Kaebuse taust

1. 2020. aasta oktoobris esitas kaebuse esitaja komisjonile taotluse üldsuse juurdepääsuks ^[1], et saada teavet komisjoni antisemitismivastase võitluse ja juudi eluviisi edendamise koordinaatori (edaspidi „koordinaator“) kohtumiste kohta.

2. 2020. aasta detsembris täpsustas kaebuse esitaja, et soovib saada „loetelu koordinaatori kohtumistest Iisraeli riigi ja valitsuse esindajatega, sealhulgas Iisraeli esindusega Euroopa Liidu juures ajavahemikul 1. detsembrist 2015 kuni 6. oktoobrini 2020.“

3. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et peab tema taotlust teabenõudeks. Ta esitas talle loetelu „kõigist kahepoolsetest kohtumistest [koordinaatoriga], mis peeti Iisraeli Riigi ja selle valitsuse kõrgetasemeliste esindajatega“ asjaomasel ajavahemikul.

4. Kaebuse esitaja nõudis, et tema taotlust tuleks käsitada üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotlusena.

5. Seejärel registreeris komisjon kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse ja teatas talle, et tal ei ole ühtegi dokumenti, mis vastaks tema esitatud kirjeldusele. Sel põhjusel käsitles ta kaebuse esitaja taotlust teabenõudena ja koostas loetelu kohtumistest kõrgetasemeliste esindajatega, kasutades erinevaid allikaid.

6. 2021. aasta veebruaris palus kaebuse esitaja komisjonil oma otsus läbi vaadata (teha nn kordustaotlus). Ta vaidlustas komisjoni väite, et ühtegi dokumenti ei ole olemas. Ta ütles ka, et komisjon piiras põhjendamatult tema taotlust kohtumistega kõrgetasemeliste esindajatega, ja palus tal esitada talle loetelu kohtumistest kõigi tasandite esindajatega.

7. Komisjon kordas, et tal ei ole ühtegi dokumenti, mis kuuluks kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohaldamisalasse.

8. 2021. aasta aprillis pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimine

9. Ombudsman algatas uurimise selle kohta, kuidas komisjon oli käsitlenud kaebuse esitaja taotlust koordinaatorite kohtumiste ametisse nimetamise kohta.

10. Uurimise  käigus kohtus ombudsmani uurimisrühm komisjoni esindajatega, et selgitada teatavaid küsimusi. Ombudsman esitas kaebuse esitajale koosoleku aruande ja sai seejärel kaebuse esitaja märkused selle kohta. Seejärel küsis ombudsman komisjonilt lisaselgitusi ja kaebuse esitaja esitas oma märkused komisjoni selgituste kohta.

Ombudsmanile esitatud argumendid

11. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon oli esitanud teavet ainult mõne pistelise koosoleku kohta. Ta väitis, et kuna komisjonil oli võimalik koostada nimekiri koordinaatori ja kõrgetasemeliste esindajate vahelistest kohtumistest, peaks tal olema võimalik koostada nimekiri kohtumistest kõigi tasandite esindajatega.

12. Kaebuse esitaja väitis ka, et ELi töötajad peaksid tegema oma tööd avalikult ja pidama nõuetekohast arvestust oma ametialaste kohtumiste kohta, et võimaldada avalikku kontrolli.

13. Komisjon märkis, et loetelu, millele kaebuse esitaja juurdepääsu taotles, nimelt loetelu kõigist koordinaatori kohtumistest Iisraeli riigi/valitsuse esindajatega ajavahemikul 1. detsembrist 2015 kuni 6. oktoobrini 2020, ei olnud juurdepääsutaotluse esitamise ajal olemas. See tähendas, et komisjonil oli seaduslik õigus vastata kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotlusele, märkides, et tal sellist dokumenti ei ole. Kaebuse esitaja abistamiseks käsitles komisjon kaebuse esitaja taotlust siiski kui „teabenõuet“ ja koostas loetelu kõigist asjaomase ajavahemiku jooksul toimunud koosolekutest.

14. Komisjon kinnitas ka, et tema koostatud ja kaebuse esitajale esitatud loetelu on täielik. Asjaolu, et nimekirja pealkiri on „Kõigi kõrgetasemeliste esindajatega peetavate kohtumiste loetelu“, on seletatav asjaoluga, et tavaliselt toimuvad koordinaatoriga kohtumised Iisraeli Riigi kõrgetasemeliste esindajatega. Nimekirja pealkirja ei tohiks siiski mõista kui viidet sellele, et nendel kohtumistel osalesid ainult Iisraeli kõrgetasemelised esindajad. Neid kõrgetasemelisi isikuid saatsid tavaliselt nende tugitöötajad, kelle isikuandmeid loetelus ei olnud.

