Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb Euroopa Komisjoni väidetavat suutmatust teavitada kaebuse esitajat otsusest, milles leitakse, et ta on rikkunud ELi valimisvaatlusmissioonide käitumisjuhendit (edaspidi „käitumisjuhend“).

2. Kaebuse esitaja osales 2010. aastal ELi valimisvaatlusmissioonil. Pärast kontrollkäiku sai kaebuse esitaja oma järelevalveasutustelt rahuldava aruande.

3. aasta oktoobris sai kaebuse esitaja teada, et kõik 2010. aastal valimisvaatlusmissioonidel osalenud vaatlejad kutsuti 2010. aasta detsembris Brüsselis toimuvale erifoorumile. Foorumi korraldas Euroopa Komisjoni jaoks eraettevõte Transtec. Kaebuse esitaja esitas taotluse foorumil osalemiseks. Transtec lükkas tema taotluse tagasi ja teatas talle, et „Euroopa Komisjon on kehtestanud osalejana registreerimiseks järgmised täpsed kriteeriumid: - osalemine missioonil 2010. aastal; kõigi selliste vaatlejate väljajätmine, keda ei ole soovitatud või kelle puhul on rikutud käitumisjuhendit või asjakohaseid pädevusi.”

4. Seejärel palus kaebuse esitaja Transtecil ja komisjonil teavitada teda konkreetsest põhjusest, miks ta foorumist välja jäeti. Ta ei saanud Transtecilt ega komisjonilt mingit vastust.

Uurimise ese

5. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon oli:

1) ei teavitanud teda otsusest, milles leiti, et ta on rikkunud ELi valimisvaatlusmissioonide tegevusjuhendit;

2) ei ole austanud tema õigust olla ära kuulatud;

3) on otsusest ebaõigesti teavitanud kolmandaid isikuid;

(4) jättis ta ekslikult kõrvale tulevastest ELi valimisvaatlusmissioonidest; ja

(5) ei vastanud tema teabenõuetele.

6. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks:

1) teavitab teda igast otsusest, mis käsitleb tema vastavust ELi valimisvaatlusmissioonide tegevusjuhendile; ja

2) anda talle võimalus see otsus vaidlustada.

Uurimine

7. Ombudsman palus komisjonil esitada oma arvamus kaebuse kohta 30. aprilliks 2011. Pärast tähtaja pikendamist esitas komisjon 7. juulil 2011 oma arvamuse. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes esitas oma märkused 21. juulil 2011. Ombudsman tegi 25. oktoobril 2011 komisjonile sõbraliku lahenduse ettepaneku, paludes tal vastata 31. detsembriks 2011. Seejärel pikendas ombudsman komisjoni tähtaega 31. jaanuarini 2012. Komisjon vastas alles 1. juunil 2012. See vastus edastati kaebuse esitajale koos palvega esitada oma märkused. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 25. juulil 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. väidetav i) käitumisjuhendi rikkumise tuvastamisest teatamata jätmine; ii) õiguse olla ära kuulatud eiramine; iii) väärtegu kolmandate isikute teavitamisel; ning iv) väärtegu kaebuse esitaja väljajätmisel tulevastest ELi valimisvaatlusmissioonidest

Ombudsmanile esitatud argumendid

8. Kaebuse esitaja märkis, et 2010. aasta valimiste vaatlusmissiooni ajal oli ta seisukohal, et demokraatlikku protsessi ja inimõigusi on tõsiselt rikutud. Kaebuse esitaja esitas oma seisukohad ELi valimisvaatlusmissiooni tuumikrühmale. Kui ta naasis kodumaale, kirjutas ta selleteemalise kirja üleriigilisele ajalehele avaldamiseks.

