Lugupeetud hr P.
29. novembril 1999 esitasite hr P. nimel Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Keskpanga (EKP) vastu seoses sellega, kuidas EKP käsitles hr P. taotlust saada EKPs põhisüsteemi toe ametikohale.
2. detsembril 1999 edastasin kaebuse EKP-le märkuste esitamiseks.
EKP saatis oma arvamuse Teie kaebuse kohta 28. märtsil 2000 ja ma edastasin selle Teile 4. aprillil 2000 koos palvega esitada Teie soovi korral oma märkused. mail 2000 sain Teie märkused komisjoni arvamuse kohta.
Kirjutasin 8. juunil 2000 EKP-le, et küsida kaebuse kohta täiendavat teavet. EKP saatis oma vastuse (inglise keeles) 18. juulil 2000. Arvestades asjaolu, et EKP oli väitnud, et ühte tema vastuse lisadest tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, kirjutasin 25. juulil 2000 EKP-le, et küsida selle dokumendi mittekonfidentsiaalset versiooni. Teid teavitati sellest telefoni teel 26. juulil 2000. 1. augustil 2000 saatsin Teile koopia EKP vastuse saksakeelsest tõlkest minu teabenõudele, mille sain 28. juulil 2000 ja mis ei sisaldanud nimetatud dokumenti.
11. augustil 2000 edastas EKP mulle asjaomase dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni. 29. augustil 2000 edastasin Teile koopia EKP vastusest minu teabenõudele ja selle lisadest ning palusin Teil soovi korral esitada oma märkused.
septembril 2000 saatsite mulle oma märkused EKP vastuse kohta minu teabenõudele.
Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja alustas 1995. aastal tööd Euroopa Rahainstituudis (ERI) UNIXi spetsialistina. 1998. aastal võttis ta üle Euroopa Keskpanga (EKP). Tema ametikohta EKPs kirjeldati kui UNIXi süsteemikoordinaatori ametikohta teabeteenuste peadirektoraadis (DG-IS). 1998. aasta kevadel selgus, et EKP-le ülemineku raames tuleb täita mitu vaba ametikohta. 10. juunil 1998 esitas kaebuse esitaja taotluse "Põhisüsteemi toetuse" ametikohale. Seejärel andis EKP selle ametikoha ühele teisele isikule, kes töötas ka infosüsteemide peadirektoraadis. EKP ei olnud vaba ametikoha teadet avaldanud.
Kuna kaebuse esitaja ei saanud oma taotlusele ametlikku vastust, saatis ta 20. jaanuaril 1999 meeldetuletuse. Näib, et seejärel teavitati kaebuse esitajat mitteametlikult tema taotluse tagasilükkamisest. Kuna kaebuse esitaja nõudis, et ta saaks teada põhjused, mis viisid tema taotluse tagasilükkamiseni, toimus 2. märtsil 1999 kohtumine infrastruktuuri ja logistika peadirektoraadi peadirektoriga. Kohtumise tulemus ei rahuldanud kaebuse esitajat. Seetõttu esitas kaebuse esitaja 21. aprillil 1999 kaebuse EKP presidendile. Ta väitis, et EKP juhtivaid ametikohti täideti kodakondsuse ja eraviisilise sõpruse, mitte ametialastel põhjustel. Kaebuse esitaja kahtles DG-ISi peadirektori seisukohas, mille kohaselt oli edukas kandidaat ametisse nimetatud, võttes muu hulgas arvesse tema varasemat järelevalvealast kogemust tugirühma juhi ja osakonnajuhataja asetäitjana ning tema ulatuslikke ametikohale vastavaid tehnilisi teadmisi. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud edukal kandidaadil kõrgharidust ega võrreldavat täiendõpet. Näib, et see kandidaat oli pärit ühest konkreetsest riigi keskpangast, nagu ka mitmed teised DG-ISi töötajad, sealhulgas peadirektor ise. Kaebuse esitaja arvates oli eduka kandidaadi ametisse nimetamise peamine põhjus onupojapoliitika. Kaebuse esitaja väitis, et tema taotlust ei ole menetletud, vaid seda on eiratud. Lõpetuseks palus ta sõltumatut auditit DG-ISi juhtkonna personalipoliitika kohta.
