Lugupeetud hr R

augustil 2000 esitasite Euroopa Ombudsmanile koos professorite Comella Carnicé ja Costa Lejaga Lérida ülikooli (Hispaania) keskusest Centre de Transferència de Tecnologia kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Kaebus käsitles rahalist kahju, mida te kandisite komisjoni väidetava hoolsuskohustuse puudumise tõttu CTT projekti (projekt LIFE97/ENV/E/260) maksete tegemisel, mida rahastati EÜ programmi LIFE kaudu.

30. augustil 2000 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Sain 11. detsembril 2000 komisjoni arvamuse, mille edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused. Te saatsite mulle lisateavet 4. oktoobril 2000. 25. jaanuaril ja 12. veebruaril 2001 saatsite mulle oma märkused. märtsil 2001 kirjutasin täiendava teabe saamiseks Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis 27. aprillil 2001 oma teise arvamuse, mille ma teile edastasin. Sain Teie märkused komisjoni teise arvamuse kohta 3. septembril 2001.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitajad taotlesid CTT nimel rahalist abi EÜ programmist LIFE, et töötada välja projekt, mis hõlmab ravimtaimede kasvatamist Püreneede lähistel asuvates maapiirkondades. Komisjon nõustus rahastama projekti kogukuludest maksimaalselt 132 479 € [komisjoni 17. juuli 1997. aasta otsus (projekt LIFE 97-ENV/E/000260)].

Esimene 40 % EÜ toetusest maksti 1997. aasta novembris. Vastavalt komisjoni otsuse 2. lisale (Haldus-, tehnilised ja finantstingimused) esitasid kaebuse esitajad 25. septembril 1998 vahearuande, milles taotleti vahemakset 40 % ulatuses ühenduse toetusest (52 991 eurot).

Kuigi Hispaanias LIFE-abi eest vastutav tehnilise abi büroo (Proymasa) oli kaebuse esitajatele teatanud, et teine makse tehakse 1999. aasta märtsi lõpus, ei toimunud sel kuupäeval ühtegi üleandmist. Kaebuse esitajad võtsid 1999. aasta mais ühendust komisjoni vastutavate talitustega ja neile teatati mitteametlikult, et makse on juba tehtud. mai 1999. aasta faksis teatasid samad talitused kaebuse esitajatele, et makse on veel tegemata, kuna "jaanuaris alustatud 1999. aasta Life'i projektide hindamine" on pooleli, kuigi see tuleks teha mõne nädala jooksul.

Ajal, mil projekt 1999. aasta juulis lõpetati, ei olnud vahemakseks ühtegi ülekannet saadud. 1. juulil 1999 kirjutasid kaebuse esitajad keskkonna peadirektoraadi peadirektorile hr Curriele ja programmi LIFE eest vastutavale direktorile pr Adinolfile. Ühelegi neist kirjadest vastust ei saadud.

9. juulil 1999 viisid komisjoni vastutavad talitused läbi projekti tehnilise kontrolli, mille tulemused olid kaebuse esitajate väitel rahuldavad, nagu teatas kohalik ajakirjandus.

Kuna kaebuse esitajad ei saanud oma taotlustele vastust, pöördusid nad 19. oktoobri 1999. aasta kirjaga keskkonnavoliniku Margot Wallströmi poole. Nad selgitasid talle, et olles esitanud vahemakse taotluse rohkem kui aasta tagasi, olid nad saanud vastuse ainult ükskõiksusest, verbaalsest kuritarvitamisest ja komisjoni ähvardustest. Tema kabineti liikme 25. jaanuari 2000. aasta vastuses kinnitati kaebuse esitajatele, et keskkonna peadirektoraat võtab peagi vajalikud meetmed.

CTT esitas lõpliku projekti 28. oktoobril 1999. Komisjon vastas 2. detsembri 1999. aasta kirjaga, milles ta nõudis suurt hulka teavet ja dokumente projekti elluviimise kohta, et oleks võimalik kontrollida lepingu finants- ja haldustingimuste täitmist. märtsil 2000 edastasid kaebuse esitajad nõutud teabe.