9. Kaebuse esitaja märkis, et mõned tema ELi valimisvaatlusmissiooni kolleegid teatasid talle, et ELi ametnikud ja ELi valimisvaatlusmissiooni tuumikrühma liikmed on neile öelnud, et ta jäeti foorumist välja ELi valimisvaatlusmissioonide käitumisjuhendi rikkumise tõttu. Ta märkis, et ELi ametnikud on ühele tema vaatlejatest kolleegidele öelnud, et käitumisjuhendi rikkumine tähendab, et ta jäetakse tulevastest ELi valimisvaatlusmissioonidest välja. Kaebuse esitaja pidas vastuvõetamatuks, et tema kolleege teavitati sellest, kui teda ennast ei teavitatud. Ta märkis, et kui tegemist oli tema kirja avaldamisega ajakirjanduses, teavitati teda sellest asjatu kuuekuulise viivitusega.

10. Ombudsmanile saadetud arvamuses märkis komisjon, et ELi valimisvaatlusmissiooni rühm koosneb peavaatlejast (kes vastutab missiooni eest), põhiekspertidest ning pikaajalistest ja lühiajalistest vaatlejatest. Peavaatleja on tavaliselt Euroopa Parlamendi liige. Komisjoni talitused valivad tuumikeksperdid otse pärast teenuste hankelepingu sõlmimiseks korraldatavat hankemenetlust. Vaatlejad valib komisjon pärast liikmesriikide eelvalikut.

11. Komisjon kutsub liikmesriike üles käivitama oma teabekeskuste kaudu vaatlejate valikumenetluse, esitades riiklikud taotlused ettenähtud tähtaja jooksul. Kõik kandidaadid peavad seejärel registreeruma komisjoni hallatavas andmebaasis. Seejärel vastutavad liikmesriigid kõige kvalifitseeritumate riiklike kandidaatide eelvaliku eest. Mitmest talitusest pärit komisjoni ametnikest koosnev valikukomisjon hindab eelvaliku läbinud kandidaate. Komisjon peab nende valikute kohta ametlikku arvestust. Missiooni juhtivad liikmed hindavad missiooni lõpus kõiki ELi vaatlejaid. Hindamine on lisatud vaatleja toimikusse ELi andmebaasis.

12. Samuti sõlmib komisjon ettevõtjatega lepingud, et pakkuda missioonile haldus- ja logistilist tuge. Vaatlejaks valitud kaebuse esitaja sõlmis komisjoni tellitud äriühinguga kõnealuse kontrollkäigu jaoks pikaajalise vaatleja lepingu. Lepingu 1. lisa punkt 3.2 sisaldas tegevusjuhendit, milles oli muu hulgas sätestatud, et „vaatlejad hoiduvad esitamast meediale isiklikke märkusi oma tähelepanekute kohta”.

13. Komisjoni sõnul viidati ajakirjanduses avaldatud kirjas kaebuse esitaja konkreetsele kogemusele ELi valimisvaatlejana ELi missiooni ajal 2010. aastal. Riiklik teabekeskus saatis komisjonile ajaleheartikli koopia selle avaldamise päeval. Riiklik teabekeskus palus komisjonil esitada selle kohta oma seisukohad. Komisjon teatas riiklikule teabekeskusele, et tema arvates on sellised avalikud avaldused vastuolus käitumisjuhendiga (mille kohaselt peavad ELi vaatlejad hoiduma meediale oma tähelepanekute kohta isiklike märkuste esitamisest). Komisjon märkis, et ta nõustus riikliku teabekeskusega, et teabekeskus võtab kaebuse esitajaga toimunud intsidendi suhtes järelmeetmeid. Komisjoni sõnul vastab see haldustavale, mille kohaselt riiklikud teabekeskused vastutavad vaatlejakandidaatidega suhtlemise eest. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et teabekeskused teavitavad vaatlejakandidaate näiteks sellest, kas nad on välja valitud või kantud reservnimekirja või kas neid ei ole välja valitud.