EKP otsustas, et väited on nii tõsised, et on asjakohane, et eriuurimise viib läbi välisekspert, endine Euroopa Investeerimispanga direktor. Ekspert uuris, mida ta pidas asjakohasteks tõenditeks, ja kuulas ära mõned asjaga seotud isikud. Ta järeldas, et esinenud on mõningaid probleeme, kuid hea halduse põhimõtteid on järgitud. Näib, et ekspert ei uurinud kaebuse esitaja väidet, et edukas kandidaat ei vastanud ametikoha täitmiseks väidetavalt asjakohastele kriteeriumidele.
septembril 1999 esitas kaebuse esitaja EKP presidendile täiendavad märkused. Ta väitis, et ühe liikmesriigi keskpanga kandidaatide süstemaatiline eelistamine oli välja kujunenud edutamiseks infosüsteemide peadirektoraadis. Kaebuse esitaja kritiseeris ka asjaolu, et EKP-l ei ole ikka veel värbamismenetluse üldkohaldatavaid juhiseid. Lõpetuseks väitis ta, et DG-ISi töötajate seas valitseb laialdane rahulolematus ja et märkimisväärne arv inimesi on juba lahkunud. Kaebuse esitaja palus ka, et talle antaks koopia eriuurija koostatud aruandest ja volitustest, mille alusel ta oma tööd tegi.
4. novembri 1999. aasta kirjas lükkas EKP president kaebuse esitaja kaebuse tagasi. Kaebuse esitajale edastati koopia eriuurija aruandest ja EKP presidendi 22. juuni 1999. aasta kirjast uurijale, milles kirjeldati viimase ülesandeid.
Seejärel pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Oma kaebuses esitas ta järgmised väited:
(1) EKP ei täitnud asjaomast ametikohta nõuetekohase ja objektiivse menetluse teel. Vaba ametikoha teadet ei avaldatud. Ametikoha profiili ega selle jaoks ette nähtud palgavahemikku ei olnud eelnevalt teatavaks tehtud.
(2) Ametikoht oleks tulnud täita personalidirektoraadi osalusel. Konsulteerida oleks tulnud ka personalikomiteega.
(3) Ametikoht täideti kodakondsuse ja eraviisilise sõpruse alusel. Nepotism oli ametisse nimetamise peamine tegur. Ametisse nimetatud kandidaat ei vastanud kriteeriumidele, mis on sätestatud peadirektori 2. märtsi 1999. aasta e-kirjas kaebuse esitajale.
(4) EKP ei vastanud kaebuse esitaja töökohataotlusele ega põhjendanud oma otsust.
(5) Kaebuste esitamise korda ei käsitletud objektiivselt. Kaebuse esitajat ei kuulatud enne kaebuse rahuldamata jätmist ära.
Kaebuse esitaja palus ombudsmanil ära kuulata pr C., kes oleks võimeline esitama tõendeid selle kohta, mis toimus DG-ISis seoses üleminekuga Euroopa Rahainstituudilt EKP-le.