Kuna komisjon rohkem teavet ei edastanud, esitasid kaebuse esitajad 3. augustil 2000 kaebuse Euroopa ombudsmanile. Oma kaebuses väitsid nad, et komisjon ei

1) on täitnud oma lepingu tingimusi;

2) tasunud õigeaegselt vahe- ja lõppmaksetele vastavad summad;

projekti jaoks;

3) vastas kaebuse esitaja teabenõuetele;

4) tagas oma teenistustelt kaebajate suhtes kohase käitumise.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjon selgitas oma arvamuses, et abisaaja saatis 1998. aasta septembri lõpus vahearuande ja maksetaotluse. Komisjoni talitused analüüsisid aruannet koos tõendavate dokumentidega ja jõudsid järeldusele, et teave ei olnud täielik. Seejärel paluti toetusesaajal esitada teise makse tingimusena puuduv tõend. Komisjoni talitused said selle tõendi viis kuud hiljem. Vahepeal kaasati programmi juhtimise eest vastutavad inimressursid 1999. aastal esitatud LIFE projektide hindamisse. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et toetusesaaja oli sellest tööolukorrast täielikult teadlik nii komisjoni talituste kaudu kui ka programmi LIFE tehnilise abi kaudu Hispaanias (PROYMASA).

14. juulil 1999 kontrollisid komisjoni vastutavad talitused koos tehnilise abi rühmaga projekti. Kontrollkäigu tulemusena tuvastasid komisjoni talitused võimaliku topeltrahastamise ohu ja seetõttu peatati vahearuande kohta otsuse tegemine.

Abisaaja esitas lõpparuande 1999. aasta novembris ning taotluse lõpp- ja vahemaksete tegemiseks. Komisjon palus 2. detsembril 1999 lisateavet, et kontrollida projekti teatavaid aspekte. Taotletud dokumendid edastati komisjonile 22. märtsil 2000, st neli kuud pärast taotluse esitamist.

Komisjon tunnistas, et käesoleval juhul esines viivitusi, mis tulenesid programmi LIFE 1999. aasta hindamismenetlusest ja abisaajal komisjoni taotlustele vastamiseks kulunud pikast reageerimisajast. Institutsioon märkis, et tema talitused teevad tööd oma menetluste ühtlustamiseks, et parandada toimikute menetlemist, ning et kavandatud finantsreformide („Suunised komisjoni makseaegade kohta”) tulemusena peaks olukord paranema.

Komisjon märkis lõpetuseks, et:

1) Vastutust vahe- ja lõppmaksete hilinemise eest jagasid nii komisjon kui ka toetusesaaja.

2) Komisjon vastas nõuetekohaselt kõigile kaebuse esitajate saadetud taotlustele kas ametlike kirjade, telefonikõnede või isikliku teabevahetuse teel.

3) Projekti lõppmakse oli tehtud 19. septembril 2000.

Täiendav teave kaebuse esitajalt

oktoobril 2000 kirjutasid kaebuse esitajad ombudsmanile, selgitades, et 21. septembril 2000 said nad komisjonilt 79 487 € summat, mis vastas vahe- ja lõppmaksetele (60% EÜ toetusest projektile). Kuna see summa ei sisaldanud intresse vahemakse hilinemise eest, taotlesid kaebuse esitajad 3. oktoobril 2000 ametlikult nende intresside tasumist.

Kaebuse esitaja märkused

jaanuaril ja 12. veebruaril 2001 saatsid kaebuse esitajad oma märkused komisjoni arvamuse kohta. Esimeses kirjas väljendasid kaebuse esitajad vastuseisu institutsiooni põhjendustele. Nad palusid komisjonil i) maksta viivist vahe- ja lõppmaksete hilinemise eest, kuna viivituste eest vastutavad ainult nende talitused; ning ii) ametlikult vabandada oma talituste ebakorrektse käitumise pärast, kuna institutsioon ei suutnud esitada tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla kaebuse esitajate hoolsuse.

Kaebuse esitajad selgitasid oma varasemaid väiteid põhjalikult teises kirjas, mis sisaldab mitmeid toetavaid materjale. Nad märkisid, et komisjon ei ole kunagi esitanud ametlikku vastuväidet nende 25. septembri 1998. aasta vahemaksetaotlusele. Nad said lisadokumentide vajadusest teada alles pärast telefonivestlust komisjoni vastutavate talitustega 1999. aasta alguses. 3. veebruaril 1999 edastasid kaebuse esitajad nõutud tõendi, mida nad rõhutasid ja mis oli juba lisatud nende esialgsesse esildisse.

Seoses komisjoni murega võimaliku kahekordse rahastamisallika pärast pärast projekti kontrollimist väljendasid kaebuse esitajad oma üllatust selle üle, et vastutavad talitused ei esitanud nende järelduste toetuseks mingeid tõendeid, millest neid ei olnud teavitatud. Nende kaalutluste põhjal leidsid nad, et maksete hilinemise eest vastutab ainult komisjon.