14. Komisjon märkis, et ta ei teinud ühtegi kaebuse esitaja huve mõjutavat haldusotsust.

15. Seoses komisjoni valikuga, kes tuleks kutsuda ELi vaatlejate foorumile, mis on ELi valimiste vaatlemise poliitika väljatöötamisele suunatud konverents, märkis komisjon, et tal on vabadus valida sidusrühmad, kellega ta soovib konkreetses küsimuses konsulteerida. Kaebuse esitajat ei valitud foorumil osalema kutsutud ELi vaatlejate hulka, sest komisjon leidis, et ajalehes avaldamisega seotud vahejuhtumi tõttu ei vastanud kaebuse esitaja osalejaks registreerimise kriteeriumile. Kriteeriumiks oli, et osalejatele ei tohiks anda negatiivset soovitust pärast ELi vaatlusmissiooni, käitumisjuhendi meeldetuletust ega menetluses olevat kaebust. See valik puudutas ainult sellel konkreetsel konverentsil osalemist ja seda ei saa pidada kaebuse esitaja huve mõjutavaks haldusotsuseks, millega kaasneksid menetluslikud tagatised, sealhulgas õigus olla teavitatud ja õigus olla ära kuulatud.

16. Komisjon väitis ka, et ta ei ole kaebuse esitajat ühestki ELi valimisvaatlusmissioonist välja jätnud. Kaebuse esitaja on osalenud mitmel ELi valimisvaatlusmissioonil ja kõik tema ülemuste hinnangud on olnud rahuldavad. Seetõttu ei ole registreeritud ühtegi negatiivset soovitust tema edasiseks tegevuseks vaatlejana. Seoses riikliku eelvaliku etapiga ei saa komisjon ette näha, milline on kaebuse esitaja staatus riiklikus vaatlejate registreerimise süsteemis. Otsuse tegemine selle kohta, kas lisada kaebuse esitaja eelnevalt välja valitud riiklike kandidaatide hulka, kuulub riikliku teabekeskuse pädevusse.

17. Komisjon ei ole teadlik, et otsus mitte kutsuda kaebuse esitajat ELi vaatlejate foorumile edastati kolmandatele isikutele. Kaebuse esitaja ei esitanud selle väite toetuseks ühtegi konkreetset tõendit.

18. Vastuseks komisjoni arvamusele väitis kaebuse esitaja, et tal on Euroopa Liidu kodanikuna kohustus tegutseda. Tema peamine mure oli see, et inimõiguste ja demokraatiaga seotud küsimustele tuleb tema kodumaal inimeste tähelepanu juhtida. Ta märkis, et oleks eksinud, kui oleks nii olulistes küsimustes vaikinud. Ta lisas, et komisjon eksis, kui ta püüdis kehtestada piiranguid endistele ELi vaatlejatele pärast seda, kui nad ei olnud enam seotud lepinguga, millega nad kaasati ELi valimisvaatlusmissiooni vaatlejatena. Ta märkis, et kui ta kirjutas ajakirjandusele, oli tema leping lõppenud. Kui ELi vaatlejate meediale märkuste esitamise piiranguid kavatseti jätkuvalt kohaldada kas alaliselt või kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast lepingu lõppemist, oleks see pidanud olema lepingus või käitumisjuhendis selgelt sätestatud. Komisjoni arvamuses ombudsmanile esitatud väide, et ELi vaatlejad „ei tohi viidata ELi vaatlusmissioonile ja oma missiooni käigus tehtud tähelepanekutele”, kui nad väljendavad end avalikult, ei sisaldu kusagil käitumisjuhendis. Isegi kui see oleks lisatud toimimisjuhendisse, tähendab sõnastus „oma missiooni käigus”, et mis tahes sellist piirangut kohaldatakse ainult kuni ELi vaatleja lepingu lõppemiseni.

19. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et niinimetatud ELi vaatlejate foorumil osalejaks registreerimise kriteeriumid ei olnud foorumi korraldajalt saadud e-kirjas ja komisjoni arvamuses ombudsmanile sõnastatud samal viisil. Igal juhul ei teavitatud teda kunagi sellest, et tema kohta on esitatud „negatiivne soovitus”,„käitumisjuhendi meeldetuletus” või „käimasolev kaebus”. Lisaks edastas kaebuse esitajale e-kirja eelseisva ELi vaatlejate foorumi kohta riigiametnik, kes esindas tema riiklikku teabekeskust. See isik ei oleks ilmselgelt saatnud kaebuse esitajale e-kirja, kui ta oleks olnud teadlik, et kaebuse esitaja kuulub „mittesoovitatavate“vaatlejate hulka või on mõnes muus „väljajäetud“kategoorias.

20. Kaebuse esitaja arvates on komisjonil tõepoolest vabadus valida, milliste sidusrühmadega ta soovib konsulteerida. Teda on siiski teavitatud, et lisaks temale olid foorumile kutsutud kõik teised 2010. aastal ELi valimisvaatlusmissioonil osalenud vaatlejad, välja arvatud need, keda missiooni põhimeeskond oli ametlikult hinnanud edasisteks ELi valimisvaatlusmissioonideks sobimatuks.

21. Kaebuse esitaja pidas selgeks, et komisjon tegi tema huve mõjutava haldusotsuse, kuna ta otsustas, et ta rikub käitumisjuhendit: Oma arvamuses ombudsmanile märkis komisjon sõnaselgelt, et „komisjon leidis, et [...] ajalehes avaldamisega seotud vahejuhtumi tõttu ei vastanud kaebuse esitaja kolmandale kriteeriumile”.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

22. Kaebuse esitaja väidab oma märkustes, et tegevusjuhend kehtib ainult vaatlusmissiooni ajal (punkt 18). Ombudsman ei saa selle väitega nõustuda. Esiteks märgib ta, et käitumisjuhend ise ei sisalda selle ajalise kohaldamise sõnaselget piirangut. Teiseks on mõned käitumisjuhendi eeskirjad sõnastatud nii, et neid saab selgelt kohaldada ka pärast ELi vaatlusmissiooni lõppu [1]. Käitumisjuhendi eesmärgi kaalumine viib järelduseni, et seda kohaldatakse ELi vaatlejate käitumise suhtes pärast missiooni lõppu niivõrd, kuivõrd see käitumine võib negatiivselt mõjutada lõpetatud missiooni või tulevasi missioone.

23. Kuigi on selge, et käitumisjuhendit kohaldatakse ELi vaatlejate tegevuse suhtes pärast missiooni lõppu, on oluline, et selliste eeskirjade kohaldamisel austataks õigust heale haldusele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta [2] artiklis 41. See õigus hõlmab sõnaselgelt õigust olla ära kuulatud enne seda, kui tehakse isiku huve kahjustav üksikakt, ja administratsiooni kohustust oma otsuseid põhjendada. Õigust heale haldusele on edasi arendatud Euroopa hea halduse tava eeskirjas [3]. Nimetatud seadustiku artiklis 16 („Õigus olla ära kuulatud ja teha avaldusi”) on sätestatud, et kui tegemist on üksikisikute õiguste või huvidega, tagab ametnik, et otsustamismenetluse igas etapis austatakse kaitseõigust ning et igal üldsuse liikmel on õigus juhul, kui tuleb teha tema õigusi või huve mõjutav otsus, esitada kirjalikke märkusi ja vajaduse korral suulisi märkusi enne otsuse tegemist. Artiklis 20 („Otsusest teatamine”) on sätestatud, et otsused, mis mõjutavad üksikisikute õigusi või huve, tehakse teatavaks kirjalikult ning et selliseid otsuseid ei edastata muudele allikatele enne, kui asjaomaseid isikuid on teavitatud.