Nõue

Euroopa Keskpanga
arvamus
EKP tegi oma arvamuses järgmised märkused:
EKP asutati 1. juunil 1998. Juhatus otsustas uue institutsiooni organisatsioonilise struktuuri üle 8. juunil 1998. Kõik EKP direktoraadid olid märkimisväärse surve all, et viia lõpule ettevalmistused rahaliidu kolmanda etapi alustamiseks 1. jaanuaril 1999, ning seetõttu tuli töötajate üleviimine ERIst EKPsse teha võimalikult kiiresti. Ühtegi vaba ametikoha teadet ei avaldatud, samuti ei avaldatud ühtegi teadet enam kui 30 EKP kõrgema astme töötaja ametikoha kohta, mis loodi EKP tööleasumisel. Kogu EKPs rakendati menetlust, mille kohaselt võisid töötajad väljendada oma huvi põhipositsiooni vastu ERI-lt EKP-le üleminekul kasutatava üleviimisvormi kaudu. Kaebuse esitaja oli vabast töökohast teadlik ja taotles seda kooskõlas kõnealuse menetlusega. EKPs ja ERIs oli tavaks mitte avaldada ametikohtade jaotust palgaastmete kaupa vabade ametikohtade teadetes. Palgastruktuur oli aga EKP töötajatele kättesaadav ja kaebuse esitaja oleks saanud täiendavat teavet ilma pingutusteta.
Kuna personalidirektoraat ei olnud saanud ühtegi asjaomase ametikohaga seotud avaldust kandidaatidelt väljastpoolt DG-ISi, teatas personalidirektoraat DG-ISi juhtkonnale, et nad saavad hinnata kõiki avaldusi, vestelda kõigi sobivate kandidaatidega ja teha seejärel ametisse nimetamise soovituse. See soovitus edastati personalidirektoraadile, järgides tavapärast korda töötajate nimetamiseks uutele ametikohtadele. EKP ei jaganud kaebuse esitaja seisukohta, et personalikomitee tuleks kaasata individuaalsesse värbamisse.
Mis puudutab väidet, et asjaomane ametikoht täideti kodakondsuse kallutatuse, eraviisilise sõpruse ja onupojapoliitika alusel, siis viitas EKP sõltumatu uurija järeldustele. Kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi argumenti, mis toetaks järeldust, et ametisse nimetatud isik ei vasta asjakohastele kriteeriumidele. Ametisse nimetatud isik täitis selle ametikoha ülesandeid de facto juba ERIs.
16. juunil 1998 toimus kaebuse esitajaga vestlus ja talle teatati suuliselt, et ta ei olnud edukas. Kaebuse esitaja taotlus on seega läbi vaadatud. jaanuaril 1999 palus kaebuse esitaja esimest korda selgitust selle kohta, miks tema taotlus jäeti rahuldamata. Seda taotlust võeti arvesse 2. märtsil 1999 toimunud kohtumisel.
Eriuurija oli teinud oma tööd täiesti sõltumatult ja rääkinud kaebuse esitajaga uurimise käigus kolm korda. EKP teenistustingimused ja personalieeskirjad ei välista ega näe ette, et kaebemenetluses antakse võimalus esitada asi suuliselt otsuseid tegevale organile. Kaebuse esitaja ei taotlenud suulist ärakuulamist.
Eeltoodu põhjal asus EKP seisukohale, et otsus põhisüsteemitoe määramise kohta tehti põhjendatud ja õiguspärastel põhjustel ning kaebuse esitaja väited ei olnud põhjendatud.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:
EKP peamised ametikohad täideti ilma vaba ametikoha teateid eelnevalt avaldamata. Asjaolu, et EKP järgis oma nn ametlikku menetlust, ei suutnud seda puudust kõrvaldada. ERI pidi ette valmistama EKP asutamist. Vaevalt oleks viimasel seega olnud võimalik tugineda oma tegevuse põhjendamiseks ajapuudusele.
Määratud isik ei olnud ERIs võrreldaval ametikohal. Ta oli olnud ainult klienditoe järelevaataja. Uut ametikohta EKPs nimetati nüüd põhitegevuseks ja kasutajatoeks ning seda ametikohta hoidev isik oli vaid mõni nädal varem palgatud liikmesriigi keskpangast tehniliseks dokumenteerijaks.
Kaebuse esitajat ei küsitletud 16. juunil 1998 ega ühelgi muul ajal.
EKP viidatud EKP ametieeskirjad olid õigusvastased, kuna need oleks pidanud vastu võtma EKP nõukogu, mitte EKP juhatus, ning kuna neid ei olnud veel personalikomiteega arutatud.