Kaebuse esitajad lisasid oma märkustesse komisjoni talituste 31. jaanuari 2001. aasta kirja, milles institutsioon nõustus maksma intresse, kuid ainult neid, mis olid seotud lõppmaksega. Kuna viimane makse kiideti heaks 19. juunil 2000, kuid tehti alles 19. septembril 2000, leidis komisjon, et intressi tuleks maksta üksnes 47-päevase viivituse alusel (623 €). 12. veebruari 2001. aasta kirjas vaidlustasid kaebuse esitajad komisjoni põhjendused ja väitsid, et institutsioon peaks maksma ka intressi, mis vastab vahemaksele vastavale 371-päevasele viivitusele (3,280 €).

Muud nõuded

Ombudsmani arvates olid kaebuse esitajad oma tähelepanekutes esitanud kaks täiendavat taotlust: i) kõikide intresside tagasimaksmine vahe- ja lõppmaksete hilinemise eest; ii) komisjoni vabandus oma talituste ebakorrektse käitumise pärast. Kuna need küsimused olid tihedalt seotud esialgses kaebuses esitatud väidetega, saatis ombudsman 14. märtsil 2001 komisjonile kirja, paludes kaebuse esitajate taotluste kohta lisateavet.

Komisjoni teine arvamus

Oma teises arvamuses põhjendas komisjon kõigepealt vahemakse viivitusi, mis olid tingitud sellest, et kaebuse esitaja ei lisanud lisatud dokumentide hulka tõendit, 1999. aasta Life'i projektide hindamisega seotud suurest töökoormusest ja vajadusest kontrollida projekti võimalikku topeltrahastamist.

Komisjon rõhutas asjaolu, et kaebuse esitajate saadetud vahemakse taotlus ei sisaldanud tõendit. Dokument edastati vaid mõni kuu hiljem, 4. märtsil 1999. Ta rõhutas, et komisjoni talitused palusid abisaajal esitada puuduv tõend nii telefoni kui ka e-posti teel. Hispaanias asuv programmi LIFE tehnilise abi büroo oli samuti mitu korda taotlenud tõendit telefoni teel.

Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et pärast komisjoni talituste poolt 1999. aasta juulis läbi viidud kontrolli tuvastati abisaaja võimalik topeltrahastamise oht. See risk tulenes asjaolust, et projekt töötati välja koos avalik-õigusliku organisatsiooniga Centro Tecnológico Forestal de Catalunya, mida rahastati samuti EÜ vahenditest (FEOGA). Seetõttu alustasid komisjoni talitused sisekontrolli. Elukindlustuse määruse artikli 10 lõike 2 kohaselt ei edastatud toetusesaajale mingit teavet, sest protsess nõudis teatavat kaalutlusõigust.

Lõplikke järeldusi ei ole veel tehtud, sest see kontroll võtab palju aega. Komisjoni talitused märkisid ka, et olles teadlikud selle menetluse läbiviimiseks vajalikust ajast, otsustasid nad teha vahe- ja lõppmaksed, et vältida abisaajale raskuste tekitamist. Niipea kui kontrollimise tulemused on selgunud, peaks komisjonil olema võimalik kaaluda, kas kohaldada määruse artikli 11 sätteid (rahalise abi vähendamine, tagasinõudmine või peatamine komisjoni poolt).

Komisjon selgitas, et ta on juba maksnud viivist summas 623,33 € projekti kogukulude alusel (sealhulgas vahenõue). Vastuseks kaebuse esitajate intressitaotlusele seoses vahemakse hilinemisega tegi komisjon ettepaneku 1 144 euro suuruse lisamakse kohta. Pärast juba makstud intresside diskonteerimist vastab see summa 197-päevasele viivitusele alates kuupäevast, mil komisjon sai kätte kõik vahearuannet käsitlevad dokumendid (4. märts 1999), kuni maksete tegemise kuupäevani (19. september 2000).

Mis puudutab kaebuse esitajate palvet vabandada, siis rõhutas komisjon oma tegevuse õigsust. Ta rõhutas, et tema talituste suhtumine kaebuse esitajatesse oli olnud piisav, selgitades oma tegevust. Kuna institutsioon leidis, et tema talitused olid esitanud olukorra kohta täielikud tõendid, järeldas ta, et kaebuse esitajate väited ei olnud põhjendatud. Sellega seoses lisas komisjon siiski, et kaebuse esitajad ei pruukinud järgida mõningaid elukindlustuse määruse sätteid ning seetõttu võib institutsioon olla sunnitud kohaldama määruse artiklit 11 (komisjonipoolne finantsabi vähendamine, tagasinõudmine või peatamine).

