid arvestades ei olnud konkreetne teade vajalik (viidatud eespool, punkt 58).

(3) Kontrollikoja poolt otsustatud juhtumi puhul teatas töövõtja komisjonile „kindlalt ja ühemõtteliselt, et projekt on lõppenud”. Lisaks „hävitati lepingupoolte vaheline usaldussuhe, mis on lepingu nõuetekohase täitmise eeltingimus” (viidatud eespool).

(4) Ombudsmanile esitatud dokumendid tõendavad üksnes seda, et aruande kavand saadeti kaebuse esitajale. Miski ei tõenda, et lõpparuanne (mis oli oluliselt pikem ja milles käsitletakse kaebuse esitaja vastuväiteid aruande kavandis esitatud järeldustele) edastati kaebuse esitajale nõuetekohaselt.

(5) Vt eespool punkt 1.6 jj.