Muud nõuded

Täiendava teabe
taotlus Eespool öeldut
silmas pidades järeldas ombudsman, et ta vajab kaebuse käsitlemiseks täiendavat teavet. Seetõttu palus ta EKP-l esitada täpsemat teavet järgmiste punktide kohta:
1) põhjused, miks ta leidis, et asjaomase ametikoha vaba ametikoha teadet ei ole vaja või võimalik avaldada;
2) kas asjaomane ametikoht täideti tähtajatu lepingu alusel ja kui jah, siis miks EKP leidis, et hoolimata asjaomasel ajal esinenud eriasjaoludest ei olnud asjakohane ametikohta ajutiselt täita; ning
3) intervjuu kaebuse esitajaga seoses asjaomase ametikohaga, mis EKP andmetel toimus 16. juunil 1998.
EKP rõhutas
oma vastuses, et üleminekul ERI-lt EKP-le loodi märkimisväärne arv uusi ametikohti. Ülemineku hõlbustamiseks otsustati, et EKP pakub kõigile ERI töötajatele ametikohta, mis seejärel reserveeritakse neile. Samal ajal teavitati töötajaid kõigist vabadest ametikohtadest (st ametikohtadest, mida töötajale ei pakuta) ja kutsuti üles oma huvist teada andma. Selle protsessi käigus ei avaldatud kõiki juhtivaid ja peamisi ametikohti "vabade" ametikohtadena ning paljud neist ametikohtadest olid algselt eelnevalt nimetatud asjaomase EMI kõrgema juhtkonna poolt. Kõigile töötajatele anti siiski võimalus teatada oma huvist, et neid kaalutaks juhtivatele ametikohtadele, mille järel juhtkond hindab, kas töötaja kvalifitseerub sellele ametikohale. Sellest tulenevalt väljendas kaebuse esitaja huvi asjaomase ametikoha vastu ja teda intervjueeriti, kuid leiti, et tal ei ole sellele ametikohale sobivat kvalifikatsiooni. Lisaks teatas EKP ombudsmanile, et asjaomane ametikoht täideti tähtajatu lepingu alusel, kuna üldiselt on tavaks piirata lepingute sõlmimine kindlateks ajavahemikeks projektiga seotud tööga või juhul, kui tulevase töökoormuse suhtes valitseb ebakindlus, millest ükski ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Lõpuks esitas EKP 16. juuni 1998. aasta memorandumi, mis käsitles muu hulgas kaebuse esitajaga peetud vestlust.
EKP kommenteeris ka kaebuse esitaja tähelepanekuid. Ta väitis, et asjaomase ametikoha täitmise protsess oli läbipaistev ja õiglane. EKP märkis ka, et ta vaatab läbi ametikohtade jaotust palgaastmetesse ja kavatseb lisada palgaastme asutusesisestesse vabade ametikohtade teadetesse. EKP sõnul olid kaebuse esitaja väited talle eelistatava kandidaadi varasemate juhtumite kohta ilmselgelt ekslikud.
Lisaks saatis EKP 24. aprillil 1998 töötajatele märgukirja koos suunistega ERIlt EKP-le ülekandmise kohta koos lisateabega.
Lõpuks juhtis EKP tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja väide, et tema ametieeskirjad on ebaseaduslikud, esitati kohtuasjas T-333/99 ja on seega sub iudice. EKP väitis siiski, et kaebuse esitaja väide oli igal juhul põhjendamatu.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja kordas oma märkustes väidet, et 16. juunil 1998 ega ühelgi muul ajal ei toimunud temaga vestlust asjaomase seisukoha kohta.