24. Komisjon väitis, et tema järeldus, et kaebuse esitaja oli rikkunud käitumisjuhendit, ei olnud kaebuse esitaja huve mõjutav haldusotsus, sest see puudutas üksnes tema osalemist ELi vaatlejate foorumil. Komisjoni arvates ei tulnud tema järeldust seetõttu kaebuse esitajale edastada.

25. Ombudsman leidis, et komisjoni järeldus, et kaebuse esitaja on rikkunud käitumisjuhendit, mis edastati Transtecile, et viimane ei kutsuks kaebuse esitajat ELi vaatlejate foorumile, oli tõepoolest otsus kaebuse esitaja huve kahjustava üksikmeetme tähenduses [4]. Selle otsuse tõttu ei kutsutud kaebuse esitajat ELi vaatlejate foorumile – üritusele, millel ta oli sõnaselgelt palunud osaleda.

26. Ombudsman ei pidanud veenvaks ka komisjoni väidet, et tema järeldus puudutas üksnes kaebuse esitaja osalemist ELi vaatlejate foorumil, kuigi foorumi enda eesmärk oli vaatlejaid tulevasteks missioonideks paremini ette valmistada, võimaldades tavade ja kogemuste vahetamist. Ombudsman leidis ka, et isegi kui komisjon ei jätnud kaebuse esitajat selgesõnaliselt tulevastest ELi valimisvaatlusmissioonidest välja, on mõistlik arvata, et komisjoni võetud seisukoht mõjutas kaebuse esitaja võimalusi saada valitud tulevastesse ELi valimisvaatlusmissioonidesse, edastades oma järeldused ka riiklikele ametiasutustele, kes valivad ELi vaatlejate ametikohale kõige kvalifitseeritumad riiklikud kandidaadid.

27. Komisjon ei andnud kaebuse esitajale võimalust esitada märkusi enne, kui ta tegi otsuse käitumisjuhendi rikkumise kohta. Seega rikkus ta Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklit 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a.

28. Mis puudutab oma otsuse edastamist kaebuse esitajale, siis tegi komisjon siseriiklikele ametiasutustele ülesandeks edastada talle komisjoni järeldused. Kuigi põhimõtteliselt ei ole ebasobiv, et komisjon usaldab sellise ülesande riiklikele ametiasutustele, oleks komisjon pidanud tagama, et tema otsus tõepoolest edastati kaebuse esitajale (näiteks küsides kaebuse esitajalt teatise koopiat). Komisjon ei taganud siiski, et riiklikud ametiasutused oleksid tema järeldused kaebuse esitajale teatavaks teinud. Kuna komisjon ei taganud, et tema otsus edastati kaebuse esitajale nõuetekohaselt, rikkus ta Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 20 lõiget 1.

29. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja väitis ka seda, et tema vaatlejatest kolleegid olid saanud teada käitumisjuhendi väidetavast rikkumisest ja tema väidetavast kõrvalejätmisest tulevastest ELi valimisvaatlusmissioonidest enne, kui ta neist teada sai. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja ei esitanud oma sellekohast väidet toetavaid tõendeid. Ombudsman märkis ka, et kuigi on tõsi, et kui komisjon oleks selle teabe oma vaatlejatest kolleegidele edastanud, oleks see kindlasti haldusomavoli, on siiski tõsi, et mitte ainult komisjon, vaid ka riiklikud ametiasutused olid asjaomasel ajal käitumisjuhendi rikkumise tuvastamisest teadlikud. Kuna selle kohta puuduvad konkreetsed tõendid, ei saa eeldada, et kõnealustele kolmandatele isikutele edastatud teave pärineks tingimata komisjonilt [5].