15. Komisjoni selgitused ei veennud kaebuse esitajat. Ta leidis, et komisjon peaks nõudma oma töötajatelt ametissenimetamiste registri pidamist ning et üldsusel peaks olema lubatud selliseid logisid kontrollida, eelkõige seoses prioriteetsete ülesannetega. Kaebuse esitaja järeldas, et komisjon peaks esitama „täieliku loetelu kõigist kontaktidest [koordinaatori] ja Iisraeli esindajate vahel kõigil tasanditel“.

16. Vastuseks märkis komisjon, et tal ei ole kaebuse esitaja taotluse kohta lisateavet. Ta märkis, et ei ole toimunud muid eelnevalt kokku lepitud koosolekuid peale nende, mis on loetletud tema poolt kaebuse esitajale esitatud dokumendis.

17. Seejärel vastas kaebuse esitaja, et tema taotlus ei piirdunud „ettevalmistatud koosolekutega“. Ta ütles, et kui koordinaator on pidanud arutelusid lühikese etteteatamisajaga või spontaanselt, peaks komisjon avalikustama selliste arutelude üksikasjad.

Ombudsmani hinnang

18. ELi eeskirju üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele kohaldatakse üksnes ELi institutsioonide valduses olevate dokumentide suhtes.^[2] See tähendab, et kui dokumenti, millele juurdepääsu taotletakse, ei ole olemas, ei pea ELi institutsioonid taotlusele vastates dokumenti looma ^[3].

19. Käesoleval juhul märkis komisjon, et tal ei ole dokumenti, millele kaebuse esitaja juurdepääsu taotles, nimelt loetelu kõigist koordinaatori ja Iisraeli riigi/valitsuse esindajate vahelistest kohtumistest alates tema ametikoha loomisest. Selle asemel, et kaebuse esitaja taotlust nendel põhjustel tagasi lükata, püüdis komisjon siiski kõnealust teavet koguda ja koostas dokumendi, mille ta seejärel kaebuse esitajale esitas.

20. Ombudsman märgib seega, et komisjon esitas kaebuse esitajale dokumendi, mis sisaldas teavet, mida ta taotles.

21. Arvestades, et komisjon kirjeldas seda dokumenti kõigi kõrgetasemeliste esindajatega peetud kohtumiste loeteluna, leidis kaebuse esitaja, et loetelu peab olema puudulik.

22. Uurimise käigus kinnitas komisjon kirjalikult, et tema poolt kaebuse esitajale esitatud loetelu on täielik. Eelkõige selgitas ta, et kõik koordinaatori koosolekud asjaomasel ajavahemikul toimusid kõrgetasemeliste esindajatega. Komisjon ei lisanud loetelusse nende abitöötajate nimesid, kes olid samuti vastavatel koosolekutel osalenud.

23. Ombudsman peab neid selgitusi mõistlikuks. Seoses kaebuse esitaja täiendavate märkustega märgib ta, et kaebuse esitaja taotlus puudutas koordinaatori koosolekuid. Seega oli komisjoni otsus piirduda oma otsingus „ettevalmistatud koosolekutega“ taotluse mõistlik tõlgendus. Kaebuse esitaja hilisem taotlus saada „täielik loetelu kõigist kontaktidest [koordinaatori] ja Iisraeli esindajate vahel kõigil tasanditel“ läheb kaugemale tema algsest taotlusest.

24. Seetõttu on ombudsman rahul, et komisjon on kaebuse esitaja esialgset taotlust täielikult käsitlenud ja esitanud piisavad selgitused vastuseks ombudsmani poolt uurimise käigus tõstatatud küsimustele.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega ^[4]:

Euroopa Komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Rosita Hickey Uurimiste
direktor

Strasbourg, 23.8.2021

[1] Vastavalt määrusele 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=celex%3A32001R1049.

[2] Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 2 lõikele 3.

[3] Vt näiteks Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2017. aasta otsus kohtuasjas Typke vs. komisjon, C-491/15 P, punkt 31: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=186682&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=336495.

[4] Seda kaebust on käsitletud delegeeritud juhtumite käsitlemise raames kooskõlas Euroopa Ombudsmani otsuse (millega võetakse vastu rakendussätted) artikliga 11.