Otsus

1 Uurimise ulatus
Euroopa Keskpanga (EKP) arvamuse kohta esitatud märkustes väitis kaebuse esitaja, et EKP ametieeskirjad on ebaseaduslikud. EKP leidis, et see nõue oli esitatud ka Esimese Astme Kohtule kohtuasjas T-333/99 ja oli seega sub judice. Ta leidis ka, et see väide on igal juhul põhjendamatu. Arvestades, et seda väidet ei esitatud esialgses kaebuses ja et oli märke selle esitamisest Esimese Astme Kohtule, leidis ombudsman, et seda ei tuleks käesolevas otsuses käsitleda. Ombudsman leiab siiski, et kaebuse esitaja ja EKP esitatud teave on juhtumi nõuetekohaseks hindamiseks piisav ning seetõttu ei ole vaja kaebuse esitaja nimetatud tunnistajat üle kuulata.
Kaebuse esitaja palus ombudsmanil ära kuulata pr C., kes oleks võimeline esitama tõendeid selle kohta, mis toimus DG-ISis seoses üleminekuga Euroopa Rahainstituudilt EKP-le. Ombudsman leiab siiski, et kaebuse esitaja ja EKP esitatud teave on juhtumi nõuetekohaseks hindamiseks piisav ning seetõttu ei ole vaja kaebuse esitaja nimetatud tunnistajat üle kuulata.
2 Asjaomase ametikoha täitmata jätmine nõuetekohase ja objektiivse menetluse teel
2.1 Kaebuse esitaja kandideeris EKP teabeteenuste peadirektoraadis (DG-IS) põhisüsteemi toe ametikohale. EKP nimetas aga ametisse veel ühe kandidaadi. Kaebuse esitaja väidab, et EKP ei täitnud asjaomast ametikohta nõuetekohase ja objektiivse menetluse teel. Ta rõhutab eelkõige asjaolu, et vaba ametikoha teadet ei avaldatud. Kaebuse esitaja väidab ka, et ei ametikoha profiili ega sellele ette nähtud palgavahemikku ei olnud eelnevalt teatavaks tehtud.
2.2 EKP märgib, et ta asutati 1. juunil 1998 ja et otsus tema organisatsioonilise struktuuri kohta võeti vastu 8. juunil 1998. EKP sõnul olid kõik tema direktoraadid märkimisväärse surve all, et viia lõpule ettevalmistused rahaliidu kolmanda etapi alustamiseks 1. jaanuaril 1999, ning seetõttu tuli töötajate üleviimine ERIst EKPsse läbi viia võimalikult kiiresti. Ühtegi vaba ametikoha teadet ei avaldatud, samuti ei avaldatud ühtegi teadet EKP asutamisel loodud enam kui 30 EKP kõrgema astme töötaja ametikoha kohta. Kogu EKPs rakendati menetlust, mille kohaselt võisid töötajad väljendada oma huvi põhipositsiooni vastu ERI-lt EKP-le üleminekul kasutatava üleviimisvormi kaudu. EKP väidab, et kaebuse esitaja oli vabast ametikohast teadlik ja taotles seda kooskõlas selle menetlusega. EKPs ja ERIs oli tavaks mitte avaldada ametikohtade jaotust palgaastmete kaupa vabade ametikohtade teadetes. Palgastruktuur oli aga EKP töötajatele kättesaadav ja kaebuse esitaja oleks saanud täiendavat teavet ilma pingutusteta.
2.3 Ombudsman on seisukohal, et hea halduse põhimõtted kohustavad institutsioone ja organeid kasutama oma ametikohtade täitmisel asjakohast ja läbipaistvat menetlust. Seetõttu tuleks põhimõtteliselt koostada ja avaldada vaba ametikoha teade iga kord, kui selline ametikoht tuleb täita. EKP on siiski selgitanud, et ta asutati alles 1998. aasta juunis ja et 1. jaanuaril 1999 algava rahaliidu kolmanda etapi ettevalmistuste lõpuleviimiseks avaldati märkimisväärset survet. Puuduvad tõendid selle kohta, et neid ametikohti oleks olnud võimalik täita enne EKP asutamise kuupäeva. Seetõttu leiab ombudsman, et võttes arvesse asjaomasel ajal valitsenud erandlikke asjaolusid, ei tundu EKP otsus täita asjaomane ametikoht ilma vaba ametikoha teadet eelnevalt avaldamata iseenesest ebamõistlik, tingimusel et EKP tegelikult valitud lähenemisviis võimaldas huvitatud kandidaatidel saada piisavat teavet täidetavate ametikohtade kohta ja esitada nendele ametikohtadele kandideerimise avaldusi.