30. Ombudsman märkis siiski, et komisjon edastas järelduse vähemalt ühele kolmandale isikule, nimelt ELi vaatlejate foorumi välisele korraldajale, enne kui kaebuse esitaja sellest teada sai. Sellega rikuti Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 20 lõiget 2.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

31. Eespool esitatud kaalutluste põhjal tegi ombudsman sõbraliku lahenduse kohta järgmise ettepaneku:

Võttes arvesse ombudsmani analüüsi ja järeldusi, võiks komisjon läbi vaadata oma menetlused ELi valimisvaatlusmissioonide käitumisjuhendi rikkumise tuvastamiseks, sealhulgas menetlused sellisest otsusest teatamiseks ja asjaomase isiku ärakuulamise võimaldamiseks.

Käesoleva juhtumi puhul võis komisjon lubada kaebuse esitajal esitada oma argumendid, milles ta vaidlustas ELi valimisvaatlusmissioonide käitumisjuhendi rikkumise, ning ta võis tagada, et neid argumente käsitletakse nõuetekohaselt.

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

32. Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule väitis komisjon, et kaebuse esitajat ei ole karistatud ja et tema kandidatuuri võetakse arvesse tulevastel ELi valimisvaatlusmissioonidel. Komisjoni sõnul soovitatakse kaebuse esitaja hindamisandmeid ELi valimisvaatlusmissioonide nimekirjas „pikaajalise vaatlejana tulevaste missioonide puhul”.

33. Komisjoni arvates esitas kaebuse esitaja 6. detsembri 2010. aasta kirjas selles küsimuses täielikult oma argumendid. Komisjon teavitas kaebuse esitajat oma seisukohast otse 21. märtsi 2012. aasta e-kirjaga, milles ta märkis, et „ELi valimisvaatlusmissioonide vaatlejate valimise eest vastutava Euroopa Komisjoni välispoliitika vahendite talituse jaoks jääte te tulevaste ELi valimisvaatlusmissioonide jaoks täielikult kõlblikuks kandidaadiks. Sellega seoses juhime tähelepanu asjaolule, et lühi- ja pikaajaliste vaatlejate ametikohtade puhul peab teie riiklik teabekeskus teid eelnevalt välja valima.„Komisjoni sõnul kinnitas kaebuse esitaja selle teatise kättesaamist e-kirjaga, milles ta tänas komisjoni.

34. Lisaks märkis komisjon, et ta vaatab praegu läbi mitut ELi valimisvaatlusmissioonidega seotud menetlust, sealhulgas käitumisjuhendi ja vaatlejate hindamismenetluse läbivaatamist.

35. Oma märkustes komisjoni vastuse kohta märkis kaebuse esitaja, et ta on üldiselt nõus komisjoni vastusega sõbraliku lahenduse ettepanekule ja komisjoni 21. märtsi 2012. aasta e-kirjaga. Kaebuse esitaja tänas ombudsmani tehtud jõupingutuste eest.

36. Seoses küsimusega, et teda „soovitatakse tulevaste missioonide pikaajaliseks vaatlejaks”, märkis kaebuse esitaja, et ta võttis ühendust oma riikliku teabekeskusega, mille ülesanne on soovitada oma riigist ELi valimisvaatlusmissioonidele valimisvaatlejaid. Teabekeskus teatas talle, et hiljutiste rahaliste piirangute tõttu koos paljude vaatlejate nimekirjas olevate vabatahtlikega on tõenäoline, et möödub üsna palju aega, enne kui ta võib soovitada teda teisele missioonile. Kuna kaebuse esitaja on seisukohal, et ta on alates 2010. aasta juulist ELi valimisvaatlusmissioonidel osalemisest kõrvale jäetud, soovib ta, et komisjon pakuks talle igal aastal ühe missiooni pikaajalise vaatlejana, juhul kui riiklik teabekeskus teda ei soovita.

37. Kaebuse esitaja esitas komisjonile ka teatavad soovitused seoses ELi valimisvaatlusmissioonidega seotud menetluste läbivaatamisega.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

38. Ombudsman märgib, et kaebuse esitajal on jätkuvalt täielik õigus kandideerida tulevastele ELi valimisvaatlusmissioonidele. Ombudsman märgib ka, et arvestades komisjoni vastust sõbraliku lahenduse ettepanekule, näib, et kaebuse esitaja ei soovi enam küsida, kuidas komisjon juhtumi seda aspekti käsitles. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon on käesoleva juhtumi selle aspekti sisuliselt lahendanud.