Kaebuse esitaja tähelepanekud komisjoni teise arvamuse kohta

Kaebuse esitajad vaidlustasid komisjoni esitatud väited ja kordasid mõningaid kaebuses esitatud väiteid.

Nad rõhutasid, et tõend, millele komisjon viitab, et osaliselt põhjendada selle hilinemist, oli tegelikult lisatud nende esialgsesse taotlusesse. Nad lisasid koopia Lleida ülikooli poolt renditud sõltumatu ettevõtte LISU (Logistica Serveis Universitaries) kirjast, mis seda väidet kinnitas. Lisaks selgitasid nad, et komisjon ei olnud neid kunagi ametlikult teavitanud puuduva tõendi vajadusest. 1999. aasta jaanuaris piirdus institutsioon LISU teavitamisega olukorrast telefoni teel. Kaebuse esitajad saatsid tõendi faksiga 3. veebruaril 1999 ja samal päeval kiirpostiga.

Topeltrahastamise ohu kohta märkisid kaebuse esitajad, et komisjoni talitused on selle küsimuse juba tõstatanud (keskkonna peadirektoraadi üksuse B.4 juhataja hr Rouami 2. detsembri 1999. aasta kiri). Nad selgitasid, et kõik vajalikud selgitused ja nõutavad dokumendid saadeti vastusena juba 22. märtsil 2000.

Kaebuse esitajad rõhutasid lõpetuseks, et komisjoni soovitatud huvid ei olnud arvutatud õigete kuupäevade alusel. Nad märkisid siiski, et peavad selle menetluse liiga pika kestuse tõttu komisjoni pakkumisega nõustuma.

Otsus

1. Lepingu täitmine: vahemaksele vastavad viivitused ja intressid

1.1 Kaebuse esitajad väidavad, et komisjon ei ole järginud lepingu tingimusi, kuna projekti vahe- ja lõppmakseid ei tehtud õigeaegselt. Seetõttu nõuavad nad selle viivituse eest intressi maksmist.

1.2 Komisjon selgitas, et ta on juba maksnud projekti kogukuludel põhinevat viivist summas 623,33 eurot. Vastuseks kaebuse esitajate taotlusele saada vahemakselt intressi nõustus komisjon tegema 1144 euro suuruse lisamakse. Pärast juba makstud intresside diskonteerimist vastaks see summa 197-päevasele viivitusele.

1.3 Ombudsman märgib, et kaebuse esitajad on nõustunud komisjoni ettepanekuga täiendavate intresside maksmise kohta. Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjon on võtnud meetmeid kaebuse esitajate rahuldamiseks seoses juhtumi selle aspektiga.

2. Komisjoni ametliku vabanduse taotlus

2.1 Kaebuse esitajad väidavad, et komisjon ei vastanud kõigile nende teabenõuetele (komisjoni talitustele 1. juulil 1999 saadetud kirjad) ning kaebasid komisjoni talituste käitumise üle. Nad rõhutasid, et komisjoni talitused seadsid nende hoolsuse kahtluse alla, esitamata nende väidete toetuseks ühtegi tõendit. Seetõttu palusid kaebuse esitajad komisjonilt ametlikku vabandust.

2.2 Komisjon ei ole ametlikult vabandanud kaebuse esitajate ees ja on nõudnud oma tegevuse korrektsust. Ta rõhutas, et tema talituste suhtumine kaebuse esitajatesse on alati olnud piisav, selgitades oma tegevust ja esitades olukorra kohta täielikud tõendid.

Institutsioon tunnistas, et selle projekti käsitlemisel esines viivitusi, kuid tegi ettepaneku, et ka kaebuse esitajatel lasub teatav vastutus. Ta viitas ka kaebuse esitajate poolse ebaseadusliku topeltrahastamise võimalusele, mis võib viia LIFE määruse artikli 11 kohaldamiseni projekti suhtes (rahalise abi vähendamine, tagasinõudmine või peatamine komisjoni poolt).