2.4 Vastuses ombudsmani teabenõudele esitas EKP täiendavat teavet menetluse kohta, mida ta kasutas kaebuse esitaja soovitud ametikoha täitmiseks, ja muude ametikohtade kohta, mille kohta ei olnud avaldatud vaba ametikoha teadet. EKP selgitas, et on otsustatud, et EKP pakub kõigile ERI töötajatele ametikohta, mis seejärel reserveeritakse neile. Samal ajal teavitati töötajaid kõigist vabadest ametikohtadest (st ametikohtadest, mida töötajale ei pakuta) ja paluti neil oma huvist teada anda. Selle protsessi käigus ei avaldatud kõiki juhtivaid ja peamisi ametikohti vabade ametikohtadena ning paljud neist ametikohtadest olid algselt eelnevalt asjaomase EMI kõrgema juhtkonna poolt nimetatud. Kõigile töötajatele oli siiski antud võimalus teatada oma huvist, et neid kaalutaks juhtivatele ametikohtadele, mille järel juhtkond hindab, kas töötaja kvalifitseerub sellele ametikohale. Sellest tulenevalt oli kaebuse esitaja näidanud üles huvi asjaomase ametikoha vastu ja teda intervjueeriti, kuid leiti, et tal ei ole sellele ametikohale sobivat kvalifikatsiooni.
2.5 Ombudsmanile esitatud dokumentidest ilmneb, et 28. aprillil 1998 väljendas kaebuse esitaja huvi "Põhilise süsteemitoe" seisukoha vastu. 10. juunil 1998 esitas kaebuse esitaja ametliku taotluse sellele ametikohale kandideerimiseks. Seega näib, et kaebuse esitaja oli täidetavast ametikohast teadlik ja tal oli võimalik seda taotleda. Näib, et kaebuse esitaja ei olnud asjaomase ametikoha palgaastme määramisest teadlik. EKP on siiski selgitanud, et palgastruktuur oli EKP töötajatele kättesaadav ja kaebuse esitaja oleks saanud täiendavat teavet ilma pingutusteta. Väidetav teabe puudumine asjaomasele ametikohale pakutava palga kohta ei takistanud kaebuse esitajat mingil juhul sellele ametikohale kandideerimast.
2.6 Seetõttu leiab ombudsman, et võttes arvesse asjaomasel ajal valitsenud erandlikke asjaolusid, näib EKP poolt asjaomase ametikoha ja muude peamiste ametikohtade täitmiseks kasutatav süsteem olevat mõistlik.
2.7 Eespool öeldu põhjal näib, et kaebuse esitaja esimese väite puhul ei ole tegemist Euroopa Keskpanga haldusomavoliga.
3 Personalidirektoraadi ja personalikomitee osaluse puudumine
3.1 Kaebuse esitaja väidab, et asjaomane ametikoht oleks tulnud täita personalidirektoraadi osalusel ning samuti oleks tulnud konsulteerida personalikomiteega.
3.2 EKP selgitab, et kuna mitte ükski kandidaat ei esitanud asjaomasele ametikohale kandideerimise taotlust väljaspool DG-ISi, teatas personalidirektoraat DG-ISi juhtkonnale, et nad võivad hinnata kõiki kandideerimisavaldusi, vestelda kõigi sobivate kandidaatidega ja esitada seejärel ametisse nimetamise soovituse. See soovitus edastati personalidirektoraadile, järgides tavapärast korda töötajate nimetamiseks uutele ametikohtadele. Samuti rõhutab EKP, et ta ei jaga kaebuse esitaja seisukohta, et personalikomitee peaks olema kaasatud individuaalsesse värbamisse.