39. Seoses kaebuse esitaja taotlusega, et komisjon pakuks talle igal aastal üht missiooni pikaajalise vaatlejana, leiab ombudsman, et hoolimata asjaolust, et riiklik teabekeskus ei pruugi teda igal aastal lähetusteks eelvalida (võttes arvesse eespool nimetatud rahalisi piiranguid ja vabatahtlike suurt arvu), jääb see taotlus väljapakutud sõbraliku lahenduse kohaldamisalast välja. Seetõttu ei järgi ombudsman kaebuse esitaja ettepanekut.

40. Seoses komisjoni menetlustega, mille eesmärk on tuvastada käitumisjuhendi rikkumine, tervitab ombudsman läbivaatamist, mida komisjon praegu läbi viib. Sisuliselt rakendatakse läbivaatamise käigus sõbraliku lahenduse ettepaneku asjakohast osa.

41. Ombudsman leiab, et komisjonil võiks olla kasulik võtta käitumisjuhendi ja vaatlejate hindamismenetluse läbivaatamisel arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41 ning Euroopa hea haldustava eeskirja artikleid 16 ja 20. Ombudsman teeb selle kohta täiendava märkuse.

B. Teabenõudele väidetavalt vastamata jätmine

Ombudsmani hinnang

42. Võttes arvesse ombudsmanile esitatud komisjoni vabandust ja selgitusi, ei ole kaebuse selle aspekti edasine uurimine põhjendatud.

C. Nõuded

43. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks 1) teavitama teda mis tahes otsusest selle kohta, kas ta järgib ELi valimisvaatlusmissioonide käitumisjuhendit; ning 2) võimaldada tal see otsus vaidlustada.

Ombudsmani hinnang

44. Arvestades, et komisjon on juhtumi selle aspekti sisuliselt lahendanud, ei ole alust nõudeid edasi menetleda.

D. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste järeldustega:

Komisjon lahendas juhtumi seoses kaebuse esitaja isikliku olukorraga.

Komisjon rakendab ombudsmani väljapakutud sõbralikku lahendust seoses käitumisjuhendi rikkumise tuvastamise üldise menetlusega.

Täiendavad uurimised seoses teabenõudega ei ole põhjendatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Täiendav märkus

Komisjon võiks käitumisjuhendi ja vaatlejate hindamismenetluse läbivaatamisel võtta arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41 ning Euroopa hea halduse tava eeskirja artikleid 16 ja 20.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 7. september 2012

---

[1] Käitumisjuhend sisaldab muu hulgas järgmisi suuniseid: „Vaatlejad säilitavad oma ülesannete täitmisel range erapooletuse ega väljenda kunagi oma erapoolikust ega eelistusi riiklike ametiasutuste, erakondade, kandidaatide suhtes ega viita ühelegi vaidlusküsimusele valimisprotsessis; ... Vaatlejad hoiduvad oma tähelepanekute kohta meediale või teistele huvitatud isikutele isiklike või enneaegsete kommentaaride esitamisest, kuid peaksid andma määratud kontaktametniku või pressiesindaja kaudu üldist teavet oma tegevuse kohta vaatlejatena“(ombudsmani lisatud rõhuasetus).

[2] Kättesaadav aadressil: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:083:0389:0403:en:PDF

[3] Kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/resources/code.faces

[4] Küsimust, kas tegemist on „otsusega“ selles mõttes, et kaebuse esitaja oleks võinud selle vaidlustada Üldkohtu menetluses, ei teki ombudsmani menetluses.

[5] Vt ombudsmani otsus juhtumi 1342/2007/FOR kohta, punkt 67, kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/3972/html.bookmark