2.3 Ombudsman märgib, et mõnedele kirjadele, mille kaebuse esitajad saatsid komisjonile, et kontrollida oma vahemaksetaotluse etappi, nimelt 1. juuli 1999. aasta kirjadele nii keskkonna peadirektoraadi peadirektorile Curriele kui ka programmi LIFE eest vastutavale direktorile Adinolfile, ei vastatud. Komisjon ei ole seda küsimust üheski oma vastuses maininud ega selle eest vabandanud.

Hea haldustava on vastata kodanike kirjadele õigeaegselt, nagu on sätestatud komisjoni hea haldustava eeskirja punktis 4. Käesoleval juhul ei vastanud komisjon kirjalikult 1. juuli 1999. aasta kirjadele, mis olid saadetud nii keskkonna peadirektoraadi peadirektorile hr Curriele kui ka programmi LIFE eest vastutavale direktorile pr Adinolfile. Seetõttu esitab ombudsman komisjonile kriitilise märkuse juhtumi selle aspekti kohta.

2.4 Mis puudutab projekti käsitlemist ja kaebuse esitajatele antavat teavet, siis on oluline kõigepealt meenutada asjakohaseid õigusnorme.

Õiguslik alus on ka komisjoni 17. juuli 1997. aasta otsus, millega eraldati LIFE-abi CTT-projektile. Otsuse II lisas on sätestatud kohaldatavad haldus-, tehnilised ja finantstingimused. II lisa punktis 3.4 kirjeldatakse maksete tegemise korda:

„Maksed tehakse 60 päeva jooksul alates taotluse kättesaamise kuupäevast [ ]. Siiski võib komisjon pärast toetusesaaja eelnevat teavitamist makse tegemise edasi lükata, kui tal on selle maksetaotlusega seotud tegevuse suhtes vastuväiteid [ ] Sellistel juhtudel ei ole toetusesaajal õigust saada komisjonilt mingeid intresse ega hüvitisi”.

2.5 Uurimise käigus esitatud tõendite põhjal märgib ombudsman, et komisjon ei ole ilmselt järginud eespool nimetatud sätetes esitatud nõudeid:

i) seoses tõendi lisamata jätmisega kaebuse esitajate 15. septembri 1998. aasta vahemaksetaotlusesse ei ole komisjon suutnud esitada tõendeid, mis näitaksid, et ta on kaebuse esitajatele oma vastuväited ametlikult teatavaks teinud;

ii) seoses vajadusega kontrollida projekti võimalikku topeltrahastamist tunnistas komisjon, et kaebuse esitajatele ei esitatud kunagi teavet, rikkudes seega otsuse II lisa punktis 3.4 sätestatud kohustusi. Ta põhjendas oma tegevust sellega, et protsess nõudis teatavat kaalutlusõigust, nagu on sätestatud elumääruse (1) artikli 10 lõikes 2. Seda sätet kohaldatakse siiski ainult kohapealsete kontrollide suhtes, mitte üldiste uurimiste suhtes, nagu vajadus kontrollida võimalikku topeltrahastamist.

2.6 Kuna komisjon ei järginud asjaomaseid eeskirju, ei käsitlenud ta juhtumit nõuetekohase hoolsusega. Seega oleks olnud hea haldustava vabandada. Seetõttu esitab ombudsman komisjonile kriitilise märkuse juhtumi selle aspekti kohta.

3. Järeldus

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmised kriitilised märkused:

Hea haldustava on vastata kodanike kirjadele õigeaegselt, nagu on sätestatud komisjoni hea haldustava eeskirja punktis 4. Käesoleval juhul ei vastanud komisjon kirjalikult 1. juuli 1999. aasta kirjadele, mis olid saadetud nii keskkonna peadirektoraadi peadirektorile hr Curriele kui ka programmi LIFE eest vastutavale direktorile pr Adinolfile.

Uurimise käigus esitatud tõendite põhjal märgib ombudsman, et komisjon ei ole ilmselt järginud komisjoni 17. juuli 1997. aasta otsuses (selle II lisa punkt 3.4) sätestatud nõudeid. Kuna komisjon neid eeskirju ei järginud, ei käsitlenud ta juhtumit nõuetekohase hoolsusega. Seega oleks olnud hea haldustava vabandada.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Nõukogu 15. juuli 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1404/96 (millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1973/92 keskkonna rahastamisvahendi (elu) loomise kohta) [EÜT L 181, 20.7.1996, lk 1] artikli 10 lõige 2: „Komisjon teavitab toetusesaajat kohapealsest kontrollist, välja arvatud juhul, kui on mõjuv põhjus kahtlustada pettust ja/või väärkasutamist”.