3.3 Ombudsman leiab, et isegi kui oleks olnud kasulik kaasata EKP personalidirektoraat asjaomase ametikoha täitmise protsessi, tunduvad EKP antud selgitused rahuldavad. Lisaks leiab ombudsman, et EKP seisukoht, mille kohaselt personalikomiteed ei tohiks kaasata individuaalsesse värbamisse, ei tundu ebamõistlik.
3.4 Nendel asjaoludel näib, et Euroopa Keskpank ei ole kaebuse esitaja teise väite osas haldusomavoli toime pannud.
4 Ametikoha täitmise valed põhjused
4.1 Kaebuse esitaja väidab, et asjaomane ametikoht täideti kodakondsuse ja eraviisilise sõpruse alusel ning et ametisse nimetamise peamine tegur oli onupojapoliitika. Samuti väidab ta, et ametisse nimetatud kandidaat ei vastanud sellele ametikohale nimetamise kriteeriumidele.
4.2 EKP rõhutab, et ta astus pretsedenditu sammu, nimetades kaebuse esitaja väidete uurimiseks ametisse väliseksperdi, Euroopa Investeerimispanga endise direktori. EKP viitab selle eksperdi järeldustele, mille kohaselt järgiti hea halduse põhimõtteid.
4.3 Ombudsman märgib, et EKP määratud ekspert jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja väidet ei saa pidada tõendatuks. Ombudsmanile esitatud kaebuses näib kaebuse esitaja tuginevat kahele kaalutlusele, et tõendada oma väidet, et edukas kandidaat nimetati ametisse onupojapoliitika alusel, nimelt selle isiku kodakondsusele ja kvalifikatsioonile. Ainuüksi asjaolu, et edukal kandidaadil oli sama kodakondsus kui infrastruktuuri ja logistika peadirektoraadi peadirektoril, ei ole selles osas siiski määrav. Mis puudutab teist kaalutlust, siis väidab kaebuse esitaja, et edukal kandidaadil ei olnud kõrgharidust ega muud võrreldavat täiendõpet. Ombudsman leiab siiski, et need asjaolud ei tõenda, et ametisse nimetatud isik ei vastanud asjakohastele kriteeriumidele.
4.4 Seega näib, et kaebuse esitaja kolmanda väite osas ei ole tegemist Euroopa Keskpanga haldusomavoliga.
5 Töökohataotluse mittenõuetekohane menetlemine
5.1 Kaebuse esitaja väidab, et EKP ei käsitlenud tema taotlust asjaomasele ametikohale nõuetekohaselt. Ta väidab, et teda ei kuulatud sellel ametikohal üle, et ta ei saanud oma töökohataotlusele vastust ja et EKP ei põhjendanud tema ametisse nimetamata jätmise otsust.
5.2 EKP väidab, et vestlus kaebuse esitajaga toimus 16. juunil 1998 ja et kaebuse esitajat teavitati suuliselt, et ta ei olnud edukas.
5.3 EKP esitas 17. juuni 1998. aasta siseteatise, milles viidatakse 16. juunil 1998 kaebuse esitajaga peetud vestlusele ja tehakse sellest kokkuvõte. Ombudsman leiab, et see dokument näib kinnitavat EKP väidet, et 16. juunil 1998 viidi tõepoolest läbi vestlus kaebuse esitajaga, kes oli seotud tema kandideerimisega asjaomasele ametikohale. Kaebuse esitaja väidab, et sellist vestlust ei toimunud. Kaebuse esitaja ei ole siiski esitanud tõendeid, mis lükkaksid EKP esitatud tõendid ümber.
5.4 Näib, et EKP ei eita, et kaebuse esitajale ei antud sel ajal ametlikku vastust tema töökohale kandideerimise kohta. EKP-l oleks olnud hea haldustava vastata kaebuse esitaja taotlusele kirjalikult ja õigeaegselt. Kaebuse esitaja ei näi siiski seadvat kahtluse alla EKP väidet, et teda teavitati suuliselt, et ta ei olnud edukas. Lisaks pidi kaebuse esitaja olema teadlik asjaolust, et ametikohale oli määratud teine isik. Seetõttu peab ombudsman EKP käitumist käesoleval juhul vastuvõetavaks.
5.5 Lõpuks, kandidatuuri tagasilükkamise otsuse puhul on ametisse nimetav asutus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustatud seda põhjendama vähemalt siis, kui ta jätab rahuldamata sellise otsuse peale esitatud kaebuse (1). Ombudsman märgib, et antud juhul näivad selgitused olevat antud kaebuse esitajale 2. märtsi 1999. aasta koosolekul. Täiendavaid selgitusi anti EKP presidendi 4. novembri 1999. aasta otsuses, millega kaebuse esitaja kaebus tagasi lükati. Seega näib, et EKP on täitnud oma kohustuse põhjendada oma otsust kaebuse esitaja taotlus tagasi lükata.
5.6 Neil asjaoludel näib, et Euroopa Keskpank ei ole kaebuse esitaja neljanda väite osas haldusomavoli toime pannud.
6 Kaebuste esitamise menetluse mittenõuetekohane läbiviimine
6.1 Kaebuse esitaja väidab, et tema kaebuste esitamise menetlust ei käsitletud objektiivselt ja EKP ei kuulanud teda enne tema kaebuse tagasilükkamist ära.
6.2 EKP juhib tähelepanu sellele, et eriuurija tegi oma tööd täiesti sõltumatult ja rääkis uurimise käigus kaebuse esitajaga kolmel korral. EKP sõnul ei välista ega näe tema teenistustingimused ja ametieeskirjad ette, et kaebemenetluses antakse võimalus esitada asi suuliselt otsuseid tegevale organile. EKP väidab, et kaebuse esitaja ei taotlenud suulist ärakuulamist.
6.3 EKP teatas ombudsmanile, et eriuurijale antud volitused sätestati EKP personalidirektori 22. juuni 1999. aasta kirjas eriuurijale. Selle kirja kohaselt pidi uurija uurima kaebuse esitaja väiteid seoses peamise süsteemitoe ametisse nimetamisega. Oma 22. augusti 1999. aasta aruandes teatas eriuurija, et tema aruanne on koostatud "täiesti sõltumatult" talle antud volituste raames. Mõlema dokumendi koopia lisati EKP presidendi kirjale, mis saadeti kaebuse esitajale 4. novembril 1999. Ombudsmani arvates ei ole kaebuse esitaja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et kaebuse esitamise menetlust ei käsitletud objektiivselt.
6.4 Seoses kaebuse esitaja õigusega olla ära kuulatud leiab ombudsman, et EKP selgitused on mõistlikud. EKP määratud ekspert rääkis kaebuse esitajaga tema uurimise ajal kolmel korral. Kaebuse esitaja ei eita, et ta ei ole kunagi taotlenud suulist ärakuulamist enne, kui EKP president tema kaebuse kohta otsuse teeb.
6.5 Neil asjaoludel näib, et Euroopa Keskpank ei ole kaebuse esitaja viienda väite osas haldusomavoli toime pannud.
7 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib, et Euroopa Keskpangas ei ole esinenud haldusomavoli. Seetõttu sulgeb ombudsman toimiku.
Otsusest teavitatakse ka Euroopa Keskpanga presidenti.
Teie siiralt
Jacob Söderman

---

(1) Vt otsus kohtuasjas T-52/90: Volger vs. parlament (EKL 1992, lk II-121, punkt 36) ja otsus kohtuasjas T-158/94: Brunagel vs. parlament (EKL AT 1996, lk II-1131, punkt 107).